2-16-13551/447 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Anna Liiv

Otsuse kuupäev

11.06.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-13551

Tsiviilasi

C.W hagi OÜ N.Q.Q vastu tervishoiuteenuse

lepingust tulenevas nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 05.07.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C.W apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

126 939,55 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) C.W (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margus Viira

Kostja (vastustaja) OÜ N.Q.Q (registrikood XXX),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Asso Prii ja

Tarvo Lindma

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 26.05.2025, millel osalesid hageja ja

mõlema poole lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 05.07.2024 otsus menetluskulude jaotuse osas. Jätta

sama otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata, arvestades lisaks käesoleva

otsuse põhjendustega.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda ja rahaliselt

kindlaks määramata.

4. Rahuldada kostja 30.10.2024 ja hageja 08.05.2025 taotlused ning asendada poolte

ja kõigi teiste isikute (v.a poolte esindajad, TÜ ja PERH) nimed avaldatavas

otsuses tähemärkidega, samuti jätta avaldamata poolte isiku- ja registrikoodid.

5. Otsuse jõustumise järel tagastada hagejale 10.07.2020 esitatud asitõendid

(hammaste jäljendid, kaped, proteesid) ühes karbis märkega „2-16-1355

ASITÕENDID“.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni p 4) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. C.W (hageja) esitas 08.09.2016 Harju Maakohtule hagi OÜ N.Q.Q (kostja) vastu. Hageja

täpsustas nõudeid ning soovis 42 313,27 € varalise ja 69 484 € mittevaralise kahju hüvitamist.

Lisaks nõudis hageja viivist 6198,50 € (30.07.2015 – 30.06.2016 eest summalt 84 071,45 €) ja

alates 01.07.2016 kogu nõudelt VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.

1.1.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt osutati hagejale kostja hambaravikliinikus

(kliinik) ajavahemikul jaanuar 2012 – juuli 2013 hambaraviteenust, mille tulemusel sai hageja

raske tervisekahjustuse. Hageja pöördus kliinikusse, kurtes valu hammaste 11 ja 12

piirkonnas. Kliinikus eemaldati hambalt 11 kroon ja tehti mõlema hamba juureravi. Seejärel

pöördus hageja kliiniku arsti dr Y (raviarst) poole, kes koostas 26.04.2012 raviplaani (plaan I)

hambumuse parandamiseks ilma breketravita. Hageja ja raviarst arutasid raviplaani

10.05.2012.

1.2.

Ravi kliinikus ja sellega kaasnevate probleemide kronoloogiat kirjeldas hageja

järgmiselt:

-

19.09.2012 võttis raviarst hammaste jäljendid ja 03.10.2012 paigaldati hammastele

ajutised kõrgendused (restauratsioonid);

-

novembris algas tugev hambavalu;

-

18.11.2012 eemaldati (muus kliinikus) hammas 27, milles tuvastati mõra; raviarst

paigaldas kõrgendused enne hamba 27 juureravi;

-

10.12.2012 algasid hagejal pidevad hambavalud: hommikul pärast ärkamist ja

kummist hambakaitse (kape) eemaldamist tundis ta kõrgemaid kontakte ja lokaalset

hambavalu;

-

13.12.2012 otsustati teha uus kape, mida hageja kandis igal võimalusel ka päeval;

-

14.12.2012 teatas raviarst, et hagejal on bruksism (hammaste kokku surumine ja

krigistamine), mis põhjustavat kõiki hammaste probleeme;

-

detsembris algasid korduvad hammaste lihvimised;

-

03.01.2013 tekkis hagejal kuus tundi pärast visiiti valu uuesti, hageja soovis kõrgen-

duste eemaldamist, millest raviarst keeldus – vaatamata sellele, et kahekuine

harjumise aeg oli plaani I kohaselt möödunud; ilmnesid tugevad näovalud;

-

17. ja 21.01.2013 paigaldati fiibertiftid vastavalt hammastele 14 ja 16;

-

25.02.2013 tegi raviarst hamba 15 juureravi väidetavalt proteetilistel näidustustel,

kuigi plaanis I ei olnud märgitud selle hamba juureravi põhjust ega vajadust; vahetult

pärast seda tekkis pidev lokaalne näovalu paremal ülemises lõualuus;

-

04.04.2013 toimus implantaadilõikus hamba 26 kohale koos põskkoopa põhja

tõstmisega, et asendada eemaldatud hammas 27;

-

11.04.2013 eemaldas raviarst kõrgendused;

2 (36)

-

21.05.2013 tehti uus kape ja suurem valu lakkas, kuigi säilis paremal ülal ebamäärane

valu, mida raviarsti selgituse kohaselt põhjustas hamba 27 puudumisest tingitud ühe

suupoolega söömine ja sellega seotud lihaspinge;

-

01.06.2013 muutus hammas 15 tundlikuks ja hakkas valutama, hageja pöördus

kliinikusse 03.06.2013, kuid sai vastuvõtule 07.06.2013, mil kostja arst eemaldas

osaliselt hamba 15 juuretäidise, hageja palus selle eemaldada täielikult.

1.3.

Kostja ütles 16.07.2013 tervishoiuteenuse lepingu üles ja tühistas tulevased visiidid.

1.4.

Hageja hammaste ravi jätkus 01.10.2013 – 12.02.2016 Xs (teine kliinik), kuhu hageja

tegi kahe aasta ja nelja kuu jooksul 97 visiiti.

1.5.

Juulist kuni oktoobrini 2013 (uue arsti leidmine) tekkisid hagejal ravi katkestamise tõttu

tõsised probleemid ja ta kannatas näovalu, peavalu, esines keskendumisraskusi. Eespool p-s

1.2 kirjeldatud ravi ajal oli hageja alates 22.03.2013 hakanud käima omal algatusel nõelravis

ja 2013. a mais saanud neuroloogilt retsepti valuravimile Carbamazepin, mis aitas vaid mõne

päeva. Pärast kostja ülesütlemist püüdis hageja hammaste ja valu probleeme lahendada

erinevate hambaarstide poole pöördudes, aga esmaabi aegu oli saada viies kliinikus. Samal

ajal teises kliinikus hammaste taastamisega jätkas hageja näovalude tõttu visiite PERH-i

valukabinetti (valukabinett) ja ravimite (sh antidepressant Effexor) tarvitamist. Valukabinetis

diagnoositi atüüpiline näovalu, sh ühe hüpoteesina somatoformne valu. Neuroloog diagnoosis

18.11.2014 hagejal neuropaatia (kolmiknärvi kahjustus), mille tulemusel muudeti raviskeemi

(valuvaigisti Xefo Rapid, ravim Diazepeks ja antidepressant Amitriptyline). Uue raviskeemiga

kaasnes valu ajutine leevendus. Sama diagnoosi määrasid teised neuroloogid. Hageja

kannatab jätkuvalt pidevat näovalu ja tarvitab valuvaigisteid.

1.6.

Kliinikus toimunud plaani I järgse ravi tagajärjel kaotas hageja hambad 15–17, 25 ja 27,

mis olid enne kostja poole pöördumist kaebusteta. Hageja parem lõuapool on praktiliselt

hambutu. Hammaste kaotusele eelnes ja järgnes valu.

1.7.

Hagejale määrati Sotsiaalkindlustusameti otsustega alates 21.04.2014 töövõimekaotus –

algul 40%, alates 2015. a on see 60%. Hageja muutus kliinikus toimunud ravi käigus

töövõimetuks alates veebruarist 2013, sest kannatas sellest ajast igapäevast tugevat näovalu.

1.8.

Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja talle kahju põhjustamisele järgnevaga (hageja

väited (a)–(f)):

(a) plaan I oli meditsiiniliselt põhjendamatu ega vastanud arstiteaduse üldisele tasemele,

sest lähtus valedest diagnoosidest (sügavhambumus, bruksism) – hambumust ei olnud

vaja tõsta ning diagnoosiviga päädis hammaste 15 ja 27 murdumisega, samuti ei

nähtud plaanis I ette raviga seonduvaid riske ega pakutud alternatiivseid lahendusi;

(b) plaani I realiseerimisel tehti ravivigu – hambumuse muutmine, juureravi, täidiste

asetamine ja hammaste eemaldamine – tulemus on hageja osaline hambutus paremas

ülalõuas;

(c) lisaks tehti ravivigu hamba 15 toimingutes – esiteks polnud juureravi vajalik, teiseks

toimus juurekanali ületäitmine – hamba 15 raviviga põhjustas kolmiknärvi kahjustuse

ja neuropaatia, millest tulenes edasine töövõimetus ja järgmiste hammaste kaotus;

(d) kostja rikkus hageja teavitamise ja temalt nõusoleku saamise kohustusi, mistõttu oli

ravi kliinikus omavoliline – hagejat ei teavitatud 03.10.2012 paigaldatud kõrgenduste

riskidest, kostja arstid varjasid hageja eest viis kuud teavet hamba 15 ravivea

(juurekanali ületäitmine) kohta, samuti edastas raviarst valukabinetti vale teabe,

mistõttu määrati vale diagnoos ja kuni detsembrini 2014 kasutati valesid ravimeid;

(e) kostja rikkus dokumenteerimiskohustust – kliinikus koostatud ravikaardi (kliiniku

ravikaart) kanded pole piisavad (mh puuduvad patsiendi kaebus, diagnoos, ravi

3 (36)

eesmärk, märked saatekirjade ja nende põhjuste ning röntgenpiltide kohta); 20.02.,

22.02., 21.03., 03.05. ja 06.05.2013 visiidid on kajastamata;

(f) kostja lõpetas alusetult tervishoiuteenuse osutamise lepingu ja keeldus hagejat

ravimast kuni uue arsti leidmiseni.

1.9.

Hageja 03.05.2023 menetlusdokumendis sisaldub täiendav väide:

(g) restauratiivse hambaravi teenuse osutamiseks puudus kostjal vajalik tegevusluba ja

raviarstil vajalik kvalifikatsioon.

Kostja vaidles hagi aluse muutmisele vastu ja maakohus ei andnud 04.03.2024 määruses

(avaldatud 05.03.2024) nõusolekut hagi muuta.

1.10. Hagetav varaline kahju 42 313,27 € koosneb üheksast osast:

(1) kostjale makstud 3324,35 €;

(2) teisele kliinikule makstud 6892 € (= 8211 – 130 – 774 – 65 – 350, st kulu ilma

hammaste 11, 12 ja 46 kroonideta ning 25.11.2013 ja 18.03.2014 visiitide tasuta);

(3) muudele hambakliinikutele 18.11.2012–10.05.2016 makstud 3396,21 €;

(4) kroonilise näovalu ravi eest makstud 8390,70 €;

(5) ravimid 1439,01 €;

(6) tõlke jms kulud 1740,48 €;

(7) meditsiiniseadmed 906,52 €;

(8) kohtueelse õigusabi kulu 7188 €;

(9) transpordikulu 9036 €.

1.11. Hageja hindab temale tekkinud mittevaralise kahju suuruseks 69 484 €. Hagiavalduse p

8 sissejuhatava osa (lk 20–21) kohaselt nõuab hageja varalise kahju hüvitamist seoses

hammaste 14–17, 21, 22, 24, 25, 27 ravi ja kaotusega. Kostja ebakvaliteetse ravi tõttu sai

hageja raske tervisekahjustuse, samuti kannatas valu, mis tõi kaasa meeleolu languse ning

apaatia ja depressiooni. Hageja pidi tundma ebamugavust ja taluma sisseharjunud elurütmi

olulisi ja märkimisväärseid muutusi ja olulisi piiranguid nii tööalaselt kui ka igapäevases

elukorralduses. Elukondlikud toimingud on olulisel määral raskendatud või võimatud ja

hageja peab tarbima pika aja jooksul mitmeid ravimeid. Nii ravimite tarvitamine kui ka

röntgen- ja muude kiirgusmahukate uuringute tegemine on hagejat koormanud, kiiritanud ja

mürgitanud.

2. Hageja esitas oma väidete kinnituseks mh järgmised tõendid:

-

dr D (arstid edaspidi viidatud lühendatult initsiaalidega) 25.08.2016 arvamus

(ML-arvamus, I kd tl 62–77);

-

dr G 29.06.2015 arvamus (HM-arvamus, I kd tl 78–84);

-

kuni 31.10.2024 tegutsenud tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE)

17.04.2014 koosoleku protokolli väljavõte (TKE-protokoll I, I kd tl 141);

-

neuroloogi dr N teatis 18.11.2014 – 25.11.2015 kohta (AP-teatis, I kd tl 57);

-

neuroloogi dr M koostatud epikriisid 24.11.2014 kohta (TT-ekpikriis I, I kd tl 128) ja

23.09. – 04.11.2015 kohta (TT-ekpikriis II, I kd tl 58–59) ning 18.10.2017 anamnees

(TT-anamnees, V kd tl 54);

-

PERH-i 30.12.2014 ja 25.03.2015 vastused koos väljavõtetega (PERH-vastused, I kd

tl 117–126) ning konsiiliumi 17.05.2017 otsus (PERH-otsus, V kd tl 48–53);

-

neuroloogi dr C 14.01.2015 epikriis (MB-epikriis I, I kd tl 127), 25.01.2017 epikriis

(MB-epikriis II, IV kd tl 136) ja 14.02.2017 vastused (MB-vastused I, IV kd tl 185–

186);

4 (36)

-

XXX 18.11.2015 epikriis (TÜ-epikriis, I kd tl 60–61);

-

dr H 09.11.2017 seisukoht (OB-seisukoht I, V kd tl 55–65);

-

Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-1134 (haldusasja

otsus, VI kd tl 173–181).

3. Kostja vaidles hagile vastu.

3.1.

Kostja ei rikkunud dokumenteerimiskohustust, sest täidab seaduses ette nähtud nõudeid

ja praktikas väljakujunenud tavasid. Dokumenteeriti kõik hageja visiidid ja raviplaanid.

Kostja kasutab dokumenteerimisel levinud asjakohast tarkvara, mis seab kannetele teatavad

tehnilised piirangud. Puudub alus eeldada, et tarkvara ei vasta Eestis rakendatavatele ja

väljakujunenud tavadele. Hageja nõudmisel väljastati talle kogu küsitud dokumentatsioon

koos kõigi lisadega (fotod, mudelid, röntgenpildid).

3.2.

Kostja ei rikkunud teavitamiskohustust. Kliinikusse pöördumisel täitis hageja ankeedi,

milles esitas andmed enda kohta ja kinnitas seda allkirjaga. Nimetatud allkirjaga, aga samuti

kliinikus raviteenust vastu võttes, kinnitas hageja nõusolekut raviteenusega. Hagejale selgitati

alternatiivseid ravivõimalusi ja plaane ning riske, samuti hoiti teda kursis ravi kulgemisega.

Teavitamiskohustuse täitmist kinnitavad nt 26.–27.04.2012 e-kirjad, milles raviarst suunas

hagejat esitama küsimusi ja lepiti kokku plaani I selgitamine. Hageja ise viitab nt 03.09.2012

e-kirjas kokkulepitule, pidades silmas plaani I. Hageja hindas esialgset breketravi hõlmanud

raviplaani liiga kulukaks ega nõustunud sellega. Seejärel koostati alternatiivne plaan I.

3.3.

Plaan I oli põhjendatud ja korrektne. Tuli luua ruum ülemiste esihammaste (hambad 11,

12, 21, 22 – kõik olid juureravitud ja vajasid krooni) taastamiseks. Keelepoolsete pindade

kulumise tulemusel olid hambad õhukesed ja olemasolevasse hambumusse ei saanud kroone

teha. Hageja ei soovinud breketravi (ruumi saamine vastashammaste nihutamisega), mistõttu

tuli hambumust tõsta.

3.4.

Hageja ravimisel ei teinud kostja diagnoosi- ega ravivigu. Ravi kliinikus ei põhjustanud

hageja väidetud tervisekahjustusi.

3.4.1.

Hageja tuli kliinikusse hambavaluga. Algul tehti hammaste 11 ja 12 juureravi, mille

järel valu mõneks ajaks kadus, kuid taastus. Seetõttu kahtlustati valest hambumusest tingitud

ülekoormust, mille ühe põhjusena diagnoositi bruksism, sest see võis põhjustada hammaste

normivälise kulumise. Just selle haigusega kaasneb ulatuslik hammaste kulumine, hammaste

suurenenud tundlikkus, hammaste suurenenud liikuvus, hamba juureosa mahu suurenemine,

hamba närvi põletik, hamba närvi kärbumine, suud sulgevate lihaste suurenemine,

temporomandibulaarliigese valu ja funktsiooni häire. Bruksism viib müofastsiaalse

lihasvaluni ja põhjustab nn pingepeavalusid, aga ka kõrvavalusid.

3.4.2.

Plaani I järgse ravi vältel tuli alaliselt kanda kapet, mis pidi hoidma ära hammaste

täiendava kulumise, ülekoormuse, murdumisriski ja valu. Hambumuse tõstmiseks valmistati

jäljendid ja nende järgi restauratsioonid, samuti tehti hammastele 11, 12, 21, 22 ajutised

kroonid ning hammastele 13 ja 23 täidised. Kliinikus tuvastati 15.11.2012 visiidil hamba 27

murd, mis oli bruksismi ja hammaskonna koormuse tagajärg. Hageja lasi mujal hamba

eemaldada.

3.4.3.

Plaani I teostamisel hakkas hageja kurtma, et tunneb pidevalt kõrgeid kohti erinevatel

hammastel ja ebamääraseid valusid. Hageja osundatud kõrgemaid kohti lihviti madalamaks,

kuid valud ei möödunud. Kostja hinnangul olid valud seotud murdunud hamba 27

eemaldamisest tingitud mälumislihaste koormuse kandumisega vasakult suupoolelt paremale,

sest hageja hakkas pärast olulise hamba eemaldamist alateadlikult kasutama paremat suupoolt.

Bruksism omakorda tõi kaasa koormuse suundumise hammastele 12–15, mis olid ülejäänud

hammaste tasapinnast kõrgemal. Samuti olid tasapinnast väljas hambad 16 ja 25. Hagejat

teavitati 02.01.2013 visiidil, et hammaste 15, 16 ja 25 hambumustasapinda tuleks muuta

5 (36)

(intrudeerida), sest vastasel korral probleem ei lahene. Hageja avaldas 03.01.2013 visiidil

soovi ajutised hambumuse tõstmise kroonid eemaldada, et lasta hambumus tagasi algsesse

asendisse. Hagejat teavitati, et sellest ei ole abi, küll aga kaasneb risk, et hambumus muutub

halvemaks ja valud suurenevad. Täiendavalt saatis kostja hagejale 09.01.2013 e-kirja

põhjaliku ülevaatega riskidest, mis kaasnevad kõrgenduste eemaldamisega ja esialgse

hambumuse taastamisega.

3.4.4.

Hamba 15 juureravi tehti 25.03.2013 proteetilistel näidustustel ja korrektselt. Pärast

hamba 27 murdumist ja eemaldamist tuli hammas 15 lihvida madalamaks, et saavutada

ülejäänud hammaskonnaga sarnane tasapind. Sel viisil intrudeerimise eeldus on juureravi.

Juure täitepasta vähesel määral üle tipu sattumine ei ole raviviga ega põhjusta hageja märgitud

vaevusi, vaid kinnitab, et hambajuur on täielikult täidisega täietud ja juureravi oli korrektne.

Isegi kui hamba 15 juureravi olnuks ebakorrektne, pidanuks vaevused mööduma hiljemalt

hamba eemaldamisel. Juurekanalid avati uuesti 24.07.2013 ja hammas eemaldati 08.09.2016

(murdumise tõttu).

3.4.5.

Raviplaani järgida ei saanud, sest 26.03.2013 visiidil avaldas hageja uuesti soovi

ajutised kõrgendused maha võtta. Samal visiidil informeeriti hagejat taaskord kaasnevatest

riskidest. Eelnevale vaatamata eemaldati 11.04.2013 visiidil hageja soovil ajutised

kõrgendused ja taastati 03.10.2012 visiidieelne olukord. Järgnevatest visiidikirjeldustest 2013.

a aprillis ja mais nähtub, et hageja kaebused valude ja kõrgemate kohtade üle jätkuvad. Need

kaebused on üheselt seotud hagejal diagnoositud bruksismiga. Hageja eiras pidevalt

ravijuhiseid, vahetas arste ja külastas paralleelselt mitut hambakliinikut. Erinevate

hambaarstide paralleelselt külastamine ei võimalda arstil efektiivset raviteenust osutada ja

raviplaani järgida.

3.5.

Kostja lõpetas lepingu õiguspäraselt. Lepingu täitmine ei olnud enam võimalik, sest

hageja tegi pidevaid ja alusetuid etteheiteid talle osutatud raviteenuse osas ning nõudis selliste

raviteenuste osutamist, mida arstid ei pidanud meditsiiniliselt õigeks. Patsiendi ja raviarsti

vahelise usalduse ja koostöö, samuti aga lepingu sisulist lõppemist kinnitab, et hageja asus

tellima hambaraviteenuseid mujalt. Ebaõige on hageja väide, et ta jäi lepingu ülesütlemisega

olukorda, kus tal ei ole olnud võimalik arstiabi saada. Hageja on ise kinnitanud, et ta külastas

jätkuvalt sagedasti hambaarste.

3.6.

Kostja vaidles vastu hageja esile toodud kahju koosseisule ja suurusele.

3.7.

Hageja nõuded on aegunud.

4. Kostja esitas mh järgmised tõendid:

-

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 03.10.2016 ekspertiisiakt (EKEI-akt, IV kd

tl 146–160);

-

dr W (TO) 21.12.2016 arvamus (TO-arvamus, III kd tl 88 – IV kd tl 30);

-

dr V (PV) 15.11.2016 arvamus (PV-arvamus, IV kd tl 37);

-

TKE 14.07.2016 koosoleku protokolli väljavõte (TKE-protokoll II, IV kd tl 44–45);

-

neuroloogi dr C 13.22.2017 vastused (MB-vastused II, V kd tl 86–87);

-

kostja 22.12.2017 taotlusel ja maakohtu 01.02.2018 määruse alusel esitatud dr OB

täiendavad 22.02.2018 vastused (OB-seisukoht II, VI kd tl 35–36, tõlge tl 44)

-

Harju Maakohtu 29.03.2019 jõustumata otsus tsiviilasjas nr 2-17-11034 (teine

tsiviilasi, VI kd tl 136–162).

5. Maakohus määras 30.06.2020 määrusega eksperdid, kes andsid kirjalikud arvamused ja

suulised ütlused järgmiselt:

-

hambaarst dr R (ekspert KV) koostas arvamused 14.10.2020 (KV-arvamus I, VIII kd

tl 65–69), 16.03.2021 (KV-arvamus II, VIII kd tl 151–152) ja 08.12.201

6 (36)

(KV-arvamus III, IX kd tl 59–66) ning andis ütlusi 11.01.2022 kohtuistungil

(KV-ütlused I, IX kd tl 120–125) ja 20.01.2023 kohtuistungil (KV-ütlused II, X kd tl

145–156);

-

neuroloog dr B (ekspert KG) koostas arvamused 14.10.2020 (KG-arvamus I, VIII kd

tl 59–64) ja 12.04.2021 (KG-arvamus II, VIII kd tl 155–158) ning andis ütlusi

18.11.2021 kohtuistungil (KG-ütlused, IX kd tl 102–125).

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus jättis hagi 05.07.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata.

Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja maakohus otsustas määrata kulud

rahaliselt kindlaks edaspidi.

6.1.

Maakohus tuvastas hageja pöördumise kliinikusse 2012. a algul, raviplaanide

koostamise ja arutamise, kuid lõpule viimata jätmise, ning hamba 15 juureravi 2013. a algul

(otsuse p 101). Seejärel tegi kohus ülevaate hageja nõuetest (p 102) ja kesksetest väidetest (p

106) ning kvalifitseeris põhinõuded VÕS § 115 lg 1 järgi, märkides nõude rahuldamise

peamised eeldused (p-d 103 ja 105). Poolte õigussuhte kvalifitseeris kohus VÕS §-s 758 jj

reguleeritud tervishoiuteenuse osutamise lepinguks (p 104) ja refereeris vastavaid sätteid (p

108).

6.2.

Dokumenteerimiskohustust

(VÕS

§

769)

kostja

ei

rikkunud.

Dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral tõendamiskoormise muutmine (VÕS § 770 lg 3)

tuleneb asjaolust, et peamiselt aitavad dokumendid patsiendil oma väiteid tõendada. Kindlasti

pöördub tõendamiskoormis ringi, kui tervishoiuteenus jääb üldse dokumenteerimata. Osaline

rikkumine peab tõendamiskoormise ümberpööramiseks olema ulatuslik, seotud vaidlusaluse

asjaoluga ja välistama patsiendi võimaluse oma nõue maksma panna. Kui käesoleval juhul

poleks kostja dokumenteerimise kohustust üldse täitnud, siis ei oleks saanud erinevad

asjatundjad ja kohtu määratud eksperdid anda arvamusi hagejale osutatud ravi kohta. Hageja

sai esitada hagiavalduse ja hulgaliselt menetlusdokumente koos tõenditega.

Tõendamiskoormise ümberpööramiseks ei piisa, et samu ravitoiminguid saanuks täpsemalt ja

selgemalt dokumenteerida. Kostja ei täitnud dokumenteerimiskohustust viisil, mis on

tänapäeval tavapärane, aga tegi seda siiski ulatuses, mis võimaldas hageja nõude esitamist.

Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, milline asjaolu seoses dokumenteerimiskohustuse

täitmisega on tal takistanud oma nõuet kohtule esitada (p-d 109–117).

6.3.

Patsiendi teavitatud nõusoleku saamise kohustust (VÕS § 766 lg 1) kostja ei rikkunud

ega ravinud hagejat omavoliliselt (VÕS § 763 lg 3). Arst peab patsienti teavitama tema

terviseseisundist, tuvastatud haigustest ja raviga kaasnevatest ohtudest või tagajärgedest, aga

see ei pea toimuma kirjalikult, sh patsiendile allkirjastamiseks esitatava kirjaliku

dokumendiga. Patsient peab enne tervishoiuteenuse osutamiseks nõusoleku andmist teadma,

milline on tema tervislik seisund, millist ravi ta vajab ja kas või millised riskid võivad raviga

kaasneda. Hageja ei väida, et kostja oleks keeldunud väljastamast hageja nõutud kirjalikku

teavet. Kostja võis ise määratleda, kuidas ta vormistab patsiendi teavitamise ja temalt

nõusoleku võtmine fikseeritakse ning seadus ei välista selle kohta kannete tegemist patsiendi

hambaravikaardil. kostja küsis hagejalt kliinikusse pöördumisel andmeid tema üldise

terviseseisundi kohta ja fikseeris need nõuetekohaselt. Kliiniku ravikaardilt nähtuvalt hoidsid

arstid hagejat kursis ravi kulgemisega, võtsid vajalikul määral arvesse hageja soove ja

ettepanekuid ravi korraldamisel. Informeerimiskohustuse täitmist kinnitavad raviarsti ja

hageja e-kirjad, samuti teise tsiviilasja otsus (p-d 118–130).

6.4.

Kostja ütles tervishoiuteenuse osutamise lepingu õigustatult üles, sest VÕS § 772 lg 3

võimaldab seda teha mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa tervishoiuteenuse osutajalt kõiki

asjaolusid arvestades tervishoiuteenuse osutamise jätkamist oodata. Käesoleval juhul

õigustavad ülesütlemist hageja etteheited ravile ja vastastikkuse usalduse kaotus. Ekslik on

7 (36)

hageja väide, et ta jäi lepingu ülesütlemisega olukorda, kus tal ei ole olnud võimalik arstiabi

saada. Hageja on ise hagiavalduses kinnitanud, et ta on külastanud erinevaid hambaarste korra

päevas või isegi sagedamini. Kostja ütles lepingu üles 16.07.2013, aga sellele vaatamata sai

hageja hambaraviteenust muudest kliinikutest juba alates 2012. a lõpust, samuti

ülesütlemisele lähedasel ajal 10.06., 15.06., 09.07., 12.07., 18.07., 22. –25.07., 03.08., 04.08.

ja 06.08.2013 (p-d 131–135).

6.5.

Kostja ei eksinud diagnoosimisel ega raviplaani koostamisel. Kostja arstid panid

hagejale õiged diagnoosid: krooniline peridontiit, sügavhambumus ja bruksism, mis on

tõendatud nii plaaniga I kui ka KV-arvamusega I. Diagnooside õigsust kinnitavad muude

kliinikute ravikaardid ja TO-arvamus (p-d 136–146). Plaan I oli õige ja adekvaatne. Seda

kinnitavad plaani realiseerimisel tehtud ja kliiniku ravikaardilt nähtuvad toimingud, aga ka

muude kliinikute ravikaardid ja TKE-protokoll I (p-d 147–156).

6.6.

Kostja ei teinud raviviga. Hammaste 16, 17 ja 27 murdumist ei tinginud ravi kliinikus.

KV-arvamuse I kohaselt olid põhjused hammaste varasem haigestumine ja ka enne

kliinikusse pöördumist tehtud ebakohane ravi, samuti hambaluu kaotus, mitte aga kostja

rakendatud ravivõtted. Hamba 16 varasemat haigestumist kinnitab ka TO-arvamus (p-d 157–

159). Hamba 15 juureravi ja seega kõrvalekalle plaanist I oli proteetilisel eesmärgil

näidustatud ning selle juures ei tehtud raviviga. KV-arvamuse I järgi näitab 25.02 2013

juureravi aegne uuring, et hammas on hambumustasapinnast allpool ja see viitab vajadusele

hammas intrudeerida, et vältida hambumuse blokeerimist alalõua liigutustel. Ühtlasi hindas

ekspert ravi tulemuse rahuldavaks, kuigi möönis minimaalset ületäitmist ühe kanali tipuosas,

aga see ei olnud tema hinnangul raviviga, vaid pigem tavapärane tüsistus. Sisuliselt sama

järeldust kinnitavad KV-arvamus II, TO-arvamus ja EKEI-akt (p-d 160–174).

6.7.

Hageja võimalikud tervisekahjustused ei ole tingitud ravist kliinikus, st puudub

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Hageja ei tõendanud,

et hamba 15 ravi käigus toimunud minimaalne hambajuure ületäitmine kahjustas kolmiknärvi.

TO-, PV- ja KG-arvamused ning EKEI- akt kinnitavad aga vastupidist, st põhjusliku seose

puudumist. Mitmetest tõenditest nähtub, et kolmiknärvi kahjustusel võib olla erinevaid

põhjuseid, mh võib see tekkida välise põhjuseta, olla psühholoogiline või päriliku

eelsoodumusega. Isegi kui pehme pasta võis tuua kaasa muudatuse hageja tervislikus

seisundis, polnud selline tagajärg arstile ettenähtav ega välditav, vaid raviprotseduuriga

kaasnev risk (p-d 175–202).

6.8.

Maakohus jättis ebausaldusväärsete tõenditena arvestamata ML- ja HM-arvamused

nende vastuolu tõttu teiste tõenditega. Kohus võttis arvesse, et ML on hageja nõustaja (p 203).

6.9.

Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostjal puudus asjakohane tegevusluba ja raviarstil

piisav pädevus. TKE-protokolli I kohaselt oli raviarst pädev. Kõnealused puudused ei

tähendaks ka tervishoiuteenuse lepingu rikkumist (p-d 204–207).

POOLTE SEISUKOHAD

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada, hagi

rahuldada ja panna menetluskulud kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1.

Esiteks

määratles maakohus ekslikult vaidlustamata asjaolude ulatuse raviplaanide ja

nende täitmisega. Selles avaldub maakohtu erapooliklikkus ja kallutatus (kaebuse osa 2).

7.2.

Teiseks

jättis maakohus analüüsimata mitmed tõendid ja rikkus otsuse põhjendamise

kohustust mh sellega, et eelistas kostja tõendeid hageja omadele ega hinnanud tõendeid

objektiivselt. Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et ML- ja HM-arvamused on

ebausaldusväärsed (kaebuse osad 3 ja 7).

8 (36)

7.3.

Kolmandaks

tulnuks asja lahendamisel lähtuda sellest, et arstide ringkaitse või nn ring-

käendus on üldtuntud asjaolu TsMS § 231 lg 1 tähenduses, mistõttu ei saa asja lahendamiseks

vajalikku ekspertiisi läbi viia Eestis. Maakohus jättis hageja sellekohased väited ja tõendid

tähelepanuta (kaebuse osa 4).

7.4.

Neljandaks

väidab hageja, et vaidlustatud otsuse koostamisel aluseks võetud tõendid

(TKE-protokollid, EKEI-akt ning TO-, PV-, KV- ja KG-arvamused) on ebausaldusväärsed.

Nimetatud tõendid on loodud arstide ringkaitse korras, lisaks on need kohati omavahel ja

teiste tõenditega vastuolus (kaebuse osa 5 ning p-d 11.1 ja 11.2).

7.5.

Viiendaks

tegi maakohus valed järeldused raviplaanide ja ravi kohasuse osas. Tegelikult

polnud plaan I meditsiiniliselt põhjendatud ega vastanud arstiteaduse üldisele tasemele.

Hagejale pandi kliinikus vale diagnoos (sh bruksism) ja teda raviti valesti, mis põhjustas

hammaste 15–17 ja 27 kaotuse. Maakohus ei võtnud arvesse raviarsti avaldatud sellekohast

omaksvõttu (kaebuse osad 6 ja 12).

7.6.

Kuuendaks

puudus kostjal asjaomase raviteenuse osutamiseks tegevusluba ja raviarstil

vajalik kvalifikatsioon. Maakohus jättis nende väidetega seonduvad sätted kohaldamata.

Ebapädev ravi tähendab ühtlasi raviviga (kaebuse osa 8).

7.7.

Seitsmendaks

ei nõustu hageja järeldusega, et kostja ei rikkunud dokumenteerimis-

kohustust. Diagnoosid on dokumenteerimata, sh hammaste 21 ja 22 osas. Maakohus jättis

asjakohased õigusnormid kohaldamata ega hinnanud asjatundjate arvamusi, sh KV-arvamust

I, kus selgelt sedastati dokumenteerimiskohustuse rikkumine. Dokumenteerimiskohustuse

rikkumine peab tooma kaasa tõendamiskoormise ümberpööramise (kaebuse osa 9).

7.8.

Kaheksandaks

leiab hageja, et samuti on ekslik maakohtu tõdemus teavitamiskohustuse

täitmise, patsiendi nõusoleku ja omavolilise ravi osas (kaebuse osa 10 ja ravi käigus tehtud

vea või tekkinud tüsistusest teavitamise kohustuse kohta osa 12).

7.9.

Üheksandaks

jäi ekslikult tuvastamata kostja diagnoosi- ja raviveaga hagejale raske

tervisekahjustuse tekitamine (kaebuse osa 12 ulatuses, milles see ei ole hõlmatud viienda ja

kaheksanda väitega).

7.10. Kümnendaks

lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis, sest hagiavalduse läbi vaadanud

maakohtunik tulnuks taandada (kaebuse lk 97–98 osa, mis on ekslikult samuti tähistatud kui

osa 12).

7.11. Üheteistkümnendaks

vaidlustab hageja menetluskulude jaotuse ja esitab ka väiteid

nende suuruse kohta. Isegi kui hagi jäi rahuldamata, pidanuks maakohus kohaldama TsMS §

162 lg 4 ja jätma menetluskulud poolte endi kanda, sest kostja kulude hüvitamine on hageja

suhtes äärmiselt ebaõiglane (kaebuse osa 13).

8. Kostja vaidles kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

A. Sissejuhatus

9. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust, jättes need poolte

endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2), aga ülejäänud osas jääb otsuse resolutsioon muutmata,

arvestades ka käesoleva otsuse põhjendustega (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Kaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Hageja väidab kokkuvõtvalt, et kostja põhjustas talle varalise ja mittevaralise kahju

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise ja ütlesütlemisega. Maakohus kvalifitseeris

vaidlustatud otsuse p-s 104 poolte õigussuhte asjakohaselt tervishoiuteenuse osutamise

lepinguks (VÕS § 758 lg 1), mille saab käesoleval juhul lugeda sõlmituks tervishoiuteenuse

osutamise alustamisega (VÕS § 759). Samuti on õige hageja nõuete õiguslik kvalifikatsioon

9 (36)

otsuse p-des 103 ja 105 (VÕS § 115 lg 1, § 127 jj). Apellatsioonimenetluses ei tugine hageja

enam kahju õigusvastasele tekitamisele. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1.

11. Hageja hambaravi kliinikus toimus 2012. a jaanuarist kuni 2013. a juunini, mil kehtisid

mh järgmised asjakohased õigusaktid või nende osad:

-

VÕS 41. ptk enne 09.12.2013 kehtinud redaktsioonis, samuti VÕS-i kahju hüvitamist

käsitlevad üldnormid;

-

TTKS enne 20.06.2013 kehtinud redaktsioonis;

-

sotsiaalministri 10.01.2002 määrus nr 13 „Tervishoiuteenuste loetelu kehtestamine“

(määrus nr 13);

-

sotsiaalministri 16.05.2008 määrus nr 27 „Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspert-

komisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja

komisjoni moodustamine“ “, redaktsioonis 20.06.2011 – 29.09.2016 (määrus nr 27);

-

sotsiaalministri 18.09.2008 määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord“,

redaktsioonides 10.07.2011–31.08.2012 ja 01.09.2012–31.12.2013 (määrus nr 56);

-

sotsiaalministri 28.11.2001 määrus nr 110 „Eriarstiabi erialade loetelu“, redaktsioonis

01.01.2010 – 31.12.2013 (määrus nr 110);

-

sotsiaalministri 15.12.2004 määrus nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise

nõuded“, redaktsioonides 01.01.2010–31.12.2012 ja 01.01.–31.12.2013 (määrus nr

128).

12. Esmalt on asjakohane käsitleda kaebuse kümnendat väidet, sest sellest oleneb asja

ringkonnakohtus läbi vaatamise ulatus. Hageja väitel lahendas asja ebaseaduslik

kohtukoosseis, sest hagiavalduse läbi vaadanud maakohtunik tulnuks taandada. See väite pole

põhjendatud. Hageja esitas maakohtu menetluse ajal taandamise taotlused, mis lahendati

seadusega ette nähtud korras. Menetluse keskmisest pikem kestus ei tähenda, et lahendi oleks

teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Ringkonnakohus märgib, et menetluse kestus on suures

osas tingitud poolte menetluslikust käitumisest.

13. Samuti tuleb sissejuhatavalt peatuda kaebuse kuuenda väite ja sellega seonduvalt hageja

väite (g) lubatavuse küsimusel.

13.1. Hageja tõi esimest korda 03.05.2023 menetlusdokumendis esile, et kostjal puudus

vajalik tegevusluba ja raviarstil kvalifikatsioon (väide (g)). Kostja vaidles hagi aluse

muutmisele vastu ja maakohus ei andnud 04.03.2024 määruses (avaldatud 05.03.2024)

nõusolekut hagi muuta. Hageja esitas 16.03.2024 vastuväite maakohtu tegevusele. Kuigi väite

g sisuks olid uued asjaolud, ei tähenda see käesoleval juhul hagi aluse muutmist. Eelmenetlus

lõppes alles 21.03.2024 (vt maakohtu 12.03.2024 määrus) ja seega kehtis väite (g) esitamise

ajal veel TsMS § 376 lg 3 ls 2 järgne hagi aluse täiendamise eeldus. Hageja ei muutnud

põhilisi asjaolusid, vaid ta heitis jätkuvalt kostjale ette vigu diagnoosimisel ja ravimisel –

nüüd lisandus senistele väide, et vead võisid olla tingitud või seotud kas tegevusloa või

vajaliku kvalifikatsiooni puudumisega. Nii on väite (g) sisu hageja faktiliste väidete

täiendamine TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses.

13.2. Põhimõtteliselt on õige kostja arusaam, et hageja ei vaidlustanud kaebusega selgelt

maakohtu 04.03.2024 määruse otsustust (mitte nõustuda hagi muutmisega), aga tervikuna on

kaebuse kuuendast väitest aru saada, et hageja soovib väite (g) sisulist käsitlemist. Sellega

vaidlustas hageja vähemalt kaudselt 04.03.2024 määruse. Sama määrust ei saanud vaidlustada

määruskaebusega, mistõttu on kirjeldatud sisuga apellatsiooniväide menetluslikult lubatav

(TsMS § 660 lg 2). Ühtlasi saab hageja maakohtu rikkumisele tugineda seetõttu, et ta esitas

õigeaegselt vastuväite kohtu tegevusele (TsMS § 333 lg-d 2 ja 3).

10 (36)

13.3. Ringkonnakohus saab kaebuse kuuenda väite alusel hageja väidet (g) sisuliselt

käsitleda, sest kostjal on olnud piisavalt võimalusi sellele vastata. Kostja ei saanud maakohtu

ega ringkonnakohtu menetluses eeldada, et hageja argumentidele pole vaja vastata. Maakohus

käsitles kõnealust väidet otsuses sisuliselt.

14. Kostja esitas aegumise vastuväite, mis ei ole põhjendatud ega anna alust jätta hagi

rahuldamata ilma seda sisuliselt kontrollimata. VÕS § 771 nägi enne 01.11.2024 kehtinud

redaktsioonis ette, et patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg oli viis aastat alates

ajast, kui ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju

tekkimisest. Hageja esitas hagiavalduse 08.09.2016 ega suurendanud oma nõudeid menetluse

ajal. Nii ei olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud viis aastat vaidlusaluse

tervishoiuteenuse osutamisest ja lepinguline kahjunõue ei ole aegunud. Samuti ei ole aegunud

viivise nõue. Lepinguvälise kahju hüvitamist hageja enam ei nõua.

15. Ringkonnakohtu põhjenduste struktuur on järgmine:

-

tõendid ja nende usaldusväärus (osa B, p 16 jj);

-

asjaolud (osa C, p 28 jj);

-

dokumenteerimis- ja teavitamiskohustused (osa D, p 31 jj);

-

diagnoosi- ja ravivead (osa E, p 45 jj);

-

kvalifikatsiooni ja tegevusloa puudumine ning ravimata jätmine (osa F, p 63 jj);

-

tervisekahjustuse tekitamine (osa G, p 67 jj);

-

menetluskulud (osa H, p 73 jj);

-

menetluslikud otsustused (osa I, p 76 jj).

B. Tõendid

ja nende usaldusväärus

B.1. Ülevaade

16. Tõenditega seonduvad eelkõige kaebuse teine, kolmas ja neljas väide. Hageja heidab

maakohtule ette osade tõendite hindamata jätmist, samuti vale hinnangut ning kritiseerib

ekspertide arvamusi, TKE-protokolle ning TO- ja PV-arvamusi. Kostja omakorda ei pea

usaldusväärseks hageja esitatud ML- ja HM-arvamusi. Hageja põhjendab oma kriitikat suures

osas arstide ringkaitse väitega, mille palub lugeda üldtuntuks.

17. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et maakohus jättis osa tõendeid hindamata ja

teataval määral ka tõendite usaldusväärsust puudutavad poolte väited otsuses käsitlemata.

Need puudused saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mistõttu ei too need eraldi võetuna

veel kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist või lõppjärelduse muutmist.

B.2. Arstide ringkaitse

18. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja väiteid seose arstide ringkaitse või nn ring-

käendusega. Nõustuda ei saa hagejaga, et nimetatud väite sisu on üldtuntud asjaolu TsMS §

231 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja asjaomane väide tõendatud. Kaebuse kolmas väide

ei ole edukas.

19. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlus-

välistest allikatest (TsMS § 231 lg 1 ls 2). Hageja selgituste kohaselt on erialakirjanduses ja

meedias viidatud arstide ringkaitse võimalusele. Pelgalt niisugusele võimalusele viitamine ei

anna kohtule piisavat alust lugeda asjaolu üldtuntuks. Lisaks on hageja väide liiga üldistav,

sest hageja soovitud arusaama kohaselt ei oleks üldse võimalik küsida meditsiiniteadmistega

isikutelt (eelkõige arstidelt) arvamust ega hinnangut patsiendi ravi kohta.

20. Hageja väidetega arstide ringkaitse kohta haakuvad etteheited TKE-protokollidele ja dr E

rollile nii nende kui ka teiste tõendite (eelkõige EKEI-akti) koostamisel. Samuti heidab hageja

11 (36)

nii ekspertide kui ka näiteks dr MB osas ette seisukohtade muutmist mõjutuste tulemusel.

Need väited pole põhjendatud ega tõenda omakorda väidet arstide ringkaitse kohta.

20.1. TKE kui nõuandva komisjon eesmärk oli patsiendile osutatud tervishoiuteenuse

kvaliteedile hinnangu andmine ning hinnangust tulenevalt Terviseametile, Tervisekassale ja

tervishoiuteenuse osutajatele ettepanekute tegemine (kuni 31.10.2024 kehtinud TTKS § 50² lg

1). Määruse nr 27 § 4 lg 1 (kehtis samuti kuni 31.10.2024) järgi oli TKE kollegiaalne organ,

mille alalisse koosseisu kuulus hambaravi ekspert. Sama määruse § 3 nägi ette komisjoni

liikme taandumise alused, mille esinemist ringkonnakohus dr TS osas ei tuvasta. Lisaks ei ole

põhjendatud hageja arusaam, et TKE kui kollegiaalse organi arvamuse sai kujundada üksi dr

TS (nii ka nt TrtRnKo, 02.12.2013, 2-10-61884, p 10.1).

20.2. Hageja ei toonud esile ega tõendanud, et dr TS oleks määratud TKE koosseisu

tulenevalt seosest hageja, kostja või raviarstiga. Dr TS osalemine kostja korraldatud seminaril

lektorina (I kd tl 142) ei viita nende piisavale omavahelisele seotusele, vaid tavapärasele

erialasele koostööle. Hageja väitel on dr TS kahtlustatud ja süüdi mõistetud tegevusloata

raviteenuse osutamises ja korruptsioonis (X kd tl 110–114). Samas hageja ei toonud esile ega

tõendanud, et tema erialased arvamused oleks valed või kostja kasuks kallutatud.

20.3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arusaamaga, et TKE-protokollis II omistatakse

kliiniku juhatajale ja raviarstile eksperdi staatus. Viidatud protokolli p-s 7.1 refereeritakse

kostja selgitusi komisjoni küsimustele, mis on protokolli vormistamisel kohane. TKE

vastused hageja küsimustele esitati protokolli p-s 7.2 ja neis käsitleti raviarsti üksnes

hambaarstina, kelle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteeti ja formaalset pädevust kontrollis

komisjon.

20.4. Maakohtu hinnangud TKE-protokollidele ei ole vastuolus haldusasja otsusega.

Haldusasja otsus rajaneb tõdemusel, et kliinikus hageja ravimisel võidi rikkuda dokumen-

teerimise ja ravimite väljakirjutamise nõudeid (vt kokkuvõtvalt p 39). TKE-protokollid ei

väida vastupidist, vaid TKE sedastas, et kliiniku raviplaan ja selle täitmine oli adekvaatne

ning vastas heale meditsiinitavale ja ravijuhistele. Ühtlasi hindas TKE raviarsti pädevaks

hambaarstiks.

20.5. Õige on hageja arusaam, et oma eesmärke silmas pidades pidi TKE andma erapooletu,

kõikehõlmava ja põhistatud arvamuse (EIKo, 04.04.2016, 3853/14, p 70). Samas on TKE

arvamus üks tsiviilkohtumenetluse tõenditest (ibid ja lisaks p-d 35–39) ja selle väärtus ega

sellele antav hinnang tsiviilasja lahendamisel ei olene arvamuse ammendatavusest. Kohus

hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või

mitte, kusjuures üldjuhul ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS

§ 232 lg-d 1 ja 2). Kohus saab TKE-protokolle hinnata dokumentaalsete tõenditena.

Maakohus ei omistanud TKE-protokollidele erilist tähendust ega pööranud neile ülemäära

suurt tähelepanu.

20.6. EKEI-akti koostamisel dr K osalemise ettepaneku tegi dr TS (VIII kd tl 130), aga

puuduvad andmed ja tõendid, et EKEI-lt Eesti Hambaarstide Liidule (EHL) päringu saatmisel

oleks eksperdi otsimisel avaldatud poolte nimed. Ringkonnakohus põhjendas eelnevas, miks

ei ole alust pidada dr TS erapoolikuks, samadel kaalutlusel ei saa hinnata erapoolikuks ka

tema soovitatud dr VV. Ühtlasi on tõendamata hageja väide, et just EHL ja selle juhatus

soodustavad kostjale kasulike arvamuste andmist. Raviarsti osalemine EHL-i juhatuses ei

tähenda selle liikmete mõjutamist ega kostja kasuks kallutatud seisukohtade toetamist.

20.7. Põhjendatud ei ole hageja arusaam, et kohtupraktikas arsti ütluste ebausaldusväärseks

pidamine (nt TrtRnK, 02.12.2013, 2-10-61884, p 10.1) tõendab ühtlasi arstide ringkaitset.

Viidatud asjas jäid ühe arsti ütlused patsiendi nõusoleku osas ebausaldusväärsena kõvale

vastuolu tõttu teiste tõendite ja asjas tuvastatud asjaoludega. Samas asjas ja ka teistes asjades

12 (36)

on kohtud meditsiinilisi eriteadmisi nõudvate asjaoludel puhul korduvalt tuginenud arstide

arvamustele.

20.8. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega nagu oleks dr MB oma arvamust

muutnud. MB-vastuste I sisu oli väga üldine ja teoreetiline – kokkuvõtvalt möönis arst, et

neuropaatiliste valude tekkepõhjused, aga ka kulgemine, intensiivsus jms on ebaselged.

MB-vastused II seevastu käsitlesid küsimusi hageja valu võimalike põhjuste kohta ja arst

selgitas eelnevate vastuste seost hageja ütlustega. MB-epikriisid rajanevad hambaravi

puudutavas osas hageja ütlustel, mitte aga objektiivsel leiul (vt pikemalt järgnevas p 69.5). Sel

viisil on MB-vastused nii omavahel kui ka MB-epikriisidega loogilises seoses ega viita arsti

mõjutatusele.

B.3. Ekspertide arvamused

21. EKEI-akt on piisavalt usaldusväärne ja vastab eksperdiarvamuse tunnustele – seega

tõendina kõlbulik.

21.1. Kohus võib ekspertiisi määramise asemel kasutada mh kriminaalmenetluses menetleja

korraldusel koostatud eksperdiarvamust, kui see võimaldab menetlust lihtsustada ja võib

eeldada, et kohus saab eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata ka uut ekspertiisi

korraldamata (TsMS § 293 lg 3 ls 1). EKEI-akt koostati kriminaalasja menetleja määruse

alusel, käsitleb käesolevas asjas vaidlusaluseid asjaolusid ning on kirjalik ja põhjendatud

(TsMS § 301 lg 1 ls 1, § 302 lg 1). Käesolevas asjas täiendavate ekspertiiside määramine ei

takista varasema arvamuse kasutamist tõendina TsMS § 293 lg 3 ls 1 alusel.

21.2. EKEI-akti koostamise ajal kehtis KES2002, mille § 9 lg 1 p 1 järgi oli EKEI kui

ekspertiisiasutuse pädevuses mh kohtuarstliku ekspertiisi tegemine. Nimetatud liiki

ekspertiiside hulka kuulus ka isiku kohtuarstlik ekspertiis, sh tervisekahjustuse ja

terviseseisundi tuvastamise ekspertiis (Justiitsministri 18.01.2008 määruse nr 4 § 2 lg 1 p 2).

Kohtuekspertiis määratleti toonases õiguses kui eksperdi erialane tegevus, mille eesmärk on

uurida esitatud materjali ja anda ekspertiisiülesandest lähtudes teaduslikult põhjendatud

eksperdiarvamus, kusjuures eksperdiks võis olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert

või menetleja määratud muu isik (KES2002 §-d 2 ja § 4). Kohtueksperdina käsitleti riiklikus

ekspertiisiasutuses töötavat isikut, kelle tööülesanne on teha ekspertiise (KES2002 § 5). Hageja

ei põhjendanud, et EKEI-akti koostamisel osalenud kolm kohtuarst-eksperti ei vastaks KES2002

§-de 6 ja 7 tingimustele. Seadusest ega muudest õigusaktidest ei tulenenud kohtueksperdile

keeldu osaleda hambaravi ja neuropaatiat käsitleva ekspertiisi teostamisel, kui ta ei ole

kvalifitseeritud hambaarst. Samuti võis EKEI eelneva alusel kaasata akti koostamisse dr VV.

21.3. Hageja väited dr VV seotuse kohta TÜ stomatoloogiakliiniku ja dr TS-ga ei anna alust

kahelda tema pädevuses ega erapooletuses, samuti tema osalusel koostatud arvamuse

usaldatavuses. Erinevalt hagejast ei loe ringkonnakohus kahe isiku ühist erialast, õppe- ja

teadustööd ulatuslikuks ja mitmekülgseks sõltuvussuhteks. Hageja esiletoodus ei viita miski

sellele, et dr TS (või keegi teine) mõjutanuks dr VV andma eksperdina vale või kallutatud

arvamust (vt ka eespool p 20.6).

21.4. EKEI-akti järeldused ei ole otseses vastuolus teiste tõenditega, sh kaebuse p-s 5.2.2

loetletuga. TT-, MB- ja TÜ-epikriisid ei sisalda meditsiinilisi järeldusi kliinikus tehtud

hambaravi ja hageja tervisekahjustuse põhjusliku seose kohta (vt pikemalt järgnevas p 69.5).

Hageja osalist töövõimet käsitlevad Sotsiaalkindlustusameti otsuseid ei pidanud EKEI-akti

esemeks olnud küsimustele vastamiseks hindama. Samuti ei näe ringkonnakohus selget

vastuolu EKEI-akti järelduste p 6 ja KG-arvamuse I p 1 vahel. Neist esimene käsitleb

olukorda, kus raviti üle juuretipu, aga teine üldisemalt hambaravi.

13 (36)

22. Hageja kriitika eksperdi KV kohta pole põhjendatud ning tema arvamuste ja ütlustega

saab asja lahendamisel arvestada. Põhjenduseks ja vastuseks kaebuse sellekohasetele

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

22.1. Hageja vaidlustab eksperdi KV pädevuse põhjusel, et ekspert KV viitas 09.11.2021 oma

pädevuse puudumisele restauratiivse hambaravi osas. Samas taotles hageja ise just selle

eksperdi määramist. Eksperdi KV viidatud avaldust maakohtule ei saa mõista viisil nagu

soovib hageja. Ekspert KV väljendas selgelt, et peab mõistlikuks uue eksperdi kaalumist

tingituna hageja rahulolematusest tema seniste vastustega. Ekspert KV ei keeldunud

ekspertiisi tegemisest ega soovinud ise ennast taandada pädevuse puudumise tõttu.

22.2. Eksperdi KV järeldused ei ole vastuolus ravidokumentatsiooni ega muude tõenditega.

KV-arvamuste kohaselt ei vasta ravidokumentatsioon nõuetele, mis on kooskõlas hageja enda

väitega (vt pikemalt järgnevas p 38). Ekspert KV ei pidanud hagejat üle vaatama ega tutvuma

kohtus kõigi asja materjalidega, sest niisugust korraldust kohust talle ei andnud ja ekspert on

pädev ise hindama, kas aastaid pärast vaidlusalust ravi patsiendi ülevaatamine on vajalik.

22.3. Niivõrd kui kohtul on võimalik ilma erialateadmisteta hinnata, ei ole eksperdi KV

järeldused ega nendeni jõudmise mõttekäigu kirjeldused vastuolus tõenditena esitatud õppe-

materjalide ja erialakirjandusega (pikemalt p 27). Ekspert KV ei pidanud arvamustes ega

ütlustes viitama erialakirjandusele, vaid piisav oli arvamuse andmine oma teadmiste ja talle

teada oleva kirjanduse põhjal. Kohtu võimalused hinnata eksperdi arvamuse õigsust

kirjanduses avaldatu põhjal on paratamatult piiratud, mistõttu ei tähenda arvamuse

põhjendamine kohustust viidata erialastele allikatele.

22.4. Eksperdile KV ei saa käesoleval juhul ette heita korduvate arvamuste andmist ja

järelduste täpsustamist. Pooled ega maakohus ei formuleerinud esimesel korral (st 30.06.2020

määruses ja sellele eelnenud menetlusdokumentides) piisavaid ja selgeid küsimusi, millele

antavate vastuste põhjal saanuks vaidluse lahendada. Eelkõige see tõi kaasa eksperdile

täiendavate küsimuste esitamise vajaduse. Eksperdi KV sisulised vastused olulistele

küsimustele ei ole ajas muutunud. Juba KV-arvamuses I sisaldub järeldus, et kostja ei teinud

vigu ravivõtete rakendamisel. Algselt leidis ekspert, et kostja tegi ravivea, alustades hamba 15

juureravi olukorras, kus hageja oli nõus breketraviga. Hilisemad täpsustused on tingitud

sellest, et eksperdini jõudis teave hageja keeldumise kohta brektravist. Ekspert oli järjekindel

aga osas, et hageja nõusolek või keeldumine tulnuks paremini dokumenteerida.

22.5. Eksperdi KV vastused ei ole omavahel vastuolus. Ainetu on hageja etteheide, nagu

oleks ekspert KV vastanud neljal erineval viisil küsimusele, kas kliinikus tekitati hagejale

raske tervisekahjustus. Sellist küsimust maakohus eksperdile ei esitanud (vt 30.06.2020

määruse resolutsiooni p 5 alapunktid, 20.01.2021 määruse resolutsiooni p 3 alapunktid).

KV-arvamused ja -ütlused pole vastuolulised hamba 15 ravile antud hinnangute osas.

Väljendid „oleksin võinud ka ise teha samad vead“ ja „heal keskmisel tasemel“ ei ole

teineteist välistavad, sest ka heal keskmisel tasemel tehtud ravi võib sisaldada teatavaid vigu

(eristudes nii väga heast ja keskmisest paremast tasemest). Lisaks anti vastused mõneti

erinevatele küsimustele. Hamba 15 raviga seotud väiteid käsitleb kohus pikemalt otsuse osas

E.2 (p 49 jj).

22.6. Lisaks leiab hageja, et KV-arvamustel ja -ütlustel on ringkaitse tunnused. Ringkonna-

kohus põhjendas eespool p-des 18–20, miks ei ole nimetatud argument tervikuna veenev.

Eksperdi KV saamine EHL-i juhatuse liikmeks ei kahanda tema arvamuste ega ütluste

usaldusväärsust. Samuti ei saa eksperdile KV ette heita kliiniku külastamist arvamuse

ettevalmistamisel, sest tal oli vaja tutvuda hageja ravi puudutavate materjalidega. Eksperdi

KV ja dr TS tutvus ja kohtumised ei tähenda, et nad mõlemad oleks hageja suhtes negatiivselt

meelestatud või oma arvamustes kallutatud. Sama valdkonna asjatundjate seostest ei järeldu

14 (36)

automaatselt nende ühine tegutsemine. Asjas ei ole esile toodud eksperdi KV konkreetset

seotust kostja või raviarstiga.

22.7. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus asjaolusid, mis viitaks eksperdi KV eba-

pädevusele, kallutatusele või teadvalt vale arvamuse andmisele. Ekspert KV ei keeldunud

arvamuse ega ütluste andmisest osas, mis oli hõlmatud maakohtu määratud ekspertiisiga.

23. Samuti pole põhjendatud hageja kriitika KG-arvamuste ja -ütluste osas. Ka nendega saab

asja lahendamisel arvestada kui eksperdi arvamuste ja selgitavate ütlustega, mida ringkonna-

kohus põhjendab järgmiselt.

23.1. Ekslik on hageja arusaam, et ekspert KG hakkas alles 18.11.2021 istungil ütlusi andes

välistama hamba 15 juureravi ja neuropaatia põhjuslikku seost. Juba KG-arvamuse I p 2

sisaldab tõdemust, et juureravi tagajärjel võib neuropaatiline valu tekkida üliharva.

Põhjendamatu on hageja kriitika, et olulised küsimused jäid eksperdilt KG samal istungil

küsimata eksperdi tegevuse tõttu. Pigem saab sarnaselt eespool p-s 22.4 märgituga pooltele ja

maakohtule ette heita ebakohast küsitlemist.

23.2. Ringkonnakohus ei tähelda vastuolusid eksperdi KG järelduste ja kaebuses p-s 11.2.1

loetletud tõendite vahel osas, milles tõendid on asja lahendamisel arvestatavad ja seotud

eksperdile esitatud kohtu küsimustega. Eksperdi KG arvamused ja ütlused ei ole sedavõrd

ebaselged, et neid oleks raske mõista. Kaebuses konkreetselt käsitletud KG-arvamuse I p 22

sisaldab arusaadavalt vastust, et kolmiknärvi neuropaatilisel valul võib olla mitmeid erinevaid

põhjuselt. Ekspert KG ei ole seda seisukohta hiljem muutnud ja see on kooskõlas teiste

tõenditega.

23.3. Ekspert KG ei ole alusetult keeldunud kohtu küsimustele vastamast. Maakohtu

30.06.2020 määrusega määrati ta eksperdiks neuroloogina. Seetõttu on asjakohane eksperdi

KG arusaam, et ta ei saa vastata muu valdkonna (sh hambaravi) küsimustele. Eelnev ei

takistanud eksperdil KG oma teadmiste ja pädevuse piires hindamast põhjuslikku seost (tema

pädevusest väljuva) hambaravi ja (tema kompetentsi kuuluva) närvikahjustuse vahel.

Kirjeldatud viisil pädevuse eristamine ei viita teadvalt vale arvamuse ega valeütluste

andmisele.

23.4. Ekspert KG võis kirjeldada neuropaatia eelsoodumust (sh pärilikkust) ka siis, kui temalt

selle kohta otseselt ei küsitud (TsMS § 301 lg 3). Siiski on käesoleval juhul maakohtu

30.06.2020 määruse resolutsiooni p-s 6.10 esitatud küsimus eelsoodumuse kohta, samuti

viitab muudele neuropaatia põhjustele samas p 6.13. Maakohus jättis p-ga 6.22 eksperdile KG

otsesõnu võimaluse avaldada täiendav arvamus, kui ta peab seda vajalikuks. Viited eel-

soodumusele ei ole vastuolus tõdemusega, et pole leitud ühtegi konkreetset kroonilise valu

tekkepõhjust (KG-arvamuse I p 12). Samas selgitas ekspert KG, et püsiva valu tekkimiseks on

mitmeid riskifaktoreid. Eksperdile KG ei saa ette heita, et ta ei kasutanud küsimustele vastates

õigusterminit „põhjuslik seos“, vaid käsitles „vallandavaid- ja riskifaktoreid“. Kohus saab

arvamuste ja ütluste sisuga sellegipoolest arvestada.

23.5. Asjaoludega sidumata ja seetõttu ainetuks jääb hageja arutlus kaebuse p-s 11.2.5 EIKi

praktika kohta. Hageja ei väida, et ekspert KG oleks olnud seotud kostja või raviarstiga.

Ringkonnakohus ei tähelda asjaolusid, mis viitaks eksperdi KG pooltest sõltumatuse

puudumisele.

23.6. Ühtlasi ei jaga ringkonnakohus hageja arusaama, et eksperdi KG ütlused võisid olla

kantud pahameelest seoses tema 11.02.2021 (ekspertiisist vabastamine) rahuldamata

jätmisega. Ütlustel ei ole solvumist, pahatahtlikkust ega erapoolikkust väljendavat sisu.

23.7. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus asjaolusid, mis viitaks eksperdi KG eba-

pädevusele, kallutatusele või teadvalt vale arvamuse andmisele. Samuti ei ole ekspert KG

15 (36)

arvamuse ega ütluste andmisest keeldunud osas, mis oli hõlmatud maakohtu määratud

ekspertiisiga.

B.4. Asjatundjate arvamused

24. Ringkonnakohus nõustub kostja ja maakohtuga, et hageja esitatud ML- ja HM-arvamused

on ebausaldusväärsed ning need tuleb jätta tõendina arvestamata (TsMS § 238 lg 5 ls 2).

Seetõttu pole vaja hinnata ka teisi dr ML koostatud ega tema pädevuse kohta esitatud

tõendeid.

24.1. Dr ML osales kohtumenetluses hageja nõustajana. Nõustaja avaldustest istungitel

nähtub selgelt hageja positsiooni toetamine. Nõustaja arvamust pole võimalik pidada

erapooletuks ega objektiivseks. Maakohus märkis õigesti, et ML-arvamus on selges vastuolus

teiste asjas kogutud tõenditega. Dr ML asus ekspertidest ja asjatundjatest põhimõtteliselt

erinevale seisukohale hamba 15 ravivajaduse, ravivõtte ja sellele antava hinnangu osas. Dr

ML püüdis hinnata neuropaatia põhjuseid, mis pigem väljub tema kui hambaarsti pädevusest.

Kostja tõi põhjendatult esile, et dr ML võib olla kostja suhtes vaenulikult meelestatud, sest

kliiniku asutasid ja hakkasid seal hambaravi teenust osutama arstid, kes lahkusid dr ML

juhitud hambakliinikust. ML-arvamus tervikuna on kostja suhtes äärmiselt kriitiline ja ravi

halvustav. Koostoimes annavad need asjaolud alust lugeda ML-arvamus tõendina

ebausaldusväärseks.

24.2. Dr HM on vaidlustamata asjaoludel hageja tädi. Maakohus jättis HM-arvamuse

tõendina arvestamata pelgalt vastuolu tõttu teiste tõenditega. Ringkonnakohus nõustub selle

põhjendusega, pidades lisaks võimalikuks, et arvamus on kallutatud tulenevalt selle koostaja

ja hageja vahelisest küllalt lähedasest sugulusest. Dr HM ja hageja suhe ei vasta TsMS § 257

lg 1 ega § 23 p 2 tunnustele, aga tõendi ebausaldusväärsus võib olla tingitud kaugemast

sugulusest. Hageja tellimusel esitatud HM-arvamus sisaldab vastuseid pimesoole põletiku

põhjuste ja valuvaigistite pikemaajalise tarbimise kohta esitatud küsimustele, mis väljuvad

hambaarsti pädevusest. Koostoimes annab eelnev alust lugeda HM-arvamus tõendina

ebausaldusväärseks.

25. Hageja kriitika TO- ja PV-arvamuste osas pole põhjendatud.

25.1. Poole esitatud asjatundja arvamus on lubatav dokumentaalne tõend (TsMS § 293 lg 2 ls

2, nt RKTKm 21.06.2021, 2-15-13627/151, p 23; RKTKo 09.03.2011, 3-2-1-169-10, p 17).

Hageja leiab, et kõnealused arvamused on tõenditena sobimatud, sest need tellis kostja.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Mõlemad pooled esitasid asjatundjate arvamusi, mis

koostati nende tellimusel. Pooled on kohtu ees võrdsed (TsMS § 7). Hageja esitas samale

tunnusele vastavad arvamused ja kostjale ei saa ette heita olemuselt sarnaste tõendite

esitamist.

25.2. TO-arvamuse järeldus hambaravi tulemusel tekkida võiva kolmiknärvi kahjustuse kohta

ei ole vastuolus KG-arvamustega. TO-arvamuse järgi on kolmiknärvi kahjustus endodontilise

ravi tulemusel väga harv nähtus (lk 8). Ekspert KG leidis, et hambajuure ravi järgselt võib

tekkida posttraumaatiline kolmiknärvi kahjustus (KG-arvamuse I p 1), aga neuropaatiline valu

juureravi tagajärjel üliharva (p 2). Need seisukohad ei ole teineteist välistavad, vaid viitavad

pigem mõlemad, et asjaomane kahjustus on võimalik, kuid vähe tõenäoline. Sisuliselt on nii

dr TO kui ka ekspert KG konkreetselt hageja haigusjuhtu uurides järeldanud, et tema puhul ei

põhjustanud kliinikus tehtud protseduurid kolmiknärvi neuropaatiat.

25.3. Hageja leiab, et TO-arvamus sisaldab valeväiteid lisaks eelmises p-s 25.2 analüüsitule

ning on manipuleeriv ja pahatahtlik. Need etteheited on ainetud ning asjaolude ja tõenditega

sidumata. Samuti puuduvad viited, et arvamuse võiks olla tegelikult koostanud keegi teine.

TO-arvamust ei saa jätta kõrvale pelgalt põhjusel, et koostaja ei ole hagejat ise üle vaadanud,

sest ka teised asjatundjad on pidanud võimalikuks anda hinnanguid ravidokumentatsiooni,

16 (36)

röntgenpiltide jms põhjal. Samuti ei pea kohus iga asjatundjat tema arvamuse usaldusväärsuse

kontrollimiseks tunnistajana üle kuulama. Sarnaselt eespool p-s 20.2 dr TS kohta märgituga,

ei kahanda dr TO usaldusväärsust tõsiasi, et ta on osalenud lektorina kostja korraldatud

konverentsil.

25.4. PV-arvamuse p 1 on sõnastatud üldisena (hamba 15 üle juuretipu täitmine ei saa

kahjustada kolmiknärvi) ja p 2 käsitleb konkreetselt hageja ravijuhtu (hamba 15 juurekanal on

vähesel määral ületäidetud, aga see ei põhjustanud kolmiknärvi kahjustust). Kumbki järeldus

ei ole vastuolus teiste tõenditega, sest samal üldistuse astmel küsimust eksperdilt KG ei

küsitud ning TO- ja KG-arvamustes hamba 15 üle juuretipu täitmisest tingitud kolmiknärvi

kahjustust teoreetiliselt ei hinnatud. Hageja ravi ja tervisekahjustuse osas on nimetatud arstid

üksmeelsed.

25.5. TO- ja PV-arvamuste järeldused pole vastuolus kaebuse p-s 5.4 loetletud muude asja-

kohaste tõenditega, samuti pole arvamused omavahel vastuolus.

B.5. Muud tõendid

26. Raviarsti ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul usaldusväärsed ja jäävad seetõttu

hindamata. Raviarst on huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks, sest vastupidisel juhul

võiks ta omakorda vastutada diagnoosi- või ravivigadega põhjustatud kahju eest. Neil

kaalutlustel tuleb raviarsti ütlustel rajanevad maakohtu põhjendused vaidlustatud otsusest

välja jätta. Ühtlasi pole vaja käsitleda kaebuse väiteid ütluste ekslikkuse või neist väidetavalt

nähtuva omaksvõttu kohta. Ringkonnakohus märgib, et tunnistajana ütlusi andes ei saanud

raviarst kostja nimel asjaolusid omaks võtta.

27. Erialakirjanduse ja õppematerjalide tõenditena hindamise võimalused on piiratud. Kohus

ei saa kontrollida, kas arst, ekspert või asjatundja on teinud meditsiinivaldkonna teadmistega

lugejale või õppijale suunatud materjalide järgi põhjendatud otsustuse. Nii kohtupraktikas kui

ka erialakirjanduses on viidatud, et arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemiseks on

vaidlustes vajalik eksperdiarvamus, sest kohtul puuduvad meditsiinivaldkonna eriteadmised

(vt RKTKo 27.02.2019, 2-17-12477, p-d 19.2 ja 19.3; VÕS komm IV, § 762, p 3.1). Kohtul

on võimalik hinnata hagejale määratud diagnoosi ja ravi võimalikku ebaõigsust üksnes poolte

esitatud tõendite alusel. Kohus ei saa ise anda hinnangut hageja ravile ega tervislikule

olukorrale meditsiinilise dokumentatsiooni ega sama valdkonna kirjanduse ja õppevahendite

alusel, sest tegemist ei ole õigusliku küsimusega (sarnaselt ka nt TlnRnKo 31.03.2025, 2-22-

5116, p 15.6).

C. Asjaolud

28. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest

asjaoludest, mis on vaidlustamata (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4) ning maakohtu otsuses osaliselt ka

tuvastatud (TsMS § 652 lg 1 p 1):

-

hageja pöördus kliinikusse 2012. a jaanuaris ja sealne hambaravi kestis 2013. a

juunini;

-

kliinikusse pöördumise järgselt võidi arutada breketravi, aga kirjalikult koostas ja

saatis raviarst 26.04.2012 e-kirjaga hagejale plaan I (I kd tl 43–44) ning 19.03.2013

visiidi kirjeldusse on märgitud teise raviplaani (plaan II, IV kd tl 105–106) arutelu;

-

plaan I kajastas kavandatud toiminguid hammastega 17, 16, 14–27, 48–45 ja 34–38,

st hamba 15 protseduure plaan I ette ei näinud;

-

kostja ei nõustunud talle plaani I alusel pakutud breketraviga;

-

hageja hammastele tehti kliiniku ravikaardil (I kd tl 39–42) kajastatud toimingud, sh

25.02.2013 hamba 15 juureravi, mille käigus toimus ühe juurekanali tipu juures

ületäitmine – pooled vaidlevad küsimuses, kui ulatuslik;

17 (36)

-

kostja saatis 16.07.2013 hagejale e-kirja, millega ütles tervishoiuteenuse osutamise

lepingu üles (I kd tl 45);

-

hageja on alates 21.04.2014 osaliselt töövõimetu (40%) ja selle määra suurendati

alates 30.04.2015 (60%) – seda kajastavad Sotsiaalkindlustusameti 07.05.2014–

08.04.2016 otsused (I kd tl 129–132);

-

hageja esindaja saatis 07.07.2015 kostjale nõudekirja (I kd tl 143–152), milles palus

hüvitada kahju 84 071,45 € (sh mittevaraline 57 000 € ja varaline 27 071,45 €), andes

tasumiseks tähtaja 21 päeva; kostja sai nõudekirja kätte.

29. Kaebuse esimene väide on osaliselt põhjendatud, sest maakohus ei käsitlenud

vaidlustamata asjaolusid määratledes plaane I ja II päris täpselt sellisena nagu oli poolte

väidete ühisosa. See ei toonud kaasa asjaolude ebaõiget tuvastamist ega mõjutanud asja

lahendamist sisuliselt. Samuti ei nähtu raviplaanidega seonduvast maakohtu erapooliklikkus

ega kallutatus.

30. Tuvastatavate asjaolude ulatuse ja eristuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

30.1. Pooled vaidlevad põhimõtteliselt küsimuses, kas kosta põhjustas tervishoiuteenust

osutades või ka seda osutamata jättes hagejale varalise ja mittevaralise kahju. Hageja teeb

kostjale arvukalt etteheiteid, mille põhjal saab tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmise

etappe eristada järgmiselt:

-

patsiendi algstaatuse ehk esialgse olukorra fikseerimine;

-

(eelnevate) uuringute tegemine;

-

diagnoosimine;

-

ravivajaduse määratlemine ja raviplaani koostamine ehk raviotsustuste tegemine;

-

ravivõtete rakendamine ja selle tulemuse hindamine (järgnevate) uuringutega.

30.2. Senises kohtupraktikas on VÕS § 770 lg-te 1 ja 4 sõnastuse põhjal tervishoiuteenuse

osutaja rikkumisi kõigil neil etappidel üldistavalt märgitud kui diagnoosi- ja ravivigu.

Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul asjaolude tuvastamisel kohane eristada kõiki

eelmise alapunkti etappe. Diagnoosiviga on tervishoiuteenuse osutaja rikkumine kolmel

esimesel etapil ja raviviga kahel viimasel.

30.3. Võttes arvesse kaebuse väidete sisustamiseks kasutatud asjaolusid, tuleb eelkõige

tuvastada hammastega 15–17, 21, 22 ja 27 (vaidlusalused hambad) seonduvaid asjaolusid.

Hagiavalduses tugines hageja viie hamba (15–17, 25 ja 27) kaotusele kostja tegevuse tõttu,

aga hammast 25 hageja kaebuses ei nimeta. Maakohus tuvastas hamba 25 kohta ainsa

asjaoluna vaidlustatud otsuse p-s 148, et kliiniku ravikaardi 12.04.2012 teise kande kohaselt

oli hammas külmatestile hüperaktiivne ja seda pole hageja dokumenteerimise, diagnoosimise

ega ravi vaatekohast vaidlustanud. Lisaks esitasid pooled maakohtus väiteid hammaste 14 ja

24 kohta, aga ka neid hageja kaebuses ei käsitle. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et

käesolevas asjas esitatud nõuded rajanevad viie hambaga (15–17, 25 ja 27) seotud

probleemidel, aga TsMS § 633 lg 2 p 3; § 633 lg 3 p-de 1 ja 2 ning § 651 lg 1 kohaselt ei ole

neist hammas 25 apellatsiooniväidetega hõlmatud. Seevastu saab ringkonnakohus kaebuse

seitsmenda väite osana käsitleda hammaste 21 ja 22 diagnoosi dokumenteerimist.

30.4. Kõigi vaidlusaluste hammaste osas hindab ringkonnakohus dokumenteerimiskohustust,

mille põhjal saab otsustada tõendamiskoormise jaotuse (järgnevas osa D). Seejärel saab

kontrollida poolte väiteid diagnoosi- ja ravivigade kohta (osa E) või muude puuduste kohta

kostja toimingutes (osa F). Kui vigu või puudusi esineb, siis tuleb lõpuks kontrollida, kas

hageja tervisekahju ning kostjale ette heidetavate tegude vahel on põhjuslik seos (osa G).

D. Dokumenteerimis- ja teavitamiskohustused

18 (36)

D.1. Dokumenteerimiskohustus

31. Hageja väite (e) ja kaebuse seitsmenda väite kohaselt rikkus kostja dokumenteerimis-

kohustust. Konkreetselt tõi hageja esile, et ravikaardi kanded pole piisavad (mh puuduvad

patsiendi kaebus, diagnoos, ravi eesmärk, märked saatekirjade ja nende põhjuste, samuti

röntgenuuringute kohta) ning 20.02., 22.02., 21.03., 03.05. ja 06.05.2013 visiidid on

kajastamata.

32. Tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt

dokumenteerima ja vastavaid dokumente säilitama (VÕS § 769 ls 1). Dokumenteerimis-

kohustuse nõuetekohane täitmine võimaldab patsiendil vajaduse korral kontrollida

tervishoiuteenuse osutamise mahtu ja sisu, aga lisaks järgib see andmete kogumise,

säilitamise ja ka ravi käigus kasutamise eesmärke (vt nt G. Ulla, Meditsiiniõiguse põhimõtted

võlaõigusseaduses ja eriseadustes. Magistritöö, Tartu 2021, lk 55). Tervishoiuteenuse osutaja

vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, v.a juhul, kui tervishoiuteenuse

osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (VÕS § 770 lg 3). Tõendamiskoormis

pöördub viidatud sätte alusel ringi üksnes nende asjaolude puhul, mille dokumenteerimise

kohustust rikuti (RKTKo 27.02.2019, 2-17-12477/109, p 15).

33. Maakohus leidis, et kostja ei rikkunud dokumenteerimiskohustust. Järeldus tugines

kaudsetele tõenditele (haldusasja otsus, TKE-protokollid ning ekspertide ja asjatundjate

arvamused). Maakohus ei põhjendanud, miks ta jättis hindamata kliiniku ravikaardi ega

võrrelnud seda teiste hageja esitatud ravikaartidega. Samuti jättis maakohus välja selgitamata

hambaravi (ja ka üldisemalt tervishoiuteenuse osutamise) dokumenteerimisele õigusaktidest

tulenevad nõuded. Nii ei ole vaidlustatud otsus kõnealuses osas piisavalt põhjendatud, millega

maakohus rikkus TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8. Ringkonnakohus maakohtu

üldistatud järelduse ega põhjendustega ei nõustu ning leiab, et kostja rikkus osaliselt

dokumenteerimiskohustust.

34. Dokumenteerimiskohustuse sisu ja ulatuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

34.1. TTKS § 4² lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimisel on

kohustuslik kasutada riigi infosüsteemi klassifikaatoreid, loendeid, aadressiandmeid ja tervise

infosüsteemi standardeid. TTKS § 4² lg 2 alusel kehtestatud määruse nr 56 § 2 lg 2 järgi

peavad kanded dokumentatsioonis olema riigikeelsed (vajadusel ladinakeelsed), korrektsed ja

loetavad.

34.2. Sama määruse § 83 lg 3 nägi asjakohases redaktsioonis ette, et hambaravikaardile tuleb

kanda üldanamnees, patsiendi üldine terviseseisund (p 1) ning suu- ja hammaskonna

anamnees, suuõõne seisund (p 2). Vastavalt lõigetele 4–6 tuli hambaravikaarti teha kanded

objektiivse uuringu, vaatluse, palpatsiooni (edaspidi kokkuvõtvalt: uuringud), ravivajaduse

(eristades limaskesta, hambahaiguste ennetamist, proteese, hambumuse füsioloogiat, kirurgiat,

ortodontiat, röntgenuuringuid, mudeleid ja konsultatsioone) ning hammaste karioloogilise

staatuse kohta. Lõigetes 8–11 sisaldusid loetelud staatusmärkidest, hambapindade

numeratsioonist, materjalidest ja proteetika lühenditest, mida tuli hambaravikaardil kasutada.

34.3. Lõige 12 sätestas, et hambaravikaardi päeviku ossa tuli mh kanda diagnoositud haiguse

nimetus ja kood rahvusvahelise haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise

klassifikatsiooni kümnenda väljaande (RHK-10, kättesaadav https://rhk.sm.ee/) järgi (p 2),

raviplaan (p 3) ja tehtud ravi (p 5). Ringkonnakohus leiab, et pelgalt diagnoositud haiguse

RHK-10 koodi ravikaarti märkimata jätmine ei ole VÕS § 769 ls 1 järgse dokumenteerimis-

kohustuse piisav rikkumine, et tuua kaasa tõendamiskoormise ümberpöördumine vaidluse

sisuliste asjaolude osas juhul, kui diagnoos on selge ja arusaadav, sh kooskõlas teiste

eelnevates alapunktides viidatud tingimustega.

19 (36)

34.4. Hageja etteheiteid kostja osutatud tervishoiuteenusele puudutavad uuringuid, ravi-

vajadust, diagnoosi ja ravimeetodeid. Tulenevalt põhimõttest, et tõendamiskoormis pöördub

ringi üksnes asjaolude puhul, mille dokumenteerimise kohustust rikuti, tuleb neist igaühe

dokumenteerimist eraldi hinnata. Siinjuures on mõju tõendamiskoormisele avaram: kui

dokumenteerimata jäid uuringud, siis tuleb kostjal tõendada ravivajadus ja diagnoos, kui aga

need omakorda on dokumenteerimata, siis ka ravi vastavus arstiteaduse üldisele tasemele.

34.5. Lähtudes käesoleva punkti alapunktides kirjeldatud reeglitest ja põhimõtetest tuvastab

ringkonnakohus kostja dokumenteerimiskohustuse täitmise osas järgneva.

35. Põhjendatud ei ole kostja arusaam, et tema ravikaart vastas toonasele keskmisele

tasemele. Näiteks nähtub teise kliiniku ravikaardilt (I kd tl 48–56), et selles sai kujutada nii

hammaste staatust kui ka diagnoose koos RHK-10 koodidega, samuti selgemalt kirjeldada

ravivõtete rakendamist ja patsiendi kaebusi. Kostja ei saa puudulikku dokumenteerimist

vabandada ravikaardi koostamiseks ja säilitamiseks kasutatud tarkvara piirangutega, sest

kostja pidi ise valima oma töö korraldamiseks kohased vahendid. Kuigi hageja väidab ja

soovib tõendada, et kostjat on meedias nimetatud kui Eesti üht kallimat hambakliinikut (II kd

tl 149), ei oma see kostja kohustuste täitmise hindamisel otsest tähtsust, sest lepingust

tulenevaid kohustusi tuleb kohaselt täita ka olenemata kokku lepitud hinnast.

36. Hagejal ei ole kostjale etteheiteid enne plaani I koostamist ja selle realiseerimisele

asumist tehtud hammaste 11 ja 12 ravi osas. Seega nende hammastega seonduvaid asjaolusid

pole vaja tuvastada. Küll aga nähtub kliiniku ravikaardilt, et hageja kliinikusse saabumisel on

sellele kandmata üldanamnees, üldine terviseseisund, samuti suu- ja hammaskonna anamnees

ning suuõõne seisund. Neid puudusi ei ole ka hilisemates kannetes kõrvaldatud. KV-arvamuse

I p 2 kohaselt puudusid kohtule esitatud ravikaardil üldanamnees ja patsiendi kaebused

raviplaani koostamise põhjendustena. Lisaks viitavad KV-arvamuse I p 8 hamba staatuse

kaardi ja KV-arvamuse II esimesed kaks vastust diagnooside puudumisele. KV-arvamuse III

p 3.3 võimaldab järeldust, et hageja kliinikusse saabumisel uuringuid siiski tehti, aga

koostoimes eksperdi hinnangute ja ka ravikaardi kannetega tuleb tõdeda, et nende läbiviimine

ja tulemused jäid kohaselt dokumenteerimata. Nii rikkus kostja määruse nr 56 § 83 lg 3 p-te 1

ja 2 ning diagnooside osaliselt märkimata jätmisega lg 12 p 2 mh vaidlusaluste hammaste

osas.

37. Kaebuse seitsmenda väite raames tugineb hageja eraldi hammaste 21 ja 22 diagnoosi

dokumenteerimata jätmisele. See väide ei ole põhjendatud ega mõjuta ka asja lahendamist.

Mõlema kõnealuse hamba kohta on vastavalt 23. ja 27.04.2012 kannetes märge „per apic

chr“. Koostoimes KV-arvamuse I p-ga 4 on arusaadav, et diagnoositi krooniline apikaalne

periodontiit. Kuigi TO-arvamuse lk 2–3 järgi saab eeldada, et kirjeldusena võinuks kajastada

varasema ebaadekvaatse juureravi, ei puutu see hageja väitesse diagnoosi kohta. Diagnoosi

juures RHK-10 koodi K04.5 (krooniline apikaalne periodontiit – periodontitis apicalis

chronica) märkimata jätmine ei ole dokumenteerimiskohustuse oluline rikkumine (vt eespool

p 34.4). Lisaks ei väida hageja kaebuses, et hammaste 21 või 22 ravimisel tehti vigu, mis

põhjustasid tal edaspidi tervisekahjustuse. Ainult dokumenteerimiskohustuse rikkumine ei ole

asjaolu, mille esinemisel saaks rahuldada varalise või mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

Neil kaalutlusel pole vaja samade hammastega seonduvaid muid asjaolusid tuvastada.

38. Plaani I järgi asus kostja ravima mh hambaid 17, 16, 25 ja 27. Lisaks toimus kliinikus

hamba 15 ravi, mida plaan I ei kajastanud. Hageja väitel kaotas ta need hambad kostja ravi

tagajärjel. Eespool p 30.1 järgi ei ole apellatsioonimenetluses vaja käsitleda hambaga 25

seonduvat. Teiste nimetatud hammaste ravivajaduse ja ravivigadega seotud

tõendamiskoormise jaotamiseks tuleb hinnata, kas esineb veel täiendavaid

dokumenteerimiskohustuse rikkumisi.

20 (36)

38.1. Hamba 15 kannete ja nende nõuetekohasuse osas tuvastab ringkonnakohus kliiniku

ravikaardi põhjal järgmist:

-

02.03.2012 kandest ei nähtu andmed uuringute, ravivajaduse, karioloogilise staatuse

ega diagnoosi kohta – vähemalt suurem osa neist andmetest (eelkõige hamba

tasapinna ja asendi kohta) puuduvad ka järgnevates kannetes;

-

12.04.2012 teine kanne ei ole väga selge, aga sellest on aru saada, et

sügavhambumuse diagnoos hõlmab vähemalt hambaid, mille kõrgust sel visiidil

korrigeeriti (flowga tõsteti), sh hammast 15; diagnoosi juures on märkimata RHK-10

kood;

-

13.12.2012 tõdeti, et hammas vajab intrudeerimist ja arutati breketravi, aga ei selgu,

kas samas kirjeldatud toimingud (jäljend, näokaar, CR) hõlmasid hammast 15;

-

27.12.2012 kahtlustas arst mh hamba 15 kokkuhammustamisel valu ja ilmselt lihviti

hammas siis madalamaks;

-

02. ja 03.01.2013 kanded kajastavad samuti hamba kõrgusele viitavaid probleeme ja

sellest tingitud intrudeerimise või teise võimalusena ortodontilise ravi vajadust;

-

25.02.2013 toimus juureravi ja selle kohta on dokumenteeritud proteetiline näidustus,

samuti on mõistetavalt kirjeldatud juureravi käiku, kuid märkimata on, kas mõõdeti

juurekanali sügavust ja kas samal päeval tehti enne või pärast ravi röntgenuuring;

-

27.02.2013 on röntgenuuringu tegemine dokumenteeritud ja selle põhjal tehtud märge

„juuretäidis ok“. Samas on hammas „hambumusest välja võetud“, mille kohta puudub

selge kirjeldus, miks ja mis viisil seda saavutati;

-

01.03.2013 lihviti hammas madalamaks;

-

14.03.2013 jätkati lihvimist pärast kahenädalase stabiilsuse sedastamist;

-

07.06.2013 ehk umbes kolm kuud hiljem kontrolliti hammast hageja soovil mõra

suhtes, milleks eemaldati täidis kuni kanali suudmeni, aga mõra ei tuvastatud;

-

12.06.2013 dokumenteeriti hageja soov, lihvida hammas madalamaks, aga nimetatud

toimingut ei tehtud, sest raviarst ei pidanud seda õigeks.

KV-arvamuse I p 7 kohaselt puudub ravikaardil täpsustus, miks ei valitud breketravi, millega

patsient oli nõus. KV-arvamuse-III p 3.2, mis KV-arvamuse I p 7 kaudu käsitleb hammast 15,

sisaldab etteheidet, et puudub dokumenteeritud teave periodontiidi diferentsiaaldiagnostika

kohta 2013. a veebruaris. Ühtlasi kordab ekspert samas oma varasemat kriitikat, et puudub

hamba breketraviga nihutamisest loobumise põhjendus.

Hamba 15 osas saab vahekokkuvõttena märkida, et lisaks p-s 35 märgitule puuduvad kliiniku

ravikaardilt uuringute ja karioloogilise staatuse andmed ning ravivajadus on dokumenteeritud

osaliselt. Diagnoos sügavhambumus on märgitud ilma RHK-10 koodita, kuigi kostja

08.05.2025 selgituse p 10 järgi tulnuks viidata vähemalt koodile K07.2 (hambakaarte suhte

anomaaliad, sh sügav+sügavhambumus). Koodi märkimata jätmine ei pööra tõendamis-

koormist ringi (vt eespool p 34.4), aga teiste puuduste tõttu tuleb kostjal tõendada, et hageja

hammaste staatus õigustas sügavhambumuse diagnoosi ja selle põhjal tehtud raviotsustusi.

Sama hamba ravi on muus osas dokumenteeritud arusaadavalt, kuid 25.02.2013 visiidil

toimunud juureravi kirjeldus on põhjendamatult napp ega sisalda viiteid uuringutele (nt

võrreldes teise kliiniku ravikaardi 12.02.2016 kandega hamba 25 kohta). Ringkonnakohtul ei

ole oskusi hinnata, kas samal päeval tehtud röntgenpilt (V kd tl 164) on korrektne, aga kostja

pole ka tõendanud, et oleks tehtud kõik vajalikud uuringud. Seetõttu jaotub tõendamiskoormis

ravivõtte rakendamise vigade osas nii, et kostja peab tõendama viidatud juureravi kohasuse,

aga hageja tõendada on sama hamba ravimisel tehtud muud võimalikud vead.

38.2. Hamba 16 kannete ja nende nõuetekohasuse osas tuvastab ringkonnakohus järgmist:

21 (36)

-

12.04.2012 teisest kandest on sarnaselt eelmises alapunktis märgituga aru saada, et

diagnoositi sügavhambumus ja alustati hamba kõrguse muutmist;

-

15.11.2012 kandest nähtub, et hambale otsustati teha ajutine kroon;

-

13.12.2012 selgitas raviarst, et see hammas vajab intrudeerimist, aga samast kandest

ei selgu, kas seal kirjeldatud toimingud (jäljend, näokaar, CR) hõlmasid ka seda

hammast;

-

02. ja 03.01.2013 kanded kajastavad samuti hamba kõrgusele viitavaid probleeme ja

sellest tingitud intrudeerimise või teise võimalusena ortodontilise ravi vajadust;

-

10.01.2013 kande kohaselt peeti vajalikuks eelnevat fiibertihvti ja ajutise krooni

paigaldamist, lähtudes hageja nõusolekust breketraviga;

-

21.01.2013 paigaldati fiibertihvt ja ajutine kroon.

Sarnaselt hambaga 15 on ka hamba 16 algse staatuse ja uuringute osas dokumenteerimis-

kohustus täitmata, aga diagnoos dokumenteeritud. Dokumenteerimata on uuringud, mille

põhjal peeti vajalikuks fiibertihvti ja ajutise krooni paigaldamist. Diagnoosi ja raviotsustuste

õigsus jääb kostja tõendada. Ravi on dokumenteeritud arusaadavalt, st ravivõtete

rakendamisel vigade tegemist peab tõendama hageja.

38.3. Hamba 17 kannete ja nende nõuetekohasuse osas tuvastab ringkonnakohus järgmist:

-

16.05.2012 kandes kajastub hammas kui valulikus piirkonnas asuv, aga valu

põhjusena nähtub samast kandest pigem vastas lähedal asuvast hambast 48 lähtuv

probleem;

-

11.06.2012 algas vana täidise eemaldamine, aga selle eel või juures ei kirjeldata

uuringuid, ravivajadust, karioloogilist staatust ega diagnoosi;

-

15.06.2012 märgiti kaardile kaebused, st pärast (ümber)ravi alustamist, ja eemaldati

juuretäidis kõigist kanalitest;

-

03.09.2012 märgitakse kaebuste puudumist, kuid ometi kirjeldatakse teatavaid

toiminguid (täidetud voolav GP, Buk kanalid peathivt F1+ voolav GP. FujiII), aga

diagnoosi kandest ei nähtu;

-

01.04.2013 kanne piirdub ülesehitusaine (voco rebilda D) viitega;

-

19.06.2013 kanne sisaldab tõdemust, et hammas tuleks eemaldada.

Sarnaselt eelnevaga on ka hamba 17 algse staatuse ja uuringute osas

dokumenteerimiskohustus täitmata. Samuti pole kannetest võimalik aru saada, millistel

kaalutlustel ravivõtteid rakendati. Diagnoosi ja selle põhjal tehtud raviotsustuste õigsus jääb

kostja tõendada. Dokumenteerimata on uuringud, mille põhjal peeti vajalikuks hamba

eemaldamist, st ka selles osas on tõendamiskoormis kostja kanda. Vigu ravivõtete

rakendamisel peab tõendama hageja.

38.4. Hamba 27 kannete ja nende nõuetekohasuse osas tuvastab ringkonnakohus järgmist:

-

12.04.2012 esimeses kandes märgitakse, et hammas on (koos lähedaste hammastega

23 ja 24) külmatestile hüperreaktiivne ning sama kuupäeva teisest kandest on aru

saada, et diagnoositi sügavhambumus ja alustati kõrguse muutmist – kostja ei ole

näidanud, et külmatestiga oleks tuvastatud sügavhambumuse diagnoosiks vajalikke

andmeid, mistõttu uuringute andmed pigem puuduvad;

-

13.09.2012 kanne sisaldab kroonilise apikaalse periodontiidi diagnoosi (per apic chr,

vt eespool p 37) ja märget „Kanalite puhas. MB 18 mm k-viil 10ga. MB2 suue on,

aga nõeltega sisse ei pääse (pt ei lähe suu noo lahti)“;

-

15.11.2012 esimeses kandes on märge, et „Mes-lt“ jookseb mõra ja sama päeva

mõlema kande kohaselt tuleb hammas eemaldada;

22 (36)

-

07.02.2023 kanne kirjeldab hamba eemaldamise järgseid probleeme.

Hageja etteheide hamba 27 ravi osas seisneb selles, et kui 03.10.2012 paigaldati ajutised

kõrgendused, oli 13.09.2012 alustatud juureravi veel lõpetamata. Ravikaardilt ega muudest

dokumentidest ei nähtu juureravi lõpuleviimist. Samuti ei sisalda ravikaart kandeid

kõrgenduste just 03.10.2012 paigaldamise näidustuse ja põhjenduste kohta. KV-arvamuse I p

21 viimase lõigu kohaselt jäi hamba 27 juureravi pooleli, aga seda ei saanud 15.11.2022 enam

mõra tõttu jätkata. Tervikuna järeldab ringkonnakohus eelnevast, et hamba 27 juureraviga

seonduv ei ole piisavalt dokumenteeritud ja kostja kahjuks pöördub tõendamiskoormis selle

hamba osas tervikuna ringi.

39. Põhimõtteliselt on õige hageja väide, et e-kirjadest ja kuvatõmmistelt (I kd tl 102–104)

nähtuvad 20.02., 22.02., 21.03., 03.05. ja 06.05.2013 visiidid on kliiniku ravikaardile

kandmata, aga sarnaselt eespool p-ga 37 ei mõjuta see tõendamiskoormise jaotust ega asja

lahendamise tulemust. Hageja ei väida, et neil visiitidel oleks uuritud või ravitud

vaidlusaluseid hambaid või tehtud muid toiminguid, mis tõid kaasa hilisema

tervisekahjustuse.

40. Ringkonnakohus ei nõustu vaidlustatud otsuse p-s 116 kajastuva maakohtu seisukohaga,

et dokumenteerimiskohustuse rikkumisele saab hageja tugineda vaid juhul, kui see on väga

ulatuslik ja välistab üldse nõuete esitamise. Piisav on juba rikkumine, mis vähendab hageja

võimalust oma nõuet maksma panna (RKTKo 27.02.2019, 2-17-12477/109, p 16). Käesoleval

juhul on eelnevas tuvastatud dokumenteerimiskohustuse rikkumised üldiselt (p 36) ja

hammaste kaupa (p 38) sellised, mis võisid vähendada hageja võimalusi oma nõuete

esitamisel ja põhjendamisel.

D.2. Patsiendi teavitatud nõusolek

41. Hageja väite (d) ja kaebuse kaheksanda väite kohaselt rikkus kostja kohustust teavitada

hagejat kui patsienti enne ravi alustamist sellega kaasnevatest riskidest ja hageja omakorda ei

andnud nõusolekut selliseks raviks, mida kostja tegi. Maakohus hagejaga ei nõustunud.

42. Ringkonnakohus nõustub valdavas osas maakohtu järelduste ja põhjendustega. Eespool p

26 kaalutlustel jäävad põhjendustest välja osad, mis tuginevad raviarsti tunnistajaütlustele.

Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus siiski, et kostja rikkus hageja teavitamise ja seega

ka temalt teavitatud nõusoleku saamise kohustust seoses hamba 15 juureraviga. Ringkonna-

kohus märgib vastuseks kaebusele ja põhjenduseks järgmist.

42.1. Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 770 lg-d 3 ja 4 ei mõjuta tõendamiskoormise

jaotust teavitamise ja nõusoleku saamise kohustuse rikkumise väidete korral. Vaieldavaks

peetakse küsimust, kas teavitamise ja nõusoleku saamise kohustuse eesmärk on kitsalt

kehalise enesemääramisõiguse austamine ja selle rikkumine toob kaasa ainult mittevaralise

kahju või tuleb hüvitada ilma kehtiva nõusolekuta osutatud tervishoiuteenuse korral ka selle

teenuse ebaõnnestumisest tulenevad kulutused. Sõltumata eeltoodust peetakse

tervishoiuteenuse osutaja vastutust võimalikus vaid juhul, kui täiendavad kulutused tulenevad

just sellise riski realiseerumisest, millest oleks pidanud patsienti teavitama, kuid ei teavitatud.

Edukaks nõudeks ei piisa patsiendi väitest, et kui ta oleks veel sellest riskist ka teadlik olnud,

siis ta ei oleks nõusolekut andnud ja siis ei oleks realiseerunud ka teavitamata jäänud risk, sest

kogu teenuse oleks jäänud osutamata. Isegi, kui täiendavad kulutused tulenevad realiseerunud

riskist, millest patsienti ei teavitatud, saab tervishoiuteenuse osutaja esitada sellisele nõudele

hüpoteetilise nõusoleku vastuväide. Selle maksmapanekuks peab tervishoiuteenuse osutaja

põhistama, et patsient oleks andnud oma nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks ka siis, kui

teda oleks teavitatud (VÕS komm IV, § 770, p 3.2 viimane lõik). Ringkonnakohus nõustub

nende seisukohtadega.

23 (36)

42.2. Maakohus leidis, et õigusaktidest ei tulene patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku

vorminõudeid. Ringkonnakohus nõustub sellega. Määruse nr 128 § 6 lg 5 näeb üksnes ette, et

patsiendi nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks protokollitakse tervishoiuteenuse osutaja

kehtestatud korras, aga see ei tähenda, et protokollida tuleb hageja soovitud viisil, mh võttes

patsiendilt allkirja. Nii ei pidanud kostja koostama ega vormistama kirjalikku dokumenti

hageja viidatud vormil (I kd tl 101). Kliiniku ravikaardil on dokumenteeritud hageja

vahepealne nõusolek breketraviga. Dokumenteerimata on hageja nõusoleku tagasivõtmine,

aga breketravist loobumise üle ei ole pooltel vaidlust.

42.3. Hageja andis teises tsiviilasjas vande all ütlusi (XI kd tl 182/5–182/11) ja kinnitas, et ta

sai kliinikusse visiitidele minnes aru plaani I täitmisest. Praegu vaidlusalustest hammastest oli

plaaniga I hõlmamata ainult hammas 15. Seega oli hageja nõus hammaste 16, 17 ja 27 raviga,

mis ei erinenud oluliselt plaanist I.

42.4. Vaidlustamata asjaoludel jõudis hageja ravi käigus otsustusele, et ta ei soovi breketravi.

Kliiniku ravikaardilt nähtub, et 02. ja 03.01.2013 arutasid hageja ja raviarst kahte

ravivõimalust: intrudeerimist (hamba kõrguse muutmist) või ortodontilist ravi (breketid).

Arutelu esemena on viidatud ka hambale 15. Kui hiljem selgus, et hageja breketravi ei soovi,

pidi talle olema arusaadav, et mh hamba 15 kõrgust asutakse muutma. Nii andis hageja selleks

vähemalt kaudselt nõusoleku. Siiski ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks hagejat

teavitanud tõsiasjast, et hamba 15 kõrguse muutmisele eelneb selle juureravi. Samuti pole

kostja tõendanud, et hageja andis nõusoleku hamba 15 juureraviks. Nii on võimalik kostja

vastutus juhul, kui hageja kahju tuleneb hamba 15 juureraviga kaasnenud riski

realiseerumisest.

D.3. Teavitamine ravi tulemusest

43. Hageja väide (d) ja kaebuse kaheksas väide sisaldavad lisaks argumenti, et hamba 15

(ebavajaliku ja ebakohase) ravi käigus toimunud juurekanali ületäitmisest ei teavitanud kostja

hagejat piisavalt aegsasti, vaid alles viiekuulise viivitusega, mis tingis asjakohase ravi

viibimise ja tervisekahjustuse süvenemise.

44. Maakohus hageja argumenti vaidlustatud otsuses ei käsitlenud, millega rikkus TsMS §

442 lg 8 ls 2. Nimetatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada, täiendades otsuse

põhjendusi järgmiselt.

44.1. Tervishoiuteenuse osutaja peab mh teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust

ning tulemustest (VÕS § 758 lg 1 ls 1). See hõlmab kohustust anda patsiendile teavet ravi

käigus tekkinud probleemide ja tüsistuste kohta ka juhul, kui ravimisel ei tehtud viga.

44.2. Praeguseks vaidlustamata asjaoludel toimus hamba 15 juureravi käigus ühe juurekanali

teatav ületäitmine. Kostja ei tõendanud, et ta oleks sellest hagejat teavitanud, vaid ta üksnes

möönis ületäitmist 22.07.2013 e-kirjas (I kd tl 107). Hageja huvi teabe saamiseks pidi kostjale

olema arusaadav hiljemalt juureravile järgnenud e-kirjadest (V kd tl 155–163). Seega rikkus

kostja kohustust teavitada hagejat ravi käigust ja tulemusest.

E. Diagnoosi- ja ravivead

E.1. Üldist

45. Hageja väidete (a)–(c) ja kaebuse viienda väite ese on kokkuvõtvalt diagnoosi- ja

ravivead. Hageja leiab jätkuvalt, et plaan I polnud meditsiiniliselt põhjendatud ega vastanud

arstiteaduse üldisele tasemele. Hagejale pandi kliinikus vale diagnoos (sh bruksism) ja teda

raviti valesti, mis põhjustas vaidlusaluste hammaste kaotuse.

46. Ringkonnakohus märgib diagnoosimisel, ravivõtete valimisel ja rakendamisel tehtavate

võimalike vigade kohta sissejuhatavalt järgmist.

24 (36)

46.1. Tervishoiuteenus VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tegevus tervishoiuteenuse lepingu

täitmisel, st eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine,

teavitamine, nõustamine ja ravimine vm tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud

tegevus. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab

raviviga. Seega tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastuse leidmist

küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt nagu vastava eriala haritud ja

kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava

eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga (RKTKo 03.10.2006,

3-2-1-78-06, p 12). Raviviga on haiguse ravimisel eksimine näiteks ravitaktikaga,

ravimeetodiga või ravitegevuste ajastusega (Eesti Hambaarstide Liit, Hambaravi

kvaliteedijuhend, 2022, lk 191 ja seal viidatud M. Murruste. Välditavate ravitüsistuste ja

patsiendi ohujuhtumite süsteemi analüüs ja ettepanekud. Tartu: XXX, kirurgiakliinik 2016)

46.2. Määruse nr 128 § 4 lg 1 järgi töötavad tervishoiutöötaja pädevuse nõuded välja kutse- ja

erialaühendused. Määruse nr 27 § 2 lg 1 p 4 nägi ette, et TKE lähtub tervishoiuteenuse

kvaliteedile hinnangu andmisel ka üldtunnustatud heast meditsiinitavast ja meditsiinieetika

põhimõtetest. Need ega muud õigusaktid ei sisalda tervishoiuteenuse kvaliteedi sisulisi

nõudeid. Ka VÕS § 762 näeb ette üksnes tervishoiuteenuse arstiteaduse üldisele tasemele

vastamise nõude. Milline on nimetatud üldine tase, st arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue

konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, nähakse ette eelkõige ravijuhendites, milles peab

sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod. Ravijuhendites orienteerumine

on teataval määral meditsiiniõiguslik teadmine, aga nende terviklik käsitlus, rääkimata neis

sisalduvatest sisulistest ravinõuetest, on siiski meditsiiniline ehk arstiteaduslik teadmine ning

see kuulub meditsiinieksperdi, mitte juristi valdkonda (RKKKo 29.11.2010, 3-1-1-79-10, p

16).

46.3. Samas ei ole ravijuhend ainuke tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitaja. Juhendi

puudumisel või sellest välja jäävatel juhtudel on võimalik, et ravi vastab arstiteaduse üldisele

tasemele ka näiteks üldtunnustamata ravimeetodite rakendamisel (VÕS § 763). Üld-

tunnustamata ravimeetodid ja nende rakendamine on meditsiini enda määratleda. Ka neil

juhtudel annab sisulise hinnangu ravikvaliteedile meditsiiniekspert. Samuti tuleb

ravikvaliteedi hindamisel arvestada head meditsiinitava ja -eetikat (RKKKo 29.11.2010, 3-1-

1-79-10, p 17).

46.4. Käesolevas asjas tuli maakohtul tuvastada, kas kostja arstid (sh raviarst) osutasid

kostjale tervishoiuteenust (hambaraviteenust) arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või

mitte. Tervishoiuteenuse osutamise vastavuse kontroll arstiteaduse üldisele tasemele ei

tähenda ravijuhendite üldiste nõuete ümberkirjutamist, vaid eeldab meditsiinialastele

eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist arsti käitumise osas. Maakohus hindas selles

osas õigeid tõendeid (st ekspertide ja asjatundjate arvamusi) ega pidanud käsitlema

ravijuhendit (VII kd tl 127–136) ega eetikakoodeksit (XI kd tl 24–26, 136–138). Sarnaselt

eespool p-s 27 erialakirjanduse ja õppematerjalide kohta märgituga on kohtul piiratud

võimalus uurida ja käsitleda ravijuhendeid jm tervishoiuteenuse sisu käsitlevaid dokumente.

Eelnevat ei väära tõsisasi, et meditsiinialane eriteadmine võidakse esitada hinnanguna

(RKKKo 29.11.2010, 3-1-1-79-10, p 18).

47. Maakohus eristas asjakohaselt raviviga ja tüsistust. Menetlustüsistus on kõrvalekalle

diagnostika- ja raviprotseduuridele ning muudele meditsiiniliste toimingutele järgnevate

sündmuste tavapäraselt eeldatud kulgemisest. Need on muutused, mille tekkimist ei soovitud,

sest tavaliselt need raskendavad patsiendi paranemist. Siiski pole neid tüsistusi võimalik

täielikult välistada. Menetlustüsistused võib omakorda liigitada mõjutatavateks

(välditavateks) ja mittemõjutatavateks (mittevälditavateks) selle järgi, kas tüsistuse tekkimise

25 (36)

tõenäosuse vähendamiseks on üldse meetmeid või mitte. Kui vastumeetmeid ei ole, siis on

menetlustüsistus mittevälditav. Kui vastumeetmed on olemas ja neid sai patsiendil rakendada,

kuid ei rakendatud, siis on tegemist raviveaga (Eesti Hambaarstide Liit, Hambaravi

kvaliteedijuhend, 2022, lk 191 ja seal viidatud A. Nõmper, R.-A. Kiivet, K. Tammepuu.

Ettepanek: vähendada tervishoiutöötaja vastutust patsiendikindlustuse loomiseks. Juridica

2019/1, lk 57).

48. Asjas esitatud tõendite põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtu järelduse ja

põhjendustega, et plaan I oli õige ja adekvaatne. Samuti tuvastas maakohus asjakohaste

tõendite põhjal menetlusnorme rikkumata hagejale pandud diagnooside (peridontiit,

sügavhambus ja bruksism) põhjendatuse. Sellekohaseid põhjendusi pole vaja korrata.

Vastuseks kaebusele ja lisaks hamba 15 juureravi põhjendatuse kohta märgib ringkonnakohus

järgmist.

48.1. Kostja ei dokumenteerinud kõiki diagnoose ja eelkõige nende määramise aluseks

olevaid uuringuid kohaselt (eespool p-d 36 ja 38), aga see ei tähenda, et uuringud olid

tegemata või diagnoosid panemata. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 128

TO-arvamuse põhjal õigesti, et hageja saabumisel kliinikusse viidi läbi tema hammaste üldine

hindamine, tehti kliinilised fotod, panoraam OPTG ja 3D-röntgenuuringud, samuti

kohtvõtted. Ühtlasi tuvastas kohus, et kostja küsis hagejalt teavet, mis oli vajalik ravi

planeerimiseks. Eelnevast järeldas maakohus asjakohaselt, et kostja täitis kohustuse hinnata ja

fikseerida hageja hammaskonna ja suuõõne üldine seisund. Nii oli kostjal vajalik teave hageja

haiguste diagnoosimiseks.

48.2. Hagejale pandud diagnooside õigsust kinnitavad asjatundjate ja ekspertide arvamused.

Hammastel 16, 17, 21, 22 ja 27 vähemalt peridontiidi kahtluse esinemine nähtub

KV-arvamuse I p-st 21, KV-arvamuse II p-st 1 ja KV-arvamuse III p-st 3.3. Samade

hammaste varasemat ebakohast (juure)ravi märgitakse TO-arvamuse ülevaates (lk 2–3).

Hagejal sügavhambumuse esinemist jaatab sisuliselt TO-arvamus (lk 2, 4 ja 12 eelviimased

lõigud, samuti lk 21 teine pool). Bruksismi diagnoosi kinnitavad piisava selgusega

KV-arvamuse I p 24 ja TO-arvamuse lk 4 viimane lõik.

48.3. Plaani I asjakohasust (st vastavust heale meditsiinitavale ja ravijuhistele) tõendavad

TKE-protokolli I p 22.6, KV-arvamuse I p 24, KV-arvamuse III p 3.1 ja TO-arvamuse

kokkuvõtte p 2. Maakohus hindas lisaks teise kliiniku ja muude kliinikute tegevust ravi

jätkamisel ja otsustas vastavate ravikaartide põhjal õigesti, et sisuliselt kiitsid arstid plaani I

heaks, mis samuti kinnitab nii diagnooside kui ka nende põhjal tehtud raviotsustuste õigsust.

48.4. Samuti oli põhjendatud raviarsti otsustus, et hageja breketravist loobumise tõttu tuli

hamba 15 kõrgust muuta ja sellele eelnevalt teha juureravi. Maakohus põhjendas seda suures

osas raviarsti ütlustega, mis ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kohane tõend (eespool p 26).

Seetõttu tuleb vastavaid põhjendusi osaliselt muuta (vt järgnev osa E.2).

E.2. Hammas 15

49. Hageja väited seoses hambaga 15 (üleval paremal keskelt lugedes viies hammas) on

kokkuvõtvalt järgmised:

-

kliinikusse pöördudes oli hammas terve ja ravivajadus puudus (ei kajastunud plaanis

I);

-

raviarst tegi 25.02.2023 hambale (mittevajaliku) juureravi, mille käigus täitis ühe

juurekanali üle tipu, mis on raviviga;

-

eelneva tulemusel tekkis hagejal kolmiknärvi neuropaatia ning see ja mitmed muud

hambad tuli eemaldada.

26 (36)

50. Kostja leiab, et ravi oli näidustatud, kohane ega saanud põhjustada neuropaatiat.

Hammast oli vaja ravida proteetilisel eesmärgil – see tuli lihvida madalamaks, et saavutada

ühtlasem hambumus. Lihvimise eel tuli teha juureravi. Plaanist I kõrvalekaldumise tingis

hageja loobumine breketravist. Hamba eemaldamise tegelik põhjus oli hageja soov eemaldada

ajutised kõrgendused ja selle tulemusel hambale langev koormus.

51. Lähtudes eespool p 38.1 järeldustest jaguneb tõendamiskoormis hambaga 15 seotud

väidete osas nii, et kostja peab tõendama nii ravi vajaduse kui ka kohasuse, sest ta rikkus

dokumenteerimiskohustust diagnoosi ja ravi osas.

52. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega ravivajaduse osas ning

märgib vastuseks kaebusele järgmist.

52.1. Ravivajaduse kohta järeldas maakohus KV-arvamuse I p 5 põhjal õigesti, et ülemine

hammas 15 oli hambarea tasapinnast allpool, mis viitas vajadusele hammas intrudeerida, et

vältida hambumuse blokeerimist alalõua liigutustel. TO-arvamuse lk 6 kohaselt on juureravi

soovitatud kulumistunnustega hambale üldise hambumuse korrigeerimise eesmärgil,

kusjuures praegusel konkreetsel juhul oli juureravi adekvaatne.

52.2. EKEI-akti järelduste p 2 ja selle põhjenduste (lk 26–27) kohaselt oli hammas pikaks

veninud (elongeerunud). Sama nähtub ka 13.01.2011, 12.04.2012 ja 25.02.2013 röntgen-

piltidelt (VIII kd tl 103–104, V kd tl 164). Viidatud aktis sisaldub selgitus, et hambumus-

tasapinna taastamiseks oli põhimõtteliselt kaks võimalust: ortodontiline või proteetiline ravi.

Kliiniku ravikaardilt nähtub, et samu võimalusi selgitas raviarst hagejale 02. ja 03.01.2013 (vt

eespool p 42.4). Lisaks sisaldub pikem selgitus 08.01.2013 e-kirjas (IV kd tl 33–34). Kuigi

algselt hageja nõustus ortodontilise ehk breketraviga (10.01.2013 kanne), siis mh

kõrvalhamba 14 valulikkuse tõttu ei saanud sellega alustada (31.01.2013 kanne) ja seejärel

hageja loobus breketravist (eespool p 42.2). Kokkuvõtvalt vastatakse EKEI-akti järelduste p-s

3 selgelt jaatavalt küsimusele, kas hamba juureravi oli vajalik.

52.3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et KV-arvamuse I p-st 7 saaks järeldada hamba 15

ravivajaduse puudumist. Ekspert möönis oma toonaste teadmiste põhjal, et ravis võis olla vigu

ja ravikaardil puudub täpsustus, miks ei valitud breketravi. Siiski on ekspert edaspidi,

eelkõige KV-arvamuse-III p-des 3.2 ja 3.4 selgitanud, et veana käsitles ta breketravist

loobumise dokumenteerimata jätmist, mitte aga sellest tingitud olukorras juureravi alustamist.

52.4. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et asitõendina esitatud ja ringkonnakohtu

istungil uuritud jäljendist (asitõendite kogumis valges karbis) saaks järeldada hamba 15

asumist samas tasapinnas teiste parema suupoole ülemiste hammastega. Kuigi jäljendist ei

nähtu tõesti selle hamba ulatumine kõrvalhammastest allapoole, pole piisavalt täpselt teada

konkreetse jäljendi tegemise aeg ega eesmärk. Hamba 15 paiknemist väljaspool normaalset

hambumustasapinda kinnitavad aga eespool p-s 52.2 viidatud röntgenpildid ja muud tõendid.

53. Hamba 15 otsest raviviga maakohus ei tuvastanud ja ringkonnakohus nõustub sellega.

53.1. EKEI-akti järelduste p 4 ja selle põhjenduste (lk 27) kohaselt teostati hamba juureravi

korrektselt ja nõuetele vastavalt. Eksperdid märkisid, et ühevisiidiline juureravi proteetilistel

näidustustel on korrektne ravimeetod. Nende hinnangul on juuretäidise siiler ehk hermeetik

liikunud üle kanali tipu, aga seda ei loeta raviveaks. Sarnaselt tõdes käesolevas asjas määratud

ekspert KV-arvamuse II eelviimases vastuses, et minimaalne ületäitmine oli ravitüsistus

(mitte raviviga). KV-arvamuse III p 3.9 kinnitab järeldust, et hamba juureravi oli

röntgenuuringu järgi korrektne. TO-arvamuse järgi ei ole bukaalse juure tipus nähtav

minimaalne juurepasta kogus raviviga, kusjuures asjatundja hinnangul ei saa konkreetset

juhtumit nimetada ületäitmiseks (lk 6). Kirjeldatud seisukoha kujundas asjatundja

3D-röntgeni ja röntgenpildi põhjal, mida ringkonnakohtul pole alust hinnata temast erinevalt

(vrd põhjendused eespool p-s 46.4).

27 (36)

53.2. Hageja leiab, et raviviga on tuvastatav KV-arvamuse I p-de 7, 13 ja 21 põhjal. Nagu

märgitud eespool otsuse p-s 52.3, on arvamuse p 7 etteheite põhjus eksperdi arusaam, et

hageja ei olnud breketravist loobunud. Arvamuse p 13 kohaselt toimus ühe kanali tipuosa

juures minimaalne ületäitmine, aga ravi tulemus tervikuna oli rahuldav. Arvamuse p 21 ei

sisalda hinnangut kliinikus tehtud ravile, vaid järeldusi, et raviga ei saavutatud taotletud

proteetilist eesmärki ja hilisem ümberravi muus kliinikus ebaõnnestus. Seega ei tõenda

kaebuses praegu käsitletavas kontekstis viidatud KV-arvamuse I osad hageja väidet ravivea

kohta. Maakohus tuvastas KV-ütluste I põhjal õigesti, et juureravi tulemus peab olema

hermeetiline juuretäidis tipust kuni hamba krooniosani välja, aga kui juuretipust läheb täidist

natuke üle, on see tavaline tüsistus. Samuti on õigesti KV-ütluste II ja KV-arvamuse III p 3.9

alusel tuvastatud, et just konkreetselt hageja ravijuhtumil ei hinnanud ekspert hamba 15

ületäitmist raviveana, tuginedes sealjuures omakorda 25.07.2013 kandele L AS-i ravikaardil

(V kd tl 236 jj).

53.3. Kuigi eespool p 26 kaalutlustel jäävad vaidlustatud otsusest välja juurekanali

tööpikkuse määramist käsitlevad põhjendused p-s 164, on sama asjaolu sisuliselt õigesti

tuvastatud p-s 171. Maakohtu otsuses juuretäidise nimetamine erinevate terminitega ei mõjuta

otsuse sisu ega järeldusi. Otsusest tervikuna on aru saada, et maakohus, asjatundjad ja

eksperdid pidasid hamba 15 ületäitmise juures kõik silmas juuretäidist ja hindasid hambajuure

tipust üle ulatuva täidise mõju. Küll aga pole konkreetse ravivea hindamisel oluline, kas

hambaravi üldiselt on invasiivne, mistõttu tuleb p 175 põhjendused vaidlustatud otsusest välja

jätta.

53.4. Lisaks väidab hageja, et raviviga saab järeldada TÜ õppematerjalidest, aga sellega ei saa

ringkonnakohus nõustuda. Eelmises alapunktides hinnatud tõendid ei ole hageja esitatud

materjalidega vastuolus. Kohtul puuduvad eriteadmised 3D-, panoraam- ja röntgenpiltide

meditsiiniliseks hindamiseks, aga neid saab võrrelda teoreetiliste materjalidega (vt eespool

p-d 27 ja 46.4). Õppematerjali „Hammaste juurekanalite erinevad täitmistehnikad“ (I kd tl

105–106, X kd tl 17–28 ja 45–58) osa 4 foto 7 kujutab õiges pikkuses juuretäidist ja osa 5

foto 9 üle juuretipu täitmist. Vaidluse põhjustanud hambast 27.02.2013 tehtud röntgenpilt (V

kd tl 165) sarnaneb pigem fotoga 7. Sarnaselt kujutab õppematerjali „Hammaste juurekanalite

tipuanatoomia ja apikaalne preparatsioon“ (X kd tl 29–40 ja 59–71) lk 2 foto B juuretäidist,

mis vastab vaidlusalusest hambast tehtud ülesvõtetele. Kummastki õppematerjalist ei saa teha

järeldust, et käesoleval juhul toimunud hamba 15 täitmine teataval määral üle juuretipu oleks

raviviga ja mõistliku hoolsuse korral välditav. Ühtlasi on eelnevas kinnitust leidnud maakohtu

järeldused kooskõlas kõnealuse eriala- ja õppematerjaliga niivõrd kui kohus saab neid

hinnata. Nõuetekohast juuretäidist kirjeldas ekspert KV sisuliselt samal viisil nagu see nähtub

teoreetilistest materjalidest. Seega ka võrdlus õppematerjalidega ei anna alust kahelda

ekspertide ja asjatundjate järelduses ravivea puudumise kohta.

53.5. Kokkuvõtvalt ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hamba 15 ravimisel ei tehtud

kliinikus otsest raviviga, vaid ühe juurekanali teataval määral üle tipu täitmine on menetlus-

tüsistus eespool p-s 47 kirjeldatud tähenduses. Maakohus jättis siiski tähelepanuta, et

võimalike vastumeetmete rakendamata jätmise korral tuleks tüsistus liigitada raviveaks.

Puuduvad tõendid, kui täpselt ja millise tulemusega mõõtis raviarst ületäidetud juurekanali

pikkuse ja kas parema või täpsema mõõtmise tulemusel saanuks ületäitmist vältida. Hageja tõi

esile ja tõendas, et pärast hamba 15 juureravi pöördus ta kostja poole kaebustega sama hamba

osas (eespool p 44.2). Kostja ei tõendanud, et ta pärast hageja kaebuste saamist oleks teinud

toiminguid kõnealuse tüsistuse tagajärgede leevendamiseks või et sellised toimingud poleks

võimalikud. Lisaks rikkus kostja hageja tüsistusest teavitamise kohustust (vt samuti p 44.2).

Neil kaalutlustel tuleb hinnata hamba 15 ravi tagajärjel tekkinud tüsistuse ja hageja

tervisekahju vahelist põhjuslikku seost (vt järgnevas p 69).

28 (36)

E.3. Hammas 16

54. Hageja väited seoses hambaga 16 (üleval paremal keskelt lugedes kuues hammas) on

kokkuvõtvalt järgmised:

-

hambale paigaldati 21.01.2013 kliinikus fiibertihvt, mis takistas hilisemat juureravi;

-

hammas eemaldati 2016. a märtsis;

-

hambaga tehti kliinikus arusaamatuid protseduure ehk valeravi.

55. Kostja väitel oli hammas 16 hambumustasapinnast väljas, kusjuures sama kaebuse esitas

hageja hiljem ka teises kliinikus. Seetõttu oli vajalik hamba kõrguse muutmine ja selleks

ettevalmistavate toimingute tegemine. Hamba hilisem eemaldamine ei sõltunud kostjast.

56. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 157, et ei nõustu hageja väitega nagu oleks

hammaste 16 ja 17 murdumine olnud tingitud kostja tegevusest. Seejärel tsiteeris kohus p-s

158 KV-arvamust I mh nende hammaste kohta ja p-s 159 TO-arvamust hamba 16 kohta.

Vaidlustatud otsusest ei selgu, miks hindas maakohus hageja väidet hammaste 16 ja 17

murdumise kohta, kuigi hageja tugines nende hilisemale eemaldamisele, mitte aga

murdumisele. Selget järeldust maakohus hammaste 16 ja 17 väidetava diagnoosi- või ravivea

kohta ei teinud, millega rikkus TsMS § 442 lg 8 ls 2. Selle puuduse saab ringkonnakohus

kõrvaldada, täiendades otsuse põhjendusi järgmiselt.

56.1. KV-arvamuse I p 21 kolmandast lõigust nähtub, et varem juureravitud hamba 16

murdumise vältimiseks oli vajalik lisatugevdusena tihvti paigaldamine, sest muidu ei saanud

hambale paigaldada ajutist restauratsiooni. Järelikult on tõendatud 21.01.2013 rakendatud

ravivõtte vajalikkus ja kohasus juhul, kui omakorda oli põhjendatud hammaste kõrguse

muutmine.

56.2. TO-arvamuse järgi oli mh hammaste madaldumise tõttu vajalik hamba 16 säilitamine

kliinikus toimunud ravi ajal (lk 13). Samas arvamuses sedastas asjatundja, et hamba krooni

anatoomia oli (kliinikusse pöördumisel) puudulik ja krooniosa oli lühem kui peaks, samal

hambal oli enne kliinikusse pöördumist mujal tehtud ebaadekvaatne juureravi (alatäitmine, lk

2). Õige on kostja väide, et hageja kaebas hamba 16 kõrguse üle veel ka aastaid pärast ravi

kostja juures (vt nt teise kliiniku ravikaardil 13.08.2015 visiit). Samuti jätkasid teised

hambaarstid kõnealuse hamba osas tööd just eelkõige hambumustasapinna ühtlustamiseks. Nii

on tõendatud kostja väide mh hamba 16 kõrguse muutmise vajaduse kohta.

56.3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et hammas 16 oli kliinikus toimunud ravi ajal

kaebusteta ja põletik tekkis alles 2015. a lõpus. KV-arvamuse III p 3.3 järgi oli hammas

põletikuline juba kliinikusse pöördumisel ja probleeme sama hambaga kinnitab ka

TO-arvamus. Hiljem, 2016. a veebruaris–märtsis toimunud uus juureravi ega selle tulemus

pole seostatavad raviga kliinikus.

56.4. Eelmise alapunktide põhjendustest nende koostoimes järeldub, et hambale 16 tihvti

paigaldamine oli põhjendatud. Seega on kostja oma tõendamisekoormise vastavalt p-le 38.2

täitnud. Kostja tõendada jäi võimalik raviviga, aga seda asja lahendamisel arvesse võetavad

tõendid ei tõenda. Kokkuvõttes jäi hamba 16 raviviga õigesti tuvastamata.

E.4. Hammas 17

57. Hageja peamised väited seoses hambaga 17 (üleval paremal keskelt lugedes seitsmes

hammas) on järgmised:

-

plaanis I oli ette nähtud keraamiline täidis, aga juurekanalite avamisega põhjustati

hilisem ümberravi vajadus;

-

hammas eemaldati 2016. a mais;

-

hambaga tehti kliinikus arusaamatuid protseduure ehk valeravi.

29 (36)

58. Kostja väitel vajas hammas ümberravi, mille ta tegi vastavalt võimalustele kohaselt.

59. Maakohus käsitles hambaid 16 ja 17 koos, nagu kirjeldatud eespool p-s 56. Selget

järeldust maakohus mh hamba 17 väidetava diagnoosi- või ravivea kohta ei teinud, millega

rikkus TsMS § 442 lg 8 ls 2. Sellegi puuduse saab ringkonnakohus järgnevaga kõrvaldada.

59.1. Ravikaardilt ja KV-avamuse I p 21 teisest lõigust nähtub, et hambale 17 tehti kliinikus

juureravi ümberravi. Ravivõtete realiseerimise võimalus oli piiratud, sest ei õnnestunud avada

juurekanalite tippe. Vaatamata üksnes ravi põhjuste dokumenteerimata jätmisele ei ole

protseduur arusaamatu ega vastuoluline. Nimelt nähtub TO-arvamusest, et kliinikusse

saabudes olid hamba 17 juured alatäidetud ja ühe juure ümber oli (põletiku)kolle (lk 2).

Algset põletikku kinnitab KV-arvamuse III p 3.3. Seega oli uus juureravi vajalik, sest varasem

ravi oli kas ebapiisav või oli hammas vaatamata varasemale ravile uuesti haigestunud.

59.2. Sarnaselt p-s 56.3 hamba 16 kohta märgituga ei ole õige hageja väide ka hamba 17

juures põletiku tekkimisest alles 2015. a lõpus ja selle toonase ravi seosest kostja arstide

rakendatud ravivõtetega. Samuti ei nähtu asjatundjate ja ekspertide arvamustest, et

juurekanalite avamine kliinikus oleks toonud kaasa hilisema ümberravi vajaduse.

59.3. TKE-protokollide I ja II kohaselt oli ravi kliinikus tervikuna kohane, st vastas kaasaja

hambaarstiteaduse põhimõtete ja üldisele tasemele, samuti heale meditsiinitavale ja

ravijuhistele. Puuduvad väited ja tõendid, mis võimaldaks teha hamba 17 osas sellest erineva

järelduse. Nii on kostja tõendanud, et rakendatud ravivõtted olid vajalikud, aga hageja ei ole

tõendanud nende rakendamisel tehtud vigu. Vastavalt eespool p 38.3 järgsele tõendamis-

koormise jaotusele tähendab see, et hamba 17 raviviga jäi õigesti tuvastamata.

E.5. Hammas 27

60. Hageja väited seoses hambaga 27 (üleval vasakul keskelt lugedes seitsmes hammas) on

kokkuvõtvalt järgmised:

-

plaani I järgi tuli juureravi teha enne restauratsioone, aga raviarst toimis vastupidi,

paigaldades 03.10.2012 ajutised restauratsioonid, kuigi hamba 27 juureravi oli sel ajal

veel lõpetamata;

-

hambas 27 tuvastati 15.11.2012 mõra ja see eemaldati 18.11.2012.

61. Kostja väitel oli hammas enne kliinikusse tulekut varasema ebaõnnestunud juureraviga ja

põletikus. Kostja ei vastuta arstide teostatud, kuid ebaõnnestunud juureravi eest. Kostja arstid

püüdsid teostada ümberravi, kuid see ei olnud võimalik.

62. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 157, et ei nõustu hageja väitega nagu oleks

hamba 27 murdumine olnud tingitud kostja tegevusest, ja tsiteeris p-s 158 KV-arvamust I

sama hamba kohta. Selget järeldust maakohus hamba 27 väidetava diagnoosi- või ravivea

kohta ei teinud, aga tervikuna on vaidlustatud otsusest aru saada, et maakohus viga ei

tuvastanud. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt.

62.1. KV-arvamuse I p 21 viimase lõigu järgi ei saa hamba 27 eemaldamise otsust seostada

kliiniku tegevuse tagajärgedega, vaid tegelik põhjus oli hambamaterjali tugevuse puudumine.

Nii andis ekspert hinnangu põhjusliku seose puudumisele, aga ei hinnanud ravi kohasust.

Eelkõige ei saa KV-arvamuse I p-st 11 ega teistest tõenditest järeldada, et hambale 27 tehtud

ravi ja restauratsioonide paigaldamine toimusid ajaliselt õigesti, mis aga on nimetatud hamba

osas hageja keskne väide. KV-arvamuse I p-s 12 märkis ekspert, et ajutised restauratsioonid

juureravi järgselt olid vajalikud, mis kinnitab hageja väite õigsust.

62.2. Teised tõendid, sh KV-arvamused II ja III ega TO-arvamus ja EKEI-akt hamba 27 ravi

ei kajasta. TO-arvamuse kokkuvõtte p-s 2 sisaldub küll üldsõnaline tõdemus, et kogu kliinikus

tehtud ravi oli õige ja põhjendatud ning vastas hambaravi nõuetele, aga arvamuse

põhjendustes on hamba 27 osas piirdutud ravieelse seisu kirjeldusega.

30 (36)

62.3. Eespool p 38.4 kohaselt on hamba 27 ravi kohasus kostja tõendada. Kostja ei

tõendanud, et hamba 27 ravil kasutatud toimingute järjekord oli kohane, mistõttu tuvastab

ringkonnakohus, et kostja tegi hamba 27 ravimisel vea.

F. Kvalifikatsiooni ja tegevusloa puudumine ning ravimata jätmine

F.1. Kvalifikatsiooni ja tegevusloa puudumine

63. Hageja väite (g) ja kaebuse kuuenda väite kohaselt seisnevad kostja rikkumised lisaks

selles, et ta osutas hagejale tervishoiuteenust valdkonnas, milleks tal puudus tegevusluba ja

raviarstil ka vajalik kvalifikatsioon. Maakohus leidis eelmenetluse käigus, et need väited

tähendavad hagi muutmist ega ole lubatavad, aga siiski vastas ta neile vaidlustatud otsuses

sisuliselt. Ringkonnakohus põhjendas eespool p-s 13, et vaidlus samades küsimustes on

võimalik ka apellatsioonimenetluses.

64. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsusest nähtuva maakohtu järeldusega, et

tegevusloata ja ebapiisava kvalifikatsiooniga arstiabi osutamist ei saa kostjale ette heita. Siiski

tuleb maakohtu põhjendusi osaliselt muuta ja täiendada.

64.1. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 ls 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada

inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning

taastada tervist. TTKS § 2 lg 1 ls 2 alusel kehtestatud määruse nr 13 § 1 p 1 järgi käsitatakse

tervishoiuteenusena RHK-10-s loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud

tervishoiuteenuseid.

64.2. TTKS § 4 järgi osutab tervishoiuteenust tervishoiutöötaja või juriidiline isik. TTKS § 3

lg 1 sätestab, et tervishoiutöötajad on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on

registreeritud Terviseametis. TTKS § 3 lg 2 lubab tervishoiutöötajal osutada tervishoiu-

teenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Terviseameti tõend

tervishoiutöötajana registreerimise kohta. TTKS § 4³ lg-s 1 loetletud juhtudel võivad teatavad

isikud osaleda tervishoiuteenuse osutamisel tervishoiutöötaja vastutusel.

64.3. TTKS § 20 lg 1 näeb ette, et eriarstiabi on mh ambulatoorne tervishoiuteenus, mida

osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. TTKS § 20 lg 2

alusel kehtestatud määruse nr 110 § 2 kohaselt on erihambaarsti erialad suu-, näo- ja

lõualuukirurgia (p 1), ortodontia (p 2) ning restauratiivne hambaravi (p 3). TTKS § 21 lg 1

lubab haiglavälist eriarstiabi osutada üksnes sellekohase tegevusloa alusel. TTKS § 56 lg 1 p

7 alusel kehtestatud määruse nr 128 § 2 p 7 määratleb tervishoiutöötaja pädevuse kui tema

tõendatud võime rakendada tervishoiuteenuse osutamisel vajalikke oskusi ja teadmisi. Sama

määruse § 4 lg 2 kohaselt hindavad tervishoiutöötaja pädevust kutse- ja erialaühenduste

moodustatud pädevuskomisjonid. Vaidlustamata asjaoludel polnud kostja kliinikul hagejale

tervishoiuteenuse osutamise ajal eriarstiabi tegevusluba ega olnud raviarst selleks ajaks veel

lõpetanud erihambaarsti eriala residentuuri.

64.4. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele

tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti

juurde või kaasama eriarsti. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab tervishoiuteenuse osutaja

hoolsuskohustus üldjuhul kohustust osutada tervishoiuteenust oma tegevusloa ja patsiendiga

tegeleva tervishoiutöötaja kvalifikatsiooni piires. Ebapädeva isiku lubamine patsienti ravima

või ravi osutamine väljaspool tegevusloaga ettenähtud valdkonda loob VÕS § 770 lg 4 ls 1

järgse eelduse: kui patsiendil tekib ebapädeva ravi järel terviserike, mida oleks saanud pädeva

raviga vältida, saab eeldada, et kahju tekkis ebapädeva ravi tagajärjel. Tervishoiuteenuse

osutajal on võimalik kõnealune eeldus ümber lükata, sest loa või kvalifikatsiooni puudumine

ei tähenda paratamatult, et ravi oli vale.

31 (36)

64.5. Pooled vaidlevad küsimuses, kas hagejale kliinikus osutatud raviteenused tuleb liigitada

restauratiivseks hambaraviks (määruse nr 110 § 2 p 3). TÜ residentuuri programmi kohaselt

on restauratiivse hambaravi alam-valdkonnad parodontoloogia, endodontia, hammaste-

lõualuude

proteesimine

või

laste

hambaravi

(https://meditsiiniteadused.ut.ee/sites/default/files/2022-03/Restauratiivse%20hambaravi

%20programm.pdf). Õigusaktides seevastu pole selgelt sätestatud, millised ravitoimingud

kuuluvad kas restauratiivse hambaravi või selle loetletud alam-valdkondade hulka. EHL-i

veebilehel oleva teabe kohaselt korraldavad eriarstide pädevuse hindamist erialaseltsid

(https://ehl.ee/hambaarstidele/padevus-2/), aga pooled ei toonud esile, et praegu vaidlusaluse

eriahambaarsti eriala spetsialistid oleks moodustanud erialaseltsi ja asunud hindama vastavat

pädevust. TKE-protokollides ei seatud kliiniku tegevusluba ega raviarsti pädevust kahtluse

alla. Ringkonnakohus saab eeldada, et TKE-le olid mõlemad tingimused teada, aga hagejale

kliinikus osutatud tervishoiuteenus ei vajanud tegevusluba ega eriarsti pädevust. Neil

kaalutlustel ei näe kohus võimalust liigitada hagejale osutatud tervishoiuteenus eriarstiabiks.

Tõendamata on hageja väide, et talle kliinikus osutatud ravi on intensiivsem kui ortodontia

(kaperavi). Kuigi KV-arvamuse I p 10 järgi oli breketravi asemel valitud ravi invasiivne, ei

tähenda see, et osutati eriarstiabi.

F.2. Ravimata jätmine lepingu lõpetamise tõttu

65. Hageja heitis väitega (f) kostjale ette tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusetut

lõpetamist ja keeldumist hageja ravist kuni uue arsti leidmiseni. Maakohus leidis, et

ülesütlemine oli põhjendatud ja hageja ei jäänud ilma võimalusest saada ravi muudes

kliinikutes. Kaebusega hageja maakohtu järeldusi otseselt ei vaidlusta, aga viitab kostja

ülesütlemisele seoses vaidlustamata asjaolude tuvastamise (kaebuse esimene väide) ja

menetluskulude jaotusega (üheteistkümnes väide).

66. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja võis lepingu üles öelda, sest

hageja ja kostja arstide vahel polnud enam usalduslikku suhet. Samuti on õige ja tõenditega

kooskõlas maakohtu põhjendus, et hagejal oli piisavalt võimalusi saada arstiabi ja hageja

alustas ravi muudes kliinikutes juba enne kostja ülesütlemist. Kostjal ei olnud kirjeldatud

olukorras kohustust jätkata paralleelselt ravi, mille osas hageja oli asunud ise tegema

ettekirjutusi ja väljendanud rahulolematust. Eespool p-s 26 märgitud kaalutlustel tuleb

kõnealuses osas jätta maakohtu otsusest välja viited raviarsti ütlustele, aga see ei muuda kohtu

järeldusi.

G. Tervisekahjustuse tekitamine

67. Ringkonnakohus tuvastab, et hagejal on tekkinud järgmised tervisekahjustused, mille üle

ei ole pooltel ka otsest vaidlust.

67.1. Hageja pöördus valukabinetti 27.06.2016 (PERH-vastused, lk 1, p 4.2) ning kurtis teises

kliinikus 31.10.2013 valu hamba 13 piirkonnas, 25.11.2013 alumises vasakus suupooles ja

06.12.2013 hamba 26 piirkonnas. Samuti nähtuvad hambavalu kaebused teise kliiniku

ravikaardi edasistest kannetest. Nii on õige hageja väide pideva hambavalu kannatamise kohta

mitmes suupiirkonnas vähemalt osas alates 2013. a juuni lõpust.

67.2. AP-teatise kohaselt pöördus hageja 18.11.2014 dr AP (neuroloogi) poole ja kurtis valu

parema põse piirkonnas, mille tulemusel diagnoositi tal kolmiknärvi neuropaatia. Sama

diagnoos nähtub MB-, TÜ- ja TT-epikriisidest. Nii on õige hageja väide kolmiknärvi

neuropaatia põdemise kohta vähemalt alates 2014. a novembrist. Sisuliselt kinnitab

pikaajalise ja intensiivse närvivalu diagnoosi ka Turu Ülikooli uuring ja selle põhjal antud

hinnang (IV kd tl 169–184, V kd tl 150–154).

67.3. Pooled ei vaidle ka selle üle, et alates 2012. a on hageja kaotanud arvukalt hambaid ja

neid on asendatud implantaatidega, mida ilmestab nt 2021. a röntgenpilt (VIII kd tl 105).

32 (36)

Vaidlustamata asjaoludel on hageja alates 21.04.2014 osaliselt töövõimetu (40%) ja selle

määra suurendati alates 30.04.2015 (60%).

67.4. Neil asjaoludel on hagejal tervisekahjustuste tekkimine tuvastatud, aga järgmiseks tuleb

kontrollida, kas need võivad olla tingitud kostja toimingutest hammaste 15 ja 27 ravimisel.

68. Kostja peab hagejale kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus

põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos, VÕS § 127 lg 4). Sissejuhatavalt märgib ringkonnakohus selles osas järgmist.

68.1. Meditsiiniõiguses toob oluline raviviga, mis võib tekitada kahju, kaasa objektiivse

tõendamiskoormuse ümberpööramise ravivea ja tervisekahjustuse vahelise põhjusliku seose

osas. See tähendab, et patsiendilt ei saa oodata sellise põhjusliku seose tõendamist. Põhjuseks

on toodud ka asjaolu, et kahju tekkimise põhjuseid võib elementaarse ravivea tõttu olla

mitmeid. Raviviga tuleb hinnata oluliseks, kui arst on selgelt rikkunud testitud ravireegleid

või usaldusväärseid meditsiinilisi teadmisi ja teinud vea, mis ei tundu objektiivsest

vaatepunktist mõistetavana (B. Jõgi. Hea usu põhimõte tõendamiskoormuse ümberpööramisel

tsiviilkohtumenetluses. Magistritöö, Tallinn 2024, lk 53). Neil kaalutlustel tuleb põhjusliku

seose tuvastamise eel mõlema siinkohal veel uuritava hamba 15 ja 27 osas eelnevalt

otsustada, kas raviviga oli oluline.

68.2. Hageja märgib oma kuuendas väites mh, et kostja rikkumiste ulatuse, aga eelkõige

kliinikul asjakohase tegevusloa ja raviarstil piisava pädevuse puudumise tõttu tuleb eeldada

põhjuslikku seost ravi ja tervisekahjustuste vahel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Esmalt

ei muuda kõnealune väide praegu lahendatava asja tulemust, sest eespool p 64 järelduste tõttu

ei saa kostjale ette heita tegevusloata või ebapädeva eriarstiabi osutamist. Aga ka vastupidise

järelduse korral samas küsimuses pöörduks tõendamiskoormis ringi üksnes valitud ravi ja

kasutatud ravivõtete osas ja põhjusliku seose eeldus sõltuks eelmise alapunkti põhjendustel

ravivea olulisusest.

69. Põhjuslik seos kliinikus tehtud hamba 15 ravi ja hageja hilisemate kaebuste ning tal

diagnoositud kolmiknärvi neuropaatia vahel puudub – maakohus tegi ka selle kohta

põhjendatud ja asja lahendamisel arvestatavatel tõenditel rajaneva otsustuse.

69.1. Maakohus kasutas hageja valu põhjuseid hinnates mh sõnapaare „vallandav faktor“ ja

„krooniline valu“. Niisugune sõnakasutus ei ole järelduste õigsuse hindamisel määrav, sest

otsus on arusaadav ja loogiliselt jälgitav. Eksimus diagnooside „neuralgia“ ja „neuropaatia“

nimetamisel ei põhjusta praegu samuti arusaamatusi, sest tervikuna on toimikust ja lahendist

mõistetav, et hagejal on diagnoositud neuropaatia teatavad vormid. Täienduseks maakohtu

põhjendustele ja vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

69.2. Ringkonnakohus sedastas eespool p-s 53.5, et hambaga 15 seotud vead olid tüsistuse

vältimiseks võimalike vastumeetmete rakendamata jätmine, hageja kaebustele reageerimata

jätmine ja teavitamiskohustuse rikkumine. Need vead eraldi võetuna ei ole olulised p 68.1

tähenduses, kuid koostoimes vähemalt viitavad võimalusele, et kostja ei tarvitsenud teha

kõike temalt eeldatavat hamba kahjustuste ja sellest omakorda tulenevate tagajärgede

vältimiseks. Seetõttu jätab ringkonnakohus hamba 15 osas põhjusliku seose puudumise

tõendamise koormise kostja kanda.

69.3. Maakohus tuvastas, et PV-arvamuse kohaselt ei saa hamba 15 üle juuretipu täitmine

kahjustada kolmiknärvi (p 1) ning kuigi kliinikus tehtud ravi käigus on hamba juurekanal

vähesel määral ületäidetud, ei põhjustanud see kolmiknärvi kahjustust (p 2). Sama nähtub

EKEI-akti järelduste p-dest 5 ja 6 koostoimes nende juurde esitatud põhjendustega (lk 27).

Kohtueksperdid leidsid, et hambaravi protseduurid üldisemalt ega ka üle juuretipu hamba

ravimine konkreetselt ei põhjusta kolmiknärvi kahjustust. Siinjuures tõdeti, et hageja kurdetav

valu oleks avaldunud samamoodi olenemata sellest, kas juurekanalit oleks täidetud pikemalt

33 (36)

või lühemalt. Ringkonnakohus ei saa tuvastada asjaolusid ega anda hinnangut maakohtust ja

neist tõenditest erinevalt.

69.4. Hageja leiab, et AP-teatis tõendab põhjuslikku seost hamba 15 ravi ja viidatud tõendis

alates 18.11.2014 dokumenteeritud kaebuste (valud, tuimus, surve, paistetus) vahel. Tõend

hageja arusaama ei toeta. Kuigi 18.11.2014 kande juures on viide hambamanipulatsioonile

2013. a veebruaris, siis teatise sisu kohaselt ei ole see neuroloogi tuvastatud põhjus, vaid

patsiendi (st hageja) kirjeldus. Arsti objektiivne leid samal päeval piirdus kerge hüpesteesiaga

paremal põsel, mida asjas esitatud tõendid ei võimalda seostada enam kui 1,5 aastat varem

toimunud hambaraviga. Neuropaatia traumaatiline põhjus oli kaheldav (teatises tähistatud

„?“-ga), aga neuroloog hindas valu krooniliseks. Teatise järgnevad kanded kirjeldavad valu

püsimist ja ravi, aga neist ei saa teha järeldusi seoste kohta hambaga 15.

69.5. Samuti ei järeldu hageja väidetav seos TT-, MB- ja TÜ-epikriisidest ega

TT-anamneesist ja PERH-otsusest. Sarnaselt eelnevaga kirjeldab TT-epikriisis II sisalduv

04.11.2015 kokkuvõte ja TT-anamnees patsiendi avaldusi arstile, mitte aga objektiivset leidu

või meditsiinilist järeldust. TT-epikriisisist II tervikuna on aru saada, et selles kajastatud

diagnoos (perifeerne trigeminaalne traumaatilise kahjustuse järgne neuropaatia) rajaneb

osaliselt samal avaldusel ega ole seostatav hamba raviga kliinikus. TT-epikriis I kirjeldab

samuti patsiendi kaebusi ja diagnoos (hambajuure piirkonnast lähtuv kolmiknärvi haru

lokaalne ärritus) ei luba järeldada põhjuslikku seost hamba 15 ravi ja neuropaatia vahel.

MB-epikriisid vastavad samade tunnustele, st on hambaravi osas kirjeldavad ja lähtuvad

hageja ütlustest (vt MB-vastuste II p 1). MB-epikriisis I seostatakse kolmiknärvi neuropaatia

üksnes oletuslikult stomatoloogilise sekkumisega, kusjuures taas puudub hageja väidetav

konkreetne seos hamba 15 raviga. Seda ilmestavad MB-vastused I, mis tõdevad üldistavalt, et

neuropaatiliste valude tekkemehhanismid on teadmata (p 2). MB-epikriis II viitab anamneesi

osas varasemale ja sedastab, et hammaste eemaldamine ei ole näovalu kokkuvõttes muutnud.

TÜ-epikriisis sisalduv anamnees on kirjeldav ja rajaneb hageja enda ütlustel, aga arstide

hinnangul viitavad nii anamnees kui kliiniline leid atüüpilisele näovalule tingituna närvi

neuropaatilisest kahjustusest. Lühikest aega enne, st 2015. a oktoobris tehtud MRT uuringu

põhjal välistasid TÜ arstid neurovaskulaarse konflikti (lähedal paikneva veresoone

põhjustatud kolmiknärvikompressiooni), aga ei tuvastatud, et neuropaatilise kahjustuse oleks

tinginud hamba 15 (või ka mõne teise hamba) ravi kliinikus. Vaidlustatud otsuse p-s 192

tsiteeritud OB-seisukoha II järgi nähtus 2017. a sügisel tehtud korduva MRT uuringust siiski

tserebraalne veresoone kontakt. Eelnevaga sarnaselt tuleb mõista PERH-otsuse p 21 ja

OB-seisukohas I sisalduvat haigusloo kirjeldust, sest nende ese oli hageja ravivajaduse ja

-võimaluste, mitte aga haigestumise põhjuste hindamine.

69.6. Kaebuses (siinkohal käsitletavas kontekstis) viidatud KG-arvamuse I p-d 3 ja 17 ei toeta

hageja arusaama. Ekspert märkis p-s 3, et valu ja selle tugevust hinnatakse ainult inimese

hinnangul alusel, aga sellest ei järeldu, et otsuse eelmises punktis neuroloogidele tehtud

hageja avaldused ja nende dokumenteerimine võimaldaks tuvastada põhjusliku seose hamba

15 ravi ja hiljem diagnoositud neuropaatia vahel. Eksperdi vastus p-s 17 on pigem teoreetiline

ja möönab kolmiknärvi traumaatilise, sh hambajuure raviga kahjustamise võimalust. Samas ei

ole ekspert hageja ravijuhtu hinnates järeldanud, et hageja puhul on neuropaatia põhjus hamba

15 ravi kliinikus. Eelnevas kirjeldatud vastuseid tuleb hinnata koostoimes KG-arvamuse II

p-ga 1.6, mille kohaselt tekib krooniline valu juureravi tagajärjel üliharva. Eespool

analüüsitud AP-teatise kohaselt hindas neuroloog hageja valu krooniliseks. Maakohus

otsustas mh KG-ütluste põhjal kokkuvõttes õigesti, et hamba 15 ravi kliinikus ei põhjustanud

hagejal neuropaatiat. Ühtlasi kõrvutas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 191 asjakohaselt

eksperdi järeldusi õppematerjaliga ja leidis põhjendatult, et need on omavahel kooskõlas.

Maakohtul ei olnud vaja tuvastada, mis on hageja kroonilise valu tegelik põhjus, mistõttu

34 (36)

tuleb p-d 193, 198 ja 199, samuti p 200 viimase lause teine pool vaidlustatud otsusest välja

jätta.

69.7. Hamba 15 ravi kliinikus ei põhjustanud selle või teiste hammaste hilisemat

eemaldamist. Hageja küll väidab, et just hamba 15 ebaõnnestunud juureravi tõttu ei olnud

enam ka teiste hammaste ravi võimalik, aga KV-arvamuse I p 21 järgi ei tinginud ravi

kliinikus hammaste 17–15 ja 27 eemaldamist.

69.8. Hageja väitel tuleneb tema osaline töövõimetus just kolmiknärvi kahjustusest. Kuivõrd

kostja on tõendanud põhjusliku seose puudumise hamba 15 ravi ja kolmiknärvi neuropaatia

vahel, siis välistatud ka seos ravi ja töövõimetuse vahel.

70. Hamba 27 ravi ja hageja tervisekahju vahel põhjusliku seose puudumise otsustas

maakohus samuti õigesti. Selles osas märgib ringkonnakohus vastuseks kaebusele järgmist.

70.1. Eespool p 62 kohaselt on kostjale ette heidetav hamba 27 raviga kaasnenud ravivõte

järjekorra ebaõigsus, st ajutiste kõrgenduste paigaldamine enne juureravi lõpetamist.

Ringkonnakohtu hinnangul on selline raviviga oluline p 68.1 tähenduses ja kostja peab

tõendama põhjusliku seose puudumist.

70.2. Kostja on tõendamisekoormise täitnud. KV-arvamuse I p 21 viimase lõigu järgi ei saa

hamba 27 eemaldamist seostada kliiniku tegevuse tagajärgedega, vaid tegelik põhjus oli

hambamaterjali tugevuse puudumine. See järeldus on kooskõlas TO-arvamuse kirjeldusega, et

hambal oli varem tehtud ebaadekvaatne juureravi, kanalid olid lõpuni puhastamata ja täitmata

ning üks juurekanal oli jäänud ravimata (lk3).

71. Niivõrd kui kohtul on võimalik hinnata (vt eespool p 27) hageja esitatud neuroloogia alast

erialakirjandust (VI kd tl 201–206) ja õppematerjale (XI kd tl 29–53) ei ole senised järeldused

nendega vastuolus. Mitmete arstide koostatud dokumentidest ja viidatud materjalidest nähtub,

et näo- ja lõualuupiirkonna närvihaigustel on erinevaid põhjuseid. Kostja vastu esitatud kahju

hüvitamise nõuete eeldusena tuleks tuvastada, et hamba 15 ravi käigus tekkinud tüsistus või

hamba 27 ravimisel tehtud viga põhjustasid hagejale kolmiknärvi neuropaatia või muul

põhjusel valu. Kuivõrd tõendite põhjal ei ole märgitud ravitoimingute ja tervisekahjustuse

vahel põhjuslikku seost, siis ei saa nii paljude tekkepõhjuste võimalustega tervisekahju puhul

välistada, et põhjus on muu kui ravi (või ka selle puudumine) kliinikus.

72. Põhjusliku seose puudumise tõttu ei saa hageja varalise ega mittevaralise kahju nõudeid

mingis osas rahuldada. Seetõttu pole vaja käsitleda kostja süüd ega hinnata kahju suuruse

kohta esitatud väiteid ja tõendeid.

H. Menetluskulud

73. Kaebuse üheteistkümnes väide menetluskulude jaotuse kohta on osaliselt põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et käesoleval juhul on õiglane jätta menetluskulud TsMS

§ 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kulude selline jaotus rakendub mõlemas senises

kohtuastmes. Äärmine ebaõiglus viidatud sätte tähenduses avaldub eelkõige selles, et kostja

rikkus dokumenteerimiskohustust, millega põhjustas vähemalt osaliselt kohtusse pöördumise.

Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et kostja rikkus hageja teavitamise kohustust. Kostja

vastutuse välistab hammaste 15 ja 27 ravi osas vaid põhjusliku seose puudumine, mis ei

pidanud olema hagejale kostja kohustuste rikkumiste tõttu piisavalt arusaadav enne kohtusse

pöördumist ja tõendite kogumist. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et paljusid kostja

väited tõendavad ekspertide arvamused ja ütlused, mille saamiseks tegi kulutusi hageja.

Tervikuna oleks tuvastatud asjaoludel hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane, et lisaks

märkimisväärsetele kannatustele peaks ta hüvitama kostja menetluskulud.

35 (36)

74. Kui menetluskulud jäävad poolte endi kanda, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

Seetõttu pole ka vaja lahendada kostja 30.05.2025 taotlust kohustada hagejat esitama

õigusteenuste arved ja nende tasumist tõendavad maksekorraldused.

75. Tulenevalt eelnevast, aga ka tõsiasjast, et maakohus ei määranud kulusid kindlaks

rahaliselt, pole vaja vastata kaebuse argumentidele kulude suuruse osas.

I. Menetlusotsustused

76. Kokkuvõttes rahuldatakse kaebus osaliselt.

77. Mõlemad pooled taotlesid kohtuotsuse arvutivõrgus avaldamisel isikuandmete piiramist.

Hageja vaidles vastu kostja taotlusele osas, mis puudutas kostja nime ja registrikoodi. Kohus

rahuldab siiski mõlemad taotlused ning asendab TsMS § 462 lg 2 ls 1 alusel kõigi

konkreetsete isikute nimed tähemärkidega ja jätab neile viitavad koodid avaldamata. Kostja

ega teised otsuses märgitud juriidilised isikud ei kuulu TsMS § 462 lg 2 ls 2 loetellu, st ka

nende andmed võib jätta avalikustamata. Taotluste mõtte ja sisu järgi ei ole vaja piirata

PERHi, TÜ ega poolte esindajate nimed avaldamist. Vaidlustada saaks TsMS § 462 lg 5 ls 1

järgi üksnes kõnealuse taotluse rahuldamata jätmist, mistõttu ei ole otsus andmete

avalikustamise piiramise osas vaidlustatav.

78. Hageja esitas 10.07.2020 maakohtule asitõenditena hambajäljendid, kaped ja proteesid (vt

VIII kd tl 85–87, lisa 1). Pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist tagastatakse

asitõend üldjuhul isikule, kellelt see on saadud või kellele see kuulub (TsMS § 289 lg 1).

Käesoleval juhul ei ole teada, et asitõendid tuleks tagastada kellelegi teisele peale hageja.

Kohus ei käsitle asitõenditena koos eelnevaga esitatud CD-plaate ega mälupulka, vaid need on

andmekandjad (nagu ka mitmed teised menetluses esitatud failide edastamiseks kasutatud

abivahendid), mis jäävad toimikusse nende esitamise dokumentide juurde. Hagejal tuleb

pärast otsuse jõustumist asitõendite tagasisaamiseks võtta ühendust Harju Maakohtu

kantseleiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

36 (36)