2-24-15673/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 16. juuni 2025

Tartu kohtumaja (J. Liivi tn 4, 50409, Tartu, e-post

tartumk.info@kohus.ee)

Tsiviilasja nr

2-24-15673

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi C.Y vastu põhivõla 799

euro 86 sendi ja kõrvalnõuete saamiseks

Hagi hind

1270 eurot 48 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479) lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja Ahto

Järvela (e-post XXX)

Kostja C.Y (isikukood XXX, elukoht XXX, xxx XXX-i, e-

post XXX)

Asja lahendamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ 15.10.2024 hagi C.Y vastu 799 euro 86 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Mõista C.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhivõlg 757 eurot 72 senti

sissenõutavaks muutunud viivis 127 eurot 5 senti võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras 30.05.2023–15.10.2024 eest ning edasiulatuv viivis

põhivõlalt (757 eurot 72 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

16.10.2024 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi C.Y vastu ülejäänud osas rahuldamata.

4. Jätta C.Y menetluskulud tema enda kanda. Jätta Aktiva Finance Group OÜ

menetluskuludest 80% C.Y kanda ja 20% Aktiva Finance Group OÜ enda kanda.

5. Mõista C.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 344 eurot.

6. Mõista C.Y-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivis menetluskuludelt (344 eurot) alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

8. Toimetada tagaseljaotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Hageja võib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada otsuse peale

apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebuse tähtaeg on TsMS § 632 lg 1

järgi 30 päeva alates otsuse hagejale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kostja võib esitada TsMS §-de 415 ja 416 kohaselt tagaseljaotsuse peale kaja, kui ta jättis hagile

tähtaegselt vastamata mõjuval põhjusel. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse

olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult

allkirja vastu üleandmisega või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib

esitada Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kostjale kätte toimetamisest.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kajalt tuleb

tasuda riigilõiv, mille suurus on pool hagi hinnast, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte

rohkem kui 2100 eurot. Kajale tuleb lisada nõuetekohane vastus hagile. Kui kohus rahuldab kaja,

siis ta taastab TsMS § 417 lg 2 kohaselt menetluse vastavalt kaja ulatusele olukorras, milles see

oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata aga TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt seaduses sätestatud ega kohtu

määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja

kestel kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab

kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega

seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 15.10.2024 hagi C.Y (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 799 eurot 86 senti, intress 51 eurot 57 senti,

sissenõudmiskulud 40 eurot, viivis 219 eurot 88 senti 30.05.2023–15.10.2024 eest ning

seadusjärgne edasiulatuv viivis põhivõlalt alates 16.10.2024 kuni põhivõla tasumiseni kostja ja

Coop Finants AS (krediidiandja) vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel võlaõigusseaduse

(VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 702 eurot 50 senti, millest 280 eurot on riigilõiv ja 422 eurot

50 senti lepingulise esindaja kulu. Hageja palus välja mõista ka seadusjärgse viivise

menetluskuludelt.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja 28.09.2022 Säästukaart Pluss lepingu nr

CNT00000131961 (leping), mille alusel võimaldati kostjal kasutada krediidilimiiti 750 eurot.

Hagiavalduse kohaselt on kostja seni tasunud 98 eurot 80 senti ning hageja põhinõue on 799

eurot 86 senti. Lepingu krediidikulukuse määr oli 28,2% ning intressimäär 19,9% aastas (0,055%

päevas). Kostja pidi maksma iga kuu 20. kuupäevaks tagasi minimaalselt 30 eurot. Kuna kostja

jäi viivitusse 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023 tagasimaksega, andis krediidiandja

28.04.2023 kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks ning hoiatas, et kui kostja võlga ei tasu,

ütleb ta lepingu üles. Krediidiandja ütles kostjaga sõlmitud lepingu 29.05.2023 üles ning

loovutas 31.05.2023 sellest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.

Hageja lisas, et isegi, kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ei pea hageja esitama VÕS § 4034 lg 7 kohast ümberarvutust, sest praeguseks on kõigi

osamaksete tasumise tähtaeg möödunud. Tagasimaksed oleks tulnud VÕS § 4061 lg 4 p 2

kohaselt teha perioodil 04.11.2022–04.10.2023. Isegi kui arvestada krediidi tagastamise periood

(12 kuud) alates viimasest krediidisumma kasutamise kuupäevast (26.01.2023), on kõigi

osamaksete tähtaeg saabunud (26.01.2023–26.01.2024). Hageja märkis, et kui kohus leiab, et

lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, lepingu täitmise nõude ning palus alternatiivselt

mõista VÕS § 108 lg 1 järgi kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 701 eurot 6 senti ja

seadusjärgne viivis.

2. Tartu Maakohus võttis 23.10.2024 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21

päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise

määrus kätte 17.12.2024 postkasti jätmisega. Kostja tähtaegselt hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus võib TsMS § 407 lg 1 kohaselt rahuldada hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sellisel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud

faktilised väited omaks võtnud.

Kohus leiab, et hagi on hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud osaliselt.

Kohus teeb selles osas tagaseljaotsuse. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb

kohus TsMS § 407 lg 6 järgi sisulise otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ulatuses, milles on

põhjendatud teha tagaseljaotsus, võib kohus TsMS § 444 lg 3 järgi teha otsuse kirjeldava ja

põhjendava osata. Kohus käsitleb seda arvestades otsuses üksnes hagi osalist rahuldamata jätmist

ja menetluskuludega seonduvat.

4. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev leping on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1

mõttes. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja

on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on selgitanud,

et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima, sest

imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks, kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kohaldub ka

tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu seisukohad.

Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning õiguslikult

põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise korral jätma

rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria Medius SA vs. RN,

p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

5. Krediidiandja on VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi kohustatud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks omandama enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidilepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi

maksma, samuti peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust. Euroopa Kohtu sõnul on

sellise kohustuse eesmärk tagada, et krediidiandja ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega

annaks krediiti tarbijatele, kes ei ole krediidivõimelised, ning kaitsta tarbijat ülemäärase

võlgnevuse ja maksejõuetuse tekkimise ohu eest (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr

C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 20 ja 21).

6. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama tarbija krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse

võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut,

teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju. Krediidiandja peab määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes

tarbija kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise

kohustuse suurusest. Krediidiandja peab lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse

(KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid. Krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt.

Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on

selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama,

et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023,

2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga

tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

7. Kohus leiab, et hageja rikkus kostjaga krediidilepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta ei kogunud

piisavalt teavet kostja kohustuste kohta. Hageja oleks pidanud kostja kohustuste hindamiseks

küsima kostja pangakonto väljavõtet, lähtudes eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

praktikast.

7.1. Krediidiandja kontrollis käesolevas asjas kostja varalist seisundit kostja laenutaotlusel

esitatud andmete ja maksehäireregistrisse tehtud päringule saadud vastuse põhjal. Krediidiandja

lähtus sellest, et kostja sissetulek on 500 eurot ja kohustused 50 eurot, võttes aluseks kostja

taotluses märgitud andmed. Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostjale jääb kätte 420 eurot

kuus, kui tema sissetulek on 500 eurot, kohustused 50 eurot ning taotletava krediidilimiidi

igakuised miinimumtagasimaksed 30 eurot. Krediidiandja leidis, et kostjale jääb kätte üle poole

tema igakuisest sissetulekust ning seega on ta krediidivõimeline. Hagiavalduses leiti, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud, sest kostjale jäi kätte rohkem kui

elatusmiinimum, mis oli 2022. aastal 303 eurot 40 senti. Hagiavalduse andmetel jäi kostjale

pärast tagasimakset igapäevaste kulutuste katteks kätte 420 eurot.

7.2. Kohus leiab, et hageja ei tõendanud, et muu teave peale pangakonto väljavõtte oli kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks ja tema finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav ning ta ei

küsinud kostja pangakonto väljavõtet, on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

kui jättis VÕS § 4034 nõuded täitmata. Kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimiseks ei ole

piisav, kui lähtuda kostja esitatud andmetest ning maksehäireregistri vastusest, sest need ei

võimalda hinnata kostja kohustusi.

8. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja

hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Lepingu sõlmimise ajal 28.09.2022 oli

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide intressimäär 0%. Seega kostja ei pea

tasuma hagejale intressi.

9. Kohus leiab, et hageja põhinõude kujunemine on ka pärast kahte puuduste kõrvaldamise

määrust endiselt ebaselge ning hageja ei ole suutnud esitada kohtule selgeid põhjendusi

põhinõude kujunemise kohta, mille pinnalt oleks võimalik kohtul välja selgitada, kas ja millal

ütles krediidiandja kehtivalt lepingu üles VÕS § 416 kohaselt. Kui ka lähtuda sellest, et tegemist

on tähtajatu arvelduskrediidiga, kus määratud on üksnes minimaalne, mitte maksimaalne

osamakse suurus, ei ole hageja tõenditest ja selgitustest võimalik aru saada, millel põhineb

hageja käsitlus, et kostja jäi viivitusse just 20.02.2023, 20.03.2023 ja 20.04.2023 osamaksega,

mis andis krediidiandjale aluse öelda leping VÕS § 416 kohaselt üles 29.05.2023 ning loovutada

31.05.2023 sellest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.

9.1. Hagiavalduse kohaselt võimaldati kostjale krediiti limiidiga 750 eurot, kuid lepingu

ülesütlemise seisuga oli kostja tähtajaks tasumata põhisosa 799 eurot 86 senti. Kohus palus

hagejal 10.02.2025 ning 12.05.2025 põhinõude suuruse kujunemist täpsustada. Hageja esitas

tõendina tehingute väljavõtte 28.09.2022–28.11.2023 kohta (dtl 71–72) ning selgitas nõude

suuruse kujunemist ümberarvutuse järgi veelkord täiendavalt 05.06.2025 seisukohas ja lisades

(dtl 88–93).

Kohus leiab, et hageja tõenditest võib järeldada, et kostja sai kokku krediiti 856 eurot 52 senti

ning tegi kokku tagasimakseid 98 eurot 80 senti (dtl 73–80), seega on kostja tasumata põhivõlg

757 eurot 72 senti (856,52 – 98,80).

9.2. Hageja seisukohtadest ja esitatud tõenditest võib järeldada, et arvelduskrediit väljastati

selliselt, et iga kuu tuli tasuda minimaalselt 30 eurot (dtl 17). Eelnevalt viidatud tõenditest ei

nähtu, et kostja oleks tasunud alates lepingu sõlmimisest 28.09.2022 krediidiandjale vähemalt 30

eurot kuus (dtl 74), kuigi krediit võeti algusest peale kasutusse arvestatavas ulatuses (dtl 71–73).

Kohus märgib täiendavalt, et hageja käsitlus, mille järgi lõpeb tähtajatu tarbijakrediidileping

tulenevalt VÕS § 4061 lg 4 p-st 2 kaheteistkümne võrdse tagasimakse tähtaja möödumisel (dtl

58) on ekslik. Kohus selgitab, et viidatud normist ei tulene tähtajatu tarbijakrediidilepingu

kestus, vaid krediidikulukuse määra arvutamisel aluseks võetavad kriteeriumid.

9.3. Kohtule on arusaadav, et arvelduskrediidi puhul, kus tagastatavate osamaksete maksimaalset

suurust ei ole määratud, ei teki VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lubamatu intressi ja kõrvalnõuete tõttu

ettemakset, mille arvel saaks lugeda kaetuks osamaksed põhivõla katteks järgnevatel kuudel, mis

seekaudu mõjutaksid aega, millal kostja oli viivituses kolme järjestikuse osamaksega.

Erinevalt tavapärasest maksegraafikujärgsest krediidilepingust, saab sellise arvelduskrediidi

puhul ka VÕS § 4034 lg 7 olukorras lugeda kõik maksed tasutuks põhivõla katteks, ajal kui nad

tasuti, mitte pidada neid ettemaksuks, mis lükkaks kolme järjestikuse osamaksega viivituses

olemise aja alguse edasi. Samas ei nähtu hageja seisukohtadest ja tõenditest endiselt tasutud

summad ja võlgnevused koondina alates lepingu sõlmimisest, mille pinnalt oleks võimalik

kontrollida, millal kostja esimest korda kolme järjestikuse osamakse tasumisega viivitusse jäi.

Käesolevas asjas mõjutab eeltoodu viivisenõude arvutuskäiku ja suurust.

9.4. Kohus lähtub eeldusest, et krediidiandja ei soovinud mingil põhjusel, et kostja tasuks

vaatamata lepingus kokkulepitule igakuise osamaksena vähemalt 30 eurot enne 23.01.2023 ning

soovis lähtuda lepingus kokkulepitud tingimustest alates 2023. aasta veebruarist pärast viimast

osamakset 23.01.2023 (dtl 75). Kohus leiab, et sellisel eeldustel võib öelda, et hageja on

tõendanud, et kostja jäi viivitusse järjestikuse kolme osamaksega 20.02.2023, 20.03.2023 ja

20.04.2023, mis andis krediidiandjale aluse öelda leping VÕS § 416 kohaselt üles 29.05.2023

ning loovutada 31.05.2023 kehtivalt sellest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja on ka

tõendanud, et krediidiandja on esitanud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning kirjalikku

taasesitamist võimaldas vormis ülesütlemisavalduse VÕS § 416 lg 1 nõudeid järgides (dtl 23–

25).

Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kostjalt VÕS § 416 ja § 195 lg 2 ja § 108 lg 1 kohaselt

hageja kasuks välja mõista tasumata põhivõlg 757 eurot 72 senti (856,52 – 98,80).

10. Kohus leiab, et hageja viivisenõude arvestus on eksliku õigusliku käsitluse tõttu ebaselge ja

ebaülevaatlik. Ebaõige on viivisemäär kui ka selle arvutamise aluseks olev periood.

Hagiavalduses on palunud hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 219

eurot 88 senti. Kohus leiab, et viivisenõude saab rahuldada osaliselt.

10.1. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast 30.05.2024–15.10.2024, kui hagi esitati sissenõutavaks muutunud viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kuivõrd kohus tuvastas eelnevalt, et krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei saa viivist nõuda lepingujärgsest intressimäärast

lähtudes (19,9% aastas), vaid VÕS § 4034 lg 7, § 415 lg 1, § 94 ja § 113 lg 1 kohaselt

seadusjärgses määras.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu oli tühine krediidiandja ja kostja vahel

sõlmitud lepingus sisalduv intressikokkulepe, ei kohaldu VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, mis

sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 30.05.2024–15.10.2024 eest.

10.2. Kohus leiab, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 127 eurot 5 senti, mis on

sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt (757 eurot 72 senti) 30.05.2024–15.10.2024 eest, kui

leping üles öeldi ning kuni hagi esitati. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka edasiulatuv

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast

16.10.2024 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Kohus leiab, et ülejäänud osas tuleb hagi jätta

rahuldamata.

11. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning

hageja menetluskuludest jääb 80% kostja kanda ja 20% hageja enda kanda.

12. Hageja on menetluskulude nimekirjas palunud kostjalt menetluskuluna välja mõista 702

eurot 50 senti, mis hõlmab hagiavalduselt tasutud riigilõivu 280 eurot ja õigusabikulu 422 eurot

50 senti. Hageja lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 2,5 tundi, mis kulus alusdokumentidega

tutvumisele ja analüüsimisele, hagiavalduse ettevalmistamisele ja koostamisele, lisade

komplekteerimisele ja dokumentide esitamisele kohtule.

Hageja esindaja taotleb tasu arvestusega 169 eurot ühe töötunni eest. Kuna hageja on

käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, on õigusabikulu

palutud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta. Kohus leiab, et hageja

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt.

13. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 mõttes menetluskulu, mille tasumise kohustus tuleneb

seadusest, Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt

vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kohus menetluskulude

kindlaksmääramisel kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid

menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi.

Riigikohtu hinnangul peab kohus menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma

eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas

esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale.

Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja

mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib, ega lepingulise esindaja

tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse keskmist hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p

12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).

14. Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, menetlusdokumentide sisu ning

korduvaid vajalikke täpsustusi ning ebaõigeid ja ebatäpseid õiguslikke käsitlusi tüüphagi kohta

arvestades on põhjendatud ajakulu 1,5 tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi

eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120

eurot. Kohus arvestab seejuures, et tegemist ei olnud keeruka vaidlusega. Eelnevast tulenevalt

määrab kohus põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna kindlaks 430 eurot (riigilõiv 280 eurot +

esindajakulu 150 eurot).

15. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud

344 eurot (80%). Kohus mõistab menetluskulud välja käibemaksuta, sest hageja on TsMS § 174

lg 10 mõttes märkinud, et ta on käibemaksukohuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu

tagasi arvestada.

16. Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates käesoleva

kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p

2 kohaselt tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin