1-24-7464/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

10. juuni 2025

Kriminaalasja number

1-24-7464

Kohtukoosseis

Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Kaspar Punningu süüdistuses KarS § 4231 ja § 121 lg 2 p 3

järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsus

Apellatsioonide esitajad

Kaspar Punning ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaire

Hänilene

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav Kaspar Punning. Isikukood: 50007026818,

elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud kolmel korral,

viimati Tartu Maakohtu 28. veebruari 2023. a otsusega

KarS § 4231 järgi

Kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Maarja-Liisa Kõiv

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsus osaliselt, s.o

1.1 Kaspar Punningu süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja talle selle teo eest

mõistetud karistuses;

1.2 Kaspar Punningule KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses ja KrMS § 238 lg

2 alusel vähendatud kandmisele jäävas karistuses.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

2.1 tunnistada Kaspar Punning süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning mõista talle

karistuseks 5 kuud vangistust;

2.2 KarS § 64 lg 1 alusel mõista Kaspar Punningule liitkaristuseks KarS § 121 lg 1 ja §

4231 järgi üksikkaristustest raskeima suurendamise 7 kuud vangistust.

2.3 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Kaspar Punningule mõistetavat 7 kuu pikkust

vangistust 1/3 võrra ning mõista temale karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust.

2.4 KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg

01.08.2023-02.08.2023, s.o 2 päeva, saades Kaspar Punningu poolt ärakandmisele

jäävaks karistuseks 4 kuud ja 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust

arvestada alates Kaspar Punningu vahistamisest 12. detsembrist 2024 ja lugeda

tema karistus kantuks.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada Kaspar Punningu ja tema kaitsja apellatsioonid osaliselt.

5. Määrata OÜ-le Tarmo Pilv ja Partnerid Kaspar Punningule apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 175 eurot 68 senti (sealhulgas

käibemaks 31 eurot 68 senti) ning jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebekord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I. Süüdistus

1. Kaspar Punningut süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et ta

kasutas 4. juunil 2024 kella 19.50 paiku Tartu vangla eeluuritavate eluhoone E9 osakonna

kambris nr 3005 füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava A.S. suhtes. K. Punning lükkas A.S.

kahe käega rindkere piirkonda sellise jõuga, et A.S. kukkus kambris nr 3005 asuva voodi

alumisele narile selili. Seejärel lõi K. Punning voodis selili lamavat A.S. vähemalt kahel korral

parema käe rusikaga vasakule poole roietesse, ühel korral parema käe rusikaga rindkeresse ja

vähemalt kaks korda parema käe rusikaga näkku vastu paremat silma. Löökide tagajärjel tundis

A.S. valu ja tal tekkis tervisekahjustus – hematoom parema silma piirkonnas ja valulikkus

rindkere piirkonnas. K. Punning on karistatud Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsusega

nr 1-17-11485 KarS § 274 lg 1 järgi.

2. K. Punningut süüdistatakse veel KarS § 4231 järgi, ent selles osas apellatsioonimenetlust ei

toimu.

II. Maakohtu otsus

3. Tartu Maakohus tunnistas 27. veebruari 2025. a otsusega K. Punningu süüdi ja karistas KarS §

4231 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 6 kuu vangistusega. Kohus

mõistis talle liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mida vähendas lühimenetluses 1/3 võrra. K.

Punningu karistuseks jäi 5 kuud 10 päeva vangistust. Kinnipidamise aeg 1.–2. august 2023 loeti

karistusaja hulka, mistõttu jäi K. Punningu lõplikuks karistuseks 5 kuud ja 8 päeva vangistust

alates vahistamisest, s.o 12. detsembrist 2024. K. Punningult mõisteti menetluskuludest välja

1664,36 eurot ja riigi kanda jäi 823,18 eurot.

4. Kohus luges K. Punningu süü KarS § 121 lg 2 p 3 järgi tõendatuks järgmiste tõenditega.

Kannatanu, tunnistajate O.A. e, E.S. ja Tartu vangla meditsiinitöötaja J.K. e ütluste ning

haigusloo väljavõttega on tõendatud, et 4. juunil 2024 kella 20 paiku esines kannatanul turse ja

punetus parema silma ja põsesarna piirkonnas. A.S. ütluste järgi sisenes K. Punning tema

kambrisse, lükkas pikali ning lõi korduvalt rusikaga vasakule poole ribidesse, ühel korral

rusikaga rindkeresse ja vähemalt 2 korda näkku parema silma piirkonda. Süüdistatav ei eita

kannatanu kambrisse sisenemist ja tema lükkamist, ent eitab löömist.

5. Vaidlust pole selles, et konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel aset leidis, seda kinnitavad oma

ütlustes mõlemad osapooled ning ka kaaskinnipeetav R.M. . Viimane kirjeldas oma ütlustes, et

K. Punning ning A.S. karjusid teineteise peale. Kuna tema eesti keelest aru ei saa siis ta lahkus

kambrist, mingit füüsilist konflikti ei näinud.

6. Sündmus toimus kella 19.50 paiku. Peale seda jõudis süüdistatav enda sõnul käia veel

päevaruumis kannatanuga rääkimas ning palus lükkamise pärast vabandust. Valvuritele

süüdistatav lükkamisest midagi ei rääkinud, kuna see oli täiesti tühine asi. Õhtune loendus algas

kell 20.00 ning 10 minutit hiljem avaldas A.S. tema kambrisse tulnud rinnakaamerat kandnud

valvurile, et K. Punning lõi teda. Mõlemad valvurid kinnitasid, et nägid õhtuse loenduse ajal

punetust A.S. näol ja selle fikseeris ka meditsiinitöötaja. Kannatanu on andnud ühesuguseid

ütlusi nii valvuritele, meditsiiniosakonnas kui ka ülekuulamisel. Neis puuduvad vastuolud ja

ütlused on kooskõlas teiste uuritud tõenditega. Asjaolu, et kannatanu vahetult sündmuse järel

kehapiirkonna lööke eraldi ja detailselt välja ei toonud, märkides vaid kallaletungi ja

silmapiirkonnaga seonduva ründe ja vigastuse, ei välista löökide tegemist süüdistatava poolt.

Detailsemate ütluste andmine ülekuulamisel ei muuda ütlusi täpsustunud osas

ebausaldusväärseteks. Tegemist ei ole vastuoluga ütlustes. Kannatanut on valeütluste andmise

eest hoiatatud.

7. Süüdistatav tunnistas tõukamist, ent eitas mistahes löömist. Ometi on kannatanul fikseeritud

sellised vigastused, mis tema ütluste usaldusväärsust silmapiirkonna löökide osas kinnitavad ja

K. Punningu ütlused selles osas ümber lükkavad. Süüdistataval on põhjust eitada füüsilise

vägivalla tarvitamist, lootes seeläbi vastutusest pääseda. Kohus pidas K. Punningu ütlusi

ennastõigustavateks ja luges need löömist puudutavas osas ebausaldusväärseteks.

8. Kohus luges tõendatuks, et K. Punning pani toime talle süüks arvatud kehalise väärkohtlemise,

täites KarS § 121 lg 1 koosseisu mõlemad teoalternatiivid: põhjustas kannatanule valu ja

tervisekahjustuse. Viimast kinnitavad haigusloo väljavõte, meditsiiniosakonna töötaja, valvurite

ja kannatanu ütlused ning visuaalselt tema parema silma all ja põsesarna piirkonnas näha olev

turse ja punetus. Kannatanu sõnul tekkis tal hiljem hematoom. Lisaks rääkis kannatanu, et tal

tekkis valulikkus rindkere piirkonnas. Löömine tegevusena kujutab endast kehalist

väärkohtlemist ega ole normaalses inimestevahelises suhtluses aktsepteeritav. Kannatanu

selgitusel olid löögid tugevad ja tekitasid talle valu. Silma alla tuli hematoom, mis on kadunud,

ent rindkerevalu tundis ta endiselt, samuti raskust ja valu hingamisel. Antud vigastus ei pea

olema ilmtingimata visuaalselt tuvastatav. Piirkonna valulikkus, kui mingi perioodi kestev

seisund, on tingitud kudede anatoomilise terviklikkuse häirest, olles ka ilma välise ilminguta

teatud aja kestev tervisekahjustus, so patoloogiline seisund. Süüdistatava tegevuse tulemusena

kannatanule valu tekitamine on talle ka objektiivselt omistatav, kuivõrd objektiivse kõrvalseisja

seisukohast oleks sellistel juhtudel valuaistingu tajumine süüdistatava tegude tüüpiline tagajärg.

9. K. Punningu käitumine vastab KarS § 121 lg 2 p 3 kvalifitseerivale tunnusele – see on toime

pandud korduvalt. Ta on 2017. a kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud KarS § 274 lg 1 järgi.

Korduvuse annavad kõik kuriteokoosseisud, mis sisaldavad ühe tunnusena vägivalda (vt nt

RKKKo nr 1-19-5146, p 10). K. Punning on süüdi mõistetud vägivalla kasutamises

võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega ning see karistus kehtib. Süüdistus

KarS § 274 lg 1 järgi seisnes vägivallas nii KarS § 120 kui ka § 121 mõistes. K. Punning ei

allunud tööülesandeid täitvate patrullpolitseinike korraldustele koer kinni panna, vaid lähenes

koos koeraga politseiametnikule, keda koer hammustas paremast õlast, põhjustades talle

füüsilist valu. Hiljem keeldus ta politseinikega kaasa tulemast ja ähvardades politseiametnikule

koera kallale lasta.

10. K. Punning pani süüksarvatud teod toime otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3). Ta teadis, et paneb

toime teo, mis põhjustab kannatanule vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. Lüües

A.S. rusikaga vasakule poole roietesse, seejärel ühel korral parema käe rusikaga rindkeresse ja

vähemalt kaks korda parema käe rusikaga näkku vastu paremat silma, pidas süüdistatav välise

teopildi põhjal vähemalt võimalikuks ja möönis, et tekitab kannatanule füüsilist valu ja võib

tekitada talle tervisekahjustused. Nende järelmite saabumine on igale keskmisele mõistlikule

kõrvalseisjale ettenähtav.

11. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

12. K. Punningut on kohane karistada KarS § 4231 järgi 3 kuu pikkuse vangistusega. Tema süü on

keskmisest väiksem. Samas aga on K. Punningul kolm kehtivat kriminaalkaristust, sh karistati

teda Tartu Maakohtu 28. veebruari 2023 otsusega nr 1-22-7920 KarS § 4231 järgi 8 kuu pikkuse

vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta pikkuse katseajaga. Uue

samalaadse teo pani K. Punning toime 1. augustil 2023, s.o katseajal. Tegemist on K. Punningu

neljanda juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimisega. Kergendav asjaolu on puhtsüdamlik

kahetsus. Arvestades teo korduvust ja toimepanija isikut pole põhjendatud rahalise karistuse

kohaldamine.

13. K. Punningu teosüüd KarS § 121 lg 2 p 3 järgi hinnates arvestas kohus, et tegemist on ühe

episoodi ja ühe kannatanuga kuriteoga, kannatanule tekitatud tervisekahjustused ei olnud

rasked. Samas pani K. Punning teo toime kinnipidamisasutuses ja realiseeris mõlemad

koosseisualternatiivid. Kohus hindas K. Punningu süü suuruse keskmisest väiksemaks. Karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Rahalise karistuse mõistmine

kõne alla ei tule. Teo toimepanemine kinnipidamisasutuses näitab, et K. Punning ei suuda ka

kontrollitud keskkonnas kuritegude toimepanemisest hoiduda. Varasemad karistused ei ole tema

käitumist paremuse suunas muutnud. Õiguskorras taunitakse korduvat süütegude toimepanekut,

mis väljendub rangemaliigilise karistuse kohaldamises. Seetõttu tuleb K. Punningut karistada 6

kuu pikkuse vangistusega.

14. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendas kohus raskeimat karistust ning mõistis K.

Punningule liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mida vähendas lühimenetluses 1/3 võrra, s.o 5 kuu

ja 10 päeva pikkuse vangistuseni. Selle hulka arvati K. Punningu kahtlustatavana kinnipidamise

aeg, 2 päeva. Seega kujunes K. Punningu lõplikuks karistuseks 5 kuud 10 päeva vangistust.

15. K. Punningu varasemat käitumist arvestades pole võimalik jätta vangistust täielikult või osaliselt

tingimisi kohaldamata. K. Punningule mõisteti kriminaalasjas nr 1-22-7920 KarS § 4231

kvalifitseeritava kuriteo eest tingimuslik karistus. Tema karistus pöörati käitumiskontrolli

nõuete rikkumise tõttu 20. novembri 2023. a määrusega täitmisele. Uutest kuritegudest ühe pani

ta toime katseajal ja teise vanglas.

III. Apellatsioonid

a) kaitsja apellatsioon

16. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o K. Punningu süüdi tunnistamises KarS §

121 lg 2 p 3 järgi ja temale mõistetud karistuses. Mõista K. Punning KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt taotleb apellant kohaldada mõistetud vangistusele

KarS § 74 sätteid.

17. Kohus luges kannatanu, tunnistajate O.A. e, E.S. ja Tartu vangla meditsiinitöötaja J.K. e ütluste

ning haigusloo väljavõtetega tõendatuks, et 4. juunil 2024 kella 20 paiku esines kannatanul turse

ja punetus parema silma ja põsesarna piirkonnas. K. Punningule pole süüdistuses selliste

vigastuste tekitamist ette heidetud. Süüdistuse kohaselt tekkisid A.S. le hematoom parema silma

piirkonnas ja valulikkus rindkere piirkonnas.

18. Ainsaks löömist ja valu tundmist ning hematoomi ja rindkere piirkonna valulikkust kinnitavaks

tõendiks on kannatanu ütlused, mis ei ole usaldusväärseks tõendiks. Vahetult pärast konflikti 4.

juuni 2024 õhtul ütles A.S. valvurile, et K. Punning tuli talle tema kongis kallale ja lõi vastu

silma. Meditsiiniosakonnas ütles A.S. , et sai rusikalöögi parema silma ja põsesarna piirkonda.

Hematoomi ei täheldatud, visuaalselt oli näha minimaalne turse ja kerge punetus. A.S.

tervislikku seisundit kontrollinud J.K. ele rääkis A.S. , et sai rusikalöögi parema silma ja parema

põsesarna piirkonda, ent ta ei kaevanud mujale löökide andmist ega valu. Seega vahetult pärast

sündmust rääkis A.S. ühest löögist vastu silma.

19. A.S. kuulati üle 13. juunil 2024. Siis rääkis ta esmakordselt korduvast löömisest roietesse,

rindkeresse ja näkku vähemalt kaks korda, et silma alla tuli hematoom ja rindkeres on valu.

Eeltoodu näitab A.S. selgituste erinevust intsidendi kohta valvuritele, meditsiiniosakonna

töötajatele ning ca 10 päeva hiljem toimunud ülekuulamisel. Selliseid suuri erinevusi ei ole

võimalik käsitleda ühesuguste ütlustena, mis on vastuoludeta ja järjepidevad. Lubamatu on

põhjendada kannatanu ütluste usaldusväärsust sellega, et teda on hoiatatud valeütluste andmise

eest. See ei ole kooskõlas poolte võrdsuse ega Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklis 6

sätestatud õiglase õigusemõistmise põhimõttega. Sellega eelistas kohus kannatanu ütlusi

süüdistatava omadele tulenevalt erinevusest menetlusseaduse regulatsioonis.

20. Kuivõrd A.S. le valu, hematoomi ning rindkerepiirkonnas valulikkuse tekitamist tõendavad

üksnes tema enda ebausaldusväärsed ütlused, ei ole süüdistuses kirjeldatud löökide tagajärjed

usaldusväärsete tõenditega kinnitust leidnud ning otsus K. Punningu süüditunnistamises KarS §

121 lg 2 p 3 järgi tuleb tühistada.

21. Kohus on lugenud otsuse p-s 35 valulikkuse rindkere piirkonnas tervisekahjustuseks, millega ei

saa nõustuda, sest valulikkus rindkere piirkonnas võib olla valuaisting (vt RKKKo asjas nr 1-18-

7833).

22. Nõustuda ei saa K. Punningu tegevuse kvalifitseerimisega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. K.

Punningut on kokkuleppemenetluses 2017. a karistatud KarS § 274 lg 1 järgi. Otsuses

kajastatud süüdistusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas K. Punning tunnistati süüdi

vägivallakuriteos KarS § 121 mõttes, so kas koera poolt kannatanu hammustamist heidetakse

vägivallateona ette K. Punningule. Ebamääraseks jäänud asjaoluga ei saa sisustada korduvuse

koosseisutunnust.

23. Juhul kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu süüdimõistvat otsust, tuleks K. Punning

vabastada karistuse kandmisest tingimisi KarS § 74 alusel. Varasem katseajal käitumiskontrolli

tingimuste mittejärgimine ei välista KarS § 74 sätete kohaldamist. K. Punning kinnitas kohtule

korduvalt oma ellusuhtumise muutumist ning lubas uusi kuritegusid mitte toime panna.

Käitumiskontrollile allutamine annaks talle võimaluse resotsialiseerumiseks.

b) süüdistatava apellatsioon

24. K. Punning esitas 27. veebruaril 2025 apellatsiooni ning 3. märtsil ja 31. märtsil 2025 sellele

täiendused, mis on tähtaegsed. Ta palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt, s.o enda

süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistamises 6 kuu pikkuse vangistusega.

Alternatiivselt taotleb ta mõistetud karistuse vähendamist või karistusest tingimisi vabastamist.

Apellandi seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

25. Kannatanu ütlused valu tundmisest ei ole piisavad, et lugeda kehalise väärkohtlemise

objektiivne koosseis täidetuks. Kannatanule valu tekitamine ei olnud tema teo tüüpiline

tagajärg, kuivõrd kannatanul tekkinud vigastusi ei ole usaldusväärselt fikseeritud. Valu

tuvastamise aluseks saab olla vaid reaalne kudede kahjustus.

26. Õiged ei ole kannatanu ütlused süüdistatava kohese ründe kohta kambrisse jõudmisel, sest

tunnistaja R.M. i sõnul osapooled seisid ning füüsilist konflikti nende vahel polnud. Kannatanu

on andnud korduvalt erinevaid ütlusi – nii rääkis ta alguses vanglaametnikule ja

meditsiiniosakonnas enda löömisest näkku, hiljem uurijale aga üle keha peksmisest. Kohus ei

oleks tohtinud neid erinevaid ütlusi usaldusväärseteks lugeda. Kui K. Punning oleks löönud

kannatanut viimase väidetud viisil, olnuks tal sõrmenukid punetavad või marraskil, kannatanu

kehal aga pidanuks olema punetavad alad. Selliseid vigastusi kummalgi osapoolel ei tuvastatud.

Kannatanul oli punetus paremal põsel, mille ta võis endale ise tekitada. K. Punning on

paremakäeline, s.t et ründe korral kannatanu kirjeldatud viisil pidanuks tal olema vigastus

vasakul näopoolel. Kannatanu kinnitusel oli tal hematoom, ent ükski teine tõend selle teket ei

kinnita. Vanglas meditsiiniosakonnas teostatakse kontroll, mille käigus palutakse võtta ülakeha

paljaks – ilmselt oli nii see ka kannatanuga. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleks lugeda K.

Punningu kasuks. Tema on andnud ühetaolisi. KarS § 121 järgi tunnistab ta end süüdi osaliselt,

s.o A.S. lükkamises.

27. Karistuse mõistmisel KarS § 121 järgi ei arvestanud kohus kergendava asjaoluna kannatanu ees

vabandamist, pöörates liigsuurt tähelepanu apellandi varasemale käitumisele. Karistuse

edasikandmine vangistuses ei oleks otstarbekas, sest programme ja vestlusi ei ole K.

Punningule karistusajast tulenevalt ette nähtud. Kriminaalhooldusel aga saaks ta osaleda

vestlustel või vabatahtlikult mõnes programmis. Ta asub elama uude keskkonda ja soovib

pühendada end perele, kahetseb seniseid valikuid ning on oma mõtteviisi muutnud. Ta hakkab

tegelema alkoholiprobleemiga, võtab end töötuna arvele, plaanib minna võlanõustaja juurde

ning läbida ettevõtluskoolituse. Seejärel tahab ta minna ametlikult tööle, tasuda graafiku alusel

võlgasid ning peret ülal pidada. Aasta pärast peaks olema tal oma ettevõte ning kolme aasta

pärast võlavabadus. Lisaks lubab K. Punning kriminaalhoolduse nõudeid kohusetundlikult täita

ning kinnitab, et käesolev kolmas vangistus jääb tema viimaseks. Kuivõrd K. Punningu

karistusaeg lõpeb 20. mail 2025, võimaldaks kriminaalhooldus tema käitumist kontrollida ning

oleks riigile kasulikum. Ta kahetseb rooli istumist ning lubab, et nii ta enam ei tee.

IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Apellandid vaidlustavad K. Punningu süüdimõistmise osaliselt, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi,

taotledes süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt tema karistuse kergendamist.

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha tõendite usaldusväärsuse küsimuses (I), annab

hinnangu teo kvalifikatsioonile (II), seejärel otsustab karistuse (III), võtab kokku

apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (IV).

I

29. Ringkonnakohus ei jaga apellantide seisukohta A.S. ütluste ebausaldusväärsuses. Tunnistaja

E.S. (Tartu vangla valvuri) ütlustest nähtub, et koos vanemvalvur O.A. ega A.S. kambrisse

sisse astudes andis viimane neile märku, et tal on probleem – teda ründas ja lõi K. Punning (I

kd, lk 19). Sama kinnitab rinnakaamera salvestise vaatlusprotokoll, kus fikseeritust nähtuvalt

rääkis kannatanu sisenenud valvuritele koheselt kallale tulemisest ja K. Punningu poolt vastu

silma löömisest. Näinud A.S. põsel punetust, ei esitanud valvurid rohkem küsimusi kallaletungi

kohta, vaid lubasid peale loendust naasta ning A.S. ga meditsiinis ehk meditsiiniosakonnas ära

käia. Valvurid viibisid kambris vaid napi minuti (I kd, lk 12).

30. Meditsiiniosakonnas ei rääkinud A.S. roietesse ja rindkeresse löömisest. K. Punningu väitel

palutakse vangla meditsiiniosakonnas teostatava kontrolli käigus võtta ülakeha paljaks, ta

eeldab, et nii oli ka A.S. ga. Tunnistaja J.K. vaatas Tartu vangla meditsiiniosakonnas A.S.

vigastused üle. Tema ütluste kohaselt kurtis A.S. vaid rusikalööki parema silma ja parema

põsesarna piirkonda. J.K. tuvastas visuaalselt selles piirkonnas turse ja kerge punetuse.

Tunnistaja on öelnud ka, et muid väliseid vigastusi ta ei näinud (I kd, tl 25). Haigusjuhu

väljavõttest nähtub samuti, et A.S. l oli turse ja kerge punetus, muid väliseid vigastusi ei

tuvastatud (I kd, tl 32). Tunnistaja ütluste alusel ei saa teha järeldust, et ta oleks lasknud A.S. l

lahti riietuda ja kontrollinud ka tema keha. Kuna kannatanul sellekohaseid kaebusi ei olnud,

puudus tervishoiutöötajal selleks vajadus. A.S. l omakorda ei olnud põhjust rääkida õele sellest,

et ta tundis löömise ajal valu, sest ta viidi meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks.

Tervishoiuteenust osutatakse patsiendi huvides. Kriminaalmenetluses rakendub aga

uurimisprintsiip ja menetlejal on kohustus kõik kriminaalasjas tähtsust omavad asjaolud välja

selgitada. Arvestada tuleb ka ajafaktoriga. Ründe ja läbivaatuse vahele (kannatanu vaadati läbi

kell 20.36) jäänud poole tunni jooksul ei pruukinud valulikkus roiete piirkonnas endast veel

märku anda, see võis tekkida hiljem. A.S. kuulati üle 13. juunil 2024, s.o 9 päeva hiljem.

Selleks ajaks oli selge, millised olid löömise tagajärjed – punetusest oli välja kujunenud

verevalum, mis oli 9 päeva hiljem kadunud, aga rindkeres oli raskus ja valu, mis andis

hingamisel tunda. Seega ei saa asjaolust, et A.S. ei rääkinud meditsiiniosakonnas tehtud

ülevaatuse käigus õele sellest, et K. Punning lõi teda ka rindkeresse, järeldada tema ütluste

ebausaldusväärsust või rääkida olulisest erinevusest ütluste vahel.

31. K. Punningu arvates pidanuks süüdistuses kirjeldatud viisil kannatanu löömisest rindkeresse

olema tema sõrmenukkidel punetus või marrastused ja A.S. kehal punetavad alad. Sellegi

väitega ei saa nõustuda. K. Punning lõi A.S. läbi riiete, mis kaitsevad nahka, pehmendades

mõnevõrra löögi jõudu. Löömine ei pruugigi alati lööjale vigastusi tekitada. K. Punning ei

löönud vastu karedat ega kõva pinda, vaid vastu inimese keha. Vigastuste saamine oleneb

samuti löögi jõust. Ilmselgelt ei olnud see väga suur, sest kannatanu tundis küll valu, kuid

vigastusi (nt roide murdu) talle nende löökide tagajärjel ei tekkinud. Rindkeresse löömisega

tervisekahjustuse tekitamist ei heideta ette ka süüdistuses. Praegusel juhul on süüdistatav aga

eitanud igasugust löömist, kuigi meditsiiniosakonnas fikseeriti kannatanu näol punetus ja turse

ja seda nägid vahetult peale rünnet A.S. kambrisse sisenenud valvurid E.S. ja O.A. . Need

tõendid kattuvad A.S. ütlustega ja kinnitavad tema ütluste usaldusväärsust. Olukorras, kus

vigastused on fikseeritud, ei ole A.S. l mingit tarvidust hakata K. Punningule omistama lööke,

mida ta ei teinud.

32. Kaitsja märgib, et maakohus on lugenud tuvastatuks turse ja punetuse tekke, ent süüdistusaktis

heidetakse K. Punningule ette hematoomi tekitamist. K. Punningu arvates aga ei kinnita ükski

tõend A.S. l hematoomi olemasolu. Ringkonnakohus ei näe maakohtu poolt tuvastatus vastuolu

süüdistusega. Otsuse punktis 36 on maakohus leidnud, et visuaalselt oli kannatanu parema silma

all ja põsesarna piirkonnas näha turse ja punetus, hiljem tekkis ka hematoom. Õige on see, et

hematoomi A.S. l vahetult intsidendi toimumise järel ja meditsiinilise läbivaatuse ajal ei olnud

ega saanudki olla, küll aga löögist tekkinud punetus näol. Tunnistaja J.K. selgitas, et hematoom

tekib tavaliselt 5-6 tunni jooksul (I kd, tl 25). Meditsiiniosakonda läks A.S. pool tundi pärast

löömist. A.S. ülekuulamise ajal 9 päeva hiljem ei saanud enam ka hematoom nähtav olla.

Nimelt kaob tervisenõustamise keskkonna kliinik.ee andmetel verevalumist tingitud turse

tavaliselt umbes 10 päevaga. Sama aja kestel muutub ka naha värvus verevalumi piirkonnas:

tumesinisest lillakaks, siis roheliseks ja lõpuks kollakaks1. Arvestades, et A.S. vigastus oli

kergemat laadi, võiski hematoom olla ülekuulamise ajaks kadunud. Seega on kannatanu ütlused

hematoomi tekke osas K. Punningule inkrimineerituga kooskõlas – löögi tagajärjel tekkinud

tursest ja punetusest kujunes hematoom.

33. K. Punning leiab veel, et paremakäelisena ei saanud ta tekitada A.S. le vigastust paremale

näopoolele. Kohus võib tõepoolest ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda

järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Elulise usutavuse kriteeriumi juurde tasub

pöörduda olukorras, kui näiteks ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või

ilmselgelt absurdne (RKKKo 3-1-1-109-15, p 111). Praegusel juhul see nii ei ole – A.S. ütluste

kohaselt lükkas K. Punning ta pikali ning hakkas siis kohe rusikatega lööma (I kd, tl 5). Voodis

selili lamava inimese nägu on ründaja jaoks igalt poolt ligipääsetav, mistõttu sai K. Punning

lüüa ka paremale näopoolele. Seda eriti siis, kui kannatanu pead pööras, et vältida lööki otse

näkku. Mingit mõistusepärast põhjendust, miks pidanuks A.S. endale ise näovigastuse tekitama

ning K. Punningut alusetult süüdistama, ei ole süüdistatav enda väite põhistamiseks esitanud.

Kannatanu ütlustest nähtub, et ta pidi peagi karistuse kandmiselt vabanema (umbes kuu aja

pärast) ja ta tahtis oma karistuse rahulikult ära kanda (I kd, tl 5). Sellises olukorras ei olnud A.S.

l põhjust endale lisaprobleeme tekitada.

34. Tunnistaja R.M. nägi vaid seda, kuidas K. Punning ja A.S. püsti seistes teineteise peale

karjusid. Seejärel ta lahkus A.S. kambrist, kuna ei saanud eesti keelest aru (I kd, tl 21). Seega ei

anna nimetatud tunnistaja ütlused mingit tõendusteavet selle kohta, mis juhtus K. Punningu ja

A.S. vahel pärast tema lahkumist.

35. Kaitsja on esitanud veel poolte ebavõrdse kohtlemise argumendi. Nimelt on maakohus otsuse p-

s 33 märkinud, et erinevalt süüdistatavast hoiatatakse kannatanut kriminaalvastutusest teadvalt

valeütluste andmise eest eesmärgiga tagada tema ütluste usaldusväärsus. Sellest ei järeldu, et

kohus luges kannatanu ütlused usaldusväärseks tema menetlusseisundi tõttu. Maakohus on neid

hinnanud ja kõrvutanud teiste tõenditega ning lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseks

põhjusel, et need on vastuoludeta ja kooskõlas teiste tõenditega.

36. Apellatsioonide peamised argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, et K.

Punning ei ole A.S. kehalist väärkohtlemist toime pannud. Riigikohtu praktikas on leitud, et

juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta

tõenduslikult kummutada, peaks see edasiselt viima in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3)

rakendamiseni. Kolleegiumi hinnangul on apellantide viited kahtlustele, mis väidetavalt

käesolevas kriminaalasjas esinevad ning mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, alusetud. In

dubio pro reo printsiibi poole on alust pöörduda tõendamisprotsessi lõppetapil, kui

tõendikogumile antava tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi

süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2007. a

otsus nr 3-1-1-12-07, p 8). Kohtupraktikas maksvusele pääsenud arusaama kohaselt ei ole in

dubio pro reo põhimõte sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel: kui kohus ei ole

tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks

mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari

1 https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/verimuhk/id-2009

2021. a otsus nr 1-20-1301,/35, p 11). Sellekohast kahtlust kolleegiumil käesolevas

kriminaalasjas ei tekkinud. Tõendikogum kaitseversiooni ei kinnita.

II

37. Maakohus on õigesti tuvastanud, et K. Punning tekitas rusikaga näkku löömisega kannatanule

tervisekahjustuse. Nõustuda saab aga kaitsjaga selles, et valulikkust rindkere piirkonnas ei saa

pidada tervisekahjustuseks. Riigikohus leidis 12. novembri 2019. a otsuse nr 1-18-7833 p-s 22,

et karistusseadustik ei erista kehavigastuse ja tervisekahjustuse mõistet, kuid teeb vahet tervise

kahjustamisel ja valu tekitaval kehalisel väärkohtlemisel (KarS § 121 lg 1). Nii tervisekahjustus

kui ka valu on normatiivsed koosseisutunnused. Esimese neist tunnustest defineerib Vabariigi

Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise

kord“ § 1 lg 2, mille kohaselt on tervisekahjustus organismi elundite ja kudede anatoomilise

terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline

seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri

toimel. Valu all peetakse kohtupraktikas silmas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav

kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva

ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda

lõpetama või vältima (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2015. a otsuses nr 3-1-1-29-

15, p 11.1). Järelikult vastab K. Punningu tegevus A.S. le rindkeresse löömisel kehalise

väärkohtlemise teisele teoalternatiivile – valu tekitamisele.

38. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et K. Punningu tegu vastab KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava põhikoosseisu tunnustele, mistõttu jääb taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks

kannatanu A.S. kehalises väärkohtlemises rahuldamata.

39. Prokuratuur heidab K. Punningule ette kehalise väärkohtlemise enamohtliku koosseisu täitmist

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, millega maakohus nõustus. Riigikohus on leidnud, et kuna tahtliku

kuriteoga kehalise väärkohtlemise toimepanemine on toimepanija isikut iseloomustav tunnus,

pole oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (KarS §

121) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu

tunnust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. mai 2020. a otsus nr 1-19-5146, p 9). Kolleegium

leiab, et maakohus on valesti arvestanud erilise isikutunnusena KarS § 24 lg 1 mõttes seda, et K.

Punning on varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isik.

40. Eriline isikutunnus tuleneb Tartu Maakohtu 21. detsembri 2017. a otsusest, millega K. Punning

tunnistati kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 274 lg 1 järgi. Teokirjelduse järgi K. Punning ei

allunud tööülesandeid täitvate Kagu politseijaoskonna patrullpolitseinike korraldustele koer

kinni panna, vaid lähenes koos koeraga politseiametnik J.P. le, keda koer hammustas paremast

õlast, põhjustades talle füüsilist valu ning hiljem keeldus politseinikega kaasa tulemast,

ähvardades J.P. le koera kallale lasta kui politseinik talle läheneb. Sellest süüdistusest ei nähtu

üheselt, et K. Punning oleks kasutanud koera vahendina politseinikule tahtlikult kehavigastuse

tekitamiseks, mis täidaks KarS § 121 lg 1 koosseisu. Pigem nähtub teokirjeldusest, et K.

Punning oli koeraga politseiniku poole liikudes hooletu, mis tegi võimalikuks koera ründe. Seda

kahtlust ei ole kohtuotsuse pinnalt võimalik ümber lükata, mistõttu tuleb see tõlgendada KrMS §

7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks. Lisaks ähvardas K. Punning politseinikku. Maakohus on

ekslikult järeldanud, et ka vägivald KarS § 120 mõttes võimaldab öelda, et isik on varem toime

pannud kehalise väärkohtlemise (otsuse p 39). KarS § 121 lg 2 p 3 järgi annab korduvuse vaid

sama tegu, mis on nimetatud KarS § 121 lg-s 1 – teise inimese tervise kahjustamine või valu

tekitav kehaline väärkohtlemine. Ähvardamine nendele tunnustele ei vasta. Seetõttu ei ole

võimalik öelda, et K. Punning on varem toime pannud KarS § 121 lg 1 tunnustele vastava

kehalise väärkohtlemise ja maakohtu otsus tema süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

III

41. Kuna ringkonnakohus tunnistab K. Punningu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi, tuleb mõista talle ka

karistus selle sätte sanktsiooni raames. KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni 1-

aastase vangistuse. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, miks ei ole võimalik K.

Punningut karistada rahalise karistusega (otsuse p 53). Vangistuse mõistmisel võtab

ringkonnakohus arvesse, et K. Punningu teosüü ei ole suur – ta tekitas kannatanule vaid kerge

tervisekahjustuse (hematoomi) ja valulikkuse roiete piirkonnas. Sellise teo eest on kohane

karistus lühiajaline vangistus. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole. K.

Punning kahetses apellatsioonis üksnes kannatanu lükkamist, mida ei saa käsitleda

puhtsüdamliku kahetsusena. Kannatanu ei ole kinnitanud, et K. Punning oleks temalt vabandust

palunud, mistõttu ei saa rääkida ka kannatanuga leppimisest (KarS § 57 lg 1 p 9). Karistuse

eripreventiivseid kaalutlusi arvestades tuleb karistust korrigeerida raskema suunas. K. Punning

pani kuriteo toime vanglas karistuse kandmise ajal, millest järeldub, et ta ei ole varasematest

korduvatest karistusest järeldusi teinud. Sestap leiab ringkonnakohus, et K. Punningut tuleb

karistada KarS § 121 lg 1 sanktsiooni keskmisele lähedase 5 kuu pikkuse vangistusega.

42. KarS § 63 lg 2 kohaselt kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri

kuriteokoosseisule ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus

iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 järgi. Maakohtu otsusega mõisteti K. Punningule KarS §

4231 järgi karistuseks 3 kuud vangistust. Selles osas ei ole otsust vaidlustatud ning ka

ringkonnakohus ei näe alust selle kergendamiseks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistab

ringkonnakohus K. Punningule liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7

kuud vangistust. Seda karistust tuleb lühimenetluse tõttu vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3

võrra, saades nii K. Punningu karistuseks 4 kuud ja 20 päeva vangistust. Karistuse hulka tuleb

arvestada K. Punningu kahtlustatavana kinnipidamise aeg (1.-2. august 2023), mistõttu jääb

süüdistatava lõplikuks karistuseks 4 kuud ja 18 päeva vangistust alates tema vahistamisest, s.o

12. detsembrist 2024. Ringkonnakohtu lahendi tegemise ajaks on K. Punning talle maakohtu

otsusega mõistetud vangistuse täielikult ära kandnud ja kinnipidamiskohast vabanenud, mistõttu

tuleb käesoleva otsusega mõistetav karistus lugeda kantuks.

43. Ehkki seoses karistuse ärakandmisega on taotlus karistusest tingimisi vabastamiseks aktuaalsuse

kaotanud, märgib ringkonnakohus järgmist. Mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele

pööramine on kehtiva seaduse ja pikaajalise ning seni muutumatu kohtupraktika kohaselt reegel,

millest saab irduda vaid teatud asjaolude ilmnemisel. Kui kohus peab võimalikuks jätta

mõistetud vabadusekaotusliku karistuse tingimisi kohaldamata, siis peab ta jälgitavalt

põhjendama, millised kuriteo toimepanemist ja/või süüdlase isikut iseloomustavad eripärad

tingivad konkreetsel juhul karistuse individualiseerimise sellisel viisil. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2025. a otsus nr 1-23-52, p-d 22 ja 24). Tingimisi vabastamata

jätmist ei pea kohus põhjendama. Siiski on maakohus esitanud jälgitavad ja nõustumisväärsed

argumendid, miks ei saa K. Punningut karistuse kandmiselt tingimisi vabastada (otsuse p 60).

Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamine on kaalutlusotsus, siis oleks ringkonnakohus saanud

sellesse sekkuda üksnes juhul, kui kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või

menetlusõiguse rikkumine. Selliseid rikkumisi ei ole maakohtule alust ette heita.

IV

44. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 4 ning § 340 lg-st 1,

tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 27. veebruari 2025. a otsuse osaliselt, s.o K. Punningu

süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, talle selle eest mõistetud karistuses, KarS § 64 lg 1

alusel mõistetud liitkaristuses ja lühimenetluse tõttu vähendatud karistuses. Selles osas teeb

ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab K. Punningu süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja

karistab teda 5 kuu pikkuse vangistusega, mõistab liitkaristuseks kuritegude kogumis 7 kuud

vangistust, mida vähendab 1/3 võrra. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. K. Punningu ja

tema kaitsja apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

45. Koos apellatsiooniga esitas kaitsja ringkonnakohtule taotluse, milles palub kindlaks määrata

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega

tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 155 minutit. Seega kujuneb riigi õigusabi tasu

suuruseks koos käibemaksuga 175,68 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub

kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud

ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja

ajakulu põhjendatud, mistõttu tuleb tasutaotlus rahuldada.

46. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, millega rahuldab kaks

apellatsiooni osaliselt. KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud sellisel juhul riik.

(allkirjastatud digitaalselt)