1-10-15323/211-10-15323/21 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

2011-12-15

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 15323 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi Elis Keskküla süüdistus KarS § 215 lg 2 p 1, 2 ja Kaupo Kliimani süüdistus KarS § 215 lg 2 p 2 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 04.1...

K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 15323 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Kriminaalasi Elis Keskküla süüdistus KarS § 215 lg 2 p 1, 2 ja Kaupo Kliimani süüdistus KarS § 215 lg 2 p 2 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 04.10.2011.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte Teised apellatsioonimenetluse pooled Elis Keskküla ja tema kaitsja adv Talvi Vaske, Kaupo Kliiman ja tema kaitsja Milvi Söörd, kannatanu T T Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 04. oktoobri 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 04.10.2011.a otsusega tunnistati Elis Keskküla KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ja Kaupo Kliiman KarS § 215 lg 2 p 2 järgi süütõendite puudumise motiivil õigeks.

Neile olid esitatud samasisulised süüdistused selles, et E. Keskküla, kes on varem toime pannud varguse ja Kaupo Kliiman 13.05.2007.a ajavahemikul kella 01.00 – 02.00 koos, grupis ja ühtse tahtlusega kasutasid ajutiselt omavoliliselt T T sõiduautot Hyundai Getz reg

märgiga 087 AZN. Nimelt võtsid nad üheskoos eelnevalt salaja Tallinnas Kolde puiestee 56 maja aias T. T jope taskust nimetatud sõiduki võtmed, mida kasutades käivitasid auto. E. Keskküla ja K. Kliiman sõitsid autoga omavoliliselt Tallinnas Sõle ja Ädala tänavate ristmiku lähedale, kus põhjustasid avarii ning lahkusid sündmuskohalt, jättes auto avariikohale maha.

Maakohus märkis oma otsuses, et süüdistatavad ei ole ennast ei kohtueelses ega kohtumenetluses süüdi tunnistanud. 03.10.2010.a on prokurör koostanud kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse T. T kaartide, kontserdipiletite ja sularaha varguses ning määruses märgitakse, et T. T ja E. Keskküla joped olid öö läbi Kolde 56 maja aias ja neile oli juurdepääs ka teistel isikutel peale Keskküla külaliste ning keegi ei ole pealt näinud T. T rahakoti vargust.

Kohus leidis ka, et süüdistused on ebakonkreetsed, neis pole märgitud, kes ja millal auto võtmed ära võttis, kes käivitas auto ja kes põhjustas avarii. Kuna süüdistatavad olid mõlemad 12.05.2007 õhtul T. T autos viibinud seoses selle ümberparkimisega, on eluliselt usutavad ja tunnistajate ütlustega kokkulangevad E. Keskküla ütlused selle kohta, millal ja mis asjaoludel võis tema veri kannatanu autosse sattuda.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist 13.05.2007.a nähtuvalt tuvastati auto esiukse käepideme seespool veretaoline määrdumine. Spetsialist võttis DNA proovid auto vasakpoolse esiukse käepideme veretaolisest määrdumisest. Protokollist nähtub ka, et vasakpoolse esiistme seljatoe seest oli väljunud turvapadi, millelt tuvastati tahmaga töötlemisel sõrmejälje fragment. 16.05.2007 on veelkord vaadeldud avariilist sõiduautot, võetud ära turvapadi, mida ei ole vaadeldud, toimikusse on lisatud selle fotod, kuid ei ole märgitud, kas ja millal on sellelt võetud DNA proovid. Sõrmejälgede osas tuvastati, et neid ei ole jätnud ei süüdistatavad ega ka kannatanu.

DNA ekspertiis tuvastas, et verekahtlasest määrdumisest võetud proovist määratletud DNA profiilid on kokkulangevad E. Keskküla võrdlusproovist määratletud profiiliga. Turvapadjalt võetud proovi kohta, mis oli segaproov, ei saanud kindlalt välistada T. Tlt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist. Ühes turvapadjalt võetud proovis tuvastati aga DNA täisprofiil, mis oli kokkulangev E. Keskküla DNA profiiliga. Kohus leidis, et ka juhul kui DNA proovide võtmine turvapadjalt oleks korrektselt vormistatud, ei lükka DNA eksperdiarvamus ümber E. Keskküla versiooni selle kohta, millistel asjaoludel võis tema veri või DNA autosse sattuda.

Peale selle leidis kohus, et isiku äratundmiseks esitamise protokoll ei ole lubatav tõend. Nimelt esitati tunnistaja K. Jle, kes avariid märkas ja nägi pärast seda autost väljumas üht noormeest, K. Kliimann koos veel kahe isikuga äratundmiseks. Protokollist küll nähtub, nagu oleks K. J K. Kliimani ära tundnud, kuid et protokollile ei ole lisatud fototabelit isikutest, keda äratundmiseks esitati, on rikutud KrMS § 81 lg 7 sätteid ning protokoll ei vasta KrMS § 82 lg 1 nõuetele. Kohus ei saanud kontrollida, kas äratundmiseks esitatud isikud olid omavahel sarnased, kas nr 3 all oli K. Kliiman ning kas tunnistaja on osutanud just sellele isikule või milliste tunnuste poolest ta teistega sarnanes või erines. Kohus leidis ka, et K. J poolt pimeda ajal väga lühidalt nähtud isik võis sarnaneda K. Kliimaniga, kuid alust väita, et tunnistaja on K. Kliimani ära tundnud, ei ole.

Veel märkis kohus, et süüdistust ei olnud võimalik prokuröril ka täpsustada, kuivõrd puudusid tõendid selle kohta, kes võis kannatanult autovõtmed varastada või kes põhjustas avarii ja tekitas kannatanule varalise kahju.

APELLATSIOONI SISU

Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Elis Keskküla süüditunnistamist KarS § 215 lg 2 p 1, 2 järgi ning Kaupo Kliimani süüditunnistamist KarS § 215 lg 2 p 2 järgi. T. T tsiviilhagi palub prokurör rahuldada ja mõista süüdistatavatelt solidaarselt välja 1 925.79 eurot T. T kasuks.

Esmalt leiab prokurör, et kohus eiras KrMS § 14 lg 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse nõuet sellega, et nõudis korduvalt kohtumenetluse käigus prokurörilt uue süüdistusakti esitamist konkretiseeritud süüdistusega.

Apellant on seisukohal, et 24.05.2007.a koostatud äratundmiseks esitamise protokoll on lubatav tõend, kohtu seisukoht tõendi lubatavuse osas on otsuses vastuoluline. Prokuröri väitel nähtub koostatud protokollist, et K. Jle esitati äratundmiseks K. Kliiman koos kahe sarnase isikuga, täidetud on KrMS § 82 lg 1 p 1-5 nõuded. Järgitud on KrMS § 81 lg-s 1 sätetstatud nõuet, et objekt esitatakse äratundmiseks pärast tunnistaja ülekuulamist. Täidetud on ka KrMS § 81 lg 2 ja 6 nõuded ning fototabeli puudumine ei tingi äratundmiseks esitamise protokolli tõendina lubamatuks tunnistamist. Prokurör viitab Riigikohtu praktikale ning asub seisukohale, et minetused menetlustoimingu protokolli vormistamisel ei too vältimatult kaasa menetlustoimingu protokolli tõendina lubamatuks tunnistamist. Veel viitab prokurör, et K. Kliiman ise kinnitas menetlustoimingu protokollis, et tal ei ole märkusi.

Apellant rõhutab ka, et tunnistaja K. J ütluste usaldusväärsuses ei ole mingit alust kahelda.

Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ning kohtu järeldused ärandatud sõidukis E. Keskküla DNA leidumise kohta ei ole kooskõlas kohtu poolt avaldatud muude tõenditega. Prokurör on veendunud, et kuivõrd E. Keskküla DNA profiil tuvastati ühtlasi ka avarii käigus avanenud turvapadjalt, on tema viibimine avarii toimumise ajal autos kinnitust leidnud.

Kohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et K. Takjase ütluste kohaselt helistanud talle Tiina Keskküla ja öelnud, et leidis Elis Keskküla jope taskust kannatanule kuulunud kaardid ja internetipanga koodikaardi.

Apellant osundab, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1- 1-8-10. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ainuüksi kaudsete tõendite alusel ning pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele. Käesolevas asjas on kohus jätnud tõendid kogumis hindamata.

Teised kohtumenetluse pooled prokuröri apellatsioonile vastuväiteid ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Esmalt tuleb märkida, et kohtukolleegium nõustub apellatsioonis esitatuga selles, et maakohus, nõudes prokurörilt uue, konkretiseeritud süüdistuse esitamist, eiras KrMS §-s 14 lg 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Nii nagu ka prokurör oma apellatsioonis, osundab ka kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-139-05, milles on sõnaselgelt rõhutatud, et kriminaalmenetluse seadustiku § 14 lg 1 sätestab üheselt, et kohtumenetluses täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Ükski seadus ei anna kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue - kohtu hinnangul vettpidava - süüdistuse esitamiseks, ei oleks lisaks KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIKonv art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega. See maakohtu minetus aga ei too iseenesest kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Maakohus on K. Kliimani ja E. Keskküla süüküsimuse lahendanud neile esitatud süüdistuse pinnalt ja oma seisukohti põhjendanud. Vaidlusaluse süüdistusasja põhiküsimuseks on 24.05.2007.a koostatud äratundmiseks esitamise protokolli kui tõendi lubatavus ning hinnang DNA eksperdiarvamusele osas, mille kohaselt ühes ärandatud sõiduki turvapadjalt võetud proovis tuvastati DNA täisprofiil, mis oli kokkulangev E. Keskküla DNA täisprofiiliga. Kohtukolleegium neis küsimustes prokuröriga ei nõustu. KrMS § 81 lg 7 kohaselt objekti või objektikogumi äratundmiseks esitamisel seda pildistatakse või see videosalvestatakse. Fakt on see, et 24.05.2007.a koostatud tunnistaja K. Jile K. Kliimani äratundmiseks esitamise protokollile ei ole lisatud selle menetlustoimingu käigu kohta tehtud fotot ega videosalvestust /I kd tl 62-63/, mis on vaieldamatult KrMS § 81 lg-1 sätestatud nõude rikkumine. Nimetatud nõude rikkumine pärsib aga kohtu siseveendumuse kujunemist, st ei anna võimalust veenduda äratundmiseks esitamise protokolli täielikus tõelevastavuses. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et maakohus tegi kõik endast oleneva tõendi usaldusväärsuse kontrollimisel, küsitledes K. Kliimani kõne all oleva menetlustoimingu läbiviimise kohta, kuid K. Kliiman on vastanud, et ei mäleta seda üldse /II kd tl 60 pöördel/. Kohtukolleegium soostub prokuröriga, et Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt minetused menetlustoimingu protokolli vormistamisel ei too vältimatult kaasa menetlustoimingu protokolli tõendina lubamatuks tunnistamist. Käesoleval juhul tuleb aga silmas pidada, et K. J poolt K. Kliimani äratundmiseks esitamise protokoll on K. Kliimani vastu ainsaks tõendiks, maakohtule ei ole esitatud ühtki teist tõendit, mis viitaksid sellele, et K. Kliiman oleks T. Ti auto võtmed võtnud, sõiduki käivitanud ja sellega Kolde pst 56 aiast ära sõitnud ning avarii teinud. Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus ainsaks isikut süüstavaks tõendiks on KrMS §-s 81 lg-s 7 sätestatud nõude rikkumisega läbi viidud menetlustoimingu protokoll, ei ole võimalik ega põhjendatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kuivõrd tunnistaja K. J nägi avarii teinud autost väljunud isikut profiilis väga lühiajaliselt ja pimedal ajal, siis tema poolt nähtud isik võis küll sarnaneda K. Kliimaniga, kuid ei ole alust väita, et tunnistaja on K. Kliimani eksimatult ära tundnud. Maakohus on põhjendatult K. Kliimani talle esitatud süüdistuses õigeks mõistnud. DNA eksperdiarvamuse kohta märgib kohtukolleegium järgmist.

E. Keskküla DNA profiil leidus sõidukis kahest erinevast kohast – sõiduauto vasakpoolse esiukse käepideme peal ja seestpoolt võetud DNA proovis ja avanenud turvapadjalt võetud proovis. Mis puutub E. Keskküla DNA profiili esinemist sõiduki käepidemelt võetud DNA proovis, siis kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et nimetatud asjaolu ei anna tunnistust selle kohta, et E. Keskküla kasutas autot omavoliliselt või et ta põhjustas sellega avarii. Sõiduki käepidemelt võetud proovis E. Keskküla DNA esinemine ei lükka ümber tema versiooni selle kohta, millistel asjaoludel võis tema veri või DNA sattuda kannatanu autosse (maakohtu poolt tuvastatud tehiolude kohaselt olid enne T. Ti auto kadumist toimunud koosviibimise käigus mõlemad süüdistatavad viibinud kõne all olevas autos selle ümberpaigutamiseks ning enne seda oli K. Keskküla vigastanud oma kätt). Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud kõiki talle esitatud tõendeid ja muuhulgas märkinud, et 13.05.2007.a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt esines avariitunnustega sõiduki vasakpoolse esiukse lingil veretaoline määrdumine, millest spetsialist võttis DNA proovid /I kd tl 2-5/. Sündmuskoha vaatlusprotokollina vormistatuna on 16.05.2007.a veelkord vaadeldud seda avariilist sõiduautot /I kd tl 6-11/ ning märgitud, et juhipoolne vasak istmekülje turvapadi on väljas. Turvapadi on autost ära võetud, seda ei ole vaadeldud, lisatud on üksnes fotod, kuid puudub märge, kas ja millal on sellelt turvapadjalt võetud DNA proovid. DNA proovide võtmise kohta turvapadjalt puuduvad kriminaalasjas ka muud viited. Kohtukolleegiumi hinnangul peab aga tõendi saamise kulg olema jälgitav. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav DNA proovide saamine vaidlusaluse auto avarii käigus väljunud turvapadjalt ning seetõttu ei saa DNA eksperdiarvamuse seda osa, millest nähtub E. Keskküla DNA profiili esinemine turvapadjalt võetud proovis, olla aluseks E. Keskküla süüditunnistamisel auto omavolilises kasutamises ja avarii põhjustamises. Kohtukolleegiumi hinnangul esineb asjas kõrvaldamata kahtlusi, mis ei võimalda süüdimõistva kohtuotsuse langetamist, veelgi. Maakohus viitab põhjendatult oma otsuses 03.09.2010.a koostatud kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusele KarS § 199 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o T. Ti kaartide, kontserdipiletite ja sularaha varguses /I kd tl 107-108/. Määruses märgitakse, et T. Ti ja E. Keskküla joped olid öö läbi Kolde pst 56 maja aias ja neile oli juurdepääs ka teistel isikutel peale T. Keskküla külaliste ning keegi ei ole pealt näinud T. Ti rahakoti vargust. Kohtukolleegium märgib, et T. Ti sõnul olid tema jope taskus peale rahakoti ka sõiduauto võtmed. Kohtukolleegium ei saa märkimata jätta ka seda, et tunnistaja K. J ütluste kohaselt nägi ta küll avarii teinud auto juhikohalt välja hüppamas üht noormeest, kuid samas on tunnistaja kinnitanud, et rohkem isikuid autos ei olnud /I kd tl 59/. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga, nagu poleks kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ja kohtu järeldused ei ole kooskõlas muude tõenditega. Maakohus on kõiki talle esitatud tõendeid analüüsinud, neid hinnanud, kohtu järeldused on tõenditele antud hinnanguga kooskõlas ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Tuleb märkida, et kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes võib tekkida kahtlus, et süüdistatavad võisid võtta kannatanu auto omavoliliselt enda kasutusse, kuid üksnes kahtlusest ei piisa K. Kliimani ja E. Keskküla süüdimõistmiseks neile esitatud süüdistuses, arvestatavad tõendid aga asjas puuduvad. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 04.10.2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla Sten Lind