3-23-963/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-963

Haldusasi

Y.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.04.2023

otsuse nr 15.2-9/23-1 tühistamiseks ning vastustaja

kohustamiseks andma kaebajale Eesti kodaniku pass ja

isikutunnistus või vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Y.G , esindaja Jevgeni Krištaforitš

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja

Sarap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.04.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.G apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.04.2024

otsus haldusasjas nr 3-23-963 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema esivanemate nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21.07.2025 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-23-963

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.G esitas 02.02.2023 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) esmakordse Eesti kodaniku

passi ja isikutunnistuse taotluse. Taotluse kohaselt opteerisid taotleja vanavanaisa Y (sünd

01.08.1898) ja vanavanaema C (C) Eesti kodakondsuse Tartu rahulepingu alusel. Neil sündis

03.04.1926 Venemaal tütar Q (pärast abiellumist Q), kes on Y.G ema W (enne abiellumist

W) ema.

2. PPA keeldus 03.04.2023 otsusega nr 15.2-9/23-1 Y.G-le Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljaandmisest. Rahvusarhiivi 02.12.2022 arhiiviteatise nr 7-3/22/5526

andmete kohaselt ei leitud Rahvusarhiivi isikuandmete kartoteegist ja infosüsteemist AIS

andmeid, et Y ja tema naine C (neiupõlves C) oleksid elanud Eesti Vabariigis ajavahemikul

1920‒1940. Y ja F koos tütar Cga ei tulnud Eestisse ega viinud opteerimist lõpule ega

realiseerinud oma õigust Eesti kodakondsusele. Seega ei omandanud Y ja F koos tütre Cga

Eesti kodakondsust ja ka nende järeltulijad ei ole Eesti kodanikud. Y.G vanaema Q, kelle

vanemad on Y ja Z, taotles Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras ning allkirjastas

vandetõotuse 13.04.1994. Seega oli ta Eesti kodanik alates 13.04.1994. Eelnev tõendab, et Q

ei olnud oma tütre W, kes on Y.G ema, sündimise ajal 1951. a-l Eesti kodanik. Kuna Y.G

ema ei olnud tema sündimise ajal 19.09.1972 Eesti kodanik, ei saanud Y.G omandada Eesti

kodakondsust sünniga oma ema kaudu.

3. Y.G esitas 03.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 03.04.2023 otsuse nr 15.2-

9/23-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks andma kaebajale Eesti kodaniku pass ja

isikutunnistus või vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

Kaebaja vanavanaisa Y oli Eesti Vabariigi kodanik alates 06.08.1920, kui ta võeti Eesti

kodakondsusesse ja väljastati kodakondsuse tunnistus. Asjaolu, et puudub info selle kohta, kas

ta asus elama Eestisse, ei oma tähtsust. Ka need optandid, kes Eestisse ei asunud, on Eesti

kodanikud kodakondsusesse võtmise hetkest alates. Seega ka nende järeltulijad on

sünnijärgsed Eesti kodanikud kodakondsuse seaduse (KodS) § 5 lg 1 järgi.

Vastustaja on optantide järeltulijate kodanikena tunnustamise halduspraktikat korduvalt

muutnud. Perioodil 2002‒2015 tunnustas PPA kodanikena ka neid isikuid, kelle esivanemad

ei lahkunud pärast Eesti kodakondsuse valimist Venemaalt. 2015. a-l asus vastustaja

seisukohale, et neid isikuid, keda on juba tunnustatud optantide järeltulijatena, tuleb

õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest tulenevalt käsitada sünnijärgsete kodanikena

ja väljastada neile Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid. Järelikult on tekkinud

põhiseaduse §-ga 12 vastuolus olev halduspraktika, millega isikuid, kellele riik varem ühel või

teisel põhjusel ei väljastanud Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente, diskrimineeritakse

ainuüksi selle alusel, mis hetkel nad vastava taotluse esitasid.

Sarnastes asjades peab halduspraktika olema ühetaoline. Diskrimineerimine on keelatud. Kui

haldusorgan asub seisukohale, et varasem ekslik praktika annab alust järgmisi dokumentide

väljastamise taotlusi lahendada positiivselt, näiteks lähtudes õiguspärase ootuse ja

õiguskindluse põhimõttest, siis tuleb samalaadselt käsitleda kõiki taotlejaid, kes on sellest

praktikast teadlikud ja kellel tekkis seetõttu õiguspärane ootus oma taotluse positiivsele

lahendamisele.

2(4)

3-23-963

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Eesti kodakondsuse saamise protsess ei lõppenud tunnistuse väljaandmisega, vaid täita tuli ka

teine tingimus, s.o saabuda Eestisse. Eestisse saabumata jätmise tagajärjeks (sanktsiooniks) ei

olnud kodakondsuse kaotamine, vaid isik ei täitnud kodakondsuse saamise tingimust ega

saanudki kunagi Eesti Vabariigi kodanikuks. Seega ei saanud Eesti Vabariigi kodanikuks ka

tema järeltulijad, sh kaebaja.

Halduspraktika muutumine ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda varasema

halduspraktika jätkamist kaebaja osas, sh seetõttu, et kaebaja ei ole kunagi Eesti kodanikuks

saanud. Kuigi PPA on Tartu rahulepingu artiklit IV varem mõistnud teisiti, ei saa kaebaja

nõuda enda suhtes väära tõlgenduse kohaldamist.

5. Tallinna Halduskohus

jättis

12.04.2024 otsusega

kaebuse rahuldamata ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

PPA 03.04.2023 otsus nr 15.2-9/23-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kohus nõustus otsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Tartu rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti

kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ning Venemaa piiridest

lahkumine (Eestisse sõitmine) (vt Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, p 12). Kuna

kaebaja esivanemad ei lahkunud sätestatud tähtaja jooksul Venemaalt, ei saanud nad Tartu

rahulepingu artikli IV alusel Eesti kodanikeks. Seega ei omandanud kaebaja kodakondsust

sünniga KodS § 5 lg 1 p 1 alusel. Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik, puudub seaduslik alus

talle Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljaandmiseks (vt isikut tõendavate dokumentide

seaduse § 19 p 1 ja § 21). Seega puudub alus ka kohustamisnõudel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Y.G palub 13.05.2025 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.04.2025

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

Kaebaja vanavanaisa Y oli Eesti Vabariigi kodanik alates 06.08.1920, kui ta võeti Eesti

kodakondsusesse ja väljastati kodakondsuse tunnistus. Asjaolu, et puudub info selle kohta, kas

ta Eestisse elama asus, ei oma tähtsust. Kohtupraktikat tuleb optantide küsimuses muuta. Isegi

kui kohus asub seisukohale, et kaebaja esivanemad ei saanud Tartu rahulepingu artikli IV

alusel Eesti kodanikeks, tuleb taotlus rahuldada, sest vastasel juhul oleks tegu kaebaja

diskrimineerimisega. Halduskohus on jätnud vastava kaebaja väite tähelepanuta. Vastustaja on

optantide järeltulijate kodanikena tunnistamise halduspraktikat korduvalt muutnud. Tekkinud

on põhiseaduse §-ga 12 vastuolus olev halduspraktika, millega isikuid, kellele riik varem ühel

või teisel põhjusel ei väljastanud Eesti kodaniku isikut tõendavaid dokumente,

diskrimineeritakse ainuüksi tulenevalt sellest, mis hetkel nad taotluse esitasid. Kaebaja on

elanud teadmisega, et ta on Eesti Vabariigi kodanik. Vastustaja peab lahendama kaebaja

taotluse sarnaselt teiste optantide järeltulijate taotlustega.

7. PPA palub 12.06.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlusalust teemat

on kohtutes korduvalt arutatud ning sünnijärgse kodakondsuse omandamise aluste ja

seisukohtade muutmiseks ei ole põhjust. Halduspraktika muutumine ja võrdse kohtlemise

põhimõttele toetumine ei anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda varasema ebaõige

halduspraktika jätkamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3(4)

3-23-963

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei

ole alust.

9. Praeguses asjas on tõendatud, et kaebaja vanavanaisa Y ja vanavanaema C opteerisid Eesti

kodakondsuse Tartu rahulepingu alusel (arhiividokumendid dtl 74‒75). Samas on asjas

tõendamata, et kodakondsuse omandamine viidi lõpule, st, et isikud saabusid pärast

kodakondsustunnistuste saamist elama Eestisse. Et Y ja C tütar (kaebaja vanaema) Q sündis

03.04.1926 Venemaal (dtl 76), kinnitab, et isikud jäid elama Venemaale. Kaebaja vanaema Q

saabus Eestisse elama alles 1968. a-l (dtl 75). Opteerumise lõpuni viimata jätmist kinnitab ka

asjaolu, et kaebaja vanaema sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras (dtl 80), millisel

alusel kodakondsuse andmiseks ei oleks olnud alust, kui ta olnuks Eesti kodanik sünnilt.

10. Halduskohtu otsus on kooskõlas pikaaegse kohtupraktikaga. Riigikohus selgitas

02.03.2018 otsuses nr 3-16-1810, et Tartu rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse

taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel

õigus keelduda, ning Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb

opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise

tunnistuse väljaandmisega. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus

andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti

kodanikuks (p 12). Eesti riik ei teinud teadaolevalt takistusi opteerumise lõpuleviimiseks. See

nõudis aga selget isikute tahet määratleda end ainult Eesti kodanikena, kes elavad Eestis (p

13). Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud kodakondsuse

omandamist lõpule, ei omandanud nende lapsed sünniga Eesti kodakondsust. Samuti ei

saanud ega saa nende järeltulijad ise kodakondsuse omandamist lõpule viia (p 17). Need

seisukohad on jätkuvalt asjakohased ja kaebaja ei ole toonud välja põhjendusi, mis annaks

alust viidatud kohtupraktikat ümber vaadata.

11. Riigikohus on viidatud otsuse p-s 18 võtnud arvesse ka seda, et aastatel 2003–2015 loeti

isikut tõendavate dokumentide väljaandmise halduspraktikas Eesti kodanikeks ka isikud,

kellele väljastati opteerimise käigus kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus, kuid kes

vastupidi Tartu rahulepingu artiklis IV sätestatule Eestisse ei tulnud. Niisuguse eksliku

praktika tulemusel tekkis kodakondsuse juba saanud isikutel õiguspärane ootus kodakondsuse

säilimisele. Kaebajal ei ole aga sellist õiguspärast ootust tekkinud. Keegi ei saa nõuda

õigusevastase halduspraktika kohaldamist pelgalt põhjusel, et sellist praktikat on eelnevalt

kohaldatud mõne teise isiku suhtes. Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut

on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada

jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige

halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04,

06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06 ja 27.11.2006 otsus nr 3-3-

1-59-06).

12. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108

lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)