2-23-141816/42 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-141816

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi I. V. vastu põhivõlgnevuse,

intressi, sissenõudmiskulu ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

4917,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Pille Martin, e-post XXX

Kostja I. V. (isikukood XXX), elukoht XXX, e-post XXX

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hagist osaline loobumine intressi 464,87 eurot ja viivise 1578,86 osas

ning lõpetada vastavate nõuete osas menetlus.

2. Jätta hagi rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE, ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja; endine OK Incure OÜ) esitas 12.10.2023 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse I. V.-lt (kostja) 6803,24 euro saamiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas 10.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, ja andis

nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 30.11.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 4443,01 eurot, intressi 468,64 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 2019,63 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista

kostjalt välja hageja menetluskulud, s.o riigilõiv 630 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Xxxx (endine Xxxx) ja kostja 21.01.2020 laenulepingu, mille

alusel võimaldati kostjale laenulimiiti kuni 5000 eurot. Kostja kohustus raha kasutamise eest

tasuma intressi. Lepingus lepiti kokku intressimääras 49,09% aastas ehk 0,1345% päevas.

Lepingu krediidi kulukuse määr sõltub kasutusele võetud krediidi suurusest: näiteks 2000

euro suuruse krediidi korral on krediidi kulukuse määr 61,79% eeldusel, et krediit võetakse

kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena.

Kostja kasutas krediidiandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 7793 euro ulatuses.

11.05.2021 sõlmisid pooled lepingu lisa, milles sätestati, et kehtiv krediidi ülempiir on 5000

eurot. Kostja kohustus tasuma laenu igakuiselt krediidiandja poolt edastatud arvete alusel.

Kostja on krediidilepingu raames teinud tagasimakseid kokku 9051,16 eurot, millest arvestati

põhivõla katteks 3349,99 eurot, kulude kattes 148,79 eurot ja intressi katteks 5552,38 eurot.

Kostja jäi võlgnevusse alates 28.07.2022 arve tasumisega. Perioodil juuli 2022 kuni 2023

väljastas krediidiandja arveid kokku 1372,89 euro tasumiseks, millest kostja tasus 780 eurot.

Seega oli kostja viivituses osaliselt 27.09.2022 arve tasumisega ning täielikult 28.10.2022 ja

27.11.2022 arvete tasumisega.

Krediidiandja edastas 16.12.2022 kostjale meeldetuletuskirja, milles andis täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasunud, edastas

krediidiandja 11.01.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate. Teated ja arved edastas

krediidiandja kostjale krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. 03.02.2023 edastas hageja

kostjale teatise nõude loovutamisest.

Hageja saatis pärast lepingu lõppemist kostjale korduvalt meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 35 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

03.02.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot, 10.02.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot,

09.03.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot.

3. Harju Maakohus kohustas hagejat 04.12.2023 kirjaga kõrvaldama hagiavalduses esinevad

puudused, s.o täpsustada nõuete (laekumiste arvestamine, intress, viivis) kujunemist ja

sissenõudmiskulusid. Hageja esitas 29.12.2023 hagiavalduse täienduse, milles parandas

intressinõude arvestust, täpsustas viivisenõude arvestust ning loobus sissenõudmiskulude

nõudest 5 euro ulatuses.

4. Kohus keeldus 15.01.2024 määrusega hagi menetlusse võtmisest sissenõudmiskulude 5

euro osas. Ülejäänud osas võttis kohus hagi 15.01.2024 määrusega menetlusse. Kohus

toimetas hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale kätte 07.02.2024

tähtsaadetisega kostja tööandja vahendusel.

5. Kohus andis 02.05.2025 kirjas hagejale tähtaja seisukoha ja täiendavate tõendite

esitamiseks. Kohus märkis, et kohtu esialgsel hinnangul oli kostja suhtes krediidivõime

kontroll ebapiisav ning krediidiandjal ei saanud tekkida veendumust, et kostja on

krediidivõimeline.

6. Hageja jäi 05.05.2025 seisukohas nõude juurde, märkides, et kostja ei ole laenutaotlusel

esitanud krediidiandjale korrektseid andmeid oma majandusliku olukorra, finantskohustuste

ning sissetulekute ja väljaminekute kohta. Seejuures märgib hageja, et kui kostja oleks

esitanud samad andmed krediidiandjale, nagu ta on kohtule esitanud, oleks tema laenutaotlus

jäänud rahuldamata. Hageja leiab, et krediidiandjal ei ole kohustust teha järelepärimisi teistele

turul tegutsevatele krediidiandjatele, kuivõrd tegemist on väikelaenu mõõtu krediidilimiidiga.

Ka tarbijal on teabe andmise suhtes vastutus. Hageja hinnangul on teabe kontrolli kohustus, sh

andmekogude kontrollimise kohustuse ulatus ebaselge, kuid selle rikkumine ei too kaasa

intressikokkuleppe tühisust, kui tarbija on teavet varjanud või esitanud krediidiandjale

valeandmeid. Krediidiandja poolt teabe kontroll peab olema proportsionaalne ja arvestama

tarbija privaatsusõigusega ehk krediidiandjal ei ole absoluutset kohustust kõiki andmebaase ja

kõiki arvelduskontosid ning vastavaid kandeid kontrollida.

Samas dokumendis esitas hageja vähendatud nõude järgmiselt: krediidisumma jääk 4443,01

eurot; intress 4999,27 eurolt lepingu ülesütlemiseni 11.01.2023 summas 3,77 eurot; viivis

4443,01 eurolt perioodi 12.01.2023–30.11.2023 eest summas 440,77 eurot;

sissenõudmiskulud 35 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

7. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja hinnangul on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidiandja sõlmis kostjaga lepingu kontrollimata kostja sissetulekut ja olemasolevaid

finantskohustusi. Kostja toob välja, et lepingu sõlmimisel 21.01.2021 oli kostjal juba

laenukohustused K AS-i ees, T AS-i ees, I AS-i ees, O OÜ ees, B -i ees ja C AS-i ees.

Kuumaksed kokku olid 1308 eurot, mis nähtusid kostja konto väljavõttes. Samas teenis kostja

palka F OÜ-st 651 eurot kuus ja A OÜ-s 250 eurot kuus, s.o kokku 901 eurot kuus. Kostja

leiab, et tema sissetulek ei võimaldanud talle laenu anda ning tasuda võetud kohustust. Enne

krediidilimiidi väljastamist pidi krediidiandja kontrollima, kas laenuvõtja saab tasuda antud

laenu, kuid pole hinnanud krediidivõimelisust piisava hoolsusega. Kostja konto väljavõttel on

näha, et juba alates 2019. aasta augustist kasutas kostja võetud laene vanade kohustuste

tasumiseks. Kostja leiab, et teda on ära kasutatud olukorras, kus ta üritas tasuda viimaseni

kuumakseid, kuid laenuandja suurendas laenusummat pahatahtlikult ja kasumi eesmärgil.

Samuti ei nõustu kostja hageja esitatud nõude summadega, kuna puuduvad andmed kostja

poolt tehtud maksete kohta, s.o kuhu need maksed on läinud ja mida on laenuandja nende eest

tasunud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Hageja nõudis hagiavalduses kostjalt põhivõlga 4443,01 eurot, intressi 468,64 eurot,

sissenõudmiskulusid 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 2019,63 eurot, s.o kokku 6

961,28 eurot.

05.05.2025 vähendatud nõude kohaselt on hageja nõuded järgmised: põhivõlg 4443,01 eurot,

intress 3,77 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis 440,77 eurot. Hageja on

sissenõudmiskulude puhul jätnud arvestamata, et kohus võttis menetlusse vastava nõude 30

euro ulatuses ja keeldus 5 euro ulatuses. Seega on vähendatud nõue kokku 4917,55 eurot.

Kohus järeldab, et hageja on nõude vähendamisega hagist osaliselt loobunud. Kohus võtab

hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab menetluse intressi 464,87 eurot ja viivise 1578,86

osas.

TsMS § 150 lg 2 p 2 kohaselt tagastatakse pool menetluses tasutud riigilõivust, kui hageja

loobub hagist. Hagist osalise loobumise korral on hagejal TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi õigus

saada tasutud riigilõiv osaliselt tagasi (RKTKo 19.02.2014, nr 3-2-1-169-13, p 12). Seega on

hagejal õigus loobutud osalt 50% ulatuses riigilõiv tagasi saada. Kohus võttis hagi menetlusse

hagihinnaga 6 961,28, millelt hageja tasus riigilõivu 630 eurot. Peale nõude vähendamist on

hagihind 4917,55 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt kuulus hagihinna

6000 kuni 7000 eurot puhul tasumisele riigilõiv 630 eurot. Vähendatud nõude puhul kuulub

tasumisele 560 eurot. Tasutud ja vähendatud nõude esitamise korral tasumisele kuulunud

riigilõivude vahe on 70 eurot. Hagejale tuleb TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel tagastada pool

sellest, s.o 35 eurot. Hagejal on võimalik esitada taotlus vastavas osas riigilõivu

tagastamiseks.

9. Kohus tuvastas, et Xxxx (endine Xxxx) ja kostja sõlmisid 22.01.2020 laenulepingu, mille

alusel võimaldati kostjale laenulimiiti kuni 5000 eurot (dtl 27-36) ja 11.05.2021 laenulepingu

lisa, milles muutsid laenulimiidi ülempiiriks 5000 eurot (dtl 40-44). Teised lepingutingimused

ei muutunud. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi ja saadetud PIN-koodi

kasutades krediidiandja iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud

kinnituskoodi.

10. Xxxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §

402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

11. Krediidi kulukuse määr on lepingus märgitud eelduslikest arvutustest lähtudes, kuna

lepingu sõlmimise ajal ei ole teada, kui palju laenusaaja tegelikult krediiti kastab ja seetõttu ei

ole täpselt teada, millised tasud kaasnevad. Krediidi kulukuse määr on arvestatud eeldusega,

et 2000 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 49,09% aastas, võetakse kasutusele

viivitamata ja täies ulatuses. 22.01.2020 lepingu krediidikulukuse määr 61,79% on seega

kohtu poolt arvestatud eeldusel, et 5000 euro laenamisel 12 kuuks, intressimääraga 49,09%

võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus. 22.01.2020 seisuga oli eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse

määr 61,83%. 11.05.2021 leppisid pooled kokku laenulimiidi ülemmääras. Eeltoodud lepingu

sõlmimisega ei kaasnenud intressimäära muutmist. Praegusel juhul ei ületa laenu krediidi

kulukuse määr (61,79%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

13. Kohus selgitas 02.05.2025 kirjas hagejale, et kohtu esialgsel hinnangul on laenu andmise

otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll olnud ebapiisav ning

krediidiandjal ei saanud tekkida veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Kohtule ei

nähtunud, et krediidiandja oleks kostja taotluses toodud andmeid kontrollinud, sealhulgas

küsinud kostja pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtunud, et krediidiandja oleks selgitanud

välja kostja igakuised majapidamiskulud (laenutaotlusel puudub selle kohta ka eraldi väli) ja

selle, kui palju jääb kostjal pärast regulaarsete kulude ja kohustuste sissetulekust

mahaarvamist vahendeid laenumaksete tasumiseks. Kohus andis hagejale tähtaja seisukoha ja

täiendavate tõendite esitamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta (dtl

158-161).

14. Hagiavaldusest ning sellele lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise

käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

15. Hageja täiendavate selgituste (dtl 163-166) kohaselt on krediidiandja järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja toob esile, et kostja esitas laenu taotlemisel

krediidiandjale valeandmeid, seega on kostja eksitanud krediidiandjat. Samuti viitas hageja

proportsionaalsusele, s.o arvestama tarbija privaatsusõigusega ehk krediidiandjal ei ole

absoluutset kohustust kõiki andmebaase ja kõiki arvelduskontosid ning vastavaid kandeid

kontrollida. Seejuures märkis hageja, et kostja kohtule esitatud andmete kohaselt oleks

esitatud laenutaotlus jäänud rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on krediidiandja tuginenud

kostja laenutaotlusele ja maksehäireregistri päringule. Kostja laenutaotluse kohaselt oli tema

igakuiseks sissetulekuks 750 eurot ja kohustusteks 115 eurot (dtl 59-60).

15.1.

Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel

1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise

regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta piisav

ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning

muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.

15.2.

Kohus jääb oma 02.05.2025 kirjas avaldatud seisukohtade juurde. Hagimaterjalidest ei

nähtu, et hageja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik

tuvastada kostja varaline seisund, sh regulaarse sissetuleku ja rahaliste kohustuste ning

majapidamiskulude suurus. Laenutaotluses märgitud ja maksehäireregistrist nähtuvad andmed

ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelik varaline seisund.

Asjaoluga, et kostja maksis lepingu alusel laenumakseid kolme aasta jooksul, ei saa õigustada

krediidiandja poolset hoolsuskohustuse rikkumist. Pelgalt laenumaksete regulaarsest

tasumisest ei saa järeldada, et tarbija oli laenu saamisel ka reaalselt krediidivõimeline. Tarbija

võib laenu tagasi maksmiseks võtta uusi laenusid (nagu kostja enda väitel tegi), mille

tulemusel tarbija võlad üha suurenevad. Krediidivõimelisuse kontrolli eesmärk on sellist

tagajärge vältida.

15.3.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja ei järginud VÕS § 4034 lg 2

esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada

laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal oli VÕS § 403⁴ lg 4 ning KAVS § 50

lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt

RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). VÕS § 4034 lg 4 kohaselt kontrollib

krediidiandja tarbija esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3

sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida

tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. Sama paragrahvi lõikest 4 tuleneb, et krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse

korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Nimetatud kohustuste täitmine ei ole kehtiva seaduse

kohaselt seatud sõltuvusse laenusumma suurusest. Praegusel juhul ei nähtu, et võlausaldaja

oleks eelnimetatud kohustusi täitnud. Hageja viitab üksnes kohtumenetluses esitatud kostja

väitele, et tema laenukohustused olid taotluses märgitust suuremad. Puuduvad aga tõendid

selle kohta, millised olid kostja tegelikud rahalised kohustused. Kui hageja oleks taotluses

märgitud andmeid kohaselt kontrollinud, oleks kostja finantskohustuste suurus selgunud

hagejale enne laenu väljastamist.

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse

regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg 2). Seadusjärgne intressimäär

vahemikus 21.01.2020–31.12.2022 oli 0% ning vahemikus 01.01.–11.01.2023 2,5%.

Lepingus kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 49,09% aastas. Seadusjärgne

intress eelnimetatud perioodi eest on 3,77 eurot.

17. Hagiavalduse kohaselt kasutas kostja krediidiandja poolt laenulimiiti summas 7793 eurot

ning tegi tagasimakseid kokku 9051,16 euro ulatuses. Nende summade osas puudub pooltel

vaidlus. Kuivõrd kostja on tasunud hagejale 1254,39 eurot (9051,16–7793–3,77) enam kui

kostja kasutusse saadud summa ja seadusjärgne intress perioodi 21.01.2020–11.01.2023 eest,

ei olnud kostja 11.01.2023 seisuga võlgnevuses ning lepingu ülesütlemiseks puudus alus.

Seega ei ole kostjal VÕS § 4034 lg 7 kohaselt võlga ning hagejal puudub õigus VÕS § 108 lg

1 kohaselt nõuda lepingu täitmist. Kuigi poolte vahel oli kehtiv leping, on pooltevaheline

võlasuhe praeguseks VÕS § 186 p 1 kohaselt lõppenud kohase täitmisega.

18. Eeltoodust tulenevalt jääb põhivõla nõue 4443,01 eurot ja intressi nõue 468,64 eurot

rahuldamata. Rahuldamata jäävad ka sissenõudmiskulude nõue 30 eurot, kuivõrd

meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud kostjal võlga, ja viivisenõue 2019,63 eurot,

kuivõrd kostja ei ole võlgnevuse täieliku tasumise tõttu võlgnevuse tasumisega viivitusse.

Menetluskulude jaotus

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

20. Hagi rahuldamata jätmise korral jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Seega puuduvad rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik