3-23-2461/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-2461

Otsuse kuupäev

17. juuni 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

Levan Jefremovi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses advokaadile helistamise

piiramisega

Menetlusosalised

Kaebaja Levan Jefremov

Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Levan Jefremovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juulil 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Levan Jefremov (kaebaja) esitas 2. novembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1300 eurot. Kaebuse kohaselt

piiras vangla ajavahemikul 21. september kuni 23. detsember 2020 kaebaja telefonikõnesid

advokaadile 26 korda. Sel ajal toimus kaebajaga seonduvas kriminaalasjas intensiivne

3-23-2461

menetlus ning kaebajal oli vahistatuna vajalik kaitsjaga piiranguteta suhelda. Kaebaja pidi

vangla tegevuse tõttu kandma oluliselt suuremaid kaitsekulusid ning tema kaitse kvaliteet sai

kannatada. Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus on tuvastatud Tartu Halduskohtu 15.

oktoobri 2021. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-553. Vangla jättis 28. augustil 2023

esitatud kahjunõude tähtaegselt lahendamata ning seega on kaebaja kohustusliku kohtueelse

menetluse läbinud.

2. Tartu Vangla esitas kohtule 6. novembril 2023 vastusena kohtunõudele kaebaja 28.

augusti 2023. a kahju hüvitamise taotluse. Vangla märgib, et taotlus on lahendamata ning

kohtule esitatud hüvitamisnõue on seega lubatav.

3. Tartu Halduskohus võttis 7. novembri 2023. a määrusega kaebuse menetlusse ja andis

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

4. Vastustaja esitas 7. detsembril 2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 10. detsembril 2023 seisukoha vastustaja vastusele.

6. Tartu Halduskohus määras 13. veebruari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

7.1. Vastustaja piiras 26 korral advokaadile helistamist, kuigi oli eelnevalt helistamiseks loa

andnud. Vangla tegevuse õigusvastasus on tuvastamist leidnud jõustunud Tartu Halduskohtu

15. oktoobri 2021. a otsuses haldusasjas nr 3-21-553. Sellega on vastustaja tekitanud

kaebajale mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks peab kaebaja piisavaks hüvitist 1300 eurot.

Kaebaja pidi seoses vangla ebakohase tegevusega ehk helistamise piiramisega kaitsjale

kandma suuremaid kaitsekulusid ja kaitse kvaliteet kannatas. Kaitseõiguse õigusvastane

piiramine on oluline rikkumine ja mõjutas kaebaja kriminaalmenetlust.

7.2. Vangla ei ole oma eksimust tunnistanud ja pole oma praktikat oluliselt muutnud.

Rikkumised ei ole juhuslikku laadi. Mittevaralise kahju tekkimist ei pea kaebaja tõendama,

kuna kahju suurust ei saa mõõta, mistõttu määratakse hüvitise suurus kindlaks kaalutlusõigust

kasutades, arvestades muuseas rikkumise intensiivsust. Vangla oli seotud ka advokaadiga

peetud telefonkõnede pealtkuulamisega kriminaalmenetluse raames. Vangla tegevus

helistamise piiramisel on olnud kaebaja inimväärikust alandav ja sellega on rikutud kaebaja

eraelu puutumatust. Selliste rikkumiste puhul ei ole õigusvastasuse tuvastamine kahju

kõrvaldamiseks piisav. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis sätestatu

järgimine on ka vanglale kohustuslik. Kaebaja ei ole kaebuse alust muutnud, vaid selgitanud

rikkumisega kaasnenud õiguslikke tagajärgi, sh inimväärikuse alandamist. Mittevaralise kahju

eest rahalise hüvitise väljamõistmine on oluline haldusorgani suunamiseks edaspidi sarnaste

rikkumiste toimepanemisest hoiduma.

8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

8.1. Vaatamata õigusvastaseks tunnistatud 26 korrale oli kaebajal asjakohasel ajavahemikul

piisavalt võimalusi kaitsjaga suhelda ning kriminaalasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid

3-23-2461

arutada. Lisaks on kaebajal samal ajavahemikul toimunud 5-6 kokkusaamist kaitsjaga. Seega

ei olnud kaebaja võimalused kaitsjaga suhelda takistatud olulisel määral.

8.2. Saabunud kahjuliku tagajärje kirjeldamisel on kaebaja üksnes üldsõnaliselt viidanud

sellele, et vangla tegevuse tõttu sai tema kaitse kvaliteet oluliselt kannatada ja ta pidi kandma

oluliselt suuremaid kaitsekulusid. Selle kinnituseks pole kaebaja asjakohaseid tõendeid

esitanud. Pole võimalik aru saada, kuidas oleks täiendaval 26 korral helistamise

võimaldamine kaebajal kahju tekkimise ära hoidnud. Kolme kuu vältel 26 korral helistamise

mittevõimaldamine ei ole olulisel määral halvendanud kaebaja kaitse kvaliteeti ega saanud

tuua temale kaasa väidetud negatiivseid tagajärgi.

8.3. Kaebaja viidatud kaitsekulude suurenemine ei ole mittevaraline kahju, vaid saaks olla

varaline kahju, kuid seda pole kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes välja toonud ning pole

varalise kahju hüvitamist ka nõudnud. Samuti puuduvad tõendid, mis kaitsekulude

suurenemist kinnitaks.

8.4. Õigus eraelu puutumatusele hõlmab ka õigust kaitsjale helistada ja temaga suhelda.

Kaebaja ei ole viidanud sellistele hingelistele kannatustele või üleelamistele, mis võiksid

õigustada rahalise hüvitise maksmist. Vangla õigusvastase tegevuse heastamiseks on

õigusvastasuse tuvastamine halduskohtu 15. oktoobri 2021. a otsusega piisav.

8.5. Kuna kaebaja ei ole kohtueelses menetluses väärikust alandavale kohtlemisele tuginenud,

siis ei ole sellele tuginemine kohtumenetluses lubatav. Inimväärikust alandavaks ei ole

põhjust pidada siiski mitte igasugust ebameeldivustunnet, vaid see peab olema piisava

intensiivsusega, et täidaks väärikuse alandamise koosseisu riigivastutuse seaduse (RVastS) §

9 lg 1 mõttes. Seega, isegi kui sellele alusele tuginemist pidada lubatavaks, ei ole vangla

tegevusega kaasnevad tagajärjed sedavõrd intensiivsed, et kvalifitseeruksid inimväärikust

alandava kohtlemise mõõtu rikkumiseks. On mõistetav, et kriminaalmenetluse toimumise

kestel kaitsjale helistamise mittevõimaldamine võib isikus tekitada negatiivseid emotsioone,

kuid ei ole eluliselt usutav, et sellised juhtumid võiks põhjustada niisuguseid kannatusi, mis

oleksid käsitletavad väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes.

KOHTU SEISUKOHT

9. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik

võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral. Seega on kahjunõude rahuldamise eelduseks avaliku võimu

kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel,

kahju vältimise või kõrvaldamise võimatus esmaste õiguskaitsevahendite abil ning vastustaja

süü tuvastamine. Lisaks võetakse hüvitise suuruse määramisel RVastS § 13 lg 1 alusel arvesse

kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise

raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid

asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kohtupraktika

põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või

hingeline valu, seda õigustab ehk kohaseks viisiks mittevaralise kahju hüvitamisel võib kahju

rahas kompenseerimise asemel olla ka kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse

tuvastamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-9-17 (p 13) ja 3-3-1-

10-14 (p 12.2)).

3-23-2461

10. Hüvitise määramisel tuleb silmas pidada ka HKMS § 41 lg-t 5, mis näeb ette, et kui

seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid

kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise

väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu

õigusvastasuse.

11. Vaidlust ei ole selles, et vangla tegevus oli kahjunõudes esitatud ajavahemikul 21.

september kuni 23. detsember 2020 osaliselt õigusvastane, sest sellel ajavahemikul ei tagatud

kaebajale (tol hetkel vahistatu) 26 korral helistamise võimalust kaitsjale olukorras, kus ta oli

vastavasisulise taotluse esitanud ning sellele oli vanglaametnik teinud lubava märke. Tartu

Halduskohus tunnistas 15. oktoobri 2021. a otsuse resolutsioonis vastustaja tegevuse

kohtuotsuses märgitud kuupäevadel kaitsjale helistamise võimaluse tagamata jätmise osas

õigusvastaseks. Vangla hinnangul on kohtuotsuse resolutsiooniga tema tegevuse

õigusvastasuse tuvastamine kaebajale tekitatud üleelamiste hüvitamiseks piisav ning rahalise

hüvitise määramiseks puudub vajadus. Kaebaja on omakorda seisukohal, et talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb määrata rahaline hüvitis. Vaidluse all on seega, kas

kaebajale tekitati seoses kaitsjale helistamise piiramisega rahaliselt hüvitatavat mittevaralist

kahju ning milline hüvitis on kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

piisav.

12. Kuigi kaebaja tugineb kaebuses sellele, et vangla tegevuse tulemusena pidi ta kandma

suuremaid kaitsekulusid, ei taotlenud kaebaja kohtueelses menetluses kaitsekuludega

seonduvalt varalise kahju hüvitamist, vaid piirdus mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega

(vt vanglale esitatud kahjunõuet – dtl 9-12). Seetõttu ei saa ta sellele tagajärjele tugineda ka

praeguses kohtumenetluses, sest kohtueelses menetluses ta sellele alusele ei tuginenud. Isegi,

kui sellele alusele tuginemist pidada lubatavaks, on kaebaja väljatoodud kaitsekulude

suurenemise väide sedavõrd üldsõnaliselt põhjendatud, et see ei võimalda märgitud tagajärje

esinemist usutavaks pidada. Samuti ei ole kaebaja selle tagajärje kinnituseks esitanud ühtegi

asjakohast tõendit.

13. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja kohtueelses menetluses inimväärikuse alandamise

alusele tuginenud, mistõttu ei saa ta seda teha ka kohtumenetluses. Kohus sellega ei nõustu.

Vangla ei lahendanud talle esitatud kahju hüvitamise taotlust ega jätnud seda ka kahjunõude

täpsustamise, sh aluse, osas käiguta. Sellises olukorras ei ole õige asuda seisukohale, et

kaebaja ei ole kohtueelses menetluses inimväärikuse alandamise alusele tuginenud. Kaebaja

on kirjeldanud vastustaja tegevusest tingitud negatiivseid tagajärgi ning selle õiguslik

kvalifitseerimine on kohtueelses menetluses vastustaja ja kohtumenetluses kohtu ülesanne.

Seega ei ole asjaolu, et kaebaja ei ole selgesõnaliselt vanglale esitatud kahjunõudes RVastS §

9 lg-s 1 sätestatud aluseid eristanud ning sõnaselgelt inimväärikuse alandamisele viidanud,

määrav. Vanglale esitatud kahjunõude tekstist on tuletatav, et kaebaja hinnangul oli vastustaja

tegevusel mõju kaitseõiguse tagamisele ning sellega võidi seeläbi tema inimväärikust

alandada ja tema eraelu puutumatust rikkuda. Seega on kaebaja vangla tegevusest tulenenud

negatiivse tagajärjena tuginenud inimväärikuse alandamise ja eraelu puutumatu rikkumise

alusele RVastS § 9 lg 1 mõttes.

14. Kohtu hinnangul pole vastustaja õigusvastasel tegevusel selliseid tagajärgi, et käsitleda

tegevust kaebaja inimväärikust alandavana RVastS § 9 lg 1 mõttes. Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne

isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked

vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise

3-23-2461

vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost

vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse

ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Kaebuse puhul sellise

intensiivsusega rikkumist ei nähtu, mistõttu ei ole alust käsitleda vastustaja tegevust kaebaja

inimväärikust rikkuvana. Kaebaja esitatud väiteid aluseks võttes ei saa ka väidetavat kaitse

kvaliteedi langust pidada usutavaks ning inimväärikust alandavaks. Kohtu hinnangul sai

vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel kahjustatud siiski kaebaja eraelu puutumatus, sest

ta ei saanud soovitud mahus taotluste alusel lubatud helistamisvõimalusi kaitsjale. Eraelu

puutumatus hõlmab ka suhtlemisõiguse tagatust, sh helistamise kaudu suhtlemist kaitsjaga.

15. Vangla iseenesest õigusvastasest tegevusest tingitud tagajärgi kaebaja õigustele ei saa

pidada sedavõrd intensiivseks, et mittevaralise kahju hüvitamise ainsaks õiguspäraseks

meetmeks oleks kaebajale kahju hüvitamine rahas. Nagu halduskohus asjas nr 3-21-553

tehtud otsuses (p 19) märkis, võimaldati kaebajal helistada kaitsjale ka päevadel, mis polnud

kaebaja esitatud taotlustes märgitud, samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja sai selle

kolmekuuse ajavahemiku jooksul pidevalt kaitsjaga suhelda ning vangla jälgis

vangistuseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud minimaalse helistamise sagedust

ehk vangla ei takistanud suhtlust kaitsjaga täielikult (vt ka Tartu Halduskohtu 15. oktoobri

2021. a otsus p 16). Seega oli kaebajale üldiselt tagatud kaitsjale helistamine, kuid vangla

jättis osadel juhtudel pärast loa andmist kaitsjale helistamise võimaluse tagamata. Kaebaja

viide tagajärjena kaitse kvaliteedi väidetavale langusele on paljasõnaline ja tõendamata.

Arvestades, et kaebajal oli kaitsjale helistamise võimalus olemas, kuid mitte kaebaja soovitud

ulatuses, siis ei saa helistamise võimalust käsitleda sedavõrd piiratuna, et isikul ei olnud

sisuliselt võimalik kaitseõigust teostada (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007. a

otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 9). Seega ei olnud rikkumine sedavõrd intensiivne, et annaks

aluse rahalise hüvitise määramiseks sellel alusel. Kohtu hinnangul on kaebajale tekitatud

kahju hüvitamiseks piisav vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamine kohtuotsuse

resolutsioonis.

16. Mis puudutab kaebaja viidatud preventiivset eesmärki, et vastustaja edaspidi sarnaseid

rikkumisi toime ei paneks, siis on see eesmärk samaväärselt saavutatav ka tegevuse

õigusvastasuse tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ega eelda iseseisvalt rahalise

hüvitise määramist. Väidetav kriminaalmenetluses kõnede pealtkuulamise temaatika ei ole

praeguse asja lahendamisel oluline, sest lahendatav kahjunõue tugineb helistamisvõimaluste

piiramisele, mitte helistamisega seotud teistele väidetavatele toimingutele.

17. Kuna vastustaja tegevus kaitsjale helistamise võimaluse tagamisel on juba Tartu

Halduskohtu otsusega haldusasjas nr 3-21-553 tunnistatud õigusvastaseks, siis puudub

praeguses asjas kohtuotsuse resolutsioonis samasisulise otsustuse tegemiseks vajadus. Kuna

kohus kaebajaga rahalise hüvitise määramise osas ei nõustu ning varasemalt on juba

tuvastatud vastustaja tegevuse õigusvastasus, siis jääb kahjunõue rahuldamata.

18. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda

(HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider