2-22-13496/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. juuni 2025

Tsiviilasja number

2-22-13496

Tsiviilasi

Victor Lakhtarini avaldus Julia Lahtarina pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 2. aprilli 2025. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Julia Lahtarina määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik, võlgnik): Julia

Lahtarina (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Vastustaja (avaldaja, võlausaldaja): Victor Lakhtarin

(isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaadi abi Kai Villman

Usaldusisik

Ly

Müürsoo

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Julia Lahtarina määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 2. aprilli 2025. a ja 29. aprilli

2025. a määrused muutmata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud Julia Lahtarina kanda.

4. Määrata Victor Lakhtarini menetluskulude

rahaliseks suuruseks 134 eurot 20 senti.

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab menetluskulude jaotuse osas esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättesaamisest (TsMS § 178 lg 1).

Muus osas ei ole määrus vaidlustatav (PankrS § 32 lg 1,

PankrS § 5 lg 1, 2; TsMS § 178 lg 2).

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Victor Lakhtarin (avaldaja, võlausaldaja) esitas 12. septembril 2022 Viru Maakohtule

maksejõuetusavalduse, milles taotles Julia Lahtarina (puudutatud isik, võlgnik) pankroti

väljakuulutamist. Avalduse kohaselt on võlausaldajal nõue võlgniku vastu 50 015 eurot 49

senti. Nõue tuleneb Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsusest kriminaalasjas nr

1-08-3124, millega rahuldati avaldaja tsiviilhagi ning mõisteti Vladimir Ossiptsovilt, Sergei

Varakinilt ja võlgnikult solidaarselt avaldaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 50

000 eurot. Avaldaja esitas kohtuotsuse sundtäitmiseks kohtutäitur Andrei Krekile, kes alustas

13. septembril 2012 täitemenetluse täiteasjas nr 066/2012/2656. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 157 lg-s 1 sätestatud kümne aasta pikkune nõude täitmise aegumistähtaeg

katkes ja algas uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega (TsÜS § 159 lg 1). Täitemenetlus

kestab pea kümme aastat ning vastavalt kohtutäituri õiendile on võlgnikult võla

sissenõudmine raskendatud või võimatu võlgnikul vara puudumise tõttu. Võlgnikul puudub

sissetulek.

2. Võlgnik vaidles avaldusele vastu. Võlgnik on makseraskustes, kuid ei ole maksejõuetu.

Avaldaja ja võlgnik olid abielus ja neil on jagamata ühisvara. Avaldaja ja võlgniku ühisvaraks

on kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXXX, hinnaga ca 60 000 eurot, ja kinnistu asukohaga

XXXXXXXXXXXX, hinnaga ca 400 000 eurot. Avaldaja ja võlgnik leppisid 2016. aastal

suuliselt kokku, et avaldaja ei nõua võlgnikult välja võlga, võlgnik aga lubab avaldajal

ainuisikuliselt kasutada ühist kinnisvara kuni nõude aegumistähtaja saabumiseni. Avaldaja

esitas 2022. aastal Viru Maakohtule hagi võlgniku vastu ühisvara jagamiseks, mida

menetletakse tsiviilasjas nr 2-22-8505. Võlgnik peab avaldajaga läbirääkimisi ühisvara

jagamiseks ja soovib sõlmida kompromissi. Tehing kinnisvaraga võimaldab kustutada

täielikult avaldaja nõude. Võlgnik ei töötanud viimased kuus aastat, kuna hoolitses vanaema

eest. Selle peale kulus tal kogu vaba aeg. Võlgnik registreeris ennast FIE-ks, et omada

võimalust teenida vabal ajal. Võlgniku vanaema suri juunis 2022. Võlgnik planeerib alustada

äritegevust, mis võimaldab suurendada sissetulekut ja alustada avaldajale tasumist.

Jagamata ühisvara väärtus ületab kordades avaldaja nõuet. Ühisvara tuleb jagada võrdsetes

osades. Võlgnik soovib tasaarvestada avaldaja nõuet ühisvara jagamisel saadava summaga.

Pankrotimenetlusega ei ole võimalik saavutada eesmärki, kuna on vaja jagada ühisvara.

Avalduse esitamine on ennatlik, avalduse menetlemine on võimalik alles pärast ühisvara

jagamist.

3. Avaldaja ei nõustunud võlgniku vastuväidetega. Avaldaja ja võlgniku ühisvaraks on

kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXXX. Võlgnik ei ole tõendanud, et kinnistu väärtus on 60

000 eurot. Pindi Kinnisvara OÜ eksperthinnangu kohaselt oli kinnistu turuhind 18. mai 2022.

a seisuga 37 000 eurot. Kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXXX ei ole võlgniku vara ega

avaldaja ja võlgniku ühisvara. Võlgnik ei ole tõendanud, et kinnistu väärtus on 400 000 eurot.

Isegi kui kohus peaks asuma ühisvara jagamise menetluses seisukohale, et tegemist on poolte

ühisvaraga, siis ühisvara jagamine ei toimu tingimata selliselt, et vara jagatakse poolte vahel

võrdselt. Ebaõiged on võlgniku väited selle kohta, et võlgnik soovib lõpetada ühisvara

jagamise vaidlust kompromissiga.

Võlgniku väited oma vanaema hooldamise ja selle kohta, et ta ei saanud seetõttu tööl käia, ei

ole asjakohased. Võlgniku väited tema tulevikuplaanide kohta on tõendamata. Võlgniku

väited selle kohta, et avaldaja ja võlgniku vahel oli kokkulepe, mille kohaselt ta võlgnevust ei

tasu, on ebaõiged. Võlgnik ei ole neid väiteid tõendanud. Kohustustest vabastamise menetluse

algatamine ei täidaks eesmärki, võlgniku kohustuste vabastamisega ei lõpe õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõue. Võlgnikul on võimalik oma õigusvastasest tegevusest

tulenevast kohustusest vabaneda siis, kui kohus lõpetab pankrotiavalduse menetluse. Võlgnik

ei saa tasaarvestada oma nõuet avaldaja nõudega, tasaarvestusele kehtib tasaarvestuse keeld.

4. Maakohus määras võlgniku usaldusisikuks pankrotihaldur Ly Müürsoo. Usaldusisik esitas

maakohtule aruande, mille kohaselt usaldusisikule teadaolevalt ei ole võlgnikul vara, või siis

ei ole vara koosseis ja selle väärtus usaldusisikule teada. Võlgniku usaldusisikule teadaolevad

kohustused moodustavad kokku vähemalt 55 823 eurot 53 senti. Võlgniku vara suhtes oli

enne maksejõuetusavalduse menetlusse võtmist aktiivsed kaks täitemenetlust. Kohtutäitur A.

Kreki menetluses on avaldaja nõue 55 680 eurot 43 senti. Kohtutäitur Tatjana Afanasieva

menetluses on Riigi Tugiteenuste Keskuse nõue 220 eurot 24 senti.

5. Kohus kuulas avaldaja esindaja, võlgniku ja tema esindaja ning usaldusisiku 18. märtsil

2025 toimunud istungil ära.

MAAKOHTU SEISUKOHT

6. Maakohus rahuldas 2. aprilli 2025. a määrusega võlausaldaja maksejõuetusavalduse,

kuulutas välja võlgniku pankroti 2. aprillil 2025 kell 16.00 ja nimetas võlausaldaja

pankrotihalduriks usaldusisiku ülesannetes Ly Müürsoo. Maakohus algatas võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus määras usaldusisiku tasu suuruseks 1708

eurot, millest 1500 eurot mõistis välja võlausaldaja poolt kohtu deposiiti tasutud summast ja

208 eurot võlgnikult. Maakohus jättis avaldaja ja võlgniku menetluskulud nende endi kanda.

Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 43 kohaselt füüsilisest isikust võlgniku

pankroti väljakuulutamine ja pankrotimenetluse läbiviimine toimub pankrotiseaduses

sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiseaduse (PankrS) §

31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 1 lg 2

kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks

muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Maakohus leidis, et kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku majandusraskused ei

ole ajutise iseloomuga, võlgniku püsiv maksejõuetus on välja kujunenud. Asja tõenditest

nähtub, et:

-

võlausaldajal on võlgniku vastu jõustunud kohtulahendist tulenev nõue, mida pole

võlgnikul realiseeritava vara ja sissetuleku puudumise tõttu võimalik olnud

täitemenetluses sundtäita alates 13. septembrist 2012;

-

võlgniku 8. novembri 2022. a kinnituse kohaselt pole ta viimased kuus aastat töötanud,

kuna hoolitses oma vanaema eest, milleks kulus tal kogu vaba aeg; ta on registreerinud

ettevõtluse (FIE), et omada võimalust teenida vabal ajal; praegu planeerib võlgnik

alustada äritegevust, mis võimaldab tal suurendada sissetulekut ja alustada

võlausaldajale tasumist;

-

võlgniku sissetulekuteks perioodil 12. september 2020 kuni 12. september 2022 olid:

Eesti Töötukassalt toetus 251,29-262 eurot kuus ja Narva Linna Sotsiaalabiametilt

hooldajatoetus 50 eurot kuus;

-

võlgniku 2022. ja 2023. aastate tuludeklaratsioonid on Maksu- ja Tolliametile esitamata;

2020 ja 2021 FIE deklaratsioonide kohaselt isik ettevõtlusest tulu ei ole saanud;

-

peale hooldatava surma 2022. a juunis ei ole võlgnik tööl käinud ega maksustatavat tulu

saanud;

-

võlgniku pangakonto väljavõttest perioodi kohta 15. oktoober 2023 kuni 15. aprill 2024

nähtub, et tema sissetulekuteks olid: Narva Linna Sotsiaalabiametilt toimetulekutoetus

150 eurot kuus ja hooldajatoetus (uus hooldatav) 50 eurot kuus;

-

võlgnikul puudub realiseerimiskõlblik registervara või vallasvara.

Võlausaldajale ja võlgnikule kuulub abikaasade ühisvarana kinnisvara, mille jagamise osas

toimub kohtumenetlus tsiviilasjas nr 2-22-8505. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on

eelmenetluse staadiumis võlausaldaja hagi ühisvara (kinnistu X) jagamiseks ja võlgniku

vastuhagi ühisvara jagamiseks (kinnistu XXXXX). Poolte vahel on vaidlus ühisvara koosseisu

ja ühisvara jagamisel ühisvara osade suurusest kõrvalekaldumise osas, ühisvara väärtuse osas,

sh on esitatud taotlused kinnisvara väärtuse osas ekspertiisi tegemiseks ja kolmanda isiku

menetlusse kaasamiseks.

Pankrot on võlgniku püsiv maksejõuetus, mille kohus on tuvastanud kohtumäärusega. Seega

eeldab pankroti väljakuulutamine võlgniku püsivat maksejõuetust. Võlgnik on ajutiselt

maksejõuetu, kui ta ei suuda täita oma sissenõutavaks muutunud kohustusi, kuid selline

olukord on ajutise iseloomuga. Võlgniku väitel on tal ajutised makseraskused, kuna tal on

piisavalt vara (abikaasade ühisvara), mille jagamine toimub teises tsiviilasjas. Ühisvara

jagamise korral on ta võimeline oma kohustused, sh kohustuse avaldaja ees täitma. Võlgnik

leiab veel, et pankrotiavaldus on esitatud ennatlikult ning kõigepealt tuleks ära jagada

abikaasade ühisvara. Maakohus võlgnikuga ei nõustunud. Võlgnikul puudub likviidne

kinnisvara, mille kiire müümise tulemusena saaks võlgnik piisavalt raha, et täita

sissenõutavaks muutunud kohustus (mida võlgnik ei ole täitnud käesolevaks hetkeks rohkem

kui 12 aasta ja 5 kuu jooksul täitemenetluse alustamisest). Juhul kui võlgnikul on

sissenõutavaks muutunud kohustused, mida ta ei suuda täita, ning tal ei ole võimalik sellist

olukorda lahendada mõistliku aja jooksul, siis ei ole tegemist ajutise maksejõuetusega, vaid

võlgnik on juba püsivalt maksejõuetu. Füüsilise isiku püsiva maksejõuetuse hindamisel

lähtutakse praktikas eelkõige rahavoogude testist (cash flow test). Nimetatud testi alusel

kontrollitakse, kas võlgniku likviidsest varast (rahast ja varast, mis on muudetav rahaks

mõistliku aja jooksul) piisab võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks.

Võlgnikul puudub hetkel likviidne vara, mida saaks müüa mõistliku aja jooksul ja katta sellest

sissenõutavaks muutunud kohustus võlausaldaja ees. Ühisvara jagamise menetlus on kestnud

2022. aastast ja võib kesta veel mitu aastat.

FIMS § 1 lg 2 sätestab, et füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamine ja

pankrotimenetluse läbiviimine on reguleeritud pankrotiseaduses. PankrS § 10 lg 2 kohaselt

peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema mh järgmisele asjaolule –

võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu

saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi

kohustuste täitmiseks (§ 10 lg 2 p 2). Võlausaldaja tugineb nimetatud asjaolule ning on

esitanud ka tõendid sundtäitmise tulemusetuse kohta.

Usaldusisiku hinnangul on võlgnik maksejõuetu ja see ei ole ajutise iseloomuga. Võlgnik ei

vabane kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustusest.

Maakohus luges tuvastatuks, et võlgnik on käesoleval ajal maksejõuetu, maksejõetus on

püsiva iseloomuga ning tulenevalt PankrS § 31 lg-test 5 ja 6 kuulutas kohus võlgniku pankroti

välja. Maakohus möönis, et võlgniku varaline seisund võib tulevikus ühisvara jagamise

menetluse lõppemisel muutuda. Pankroti väljakuulutamisega algab pankrotimenetlus.

Pankrotiseaduse mõtte kohaselt kujutab maksejõuetus endast olukorda, kus võlgnik ei suuda

tähtaegselt oma kohustusi täita. Maakohus leidis, et võlgnik on olukorras, kus tal puuduvad

reaalsed vahendid olemasolevate kohustuste täitmiseks. Võlgniku suutmatus oma kohustusi

täita ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine ning võlgnik on

maksejõuetu.

Maakohus leidis, et antud juhul puuduvad FIMS § 45 lg 3 sätestatud võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamata jätmise eeldused. Kohus algatab seega ühtlasi ka võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse.

Maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg-st 1.

AVALDAJA MÄÄRUSKAEBUS

7. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu

määruse osaliselt resolutsiooni p 16 osas ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja

menetluskulud võlgniku kanda ja mõista need välja võlgniku pankrotivarast ning määrata

kindlaks avaldaja menetluskulude rahaline suurus.

8. Maakohus rahuldas 29. aprilli 2025. a määrusega avaldaja määruskaebuse ja tühistas 2.

aprilli 2025. a määruse resolutsiooni p 16 osas, millega kohus jättis avaldaja menetluskulud

tema enda kanda. Maakohus tegi tühistatud osas uue määruse ja jättis avaldaja menetluskulud

võlgniku kanda ning mõistis need välja võlgniku pankrotivarast summas 2448 eurot.

PankrS § 150 lg 2 kohaselt, kui pankrotiavaldus rahuldatakse või maksejõuetusavalduse alusel

kuulutatakse välja pankrot, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga, tasutakse

pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldati,

kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud PankrS § 150 lg 1 p 1

mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning PankrS § 150 lg 1 p 6 sätestatud PankrS §

11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa – pankrotivarast. Avaldaja menetluskulud

on lepingulise esindaja kulud 528 eurot (4 tundi tunnihinnaga 110 eurot + käibemaks),

avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 420 eurot ja kohtu deposiiti tasutud 1500 eurot, kokku

2448 eurot.

VÕLGNIKU MÄÄRUSKAEBUS

9. Võlgnik esitas maakohtu 2. aprilli 2025. a määruse peale määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tervikuna tühistada. Määruskaebuse täienduse kohaselt palub võlgnik

tühistada ka maakohtu 29. aprilli 2025. a määruse ja teha uue määruse, millega jätta

menetluskulud võlausaldaja kanda.

Maakohus ei ole arvestanud, et TsMS § 3 kohaselt peab isikul olema õigustatud huvi või

õigus pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. Maakohus ei ole arvestanud, et võlgniku ja

tema endise abikaasa vahel on jagamata ühisvara, mille kaudu on võimalik tasuda

võlausaldaja nõuded. Maakohtu määrus ei kajasta võimalust lahendada olukord vara

jagamisega, mis oleks võinud olla efektiivne ja õiglasem lahendus. Maakohtu määrus ei ole

kooskõlas õigluse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Pankroti väljakuulutamine ei olnud

põhjendatud, arvestades võimalikku vara jagamist. Maakohus ei ole piisavalt arvestanud,

millist kasu saab võlausaldaja pankrotiavaldusest ja pankroti välja kuulutamisest.

Võlausaldaja huvi jääb ebaselgeks, kuna vara jagamine võib anda piisavad vahendid nõude

täitmiseks. Lisaks sellele ei ole selge, kas pankrotiavaldus on esitatud võlgniku maksejõuetuse

tõttu või on võlausaldaja eesmärgiks kahjustada võlgniku positsiooni ja vältida vara jagamist

õiglasel viisil. Kuna pankrotiavalduse esitamine on seotud sooviga vältida vara jagamist ja

nõuete rahuldamist õiglasel viisil, võib seda pidada pahauskseks käitumiseks. Maakohus ei

ole arvestanud võlgniku huve. Menetluskulude võlgniku kanda jätmine on ebaõiglane ja ei

vasta seadusele. Maakohus ei arvestanud, et pankrotiavaldus ei olnud põhjendatud.

10. Avaldaja palub jätta võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata ning määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlgniku kanda ja

mõista need võlgniku pankrotivarast välja.

Maakohus ei pidanud analüüsima, milline õiguskaitse meede oleks olnud pankrotiavalduse

asemel efektiivsem ja võlgniku suhtes õiglasem. Väited ühisvara jagamisest kui väidetavalt

efektiivsemast õiguskaitsevahendist ei ole asjakohased. Võlgnik ei ole huvitatud ühisvara

jagamise kiirest menetlusest, vaid võlgniku huvi on vabaneda nõudest ning saada ühisvara

jagamisest võimalikult suurt hüvitist. Kui võlgnik oleks soovinud ühisvara kokkuleppel

jagada, oleks ta saanud juba 2022. a juulis kompromissi allkirjastada ning sellega jagatud nii

ühisvara kui ka osaliselt avaldaja nõude rahuldatud.

Kohus ei pea analüüsima pankrotiavalduse läbivaatamisel võimaliku ühisvara jagamise

tulemusena saadava hüve suurust ning hindama seda võlgniku varana. Need asjaolud tuvastab

kohus selles menetluses, milles ühisvara jagamise hagi menetletakse. Aastate jooksul välja

kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole võlgniku ühisvara võlgniku pankrotivara. Pankroti

väljakuulutamine ei riku võlgniku huve. Võlgniku pankrot ei mõjuta ühisvara jagamise

menetlust, menetlusosaliseks on lihtsalt pankrotihaldur. Võlgniku kaitstav huvi ei saa olla

vabaneda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustusest.

Võlgnik pole kohtule esitanud vastuväiteid, et ta ei ole püsivalt maksejõuetu. Maakohus on

võlgniku püsiva maksejõuetuse tuvastanud. Võlgnik ei peaks nõudest vabanema ainuüksi

seetõttu, et lähenemas oli nõude täitmise aegumise tähtaeg. Võlgniku ja võlausaldaja huvide

kaalumisel ei saa asuda seisukohale, et võlgniku huvid oleks olulisema tähendusega ning et

võlausaldaja oleks mingil viisil pahatahtlik ning rikuks oma nõude rahuldamiseks

maksejõuetusavalduse esitamisega kuidagi võlgniku huve.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu

määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

12. Võlgnik tugineb määruskaebuses sellele, et pankroti väljakuulutamine ei olnud

põhjendatud, kuna avaldajale ja võlgnikule kuulub ühisvara, mille arvel on võimalik tasuda

avaldaja nõue.

Võlgnik on PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja

sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine. Maakohus leidis põhjendatult, et võlgnik on PankrS § 1 lg-s 2 sisalduva

likviidsus- ehk maksevõime testi alusel maksejõuetu. Maakohus lähtus võlgniku püsiva

maksejõuetuse hindamisel õigesti rahavoogude testist (cash flow test) ja leidis põhjendatult, et

võlgnikul puudub hetkel likviidne vara, mida saaks müüa mõistliku aja jooksul ja katta sellest

sissenõutavaks muutunud kohustus võlausaldaja ees. Võlgniku likviidne vara peab olema

selline, mille arvelt on võimalik kohustused täita lähimas tulevikus. Isegi kui võlgnikul on

ühisvara jagamise järel võimalik avaldaja nõue täita, võib ühisvara koosseisu ja selle jagamise

üle toimuv vaidlus kesta veel mitu aastat. Kohus ei saa pankrotiavalduse menetlemist peatada

kuni ühisvara jagamise vaidluse lahendamiseni (PankrS § 27 lg 3). Kuigi võlgniku varaline

seisund võib ühisvara jagamise tulemusel muutuda, ei anna see alust asuda seisukohale, et

võlgnik ei ole hetkel püsivalt maksejõuetu. Seega ei ole põhjendatud võlgniku seisukoht, et

pankrotiavaldus on esitatud ennatlikult.

Kuna võlgnik on püsivalt maksejõuetu, kuulutas maakohus põhjendatult pankroti välja

(PankrS § 31 lg 1). Füüsilise isiku puhul tuleb PankrS § 31 lg-st 2 tulenevalt pankroti

väljakuulutamisel lisaks võlgniku maksejõuetuse hindamisele uuesti kontrollida neid

asjaolusid, mis saavad FIMS § 15 lg 1 ja PankrS § 15 lg 3 järgi olla aluseks usaldusisiku

määramata jätmisele. Asja materjalidest ei nähtu ning võlgnik ei tugine sellele, et pankrot tuli

jätta välja kuulutamata seetõttu, et esines mõni usaldusisiku nimetamata jätmise alus.

13. Määruskaebuse väited, mis puudutavad avaldaja huvi ja eesmärki pankrotiavalduse

esitamiseks ning võlgniku huvide kahjustamist, ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust

pankroti väljakuulutamise tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub avaldaja seisukohaga, mille kohaselt kohus ei pea analüüsima seda,

milline on võlausaldaja huvi pankrotiavalduse esitamiseks, kohus ei pea analüüsima ka seda,

millist kasu saab võlausaldaja võlgniku pankroti väljakuulutamisest. Eelnevale vaatamata on

võlausaldaja põhjendanud oma huvi pankrotiavalduse esitamiseks. Avaldaja on viidanud

menetluses põhjendatult sellele, et maksejõuetusavalduse esitamise ajaks oli nõude

sissenõudmiseks täitemenetluse algatamisest möödunud pea kümme aastat (s.o TsÜS § 157

lg-s 1 sätestatud nõude täitmise aegumistähtaeg). Nõude esitamine pankrotimenetluses ja

võlausaldaja pankrotiavalduse esitamine peatab TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p-de 1 ja 3 järgi nõude

aegumise.

Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas pankroti väljakuulutamine võib mõjutada

ühisvara jagamist õiglasel viisil.

14. Seoses võlgniku pankroti välja kuulutamisega jättis maakohus põhjendatult avaldaja

menetluskulud PankrS § 150 lg 2 alusel võlgniku kanda ja mõistis need võlgniku

pankrotivarast välja.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja PankrS § 150 lg 2 alusel võlgniku kanda ning need

tasutakse pankrotivarast.

Avaldaja menetluskuludeks määruskaebemenetluses on lepingulise esindaja kulud 134 eurot

20 senti (koos käibemaksuga). Avaldaja esindajal kulus määruskaebusega tutvumisele ja

sellele vastuse koostamisele 1 tund. Avaldaja esindaja tunnitasu oli 110 eurot tunnis, millele

lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et esindaja ajakulu on põhjendatud ja vajalik,

esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda. Seega määrab

ringkonnakohus avaldaja menetluskulude rahaliseks suuruseks määruskaebemenetluses 134

eurot 20 senti.

Menetluskulu hüvitatakse pankrotihalduri poolt PankrS §-s 146 sätestatud korras, mistõttu

ringkonnakohus üksnes määrab kindlaks hüvitamisele kuuluva summa suuruse, kuid ei mõista

seda pankrotivõlgnikult välja.

16. PankrS § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada

määruskaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 5 lg 2 võimaldab

määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata üksnes siis, kui see

on pankrotiseaduses ette nähtud. Pankrotiseadus ei näe ette pankrotimääruse peale esitatud

määruskaebust lahendava ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise võimalust

(PankrS § 32). Menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist saab vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja menetluskulude suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud

isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

Käesolev määrus on seega vaidlustatav üksnes menetluskulude jaotuse osas.

(allkirjastatud digitaalselt)