2-24-140498/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-140498

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi O. M. vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

745,50 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: osaühing Aktiva Finance Group,

registrikood 10746479; lepinguline esindaja: Pavel

Butsenko, e-post: jurist@julianus.ee;

Kostja: O. M., isikukood XXX

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt O. M. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 518

eurot, intress 15,17 eurot, viivis 41,25 eurot ning viivis alates 26.02.2025 kuni põhinõude

summas 518 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16% aastas.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt O. M. hageja B AS kasuks menetluskuludena 435,6 eurot.

5. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb O. M.l tasuda B AS-ile alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale kätte.

7. Toimetada otsus kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu, juhul kui kostjale ei

ole õnnestunud otsust kätte toimetada muul viisil.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

AS I (esialgne võlausaldaja) ja O. M. (kostja) sõlmisid 6.03.2024 järelmaksulepingu nr.

xxxx (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Vastavalt lepingule soetas

kostja kauba maksumusega 359.00 eurot. Lepingu nr. xxxx kohaselt on krediidi kulukuse

määr 34.13% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud

krediidisummat 359.00 eurot, igakuine osamakse 15.28 eurot intressimäära 16.00%

aastas ja 0.16 eurot päevas, krediidisumma tagastamise periood 12.04.2024 – 12.03.2027,

laenulepingu sõlmimise tasu 15.00 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt, oli jäänud tasumata 3 järjestikus arved (osamaksed 12.05.2024, 12.06.2024,

12.07.2024). Seetõttu saatis esialgne võlausaldaja 5.08.2024 kostjale laenulepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg hiljemalt 19.08.2024

võlgnevuse tasumiseks. 27.08.2024. a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu

lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

AS I loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 12.04.2024

järelmaksulepingu nr. xxxx (leping), mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga.

Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 159.00 eurot. Lepingu nr. xxxx

kohaselt on krediidi kulukuse määr 45.75% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel

on arvesse võetud krediidisummat 159.00 eurot, igakuine osamakse 15.28 eurot

intressimäära 16.00% aastas ja 0.07 eurot päevas, krediidisumma tagastamise periood

20.05.2024 – 20.10.2025, laenulepingu sõlmimise tasu 15.00 eurot. Kostja ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, oli jäänud tasumata 3 järjestikus arved

(osamaksed 20.05.2024, 20.06.2024, 20.07.2024). Seetõttu saatis esialgne võlausaldaja

5.08.2024 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg hiljemalt 19.08.2024 võlgnevuse tasumiseks. 27.08.2024. a saatis esialgne

võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Otsuste tegemisel lähtuti kliendi poolt antud regulaarsest

sissetulekust. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on

tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille

kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete

väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva

laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi

tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist

piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Hageja palub mõista kostjalt O. M. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr

xxxx välja põhivõlgnevus 359,00 eurot, intress 28,17 eurot, sissenõudmiskulud 30,00

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 28,59 eurot; lepingust nr xxxx välja

põhivõlgnevus 159,00 eurot, intress 15,20 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 12,66 eurot; viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni

põhinõude summas 359,00 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas;

viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni põhinõude summas 159,00 eurot täitmiseni

lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas; menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas

175,00 eurot ja hageja õigusabikulud 527,00 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohtu selgitused

Hagiavaldus, menetlusse võtmise määrus, menetluskulude nimekiri on kostjale kätte

toimetatud 29.03.2025 avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostjal oli

kohustus hagile vastata 10 päeva jooksul materjalide kättesaamisest. Kostja ei ole

tänaseni vastust esitanud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole

tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati

kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse

tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult

põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Hageja palub mõista kostjalt O. M. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks lepingust nr

xxxx välja põhivõlgnevus 359,00 eurot, intress 28,17 eurot, sissenõudmiskulud 30,00

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 28,59 eurot; lepingust nr xxxx välja

põhivõlgnevus 159,00 eurot, intress 15,20 eurot, sissenõudmiskulud 30,00 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivis 12,66 eurot; viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni

põhinõude summas 359,00 eurot täitmiseni lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas;

viivis lepingust xxxx alates 26.02.2025 kuni põhinõude summas 159,00 eurot täitmiseni

lepingujärgse viivisemääras 16.00% aastas.

Hagiavaldusest nähtub, et AS I ja kostja sõlmisid 06.03.24 järelmaksulepingu nr. xxxx,

mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga ja 12.04.24 järelmaksulepingu nr. xxxx, mille

alusel sai kostja kauba järelmaksuga.

Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 16,00% aastas, lepingu krediidi kulukuse

määraks on 34,13% ning Lepingus nr. xxxx lepiti kokku intressi määr 16,00% aastas,

lepingu krediidi kulukuse määraks on 45,75%.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud järelmaksulepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg

1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi

2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.

novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-

2-1-169-13, p 21).

VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on

piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja

ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud

muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr

2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18).

Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingute osas oli ebapiisav. Kohtu

hinnangul krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat

teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja

krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud

sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja

enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist.

Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kulusid reaalselt üldse mingil viisil

kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud

üksnes seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et arvestades krediidilepingute

krediidisummasid, osamaksete suurust (lepingus xxxx on kuumakse 18 kuu jooksul 11,85

eurot, lepingus xxxx on kuumakse 36 kuu jooksul 15,28 eurot) ning lepingutega

kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli krediidiandja hinnangul krediidisaaja poolt võetud

kohustuste täitmine krediidisaajale jõukohane, krediidisaaja puhul oli tegemist piisava

sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse krediidivõtjaga, kes on seega võimeline

lepingulisi kohustusi raskusteta täitma.

Krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise

kohta tõendavad hagi lisa 6, 12 (laenutaotlused; taotluses märgitud sissetulek 700 eurot ja

1000 eurot, igakuised kohustused 0 eurot ning 127 eurot) ja krediidiandja selgitus

krediidiotsuse kohta (hagi lisa 7, mis toob välja üksnes sama teabe, mis juba hagis

märgitud). Kohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et laenuvõtjal maksehäireid ei ole, ei näta

laenuvõtja tegelikku maksekäitumist ega tema reaalseid sissetulekuid või kulusid.

Esitatust ei nähtu, et oleks kontrollitud laenuvõtja reaalseid sissetulekuid või kulusid ning

kohtu hinnangul on laenuotsus tehtud ennekõike laenuvõtja taotluses märgitu alusel.

Kohus asub, eeltoodut kogumis hinnates, seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei

saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määrasid

(34,13% ja 45,75%%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1

kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.23.a määratud eraisikutele

antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 17,36%. 6.03.2024 sõlmitud

järelmaksulepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 34,13% ning 12.04.24

sõlmitud järelmaksulepingus nr. xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 45,75% Eesti

Panga poolt avaldatud keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra

kolmekordsele määrale (17,36*3=52,08%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse

määrad on seaduslikud, vastavad VÕS § 406² lg 1 ega ole tühised.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Riigikohus on lahendis 2-21-13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu

puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel

seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

madalam.

Järelmaksulepingu nr. xxxx alusel soetas kostja kauba maksumusega 359 eurot. Kostja

kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi

15.04.2024 – 15.03.2027 a. Kostjalt ei toimunud ühtegi makset põhiosa katteks.

Järelmaksulepingu nr. xxxx alusel soetas kostja kauba maksumusega 159 eurot. Kostja

kohustus kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi

20.05.2024 – 20.10.2025a. Kostjalt ei toimunud ühtegi makset põhiosa katteks. Kostja ei

täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, oli jäänud tasumata 3 järjestikus arved

(osamaksed 12.05.2024, 12.06.2024, 12.07.2024) ning krediidiandja ütles lepingud üles

27.08.24.

Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt 27.08.24 avaldusega

toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega viivituses. Kohus

mõistab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu alusel

sissenõutavaks muutunud laenu 518 eurot (359+159).

Hageja nõuab lepingu nr. xxxx alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 3. osamaksest, so

12.06.24 kuni ülesütlemiseni 27.08.24.a kokku summas 28,17 eurot

(10.24+7.79+7.40+2.74=28,17). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks

16% aastas. Hageja nõuab lepingu nr. xxxx alusel kostjalt intressivõlgnevust alates 1.

osamaksest, so 20.05.24 kuni ülesütlemiseni 27.08.24.a kokku summas 15,20 eurot

(7.95+3.44+3.37+0.44=15,20). Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 16%

aastas. Kuna kohus tuvastas eespool, et lepingud on kostjaga sõlmitud vastutustundliku

laenamise kohustust rikkudes, tuleb lepingutele kohaldada VÕS § 403⁴ lg-st 7 tulenevalt

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Seega kuulub hageja intressinõue rahuldamisele

osaliselt lepingu nr. xxxx alusel perioodil 12.06.24-27.08.24 summas 9,8 eurot ning

lepingu nr. xxxx alusel perioodil 20.05.24-27.08.24 summas 5,37 eurot, kokku summas

15,17 eurot (9,8+5,37).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

Hageja palus mõista välja viivist lepingust tulenevalt nõudelt summas 359 eurot ja 159

eurot alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates 28.08.24 kuni hagi

esitamise päevani 25.02.25.a kokku summas 41,25 eurot (28,59+12,66). Viivise nõue on

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud

rahalise kohustuse täitmisega. Hageja nõuab ka edasiulatuvat viivist lepingust tulenevalt

põhivõlgnevuselt summades 159 eurot ja 359 eurot alates 26.02.25.a määraga 16%.

Hageja nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud.

Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulude VÕS § 113² lg 2 p 3 alusel

sissenõudmiskulude hüvitis peale lepingu lõppemist summas 60 eurot.

Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka

kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju

hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale

seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus

nõude sissenõudmiskulude 60 eurot hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks põhivõlgnevus 518 eurot, intress 15,17 eurot ning viivis 41,25 eurot ja edaspidine

viivis.

Menetluskulude kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 175 eurot

ja esindustasu 527 (sh maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot) ning välja mõistetud

menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 175 eurot, siis peab kohus põhjendatuks

hageja kulutusi riigilõivule summas 175 eurot.

Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku

leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile

sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud

teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda

ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus on seisukohal, et kostja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes

kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja

tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas

peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi

tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi

puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva

vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist

tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud

tunnitasuks 100 eurot.

Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on täiendavate

alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja

koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule, 3 h,

169 eur/h summas 507 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel

asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd ning asjaolu,

käesolevas asjas on esitatud üksnes hagiavaldus, ei ole toimunud sisulist arutelu ega

istungeid. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud ajaliseks kuluks 3 tundi, kokku

summas 300 eurot (3*100). Ühtlasi peab kohus tulenevalt TsMS § 484.2 põhjendatuks

kulusid maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot.

Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulusid summas 495 eurot

(175+300+20). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, so 88% ulatuses, siis mõistab kohus

hageja menetluskulud kostjalt välja 435,6 eurot (495*88%).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (435,6

eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik