2-22-13495/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-13495

Tsiviilasi

Faasani Kaubandus OÜ hagi Tarmo Tamme vastu

kahju hüvitamise ja viivise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

498 392 eurot 77 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Faasani Kaubandus OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

27. mai 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Faasani Kaubandus OÜ (registrikood

10850082), esindajad vandeadvokaat Peeter Viirsalu,

vandeadvokaat Maris Vutt

Vastustaja (kostja): Tarmo Tamm (isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Eerik

Entsik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2024. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Faasani Kaubandus OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Faasani

Kaubandus OÜ-lt Tarmo Tamme kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulu

4172 eurot 40 senti (käibemaksuga). Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Faasani Kaubandus OÜ (hageja) esitas 12. septembril 2022 Tartu Maakohtule hagi Tarmo

Tamme (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista lepinguvälise kahju

hüvitise 449 654 eurot 79 senti, kahjuhüvitise kohtueelselt kantud õigusabikulude eest 5820

eurot, ekspertarvamuse kulu 5900 eurot, dokumentaalse tõendi kulu 100 eurot ning

kahjuhüvitistelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Sense Holding OÜ (laenusaaja/võlgnik), mille

juhatuse liige oli kostja, 19. veebruaril 2018 laenulepingu, millega hageja kohustus laenama

Sense Holding OÜ-le 300 000 eurot. Laen kanti laenusaajale üle 20. veebruaril 2018. a. Laenu

tagastamise lõplik tähtaeg oli 19. veebruar 2021. a. Laenujäägilt arvestati intressi 5% aastas

kuni laenu lõpliku tagastamiseni. Viiviseks lepiti kokku 0,15% päevas. Sense Holding OÜ ei

tagastanud nimetatud tähtpäevaks ega ka hiljem hagejale laenu, intresse ega viiviseid.

Kohus kuulutas 30. novembri 2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-13223 välja Sense

Holding OÜ pankroti. Ajutine haldur ei tuvastanud võimalusi vara pankrotivarasse

tagasivõitmiseks.

Sense Holding OÜ on asutatud 12. oktoobril 2016. a, seejuures on kostja tegutsenud võlgniku

ainsa juhatuse liikmena alates asutamisest. Hageja kaasas asjaolude väljaselgitamiseks

riiklikult tunnustatud finantseksperdi Urmas Võimre, kes andis eksperthinnangu võlgniku

püsiva maksejõuetuse väljakujunemise aja ja kostja tegevuse kohta Sense Holding OÜ

juhtimisel.

Ekspert selgitas, et võlgniku konsolideerimata aruandes ei ole kajastatud varasid kooskõlas

raamatupidamise toimkonna juhendites kirjeldatuga, milliselt ei ole bilansiridadelt nähtunud

finantsobjektide korrektne väärtus. Järelikult on võlausaldajatele pidevalt esinenud ebaõige

ettekujutus võlgniku maksevõimest. Eksperdi järeldusel kujunes Sense Holding OÜ

bilansiline maksejõuetus välja 2017. a lõpuks.

Pärast maksejõuetuse teket on tütarühingutes ja võlgnikus maha kantud nõudeid

kulukontodele 359 987 eurot, seejuures on mitmel juhul võlgnik kustutatud registrist

äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 3 alusel. Pärast hagejalt laenu saamist on võlgnikust välja viidud 1

188 160 eurot 45 senti sisutühjade laenudega ning 327 061 eurot nõuete kuludeks kandmisega

(kokku kuni ca 1,5 miljonit eurot). Juhatus on andnud (suuresti endaga seotud) ühingutele

laenusid ning pole laenusid tagasi nõudnud, kirjutades need tihti lihtsalt kuludeks. Kostja

tegevus võlgniku juhtimisel on hoidnud võlgnikku pärast püsiva maksejõuetuse kujunemist nö

tehislikult ca 4,5 aastat turuvõimelisena ning loonud soodsa pinnase investeeringute

saamiseks maksejõuetule ühingule.

Kostja vastutab Sense Holding OÜ juhatuse liikmena hagejal tekkinud kahju eest. Tulenevalt

ÄS § 180 lg-st 51 ja TsÜS §-ist 36 pidi kostja juhatuse liikmena esitama viivitamata, kuid

mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule osaühingu

pankrotiavalduse. Kostjal oli kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus hiljemalt 2017. a

lõpul.

Kostja vastutuse alusena tugineb hageja esmajoones pankrotiavalduse esitamata jätmise

koosseisule VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, ÄS § 180 lg 51 ning VÕS § 1050 alusel.

Alternatiivselt vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest võlgniku varalise seisundi teadva

kahjustamise eest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, lg 3 ja karistusseadustiku (KarS) § 384 lg 1

alusel. Kostja on vähendanud võlgniku vara väärtust nõuete kuludeks kandmisega. Võlgniku

nõuete mahakandmisega kulukontodele vähendas kostja pärast laenu andmist võlgniku vara

väärtust kokku 327 061 eurot. Samuti on nõudeid maha kantud ka Sense Factory OÜ-s, Sense

Trust OÜ-s, Sense OÜ-s ja Sense Building OÜ-s, millega on vähenenud võlgniku osaluse

väärtus nimetatud tütarühingutes. Seejuures on kostja olnud kõigis võlgniku tütarühingutes

juhatuse liige. Isegi, kui võlgniku maksejõuetus on tekkinud pärast 2017. a lõppu või pärast

hagejalt laenu saamist, on võlgnik pärast 2017. a lõppu andnud laenusid sisuliselt kuni 2021. a

alguseni. Sellisel juhul võib olla tegu maksejõuetuse põhjustamisega KarS § 384 lg 1

tähenduses. Kostja on võlgniku vara väärtuse vähendamisel tegutsenud teadlikult ja tahtlikult.

Otsese tahtlusele viitab asjaolu, et kuludeks on kantud võlgniku nõuded tütarühingute vastu

(kus kostja tegutses juhatuse liikmena) ja võlgniku ja tütarühingute nõuded kolmandate

isikute vastu, mis olid kostjaga vahetult kas läbi osaluse või juhatuse liikmeks olemise seotud.

Hageja nõuet ei ole saanud pankrotimenetluses võlgniku vara arvelt rahuldada kostja poolt

maksevõime vähendamise tõttu. Hagejale tekitatud kahjuks saab lugeda nõuete

mahakirjutamise ja laenude andmise raames sama summa, mida hageja nõuab

pankrotiavalduse esitamise hilinemise tõttu. Ühtlasi tuleb arvestada kahju vähendamise

eesmärgil tasutud deposiite 4800 eurot. Kuivõrd kahju on tekkinud maksevõime

vähendamisest, mille ärahoidmine on vastava sätte kaitse-eesmärgiks, on kahju tekitamine

õigusvastane. Kui kostja ei oleks nimetatud tegevusega võlgniku vara väärtust vähendanud, ei

oleks ka hageja nõude väärtus proportsionaalselt vähenenud. Seega on kaitsenormi rikkumine

kahjunõude aluseks oleva kahjuga põhjuslikus seoses ja hageja kahjunõue kuulub täies

ulatuses rahuldamisele, kuna KarS § 384 lg 1 kaitse-eesmärk on ära hoida juhtorgani liikme

poolt maksejõuetuse põhjustamisega võlausaldajate nõuete väärtusetuks muutumine.

Alternatiivselt vastutab kostja tahtliku heade kommete vastase käitumisega põhjustatud kahju

eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Arvestades kostja seotust tütarühingute ja

kolmandate isikutega, saab järeldada, et võlgniku nõuded on kuluks kantud otsese tahtlusega

(teadvalt). Kostja pidi aru saama, et nõuete kuludeks kandmine vähendab võlgniku käibevara

ja seega pidi kostjale olema ettenähtav, et sellega seoses tekib võlausaldajatele kahju. Nõuete

kuluks kandmisega kostja sisuliselt loobus nõuete maksmapanekust ja vähendas seeläbi

võlausaldajate nõuete väärtust võlgniku suhtes. Riigikohus on leidnud, et juhatuse liikme

poolt heade kommete vastase tahtliku kahju tekitamisega saab olla tegemist nt olukorras, kus

juhatuse liige võõrandab ühingu põhilise vara kolmandale isikule, vältimaks ühingu

võlausaldaja poolt nõude sissenõudmist. Nimetatud olukord on analoogias kohaldatav nii

nõuete kuludeks kandmisel kui ka sisutute laenude andmisel pärast püsiva maksejõuetuse

väljakujunemist.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kahepoolsest lepingulisest õigussuhtest saavad õigused ja kohustused tuleneda üldreeglina

üksnes lepingu poolele. Äriühingu juhatuse liige üldjuhul äriühingu võlausaldaja ees

äriühingu kohustuste eest ei vastuta ja see saab kõne alla tulla üksnes äärmiselt erandlikel

asjaoludel. Selliseid erandlikke asjaolusid antud juhul ei esine ja hageja ei ole selliste

asjaolude esinemist tõendanud.

Kostja ei nõustu hageja väidetega, et kostja jättis juhatuse liikmena õigeaegselt esitamata

Sense Holding OÜ pankrotiavalduse ning Sense Holding OÜ maksejõuetus kujunes välja

2017. a lõpuks. Tegemaks kindlaks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt

püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid

olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale.

Riiklikult tunnustatud finantsekspert Laurits Randmanni arvamuse kohaselt ei olnud Sense

Holding OÜ 19. veebruari 2018 seisuga maksejõuetu. Ekspert tõi arvamuses välja Sense

Holding OÜ bilansi seisuga 19. veebruar 2018. a, mille kohaselt mitterahaliste sissemaksete

väärtust arvestamata oleks Sense Holding OÜ omakapital ikka olnud 505 539 euro ulatuses

positiivne.

Sense Holding OÜ maksejõulisust aastatel 2018–2019 kinnitab mh asjaolu, et Sense Holding

OÜ on tasunud hagejale kahel korral intresse – 2018. a eest 15 000 eurot ning 2019. aasta eest

15 000 eurot, kokku 30 000 eurot.

Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma väidet selle kohta, et kostja on teadlikult

kahjustanud Sense Holding OÜ varalist seisundit seoses nõuete mahakandmisega.

Raamatupidamises kolmanda isiku vastu suunatud laenu mahakandmine ei tähenda

õiguslikult seda, et Sense Holding OÜ oleks nõudest loobunud või nõude loovutanud, vaid

nõude mahakandmine tähendab, et Sense Holding OÜ juhatus on lugenud raamatupidamises

nõude väärtusetuks, so hinnanud nõude väärtuse 0 eurole. Sense Holding OÜ juhatus oli

selleks seaduse kohaselt kohustatud, kuivõrd raamatupidamise seaduse § 16 punkti 8 kohaselt

kehtib raamatupidamise korraldamisel konservatiivsuse printsiip. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et kui kostja ei oleks nõudeid maha kandnud, et siis oleks hageja saanud oma

Sense Holding OÜ vastu suunatud nõude rahuldamist suuremal määral, kui nõuete

mahakandmise korral.

Põhjendamatu on hageja väide, et laenude andmisega Sense Holding OÜ tütarettevõtetele ja

osade nõuete kuluks kandmisega, tegutses kostja tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja

esile toodud asjaolud ei viita sellele, et kostja oleks soovinud laenulepingu sõlmimisel või

laenulepingu hilisemal täitmisel hagejat petta. Kostja uskus Sense Holding OÜ äriplaani ja

majandustegevuse edukusse. Kostja osalusega äriühing OÜ Le Graps andis ise peale 19.

veebruaril 2018. a hagejaga laenulepingu sõlmimist Sense Holding OÜ-le üle 133 tuhande

euro laenu.

Hageja esitatud kohtueelse õigusabi kulud 5820 eurot, ekspertarvamuse kulu 5900 eurot ja

dokumentaalse tõendi saamise kulu 100 eurot on sisuliselt mõttetud ja mittevajalikud. Neid

kulusid on hageja kunstlikult ja hea usu põhimõtte vastaselt kuritahtlikult suurendanud.

Tegemist on mittevajalike, põhjendamatute, ebaproportsionaalselt ja ülemäära suurte

kuludega. Samuti on põhjendamatu viivise nõue.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 30. oktoobri 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled, et:

Hageja ja Sense Holding OÜ, sõlmisid 19. veebruaril 2018. a laenulepingu, millega

hageja kohustus andma Sense Holding OÜ-le laenu 300 000 eurot, intressiga 5%

tagastamata laenusummalt aastas. Laen tuli tagastada 19. veebruariks 2021. a. Viivise

määraks lepiti kokku 0,15% päevas.

Sense Holding OÜ-d esindas laenulepingu sõlmimisel kostja, kes on alates Sense

Holding OÜ registreerimisest 12. oktoobril 2016. a olnud äriühingu ainuke juhatuse

liige.

Hageja kandis 20. veebruaril 2018. a Sense Holding OÜ-le üle laenu 300 000 eurot.

Sense Holding OÜ tasus hagejale intresse 2018. a 15 000 eurot ja 2019. a 15 000 eurot.

Sense Holding OÜ ei ole hagejale laenu tagastanud.

30. novembril 2021. a kuulutati välja Sense Holding OÜ pankrot.

Sense Holding OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud hageja laenulepingust

tulenev nõue võlgniku vastu kokku 444 854 euro 79 sendi ulatuses, sh 300 000 eurot

laenu põhiosa, 17 054 eurot 79 senti intressid ja 127 800 eurot viivis.

Sense Holding OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses hageja nõuet täidetud ei ole ja

võlgnikul puudub vara ning vara tagasivõitmise võimalused.

Üldjuhul vastutab osaühingu juhatuse liige kohustuste rikkumise eest osaühingu ees ÄS § 187

lg 2 alusel. Juhatuse liikme otsevastutus võlausaldaja ees on erandlik ja vastutus saab tuleneda

lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamisest. Hageja kahjunõude õiguslikuks aluseks saavad

olla VÕS-i sätted lepinguvälise õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta. Hageja nõude

eeldusteks on kostja õigusvastane tegu, sellega põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahju ning

kostja süü.

Hageja tugineb nõude alusena alternatiivsetele kostja õigusvastastele tegudele, sh esmaselt

sellele, et kostja jättis õigeaegselt esitamata Sense Holding OÜ pankrotiavalduse. Järgmise

alternatiivina tugineb hageja sellele, et kostja kahjustas teadvalt võlgniku varalist seisundit,

millega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine. Viimase alternatiivina

tugineb hageja sellele, et kostja vähendas tahtliku heade kommete vastase käitumisega hageja

nõude väärtust.

Sense Holding OÜ esitas 18. augustil 2021. a kohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks. Hageja väitel oli Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus välja kujunenud

juba 2017. a lõpuks ning tulenevalt ÄS § 180 lg-st 51 ja TsÜS §-st 36 oli kostja juhatuse

liikmena kohustatud esitama võlgniku pankrotiavalduse hiljemalt 2017. a lõpuks.

Poolte keskne vaidluse ese on see, millal kujunes välja Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus

ja kas kostja esitas pankrotiavalduse kohtule õigeaegselt. Kostja ei nõustu hageja väidetega

äriühingu püsiva maksejõuetuse tekkimise aja kohta. Kostja väitel oli Sense Holding OÜ

2017. a lõpul ja a hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal maksejõuline ning sel ajal ei olnud

püsiva maksejõuetuse tekkimine ilmne.

Sense Holding OÜ omas tütarfirmasid Sense OÜ, Sense Trust OÜ, Sense Factory OÜ, Sense

Building OÜ ja Sense Concept OÜ. Alates osaluse omandamisest oli kostja kõikide

tütarühingute ainuke juhatuse liige. 18. augustil 2020. a sõlmitud lepinguga ühinesid Sense

Trust OÜ, Sense Factory OÜ ja Sense Building OÜ ühendatavate ühingutena Sense OÜ kui

ühendava ühinguga. Tartu Maakohtu 5. aprilli 2021. a määrusega kuulutati välja Sense OÜ

pankrot.

Hinnates tõendeid kogumis, ei ole tõendatud hageja väide, et Sense Holding OÜ oli PankrS §

1 lg-te 2 ja 3 mõttes püsivalt maksejõuetu juba 2017. a lõpus. Mõistlikult võttes oli kostjal

alust loota äriühingu majandusliku seisundi paranemisele ning kostja jaoks ei pidanud olema

äriühingu püsiv maksejõuetus ilmne. Kuigi tütarühingute netovara oli negatiivne, siis oli

äriühingul töös olulise mahuga projektid. Ekspert Laurits Randmann on oma arvamuses

hinnanud, et kõikide uute pakkumiste edukal realiseerumisel võinuks äriühing teenida kokku

täiendavalt ca 27,1 miljonit eurot müügitulu, sh kuni 7,3 miljonit eurot kasumit. Sense

Holding OÜ-l ei olnud 19. veebruari 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud kohustusi.

2018. ja 2019. a tasus Sense Holding OÜ hagejale laenulepingus kokkulepitud intresse, sh

2018. a 15 000 eurot ja 2019. a 15 000 eurot.

Kostja põhjendused Sense Holding OÜ maksejõuetuse väljakujunemise kohta on usutavad.

2019.–2021. a oli koroonapandeemia, mis mõjutas ehitussektorit ja eksporti. Kostja on

põhjendanud, et koroonapandeemia põhjustas kasumiga projektide ära jäämist ja Sense grupi

äriühingute märgatavat käibelangust. Hageja ei tõendanud asjaolusid, millest saab järeldada,

et Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus pidi kostjale olema ilmne varem kui 20 päeva enne

faktiliselt pankrotiavalduse esitamist. Eeltoodut arvestades ei ole tuvastatav kostjale

etteheidetav õigusvastane tegu, s.o Sense Holding OÜ pankrotiavalduse õigeaegne esitamata

jätmine. Seega ei ole VÕS § 1043 alusel tekkiva deliktilise vastutuse objektiivne koosseis

täidetud ning sel alusel hageja kahjunõue kostja vastu ei ole põhjendatud.

Alternatiivselt tugineb hageja kahjunõude alusena kostja õigusvastasele teole, mis seisneb

Sense Holding OÜ varalise seisundi teadvalt ja kohustustevastases kahjustamises, millega on

põhjustatud võlgniku maksevõime vähenemine. KarS § 384 on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 7

sisustava deliktiõigusliku kaitsenormina. Hageja heidab õigusvastase teona kostjale ette seda,

et kostja on raamatupidamises kandnud maha tütarühingutele antud laenude nõuded, millega

on vähendanud võlgniku vara väärtust kokku 327 061 eurot.

Kostja käitumises, s.o tütarühingutele antud laenude kuluks kandmine, ei ole tuvastatav

tahtlus võlgniku varalist seisundit halvendada. Ekspert Laurits Randmann on avaldanud, et

selline omanikepoolne rahastamine on Eesti ärikeskkonnas tavapärane praktika ja pärast 19.

veebruaril 2018. a hagejalt laenu saamist investeerisid omanikud võlgnikusse veel täiendavalt

ca 1 miljon eurot, et äritegevust hoogustada. Ajal, mil laenusid kuludeks kanti, ei olnud Sense

Holding OÜ-l hageja ees võlgnevust. Hageja laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks

alles 19. veebruaril 2021. a. Arvestades Riigikohtu suuniseid, ei ole KarS § 384 lg 1 teo

koosseis täidetud. Isegi kui lugeda, et laenude kuluks kandmisega kahjustas kostja Sense

Holding OÜ varalist seisundit, siis ei olnud sel ajal hagejal veel sissenõutavaks muutunud

nõuet Sense Holding OÜ ees, mistõttu ei esine teadlikku võlausaldaja kahjustamist, mis on

KarS § 384 lg 1 normi teokoosseisu elemendiks.

Alternatiivselt tugineb hageja kostja vastutuse alusena tahtlikult heade kommete vastasele

käitumisele ehk teokoosseisule VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Hageja leiab, et kostja tegutses

Sense Holding OÜ nõuete kuludeks kandmisel tahtlikult heade kommete vastaselt,

vähendades nii hageja nõude väärtust.

Sense Holding OÜ nõuete kuludeks kandmisel ei ole tuvastatav kostja tahtlus sellega

võlgniku varalist seisundit ega võlausaldajate huve kahjustada. Ei ole tuvastatav, et kostjale

pidi varem kui 20 päeva enne pankrotiavalduse esitamist (s.o 18. augustil 2021. a) olema

ilmne Sense Holding OÜ püsiv maksejõuetus. Seega ei ole ka võlgniku nõuete kuludeks

kandmine käsitletav tahtliku heade kommete vastase käitumisena. Kuna kostja tahtlus ei ole

tuvastatav, siis ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 8 teo koosseis täidetud ning hageja kahjunõue ei ole

sel alusel põhjendatud. Kuna kostja õigusvastane tegu ei ole tuvastatav, siis ei ole VÕS §

1043 alusel nõude eeldused täidetud.

Seega ei ole hageja kahjunõue kostja vastu tagastamata laenu, saamata jäänud intresside,

viiviste ning pankrotimenetluses tasutud deposiitide ulatuses põhjendatud. Põhjendatud ei ole

ka hageja nõuded kostja vastu kohtueelsete õigusabikulude ja tõendite saamise kulude näol

tekkinud 11 820 euro suuruse kahju hüvitamiseks ning kahjuhüvitistelt viivise nõudes.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 14 981

eurot 50 senti ning lisanduva viivise.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et Sense Holding OÜ oli 2017. a

seisuga sügavates makseraskustes. Siiski leidis maakohus, et kostja võis loota majandusliku

seisundi paranemisele. Maakohus jõudis tõendite hindamisele valele järeldusele.

Maakohus on sõltumata maksejõuetusele viitavast netovarast leidnud, et kostjal oli alust loota

kontserni finantsseisundi paranemisele.

Maakohus on ebaõigesti omistanud tähtsuse asjaolule, et kontserni töötajate arv püsis aastatel

2017–2019 vahemikus 25–31. Töötajate arv ei ole finantsnäitaja. Töötajate arvu püsimine ei

kinnita osaühingu maksevõimet. Töötajate palgal hoidmine ei ole asjaolu, millega saaks

objektiivselt põhjendada lootust, et kontserni finantsseisund normaliseerub.

Maakohus ei saanud hinnapakkumiste ja olemasoleva töövoo pinnalt jõuda järelduseni, et

kontserni rahavood ja omakapital hakkavad normaliseeruma. Kasumimarginaal oli

statistikaameti keskmist arvestades ebarealistlik, sellest ca 4–5x kõrgem. Olemasolev töövoog

ei olnud ligilähedaseltki piisav kontserni tervendamiseks. Seejuures pidanuks kontsern

teenima müügitulu 12,8 miljonit eurot, et katta parima realistliku rentaabluse ca 7% korral

oma 2017. a negatiivne netovara. Maakohus on arvestamata jätnud, et kostja juhtimistegevus

oli oma olemuselt rahapõletav – nii omakapital, ärikasum kui ka konsolideeritud rahavood

olid kasvavalt negatiivsed.

Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et Samla Capital Oy 2020 pakkumised ilmestavad

tulevikuseisundi normaliseerumise tõenäosust. Läbirääkimised Samla Capital Oy-ga toimusid

2020. a, mistõttu ei saa need mõjutada püsiva maksejõuetuse väljakujunemist 2017. a. Igal

juhul oleks Samla Capital Oy arendus osutunud kontserni jaoks seniseid näitajaid arvestades

kahjumlikuks. Kõiki näitajaid arvestades puudub põhjus eeldada, et Samla Capital Oy 150

paarismaja arendus oleks kontserni käekäiku positiivselt mõjutanud.

Maakohus on asjakohatult arvestanud püsiva maksejõuetuse väljakujunemise vaatest seda, et

teadaolevalt ei olnud Sense Holding OÜ-l 19. veebruari 2018 seisuga sissenõutavaks

muutunud kohustusi. Lisaks PankrS § 1 lg-le 2 on PankrS § 1 lg 3 järgi juriidilisest isikust

võlgnik püsivalt maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline

seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Äriühing tuleb lugeda

püsivalt maksejõuetuks ka juhul, kui bilansiliselt ületavad kõik kohustused äriühingu varasid

ja selline seisund ei ole ajutine.

Maakohus on jätnud arvestamata, et kostja võttis 2017. a vastu otsuse mitte teha sissemakseid

tütarühingute omakapitali, millest järeldub kostja usu puudumine oma äriplaani perspektiivi

suhtes. Tegu oli juhatuse teadliku otsusega jätkata kontserni finantseerimist läbi Sense

Holding OÜ osanikulaenude andmisega tütarühingutesse. Vastav asjaolu ilmestab kogumis

muude tõenditega seda, et kostja ei näinud Sense kontsernil enam majanduslikku perspektiivi.

Maakohus on ekslikult arvestanud asjaolu, et 2019.–2021. a oli koroonapandeemia, mis

mõjutas ehitussektorit ja eksporti. Maakohus on arvestanud kostja põhjendust, et

koroonapandeemia tõttu hakkas 2019. a ehitussektor, millele Sense grupi tegevus oli

suunatud, oluliselt jahenema, mis põhjustas prognoositavalt olulise kasumiga projektide

ärajäämist ja Sense grupi äriühingute märgatavat käibelangust. Vastavad maakohtu

väljatoodud asjaolud ei oma asjas tähtsust, kuna küsimuse all on püsiva maksejõuetuse

väljakujunemine 2017. aastal.

Maakohus on ebaõigesti omistanud tähtsuse asjaolule, et hagejale tasuti 2018. ja 2019. a

kokku 30 000 eurot intressi. Maakohus on ebaõigesti arvestamata jätnud asjaolu, et

osanikulaenude intresse ei suudetud tasuda. Järelikult, lisaks finantsnäitajatest nähtuvale, ei

produtseerinud kontsern piisavalt rahavoogu ja kasumit, et täita laenulepingutest tulenevaid

intressikohustusi. Kontserni tegevuse kogunumbrite raames on 30 000 euro ulatuses intresside

tasumine marginaalne.

Maakohus on tulevikuseisundi normaliseerumise tõenäosuse puhul arvestamata jätnud, et

Sense kontserni juhtimistegevus oli oma olemuselt raiskav, milline asjaolu on hageja

asjatundja arvamusega tõendatud. Vahemikus 12. oktoober 2016 – 31. detsember 2019 olid

kogu kontserni konsolideeritud rahavood 2,14 miljoni euro ulatuses negatiivsed, kasvades

aasta-aastalt. Konsolideeritud äritegevuse rahavood näitavad seda, et kontserni äritegevus

genereeris pidevalt ja kasvavalt kahjumit.

Maakohus on ebaõigesti omistanud tähtsuse asjaolule, et pärast 19. veebruaril 2018 hagejalt

laenu saamist investeerisid omanikud Sense Holding OÜ-sse veel u 1 miljon eurot. Ei saa

pidada ebatavaliseks, et ühingusse kaasatakse ka pärast püsiva maksejõuetuse väljakujunemist

käibevahendeid. Vastavast asjaolust ei saa järeldada, et ühingu püsivat maksejõuetust ei

saanud olla välja kujunenud või et investeeringud ravinuks ühingu juba väljakujunenud

püsivast maksejõuetusest. Sense kontserni tütarühingute konsolideeritud netovara oli 2017. a

lõpuks negatiivne ca 900 000 euro ulatuses ning 2020. a oli netovara negatiivne juba 2,9

miljoni euro ulatuses. Seega ei hoidnud vastavad investeeringud ära püsiva maksejõuetuse

tekkimist ning ühtlasi ei suudetud ka investeeringutega püsiva maksejõuetuse seisundit

väärata.

Maakohus jättis arvestamata, et kostja oli teadlik, et mitterahaliste sissemaksete esemete

väidetav väärtus ei vasta nende tegelikule väärtusele. Kostja hindas teadlikult Sense Holding

OÜ asutamisel mitterahaliste sissemaksete esemete väärtuse oluliselt üle. 2016. a lõpuks

küündis Sense Holding OÜ mitterahaliste sissemaksete esemeks olnud tütarühingute

summaarne netovara - 600 000 euroni, seejuures oli Sense OÜ netovara 2016. a lõpuks

negatiivne 352 780 euro ja Sense Building OÜ netovara negatiivne 234 958 euro ulatuses.

Olenemata eeltoodust hindas kostja mitterahaliste sissemaksete väärtuseks Sense Holding OÜ

asutamisel ca 2 miljonit eurot. Arvestades sedavõrd negatiivset netovara, oli kostja

mitterahaliste sissemaksete hindamisel teadlik, et mitterahaliste sissemaksete esemed ei ole

tegelikult 2 miljonit eurot väärt. Maakohus on küll märkinud, et Sense Holding OÜ

mitterahaliste sissemaksete väärtust ei hinnatud kordagi alla, kuid pole samas tulevikuseisundi

normaliseerumise tõenäosuse raames mitterahaliste sissemaksetega seonduvat arvestanud.

Kuivõrd maakohus on ebaõigesti leidnud, et Sense Holding OÜ ei olnud 2017. a seisuga

püsivalt maksejõuetu, on maakohus ka ebaõigesti järeldanud, et kostja ei rikkunud

pankrotiavalduse esitamise kohustust.

Maakohus leidis, et kostja ei ole võlgniku varalist seisundit teadvalt ja kohustustevastaselt

kahjustatud ning heade kommete vastast tahtlikku käitumist ei esine. Maakohus leidis vääralt,

et kuna Sense Holding OÜ ees puudus hagejal veel sissenõutavaks muutunud nõue, ei

esinenud järelikult teadlikku võlausaldaja kahjustamist. Varalise seisundi kahjustamise

raames on oluline üksnes see, et laen oli antud. Pärast laenu andmist muutus hageja Sense

Holding OÜ võlausaldajaks ning pärast laenu andmist viidi ühingust välja 1 188 160 eurot 45

senti sisutühjade laenude näol ning 327 061 eurot nõuete kuludeks kandmise näol. Maakohus

on ekslikult samastanud võlausaldajaks olemise nõude sissenõutavusega.

Kuna maakohus tuvastas püsiva maksejõuetuse väljakujunemise hetke ebaõigesti, on kohus

jätnud vääralt hindamata, kas püsiva maksejõuetuse seisundis nõuete kuluks kandmine võis

olla KarS § 384 või VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgne tegevus. Kui maakohus oleks õigesti leidnud,

et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja 2017. a, oleks maakohus pidanud hindama ka

nõuete kuluks kandmist püsiva maksejõuetuse seisundis.

Maakohus on oma otsusest ekslikult välja jätnud kohustustevastase ja heade kommete vastase

tegevusena laenude andmise ja hinnanud üksnes nõuete kuluks kandmist. Hageja on hagi

alusena tuginenud nii nõuete kuluks kandmisele kui ka maksejõuetuse järgsetele laenude

andmisele. Hageja on selgitanud ja tõendanud, et pärast laenu andmist 19. veebruaril 2018

viidi ühingust välja 1 188 160 eurot 45 senti laenude näol ning seejuures on pärast laenu

andmist vähendatud nõuete mahakandmisega kulukontodele võlgniku vara 327 061 euro

võrra. Maakohus on seega jätnud hindamata, kas perspektiivitute laenude andmine võis

põhjustada Sense Holding OÜ maksejõuetuse või maksevõimet vähendada ja kas kostja

vastutab selle eest. Arvestades, et nõuete kuludeks kandmise ja pärast maksejõuetuse teket

teostatud väljamaksetega on vähendatud võlgniku (vara) väärtust kuni ca 1,5 miljonit eurot, ei

saa esineda kahtlust, et võlgniku maksevõime on oluliselt vähenenud. Maakohus on jätnud

hindamata, kas laenude andmine püsiva maksejõuetuse seisundile eelnevalt võis olla heade

kommete vastane. Maakohus ei ole arvestanud, et kuluks on kantud nõudeid just tütarühingute

vastu ja tütarühingute nõudeid kostjaga seotud kolmandate isikute vastu.

Maakohus on tahtluse puudumise tuvastanud ebaoluliste asjaolude pinnalt. Esiteks on

asjakohatu maakohtu viide miljoni euro suurusele rahastusele nõuete kuluks kandmise ajal.

Vastav asjaolu ei mõjuta ega muuda seda, kuidas tegutses kostja nõuete kuluks kandmisel.

Maakohtu viide, et selline omanikepoolne rahastamine on kostja asjatundja hinnangul

„tavapärane praktika“, on põhjendamatu. Isegi kui tegu on tavapärase praktikaga, ei muuda

see fakti, et nõuete kuluks kandmine ja sissenõudmata jätmine vähendavad võlgniku

maksevõimet. Kuna maakohus ei ole hinnanud seda, kas laenude andmine võis vastata KarS §

384 või VÕS § 1045 lg 1 p 8 koosseisudele, on maakohus laenude andmise raames tahtluse

esinemise hindamata jätnud. Kuna maakohus on ebaõigesti hinnanud püsiva maksejõuetuse

seisundit, on maakohus jõudnud ka väärale järeldusele, et kostja tegevus ei olnud teadlik ja

tahtlik.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Kostja arvates ei kinnitanud hageja maakohtule esitatud dokumentaalsed tõendid asjaolu, et

Sense Holding OÜ maksejõuetus kujunes välja 2017. a lõpuks, et tegemist oleks olnud Sense

Holding OÜ alalise maksejõuetusega ning et vastavad asjaolud olid või pidid olema 2017. a

lõpuks kostjale ilma mistahes kahtluseta ilmsed.

Põhjendamatu on hageja väide, et kostja tegevuses esinevad võlgniku varalise seisundi teadva

ja kohustustevastase kahjustamise tunnused (VÕS § 1045 lg 1 p 7, KarS § 384 lg 1). Kostja ei

ole teadvalt ja kohustustevastaselt kahjustanud Sense Holding OÜ varalist seisundit ega Sense

Holding OÜ võlausaldajate huve. Sense kontserni siseselt laenude andmine emaettevõtja poolt

tütarettevõtjatele ei sisusta ei maksevõime vähendamise, varalise seisundi teadva ja

kohustustevastase kahjustamise ega heade kommete vastase käitumise koosseise. Sense

Holding OÜ oli kontserni emaettevõtjaks, kellel endal igapäevast majandustegevust ei olnud,

seega oli põhjendatud, seaduslik ja mõistlik Sense Holding OÜ osanikelt kaasatud rahalised

vahendid anda laenuna edasi Sense Holding OÜ tütarettevõtjatele, kellel oli igapäevane

majandustegevus ning töötajad. Hageja ei tõendanud, et laenude andmise eesmärgiks oleks

olnud algusest peale teadlikult ja tahtlikult vähendada Sense Holding OÜ varalist seisundit

ning vältida Sense Holding OÜ võlausaldaja nõude sissenõudmist. Laenude andmisega Sense

Holding OÜ vara ei vähenenud, kuivõrd Sense Holding OÜ-l tekkis samas väärtuses nõue

laenusaaja vastu. Sense Holding OÜ nimel seaduslike ja majanduslikult põhjendatud

majandustehingute tegemine samasse kontserni kuuluvate äriühingutega ei saa tekitada Sense

Holding OÜ juhatuse liikme isiklikku lepinguvälist deliktilist vastutust hageja ees. Laenu

andmine ei ole õigusvastane ega etteheidetav, kui laenud vastavad turutingimustele ja need on

kooskõlas juhatuse liikme hoolsuskohustusega äriühingu ees.

Hageja väited, et kostja on teadvalt kahjustanud Sense Holding OÜ varalist seisundit seoses

osade nõuete raamatupidamises kuluks kandmisega jäävad üldsõnalisteks. Laenu

sissenõudmisest loobumine või nõude mahakandmine ei saa iseenesest olla õigusvastane ega

kahjustada äriühingu võlausaldaja põhjendatud huve. Laenu sissenõudmisest loobumine või

nõude mahakandmine kolmanda isiku vastu saab olla õigusvastane üksnes juhul, kui see oli

põhjendamatu. Nõude raamatupidamises ümberhindamine ja mahakandmine ei ole õiguslikult

käsitletav võlasuhte lõpetamisena ega nõude loovutamisena.

Kostja tegevuses ei esinenud tahtliku heade kommete vastase käitumise tunnuseid (VÕS §

1045 lg 1 p 8). Riigikohtu selgituste kohaselt võib majandustehingu puhul olla mõeldav

äriühingu juhatuse liikme isiklik vastutus üksnes juhul, kui juhatuse liikme tegevus vastaks

algusest peale mõnest karistusseadustikust tuleneva kaitsenormi tunnustele. Hageja ei ole

välja toonud ega tõendanud asjaolusid, et kostja mingi etteheidetava teo eesmärk oli hageja

tahtlik ja teadlik kahjustamine ning kostjal oli algusest peale tahe hagejat teadlikult

kahjustada. Kostja osalusega äriühingu OÜ Le Graps poolt Sense Holding OÜ-le laenu

andmine peale 19. veebruari 2018. a laenulepingu sõlmimist kinnitab, et kostja uskus Sense

Holding OÜ äriplaani realiseerumisse ja majandustegevuse edukusse. Viimane laen anti OÜ

Le Graps poolt Sense Holding OÜ-le 10. augustil 2021. a.

Hageja on ekslikult samastanud äriühingu ja äriühingu juhatuse liikme kohustused ja

vastutuse. Äriühingu juhatuse liikme kui füüsilise isiku vastu esitatava deliktilise kahju

hüvitamise nõude eelduseks olevaid faktilisi asjaolusid ja tõendeid ei ole hageja esitanud.

Hageja ei ole tõendanud, et Sense Holding OÜ hilisema maksejõuetuse oleks põhjustanud

kostja raske juhtimisviga või tahtlus. Osaühingu väidetavalt negatiivne omakapital ei ole

piisav tõendamaks asjaolu, millal kujunes välja osaühingu alaline maksejõuetus.

Hageja väited ja menetluses kogutud tõendid ei kinnita asjaolu, et kostja väidetavalt

õigusvastane tegevus on vahetult tinginud hageja vara reaalse vähenemise. Samuti ei saa

hageja vara reaalset vähenemist põhjustada Sense Holding OÜ raamatupidises nõuete

mahakandmine. Hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, millest tulenevalt oleks mõistlik

väita, et kostja rikkus hageja kui võlausaldaja kaitseks kehtestatud seaduse sätteid ning et

konkreetselt just selle õigusvastase teo tagajärjel oleks hagejale tekitatud lepinguvälist kahju.

Süü vormiks peaks käesoleval juhul olema tahtlus. Tahtluse tuvastamiseks ei piisa asjaolust,

et kostja väidetavalt möönis varalise kahju tekkimist, vaid kostja deliktilise vastutuse

tekkimiseks peab olema tõendatud asjaolu, et kostja soovis algusest peale õigusvastast

tagajärge ning käitus teadlikult ja tahtlikult heade kommete vastaselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu

maakohtu otsuse põhjendusi käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Maakohus

on vaidluse lahendamisel kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti.

8. Hageja kui Sense Holding OÜ (pankrotis) (edaspidi võlgnik) võlausaldaja esitas nõude

kostja kui võlgniku juhatuse liikme vastu ja nõuab kahju hüvitamist, mis on talle väidetavalt

tekkinud seetõttu, et kostja rikkus ÄS 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise

kohustust.

Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad

mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu

võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30;

25. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10).

Deliktiline vastutus võlausaldaja ees on võimalik seadusest tuleneva võlausaldaja kaitseks

sätestatud normi (kaitsenormi) süülise rikkumise korral (VÕS § 1043 jj) ja annab

võlausaldajale nõude otse juhatuse liikme vastu. Hageja on tuginenud eelkõige kostja

kohustusele esitada pankrotiavaldus.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et asjas esitatud tõendite alusel puudub alus

tuvastada, et võlgnik oli püsivalt maksejõuetu juba 2017. aastal, seega ei ole kostja rikkunud

pankrotiavalduse esitamise kohustust.

8.1. Hageja on seisukohal, et võlgniku maksejõuetuse hindamisel on kõige kaalukama

tähtsusega võlgniku netovara. Maakohus märkis, et hageja esitatud ekspert Urmas Võimre

arvamused tõendavad, et 2017. aasta lõpuks oli Sense Holding OÜ tütarühingute, Sense OÜ,

Sense Trust OÜ, Sense Building OÜ ja Sense Factory OÜ, summaarne netovara negatiivne ca

1 miljonit eurot ja edaspidi (aastatel 2018–2020) muutus eelnimetatud äriühingute summaarne

netovara iga-aastaselt veelgi enam negatiivseks kuni Sense OÜ (olles eelnevalt ühendanud

endaga Sense Building OÜ, Sense Factory OÜ ja Sense Trust OÜ) pankrotistus. Seega võib

järeldada, et võlgniku mitterahaliste sissemaksete esemete (Sense OÜ ja Sense Building OÜ

osade) väärtus oli võrreldes osaühingu asutamisega langenud, aruannetes aga osakapitali

väärtust alla ei hinnatud. Teadaolevalt ei kuulunud võlgnikule mingit kinnisvara ning

osaühingu kapitali moodustasid osanike sissemaksed ja laenud.

8.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguses asjas ei saa ainuüksi võlgniku

netovara eeldatavast ebapiisavusest järeldada, et võlgnik oli 2017. aasta lõpus püsivalt

maksejõuetu.

Kostja asjatundja L. Randmanni arvamusest nähtub, et võlgnikul (tütar- ja sidusühingutel) oli

ajavahemikul 12. oktoober 2016 kuni 31. august 2021 sõlmitud ehituse töövõtulepinguid 2,3

miljoni euro eest ja väljastatud pakkumisi kokku enam kui 28,1 miljoni euro ulatuses.

Töötajate arv 2017–2019 püsis vahemikus 25–31, pärast hagejalt laenu saamist investeerisid

osanikud võlgnikusse täiendavalt 1 miljon eurot. 2017 aastal, so hagejalt laenu saamise ajal,

puudusid võlgnikul sissenõutavad kohustused.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades ei saa kostjale ette heita pankrotiavalduse

esitamata jätmist. Küsitav võib olla, kas laenu võtmine ja tütarühingute finantseerimine

laenudega oli majanduslikult otstarbekas ja jätkusuutlik tegevus. Samas, kuni raha kasutuseks

olid tehingute tegemise ajal olemas mõistlikud ja usutavad majanduslikud selgitused, ei saa

kostjale ette heita teadvustatud ning eesmärgipärast võlausaldaja huvide kahjustamist.

9. Hageja väited, et võlgniku kontserni äriplaan oli perspektiivitu, ei anna võlausaldajale

nõudeõigust kostja vastu.

Hageja väitel oli ta laenu andmise ajal eksituses seoses kostja avaldatud finantsandmetega.

Kostja ja tütarühingute bilansid olid hagejale kättesaadavad. Hageja on äriühing, kes otsustas

anda võlgnikule tagatiseta laenu. Bilansikandeid analüüsides sai hageja võtta majanduslikult

kaalutletud riski. Hageja võimaliku eksimuses olemise eest ei vastuta asjas esitatud asjaoludel

kostja.

10. Hageja väitel vastutab kostja nõuete kuluks kandmise ja püsiva maksejõuetuse järel antud

laenudega hagejale põhjustatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja KarS § 384 lg 1 kui ka

alternatiivselt VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.

10.1. Võlgniku kui emaettevõtte laene tütarettevõttele saab lugeda tavapäraseks

majandustehinguks, sest emaettevõte ei jaota oma kasumit tütarettevõttele ja eelduslikult

soovib laenu tagasi. Puudub alus panna kostjale kui võlgniku juhatuse liikmele vastutust

osanike poolt laenude andmise eest. Eelduslikult ei pidanud laenuandjad nagu ka hageja,

võlgnikule laenu andmist perspektiivituks.

10.2. Praegusel juhul heidab hageja ette, et võlgnik on raamatupidamises kandnud maha

tütarühingutele antud laenude nõuded ja sellega vähendanud võlgniku vara väärtust 327 061

euro võrra. Asja materjalidest nähtub, et laenude kuludeks kandmise ajal ei olnud võlgnikul

veel võlgnevust hageja ees. Võlgnik maksis hagejale 2018. ja 2019. aastal intresse

laenulepingus kokkulepitud määras ning hageja laenu tagastamise nõue muutus

sissenõutavaks 19. veebruaril 2021. Maakohus leidis, et isegi kui lugeda, et laenude kuluks

kandmisega kahjustas kostja võlgniku varalist seisundit, siis sel ajal ei olnud hagejal veel

sissenõutavaks muutunud nõuet kostja ees, mistõttu ei esine teadlikku võlausaldaja

kahjustamist, mis on KarS § 384 lg 1 normi teokoosseisu elemendiks. Maakohus leidis, et ei

ole tuvastatav kostjale etteheidetav õigusvastane tegu, s.o võlgniku varalise seisundi teadvalt

ja kohustustevastane kahjustamine ning sel alusel hageja kahjunõue kostja vastu ei ole

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega.

11. Alternatiivselt tugineb hageja kostja vastutuse alusena tahtlikult heade kommete vastasele

käitumisele ehk teokoosseisule VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Hageja leiab, et kostja tegutses

võlgniku nõuete kuludeks kandmisel tahtlikult heade kommete vastaselt, vähendades nii

hageja nõude väärtust.

Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas ei ole tuvastatud, et kostja oli maksejõuetu

hiljemalt 2017. aastal. Võlgniku pankrotimenetluses (2-21-13223) leidis kohus, et võlgniku

maksejõuetuse seisund on tekkinud hiljemalt 2021. aasta alguses.

11.1. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel võib kostja vastutada

võlgnikule heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. Kostja käitumise

õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita

tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo

eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli

algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS §

1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see

võib tuua hagejale kaasa kahju. Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik

saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik

nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega

(Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud

kohtupraktika).

11.2. Kui hageja tugineb kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab hageja

tooma mh esile kostjat kohustava sätte (kaitsenorm) olemasolu ning VÕS § 1045 lg-st 3

tulenevalt ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta võlgnikku kahju eest,

mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab. Nende eelduste olemasolu korral saab kostja vastutusest

vabaneda, kui ta tõendab, et ta ei olnud kaitsenormi rikkumises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-le 8

tuginedes peab hageja tõendama kostja tahtliku heade kommete vastase teo. Lisaks peab

hageja tõendama, et kostja õigusvastane tegu põhjustas talle hagiavalduses nimetatud kahju.

Hüvitatav kahju peab olema, tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8

kaitse-eesmärgist (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-

58411/148, p 17.1).

11.3. Ringkonnakohus leiab, et tahtlik heade kommete vastane oleks kostja käitumine siis, kui

tema eesmärgiks oleks olnud osanike laenude andmise ja juba antud laenude kuludesse

kandmisega tekitada olukord, kus hageja nõude täitmine oleks kas võimatu või äärmiselt

ebatõenäoline. See tähendab, et kostja oleks tegutsenud eesmärgiga tekitada võlgnikule kahju

(ja seeläbi muuta hageja nõue perspektiivituks).

Hageja väitel pidi kostja võlgniku juhatuse liikmena möönma, et tütarühingutele laenu juurde

andmine ja osade antud laenude kuludesse kandmine põhjustab muu hulgas ka hagejale kahju.

Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Asjaolud, et võlgnik tasus laenu saamisele järgneval

aastal hagejale kokkulepitud intressi ja osanikud andsid täiendavalt laenu, viitavad sellele, et

kostjal võlgniku juhatuse liikmena ei olnud tahet hagejale kahju tekitada.

Ringkonnakohus märgib, et kostja pidi seisma hea äriühingu huvide eest, olukorras, kus

osanikel oli lootus, et äriühingule raha juurde andes majanduslik olukord paraneb, ei saa

kostjale kui juhatuse liikmele ette heita heade kommete vastast käitumist. Ringkonnakohtu

arvates omab tähendust ka võlgniku majandustegevuse profiil, milleks oli luua

energiatõhusate majade tootmisega innovatsiooni. Tegemist oli riskantse ettevõtlussuunaga,

mille jätkusuutlikust ei osatud prognoosida.

Hageja andis tagatiseta laenu, võttes seega ärilise riski. Hageja ei kasutanud ka õigust leping

ennetähtaegselt lõpetada, kui laenusaaja ei täida kohaselt ja/või tähtaegselt muid enesele

lepinguga võetud kohustusi või laenusaaja vara väärtus väheneb ulatuses, mis muudab

küsitavaks laenu tagastamise või tagamise (laenuleping nr 05/2018, p-d 4.1.1. ja 4.1.2). Asjas

tuvastatud asjaoludel puudub alus panna hageja kahju eest vastutavaks võlgniku juhatuse

liige.

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.

Kostja esitas 30. juunil 2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema

menetluskulud apellatsiooniastmes 4172 eurot 40 senti (käibemaksuga), õigusabiteenust on

osutatud kokku 19 tunni ulatuses, mis seisnes maakohtu otsuse analüüsimises ja kliendile

selgitamises (1,2 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (11,4 tundi), ettevalmistus

kohtuistungiks (3,2 tundi), esindus istungil (1,4 tundi) ja menetluskulude nimekirja

koostamises (1 tund). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on teenust osutatud tunnihinnaga

180 eurot. Hageja esitas kostja menetluskulude suurusele vastuväite, milles piirdus juhisega,

et kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata vastustaja kulude põhjendatust ja

vajalikkust TsMS § 175 lg 1 alusel.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb pidada lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot mõistlikuks.

Ringkonnakohus peab kostjale apellatsiooniastmes osutatud õigusabi mahtu põhjendatuks

ning tsiviilasja keerukusele ja mahule vastavaks. Menetlustoimingud ja nende tegemiseks

kulunud aeg on olnud põhjendatud. Eeltoodust lähtuvalt tuleb hagejalt välja mõista kostja

menetluskulude hüvitiseks 4172 eurot 40 senti (koos käibemaksuga).

Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista

hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)