3-24-3263/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3263

Haldusasi

Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus majandus- ja

tööstusministri

31.10.2024

käskkirja

nr

tühistamisnõudes

Menetlusosalised

Kaebaja Päästame Eesti Metsad MTÜ, volitatud esindaja

vandeadvokaat Margus Reiland

Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium,

volitatud esindaja Gerly Lootus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastustaja 22.05.2025 esitatud tõend asja juurde.

2. Rahuldada kaebus ning tühistada majandus- ja tööministri 31.10.2024 käskkiri nr

262.

3. Mõista Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt Päästame Eesti Metsad MTÜ

kasuks välja menetluskulud summas 4974,05 eurot (koos käibemaksuga).

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.07.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-3263

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsuse menetluses on Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee

mets P4 katastriüksuse detailplaneering (DP), mis on algatatud Pärnu Linnavolikogu

18.04.2024 otsusega nr 20 ja millega kavandatakse metanoolitehase rajamist.

2. DP hõlmab eraomandis kinnistuid Niidu tn 17 (katastriüksuse tunnus 62517:050:0180,

pindala 82541 m2, sihtotstarve tootmismaa 100%), Kauba tn 10 (katastriüksuse tunnus

62516:001:0770, pindala 72188 m2, sihtotstarve sihtotstarbeta maa 100%) ja Kauba tn 12

(katastriüksuse tunnus 62516:001:0190, pindala 1448 m2, sihtotstarve elamumaa 100%) ning

riigi omandis olevat katastriüksust Harutee mets P4 (katastriüksuse tunnus 62401:001:2620,

pindala 175517 m2, sihtotstarve maatulundusmaa 100%).

3. Harutee mets P4 katastriüksus asub Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt rohelise

võrgustiku puhkemetsa alal. Pärnu linna üldplaneering 2025+ kohaselt asub Harutee mets P4

katastriüksus linna suure roheala ja ülelinnalise puhkeala alal.

4. Harutee mets P4 katastriüksus on peaaegu täielikult vääriselupaigana arvele võetud, seal on

registreeritud 5 vääriselupaika: VEP161005, VEP161006, VEP161007, VEP161008 ja

VEP161009.

5. Harutee mets P4 katastriüksuse valitseja on riigi kinnisvara registri andmetel Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium. Eesti Vabariigi peaministri 12.08.2024 korralduse nr 88 p-ga 6

on määratud hoonestamata riigimaaga seotud riigivara valitseja antud ülesannete täitmine

majandus- ja tööstusministri vastutusvaldkonda.

6. Majandus- ja tööministri 31.10.2024 käskkirjaga nr 262 otsustati Harutee mets P4

katastriüksus võõrandada tasu eest avalikul enampakkumisel. Asjaõiguslepingu sõlmimise

tingimuseks on käskkirjas nr 262 seatud: 1) kinnisasjale on kehtestatud detailplaneering, mis

võimaldab kinnisasja kasutusele võtta tootmistegevuseks ning 2) ostjal on saavutatud

kokkulepe sarnases ulatuses metsa arvele võtmiseks vääriselupaigana ja selle kaitse

tagamiseks metsaseaduses sätestatud korras.

7. Päästame Eesti Metsad MTÜ esitas 02.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse

majandus- ja tööstusministri 31.10.2024 käskkirja nr 262 tühistamisnõudes. Koos kaebusega

esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus vaidlusaluse käskkirja kehtivuse peatamiseks kuni

käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja leiab, et majandus- ja tööstusministri 31.10.2024 käskkiri nr 262 on õigusvastane.

8.1. Kaebaja on avalikes huvides tegutsev keskkonnaorganisatsioon, kelle eesmärgiks on

edendada loodushoidu, keskkonda- ja pärandkultuuri kaitset Eesti Vabariigis. Nende

eesmärkide saavutamiseks korraldatakse looduskeskkonna ja pärandkultuuriga seotud

ühiskondlikke tegevusi ning osaletakse nendes; propageeritakse säästvat looduskasutust ja

keskkonnakaitset; toetatakse ja edendatakse väärtuslike looduslike koosluste säilimist ning

ressursside mõistlikku kasutamist, osaletakse keskkonna säilitamise ja kaitsega seotud

küsimuste lahendamisel; koondatakse ning esindatakse looduskeskkonda väärtustavate

inimeste ja organisatsioonide seisukohti ning huve; osaletakse elu-, looduskeskkonda ja

2(14)

3-24-3263

pärandkultuuri puudutavates küsimustes ruumiotsuste kujundamisel, eesmärgiga seista

kvaliteetse ja kultuuripärandit austava ruumilise arengu ning loodus- ja elukeskkonna eest;

tehakse aktiivset ja konstruktiivset koostööd teiste valdkondlike partneritega, kes seisvad

samade väärtuste eest, omavad samu eesmärke või mõjutavad oluliselt ühingu eesmärkide

saavutamist (vt ka nt haldusasjas nr 3-21-2778; keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) §

31 lg 1 p 1).

8.2. Vaidlustatud käskkiri nr 262 puudutab kaebaja huve ja õigusi läbi kolme sisulise ja

keskkonnakaitset puudutava probleemi. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse viie esindusliku

vääriselupaigaga Harutee mets P4 katastriüksuse eraisikule võõrandamine. Vastavalt

keskkonnaministri 04.01.2007 määrusega nr 2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend,

kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu

arvutamise täpsustatud alused“ (edaspidi määrus nr 2) § 261 lg 2 on riigimetsas asuvas

vääriselupaigas keelatud raie. Vääriselupaiga kaitse eraomandis ehk erametsas on vabatahtlik.

Juhul, kui senine riigimets koos vääriselupaigaga võõrandatakse eraomandisse ja realiseerub

Harutee mets P4 detailplaneeringuga kavandatu, siis kaob vääriselupaiga kohustuslik

kaitsekord ning sellega seonduvalt kaob suure tõenäosusega järgnevalt ka vääriselupaik ise.

Vääriselupaikade hüvitamine vähemväärtuslike vääriselupaikade arvele võtmisega peaks

olema võimalik vaid erandkorras ja oluliste avalike huvide tagamiseks, mitte eraettevõtte

rajamiseks.

8.3. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse nii Pärnu maakonnaplaneeringu kui Pärnu linna

üldplaneeringu 2025+ kohaselt rohevõrgustiku alale kuuluva Harutee mets P4 katastriüksuse

võõrandamine eesmärgiga muuta senine rohevõrgustiku ja puhkemetsa ala erahuve teenivaks

tootmis- ja tööstusmaaks. Maakondade ja kohalike omavalitsuste üldplaneeringutes sätestatud

rohevõrgustiku alad tagavad eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimise ning

tasakaalustavad asustuse ja majandustegevuse mõjusid. Olulisi loodusväärtusi sisaldavate

alade likvideerimine peab olema väga põhjalikult kaalutud ning saab toimuda vaid olulistes

avalikes huvides, mitte erahuvides ja tulu teenimiseks.

8.4. Käskkirjaga nr 262 otsustatakse, et Harutee mets P4 katastriüksuse võõrandamine saab

toimuda siis, kui kinnistule on kehtestatud detailplaneering (käskkiri nr 262 viitab Harutee

mets P4 detailplaneeringule (DP)). Kaebaja, mitmed haldusorganid (nt Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, Keskkonnaamet jne) ning ka metanoolitehase arendaja ise on

leidnud, et kavandatav tehas on vastavalt Vabariigi Valitsuse 01.10.2005 määrusele nr 102

„Olulise ruumilise mõjuga ehitiste nimekiri“ p-dele 1 ja 2 olulise ruumilise mõjuga ehitis (s.o

ORME). ORME planeerimine ei saa toimuda detailplaneeringu raames, vaid kohaseks

haldusmenetluseks on PlanS § 95 lg 1 kohaselt kohaliku omavalitsuse eriplaneering (teatud

juhtudel isegi riigi eriplaneering). Kuivõrd ORME tähendab antud juhul olulise suurõnnetuse

ohuga ehitist, siis tähendab see ka olulise keskkonnariski tekkimise võimalust. Seega on see

seotud kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkidega.

8.5. Vääriselupaika ei ole võimalik võõrandada riigivaraseaduse (RVS) § 29 lg 1 alusel.

Vääriselupaikade kaitse on vajalik avalikes huvides (vt MS § 23 lg 1, lg 3, määrus nr 2 § 261

lg 1, lg 2). Seadus näeb vääriselupaiga kaitse korraldamisel erisusi sõltuvalt sellest, kellele

maa kuulub. Avalik-õiguslikule isikule kuuluval maal on vääriselupaiga kaitse kohustuslik.

MS §-st 23 järeldub, et seadusandja hinnangul ei ole Eestis elurikkuse kaitsmiseks piisavad

looduskaitseseaduse (LKS) alusel kaitstavad loodusobjektid, vaid täiendavalt on tarvis

väärtuslike metsaelupaikade kaitsmist. Vääriselupaikade kaitse alla võtmine on lisaks MS-s

sätestatud siseriiklikele eesmärkidele kooskõlas Euroopa Nõukogu direktiivis 92/43/EMÜ (s.o

loodusdirektiiv) sätestatud eesmärkide, Euroopa Komisjoni teatises „ELi elurikkuse strateegia

aastani 2030“ sätestatud eesmärkide, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2024/1991 (s.o

3(14)

3-24-3263

looduse taastamise määrus) sätestatud eesmärkidega. Harutee mets P4 katastriüksusel

paiknevate vääriselupaikade puhul on 2023. a viimases kvartalis teostatud inventuur, kus

selgus, et vääriselupaigad on säilinud ja esinduslikud (vt Keskkonnaameti 28.03.2024 kiri nr

6-5/24/4712-3; kaebuse lisa 6).

8.6. Tegelikus elus ei ole võimalik vääriselupaika ja kinnistut, millel vääriselupaik asub

liigitada erinevateks objektideks, justkui eksisteeriks vääriselupaik iseseisvalt, ilma

konkreetse kinnistuta. VEP-d ei ole võimalik kokku pakkida ja mujale kolida (s.o

ümberistutada), vaid tegemist on püsivalt ja olemuslikult metsakinnistuga (või kinnistu osaga)

ühendatud objektiga. Kinnistut võõrandades, võõrandab riik ka sellel asuva unikaalse VEP.

8.7. Vaidlusaluses käskkirjas on jäetud kõik vääriselupaiku puudutavad olulised asjaolud

kaalumata, millega on rikutud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-t 2.

8.8. Harutee mets P4 katastriüksus ja sellel paiknevad vääriselupaigad on vajalikud

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning kohalikule omavalitsusele (RVS § 96 lg 1 p

2). Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt on Harutee mets P4 katastriüksus määratud linna

lähiümbruse puhkemetsade koosseisu. Kuivõrd Harutee mets P4 katastriüksusega täidetakse

PlanS § 56 lg 1 p-s 8 nimetatud ülesannet, siis on see vajalik RVS § 96 lg 1 p-s 2 mõeldud

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile. Paljasõnalised on vastustaja väited, et kinnisasi

ei ole riigile vajalik. Vaidlustatud käskkirjas ei ole analüüsitud VEP mõju ja/või olulisust

avalikele huvidele. Kogu VEP regulatsioon taandub faktile, et VEP-de kaitse riigile kuuluvas

metsas on kohustuslik. Tõlgendus, mille kohaselt VEP ei ole riigile vajalik, läheb otseselt

vastuollu vääriselupaiga regulatsiooniga, mille eesmärk on just tagada kõrge loodusväärtusega

alade kaitse riigile kuuluvatel maadel. VEP registreerimise ja arvele võtmisega on riik andnud

selge sõnumi, et sellise ala kaitse on riigile oluline ning kohustuslik.

8.9. Vastustaja viidatud Keskkonnaameti tabeli alusel ei ole võimalik tuvastada, et kinnisasi ei

ole riigile vajalik. Tabelist puuduvad mistahes selgitused ja põhjendused, miks on nii leitud

või kas hinnang on antud kõigi RVS § 96 lg 1 nimetatud õigustatud isikute osas. Kaebaja

hinnangul ei ole Keskkonnaametil viimase osas ka pädevust.

8.10.

Käskkirja nr 262 kõrvaltingimused on õigusvastased. Harutee mets P4 DP-ga

kavandatakse ORME rajamist (vt ka Vabariigi Valitsuse 01.10.2005 määrus nr 102), mis

tuleb otsustada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringuga (PlanS § 95 lg 1), mitte DP-ga.

Asjaolule, et Pärnu linn on valinud metanoolitehase rajamiseks vale planeeringuliigi, on

viidanud mitmed ametiasutused (vt Keskkonnaameti 28.03.2024 kiri nr 6-5/24/4712-3, p-d 1-

2.1 (kaebuse lisa 6); Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi 04.04.2024 kiri nr 14-3/1313-

1 (kaebuse lisa 7) ning 10.06.2024 kiri (kaebuse lisa 8)) ja ka Skepast&Puhkim OÜ (vt

kaebuse lisa 9, lk 4).

8.11.

Juhul, kui leida, et kavandatava metanoolitehase rajamiseks on suur riiklik huvi, siis

on korrektne planeeringuliik riigi eriplaneering (PlanS § 27 lg 1). Kohalik omavalitsus ei saa

kehtivat maakonnaplaneeringut ja üldplaneeringut muuta detailplaneeringuga (vt PlanS §-d

142 ja 75 lg 3). Kuigi koostamisel on Pärnu linna üldplaneering 2035+, millega soovitakse

vääriselupaike sisaldav Harutee mets P4 katastriüksus välja arvata rohelise võrgustiku ja

puhkealade koosseisust, on tegemist oluliste puudustega planeeringuga (vt kaebuse lisa 8).

Kuivõrd tegemist on A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttega, mis kvalifitseerub olulise

ruumilise mõjuga ehitiseks ja Pärnu linna kehtiv üldplaneering ei näe ette ORME asukohta,

siis on kavandatava ehitise planeerimine DP-ga õigusvastane.

8.12.

Alternatiivselt on võimalik jõuda järelduseni, et kuivõrd kinnistut ei ole võimalik

käskkirjas nr 262 viidatud detailplaneeringu alusel hoonestada, siis ei ole võimalik vastavat

4(14)

3-24-3263

käskkirja nr 262 esimest lisatingimust ka täita. Seega on tegemist tühise kõrvaltingimusega

(HMS § 63 lg 2 p 5).

8.13.

Ostja ei saa kindlustada vääriselupaiga arvele võtmise samas ulatuses. Kuivõrd VEP-d

ei ole võimalik ümber istutada, siis tähendab käskkirja nr 262 teine lisatingimus, et Harutee

mets P4 kinnistu ostja peab tagama, et arvele võetaks uued VEP-d (s.o samas ulatuses ja

samade tunnustega kui Harutee mets P4 kinnisasjad). Sellist tingimust ei ole võimalik täita.

Harutee mets P4 katastriüksust omandav eraisik ei saa kohustada riiki avastama ja kaitse alla

võtma VEP-sid riigile kuuluvates metsades. Juhul, kui riigil on teada mõni VEP tunnustega

vääriselupaik, siis on see kaitse alla võetud ning eraettevõtjast ostja ei saa riiki mõjutada VEP

rohkem, kiiremini või talle sobivas ulatuses ja hetkel registreerima. Veelgi jaburam on

kohustus, et vääriselupaigad tuleb asendada, st et eraisik peab mõjutama riiki VEP-na

registreerima ja kaitsma samasugust metsa kui eksisteerib Harutee mets P4 kinnistul.

8.14.

Küsitav on, miks toimub kinnistu võõrandamine just nüüd ja miks ei oodata sellega

kuni kinnistu osas on kehtestatud lõplik planeering.

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

9.1. Kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisneb vaidlustatud käskkirja vastustaja

õigusrikkumine ning millist õigusakti on rikutud. Väär on kaebaja lähteseisukoht, justkui

võõrandab vastustaja VEP-e. Vaidlustatud käskkirjaga võõrandatakse kinnistu, millel asuvad

VEP-d. Selles on arvestatud Keskkonnaameti seisukohaga, et loodusväärtusi tuleb võimalikult

säilitada või asendada teises asukohas ning selline tingimus tuleks müügiotsuses ette nähta.

Seda on ka tehtud.

9.2. HMS § 4 lg-t 2 rikutud ei ole. Vaidlustatud käskkirjas pole mainitud metanoolitehast.

Arvestatud on VEP-dega. Kinnistu võõrandamine kahes etapis võimaldab asjaõiguslepingu

sõlmida alles pärast detailplaneeringu kehtestamist, st vastustaja jätab endale võimaluse

veendumaks, et kinnistu võõrandamise tingimused oleksid täidetud enne asjaõiguslepingu

sõlmimist (vt vaidlustatud käskkirja p 2.4). Asjaõigusliku lepingu sõlmimise eelduseks on

kinnisasjale kehtestatud detailplaneering, mis võimaldab kinnisasja kasutusele võtta

tootmistegevuseks ning kui ostja on saavutanud kokkuleppe sarnases ulatuses metsa arvele

võtmiseks VEP-na ja selle kaitse tagamises MS-s sätestatud korras. VEP-dega kinnisasja

võõrandamine ei ole keelatud, eelnimetatud tingimus tagab, et kinnisasja omandaja on

kohustatud tagama VEP-de kaitse samas mahus. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei olnud

teada, kas ja millises mahus kehtestatakse kinnisasjal tootmistegevust võimaldav planeering.

Osas, milles tootmistegevust võimaldav planeering kattub VEP-de asukohaga, on nõutav

VEP-de asendamine.

9.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et VEP-d ei saa võõrandada RVS § 29 lg 1 alusel.

Vaidlustatud käskkirjaga ei võõrandata mitte VEP-d, vaid kinnistu, millel asuvad VEP-d.

Vaidlustatud käskkiri on kehtestatud RVS § 29 lg 1 p 1 alusel, st Pärnu linnas asuv Harutee

mets P4 kinnisasi võõrandatakse avalikul enampakkumisel, sest kinnisasi ei ole riigivara

valitsejale vajalik. RVS § 29 lg 2 kohustab riigivara valitsejat enne riigile kuuluva kinnisasja

võõrandamist välja selgitama kinnisasja vajalikkuse riigile, lähtudes RVS §-st 96. Kinnisasja

vajalikkuse tuvastamise menetlus toimub riigi kinnisvara registris. Keskkonnaameti

16.05.2024 kirja lisa tabelis järjekohal nr 5 on selgelt tuvastatav, et Harutee mets P4 kinnisasi,

millel paikneb kuus VEP-d, ei ole riigile vajalik. VEP-de olemasolu kinnistul seab

täiendavaid tingimusi kinnistu võõrandamisele, kuid VEP-d ei ole iseseisvalt kinnistust eraldi

käibes. Vaidlustatud haldusakti eesmärgiks ei ole VEP-de võõrandamine, st neist vabanemine,

vaid vaidlustatud haldusaktiga korraldatakse kinnistu, millel asuvad VEP-d, võõrandamine.

Riigile kuuluvate kinnisasjade võõrandamine saab toimuda ainult kooskõlas RVS-ga.

5(14)

3-24-3263

9.4. RVS § 96 lg 1 loetleb õigustatud isikud, kes osalevad kinnisasja vajalikkuse

väljaselgitamise menetluses. Mitte ükski RVS § 96 lg-s 1 loetletud õigustatud isikutest ei

teatanud, et vajaksid Harutee mets P4 kinnisasja. Kaebajal puudub kaebeõigus vaidlustamaks

kinnistu vajaduse väljaselgitamise tulemusi. Riigivara valitseja on viinud õiguspäraselt läbi

riigivara võõrandamise otsustamisele eelnevad toimingud, mille hulgas on selgitanud välja

kinnisasja riigile vajalikkuse või mittevajalikkuse.

9.5. Riigivara vajalikkuse väljaselgitamine toimub riigi kinnisvararegistris, kus registris

laekub kõikidele õigustatud isikutele RVS § 96 lg-s 5 nimetatud teade. Riigivara vajalikkuse

ülesnäitamiseks tuleb teatele vastata, kuid Harutee mets P4 kinnistu vastu keegi õigustatud

isikutest huvi üles ei näidanud. Vastustaja esitab tõendina Maa- ja Ruumiameti 12.05.2025

kirjavahetuse, mis kinnitab faktilist asjaolu, et Harutee mets P4 kinnisasi ei ole vajalik RVS §

96 lg 1 nimetatud õigustatud isikutele. Vastustaja möönab, et esitatud tõend on esitatud

hilinemisega (tähtaeg 08.05.2025), kuid tegemist on kohtu enda määratud tähtajaga, mitte

seadusest tuleneva tähtajaga (HKMS § 71) ning arvestades menetluse seisu ja asjaolu, et

tegemist ei ole uudse asjaolu tõendamisega ning kaebaja heidab oma seisukohas ette

vastustaja paljasõnalisust, peab vastustaja vajalikuks esitada vastav tõend.

9.6. Vastustaja ei ole väitnud, et VEP ei ole riigile vajalik. Väär on kaebaja väide, et

vaidlustatud käskkirjas on mainitud metanoolitehast. Vaidlustatud käskkirja ja Pärnu

Linnavolikogu 18.04.2024 otsus nr 20 on eraldiseisvad haldusaktid. DP algatamise menetlus

ei pruugi anda DP läbiviimise taotluse esitaja soovitud tulemust. Seevastu vaidlustatud

haldusakt kinnistu võõrandamise korraldamiseks on kehtiv ja kinnistu võõrandatakse ka siis,

kui metanoolitehast sinna kõrvale ei rajata.

9.7. Vaidlustatud käskkirja p-s 2.4 seatud kõrvaltingimus on õiguspärane. Kinnisasja

võõrandamine on pandud sõltuvusse kehtestatud (detail)planeeringust. Vastustaja sõlmib

asjaõigusliku lepingu kinnisasja võõrandamiseks juhul, kui on kehtestatud planeering ning

seda ei ole vaidlustatud. Pärnu Linnavolikogu 18.04.2024 otsusega nr 20 (vt kaebuse lisa 1)

on algatatud Pärnu linnas Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee mets P4

katastriüksuste detailplaneering ja keskkonnamõju strateegiline hindamine. Otsuse nr 20

punktis 1 on loetletud planeeringu koostamise lähteseisukohad. Loetelust nähtub, et

planeeringu koostamisel võetakse arvesse kaebuses toodud etteheiteid.

9.8. Kaebuses toodud etteheiteid silmas pidades, peaks kaebaja õiguste kaitse toimuma

planeerimismenetluses. Kaebusest ja selle lisadest nähtub, et kaebaja on kogunud kokku

otsuses nr 20 tõstatatud kitsaskohad (VEP küsimused, planeeringu liigi valiku küsimus,

ORME teema, maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu muutmise õigus detailplaneeringuga

jne) ning vormistanud need kaebuseks, milles teeb etteheiteid vaidlustatud käskkirjale.

Sisuliselt heidab kaebaja vastustajale ette planeerimisega seotud asjaolusid, mis pole

vaidlustatud käskkirja osaks, vaid on toodud otsuses nr 20. Vaidlustatud käskkirja andmise

eesmärk on kinnisasja võõrandamise korraldamine, mis on pandud sõltuvusse otsusega nr 20

kehtestatavast planeeringust.

9.9. Kaebaja seisukohad on vastuolulised. Kaebaja kirjeldab, et avalik-õiguslikule isikule

kuuluvas metsas on VEP kaitse kohustuslik, eraisikul aga vabatahtlik. Kaebuse punktis 78

leiab kaebaja, et eraisikul on võimatu kaitsta VEP-sid. Vastustaja selgitab, et eraisikul on

õigus kaitsta VEP-d. Samas on kinnistu võõrandamise tingimuseks VEP-de kaitsekohustus.

Seega on eraisikust ostja vaba otsustama, kas ta nõustub sellise kitsendusega kinnistut ostma

või mitte. Seega ei vasta tõele, justkui ostja ei saa kindlustada VEP-de kaitset samas ulatuses

kui riik.

9.10.

Kaebusest ei selgu, millises osas jäävad VEP-d kinnistu võõrandamise korral kaitseta.

VEP-de kaitse kuulub Keskkonnaameti vastutusalasse ja vaidlustatud käskkirjas on lähtutud

6(14)

3-24-3263

Keskkonnaameti seisukohast – vääriselupaik tuleb kas võimalusel säilitada või asendada

teises asukohas. VEP-de kaitsekohustus on vaidlustatud haldusaktis kinnistu võõrandamise

lisatingimuseks. Kui tingimuse täitmine osutub raskeks või võimatuks, siis ei ole haldusakti

muutmata võimalik seda võõrandada.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas riigiomandisse kuuluva

katastriüksuse, millel asub VEP, võõrandamine on võimalik ning juhul kui, siis kas

vaidlusalune käskkiri ja VEP-ga seotud kõrvaltingimused on õiguspärased.

Kaebeõigus

11. Kohus nõustub kaebajaga, et tal on kaebeõigus. Tallinna Ringkonnakohus on oma

07.02.2025 määruse nr 3-24-3263 põhjenduste punktides 10-11 märkinud järgmist: „Kaebajat

on varasemates kohtuasjades korduvalt käsitatud kui valitsusvälist keskkonnaorganisatsiooni,

kelle tegevuse eesmärgiks on Eesti metsa ja metsaelupaikade kaitse. Seega ei ole vaidlust

selles, et kaebaja vastab keskkonnaorganisatsiooni tunnustele KeÜS § 31 tähenduses. KeÜS §

30 lg 2 sätestab, et kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu

halduskohtumenetluse seadustikus või haldusmenetluse seaduses sätestatud korras, siis

eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või et tema õigusi on rikutud, kui vaidlustatud

haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise

keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. 11. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et

käskkirjaga nr 262 ei ole üldse otsustatud keskkonnakaitselisi küsimusi ning et kaebaja saab

oma kaebuses esile toodud keskkonnakaitselisi huve kaitsta planeerimismenetluses. Kaebaja

on kaebuses ja määruskaebuses selgitanud, et MS-s ja määruses nr 2 sätestatust tulenevalt on

vääriselupaiga kaitsekorra ulatus ja olemus riigi ja eraisiku omandis olevas metsas erinev:

eraomandisse minekuga kaob selle kohustuslik kaitsekord. Kaebaja arvates on käskkiri nr 262

mh õigusvastane seetõttu, et praegusel juhul ei olnud täidetud RVS § 29 lg 1 p-s 1 sätestatud

tingimused riigivara võõrandamiseks ning käskkirja teise lisatingimusega ei ole võimalik

tagada samas ulatuses loodusväärtuste kaitset. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellega

ära näidanud, et käskkiri nr 262 võib mõjutada Harutee mets P4 kinnisajal asuvate

vääriselupaikade kaitset ja säilimist, sõltumata hilisemast planeeringumenetlusest. Arvestades

kaebaja keskkonnakaitselisi eesmärke ja senist tegevust, on kaebaja ühtlasi ära näidanud,

kuidas käskkiri nr 262 tema huve või õigusi puudutab (KeÜS § 30 lg 2). Põhjendatud on

kaebaja osutus, et hilisemas planeerimisvaidluses ei ole kaebajal võimalik esitada argumente,

mis puudutavad käskkirjaga nr 262 Harutee mets P4 kinnisasja eraomandisse võõrandamise

lubatavust. Tegemist ei ole ühe toiminguga planeerimismenetluses, vaid eraldiseisva

menetluse ja selle tulemusel kehtestatud haldusaktiga.“

12. Asjasse puutumatud on kaebaja väited osas, kas DP-ga kavandatakse ORME või mitte.

See ei seondu kuidagi kaebaja põhikirjaliste ülesannetega, mistõttu puudub kaebajal selles

osas käskkirja vaidlustamise õigus ning kohus jätab need väited tähelepanuta. Samuti jätab

kohus tähelepanuta väited, mis puudutavad DP menetluse õiguspärasust ning selle väidetavat

vastuolu kõrgema astme planeeringutega, kuivõrd need väljuvad käesoleva vaidluse raamest.

Käskkirja õiguspärasuse kontroll

7(14)

3-24-3263

13. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54). Tulenevalt RVS § 29 lg-st 1 võib riigivara võõrandada, kui: 1)

vara ei ole riigivara valitsejale vajalik; 2) vara on vajalik RVS § 33 lg-s 1 nimetatud juhtudel

ning 3) vara on vajalik eraõiguslikule juriidilisele isikule RVS §-s 51 sätestatud juhul.

Vaidlusaluse käskkirja õiguslikuks aluseks on RVS § 29 lg 1 p 1. Riigivara valitseja hindab

vara vajalikkust, lähtudes RVS § 10 lg-s 1 sätestatust, ning kinnisasjade puhul selgitab enne

riigivara võõrandamise algatamist välja kinnisasja vajalikkuse riigile, lähtudes RVS §-s 96

sätestatust (RVS § 29 lg 2).

14. Tulenevalt RVS § 10 lg-st 1 valitsetakse riigivara: 1) riigivõimu teostamiseks; 2) muul

riigivara valitseja poolt määratud ja seadusest tuleneval avalikul eesmärgil; 3) tulu saamiseks

ning 4) reservina säilitamiseks. Riigivara valitseja on kohustatud korraldama talle

mittevajaliku riigivara üleandmise teisele riigivara valitsejale, kellele see riigivara on vajalik,

või korraldama selle võõrandamise või hävitamise või esitama ettepaneku selliste toimingute

tegemiseks (RVS § 10 lg 7). Vastavalt RVS § 10 lg-le 8 säilitatakse riigi maareservina maa,

mille on riigivõimu teostamise, riigi või kohaliku omavalitsuse avalike eesmärkide täitmise

või tulu saamise potentsiaal.

15. RVS § 10 lg 7 täpsustab vara käsitlemist mittevajalikuna eeskätt riigivara valitseja

seisukohast; riigivara valitseja peab esmalt ise andma hinnangu, kas konkreetne vara on talle

eesmärgi täitmiseks vajalik; alles seejärel saab hinnata, kas see vara on mõnele teisele

riigivara valitsejale vajalik või mitte (sh avalikul eesmärgil); kui see vara on vajalik kellelegi

teisele, siis saab alustada menetlust § 18 lg 2 või § 33 lg 1 sätestatu alusel (vt RVS muutmise

ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 171 SE eelnõu seletuskiri, lk-d 8-9).

16. Vastavalt RVS § 96 lg-le 1 selgitatakse välja enne kinnisasja võõrandamist või

kasutamiseks andmist kinnisasja vajalikkus riigile. Kinnisasja vajalikkuse väljaselgitamise

menetluses osalevad järgmised asutused ja isikud oma pädevuse piires (edaspidi õigustatud

isikud): 1) teised riigivara valitsejad; 2) Rahandusministeerium planeerimisseaduse (PlanS) §-

des 14, 27 ja 56 nimetatud ülesannete täitmiseks; 4) asukohajärgne kohaliku omavalitsuse

üksus PlanS §-des 75, 95 ja 126 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-s 6

nimetatud ülesannete täitmiseks; 5) RVS § 92 lg-s 1 nimetatud isikud; 6) avalik-õiguslik

juriidiline isik seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning 7) riigi asutatud või asutatav

mittetulundusühing või sihtasutus tema põhikirjas sätestatud ülesannete täitmiseks. Kinnisasja

vajalikkuse väljaselgitamine toimub registri kaudu (RVS § 96 lg 3). Riigivara valitsejale

mittevajaliku riigivara kohta avaldatakse kinnisasja riigile vajalikkuse väljaselgitamise teade

(RVS § 96 lg 4 lause 1). Teatele lisatakse enne menetluse algatamist vara suhtes esitatud

taotlused (RVS § 96 lg 4 lause 2). Vastavalt RVS § 96 lg-le 5 võib riigivara valitseja või muu

õigustatud isik esitada taotluse koos põhjendusega selle kohta, et kinnisasi on talle vajalik, 21

päeva jooksul teate avaldamisest arvates. Kui õigustatud isik ei esita taotlust tähtaegselt,

loetakse, et kinnisasi ei ole talle vajalik ja tal puuduvad vastuväited kinnisasja kasutamiseks

andmise või võõrandamise kohta.

17. RVS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 171 SE eelnõu

seletuskirjas on RVS § 96 osas selgitatud järgmist: „Soovime tagada, et kõik olulised aspektid

saavad analüüsitud ja tehtav otsus on riigile kui tervikule pikas perspektiivis kõige kasulikum.

Oluline on seejuures tagada protsessi tõhus toimimine, et menetluse tähtajad ei pikeneks.

Taotlus ei tohi olla vastuolus üleriigilises planeeringus, maakonnaplaneeringus ja

üldplaneeringus sätestatuga. Kui menetlus algatatakse asukohajärgse kohaliku omavalitsuse

üksuse või tema mõju all oleva sihtasutuse või mittetulundusühingu taotluse alusel, siis tuleb

hinnata vastavust konkreetse kohaliku omavalitsuse arengukavadele ja strateegiale, mida

taotlus puudutab. /…/ Rahandusministeerium on tõdenud, et oluline on kaaluda avaliku

8(14)

3-24-3263

sektori huvisid laiemalt, pikemas perspektiivis ja erinevatest aspektidest, mitte keskenduda

vaid riigi keskvalitsuse kinnisvarapoliitiliste või lühiajaliste eelarve-eesmärkide täitmisele.

RVS reguleerib keskvalitsuse kinnisvaraga seotud menetlusi, avalik sektor laiemalt on RVS-

iga hõlmatud põgusalt. RVS § 18 lõige 2 ja § 33 lõige 1 nimetavad isikud ja eesmärgid,

kellele võib anda riigivara turutingimustest soodsamalt, kuid tegemist on ikkagi

kaalutlusotsusega, mille kriteeriumid on täpsemalt määratlemata. Kuna huvid võivad olla

vastuolulised, siis on nimetatud sätete alusel menetluste sujuvaks kulgemiseks vajalik

tehingute tegemise tingimusi ja kaalutluskriteeriume täpsustada. Esitatud erinevate aspektide

analüüs on ressursimahukas, samas ei ole tehingute maht nii suur. Seetõttu on

Rahandusministeeriumi arvates otstarbekas tegevused ümber korraldada. Riigivara valitseja,

olles välja selgitanud, et vara ei ole enam talle vajalik, algatab kinnisasja riigile vajalikkuse

väljaselgitamise menetluse ja juhib menetlust, koondades erinevad taotlused ja arvamused.

Menetlus toimub riigi kinnisvararegistris.“1

18. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt on riigi kinnisvararegistri 15.04.2024 menetluses nr 24-

2701 tuvastatud, et Harutee mets P4 kinnisasi ei ole vajalik RVS § 96 lg-s 1 nimetatud

õigustatud isikutele ning seega on põhjendatud määrata kinnisasja valitsemise eesmärgiks tulu

saamine ja kinnisasi riigile mittevajaliku varana võõrandada (digitaalse kohtutoimiku leht

(dtl) 27). Selle tõenduseks on vastustaja esitanud 22.05.2025 Maa- ja Ruumiameti 12.05.2025

e-kirja, milles on märgitud, et riigi kinnisvararegistri 15.04.2024 menetluses nr 24-2701 on

tuvastatud, et Harutee mets P4 kinnisasi ei ole vajalik RVS § 96 lg 1 nimetatud õigustatud

isikutele; nimetatud huvi tuvastamine on tuvastatav lingilt: https://riigivara.fin.ee/rkvr-

frontend/menetlused/4381769 (dtl 168).

19. Vastustaja on õigesti märkinud, et 22.05.2025 esitatud tõend on esitatud tähtaja

rikkumisega. Vastavalt HKMS § 62 lg-le 1 annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses

tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks, selgitades neile, milliste

konkreetsete asjaolude kohta tuleb tõendeid esitada. Kui tõendit ei ole määratud tähtaja

möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes

HKMS § 51 lg-s 4 sätestatud tingimuste. Tulenevalt HKMS § 51 lg-le 4 kui menetlusosaline

esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1-3

sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates

menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Seega

näeb menetlusseadustik ette võimaluse võtta vastu ka hilinenult esitatud tõend juhul, kui see

ei tingi menetluse venimist või hilinenult esitamiseks oli menetlusosalisel mõjuv põhjus.

Käesolevalt on vastustaja esindaja põhistanud, et tõendi vastu võtmine ei tingi menetluse

venimist, kuivõrd tõend ei ole esitatud uue asjaolu tõendamiseks, vaid juba varasemalt on

menetluses kaebaja tõstatanud küsimuse, et vastustaja väide kinnisasja mittevajalikkusest

riigile, on paljasõnaline.

20. Kuigi vastustaja ei ole välja toonud hilinemise põhjuseid, siiski nõustub kohus

vastustajaga, et esitatud tõendi asja juurde võtmine ei tingi menetluse venimist. Lisaks märgib

kohus, et kuigi kaebajal ei ole võimalik tõendi osas seisukohta esitada, on vaidlusaluses

käskkirjas ka kirjeldatud juba, et riigi kinnisvararegistris tuvastati, et vajadust ei esine (dtl 27).

Seejuures on riigi kinnisvararegister avalik, mistõttu on sellele ligipääs igaühel. Esitatud

tõendist ei nähtu täiendavat olulist infot, kui see, mis on kirjeldatud juba käskkirjas ja vastuses

kaebusele. Seetõttu võtab kohus vastustaja 22.05.2025 esitatud tõendi asja juurde (HKMS §

62 lg 2).

21. Riigi kinnisvararegistrist nähtub, et objekti aadressiga Pärnu maakond, Pärnu linn,

Harutee mets P4 (katastritunnus 62401:001:2620; objekti kood KV101478) valitsejaks on

1 RVS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seadust muutmise seadus 171 SE, lk 35. Kättesaadav

elektrooniliselt: Eelnõu - Riigikogu

9(14)

3-24-3263

MKM ning valitsemise eesmärk on reservina säilitamine, arvele on võetud 08.03.2024 ja

riigivara valitsemise lõppkuupäev on 22.01.2025. Lisaks nähtub riigi kinnisvararegistrist

menetluse nr 24-2701 alt, et kinnisasja vajalikkuse väljaselgitamise raames ei ole esitatud

ühtegi taotlust ega arvamust seoses vaidlusaluse katastriüksusega.2

22. Eeltoodust nähtuvalt on riigi kinnisvararegistrist tuvastatav, et õigustatud isikutel huvi

kõnesoleva katastriüksuse vastu puudus. Küll aga ei nähtu vaidlusalusest käskkirjast sisulist

analüüsi, miks katastriüksus ei ole riigile vajalik. Kohtu hinnangul on piirdutud üksnes riigi

kinnisvarapoliitiliste huvidega, mitte aga analüüsitud avaliku sektori huvisid laiemalt ja

sisuliselt. Samas on vaidlusaluses käskkirjas konstateeritud vaid ühe lausega – „on tuvastatud,

et Harutee mets P4 kinnisasi ei ole vajalik RVS § 96 lõikes 1 nimetatud õigustatud isikutele“

(dtl 27). Küll aga puuduvad vaidlusalusest käskkirjast põhjendused, kas riigivara

võõrandamine on kooskõlas kõrgema astme planeeringutega, sh puudub

Rahandusministeeriumi arvamus (vt RVS § 96 lg 1 p 2).

23. Kohus ei asu vastustaja eest sisustama riigi huvi, sh spekuleerima, milliste ülesannete

täitmiseks võiks kõnesolev kinnistu olla vajalik Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile

või kohalikule omavalitsusele. Küll aga tuleb märkida, et riigi huvi sisustamine ei saa olla

pelgalt keskvalitsuse kinnisvarapoliitika keskne.

24. Vastuses kaebusele on vastustaja selgitanud, et vaidlustatud haldusaktiga võõrandatakse

kinnistu, millel asuvad VEP-d ning selle andmisel on arvestatud Keskkonnaameti

seisukohaga, mille kohaselt tuleb loodusväärtusi võimalikult säilitada või asendada teises

asukohas ning selline tingimus tuleks müügiotsuses ette näha; vastustaja hinnangul on seda ka

tehtud (dtl 147).

25. Asja materjalist nähtub, et Maa-amet on 17.04.2024 kirjaga nr 7-1/24/5224 palunud

Keskkonnaametilt informatsiooni, kas kirja lisas toodud 71 kinnisasjal võib esineda

looduskaitselisi väärtusi, mille tõttu nende müümine või põllumajanduslikuks kasutamiseks

andmine lähiajal ei ole võimalik; juhul, kui Keskkonnaametile on teada täiendavaid

keskkonnaalaseid asjaolusid, mis võiks olla oluline informatsioon tulevasele ostjale või

rentnikule, siis paluti ka sellest teavitada; lisaks juhtis Maa-amet Keskkonnaameti tähelepanu

asjaolule, et tabelis järjekorranumbriga 5 märgitud Harutee mets P4 kinnisasja osas on

algatatud detailplaneering ning keskkonnamõju strateegiline hindamine, mille osas on

Keskkonnaamet andnud oma arvamuse Pärnu linnavalitsusele 04.04.2024 kirjaga nr 14-

3/1313-1 (dtl 87). Vastuseks nimetatud kirjale on Keskkonnaamet esitanud 16.05.2024 tabeli,

milles on märgitud, et Harutee mets P4 katastriüksusel asub 6 vääriselupaika (VEP) ning see

ei ole riigile vajalik (dtl 90). Samas aga pole Keskkonnaamet selgitanud, miks ei ole VEP-sid

sisaldav katastriüksus riigile vajalik, kuigi oma 28.03.2024 kirjas nr 6-5/24/4712-3 on

Keskkonnaamet pidanud oluliseks säilitada Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 ning Harutee mets

P4 kinnistute detailplaneeringu (DP) alal esinduslikke vääriselupaikasid (dtl 40).

Vastavasisulisi põhjendusi ei ole esitatud ka vaidlusaluses haldusaktis, mistõttu on tegemist

oluliste puudustega käskkirjaga (HMS § 56 lg-d 1-2).

26. Kaebaja on õigesti märkinud, et VEP-de kaitserežiim on erinev riigimaal ja erakinnistul.

Tulenevalt MS § 23 lg-st 1 on vääriselupaik ala, kus on kitsalt kohastunud, ohustatud,

ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus suur. Avalik-õigusliku juriidilise isiku

omandis olevas metsas korraldab vääriselupaiga kaitset maa omanik või volitatud esindaja,

riigimetsas riigimetsa majandaja valdkonna eest vastutava ministri määrusega kehtestatud

korras (MS § 23 lg 3). Vääriselupaiga kaitseks võib sõlmida eraomandis kinnisasja

omanikuga notariaalse lepingu, mille alusel koormatakse kinnisasi isikliku kasutusõigusega

riigi kasuks Kliimaministeeriumi kaudu tähtajaga 20 aastat (MS § 23 lg 4). Tulenevalt

2 Riigi kinnisvararegister

10(14)

3-24-3263

keskkonnaministri 04.01.2007 määruse nr 2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend,

kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu

arvutamise täpsustatud alused“ (edaspidi määrus nr 2) § 261 lg-st 1 korraldab avalik-õigusliku

isiku omandis olevas metsas maa omanik või tema volitatud esindaja, riigimetsas riigimetsa

majandaja vääriselupaiga kaitset Eesti looduse infosüsteemise esitatud suuniste kohaselt.

Avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja riigimetsas asuvas Eesti looduse

infosüsteemi kantud väärielupaigas on keelatud raie, välja arvatud erandkorras tehtav raie ja

kujundusraie Keskkonnaameti nõusolekul (määruse nr 2 § 261 lg 2). Seega nähtub eeltoodust,

et kui riigimaal asuva VEP kaitse on kohustuslik, siis eramaal oleva VEP kaitse on

vabatahtlik.

27. Küll aga ei tähenda toodu, et katastriüksusi, millel on VEP, pole RVS alusel üldse

võimalik võõrandada. Sellist keelunormi õigusaktid ette ei näe. Sellest sõltumata on aga

vastustajal kohustus põhjendada, miks katastriüksust, millel asuvad VEP-d, pole riigile vaja.

Arvestades RVS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 171 SE seletuskirjas §-i 96 osas

märgitut, tuleks riigivara võõrandamise otsustamisel analüüsida laiemalt avaliku sektori huve,

mitte keskenduda vaid riigi keskvalitsuse kinnisvarapoliitiliste või lühiajaliste eelarve-

eesmärkide täitmisele; sh tuleks analüüsida võõrandamise kooskõla kõrgema astme

planeeringutega. Nimetatud analüüs aga puudub üldse vaidlusalusest käskkirjast, mistõttu on

tegemist oluliste põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg-d 1-2). Olukorras, kus riigi huvi

väljaselgitamise menetluses ei esitanud ükski õigustatud isik taotlust menetleja sätestatud

tähtaja jooksul, ei tähenda automaatselt, et riigi huvi puudub. Seda tingitud asjaolust, et riigi

huvi ei saa olla üksnes majanduslik (eesmärgiks tulu saamine), vaid riigivara valitsetakse ka

mh riigivõimu teostamiseks (RVS § 10 lg 1 p 1) või muul riigivara valitseja poolt määratud ja

seadusest tuleneval avalikul eesmärgil (RVS § 10 lg 1 p 2). Riigivara valitsetakse ka otse

seadusest tuleneval avalikul eesmärgil3.

28. Kaebaja hinnangul on keskkonnakaitse avalik huvi ja avalike huvide kaitse ning tagamine

riigi ülesanne.

29. Selles ei ole kahtlust, et keskkonnakaitse on avalik huvi ning asjaolu, et MS-s on

sätestatud riigimaal asuvate VEP-de kohustuslik kaitse, viitab ala olulisusele ning avalike

huvide kaitsele. VEP ei ole küll looduskaitseala, kuid see on looduskaitsealade täiendus, mille

kaitsele on seadusandja andnud kandva rolli just maa omanikule4. Seda, et tegemist on olulise

avaliku huviga ning VEP-de kaitse on jätkuvalt oluline, kinnitab ka Keskkonnaameti

seisukoht Harutee mets P4 DP menetluses.

30. Nii on Keskkonnaamet oma 28.03.2024 kirjas nr 6-5/24/4712-3 leidnud, et esitatud

tingimustel ja välja pakutud planeeringualal DP algatamine on eeldatavalt vastuolus kehtivate

strateegiliste planeerimisdokumentidega ja õigusaktidega ning ei ole eeldatavalt võimalik;

seejuures peab Keskkonnaamet oluliseks säilitada DP alal esinduslikke vääriselupaikasid (dtl

40). „Pärnu linna ÜP kohaselt on DP alal vääriselupaikade (VEP) alla jääv ala (samuti valdav

osa Harutee mets P4 katastriüksusest) märgitud terves ulatuses puhke- ja haljasala maa-alana

(P). DP ala kattub ÜP kohaselt Pärnu Kaubajaama arengualaga A14 (edaspidi A14 arenguala)

ja Rail Balticu infrastruktuuri Pärnu piirkonna hoodluskeskuse ja kaubaterminali DP-ga

(edaspidi RB hoolduskeskuse ja kaubaterminali DP) vaid Kauba tn 10 ja 12 kinnistute osas.

Metanoolitehase planeeringuala (sh VEP-id) jääb seega suuremas osas Pärnu linna ÜP-s

märgitud A14 arengualast välja. Kuna DP-ga taotletakse kogu planeeringuala juhtotstarbe

muutmist tootmise maa-alaks, on igal juhul tegemist ÜP-d muutva DP-ga. Pärnu linna ÜP

3 RVS ja teiste seaduste muutmise seadus 712 SE seletuskiri II lugemine. Kättesaadav elektrooniliselt: Eelnõu -

Riigikogu

4 Vt Õiguskantsleri 04.07.2019 seisukoht nr 7-4/181498/1903436, lk 1. Kättesaadav elektrooniliselt:

www.oiguskantsler.ee

11(14)

3-24-3263

ptk-i 5.14 kohaselt on A14 arenguala eesmärk eelkõige Rail Balticu (RB) raudtee äärsetele

aladele kaubajaama ja RB infrastruktuuri hoolduskeskuse (depoo) arendamine. A14

arengualal lubatud juhtotstarbed on raudtee maa-ala (Tr), tootmise maa-ala (Th), tee ja tänava

maa-ala (Lt), puhke- ja haljasala maa-ala (P), pereelamu maa-ala (Ep)- A14 arenguala

haljastuse põhimõtetena on kirjas, et piirkonna metsaalad on ette nähtud puhkemetsadeks.

Arenguala kavandamisel on vajalik kaaluda arenguala koosseisu kuuluvaate metsaalade

kasutamist puhkealana ning RB kaubajaama, jaama juurdepääsude ning ettevõtluspiirkonna

arendamise vajadusi. Puhkemetsadele ja rabale tuleb tagada juurdepääs. Ettevõtluspiirkonda

ümbritsevad metsaalad tuleb säilitada tootmistegevust eraldava puhvervööndina. Üle jaama

tänava kulgev maakonna rohevõrgustiku koridor tuleb säilitada. Samuti on DP alal paiknevad

VEP-d kantud Pärnu linna ÜP rohelise võrgustiku ja puhkealade joonisele. /…/ Vastavalt

määruse [nr 2] seletuskirjale on taolisteks erandkorras tehtavateks raieteks nt teekaitsevööndi,

maaparandussüsteemide ja elektriliinide hooldustööd, kergliiklustee rajamine ja

riigikaitseliste objektidega seotud tegevused. Erandkonnas teostatav raie saab olla ka ohtlike

puude eemaldamine või VEP ellujäämise parandamiseks teostatav raie, mida nimetatud

VEPides saab teostada kujundusraie korras. VEP-id eeldavad säilimiseks looduslikku arengut

ning minimaalset inimmõju. VEP-d võivad hävida otseste (elupaikade vahetu hävimine ja

killustumine kavandatud ehitiste rajamise käigus) ja/või kaudsete mõjude (veerežiimi ja

valgustingimuste muutused, servaefekti mõjud, tormimurd jms) avaldumise tulemusena.

VEP-ide puhul tuleb ehitiste kavandamise võtta esmaseks eesmärgiks mõjusid vältida (valides

asukohti, kus mõju VEP-idele puudub). Otsuse eelnõu lähteseisukohtades on kirjas:

„Planeeringu alal paiknevad vääriselupaigad, kavandatavast muutusest tulenevalt on vajalik

täpsustada elupaikade seisund, väärtused ja võimalusel tagada vääriselupaikade säilimine

või ümberistutamine asjaomaste asutuste nõusolekul.“ Alal on teostatud 2023. aasta viimases

kvartalis inventuur, kus selgus, et 6 eelpool loetletud VEP-i on säilinud ja esinduslikud ning

VEP161004 on registrist Rail Baltivu projekti tõttu kustutatud, kuna seal olevate tugevate

inimmõjude tõttu ei olnud see enam säilinud. Kuna kõnealused VEP-id on 2023. aasta

andmete alusel tunnistatud esinduslikuks, ei ole nende täiendav inventeerimine esialgu

vajalik. On ilmselge, et VEP-e kui terviklikku kooslust ei ole võimalik ümberistutada (tegu on

vana metsaga, kus majandustegevus ei ole lubatud), nagu seda saaks teha näiteks üksikute

taime isenditega.“ (dtl-d 41-43).

31. Viidatud Keskkonnaameti seisukohad on absoluutselt jäetud vaidlusaluses käskkirjas

tähelepanuta. Seejuures on arusaamatu vastustaja väide, et on arvestatud Keskkonnaameti

seisukohaga – VEP tuleb kas võimalusel säilitada või asendada teises asukohas (vt dtl 149).

Veelgi enam, vastustaja pole oma vastuses kaebusele viidanud, kus on Keskkonnaamet

sellisele seisukohale asunud, sest vastustaja 06.12.2024 menetlusdokumendile lisatud

Keskkonnaameti 06.05.2024 kirjast ega selle lisast seda ei nähtu (vt dtl-d 89-90). Samas on

vaid veidi enam, kui kuu aega varem (28.03.2024) väljendanud Keskkonnaamet üheselt

selgelt, et Harutee mets P4 katastriüksusel on esinduslikud VEP-d, mis tuleb säilitada ning

nende ümberistutamine kinnisasjalt pole võimalik, kuivõrd tegemist on tervikliku kooslusega.

32. Keskkonnakaitselised kaalutlused kaaluvad selgelt üles majanduslikud huvid või

riigieelarvelised huvid. Vastupidiseid erandlikke asjaolusid, miks peaksid

keskkonnakaitselised huvid, sh esinduslike VEP-de kaitse jääma alla majanduslikele huvidele,

vastustaja välja pole toonud. Nagu ka Keskkonnaamet oma 28.03.2024 kirjas viitas, siis raie

riigimaal, kus asuvad VEP-d, saab olla erandlik ning eelkõige ülekaaluka avaliku huvi

argumendil. Selliseid argumente vastustaja käesoleval juhul esitanud ei ole. Samuti ei ole

vaidlusaluses käskkirjas arvesse võetud strateegilisi arengudokumente või kehtivaid

planeeringuid, kui võõrandatakse kinnisasi, millel paiknevad VEP-d, kuid nende säilitamist

kinnistul uuelt omanikult ei nõuta.

12(14)

3-24-3263

33. Vaidlusaluses käskkirjas on küll märgitud punktis 2.4. järgmist: „Enampakkumise võitjal

sõlmida kahe kuu jooksul enampakkumise tulemuste kinnitamisest arvates võlaõiguslik

müügileping, milles lepitakse kokku asjaõiguslepingu sõlmimises ja omandi üleandmises siis,

kui kinnisasjale on kehtestatud detailplaneering, mis võimaldab kinnisasja kasutusele võtta

tootmistegevuseks ning kui ostja on saavutanud kokkuleppe sarnases ulatuses metsa arvele

võtmiseks vääriselupaigana ja selle kaitse tagamises metsaseaduses sätestatud korras.“ (dtl 29)

34. Tegemist on haldusakti kõrvaltingimusega HMS § 53 lg 1 punkti 3 tähenduses. Küll aga

ei ole tegemist üheselt selge tingimusega, kuivõrd arusaamatu on, mida tähendab sarnases

ulatuses metsa arvele võtmine vääriselupaigana. Seda võib mõista, kui pindalaliselt samas

ulatuses, kuid see ei aita kuidagi kaasa Harutee mets P4 kinnisasjal asuvate 6 esindusliku VEP

kaitsele. Samuti on arusaamatu, miks ei pandud kõrvaltingimuseks kohustust säilitada VEP

ning sõlmida sellekohane leping (vt MS § 23 lg 4). Samas asjaolu, et VEP kaitseks sõlmitaks

MS § 23 lg 4 alusel eraomandis kinnisasja omanikuga notariaalne leping kinnisasja

koormamiseks isikliku kasutusõigusega riigi kasuks, viitab ilmselgelt, et esineb riigi huvi.

35. Haldusakti oluline ebaselgus või selle tingimuste täitmise võimatus annab aluse haldusakt

tühistada või toob ilmselgel juhul kaasa isegi haldusakti tühisuse (HMS § 63 lg 2 p 5;

Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid nr 3-19-2448/18, p 15; nr 3-3-1-35-13, p 12 ja nr 3-3-

1-21-03, p 13). Kohtu hinnangul ei ole vaidlusaluse käskkirja punkt 2.1 ilmselge puudusega,

mis on sätestatud seaduses, mistõttu ei ole tegemist tühise kõrvaltingimusega. Küll aga oma

ebaselguse tõttu on tegemist õigusvastase kõrvaltingimusega (HMS § 55 lg 1). Seejuures on

kaebaja õigesti märkinud, et vääriselupaikade hüvitamine vähemväärtuslike vääriselupaikade

arvele võtmisega peaks olema võimalik vaid erandkorras ja oluliste avalike huvide

tagamiseks, mitte eraettevõtte rajamiseks. Kahetsusväärselt sellesisulist kaalumist

vaidlusaluses käskkirjas tehtud ei ole, mistõttu on tegemist olulise diskretsiooniveaga (HMS §

4 ja § 56 lg 3).

36. Kaebaja leiab, et käskkirjaga nr 262 otsustatakse nii Pärnu maakonnaplaneeringu kui

Pärnu linna üldplaneeringu 2025+ kohaselt rohevõrgustiku alale kuuluva Harutee mets P4

katastriüksuse võõrandamine eesmärgiga muuta senine rohevõrgustiku ja puhkemetsa ala

erahuve teenivaks tootmis- ja tööstusmaaks. Kuigi võõrandamise kaugem eesmärk võib olla

kaebaja viidatu (sellele viitab vaidlusaluses käskkirjas märgitud Harutee mets P4 kinnistu jt

osas algatatud DP (dtl 28)), siiski on vaidlusaluse käskkirja esemeks riigivara võõrandamine

ning sellega ei otsustata maa sihtotstarbe muutmist.

37. Kaebaja leiab, et VEP-de olemasolu on lisaks loodus- ja keskkonnakaitseliste eesmärkide

täitmiseks vajalik ka nt Eesti metsast pärit puidu müügiks.

38. Õiguskantsler on selles osas selgitanud järgmist: „Puidu tarneahelate sertifitseerimist riik

ei korralda, mistõttu ei ole selles valdkonnas toimuv ka riigi kontrolli all. Mõistagi tekitab

palju segadust, kui sertifitseerimisel lähtutakse ebaselgetest andmetest ning loetakse

vääriselupaikadeks näiteks ka need alad, mis õiguslikus tähenduses seda ei ole. Halvemal

juhul võib see moonutada vääriselupaiga tähendust ning vähendada selle rolli looduse

kaitsel.“5

39. Kaebaja on tõstatanud küsimuse, miks ei ole ära oodatud DP menetluse lõppemist, vaid

on riigivara võõrandamine otsustatud enne seda.

40. Kohtu hinnangul on tegemist otstarbekuse küsimusega, mida kohus eraldiseisvalt ei hinda

(HKMS § 158 lg 3).

5 Õiguskantsleri 04.07.2019 seisukoht nr 7-4/181498/1903436, viimane lõik. Kättesaadav elektrooniliselt:

www.oiguskantsler.ee

13(14)

3-24-3263

41. Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus kaebuse ning tühistab majandus- ja tööministri

31.10.2024 käskkirja nr 262.

Menetluskulud

42. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja

kanda. Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista menetluskulud summass 4974,05 eurot (sh

käibemaks). Kohtu hinnangul on tegemist mõistlike ja põhjendatud kuludega (HKMS § 109

lg 1).

43. Vastustaja viidatud asjaolu, et arvel nr 1 on mh märgitud tegevusplaani arutamine

tiimisiseselt, arvel nr 2 on märgitud mh nõupidamine kolleegiga ning arvel nr 3 märgitud

arutelu kolleegiga, moodustab spetsifikatsioonist väga väikse osas, seejuures konkreetselt ei

ole see ka eristatav, millises mahus nõupidamised toimusid. Veelgi enam, on tavapärane, et

töötatakse büroos meeskonnana (nt aitab nõunik ka koostada menetlusdokumente) ning

nõuniku osalemist dokumendi koostamisel, kuigi nõunik esindajana kohtumenetluses osaleda

ei saa, on aktsepteeritud ka kohtupraktikas. Vastustaja leiab, et põhjendamatu on

menetluskuluna välja mõista riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt. HKMS § 108 lg 1 ei

erista asjaolu, kas esialgse õiguskaitse taotlus rahuldati või mitte, vaid sätestab üheselt, et

menetluskulud jäävad poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja märgib, et

menetluskulusid tuleks hinnata käibemaksuta. Kui kaebaja on käibemaksukohustuslane ning

saab käibemaksu tagasi, siis on põhjendatud käibemaksuta menetluskulude arvestus (vt

Riigikohtu lahend nr 3-20-663). Vastustaja on 08.05.2025 menetlusdokumendis kinnitanud, et

kaebaja ei ole käibemaksukohustuslane. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt

kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 4974,05 eurot (koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)