1-11-613/56 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-11-613 (10260100770) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Paavo Randma, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Helin Jõgi Kriminaalasi U.E süüdistatuna KarS § 120 ja § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 25. augusti 2011 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav U.E ja tema kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv Prokurör ringkonnaprokurör Raul Heido Süüdistatav U.E

isikukood: XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud 9 korda tõkend: vahistamine alates 07. juuli 2011 Kaitsja vandeadvokaat Nikolai Kõiv määratud korras Kohtuistungi toimumise aeg 14. november 2011

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 3,4; 338 p 2; 340 lg 2 p 6 tühistada Tartu Maakohtu

25. augusti 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-613 osaliselt, see on U.E karistamises KarS § 121 ja U.E-le liitkaristuse moodustamise osas.

Süüdi tunnistada U.E KarS § 121 järgi 2008 oktoobris A.P. löömises peaga vastu kannatanu vasaku kulmu piirkonda ning G.P. korduvas löömises vastu kannatanu tuharaid ja tema tirimises juustest nende osalise eemaldumiseni peast ning mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust.

2

KarS § 65 lg 1 alusel liita U.E-le KarS § 121 järgi mõistetud 6 kuulisele vangistusele Tartu Maakohtu 3. märtsi 2009 otsusega mõistetud karistus 1 aasta 5 kuud

vangistust ning mõista liitkaristuseks 1 aasta 11 kuud vangistust. Mõistetud liitkaristusest arvata maha Tartu Maakohtu 3. märtsi 2009 kohtuotsusega mõistetud ja täielikult ärakantud karistus 1 aasta ja 5 kuud vangistust ning lugeda KarS § 65 lg 1 järgi U.E ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust.

Süüdi tunnistada U.E KarS § 121 järgi 9. septembril 2009, detsembris 2009, jaanuaris 2010 ja 3. veebruaril 2010 A.P. suhtes toimepandud kehalises väärkohtlemises ning mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel mõista U.E-le liitkaristus kuritegude kogumi, see on KarS §-de 121 ja 120 järgi mõistetud karistuste osas, suurendades mõistetud üksikaristustest raskeimat ja mõista liitkaristuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka U.E eelvangistuses viibitud aeg,

see on 7. juuli 2011 kuni 25. august 2011, see on 1 kuu ja 18 päeva ja lugeda ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega U.E-le mõistetud karistust 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva vangistust talle KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa, see on 6 kuud vangistust, võrra ning lugeda U.E lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 8 kuud ja 12 päeva vangistust.

Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 25. august 2011.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

U.E kaitsja Nikolai Kõivu apellatsioon rahuldada osaliselt, U.E apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ

Advokaadibüroo Nikolai Kõiv kaudu 324.10 eurot, sealhulgas käibemaks 54.02 eurot

advokaat Nikolai Kõivule tema poolt U.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

U.E kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Nikolai Kõivu poolt osutatud õigusabi eest ringkonnakohtus 324.10 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 15. detsembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 16. detsembrist 2011.

3 Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 16. detsembrist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 25.08.2011 otsusega tunnistati U.E süüdi KarS § 120 järgi ja

karistati 9 kuu vangistusega. Sama otsusega tunnistati U.E süüdi KarS § 121 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja U.E liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka U.E eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise aja algust arvestati alates vahistamise kohaldamisest, s.o alates 07.07.2011.

VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 lg 1 alusel kohaldati U.E-le lähenemiskeeldu A.P. ja G.P.

suhtes 3 aastaks, keelates U.E A.P. le ja G. P. lähenemise kõnetamiskauguseni ning nendega igasuguse suhtlemise, sealhulgas erinevate sidepidamisvahendite kaudu.

Maakohus arutas U.E-le esitatud süüdistust selles, et tema: 2008. aasta oktoobris eeluurimise käigus tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tartus, XXX

korteris võttis oma elukaaslasel A.P. kätega õlgadest kinni ja lõi peaga vastu kannatanu näo vasaku kulmu piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu; 2008. aasta oktoobris eeluurimise käigus tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tartus, XXX

korteris peksis oma elukaaslase A.P. i 5-aastast tütart G.P. korduvalt vastu kannatanu

tuharaid ja tiris teda juustest nende osalise eemaldumiseni peast, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu;

09.09.2009 pärast kella 18.00 õhtul Tartus, XXX korteris tiris oma elukaaslast A.P. i juustest ja lõi teda klaasist alkohoolse joogi „Jägermeister“ pudeliga kolm korda vastu pea kukla piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu; 2009. aasta detsembris eeluurimise käigus tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tartus, XXX

korteris lõi oma elukaaslasele A.P. ile käega vastu nägu, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu; 2010. aasta jaanuaris eeluurimise käigus tuvastamata kuupäeval ja kellaajal Tartus, XXX korteris lõi oma elukaaslasele A.P. ile vähemalt 15 korda rusikaga vastu parema õlavarre piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu; 03.02.2010 kella 12-13 vahel Tartus, XXX korteris lükkas oma elukaaslase A.P. i vastu

köögi seina, võttis kannatanul kahe käega kaela ümbert kinni ja kägistas 4-5 sekundi jooksul teda nii, et kannatanul oli raske hingata. Seejärel tiris U.E kannatanut juustest ja vasakust kõrvast, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Sellega pani U.E toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise, löömise ja peksmise.

Samuti süüdistatakse U.E selles, et tema alates 2008. aasta septembrist kuni 03.02.2010,

mil ta läks Tartu Vanglasse karistust kandma, ähvardas korduvalt oma elukaaslast A.P. i peksmise ja tapmisega, kui kannatanu peaks kellelegi U.E poolsetest peksmistest rääkima või lahkuma U.E juurest. Kannatanul oli alust karta ähvarduste täideviimist, kuna U.E on tema suhtes korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda.

4

Sellega pani U.E toime KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Süüdistatav U.E end maakohtus süüdi ei tunnistanud.

Süüdistus KarS § 121 järgi

Kohtuliku uurimise käigus kuulati üle süüdistatav, kannatanud ja tunnistajad. Maakohtu

hinnangul kattuvad tunnistajate ja kannatanute ütlused süüdistuses toodud sündmusega

seonduvas selle olulises osas. Maakohtul polnud mingit alust arvata, et kannatanu A.P.

ütlused on mitteusaldusväärsed. Kannatanu on kuriteosündmuse kohta andnud nii

eeluurimisel kui ka kohtus ühetaolisi ja loogilisi ütlusi. Seda eelkõige selle tõttu, et ta on

loogiliselt põhjendanud, miks ta sündmustest ei rääkinud kohe oma emale ja õele ja

töökaaslasele. Tunnistajate poolt läbi kannatanu teadasaadu, samuti ka nende endi poolt vahetult kogetud asjaolud peksmise tagajärgede kohta, kinnitavad maakohtu hinnangul omalt poolt kannatanu ütluste usaldusväärsust ja usutavaust. Maakohtus G.P. ülekuulamise juures viibinud psühholoog Katti Kask kinnitas kohtus, et laps

ei soovinud ilmselt hirmu tõttu vastata konkreetselt vägivalda puudutavatele küsimustele

seoses onuga. Samas on maakohtu arvates G.P. ütlused osas, kus ta soovis küsimustele vastata, igati eakohased, ausad ja usutavad. Süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et

ta sihilikult, otseselt pekstes rünnanud kannatanut ei ole. Maakohtu arvates on süüdistava

ütlused valdavas osas ennastõigustavad ja mitteusaldusväärsed ning vastuolus teiste asjas

kogutud tõenditega. Teatud osas, näiteks G.P. tutistamise tunnistamine, on süüdistatava ütlused oma süüd vähendava iseloomuga. Kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et 2008. aasta oktoobris oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris võttis U.E oma elukaaslasel A.P. l kätega õlgadest kinni ja lõi peaga vastu

kannatanu vasakut kulmu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Kannatanu sõnul läks

tema silm koheselt paiste ja siniseks. Löögi tagajärjel ei saanud kannatanu 2 nädalat tööle minna. Sinist silma nägi järgmisel hommikul kannatanu tütar G. P. Kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et 2008. aasta oktoobris oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris peksis U.E A.P. 5-aastast tütart G.P. korduvalt vastu tuharaid ja tiris teda juustest nende osalise eemaldumiseni peast, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kannatanu A.P. on kirjeldanud, et U.E oli tutistanud last nii, et juukseid olid peast tulnud, üks tutt oli peast ära ja käega oli löönud vastu taguotsa, kus olid sinikad. Süüdistatav kinnitas

kohtus, et tutistas last. Kohtuistungil kinnitasid tunnistajad E.P. ja U.K. , et nägid lapsel ärarebitud juukseid ja suurt sinikat tagumikul. Kannatanu A.P. , süüdistatava ja tunnistaja S.F. ütlustega on tõendatud, et 09.09.2009 pärast kella 18.00 õhtul oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris tiris süüdistatav oma elukaaslast A.P. juustest ja lõi teda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kannatanu ja tunnistaja

on ühtmoodi kirjeldanud, kuidas U.E hakkas kannatanu peale karjuma ja teda tirima. Tunnistaja kirjeldab, kuidas ta lõi kannatanut rindu ja näkku. Kannatanu sõnade kohaselt lõi süüdistatav talle klaasist alkohoolse joogi „Jägermeister“ pudeliga kolm korda vastu pea kukla piirkonda. Tunnistaja pudeliga löömise kohta vastata ei oska, kuid kinnitab nagu ka U.E

ise, et korteris oli väikeses värvilises pudelis alkohol, mida süüdistatav üksi tarbis.

Süüdistatav möönis kohtus, et oli küll ägestunud ning kinnitas, et tunnistaja tõlgendas

situatsiooni valesti ja toimunud rüseluse käigus ei saanud ta ilmselt õigesti aru, kas toimus

rebimine või löömine. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu, kes vahetult koges vägivalda, ütlused on usaldusväärsed ja asjaolu, et tunnistaja ei kinnitanud pudeliga löömist, ei muuda süüdistuse sisu objektiivse koosseisu olulise tunnuse osas.

5

Kannatanu A.P. ja tunnistaja L.K. ütlustega on tõendatud, et 2009. aasta detsembris oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris lõi U.E A.P. ile käega vastu nägu, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kannatanu ütluste kohaselt olid nad süüdistatavaga enne voodist tõusmist tülitsenud, mille tagajärjel süüdistatav lõi talle vastu nägu. Tunnistaja kirjeldas, et nägi pärast sündmust, kuidas A. silm oli sinine, paistes, silmalaul oli verevalum. Kannatanu

ütluste kohaselt oli Andres teda hommikul enne tööletulekut löönud ja siis teda juustest tirinud. Kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et 2010. aasta jaanuaris oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris lõi U.E A.P. le korduvalt rusikaga vastu parema õlavarre piirkonda, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et kui löömisi oleks olnud 15, siis oleksid vigastused olnud sellised, mida ei oleks võimalik isegi varjata. Kohus möönab, et täpset löökide arvu kannatanu kohtus öelda ei osanud, küll aga kinnitas ta seda, et süüdistatav lõi teda korduvalt, seega saab lugeda tõendatuks selles episoodis korduva löömise. Kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et 03.02.2010 kella 12-13 vahel oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris lükkas U.E A.P. vastu köögi seina, võttis kannatanul kahe käega kaela ümbert kinni ja kägistas 4-5 sekundi jooksul teda nii, et kannatanul oli raske hingata. Seejärel tiris U.E kannatanut juustest ja vasakust kõrvast, millega põhjustas kannatanule

füüsilist valu. Kannatanu ütluste kohaselt tekkis neil sõnavahetus ja süüdistatav võttis tal

kõrist kinni ja pigistas, oli valus ja ta ei saanud hingata. Antud episoodi kohta kinnitasid

kohtuistungil tunnistajad E.P. ja U.K. , et A. oli neile avaldanud, et U.E oli teda kägistanud ja kõrvast tirinud. Samuti kinnitas tunnistaja E. P., et nägi A. katkist kõrvatagust. Maakohus asus tõendite hindamise tulemusena seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on eelkõige läbi kannatanu A.P. ja G.P. ütluste tõendatud nende löömine ja seejuures ka valu

tekitamine. Kohtuistungil kinnitas kannatanu üheselt, et süüdistatava löömiste tagajärjel tundis ta valu. Seega pani süüdistatav toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo – kehalise

väärkohtlemise. Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole

normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Süüdistatav põhjustas kannatanutele löömisega valu. Kuna süüdistatava eesmärgiks oli kannatanuid lüüa ja neile valu tekitada, siis pani ta teo toime tahtlikult. Teo õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Süüdistus KarS § 120 järgi

U.E poolt A.P. ähvardamine on tõendatud kannatanu A.P. ja tunnistaja L.K. i kohtus antud ütlustega. Kannatanu ütluste kohaselt 2009. aasta emadepäeva paiku ütles U.E, et

kui kannatanu ära läheb, siis ainult vereloigus. Mingil hetkel rääkis, et ta on nn allilmategelane, et ta on olnud sõjaväes snaiper, et teda peab kartma. Ähvardas kannatanut,

tema perekonda ja last, lubas nad maha lasta ja lapse rõdult alla visata. Kannatanu A.P. kinnitas, et ta tundis ähvarduste tõttu hirmu, kuna ta on juba süüdistatava käest peksa saanud. Kannatanu ütlused on kokkulangevad tunnistaja L.K. i ütlustega, kes on kohtus samamoodi kirjeldanud, kuidas kannatanu kinnitas, et ei julge süüdistatava juurest lahkuda, kuna U.E ähvardab, et on allilmaga seotud ja saab A. igalt poolt kätte ja teeb oma ähvarduse teoks.

Maakohtul puudus alus kannatanu ja tunnistaja ühetaolistes ütlustes kahelda, need olid omavahel kooskõlas ja loogilised. Seega on usutav, et arvestades U.E vägivaldsust, pidas kannatanu süüdistatava ähvardusi reaalseks ning tundis hirmu ja ohtu enda ja oma lapse elule. Kannatanu kinnitas, et kardab süüdistatavat ja soovib endale ja lapsele lähenemiskeeldu. Süüdistatava ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ei ole kannatanut ähvardanud, kuid tunnistas, et esines konflikte, mis süüdistatava hinnangul olid nende peres normaalsed.

6 Maakohus asus seisukohale, et süüdistatava ütlused on vastuolulised. Võrreldes süüdistatava ütlusi kannatanu ja tunnistajate ütlustega, kelle ütlused on ühtelangevad ja eluliselt usutavad,

on ilmne, et süüdistatav kirjeldab toimunud sündmusi ennastõigustavalt enda süüst

vabastamise eesmärgil. Kannatanu A.P. ja tunnistaja L.K. i ütlustega on kooskõlas ka U.E

kirjades kajastatu. Kirjad on kohtu arvates ilmselgelt ähvardava tooniga ja kooskõlas

just sellise ähvardava suhtlemisstiiliga, mida kannatanu on kohtus seoses U.E-ga kirjeldanud.

Eelpool kirjeldatud tõenditega leidis maakohtus tõendamist U.E üü KarS §-s 120

sätestatud koosseisu toimepanemises. Kannatanul oli reaalne alus karta ähvarduste

täideviimist, kuna süüdistatav oli varem kannatanut löönud ning lisaks oli süüdistatav

korduvalt kriminaalkorras karistatud. Võttes arvesse, et tapmisähvardusele oli eelnenud löömine süüdistatava poolt, on ilmne, et kannatanu uskus põhjendatult ähvarduste elluviimist.

Kuna kannatanul oli eelnevate kogemuste tõttu alust karta ähvarduste täideviimist ning süüdistatav pidas võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardusi reaalsetena, on kuritegu õigesti

kvalifitseeritud KarS § 120 järgi. Tulenevalt kuriteo objektiivse külje asjaoludest, leidis maakohus, et U.E on ka selle teo toime pannud tahtlikult. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Karistus

Maakohus, hinnanud kõiki karistuse mõistmisel arvestatavaid tegureid, nõustus prokuröri seisukohaga karistuse osas. Maakohus ei tuvastanud süüdistatava karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus võttis arvesse, et süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, kuid ta on jätkanud vägivaldsete kuritegude toimepanemist, mis näitab, et kergem karistuse liik ei ole tema mõjutamiseks piisav ja teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Sellega on

kindlustatud õiguskorra huvid ning on saavutatav süüdlase suhtes karistuse eesmärk.

Arvestades asjaolu, et süüdistatav pani kuriteod toime oma pereliikmete, sh alaealise lapse suhtes, leidis maakohus, et selline vägivalla tarvitamine on äärmiselt taunitav ning eeltoodud asjaolude kogumis on põhjendatud U.E karistamine vangistusega sanktsiooni keskmises määras.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv

, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatav U.E õigeks.

Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel võtnud põhiliselt aluseks kannatanu ja

mõningate tunnistajate ütlused, mis on vastuolulised. Asjaolust, et kannatanu andis nii

eeluurimisel kui ka kohtus ühesuguseid ütlusi, ei saa üheselt järeldada, et kannatanu kõik

ütlused on tõesed ja need on õiguslikuks aluseks süüdistatava süüdi mõistmiseks. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole pööranud küllaldast tähelepanu süüdistatava ütlustele ja tema poolt tõstatatud küsimustele, mis välistavad tema süüdimõistmise süüdistuses märgitud kuritegudes. Samuti ei ole kohus menetluse käigus ja ka kohtuotsuses kõrvaldanud vastuolusid tunnistajate ütlustes.

Maakohus möönab oma otsuses, et süüdistatava ütlused on kannatanu ütlustega vastuolus. Kaitsja leiab, et tutvudes kohtuistungi protokolliga, selliseid järeldusi U.E ütlustest teha ei saa. U.E võtab omaks, et ta on tutistanud G. P., kuid ei tekitanud sellega G. P. valu. See oli pigem psüühilist laadi, et teda korrale kutsuda. U.E ja mitmete tunnistajate ütlustest nähtub, et U.E on korda ja puhtust armastav inimene ning seda nõudis ta ka G. ja oma

7 elukaaslaselt. Kaitsja leiab, et antud juhul U.E poolt omaksvõetud G.P. tutistamist ei saa

käsitleda KarS-i § 121 mõtte kohaselt vägivallateona, kuna sellega ei kaasnenud valu

tekitamist G. P. Kohtumaterjalidest nähtub, et U.E oli ainuke isik, kes hoolitses G.P. hügieeni eest, olgugi, et seda püüti esialgu käsitleda lapse seksuaalse ahistamisena. Siit saab järeldada, et U.E hoolis ja hoolib lapsest, et temast saaks korda ja puhtust armastav isik, kuid kahjuks on see pööratud U.E vastu.

Maakohus leidis, et kannatanu A.P. ütlustega on tõendatud, et 2008. aasta oktoobris oma elukohas Tartu linnas, XXX korteris peksis U.E A.P. 5-aastast tütart G.P. korduvalt vastu

tuharaid ja tiris teda juustest nende osalise eemaldumiseni peast, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Kohtuistungil kinnitasid tunnistajad E.P. ja U.K. , et nägid lapsel ärarebitud juukseid ja suurt sinikat tagumikul. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud seisukoha võtmata teiste tunnistajate osas, kes ei kinnitanud juuste ärarebimist ja sinikaid lapse kehal. Maakohus jättis tähelepanuta kaitsja seisukoha, mille kohaselt pidid lapse vigastusi nägema ka lasteaiatöötajad. Antud juhul ei ole täheldatud lasteaias G. P. vägivalla tunnuseid. Samuti ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et õiguskaitseorganite poole pöörduti alles 2010. aastal, see on ligi 2 aastat pärast väidetavat lapse kehalist väärkohtlemist.

Kaitsja leiab, et maakohus ei ole teinud vajalikke järeldusi tunnistaja K.K. ütlustest, kes kinnitas kohtuistungil, et nägi G.P. 2009. aasta jõulude ajal. Samuti andis ta ütlusi selle kohta, et G. P. on rõõmsameelne ja aval laps, kes hoidis väga U.E. Puuduolevaid juukseid K.K. lapsel ei olnud märganud. Kaitsja leiab, et juhul, kui G.P. oleks kehaliselt väärkoheldud, siis oleks K.K. , kes on ise õpetaja, seda kindlasti märganud ja astunud vajalikud sammud G.P.

kaitseks. Samuti ei ole kohus välja selgitanud, miks lapse ema ei viinud last arsti juurde.

Samas aga külastab lasteaeda regulaarselt meditsiinitöötaja, kes oleks iga väiksema

vägivallajuhtumi fikseerinud ja sellest teatanud vastavatele organitele. Ka G.P. ütlused on liialt üldised ja nendest ei või küll järeldada, et U.E oleks pannud tema suhtes toime KarS §-s 121 märgitud vägivallategusid.

Kaitsja leiab, et maakohus ei ole pööranud vajalikul määral tähelepanu sellele, miks kannatanu ei pöördunud arsti poole, et fikseerida vigastused, mida väidetavalt tekitas U.E. Kaitsja märgib, et kannatanu A.P. ja tunnistaja S. F. ütlused on vastuolulised. Nii ei kinnita S. F. A.P. löömist U.E poolt pudeliga ega U.E lubadust A.P. rõdult alla visata. Kaitsja

leiab, et maakohus ei ole objektiivselt hinnanud võimalikke tagajärgi, mida võib tekitada

kolm korda järjest pudeliga pähe löömine. Kaitsja leiab, et sel juhul ei piirduks tagajärjed üksnes muhkudega. Kaitsja on seisukohal, et kohtus ei ole leidnud usutavalt tõendamist A.P.

löömine pudeliga U.E poolt ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada U.E kasuks. Kaitsja hinnangul on ebausutavad kannatanu A.P. ütlused 03.02.2010 väidetavalt aset leidnud

sündmuste kohta. Kaitsja arvates oleksid sellised vägivallateod pidanud jätma vähemalt

mitmeks päevaks, isegi nädalaks vägivallateo tunnused kannatanu kehale. Kui eeldada, et

kannatanu ei julgenud varem pöörduda politsei või arsti poole U.E poolt uute

vägivallategude toimepanemises kartuses, siis sel korral puudus selleks alus, kuna U.E läks mõni päev pärast väidetavat teo toimepanemist kandma karistust Tartu Vanglasse. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole pööranud mitte mingisugust tähelepanu asjaolule, et U.E

ja A.P. varasemad suhted olid head kuni U.E tekkis konflikt A.P. lähikondsetega,

eelkõige aga A.P. venna A.P., kes võttis A.P. kinnisvara tagatisel laenu ja kasutas seda muuks otstarbeks, kui oli märgitud laenutaotluses. Siit saab kaitsja arvates teha järelduse, et

U.E ja A.P. halbade suhete põhjuseks A.P. lähikondsetega ei olnud mitte U.E vägivallateod A.P. kallal, vaid eelkõige varalised küsimused, milles U.E püüdis kõigiti kaitsta A.P. t tema sugulaste rünnakute eest. Pärast seda, kui U.E läks vanglasse karistust

kandma varasema kuriteo eest, esitati süüdistus U.E vastu ja kohe paranesid ka suhted

A.P. ja tema lähikondsete vahel, kes antud menetluses on võtmepositsiooniga tunnistajad.

8 Sellest järeldab kaitsja, et A.P. mitmed lähedased sugulased on huvitatud sellest, et U.E

viibiks võimalikult kaua karistuse kandmisel. Siit tulenevalt tõstatub küsimus A.P. lähikondsete, tunnistajate U.K. , A.P. ja E.P. ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja L.K. ise ei näinud vägivallategusid pealt, ta tunnistas ainult seda, mida talle rääkis A.P. . Süüdistuses KarS-i § 120 järgi on kaitsja seisukohal, et süüdimõistmise aluseks on peamiselt kannatanu A.P. ütlused ja U.E poolt vanglast A.P. le saadetud kirjad. Maakohus ei ole pööranud vajalikul määral tähelepanu asjaolule, miks A.P. , kui teda ähvardati, ei katkestanud

suhteid U.E-ga , elas temaga koos ja tema ning sugulaste suhted selle tõttu halvenesid. Samuti ei nähtu mitte ühestki dokumendist, et A.P. oleks pöördunud ise politsei poole U.E vastutusele võtmise taotluses. A.P. andis politseis U.E vastu tunnistusi pärast seda, kui A.P. kutsuti politseisse tunnistusi andma. Kaitsja on seisukohal, et kui eeldada, et U.E on ähvardanud A.P. t, millega kutsus

kannatanus esile tugeva hirmuaistingu, siis A.P. oleks katkestanud igasugused suhted U.E-ga. A.P. aga jätkas kooselu U.E-ga kuni tema karistuse kandmisele suunamiseni

ning registreeris end Tartu Vanglas kohtumisele U.E-ga, mis aga jäi ära teadmatutel põhjustel. U.E poolt A.P. le saadetud kirjade osas märgib kaitsja, et maakohus on võtnud süüdimõistmisel aluseks ainult teatud lõigu kirjast, jättes tähelepanuta kirja mõtte tervikuna.

Kui lugeda kiri tervikuna läbi, siis süüdistuses viidatud lõigud kirjades ei ole ähvardava iseloomuga, vaid U.E avaldas oma kirjades muret edaspidise, eelkõige aga majandusliku olukorra pärast. Kaitsja on seisukohal, et U.E pool saadetud kirjades ähvardus puudub.

Kaitsja on seisukohal, et antud asi kuulub tagasisaatmisele samale kohtule kohtuotsuse mitteküllaldase põhistamise motiivil. Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ta ei võta kohtuotsuse tegemisel aluseks tunnistaja K.K. i ütlusi. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut tunnistajate E.V. ja S.K. ütlustele.

Veel on kaitsja seisukohal, et maakohus on karistuse mõistmisel rikkunud liitkaristuse

kohaldamise põhimõtteid. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta, et U.E mõisteti 03.03.2009 kohtuotsusega süüdi KarS § 424 ja § 202 lg 1 järgi ning kohaldades KarS § 64 lg

1 ja § 65 lg 2 mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 5 kuud vangistust. Antud kriminaalasja

süüdistusest ja ka kohtuotsusest nähtub, et U.E poolt käesolevas kriminaalasjas väidetavalt toime pandud kuriteod toimusid enne 03.03.2009 kohtuotsuse kuulutamist. Seega oleks maakohus pidanud antud asjas karistuse mõistmisel kohaldama KarS § 65 lg 1 sätteid.

Kuna süüdistuse järgi pani U.E osa kuritegusid toime enne eelneva kohtuotsuse kuulutamist ja osa pärast kohtuotsuse kuulutamist, siis kohtul oleks tulnud kohaldada nii KarS § 65 lg 1 kui ka lg 2 sätteid.

Süüdistatav U.E esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega teda esitatud süüdistuses õigeks mõista. U.Eelgitab oma kaebuses, et algatus suhte alustamiseks tulenes A.P. lt, kes lootis sellest

materiaalset kasu saada, olles ise kehtivas abielus. A.P. rääkis U.E-le vanaisalt

päranduseks saadud majast Peipsi ääres, mis vajas hädasti remonti. U.E asuski maja olukorda kindlaks tegema. Hiljem kuulis ta S.K. , et A.P. vend A.P. oli tal soovitanud lasta A.

Vähil maja korda teha. Alles siis, kui U.E oli piisavalt ressursse maja korrastamisesse kulutanud, selgus, et maja oli koormatud hüpoteegiga A.P. venna ja tema elukaaslase kasuks. Laen oli võetud sihtotstarbeliselt maja korrastamiseks, saadud raha eest osteti aga auto. A.P.

oli hüpoteegi seadmisega nõustunud tingimusel, et laenust makstakse kinni tema BIG-ist

võetud laen 25 000 krooni ja pannakse majale uus katus. Maja peale ei kulutatud aga

kroonigi. U.E leiab, et raha mittesihtotstarbelise kasutamisega peteti panka ning pandi toime grupiviisiline kelmus. Seetõttu soovisid A.P. , tema vend ja venna elukaaslane, et U.E

maja remondiga tegeleks, et pettus ilmsiks ei tuleks. Sellest teadasaamine tekitas A.

Vähis viha, kuid kedagi löönud ta selle pärast ei ole. Hoopis U.E ise on see, keda

9

ähvardatakse. A.P. sinine silm oli U.E sõnade kohaselt õnnetus, kui nad omavahel kogemata kulmud kokku lõid. Süüdistatav märgib, et A.P. suutis alatasa ratta ja rulluiskudega

sinikaid saada. Asjaolu, et G. P. viibis meelsamini vanaema kui U.E juures, selgitab

süüdistatav sellega, et tema juures pidi G.P. alluma distsipliinile ning enda järel puhtust

hoidma. Vanaema juures tal sellised piirangud puudusid ja ta võis teha, mida soovis. Süüdistatav märgib, et sageli elas A.P. õde E. ise oma viha G. peal välja, sakutades ja lüües

teda. U.E on korduvalt ähvardatud A.P. venna ja tema elukaaslase poolt. Samuti

ähvardas A.P. oma õde maamaja põlemapanemisega. A.P. le pakuti suurt summat, et ta U.E juurest ära läheks. Süüdistatav märgib veel, et tema tervislik seisund on väga halb ja ta

põeb kroonilist kõhunäärme põletikku, südame hüpertooniatõve ja II astme diabeeti. Veel lisab süüdistatav, et A.P. , kes on väidetavalt kannatanu, varastas U.E korterist U.E-le

kuuluvaid esemeid, sh ratta ja televiisori. Seoses kirjadega märgib U.E , et need ei sisaldanud endas ähvardusi, vaid viitasid kohustuste täitmisele. Segi ei tohiks ajada ähvardust ja muret. U.E viitab ka asjaolule, et kriminaalasja kohtueelses menetluses on aset leidnud mitmeid rikkumisi. Nii puudus U.E vahistamise küsimuses peetud istungilt tema kaitsja

ning U.E selgitusi kohus ei arvestanud. Samuti puudus tal võimalus vahistamismäärust

vaidlustada. U.E on seisukohal, et tema vahistamine oli põhjendamatu ning palub

vabastada end elektroonilise valve alla vähemalt seniks, kuni antud asjas uusi tõendeid kogutakse.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde nendes esitatud põhjendustel.

Prokurör vaidles esitatud apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud

kriminaalasja materjalidega leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub tühistamisele U.E-le

KarS § 121 järgi mõistetud karistuse ning liitkaristuse moodustamise osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Muus osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata.

Apellatsioonides ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja U.E

süüküsimuse lahendamiseks mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid. Apellatsioonides taotletakse sisuliselt vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohtu arvates ei anna apellatsioonides esitatud väited alust maakohtu seisukohtade

ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest

ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning

vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus U.E tegevuse kvalifitseerimisel minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt

ja arusaadavalt, et U.E pani toime KarS § 121 ja 120 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Maakohus on käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest

tuleneva teabe ning süüdistatava esitatud selgitused omavahelisse konteksti ning selle

tulemusena põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad kuritegude toimepanemist U.E

poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt

KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

10

U.E kaitsja on apellatsioonis leidnud, et Tartu Maakohtu 25. augusti 2011 kohtuotsus ei ole põhistatud ning tulenevalt KarS §-st 339 lg 1 p 7 tuleb kohtuotsus saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus igakülgselt uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud

tõendeid, ära näidanud, millised asjaolud kohus luges tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Seega ei ole maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 sätteid ning puudub seadusest tulenev alus asja saatmiseks uueks arutamiseks

esimese astme kohtule. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks viidata

kriminaalmenetluses omaksvõetud seisukohale, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on U.E-le esitatud süüdistus ja ta on maakohtu poolt ka süüditunnistatud kuues kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodis.

Esitatud apellatsioonidest nähtuvalt taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist kõigis talle

süüksarvatud kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodides. Esitatud üldsõnaliste põhjenduse kohaselt on maakohus alusetult lugenud U.E ütlused ebausaldusväärseteks ning rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid kannatanu ja mõningate tunnistajate ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigustatult lugenud U.E enda süüd eitavad ütlused ebausaldusväärseteks, sest need on ümber lükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Seejuures on maakohus, erinevalt apellatsioonis

esitatud väidete üldsõnalisusele, kohtuotsuses käsitlenud iga kuriteoepisoodi eraldivõetuna,

esitades seejuures ka vastavad tõendid, mis kinnitavad U.E poolt kuritegude toimepanemist.

Kuigi U.E ja tema kaitsja taotlevad süüdistatava õigeksmõistmist kõigis kehalise

väärkohtlemise episoodides, käsitletakse apellatsioonides konkreetselt vaid nelja kehalise

väärkohtlemise episoodi ning käsitletud episoodidele vastuseks märgib ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega nagu tuleks U.E poolt G.P.

tutistamist vaadelda kui kasvatuslikku meedet 5 aastase lapse korralekutsumiseks ning

kuivõrd sellega ei kaasnenud füüsilise valu tekitamist kannatanule, siis puudub U.E käitumises KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseis.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei süüdistata U.E mitte G.P. tutistamises, vaid

juustest tirimises, millest tulenevalt osa juustest eemaldus peanahast aga ka selles, et ta lõi korduvalt last vastu tuharaid.

Ringkonnakohtu arvates on apellatsioonis toodud väited, nagu oleks U.E G.P. kasvatuslikel eesmärkidel vaid tutistanud, ümber lükatud A.P. (P.) ja tunnistajate E.P. ja U.K. ütlustega. Samuti ka kannatanu G.P. ütlustega.

Nii on A.P. kohtuistungil kinnitanud, et 2008 oktoobris lõi U.E G.P. korduvalt vastu tuharaid ja tiris teda juustest. A.P. ütluste kohaselt tiris U.E G. P ühe juuksetuti peast ära. Samuti oli lapse tuharatel näha sinikad. A.P. sellekohaseid ütlusi on kinnitanud E. P., milliste kohaselt märkas ta 2008 oktoobris või novembris G.P. tuharatel siniseks värvunud käejälge ning ta näitas seda ka oma emale U.K. le. Nimetatud ütlused langevad kokku U.K. kohtus antud ütlustega, milliste kohaselt märkas ta, et G.P. tuharatel olid siniseks värvunud plekid ning tal oli üks juuksetutt välja tiritud.

11

Samas on G. P. andnud ütlusi, et onu, kellega tema ema koos elas, lõi teda ja kehal olid sinised plekid. Ka tiris onu teda juustest.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanute ja tunnistajate ütlused on kokkulangevad, puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses.

Apellatsioonis on püütud seada ülaltoodud ütluste usaldusväärsust kahtluse alla põhjendusel, et keegi lasteaia töötajatest ei ole G. P. mingeid vigastusi märganud. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, millistele tõenditele kaitsja taoline väide tugineb, sest kriminaalasjas ei ole üle kuulatud ühtegi selle lasteaia töötajat, kus G.P. käis. Seega väide, et lasteaia töötajad ei märganud G. P. vigastusi, on vaid kaitsja subjektiivne arvamus.

Ka on apellatsioonides maakohtule ette heidetud, et kohus ei ole teinud vajalikke järeldusi tunnistaja K.K. i ütlustest, mille kohaselt tunnistaja nägi G.P. 2009 jõulude ajal ja siis oli G.P. rõõmsameelne ja aval.

Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millised järeldusi pidi maakohus tegema K.K. i ütlustest U.E üüküsimuse otsustamisel. K.K. ei ole andnud mingeid ütlusi G.P. ja U.E vahel 2008 oktoobris toimunud konflikti kohta. Asjaolu, et G.P. oli 2009 jõulude ajal

ühel päeval rõõmsameelne ja aval, ei lükka ringkonnakohtu arvates millegagi ümber G. P., tema ema ja tunnistajate väited, et U.E lõi G.P. 2008 oktoobris vastu tuharaid ning tiris teda juustest.

Ringkonnakohus leiab, et 5 aastase lapse löömine vastu tuharaid taolise jõuga, et sellest tekib

kannatanul verevalum ning tema tirimine juustest kuni juuste eemaldumiseni, põhjustab kannatanule kahtlemata valu ning vastupidiseks väiteks puudub igasugune alus.

9. septembril 2009 asetleidnud kuriteoepisoodi kohta leitakse apellatsioonides, et maakohus ei

ole arvesse võtnud tunnistaja S. F. ütlusi. Samas viidatakse apellatsioonides sellele, et tunnistaja ei näinud U.E poolt A.P. löömist pudeliga.

Ringkonnakohus leiab, et taoline apellatsioonides esitatud väide ei vasta tegelikkusele.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus nimetatud kehalise väärkohtlemise episoodis arvestanud S. F. ütlustega. Tunnistaja on kinnitanud oma ütlustes, et ühel korral on ta näinud,

kuidas U.E ja tema elukaaslase vahel puhkes tüli. Selle tüli käigus lõi U.E oma

elukaaslast korduvalt rindu ja näkku ning tiris ka juustest. Samas on tunnistaja tõepoolest väitnud, et ta ei näinud A.P. löömist pudeliga. Ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et S.F. ei näinud U.E A.P. pudeliga löömas, ei

muuda ebausaldusväärseteks kannatanu ütlusi enda löömise kohta pudeliga, sest kannatanu tajus vägivalda vahetult ning puudub alus kahelda tema ütluste tõelevastavuses.

Apellatsioonides leitakse, et ebausutavad on A.P. ütlused selle kohta, et 3. veebruaril 2010

lükkas U.E A.P. vastu köögi seina, kägistas teda kõrist, tiris teda vasakust kõrvast ja juustest, põhjustades sellega A.P. le füüsilist valu.

Ütluste ebausutavust põhjendatakse apellatsioonides väitega, et taoline vägivald oleks

pidanud jätma päevadeks ja isegi nädalateks vägivallateo tunnused kannatanu kehale, kuid A.P. l sellel ajal mingeid vigastusi arsti poolt fikseeritud ei ole.

Maakohtu istungil on A.P. üksikasjalikult kirjeldanud U.E poolt tema suhtes 3. veebruaril 2010 kasutatud vägivalda ja ringkonnakohtul nagu ka maakohtul puudub alus kahelda A.P.

sellekohastes ütluste tõepärasuses, sest nimetatud ütlusi kinnitavad ka tunnistajate U.K. ja E.P. ütlused. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega nagu muudaks asjaolu, et A.P. l esinenud vigastusi ei ole fikseeritud, tema ütlused ebausaldusväärseteks. A.P. on selgitanud, et ta ei julgenud

12 arstide poole pöörduda, sest kartis U.E poolseid ähvardusi kasutada vägivalda nii tema lapse kui ka teiste perekonnaliikmete suhtes juhul, kui kannatanu teatab kellelegi tema suhtes

kasutatud vägivallast. Ringkonnakohus leiab, et A.P. sellekohane selgitus, arvestades eelkõige U.E vägivaldsust A.P. suhtes, on eluliselt igati usutav. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väide, nagu pidanuks 3. veebruaril 2010 U.E

poolt kasutatud vägivalla jäljed olema kannatanu kehal nähtavad päevi või isegi nädalaid, on kaitsja subjektiivne arvamus, mis ei rajane kriminaalasjas kogutud tõenditele.

U.E on apellatsioonis leidnud, et 2008 oktoobris ta mitte ei löönud A.P. le peaga vasaku kulmu piirkonda nagu väidetakse süüdistusaktis, vaid tegemist oli õnnetu juhusega, kus nende pead lihtsalt põrkusid kokku. Ringkonnakohus leiab, et U.E taolised ütlused on ümberlükatud A.P. ütlustega, milliste

kohaselt U.E õi teda peaga kulmu piirkonda. Silmaümbrus muutus siniseks ning nimetatud vigastust nägi järgmisel hommikul ka G. P. Kohtus ütlusi andnud G.P. on samuti kinnitanud, et U.E on tema ema A.P. löönud ning emal on olnud sinikad. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda A.P. ütlustes, et U.E nimelt lõi teda peaga kulmu piirkonda ning tegemist ei olnud õnnetu juhusega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on U.E põhjendatult süüdi tunnistanud ka KarS § 120

järgi. A.P. on oma ütlustes ühetaoliselt kinnitanud, et U.E ähvardas teda korduvalt

kehavigastuste tekitamise ja tapmisega juhul, kui viimane räägib kellelegi tema suhtes

kasutatud vägivallast või peaks lahkuma U.E juurest. Ka ähvardas U.E kasutada vägivalda kannatanu tütre G.P. ja teiste sugulaste suhtes.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult leidnud, et kuivõrd A.P. sellekohaseid

ütlusi on kinnitanud ka tunnistaja L.K. , siis puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Ka nõustub ringkonnakohus maakohtu otsustusega, et A.P. l oli, arvestades U.E vägivaldsust, alus karta süüdistatava poolsete ähvarduste täideviimist.

Apellatsioonis leitakse, et tunnistades U.E süüdi KarS § 120 järgi, ei ole maakohus pööranud küllaldast tähelepanu asjaolule, et vaatamata ähvardustele ja tema suhtes kasutatud vägivallale ei katkestanud A.P. suhteid U.E-ga. A.P. on oma nimetatud käitumist selgitanud hirmuga U.E ees, sest kuivõrd U.E oli

vägivaldne, siis võttis ta ka süüdistatava poolt esitatud ähvardusi tõsiselt. Ringkonnakohus leiab, et taoline selgitus on eluliselt usutav ning see selgitab ka põhjust, miks A.P. U.E juurest ei lahkunud. Ringkonnakohtu arvates on ekslik kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus lugenud U.E süü KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises tõendatuks U.E poolt A.P. le kinnipidamiskohast saadetud kirjade alusel. Esmalt märgib ringkonnakohus, et U.E-le esitatud süüdistusest nähtuvalt ei ole U.E-le

süüks arvatud A.P. le ähvarduste esitamist kirja teel. Ka nähtub süüdistusest, et ähvarduste

esitamise periood hõlmab ajavahemikku 2008 september kuni 3. veebruar 2010. Seega

ajavahemikku, mil U.E ei viibinudki kinnipidamiskohas ega saatnud A.P. le mingeid kirju. Ka nähtub maakohtu otsusest, et kohus luges U.E süü KarS § 120 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises tõendatuks A.P. ja L.K. i ütlustele tuginedes. Maakohus on oma otsuses

vaid viidanud kriminaalasja juurde lisatud U.E poolt A.P. le saadetud kirjadele ning

leidnud, et need on ilmselgelt ähvardava tooniga ning seega kooskõlas U.E ähvardava suhtlemisstiiliga, mida süüdistatav kasutas A.P. suhtes.

Ringkonnakohus leiab, et viidates otsuses U.E poolt saadetud kirjadele on maakohus teinud seda vaid eesmärgil iseloomustada U.E ja tema suhtlemisstiili.

13

Nõustudes maakohtu otsustusega tunnistada U.E süüdi KarS § 120 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole

tõsikindlalt kinnitust leidnud asjaolu, nagu oleks U.E ähvardanud A.P. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega juba alates 2008 septembrist.

Maakohtu istungil on A.P. andnud ütlusi, et U.E-ga hakkas ta koos elama alates 2008 maist ning nende suhted olid head. Tülid tekkisid pärast seda, kui U.E sai teada A.P. le pärandatud majast ja sellele seatud hüpoteegist. U.E leidis, et temal on õigus sekkuda A.P. ja tema venna vahelistesse kokkulepetesse. Samas ei nähtu A.P. ütlustest, et tülidega oleks kaasnenud U.E poolsed ähvardused KarS

§ 120 mõttes. Kohtuistungi protokollis kajastamist leidnud A.P. ütlustest nähtub, et

esmakordselt ähvardas U.E teda tapmise ja kehavigastuste tekitamisega 2009 Emadepäeval, s.o 2009 mais. Tunnistaja L.K. i ütluste nähtuvalt tutvus ta A.P. ga 2009, mil nad asusid koos tööle Rebase tänaval asuvasse Rimi kauplusesse. Hiljem suhtlemine süvenes ja tekkis usalduslik vahekord. L.K. i ütluste kohaselt rääkis A.P. talle, et kuigi ta sooviks U.E juurest lahkuda, et julge ta seda teha, sest kartis U.E ähvardusi.

Seega ei nähtu ka L.K. i ütlustest, et U.E ähvardas A.P. tapmise või kehavigastuste tekitamisega juba 2008 septembris. Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus ajavahemiku alguseks, mil U.E ähvardas A.P. tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega, 2009 maikuu.

Ringkonnakohus leiab, et U.E kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et U.E-le

liitkaristuse moodustamisel tulnuks maakohtul juhinduda KarS § 65 lg-st 1 ja 2, väärivad tähelepanu.

Tartu Maakohtu 25. augusti 2011 otsusega tunnistati U.E süüdi KarS §-de 121 ja 120

järgi, kusjuures U.E mõisteti KarS § 121 järgi süüdi ka kahes 2008 oktoobris

toimepandud kehalise väärkohtlemise kuriteoepisoodis. Seega mõisteti U.E nimetatud maakohtu otsusega süüdi kahes kuriteoepisoodis, millised süüdistatav pani toime enne Tartu

Maakohtu 3. märtsi 2009 kohtuotsuse tegemist. Seega on tegemist hiljem tuvastatud

kuritegude kogumiga. Samuti oli U.E 25 augustiks 2011, s.o käesoleva kohtuotsuse kuulutamise hetkeks, täielikult ära kantud 3. märtsi 2009 kohtuotsusega mõistetud karistus, s.o 1 aasta ja 5 kuud vangistust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on U.E-le KarS § 121 järgi karistuse mõistmisel ja

seejärel süüdistatava suhtes liitkaristuse moodustamisel jätnud nimetatud asjaolud tähelepanuta ning see on käsitletav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 338 p 2 mõttes.

KarS § 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et

süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse

liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Seega ei sõltu KarS § 65 lg 1 kohaldamine sellest, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on süüdimõistetul ära kantud täielikult või osaliselt või täielikult ära kandmata.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd U.E poolt 2008 oktoobris toimepandud kehalise

väärkohtlemise kuriteoepisoodide näol on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude

konkurentsiga, siis tulnuks maakohtul U.E-le

2008 oktoobris toimepandud

14

kuriteoepisoodide eest mõista eraldi karistus ning moodustada KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus Tartu Maakohtu 3. märtsi 2009 otsuse järgi mõistetud karistusega.

Tulenevalt KarS § 65 lg 1 teisest lausest tulnuks maakohtul moodustatud liitkaristusest

seejärel maha arvata eelmise, s.o 3. märtsi 2009 kohtuotsuse järgi mõistetud ja ärakantud karistus.

Tulenevalt eeltoodust mõistab ringkonnakohus U.E-le 2008 oktoobris A.P. ja 2008

oktoobris G.P. suhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise eest karistuseks 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel suurendab ringkonnakohus KarS § 121 järgi U.E-le mõistetud 6 kuulist karistust Tartu Maakohtu 3. märtsi 2009 kohtuotsusega U.E-le mõistetud karistuse

1 aastat 5 kuud võrra ja mõistab talle liitkaristuseks 1 aasta ja 11 kuud vangistust. Sellest liitkaristusest arvata maha Tartu Maakohtu 3. märtsil 2009 otsusega mõistetud ja ärakantud karistus – 1 aasta ja 5 kuud vangistust, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust. Käesolevas kriminaalasjas on U.E süüditunnistatud KarS §-de 120 ja 121 järgi ning talle on nimetatud kuritegude eest mõistetud karistuseks vangistus. KarS § 64 lg 1 kohaselt samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud

karistustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.

Tulenevalt KarS § 64 lg 1 tuleb käesolevas kriminaalasjas seega moodustada U.E-le

liitkaristus talle KarS § 121 järgi nelja kuriteoepisoodi toimepanemise eest mõistetud karistusest ning KarS § 120 järgi mõistetud karistusest.

Ringkonnakohus, nagu maakohuski, mõistab KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistetud

raskeima karistuse suurendamise teel, mõistes U.E iitkaristuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kohaldati U.E suhtes käesolevas kriminaalasjas tõkendina vahistamist alates 7. juulist 2011 (II kd tl 47-49). KrMS § 68 lg 1 kohaselt arvestatakse eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Kuivõrd U.E viibis ajavahemikul 7. juuli 2011 kuni 25. august 2011 eelvangistuses, siis tuleb talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristusest maha arvata eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 kuu ja 18 päeva ning lugeda tema KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud lõplikuks liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 2 kohaselt kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Seega tuleb U.E-le KarS § 64 lg 1 ja 68 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusele 1 aasta 2 kuud ja 12 päeva liita KarS § 65 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus s.o 6 kuud vangistust ning mõista KarS § 65 lg 2 alusel U.E lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud ja 12 päeva vangistust.

Karistuse kandmise aja alguseks lugeda U.E suhtes Tartu Maakohtu kohtuotsuse tegemise kuupäev, s.o 25. august 2011.

KarS § 185 lg 1 kohaselt tuleb U.E apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda.

15

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus

Paavo Randma