1-10-8455/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2011, Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-8455 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava

Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš

Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12.detsember 2011, Tallinn Kriminaalasi

T.J-i süüdistuses KarS § 121, § 120 ja § 122 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 6. septembri 2011 otsus lühimenetluses Apellatsioonided esitajad

Süüdistatav T.J kaitsja Gennadi Kull ,

Prokurör Diana Helila Süüdistatav T.J (ankeetandmed maakohtu otsuses)

Kaitsja Adv Gennadi Kull

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 6.septembrist 2011.a. T.J-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 16.detsembril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda

ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik

Harju Maakohtu 6. septembri 2011 otsusega tunnistati T.J lühimenetluses süüdi

KarS § 120 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud ning KarS § 122 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 3 kuud. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti liitkaristuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõisteti vangistus 1 aasta. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja

hulka eelvangistuses viibitud (20-22.05.2010) 3 päeva, tõkend - vahistamine - jäeti muutmata ja karistuse kandmise alguseks loeti 06.02.2011. T.J-ilt mõisteti riigieelarve tuludesse välja sundraha 417,03 eurot, kriminaaltoimiku koopiate tegemise kulu 2,75 eurot ja kaitsjatasu 250,54 eurot.

T.J-ile oli esitatud süüdistus selles, et tema, olles alkoholijoobes, 20.05.2010 kella 13.00 ajal aadressil XXXXXX X-XX, Tallinn lõi mitmel korral rusikaga oma ema M. G pea,

näo ja keha piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning tekitades

kehakevigastusi, mis on fikseeritud 21.05.2010 AS Ida - Tallinna Keskhaigla patsiendikaardiga nr R484897 ning millest nähtub, et kannatanul oli diagnoositud pea

muude osade pindmine vigastus ja rindkerekonfusioon. Seega pani T.J teise inimese löömisega toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo;

samuti selles, et tema 20.05.2010 kella 13.00 ajal aadressil XXXXXX X-XX, Tallinn ähvardas M. G tapmisega, nimelt, hoides käes nuga ning öeldes, et üks kord ma sind ikka tapan ära, olles samal ajal agressiivselt meelestatud ning käitudes vägivaldselt. Kuivõrd T.J on varem korduvalt (14.04.2008 ja 12.01.2009 Harju Maakohtu kohtuotsused) M. G suhtes vägivalda kasutanud, võttis kannatanu ähvardust tõsiselt;

samuti selles, et tema 04.02.2011 kella 18.00 ajal aadressil XXXXXXX X-XX, Tallinn ähvardas M. G appi tulnud R. S tapmisega, öeldes, et ma pussitan sind surnuks. R. S võttis ähvardust tõsiselt, kuna T.J ähvardamise ajal hoidis käes kööginuga ning vehkis

sellega kannatanu näo ees, olles samas agressiivselt meelestatud. Seega T.J tapmisega ähvardades, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, pani toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo; ning selles, et tema olles 14.04.2008 ja 12.01.2009 karistatud Harju Maakohtu poolt KarS § 120 ja KarS § 121 alusel vägivallategude toimepanemise eest M. T.J-i suhtes, uuesti,

04.02.2011 kella 18.00 ajal, olles alkoholijoobes ja viibides aadressil XXXXXX X-XX,

Tallinn, lõi M. G mitmel korral kätega kehapiirkonda, kägistas ning hammustas

väikesõrmest. Sellise tegevusega tekitas T.J kannatanule tervisekahjustused, hematoomi rindkere piirkonnas ning paistetuse ja pindmise vigastuse väikesõrmel, samuti

põhjustas ta kannatanule füüsilist valu. Seega T.J järjepideva kehalise väärkohtlemisega pani toime KarS § 122 järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk piinamise.

Maakohus leidis, et süüdistatav tuleb süüdi mõista KarS § 120 järgi, so teise isiku tapmisega ähvardamise eest, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, samuti KarS § 122 järgi, so teise isiku järjepideva kehalise väärkohtlemise ehk piinamise eest.

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

Süüdistatav väidab apellatsioonis, et ta oma ema ei löönud, vaid üksnes kaitses ennast. R.

S tahab temast vabaneda, et käia ise tema ema juures ja küsida raha, saada süüa ja magada. Palub kohtuotsus muuta karistuse osas ja teda vahi alt vabastada või kergendada karistust, et ta saaks aidata pensionärist ema.

Süüdistatava kaitsja vaidlustab kohtuotsuse T.J-ile mõistetud karistuse osas. Palub mõista uue otsusega T.J-ile tingimuslik vangistus. Taotluse vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga või muu kergemaliigilise karistusega, jättis kohus rahuldamata. Kaitsja leiab, et kohus ei ole andnud hinnangut kõigi asjaolude kohta. Kohus on õigesti leidnud, et tülid

on saanud alguse sellest, et T.J on ilmunud koju alkoholijoobes, kuid jätnud hindamata T.J-i selgituse, et kui ta tuli koju, haaras ema tal rinnust kinni ja hakkas talle õpetussõnu ütlema. Tahtmata ema õpetussõnu kuulata, lükkas ta ema lihtsalt eemale, mille tagajärjel võis ema kannatada saada. Kui ema peale seda õpetussõnade lausumist ei

lõpetanud, võttis ta vihahoos noa ning lausus ähvardussõnu mitte niivõrd selleks, et

ähvardust täide viia, kuivõrd selleks, et tema tahet mitte kuulata ema noomitust võetaks tõsiselt. Kohus on vääralt leidnud, et T.J pani uue süüteo toime tingimisi karistuse kandmise ajal. 2009.a. kohtuotsuse alusel krim. asjas nr 1-08-10903 mõisteti T.J-ile liitkaristuseks 10 kuud ja 26 päeva. Karistuse algus oli 14.04.2008.a. Kohus märkis õigesti,

et T.J vabanes karistuse kandmisest 25.02.2010.a. Süüdistatav on emale ka

ainsaks toeks ning ema ehk kannatanu kinnitas süüdistatava ütlusi ning palus kohut, et poega ei mõistetaks vangi, kuna siis ei ole kedagi, kes teda igapäevases elus aitaks.

Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsioone, prokurör vaidles nendele vastu.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.

Põhjendatult on maakohus tuvastanud süüteokoosseisu T.J-ile inkrimineeritud tegevustes. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud nii süüdistatava süü kui ka tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas.

Sisuliselt on esitatud apellatsioonide eesmärgiks kergendada süüdistatavale

maakohtu poolt mõistetud karistust selliselt, et mõistetud vangistust ei peaks süüdistatav reaalselt ära kandma.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendanud süüdistatavale mõistetud

karistust. Samuti on põhjendatud, miks süüdistatav peab mõistetud karistuse

reaalselt ära kandma. Kohtukolleegium nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Kohtukolleegium peab vajalikuks omalt poolt korrata juba varem analoogilises

kuriteoasjas (Tallinna Ringkonnakohtu otsus 1.juunist 2011.a. kriminaalasjas nr. 1- 10-16815 väljaöeldud seisukohta ja nimelt:

Käesoleval juhul on tegemist perevägivallaga, mis on ühiskonnas leidnud laia

käsitlemist ja ühiskond on üheselt väljendanud suhtumist perevägivalla juhtudesse, tunnistades selle tõsidust. Perevägivalla puhul on tegemist olukorraga, kus süüdlane

ja vägivalla ohver on lähedased ja kooselavad inimesed. Tavaliselt ei jõua perevägivalla juhud kohtusse mitte esmakordsel vägivalla kasutamisel, vaid tegemist on kestvate või korduvate vägivallategudega ja ohvripoolsed eelnevad andestamised

ei ole kuidagi mõjutanud vägivallatsejat lõpetama vägivallategusid. On selge, et ohvripoolset andestust jätkub vaid kuni järgmise füüsilise konfliktini. Andestus ei

mõjuta süüdlast hoiduma tulevikus vägivallategudest, vaid, nagu elu on näidanud,

innustab pigem uutele ja jõhkramatele tegudele. Ohvrite andestus juba algatatud

kriminaalmenetluse ajal ei ole samuti harukordne, kuid kohtukolleegiumi arvates ei

saa see olla tõsiseltvõetavaks argumendiks, et kergendada süüdlase

karistusõiguslikku kohtlemist. Perevägivalla ohvrite reaalseks päästeteeks on

perevägivalla nulltolerants kogu ühiskonnas. Kohtukolleegium leiab, et käesolev kaasus, kus poeg ähvardab ja kasutab vägivalda oma kõige lähedasema inimese e.

ema suhtes, on perevägivalla julmemaid ja alatumaid ilminguid ning ilmselgelt

mõjutab see ka konkreetsete süüdistuste eest mõistetud karistuse raskust. Seega

toetab kohtukolleegium maakohtu seisukohta selles, et T.J-ile mõistetud karistus peab olema reaalne vangistus.

Kaitsja on oma apellatsioonis rõhutanud, et maakohus on ekslikult leidnud, et T.J pani kuriteo toime katseajal. Kohtukolleegium selgitab kaitsjale, kes ei ole

otsusest õigesti aru saanud, et maakohus ei väida, et arutatavad kuriteod on

katseajal toime pandud. Maakohus põhjendab, miks ei ole võimalik karistada T.J tingimusliku karistusega ja üheks põhjuseks toob maakohus asjaolu, et varem on T.J-ile mõistetud tingimisi vangistus, kuid ta ei läbinud seda edukalt

ja pani toime katseajal uue kuriteo, mis omakorda kinnitab seda, et tingimuslik

karistus ei ole piisav mõjutamaks süüdistatavat hoiduma kuritegude toimepanemisest.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-

345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 6.septembrist 2011.a. T.J-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava