4-11-4450/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-11-4450

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-11-4450 (2230,11,048887) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

S.F-i kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 21.10.2011 otsusele nr 2230,11,048887 S.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses, so 920 eurot ja LS § 224 lg 3 p

2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat

Kaebuse esitaja: S.F, ik: xxx, elukoht: xxx. RESOLUTSIOON

1. Jätta S.F-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.10.2011 otsusele nr 2230,11,048887 S.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud

väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses, so 920 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50

lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 21.10.2011 otsus nr 2230,11,048887 S.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses, so 920 eurot ja LS § 224

lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 9 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 9 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

juhiluba loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 16.12.2011. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 16.01.2012. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.01.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 21.10.2011 otsusega nr 2230,11,048887 karistati S.F LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses, so 920 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 9 kuuks selles, et menetlusalune

isik 02.10.2011 kell 04.21 Narva mnt ja Kiviriku ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit

BMW 328CI registreerimismärgiga xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,47 mg/l ning kontrollijale nõudel ei olnud juhil

esitamiseks kaasas kehtivat mootorsõiduki juhtimisõigust tõendavat dokumenti ja isikut tõendavat dokumenti, millega rikkus LS § 69 lg 5 ja § 88 lg 1 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leiti, et lisakaristuse määramine 9 kuuks on

ülemäära suur. On käesoleval ajal töötu ja sissetulekuallikas puudub. Juhiloa olemasolu on alati eeliseks tööotsingutel. Juhtimisõiguse äravõtmine 9 kuuks piirab oluliselt tema võimalusi töö leidmisel. Sissetuleku puudumisel ei ole ta võimeline koheselt tasuma temale määratud rahatrahvi. Leiab, et trahv on ülemäära suur. On võimeline seda tasuma üksnes osade kaupa. Seetõttu taotleb otsuse tühistamist osaliselt, vähendades lisakaristuse tähtaega kuni 3 kuuni ja vähendada rahatrahvi suurust, määrates selle tasumisele ositi aasta jooksul.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et kui ta kinni peeti, siis ta ei leidnud dokumenti, kuid ütles oma isikukoodi ja selle järgi tehti lihtsalt kindlaks tema isik. Seetõttu ei pea seda tõsiseks rikkumiseks. Oli külas ja see koht oli tema elukoha läheduses, minna kuskil pool kilomeetrit. Tarvitas eelnevalt kaks-kolm õlut ja ootas mõned tunnid. Oli peaaegu veendunud selles, et ei ole purjus ja otsustas koju sõita. Ei tahtnud autot sinna jätta.

Peaaegu kohe peeti kinni, jõudis sõita 100 meetrit, isegi tänavale ei jõudnud välja sõita. Mingeid muid rikkumisi toime ei pannud, turvavöö oli peal, tuled olid sisse lülitatud, kiirust ei ületanud. Praegu ei pea juhiluba kaasas olema, kuid ka isikuttõendavat dokumenti ei olnud. Kui oleks teadnud, et alkohol on organismis, poleks sõitnud. Eelmisest trahvist on tasutud 200 eurot, saab maksta kuni aprillini. Sõiduk kuulub pangale, on liisitud. Autos oli ka sõber kui kinni peeti. Enesetunne oli normaalne. Otsib tööd autojuhina, oma omandatud erialal ei ole

töötanud. Leiab, et asjaolu, et ta on töötu, on piisavalt erandlik asjaolu karistuse kergendamiseks.

Kohtuväline menetleja leidis, et väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt on tõendamist leidnud. Kohtuvälise menetleja koostatud otsusega määratud karistus on õiglane ja

proportsionaalne. Kaebuse esitajat on samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud ja eelnev karistus ilmselgelt soovitud mõju ei avaldanud ja isikut ei distsiplineerinud. Seetõttu

peab järgmine karistus olema suurema mõjuga. Kaebuse esitaja ei ole esitanud erandlike

asjaolusid, mida võiks hinnata sellisena, et lisakaristuse kohaldamine oleks isikule liialt

koormav. Vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Ei ole vastu kui

3 trahv määratakse tasumisele ositi.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest

kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt LS § 242 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS §-des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja

212, §-des 214–219, §-des 221–224 või §-des 226–241 sätestatud väärteokoosseis, rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 230 trahviühiku ulatuses, so 920 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ettenähtud sanktsioonist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse

isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,52 +/- 0,05 mg, kusjuures

laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust

laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,47 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmise määra lähedane.

Samuti tuvastati, et menetlusalusel isikul ei olnud esitamiseks kaasas mitte ainult juhtimisõigust tõendavat dokumenti, vaid ka isikuttõendavat dokumenti. Vastavalt LS § 88 lg

1 sätetele peab juhil kaasas olema peale muude dokumentide juhtimisõigust tõendav

dokument ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Vastavalt sama paragrahvi lõike 2 sätetele kui juhil on kaasas isikut tõendav dokument, siis ei ole Eesti piires Eestis väljastatud

juhiloa kaasaskandmine kohustuslik. Seega juhul, kui isikul ei olnud kaasas LS § 88 lg 1

märgitud juhtimisõigust tõendavat dokumenti, siis pidanuks tal olema kaasas muu samast

seadusest tulenev dokument, milleks on lõike 2 kohaselt isikut tõendav dokument. Menetlusalusel isikul ei olnud kaasas ühtegi dokumenti.

Karistamise aluseks on vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära

ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmises suuruses. See omakorda tingiks karistuse ranguse ja sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüd

võib samuti hinnata keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja oma otsuses selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole ning neid ei ilmnenud ka kaebemenetluses. Peale selle tuleb karistuse

valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude

toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat

2010 aastal karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest suhteliselt väikese

4

rahatrahviga, mis on tasutud ning sellele järgnevalt karistati teda kohtuvälise menetleja 22.11.2010 otsusega LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200

trahviühikut ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kaebuse esitaja

vaidlustas otsuse ning määratud rahatrahv määrati Harju Maakohtu 13.04.2011 otsusega

tasumisele ositi 12 kuu jooksul, muus osas jäeti vaidlustatud otsus muutmata. Selle otsuse

jõustumise järgselt sai menetlusalune isik juhtimisõiguse tagasi pärast lisakaristuse ärakandmist 14.08.2011. Uue samalaadse väärteo pani kaebuse esitaja toime ühe kuu ja kahe nädala möödudes juhtimisõiguse tagasisaamisest. Seega kaks eelmist rahatrahvi ja suhteliselt

lühiajaline lisakaristuse kohaldamine ei sundinud kaebuse esitajat hoiduma järgmise

samalaadse väärteo toimepanemisest. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt on tal eelmisest

trahvist tasutud 200 eurot ja tasumine jätkub kuni aprillikuuni järgmisel aastal. Seega pani kaebuse esitaja järgmise raske liiklusalase väärteo toime ajal, mil ta maksis eelmist rahatrahvi,

mis oli määratud samalaadse väärteo toimepanemise eest. Kohus peab oluliseks asjaolu, et

ajal, mil kaebuse esitanud isikul oli kaks kustumata karistust liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja tasumisel rahatrahv, pani ta toime järgmise, so menetlusesemeks oleva

väärteo. Seega ei sundinud kaebuse esitajat uue väärteo toimepanemisest hoidumisele ei varasemad rahatrahvid ega suhteliselt lühiajaline lisakaristus. Seega eelnevad karistused oma eesmärki ei saavutanud. Kaebuse kohtulikul arutamisel esitati kaebuse esitaja poolt väide, et

kuivõrd tema on töötu, siis on see erandlik asjaolu, mis raskendab rahatrahvi tasumist ja

juhtimisõiguse äravõtmine takistab tal autojuhina töö leidmist. Kohus asub seisukohale, et

kaebuse esitaja väited tema majanduslikust olukorrast, või õigemini selle puudumisest ja rahaliste vahendite puudumisest trahvi tasumiseks ei saa olla kohtu arvates süülise käitumise õigusvastasust välistavaks asjaoluks ega saa tingida olukorda, et karistamisest tuleb loobuda. Menetlusalune isik peab ise hoolitsema selle eest, et tema käitumisest tingitud piirangud ja

rahalised kohustused oleksid tasutud ja täidetud ning piirangute ja rahaliste kohustuste lisandumise vältimiseks hoidub isik uute süütegude toimepanemisest. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks asuda vähendama määratud rahatrahvi seetõttu, et isikul puuduvad võimalused selle tasumiseks. Isik on järgmist samalaadset väärtegu toime pannes võtnud teadliku riski ja peab tagajärgedega arvestama, on need siis temale soodsad või mitte. Juhul, kui isik teab, et

temale määratavad karistused käivad tal üle jõu, siis vähemalt põhiharidusega ja piisava

elukogemusega isik hoidub uute väärtegude toimepanemisest, vältimaks uute rahaliste kohustuste saabumist. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga

suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne

sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja

materjalidest ja kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada, et

menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on

juhile keelatud. Kaebuse esitaja tarvitas oma sõnade kohaselt mõõdukas koguses lahjat

alkoholi ning ootas mitu tundi enne sõiduki juhtimisele asumist ja peeti kinni ning tema organismis tuvastati alkoholisisaldus. Taoline asjaolu, et alkoholi tarvitamise järgselt hakkab

alkohol ka oma mõju avaldama, ei tohiks täiskasvanud isikule olla üllatuseks, mida näitab ilmekalt ka eelmine karistus samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Seejuures on

kaebuse esitaja leidnud, et ta tundis ennast kainena ja arvas, et tarvitatud alkohol tema

organismi enam ei mõjuta. Kohtu arvates viitab alkomeetri näit aga vastupidisele, nimelt sellele, et kaebuse esitaja ei olnud kaine, vaid ta juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis ning ta ei teinud ka midagi selleks, et oma seisundit kindlaks teha, vaid otsustas sõidukit juhtides koju sõita selle asemel, et jala koju minna, milleks oleks kulunud kuni 5 minutit. Seega oli

tegemist kavatsetusega toime pandud teoga. Kohtu arvates viitab selline kaebuses esitatud

väide, et isik tundis ennast kainena sellele, et isik ei taju enam alkoholi mõju tema organismile ja peab end alkoholi tarvitamise järgselt kainena. Seejuures peab ta vajalikuks ka

osalemist liikluses sõiduki juhina, pidades vajalikuks sõidutada ka kõrvalist isikut. Kohus

leiab, et taoline isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Käesoleval juhul juhtis ta sõidukit, mis temale ei kuulunud, ohustades võõrast vara ja sõidutas kõrvalist isikut, millega seadis kohtu arvates ohtu võõra vara, kõrvalise isiku ja iseenda, rääkimata teiste kaasliiklejate

5

tervisest ja kõrvaliste isikute varast. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka

õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, seda, et menetlusalune isik pani üheaegselt toime

kaks liiklusalast väärtegu, et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo

toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv

ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks. Eriti olukorras, kus isik on ühe teoga toime pannud kaks liiklusalast väärtegu ajal, mil ta kandis eelmist karistust.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et

menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja

kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on enamasti mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses on taotletud lisakaristuse vähendamist 3 kuule. Kohus leiab, et taoline taotlus kaebuses näitab seda, et kaebuse esitaja ei ole senini aru saanud oma teo ohtlikkusest ning sellest, et tuvastatud süü suurus ei võimalda määrata lisakaristust ettenähtud sanktsiooni alammääras isikule, keda on samalaadse väärteo toimepanemise eest juba lisakaristusega karistatud.

Kohus leiab, et juhtimisõiguse saanud isik peab olema teadlik nii liiklusnõuetest kui

karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki

juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, olles üksikasjalikult kursis ka

sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liikidega, kuivõrd menetlusalust isikut on samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud nii rahatrahvi kui ka

juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud

juhtimisõigus ja kellel on juba piisav karistuste alane kogemus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei

halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab

järeldada, et kaebuse esitanud isik viib end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses ohtlik ja peab end samas kaineks. Sellest saab aga järeldada, et isik ei taju ei oma seisundit ega sellest tulenevat ohtu ning ta ei pea vajalikuks ka enda seisundit kontrollida. Samas on

isik teadlik alkoholi tarvitamisest. Seega on tegu toime pandud kavatsetusega ning kohtu

arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale

määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 9 kuuks, so ettenähtud

sanktsiooni 2/3 ulatuses ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt arvestanud nii menetlusaluse isiku süüga kui ka sellega, et varasem ja lühemaajalisem lisakaristuse kohaldamine oma eesmärki täita ei suutnud. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune

alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Vaatamata kaebuse esitaja väitele, et tema töötu staatus on selline erandlik asjaolu, mis peaks tingima karistuse kergendamise, leiab kohus, et väidetavalt töötuna on isik seda alalhoidlikum ja hoolsam, vältimaks liigsete ja ülejõu käivate rahaliste kohustuste tekkimist rahatrahvi näol. Samas nähtub väärteoasjast, et kaebuse esitanud kasutab sõidukit, mis ei kuulu temale, vaid pangale ning sellest saab järeldada, et kaebuse esitanud isik tasub ka liisingmakseid. Samas

6 väidetav töötus ei ole sundinud isikut sellistest rahalistest kohustustest ja sõidukist loobuma.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas.

Mis puudutab kaebuses esitatud taotlust määrata rahatrahvi tasumine ositi 12 kuu jooksul, siis esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või

kohtuväline menetleja määrata rahatrahvi tasumise ositi mõjuvatel põhjustel. Seega tuleb tuvastada mõjuvad põhjused, mida saab tuvastada menetlejale esitatavate tõendite alusel.

Esitatud tõendite pinnalt saab menetleja otsustada kas tegemist on põhjustega, mida on võimalik lugeda mõjuvateks. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit ning kohtuliku arutamise käigus ei esitatud samuti ühtegi tõendit, mis viitaks mingilegi põhjusele. Seega ei saa kohus hinnata ka põhjuste mõjuvust. Seetõttu leiab kohus, et puuduvad asjaolud, mis annaks aluse rahatrahvi tasumise ositi määramiseks.

Märt Toming Kohtunik