1-23-1538/95 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 1-23-1538 Otsuse kuupäev

19. juuni 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Kohtuasi Kriminaalasi A S 142 2 p-de 1 ja 2 (praegu süüdistuses Kar § lg § 1411 2 p-de 1

lg ja 6) järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28. august 2024. otsus i a Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja, ja kannatanu, esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Asja läbivaatamine

30. aprill 2025, kirjalik menetlus

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. T nii Tallinna Ringkonnakohtu 28. august 2024. kui ka Harju Maakohtu

ühistada i a

18. detsembri 2023. otsus kohtud piirasid enda otsus a , välja arvatud osas, millega e avalikustamist ja ringkonnakohus

määras kaitsjale riigi õigusabi tasu.

2. M A KarS 1

2 p-

1 ja 2

õista talle esitatud süüdistuses § 42 lg de järgi õigeks.

3. J . ätta tsiviilhagi läbi vaatamata

4. J kogu kriminaalmenetluse kulu riigi kanda. ätta

5. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus

1. A KarS) 141

2 panti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku ( § lg de 1 selles, et ta ja 6 järgi lakkus 2011. aasta kevadel ja suvel korduvalt kuueaastase ehk KarS 1 § 47 mõttes arusaamisvõimetu lapse suguelundeid. Samuti pani ta enda peenise kannatanu anaalavasse ja liigutas seda edasi-tagasi. Sellise tegevusega nakatas kannatanu genitaalherpese . süüdistatav sse

1-23-1538

2(7) Maakohtu otsus

2. Harju Maakohus tunnistas A 18. detsemb S 142

2 p-de 1 ja 2 (praegu ril 2023 süüdi Kar § lg KarS 141 §

2 p-d 1 ning karistas teda vangistusega neljaks aastaks ja kuueks kuuks lg ja 6) järgi . KarS 73 lg- 1 § te ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kohus rahuldas tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavalt kasuks välja mittevaralise kannatanu kahju hüvitise 350 Süüdistatavalt mõisteti välja hüvitis.

0 euro t. riigi le menetluskulu

3. K korduvalt ohus pidas tõendatuks, et süüdistatav lakkus kannatanu suguelundeid ja vähemalt ühel juhtumil liigutas enda peenist kannatanu tuharate vahel. 2011. aasta kevadel ja suvel viis ema kannatanu mitmel korral sel ajal kannatanu ema süüdistatava juurde hoida. Süüdistatav oli intiimpartner. kannatanu ele Kannatanu Süüdistatav vaatas jär , andis talle süüa ja mängis temaga. kirjeldas süüdistatavaga veedetud aega üksikasjalikult. rääkis, kuidas süüdistatav Ta korduvalt tema suguelundeid lakkus, samuti juhtumist, mil ta oli lamava süüdistatava peal kõhuli ja viimane sisestas peenise tema pärakusse. Suguakti algust kannatanu ei mäletanud, kuid ta mäletas, et peenis liikus sisse ja välja. Kannatanu ütles, et süüdistatav lõpetaks ja et ta ei taha rohkem, mille peale süüdistatav vastas, et kohe on läbi. Süüdistatav oli t kellelegi rääkida, sest muidu läheb ta vangi.

keelanud toimunus

4. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Vaatamata kuriteost möödunud ajale ja enda tollasele vanusele andis , miks ta oli juures, kannatanu detailseid ütlusi selle kohta süüdistatava mida nad kahekesi tegid ja milline oli korter. Kannatanu antud korteri kirjeldus on süüdistatava kooskõlas tema ema ütlustega. bausaldusväärne süüdistatava versioon, mille kohaselt Seevastu on e annab kannatanu ema õhutusel valeütlusi. Kannatanu rääkis juhtunust esmakordselt psühhiaatrile, kes aprillis 2021 teavitas sellest politseid. Alles seejärel said juhtunust teada kannatanu vanaema ja ema. 2021. aasta kevadel olid kannatanu suhted emaga pingelised ja ema ei ole kannatanuga süüdistatava tegudest . Seega ei ole usutav, et kannatanu ja tema ema leppisid kokku kunagi põhjalikult rääkinud valeütluste andmises.

5. Siiski ei ole t kannatanu . See oleks tekitanud õendatud, et süüdistatav sisestas peenise pärakusse kannatanule valu ja vigastusi, mida lapse ema. Kannatanu ei kirjeldanud pidanuks märkama ka valuaistingut ega hilisemaid tervisemuresid. tegusid viidi Umbes pool aastat pärast süüdistatava kannatanu haiglasse, . Raviarst kus arst vaatas ta korduvalt läbi i kirjeldusest järeldub, et päraku piirkonnas kannatanul arme ega haavandeid ei olnud. 2021. aasta läbivaatuse käigus kannatanu päraku piirkonnas tuvastatud vana arm ei ole seostatav tegudega. olla süüdistatava Samuti ei ole võimalik kuueaastase lapsega anaalses suguühtes välistada viisil, nagu kannatanu seda kirjeldas. E saa aga i , et kannatanu kirjeldatu toimus ilma penetratsioonita. S peenist uure tõenäosusega liigutas süüdistatav kannatanu tuharate vahel.

6. Tõendamata on ka süüdistuses esitatud väide, et süüdistatav nakatas kannatanu genitaalherpese . sse Kannatanul diagnoositi herpesviirus HSV-1 ja HSV-2 . Toonase raviarsti kirjeldatud märtsis 2012 kannatanu sümptomid vastavad esmasele herpesviirusele. Arvestades selle viiruse kulgu, pidi kannatanu nakatuma suhteliselt enne haiglasse saabumist ehk p lühikest aega ärast süüdistatava tegusid. Süüdistatavale tehtud testi kohaselt ei ole tema organismis viirusetüvesid HSV-1 ega HSV-2. Asjatundja ütluste kohaselt jääb see viirus närvilõpmetesse kogu eluks.

7. Nii peenise liigutamine kannatanu tuharate vahel kui ka tema suguelundite lakkumine oli süüdistatava tegude ajal karistatav KarS 142 § järgi, aastatel 2013 2019 KarS 1 – § 41 järgi, praegu aga KarS 141 §

korduvalt ja alla 18-aastase kannatanu suhtes järgi. Süüdistatav pani teo toime (KarS 142 2 p-d 1 ja 2). § lg Ringkonnakohtu otsus

1-23-1538

3(7)

8. T

28. augustil 2024 maakohtu otsuse muutmata ega rahuldanud allinna Ringkonnakohus jättis süüdistatava ja kaitsja apellatsioone, milles taotleti õigeksmõistvat kohtuotsust.

9. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus süüdistatava süüditunnistamist veenvalt. Hinnates süüdistatava ütlus ebausaldusväärsek kannatanu ütlus usaldusväärseks võttis ed s ja ed , maakohus arvesse elulise usutavuse kriteeriumi ja järgi põhistamiskohustust. s

10. S enda üüdistatav eitas süüd täielikult, esitades kaitseväite, et kannatanu ema õhutas kannat ut an valeütlusi andma. niisugust Maakohus pidas süüdistatava väidet põhjendatult ebausutavaks. S

argumente, miks ta poleks saanud üüdistatav ei ole esitanud tõsiselt võetavaid ja kontrollitavaid süüdistuses kirjeldatud kuritegu toime panna. Süüdistatava ütlused, et ta ei ole kannatanuga süüdistuses märgitud kahekesi jäänud ega tema suhtes ajal ja kohas kuritegu toime pannud, on suunatud vastutuse vältimisele.

11. Maakohus analüüsis, kuidas on kannatanu mälupilti mõjutanud uuritavast sündmusest möödunud aeg, ja arvestas, et kannatanu oli tegude ajal kuueaastane. Kohus hindas kannatanu süüdistatava ütluste detailsust ja elulist usutavust üksikasjalikul , samuti seda, et kannatanu suutis t kirjeldada süüdistatava korterit, kus kuritegu annatanu ütlustes ei ilmne aset leidis. K vastuolusid ega viiteid sellele, et kannatanu võiks olla mõjutatud fantaasiatest või millestki hiljem kogetust, suutmata seda eristada tegelikkusest.

12. Kannatanu kirjeldas ristküsitlusel usaldusväärse üksikasjalikkusega, kuidas süüdistatav teda seksuaalselt kuritarvitas. Tõsiasi, et maakohus hindas süüdistatava kasuks kõrvaldamata kahtluse anaalse suguühte ei väära ütluste usaldusväärsust toimumise osas, kannatanu . Maakohtu hinnangul leidis kannatanu kirjeldatud tegu aset, kuid selliselt, et süüdistatav liigutas peenist lapse tuharate vahel. panna keegi teine. Kannatanu ütlused kummutavad kaitsja väite, et kuriteo võis toime Tagajärjetuks jääb ka süüdistatava argument, mille kohaselt räägib tema kuriteo vastu see, et tal ei ole genitaalherpest ja et ta on karistamata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja kassatsioon

13. Kaitsja palub saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule või süüdistatava õigeks mõista märkides järgmist. ,

14. Süüdistatava ütlused on järjepidevad ja usaldusväärsed. Isegi kui mitte nõustuda süüdistatava arvamusega, miks kannatanu valeütlusi annab, ei muuda see ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta.

15. Süüdistatava süüditunnistamine põhineb määravas ulatuses kannatanu ütlustel, mille usaldusväärsuse hindamisel ei ole kohtud piisavalt arvestanud kannatanu vanuse ja psüühikaga seonduvat ega süüdistatava ja kannatanu ema vaenulikke suhte . Üksnes asjaolust, et kannatanu oli id suuteline kirjeldama süüdistatava korterit, ei saa järeldada, et tema ütlused on nii usaldusväärsed, et süüdistatav nende põhjal süüdi tunnistada.

16. Kümne aasta vältel pärast väidetavat kuritegu ei rääkinud kannatanu enda väärkohtlemisest kellelegi. Arvatava kuriteo ajal oli kannatanu kuueaastane. Pole usutav, et ta suutis kohtus 12 aastat hiljem adekvaatselt kirjeldada kuue aasta vanuse kogetut. Laps võib olla mõjutatud fantaasiatest ja na hiljem kogetust, mida ta ei pruugi tegelikkusest eristada. Kannatanu elus on olnud mitu traumeerivat sündmust.

1-23-1538

4(7)

17. Kannatanu talle meelde, kui tal 13-aastaselt avaldus uuesti ütluste kohaselt tuli läbielatu genitaalherpes. Saades teismeeas teada, et ta nakatus lapsena genitaalherpese , sse võis kannatanu hakata haigust ekslikult seostama viibimisega süüdistatava korteris. Maakohus tuvastas, et süüdistatav ei astunud usutav. kannatanuga anaalsesse suguühtesse ja kannatanu kirjeldus sellest ei ole Ühtlasi tuvastas kohus, et al ei ole genitaalherpest ja seega ei saanud ta ka kannatanut selle süüdistatav viirusega nakatada. On teadmata, kuidas kannatanu nakatus. Kuriteo toime panna keegi teine, võis kuid kannatanu ei mäleta juhtunut. Võimalik on seegi, et kuritegu polegi olnud ja kannatanu sai viiruse muul viisil. Kassatsioonivastused

18. Prokuratuur ja kannatanu paluvad jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Menetletavas asjas rajasid kohtud valdavas ulatuses süüdimõistva otsuse ühele tõendile – kannatanu ütlustele välistatud, seab tõendi usaldusväärsusele nõudmised . See ei ole kuid rangemad , eeldades kõigi tõendi hindamisel tekkivate kahtluste veenvat kummutamist (vt ka RKKK 06.10.2017, 1-15-10967/38, p 6 ja 28.01.2022, 1-20-9406/41, p-d 13 14). –

20. M

- ja ringkonnakohus on aa igasuguseid kahtlusi välistavalt põhjendanud seisukohta, et kannatanu ei andnud tahtlikult Seega on valeütlusi. küllaldane alus lähtuda sellest, et kannatanu ütlused kajastavad adekvaatselt tema

. mälupilti väidetavast kuriteosündmusest

21. Teadliku vale sest ei piisa aga alati veel

välistami järelduseks, et isikulise tõendiallika ütlused kajastavad

Nimelt tuleb arvestada ka tõendamiseseme asjaolusid õigesti. tõendiallika võimaliku mäluveaga ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis , mille korral ei peegelda inimene on muutunud sõltuvalt näiteks vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud sellest, mida isik on ja tajunud (RKKK 15.09.2003, 3-1-1-89-03, p 9 ja 07.05.2009, 3-1-1-21-09, p 12).

22. Teadusuuringud kinnitavad, et ka inimesel vahetud ja täiesti normaalse psüühikaga võivad olla detailsed mida mälestused sündmustest, tegelikult ei ole aset leidnud või milles ta ise ei osalenud. Niisamuti võivad mälus teiseneda algsündmuse üksikasjad. selle üle, kui Ehkki vaieldakse vastuvõtlikud on inimesed valemälestuste tekkimisele, kõnesoleva nähtus on e olemasolu üldtunnustatud. , mille põhjal inimene ise Samas ei ole kindlaks tehtud selgeid kvalitatiivseid erisusi või valel ja tõesel mälestusel usaldusväärselt vahet teha kslikud mälestused keegi teine saaks . E on täpselt sama elavad, veenvad või häirivad kui mälestused tegelikest sündmustest ja inimene võib olla enda valemälestuse õigsuses täiesti kindel Valemälestus . ed on kergemad tekkima siis, kui meenutatavad sündmused jäävad kaugemasse minevikku, näiteks lapsepõlve. valemälestuste Ehkki kujunemist soodustab teatud teraapia , ei eelda nende teke iga tüüpi psühho või ülekuulamistehnika kord välist mõjutajat. Valemälestus võib välja kujuneda ka näiteks olukorras, kus inimese halvenenud vaimne või füüsiline seisund toob kaasa sisemise vajaduse leida sellele põhjus. Kunagi ei saa välistada, et (lapsepõlve)sündmus leidis tõesti aset. inimesele aastaid hiljem meenunud traumaatiline

Siiski on niisugusel juhul tavapärasest suurem risk, et inimese mälupilt ei kajasta tegelikkust, sest aja möödudes võib mälu moonutuste ja täie mälestuste

eri tegurite toimel suureneda ka nisti valede tekkimise tõenäosus. valemälestuste ja nende õigusemõistmisel lähemalt (Vt ga arvestamise kohta nt: Loftus, Our changeable memories: legal and practical implications.

E. Nature Reviews Neuroscience 4/2003, 231 234; Gleitman, , Gross, J., Reisberg,

. Hermes 2014,

378 379 ja – H.

D. Psühholoogia lk –

390 393 Commane C, Kopelman MD. Memory: what we think the psychiatrist should know in a – ; forensic context. BJPsych Advances, 2022, 28(1), 24 26; Otgaar, H., Howe,

, & Patihis, What –

M. L. L.

1-23-1538

5(7) science tells us about false and repressed memories. 2022, 30(1), 16 21; Randma, Memory, –

P. Alaealise

1/2022, lk 40 43 ja 50 52; -Mata, N., tõendiallika usaldusväärsus. – Juridica – – Pérez Diges, False memories in forensic psychology: do cognition and brain activity tell the same story? M. Frontiers in Psychology 15/2024; Deferme D., Otgaar H., Dodier O., Körner A., Mangiulli I., Merckelbach H., Sauerland M., Panzavolta M., Loftus EF. Repressed Memories (of Sexual Abuse Against Minors) and Statutes of Limitations in Europe: Status Quo and Possible Alternatives. Topics in Cognitive Science 16/2024, 630 643; Radcliffe, , & Patihis,

–

P. J.

L. Judges and lawyers’ beliefs in repression and dissociative amnesia may imperil justice: further guidance required. Memory, 2024, 32(8), 1083 1099.) –

23. Menetletavas asjas on kohtud kindlaks teinud mitu asjaolu, mis kogumis viitavad tavapärasest suuremale riskile, et kannatanu ütlused võivad – ehkki ei pruugi – põhineda kas tervikuna või olulises osas . valemälestusel

24. Kohtute tuvastatu kohaselt oli kannatanu aastal 2011 kuueaastane. Esimest väidetava kuriteo ajal korda rääkis kümme aastat hiljem ta enda seksuaalsest kuritarvitamisest haiglaravil viibides arstile. Maakohtus see, mida

prokuröri küsimustele vastates selgitas kannatanu, et süüdistatav temaga tegi, tuli talle meelde 13-aastaselt, s.o ligikaudu seitse aastat . pärast väidetavat kuriteosündmust

25. Eeltoodut silmas pidades ei ole menetletavas asjas kannatanu ütluste ja mälestuste taastumise usaldusväärsust piisava põhjalikkusega juhtumi asjaolude põhiselt hinnatud. Muu hulgas ei esitanud prokurör ristküsitlusel küsimusi, millele antavad vastused võinuksid heita kannatanule valgust kannatanu mälestuse võimaluse kujunemise (taastumise) protsessile ja luua seega ka kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. ei kuulatud kohtus tunnistajana üle Lisaks arsti, kellele kannatanu enda väidetavast väärkohtlemisest rääkis esmakordselt .

26. Kannatanu kirjeldas muu hulgas da, kuidas ristküsitlusel võrdlemisi üksikasjalikult se süüdistatav lisaks suguelundite lakkumisele oli temaga anaalvahekorras. Samas tuvastas maakohus veenvalt, et sellist s ei saanud tegelikult toimuda. Maakohus , et kannatanu leidis uguühet ei välistanud väidetu aset, kuid ilma penetratsioonita, lisades, et süüdistatav suure tõenäosusega liigutas peenist kannatanu tuharate vahel. Niisugune aga ja on oletus, millele viitab ka järeldus ei põhine ühelgi tõendil üksnes maakohtu . Sellest hoolimata luges kohus esmane sõnakasutus ei välista kõnesoleva teo tuvastatuks, rikkudes süütuse presumptsioonist tulenevat nõuet, mille kohaselt ei tohi kohtu järeldused põhineda oletustel (RKKK 01.04.2025, 1-22-2429/42, p 38).

27. Igal juhul erinevad kannatanu anaalvahekorra kohta olulisel kohtute tuvastatust. See ütlused t lahknevus ei puuduta t t net, mida mõnd kõrvalis detaili, vaid kõige intensiivsema rün süüdistuses kirjeldatakse. Niisugune erinevus kannatanu kohtute tuvastatu vahel loob mälupildi ja kõrvaldamist nõudva kahtluse küsimuses, kuivõrd saab kannatanu ütlustes kajastuvat mälupilti usaldada ülejäänu s. Kohtud on ses osas piirdunud aga vaid

üldsõnalise tõdemusega, et kannatanu väidetud suguühte tuvastamata jäämine ei väära ütluste usaldusväärsust. tema

28. M

enetluse käigus langes ära ka kannatanu ütlusi toetanud asjaolu, et süüdistatav nakatas kannatanu genitaalherpese . Nimelt tegid kohtud kindlaks, et kannatanul on viiruse ved HSV-1 ja sse tü HSV-2, aga neid ei ole. Seejuures

, süüdistatava organismis jättis prokuratuur, kes väitis süüdistuses et süüdistatav nakatas kannatanu kontrollimata, kas süüdistatav üldse ,

on viirusekandja. Asjatundja maakohtus antud selgituse kohaselt genitaalherpes jääb kord nakatunud inimese närvilõpmetesse kogu eluks. Samuti asjatundja, et HSV-2 levib enamjaolt sugulisel teel märkis viirusetüvi genitaalpiirkonna Kriminaalasjas ei ole kogutud s. tõendeid selle kohta, kuidas võis kannatanu nakatuda. Maakohus tuvastas tuginedes, et see pidi juhtuma haiguspildile ja asjatundja ütlustele millalgi s kannatanul viiruse diagnoosimist 2012. aasta , aga uhteliselt lühikest aega enne märtsis

1-23-1538

6(7) kindlasti pärast süüdistatavale etteheidetavaid tegusid 2011. aasta kevadel ja suvel. Samuti ei leidnud maakohtu hinnangul kinnitust k ka tema ise genitaalherpest. annatanu ema väited, et põdes Järelikult ei ole ka alust arvata, et kannatanu võis saada viiruse emalt. põhjal Kohtud ei kummutanud eelneva tekkivat kahtlust, et kannatanu võis nakkuse saada kriminaalmenetluses tuvastamata isiku ja mõnelt lt omistada tema

teod hiljem ekslikult süüdistatavale.

29. M

kannatanu kirjeldatu vastab kohtute itte miski eespool märgitust ei välista võimalust, et tuvastatud ulatuses siiski . tõele Samas eeldab kriminaalmenetluslik tõendamisstandard, et süüdistatava süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud leidsid aset suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust (RKKK 30.11.2009, 3-1-1- -09, p 18.2; 14.03.2025, 1-19-705/1769, p 191 ). Järelikult ei piisa süüditunnistamiseks tõenäosus, et kellegi sellest, kui ta pani talle etteheidetava teo toime,

on sama suur või üksnes mõnevõrra suurem kui tõenäosus, et ta seda siiski ei teinud (vt ka RKKK 25.11.2013, 3-1-1-107-13, p 8).

30. Menetletavas asjas e kohtud veenvalt kahtlusi, mis puudutavad kannatanu i kõrvaldanud kõiki ütlustes kajastuva mälujälje kooskõla tegelikkusega Seetõttu ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsus

. niisugusel tasemel, et valdavas ulatuses vaid sel süüdistatava süüditunnistamine saaks põhineda tõendil (vt eespool p 19).

31. Osutatud järeldust ei väära ka kohtute hinnang, et kannatanu ütlused on elulise usutavad lt . Ütluste elulise usutavuse puhul hinnatakse ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldi tõenäosus st t. Selliste asjaolude väga väikene tõenäosus on üks argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Ütluste sisu elulise usutavuse hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapäraseks. (RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 110 122) Samas ei – tähenda ütluste eluline usutavus veel nende usaldusväärsust. ei ole kannatanu ütluste sisu Menetletavas asjas põhiosas tõesti eluliselt ebausutav. See ei kõrvalda aga eespool käsitletud põhjustel tekkinud kahtlusi, mis ei luba pidada kannatanu ütlusi usaldusväärse süüdistatava süüditunnistamine nii ks, et rajada valdava nendele. lt üksnes

32. T -

õendamisraskuste korral tuleb kõrvaldamata kahtlused in dubio pro reo põhimõtte (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 7 lg 3 kohaselt (RKKK § ) tõlgendada süüdistatava kasuks 01.07.2011, 3-1-1-10-11, p 26 ja 03.03.2022, 1- -3306/139, p 18). Vaidlusaluses asjas on kohtud seda nõuet eiranud, rikkudes KrMS 339 § lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt ka RKKK 12.12.2012, 3-1-1-113-12, p 7.3 Kriminaalasjas ei ole ). tõendeid, mida täiendavalt uurides ja hinnates võiks kohtu olla võimalik kõrvaldada tõsikindlalt kõik kahtlused tel , mis on praegusel juhul takistuseks, rajamaks e. Niisuguses süüdimõistvat otsust valdavas ulatuses kannatanu ütlustel olukorras tuleb süüdistatav KrMS 309 lg 2 kohaselt KarS 142 § § lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõista. (V 10.04.2012, 3-1-2-2-11, p 79 ja RKKK 08.03.2012, 3-1-1-15-12, p 21.) t ka RKÜK

33. Süüdistatava õigeksmõistmisest tingituna tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta KrMS 310 lg 2 alusel § läbi vaatamata. Kolleegium selgitab, et kannatanu võib sama nõude esitada uuesti tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kogu kriminaalmenetluse kulu alates kohtueelsest menetlusest kuni kassatsioonimenetluseni (määratud kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud riigi õigusabi tasu, ekspertiisitasu ja asjatundjale makstud tasu) jääb KrM § S 181 1, lg § 182 lg lg lg

5 esimese lause, 185 §

1 ja 186 §

1 alusel riigi kanda.

34. E ning juhindudes KrMS 361

1 p- 7 ja 362 p- 2 eltoodud põhjustel § lg st § st , tühistab kolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2024. a kui ka Harju Maakohtu 18. detsembri 2023. a otsuse, välja arvatud osas, millega kohtud piirasid KrM § S 4081 alusel enda otsuse avalikustamist ja ringkonnakohus määras kaitsjale riigi õigusabi tasu. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse,

1-23-1538

7(7) millega mõistab süüdistatava õigeks jätab tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulu riigi kanda. ,

Kassatsioon tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)