1-24-1953/23 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg

09.06.2025

Kriminaalasja number

1-24-1953 (23244050936)

Kohtunik

Anne PALMISTE

Kohtuistungi sekretär

Jane VÄLI

Tõlk

Riina PALMI

Prokurör

ringkonnaprokurör Liina PIKMA

Kaitsja

vandeadvokaat Küllike NAMM

Asja läbivaatamise

kuupäevad

14.01.2025

15.01.2025

21.01.2025

22.01.2025

23.01.2025

04.04.2025

Kriminaalasi

Oleg ŠILOVI süüdistus Karistusseadustiku §121

lg.1 järgi

üldmenetluses

Süüdistatav

Oleg ŠILOV

sünd. 09.08.1964, isikukood

36408092254,

kodakondsuseta, xxxharidus, emakeel vene keel,

elukoht xxx, töökoht xxx, varem kriminaalkorras

karistamata

Oli kahtlustatavana kinni peetud 07.10.2023 –

08.10.2023

Kannatanu

Kannatanu esindaja

E.S.

sünd. xx.xx.xxxx, isikukood XXX, Eesti Vabariigi

kodanik, elukoht xxx, töökoht XXX, xxx

Allan VALK

vandeadvokaat

Juhindudes KrMS §306; §309 lg.1, 3; §313; §315; §318 lg.1 ja §319 lg.1, 2, maakohus

O T S U S T A S :

Süüdi tunnistada Oleg ŠILOV Karistusseadustiku §121 lg.1 järgi ja mõista talle

karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

Karistusseadustiku §68 lg.1 alusel arvata Oleg ŠILOVI karistuse hulka tema

eelvangistuses viibitud aeg 07.10.2023 – 08.10.2023, s.o. 2 (kaks) päeva ja lõplikult

kuulub Oleg ŠILOVIL kandmisele 5 (viis) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva

vangistust.

Karistusseadustiku §74 lg.1 alusel määrata, et mõistetud karistus 5 (viis) kuud 28

(kakskümmend kaheksa) päeva vangistust jäetakse Oleg ŠILOVI suhtes tingimisi

täielikult kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut kuritegu ja

täidab katseajaks kooskõlas Karistusseadustiku §75 lg.1 p.1 – 6 sätestatud

kontrollnõudeid.

Karistusseadustiku §74 lg.3 alusel määrata katseajaks 8 (kaheksa) kuud.

Karistusseadustiku §75 lg.1 p.1 – 6 alusel on Oleg ŠILOV katseajal kohustatud

järgima järgmisi kontrollnõudeid:

- elama alalises elukohas xxx

-

ilmuma

kriminaalhooldaja

määratud

ajavahemike

järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele

- alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle

andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks

- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt

lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

Karistusseadustiku §75 lg.2 p.1 alusel on Oleg ŠILOV kohustatud heastama kuriteoga

tekitatud kahju katseaja jooksul.

Karistusseadustiku §75 lg.2 p.8 alusel on Oleg ŠILOV kohustatud osalema

sotsiaalprogrammis.

Kohustada Oleg ŠILOVIT katseajal alluma Tallinna Vangla Viru

kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldusametniku

järelevalvele.

Karistusseadustiku §78 p.1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates käesoleva

kohtuotsuse

kuulutamisest, välja arvatud Karistusseadustiku §75 sätestatud

käitumiskontrolli nõuete osas, mille kohaldamist alustatakse pärast kohtulahendi

jõustumist.

Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.2 ja §128 lg.5 alusel välja mõista Oleg ŠILOVILT

tsiviilhagi katteks E.Si (isikukood XXX, elukoht xxx, arvelduskonto nr.

XXXXXXXXX Swedbank AS) kasuks varalise kahju hüvitamiseks 277 (kakssada

seitsekümmend seitse) eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 100 (ükssada) eurot.

Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.1 alusel välja mõista Oleg ŠILOVILT

kannatanu esindajale (vandeadvokaat Allan VALK) kriminaalmenetluses makstud tasu

eest E.Si (isikukood XXX, elukoht xxx, arvelduskonto nr. XXXXXXXXX Swedbank

AS) kasuks 6307 (kuus tuhat kolmsada seitse) eurot 50 senti.

Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel välja mõista Oleg ŠILOVILT

sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o.

summas 1329 (üks tuhat kolmsada kakskümmend üheksa) riigituludesse.

Sundraha tuleb Oleg ŠILOVIL tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole:

SEB pangas nr EE351010052031000004

Swedbank nr EE522200221013264447

Luminor Bank nr EE401700017002872300

LHV pangas nr EE957700771001523585.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 99925700016228 ning selgitus „Oleg

ŠILOV 1-24-1953 menetluskulud“.

Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata apellatsiooni korras Tartu

Ringkonnakohtule.

Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 09.06.2025.

Süüdistus

Oleg Šilov on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse selles, et ta lõi 07.10.2023 kell

19.45 XXX Kohtla-Järve ühel korral E.Sile rusikaga näo piirkonda, seejärel tõmbas

kannatanu jopest haarates pikali ja lõi kahel korral jalaga vastu kannatanu nina ning

vähemalt kahel korral rusikaga vastu pead oimu piirkonda, millega tekitas

kannatanule füüsilist valu, ninaverejooksu, punetuse vasaku oimu piirkonda, ülemise

huule turse ja vigastused selle sisepinnal ning kahe esihamba kahjustuse.

Oma tegevusega pani Oleg Šilov toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu

tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS §121 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtulik uurimine maakohtus

Süüdistatav Oleg Šilov ei tunnistanud ennast maakohtu istungil KarS §121 lg.1 järgi

süüdi ja ütluste andmisest keeldus.

Kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm leidis maakohtu istungil, et uurijad ja menetlus

olid kallutatud ning mitmed olulised tõendid jäeti kas õigeaegselt või üldse

kogumata.

Kannatanu E.Si ütlustest maakohtu istungil nähtub, et 07.10.2023 õhtul täitis ta

seoses eelnenud tormiga tööülesandeid Kohtla-Järve Linnavalitsuse arengu- ja

majandusvaldkonna abilinnapeana ning viibis Ehitajate teel olevas bussipeatuses. Selle

bussipeatuse paviljon oli kinnitustest lahti tulnud ja rippus kõrvaloleva kinnistu aia

peal. Kannatanu fikseeris olukorra oma isikliku mobiiltelefoni kaameraga, et edastada

tormikahjud linnaosavanemale, kes korraldab likvideerimise munitsipaalfirma kaudu.

Kannatanu kinnitas, et ei teadnud tol hetkel, kellele kuulub bussipeatuse taga asuv

kinnistu ja aed, kuid nägi, et keegi liikus territooriumil taskulambiga. Kui kannatanu

oli pildid teinud, tuli kinnistul asuva hoone poolt võõras meesterahvas ja küsis, kas

kannatanu on linnavalitsusest. Kui kannatanu ütles, et on, ütles meesterahvas, et väga

hea, siis saab probleem kohe lahendatud. Kui kannatanu vastas, et kindlustus tegeleb

asjaga esmaspäeval, meesterahvas ärritus kõvasti ja sõimas. Seejärel istus kannatanu

autosse ja tahtis edasi liikuda, kuid meesterahvas tuli talle järele, seisis auto ette,

hakkas pildistama ja videot tegema. Kannatanu keeras auto välja ja hakkas liikuma,

samal ajal kuulis mingit lööki vastu auto kõrvalistuja poolset külge. Kannatanu sõitis

kinnistu lõpuni, peatas auto ja läks võimalikke kahjustusi taskulambiga vaatama,

midagi ei avastanud. Seejärel istus kannatanu uuesti autosse, et edasi sõita, kuid siis

keeras Toyota tema autole risti ette ja autost tuli välja süüdistatav. Kannatanu väljus

samuti, oli kiire sõnavahetus ja siis sai kannatanu esimese löögi rusikaga näkku ning

ta tõmmati jopest pikali maha. Seejärel oli 2 jalalööki näkku, siis veel 1 – 2 lööki

rusikaga näkku. Kannatanu tundis tugevat valu ja verejooksu. Kannatanu otsis üles

oma telefoni, istus autosse, helistas Häirekeskusesse, jäi autosse ning ootas politseid

ja kiirabi. Samal ajal helistas ta ka kolleeg Ü.Lle, kes elab lähedal ning kes tuli

koos poja ja naabriga kohale. Kui nad kohale jõudsid, sõitis süüdistatav oma autoga

ära. Samal ajal jõudsid kohale ka politsei ja kiirabi. Kannatanule anti kohapeal

esmaabi ja soovitati sõita EMO-sse, kannatanu läks sinna oma autoga. EMO parklas

sai kannatanu kokku patrullpolitseinikega, andis ütlused ning nad läksid koos sisse.

Parklas nägi kannatanu ka süüdistatava autot. EMO-s sees selgus, et oli vaja

tuvastada isik, kes teda ründas, selleks oli süüdistatav, kes oli voodis pikali.

Töövõimetuslehte kannatanu ei võtnud, tarvitas EMO-st saadud valuvaigisteid.

Kannatanu autol mingeid vigastusi ei olnud. Kannatanu toetas oma tsiviilhagi –

varaline kahju koosneb hambaravi eest tasutud summast ja esindaja kuludest,

mittevaraline kahju aluseks on see, et selline kallaletungimine ei ole aktsepteeritav,

kannatanu elas üle füüsilise valu, suurenesid peavalud, lihasvalud ja luuvalud, vaimsed

üleelamised kestavad käesoleva ajani, avalik tähelepanu seoses kannatanu

ametikohaga, tekkisid hematoomid, nägu läks paiste.

Tunnistaja Ü.L ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ta ei tunne ning

kannatanut tunneb tööalaselt. 07.10.2023 oli puhkepäev ja tunnistaja oli kodus, kuid

ta suhtles kannatanuga seoses tormikahjustustega. Kannatanu oli fikseerinud, et XXX

bussipaviljon oli kukkunud tahapoole aia peale. Hiljem helistas kannatanu ja ütles, et

sai peksa, et XXX omanik lõi teda rusikaga näkku. Tunnistaja sõitis kohale koos

naabriga, teise autoga tuli ka tunnistaja poeg. Veidi enne kohalejõudmist sõitis neile

vastu heledat värvi kõrgem auto. Kannatanu oli verine ja porine, veri tuli suust, ütles,

et teda lõi rusikaga XXX omanik. Kohe tulid kohale ka kiirabi ja kiirreageerijad,

nendega tunnistaja ei suhelnud. Tunnistaja ei tea, kas kannatanu oli töövõimetuslehel,

kuid töö juures nad ikka kohtusid. Kannatanu rääkis natuke teistmoodi, nagu suus

oleks midagi, muid vigastusi tunnistaja kannatanul ei näinud, teab ka seda, et

kannatanu pidi käima hambaarstil, kuna oli saanud hammastele viga. Tunnistaja ei

ole kuulnud, et kannatanut oleks juhtunu pärast narritud ja pilgatud, ta osales endisel

viisil töökoosolekutel.

Tunnistaja A.Ki ütlustest maakohtu istungil nähtub, et tema tunneb kannatanut ja

süüdistatavat ainult tööalaselt seoses käesoleva juhtumiga. 07.10.2023 oli tunnistaja

tööl patrullpolitseinikuna, tuli väljakutse, et peab koos paarimees R.Bga minema

EMO-sse ja kannatanu üle kuulama. Nad sõitsid EMO juurde ja kannatanu

ülekuulamine toimus parklas patrullautos. Kannatanu viitas ka süüdistatava autole, mis

seisis samas parklas. Kannatanu kirjeldas, mis juhtunud oli. Seejärel läksid nad koos

kannatanuga EMO-sse sisse, kannatanu nägu oli verine, muid vigastusi tunnistaja ei

mäleta. EMO-s sees tuvastas kannatanu süüdistatava kui isiku, kes teda ründas,

paarimees tegi süüdistatava kätest pildid. Süüdistatavalt ei saanud tunnistaja infot

selle kohta, missugused on tema vigastused seoses otsasõiduga. Seejärel lahkus ta

koos paarimehega EMO-st ja hiljem anti neile teada, kui süüdistatavale oli abi

osutatud. Nad tulid tagasi ja paarimees otsustas süüdistatava kinni pidada. Oli alust

arvata, et isik võib teisi rünnata, samuti ei olnud teada, kus viibib kannatanu.

Käeraudade panemiseks oli vaja kasutada jõudu, süüdistatav ei käitunud agressiivselt.

Seda, kas politseile tegi väljakutse ka süüdistatav, tunnistaja ei mäleta, samuti ei

kontrollinud ta süüdistatava vigastusi, kuna abi osutati EMO-s.

Tunnistaja R.B ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat tunneb ta ainult

tööalaselt, kannatanut ei tunne üldse. Käesolevas asjas kuulas tunnistaja koos

paarimehega üle kannatanu, kuna nad said teate, et üks mees ründas teist. Väljakutsed

tulevad läbi Häirekeskuse, oli info, et kannatanu läks EMO-sse. Kannatanuga võtsid

nad ühendust, kui jõudsid kohale, pidid välja selgitama, mis juhtus. Nad vestlesid

kannatanuga ja kuulasid ta üle, kannatanul oli nägu verine, sellest oli aru saada, kes

on kannatanu. Kannatanu viitas ühele autole parklas, et see on samasugune nagu

isikul, kellega tal oli konflikt. EMO-sse sisse mindi selleks, et leida isik, kes ründas.

Kannatanu viitas süüdistatavale, kelle vigastusi kontrollisid EMO arstid.

Kinnipidamisel kasutati käeraudu, kuna süüdistatav ei allunud korraldusele tulla

kaasa.

Tunnistaja L.V ütlustest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat ja kannatanut

tunneb ta vaid tööalaselt. Perioodil 2018 – veebruar 2024 töötas tunnistaja Ida

Prefektuuris uurijana ning sel ajal oli tema perekonnanimi Š. 07.10.2023 oli

tunnistaja tööl valveuurijana. Nädalavahetuse valvete ajal ei pea uurija alati välja

minema, töökorra kohaselt tuleb suhelda patrulliga telefoni teel. Sel õhtul suhtles

tunnistaja R.Bga, kes talle helistas mitu korda. Esimeses kõnes oli info napp,

patrullpolitseinik ütles, et toimunud füüsiline vägivald, hakkavad alles kannatanuga

suhtlema. Järgnevalt sai tunnistaja teada, et kannatanu tuvastas teise osapoole auto ja

nad lähevad EMO-sse sisse, et kannatanu tuvastaks isiku. Järgnevalt oli kõne EMO-st

seest, et kas on vaja kinni pidada. Kuna süüdistatav oli ka EMO-s, ütles tunnistaja

patrullpolitseinikule, et on vaja välja selgitada vigastused ning kui selgus, et vigastusi

ei ole, otsustati, et tuleb kinni pidada. Tunnistajale kinnitas vigastuste puudumist

süüdistataval just R.B, tunnistaja ei tea, kas viimane patsiendikaarti vaatas. Viimase

kõne ajal ütles ta, et süüdistataval on ainult kriimustus jala peal, aga millest, ei

täpsustanud. Otsused tegi patrull, tunnistaja vaid kinnitas need. Kannatanu auto

ülevaatuse teostasid kriminalistid, uurijal ei ole oskusi, pädevust ja vahendeid vaatluse

tegemiseks.

Tunnistaja A.P ütlusest maakohtu istungil nähtub, et süüdistatavat tunneb ta

tööalaselt, kannatanut ei tunne. 07.10.2023 suhtles ta süüdistatavaga telefoni teel

umbes kella 20 ajal, kui süüdistatav helistas tunnistajale infoga, et auto sõitis talle

otsa, ta sõitis oma autoga järele, tahtis auto numbrit pildistada, teine isik tuli välja,

ründas süüdistatavat, lõi teda näkku, süüdistatav hakkas ennast kaitsma, teine isik

kukkus, seejärel tõusis ja istus autosse, süüdistatav kutsus politsei. Politsei kohale ei

tulnud, tulid mingid bandiidid, süüdistatav kartis elu pärast ja sõitis sealt ära.

Tunnistaja soovitas veelkord politseisse helistada ja öelda, et läheb EMO-sse. Teine

kõne oli samal päeval kell 23.45, kui süüdistatav helistas uuesti ja tunnistaja kuulis

mitme inimese häält. Süüdistatav ütles, et tahab helistada oma advokaadile, mille

peale öeldi talle vene keeles, et pange telefon ära ja pange käed selja taha.

Tunnistaja püüdis hüüda, et andke telefon süüdistatavale, kuna sai aru, et

süüdistatavaga räägib politsei. Kõne katkestas teine pool. Süüdistatavaga kohtus

tunnistaja järgmise päeva lõpus, nägi ka vigastusi – süüdistatav oli kahvatu, liikus

aeglaselt, ühe käega hoidis teise randmest, käelabal olid kriimustused, kulmul oli

plaaster. Tunnistaja esitas taotluse ekspertiisi määramiseks, seda ei määratud ja

kirjalikku otsust keeldumise kohta ei saadetud. Veel esitas tunnistaja 4 – 5 erinevat

taotlust, samuti kuriteoteate ja kaebuse politsei tegevuse peale. Sisekontrollist saadi

vastus, et rikkumisi ei tuvastatud, kannatanu osas menetluse alustamise kohta vastust

ei tulnud ja politsei tegevuse osas menetlust ei alustatud.

Lisaks ülalnimetatud isikulistele tõenditele uuris maakohus kohtuistungitel ka

dokumentaalseid tõendeid ja salvestisi, millele maakohus viitab käesolevas

kohtuotsuses allpool.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud

menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ning kohtulikul uurimisel

avaldatud tõendid kogumis kinnitavad alljärgnevat.

KarS §121 lg.1 näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti

valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest.

Kokkuvõtlikult on süüdistatavale esitatud süüdistus selles, et ta lõi 07.10.2023 kell

19.45 XXX Kohtla-Järve ühel korral kannatanut rusikaga näo piirkonda, tõmbas

kannatanu pikali ja lõi kahel korral jalaga vastu nina ning vähemalt kahel korral

rusikaga vastu oimu piirkonda.

Süüdistuse kohaselt on tegemist nii tervisekahju kui valu tekitamisega.

Kehaline väärkohtlemine moodustab kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab

tagajärjena valu. Tegemist on aistinguga. Valu on iseenesest subjektiivne nähtus, mis

on erinevatel isikutel erinev ja mis võib muuhulgas sõltuda ja näiteks inimese

vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest analoogsetest subjektiivsetest

asjaoludest. Seega on valu organismi kaitsefunktsioon ja käsitatav kudede tegeliku

või potentsiaalse kahjustamisega seotud ebameeldiva tundeelamusena. Valulävi on

samuti subjektiivne nähtus, mis on erinevatel inimestel erinev ja sõltub muuhulgas

erinevatest subjektiivsetest asjaoludest.

Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või

füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis. Oluline

on, et tegu oleks oma iseloomult selline, mis suudab tekitada kehalise

tervisekahjustuse, s.o. inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende

toime häire.

Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas tuvastada, kas süüdistatav tekitas süüdistuses

nimetatud ajal ja kohas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahju.

Järgnevalt toob maakohus välja need asjaolud, mille üle käesolevas kriminaalasjas

puudub vaidlus.

Kõigepealt puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, et süüdistuses

märgitud ajal 07.10.2023 kella 19.45 paiku oli kannatanu XXX Kohtla-Järvel asuva

kinnistu kõrval asuvas bussipeatuses ja pildistas seal bussipaviljoni, mis oli tormiga

tulnud kinnitustest lahti ning toetus XXX Kohtla-Järve kinnistu aiale. Kannatanu

kasutas sõidukit VW Tiguan.

Järgnevalt puudub käesolevas kriminaalasjas vaidlus selle üle, et samal ajal oli oma

kinnistul XXX Kohtla-Järve ka süüdistatav, kes läks kannatanu juurde, kui nägi

viimast bussipaviljoni juures. Kannatanu kasutas sõidukit Toyota.

Kuigi järgnevalt kannatanu poolt maakohtu istungil ja süüdistatava poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste osas oli tegemist sõna-sõna-vastu olukorraga, on siiski

mõistetav järgmine. Kannatanu poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et kui

ta ütles, et on linnavalitsusest, vastas süüdistatav talle, et väga hea, saamegi kohe

probleemi lahendatud. Süüdistatava ütlustest kohtueelses menetluses nähtub, et ta sai

aru, et tegemist on Ossipenko töölise või linnavara korrashoiuametnikuga.

Maakohus leiab, et seega oli süüdistatavale arusaadav, et kannatanu näol oli tegemist

asjakohase ametnikuga, kes ei viibinud kohapeal juhuslikult.

Antud juhtumi puhul ei olnud kehalisel väärkohtlemisel teadaolevaid pealtnägijaid,

samuti ei ole tuvastatud tunnistajaid, kes oleksid näinud süüdistatava ja kannatanu

tegevusi 07.10.2023 õhtul XXX Kohtla-Järvel asuva kinnistu juures. Seega tuleb

süüdistatavaga seotud sündmuste käik sellel õhtul rekonstrueerida kohtueelses

menetluses kogutud ja kohtulikus menetluses uuritud tõendite kaudu. Nagu maakohus

juba märkis, ei olnud käesolevas kriminaalasjas käsitletud intsidendil pealtnägijaid ja

tegemist on sõna-sõna-vastu olukorraga.

Süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt läks ta kannatanu

sõiduki ette, et teha sellest pilti. Samal ajal keeras kannatanu oma sõiduki rattad

vasakule ja hakkas liikuma, riivates oma sõidukiga süüdistatava paremat jalga. Kuna

süüdistatav ei jõudnud pilti teha, läks ta oma sõiduki juurde, kavatses helistada

politseisse ning sõitis kannatanu sõidukile järele. Kannatanu jäi seisma umbes 100 m

kaugusel. Süüdistatav peatas oma sõiduki kannatanu sõiduki ees, seejärel hakkas

kannatanu tagurdama ning sõitis vastu paremal pool teeservas asunud liiklusmärki

„Anna teed“. Seejärel väljusid mõlemad sõidukitest, süüdistatav tahtis endiselt teha

pilti kannatanust ja tema sõidukist, samal ajal lähenes kannatanu ja lõi süüdistatava

pea suunas, süüdistatav jõudis kõrvale põigata. Süüdistatav kaitses end, kannatanu lõi

teda järjestikku rusikatega vastu pead. Süüdistatav lõi kannatanut vastu, ühe löögi

tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel läksid mõlemad oma sõidukitesse. Süüdistatav

helistas politseisse.

Kannatanu poolt maakohtu istungil sama olukorra kohta antud ütlustest nähtub, et

kui ta hakkas esialgsest peatuskohast liikuma, kuulis ta mingit lööki vastu

kõrvalistuja poolset sõiduki külge, mistõttu peatus umbes 100 m pärast, et võimalikku

kahjustust vaadata. Mingit kahjustust ta ei avastanud, istus tagasi sõidukisse, et edasi

liikuda, kui tema sõiduki ette keeras Toyota, kust väljus süüdistatav. Ka kannatanu

väljus, toimus kiire sõnavahetus ja siis sai kannatanu esimese löögi rusikaga näkku.

Seejärel tõmbas süüdistatav kannatanu jopest maha pikali, lõi jalaga 2 korda ja veel

rusikaga 1 – 2 lööki. Kannatanu tundis valu, samuti olid katki huul ja nina ning veri

jooksis. Kui süüdistatav eemaldus, sai kannatanu püsti tõusta, leidis oma telefoni, istus

sõidukisse, helistas Häirekeskusesse ning jäi ootama kiirabi ja politseid.

Nimetatud ütlustest nähtub, et need ühtivad ja on suures plaanis kooskõlas kuni selle

hetkeni, mil süüdistatava sõiduk oli kannatanu sõidukile järele jõudnud, keeras sellele

ette ja mõlemad väljusid sõidukitest.

Süüdistatava ja kannatanu ütlused järgneva osas on vastuolus. Mõlema

menetlusosalise tegevusest ülevaate saamiseks peab maakohus vajalikuks ja

põhjendatuks hinnata mõlemal menetlusosalisel tuvastatud tervisekahjustusi.

Kannatanu kehavigastused on kirjeldatud ja need nähtuvad järgmistest tõenditest:

-

SA Ida-Viru Keskhaigla 11.10.2023 tõend, mille kohaselt pöördus patsient

07.10.2023 kell 21.23 SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-sse meditsiinilise abi

saamiseks diagnoosiga – pindmine peavigastus, pea pindmised hulgivigastused

-

SA Ida-Viru Keskhaigla 07.10.2023 patsiendikaart nr.23-115790, mille kohaselt

oli diagnoos sama ja põhjuseks rünne kehalise vägivallaga

-

Karell

Kiirabi

AS

07.10.2023

kiirabikaart

nr.10368215JÄRVE9220231007195721, mille kohaselt tuvastati pindmine

peavigastus, nina pindmine vigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, pea

muude osade pindmine vigastus, ninaverejooks, peapõrutus, turse, suupõrutus,

turse

-

Maxilla AS tasulise teenuse 25.10.2023 arved nr.497575 ja nr.497630, mille

kohaselt tasus kannatanu kahe hamba ravi eest.

Süüdistatava kehavigastused on kirjeldatud ja need nähtuvad järgmistest tõenditest:

-

SA Ida-Viru Keskhaigla 10.10.2023 tõend, mille kohaselt pöördus patsient

07.10.2023 kell 20.23 SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-sse meditsiinilise abi

saamiseks diagnoosiga – pindmine säärevigastus

-

SA Ida-Viru keskhaigla 07.10.2023 patsiendikaart nr.23-115785, mille kohaselt

oli diagnoos sama.

Kehavigastuste olemasolu kannatanul kinnitas maakohtu istungil ka tunnistaja Ü.L,

kelle ütluste kohaselt oli kannatanu verine ja porine, veri jooksis suust. Tunnistaja on

isik, kes jõudis sündmuskohale vahetult peale toimunut.

Ülaltoodud tõendeid hinnates leiab maakohus, et süüdistatava ütlused selle kohta, et

kannatanu lõi teda korduvalt ja järjestikku vastu pead ning tema ainult kaitses end

ja lõi vastu ühel korral, ei ole eluliselt usutavad ning selliseid ütlusi ei kinnita ükski

maakohtule esitatud tõend. SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-s ei tuvastatud

süüdistataval ühtegi vigastust pea/näo piirkonnas, samuti ei tuvastatud vigastusi ja/või

viiteid löökide tegemisele kannatanu kätel. Juhul, kui isikut lüüakse korduvalt pea/näo

piirkonda, jäävad sellest ilmselgelt järele mingid nähtavad tervisekahjustused –

punetus, marrastus, paistetus jne. Vastupidi, maakohus leiab, et kannatanu ütlused selle

kohta, et süüdistatav lõi teda korduvalt, sealjuures ka ajal, mil ta oli löögi tagajärjel

maha kukkunud, on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste kogutud tõenditega.

Süüdistataval tuvastati vigastusena pindmine säärevigastus. Süüdistatav on ise

kohtueelsel menetlusel kinnitanud, et tal oli kriimustus parema jala säärel,

ülekuulamise protokollile lisatud fotolt nähtub, et tegemist on väikese mõne

sentimeetri pikkuse pikisuunalise marrastusega. Süüdistatav seostab selle vigastuse

tekkimise sellega, et kannatanu sõitis oma sõidukiga talle otsa. Maakohtul puuduvad

tõendid selle versiooni kinnitamiseks või ka välistamiseks, samuti ei ole välistatud

asjaolu, et süüdistatav sai selle vigastuse kannatanuga toimunud füüsilise

vägivallakontakti käigus. SA Ida-Viru Keskhaigla EMO osakonnas tehtud

videosalvestiselt nähtub, et süüdistatav ootab vastuvõturuumis oma järjekorda seistes,

kuigi ootesaalis on olemas vabad istekohad, seega ei saanud vigastus olla selline, mis

oleks tekitanud väljakannatamatut valu või liikumisraskusi. Kohtueelsel menetlusel

toimunud ülekuulamisel viitas süüdistatav vaid kriimustusele, mitte mingile valule.

Patsiendikaardist nr.23-115785 nähtub hoopis, et patsient kaebas tugevat valu

paremas hüppeliigeses. Valule hüppeliigeses ei ole süüdistatav mujal viidanud. Kõnes

Häirekeskusesse väidab süüdistatav, et talle taheti otsa sõita, mitte et talle sõideti

otsa.

Riigikohus on kehalise väärkohtlemise puhul korduvalt viidanud juhtunu intensiivsuse

tähtsusele, samuti on räägitud kannatanu olulisest mõjutamisest. Vastav hinnang tuleb

sealjuures anda mitte kannatanu, vaid objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast (vt. ka

Riigikohtu 23.10.2017 lahend kohtuasjas nr.1-16-10326 ja 12.11.2019 lahend

kohtuasjas nr.1-18-7833).

Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab maakohus, et käesolevas kriminaalasjas on põhjendatud

rääkida intensiivsest süüdistatavapoolsest vägivallast kannatanu suhtes. Maakohus peab

siinkohal vajalikuks viidata lisaks SA Ida-Viru Keskhaigla ja Karell Kiirabi AS

poolt tuvastatud vigastustele ka asjaolule, et kannatanu kahel hambal olid killud

väljas. Kui võrrelda süüdistataval ja kannatanul tuvastatud vigastusi, on selgelt näha,

et kannatanul on neid rohkem.

Seega on kannatanul tuvastatud KarS §121 sätestatud tervise kahjustamine. Arvestades

neid tekitatud kahjustusi, on ilmselge, et sellega kaasnes ka valu.

Süüdistatav on kohtueelse menetluse käigus toimunud ülekuulamisel viidanud sellele,

et kannatanu oli esmasel kohtumisel bussipaviljoni juures agressiivne ja väljendus

tema suhtes ebatsensuurselt.

Seetõttu hindab maakohus siinkohal ka seda, kas väidetava ründe puhul ei olnud

tegemist provokatsiooniga kannatanu poolt, s.t. kas kannatanu ise ei kutsunud tema

vastu suunatud ründe oma õigusvastase käitumisega esile meelega ja

eesmärgipäraselt. Maakohus leiab, et seda asjaolu ei ole antud juhul võimalik jaatada.

Teoprovokatsiooni instituut näeb ette olukorra, kus isik kutsub enda vastu suunatud

ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt või põhjustab enda õigushüvede vastu

suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava

käitumisega (vt. ka Riigikohtu 05.10.2021 lahend kohtuasjas nr.1-20-3046).

Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaolude kohaselt toimus kannatanupoolne

võimalik agressiivne käitumine ja hoiak ajal, mil kannatanu jõudis bussipeatusesse ja

pildistas tormijärgselt bussipaviljoni olukorda. Peale verbaalset sõnavahetust

süüdistatavaga istus kannatanu oma sõidukisse ja lahkus sündmuskohalt. Nimetatud

asjaoludest ei nähtu kuidagi kannatanupoolne füüsilise konflikti provotseerimine. Seda

ei kinnita ka ükski teine maakohtule esitatud tõend. Maakohus leiab, et enne

kehavigastuste tekitamist ei põhjustanud kannatanu süüdistatavale mingit sellist

hingelise erutuse seisundit, mis oleks esile kutsunud provotseeritud vägivalla.

Järgnevalt käsitleb maakohus kannatanu ja süüdistatava käitumist peale juhtunut.

Käesoleva kriminaalasja materjalide kohaselt helistasid mõlemad osapooled

Häirekeskusesse.

Kannatanu suhtles salvestise kohaselt Häirekeskuse töötajaga viisakalt, vastas

korrektselt küsimustele ja jäi sündmuskohale ootama. Kohale jõudis tunnistaja Ü.L

ning kohe peale teda ka kiirabi ja politsei. Kannatanule antakse esmaabi, ta lepib

nendega kokku, et sõidab ise EMO-sse, samuti annab ta esialgsed seletused politseile.

Alles seejärel sõidab kannatanu vastavalt kokkuleppele EMO-sse.

Süüdistatav oli salvestise kohaselt vastupidiselt kannatanule kõne ajal

Häirekeskusesse verbaalselt agressiivne, süüdistav, katkestas töötajat ja küsimustele ei

vastanud. Samuti lahkus süüdistatav enne politsei ja kiirabi saabumist sündmuskohalt.

Süüdistatav on lahkumist põhjendanud sellega, et sündmuskohale saabusid bandiidid

ja ta kartis oma elu pärast. Maakohtule jääb selline süüdistatava seisukoht

arusaamatuks. Tunnistaja Ü.L ütlustest nähtub, et ajal, mil tema sõitis kannatanu

telefonikõne peale sündmuskohale, sõitis talle minut – kaks enne kohalejõudmist tee

peal vastu heledat värvi kõrgem sõiduk. Kui tunnistaja kohale jõudis, oli

sündmuskohal ainult kannatanu oma sõidukiga, teisi sõidukeid ei olnud. Seega ei ole

õiged süüdistatava väited selle kohta, et ta nägi kohapeal väidetavalt bandiite, kes

juba väljusid autodest ja seetõttu lahkus. Isegi juhul, kui asuda süüdistatava

seisukohale, et tunnistaja jõudmisel sündmuskohale oli süüdistatav veel kohapeal, ei

ole kuidagi usutavad süüdistatava väited bandiitidest, kuna tunnistaja näol on

tegemist naisterahvaga, kes väljus oma autost, tunnistaja poeg autost ei väljunud.

Lisaks sellele ei kinnita süüdistatava ütluste usaldusväärsust toimunu kohta ka

asjaolu, et isik, keda väidetavalt rünnati alusetult ja kes helistas Häirekeskusesse abi

saamiseks, lahkub lõplikult sündmuskohalt enne selle abi ära ootamist. Kriminaalasja

materjalide kohaselt olid nii süüdistatav kui kannatanu peale intsidenti juba oma

sõidukites. Teadaolevalt on sõiduki uksi võimalik seestpoolt lukustada. Isegi juhul, kui

süüdistatavat oleks lukustatud sõidukis sees olles ähvardanud mingi reaalne füüsiline

vägivald, oli süüdistataval võimalus sõita 100 m tagasi oma kinnistu territooriumile,

mis on piiratud aiaga. Kõigile neile võimalustele vaatamata lahkus süüdistatav

sündmuskohalt lõplikult.

Järgnevalt käsitleb maakohus kannatanu sõiduki olukorda.

Süüdistatava poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlustest nähtub, et kannatanu sõitis

oma sõidukiga talle vastu jalga, mille tagajärjel ta lendas üle kapoti ja lõi oma

parema käe vastu sõidukit ära. Samadest ütlustest nähtub, et teises peatumiskohas

tagurdas kannatanu selliselt, et sõitis sõiduki tagumise osaga vastu „Anna teed“

liiklusmärki, mille tagajärjel jäi see kaldu.

Kannatanu ütluste kohaselt maakohtu istungil tema sõidukil mingeid vigastusi peale

intsidenti ei olnud.

Sündmuskoha 08.10.2023 vaatlusprotokollist nähtub, et liiklusmärk „Anna teed“ on

visuaalselt sirgelt paigaldatud ning liiklusmärgi postil puuduvad silmnähtavad

vigastused. Kohtla-Järve Linnavalitsuse 13.12.2023 vastusest nr.15-1/3959-1 nähtub, et

perioodil 07.10.2023 – 11.10.2023 ei olnud XXX Kohtla-Järvel asuva bussipaviljoni

juures ja lähiümbruses vigastatud liiklusmärke. Möller Auto Viru OÜ 22.01.2025

selgitusest nähtub, et 21.01.2025 sõidukil VW Tiguan (registreerimismärk XXX)

toimunud ülevaatuse käigus ei tuvastatud keredetailidel lisakahjustusi võrreldes

17.05.2023 toimunud korralise hoolduse käigus teostatud kerekontrolliga. Asitõendi

13.10.2023 vaatlusprotokollist nähtub, et teostati vaatlus sõidukile VW Tiguan

(registreerimismärk XXX) ning puutejälgi, pühkimisjälgi ja muid jälgi paremal

esitiival, kapotil ja vasakul esitiival ei avastatud.

Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab maakohus, et süüdistatava ütluseid kannatanu autoga

toimunu osas ei kinnita ükski tõend. Maakohus peab siinkohal usaldust väärivateks

kannatanu ütlusi, mis on kooskõlas teiste maakohtule esitatud tõenditega.

Vägivald on igasugune teise inimese vastu suunatud tegu, mis vigastab, hirmutab või

teeb ülekohut, põhjustab valu, sunnib teist inimest tegema midagi vastu tahtmist või

takistab tal teha midagi, mida ta soovib. Füüsiline vägivald on igasugune füüsilise

jõu kasutamine, mis tekitab valu, vigastusi või hirmu. Igasugune vägivalla kasutamine

ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi viisil ja mitte kellegi suhtes.

Maakohus leiab, et ülaltooduga on täidetud KarS §121 lg.1 sätestatud kuriteo

objektiivne koosseis. Tegemist on olukorraga, mis vajab karistusõiguslikku sekkumist,

kuna kannatanu suhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine oli intensiivne, korduv,

seotud tervise kahjustamisega ja füüsilist valu tekitav. Seega ei ole tegemist

kergemat laadi KarS §121 sätestatud sisuga.

Maakohtul tuleb tuvastada ka toimepandud kuriteo subjektiivse koosseisu tunnused.

Ringkonnaprokurör leidis, et süüdistatav pani nimetatud kuriteo toime vähemalt

otsese tahtlusega.

Vastavalt Karistusseadustiku §16 lg.3 paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta

teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahab seda või vähemalt

möönab seda. Seega on otsene tahtlus selgitatav selliselt, et kui isik midagi täiesti

kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje hoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei

võta, siis ta paratamatult tahab seda. Tehes järjepidevalt lööke kannatanu suunas,

tabades teda näo piirkonda selliselt, et kannatanu huul oli verine ja ninast jooksis

samuti verd, jätkates löömist ka siis, kui kannatanu oli kukkunud ja lüües

maaslamavat kannatanut veel jalaga, pidi süüdistatav aru saama, et tegemist ei ole

õiguspärase käitumisega ning et ta paneb toime kuriteo. Süüdistatavapoolne

reageerimine korduva vägivalla tarvitamisega kannatanu suhtes näitab süüdistatava

tahtlust. Tegemist ei olnud ühe kogemata tehtud löögiga. Antud juhul ei ole kindlasti

tegemist olukorraga, mil kannatanu sai löögid ettevaatamatusest ja juhuslikult.

Süüdistataval oli olemas mitu võimalust tekkinud konflikti lõpetamiseks ilma

vägivallata. Kõigepealt peale verbaalset sõnavahetust bussipaviljoni juures, kui

kannatanu istus oma sõidukisse, lahkus ja kui oli toimunud väidetav otsasõit.

Konflikti eskaleerimata oleks süüdistataval piisanud teavitada väidetavast otsasõidust

ja jätta lahendamine selleks ettenähtud ametkonnale. Seda võimalust süüdistatav ei

kasutanud, vaid sõitis oma sõidukiga kannatanule järele, blokeeris viimase

edasisõiduvõimaluse ning tekitas nüüd juba füüsilise kontakti. Ka siinjuures oleks

süüdistataval olnud võimalus lõpetada konflikt hiljemalt juhul, kui ta ka sõitis

kannatanule järgi, kuid tulemata sõidukist välja ja teavitades taaskord Häirekeskust.

Ka seda võimalust süüdistatav ei kasutanud. Maakohus möönab, et tõenäoliselt ei

olnud süüdistataval kannatanuga esmakordsel kohtumisel eesmärk tarvitada viimase

suhtes vägivalda, kuid kahjuks ei olnud tegemist ka ühekordse ja äkilise

agressiooniga ja see kasvas üle korduvaks kehaliseks väärkohtlemiseks.

Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi tekstis KrMS) §61 hindab kohus

tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole ette

kindlaksmääratud jõudu.

Ülaltoodu kokkuvõttes mõistab maakohus Oleg Šilovi KarS §121 lg.1 järgi süüdi.

Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta

on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on

süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu.

Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja

vähemalt neljateistaastane.

Maakohus leiab, et süüdistatav on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises

süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema tegude õigusvastasust välistavaid

asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine.

Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega.

Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule

ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda

üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid

süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju.

Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui

eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja

raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava

sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-

14-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11).

Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist

kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07.

Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist

kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07. Eeltoodust

tulenevalt on karistamise esmaseks aluseks isiku süü. KarS 4-nda peatüki mõttest

ning tulenevalt KrMS §306 lg.1 p.5 – 7 ja 9 tuleb maakohtul karistuse küsimuse

otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega kui üksnes kuriteo

faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Siiski ei ole karistuse kohaldamine täiel

määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav

konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtu siseveendumusest lähtuva otsustamise

küsimus. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja

taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele

tuginevalt. Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse määra ja liigi valikul ka

eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ning karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

Süüdistusaktist nähtub, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud antud

kriminaalasjas puuduvad.

Maakohus nõustub selle seisukohaga.

Süüdistatava süü suuruse hindamisel arvestab maakohus, et kuigi kannatanu sai

vigastusi, mis põhjustasid verejooksu ja kahe hamba vigastuse, oli patsiendikaardi

nr.23-115790 kohaselt tegemist pindmiste vigastustega, mis edasise raviplaani

kohaselt vajasid külmaaplikatsioone näo vigastatud piirkonnale ja vajaduspõhiselt

valuravi. Kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et kannatanu pidi

oma vigastuste pärast jääma töövõimetuslehele või ravima end muul viisil EMO-s

soovitatust. Vastupidi, tunnistaja Ü.L ütlustest, kes oli kannatanu tööalane kolleeg ja

kellega kannatanu suhtles igapäevaselt, kinnitas, et tema kannatanu käitumises ja

olekus mingeid muutusi ei tuvastanud, tööülesandeid täitis ja koosolekutel osales

kannatanu endiselt, samuti ei näinud tunnistaja ka kannatanul mingeid visuaalselt

nähtavaid vigastuste jälgi. Samas arvestab maakohus ka asjaolu, et lööke oli mitu, ka

maaslamava kannatanu suhtes, süüdistatav järgnes kannatanule ning et kuritegu oli

toime pandud otsese tahtlusega.

Eeltoodu alusel ja arvestades kuriteo tehioludega, selle toimepanemise agressiivsust

ning kõiki teisi eespool nimetatud asjaolusid, leiab maakohus, et süüdistatava süü on

keskmine. Maakohtu arvates ei esine käesolevas kriminaalasjas kuriteo toimepanemise

asjaolude või süüdistatava isiku märkimisväärseid erisusi, mis tingivad tema süü

hindamist keskmisest kõrgemana.

Ringkonnaprokurör viitas oma kohtukõnes sellele, et süüdistatavat on varasemalt

karistatud väärteokorras sarnase, vägivallaga seotud väärteo eest, mida saab

käesolevas kriminaalasjas hinnata iseloomustava materjalina. Maakohus nõustub selle

seisukohaga, kuid leiab, et antud asjaolu ei suurenda süüdistatava süüd. Nimetatud

asjaolu on võimalik arvestada karistuse liigi otsustamisel.

KarS §121 lg.1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase

vangistuse.

Ringkonnaprokurör leidis oma kohtukõnes, et rahaline karistus ei ole põhjendatud ja

tegi ettepaneku mõista süüdistatavale karistuseks 8 kuud vangistust.

Kannatanu esindaja leidis maakohtu istungil, et kõiki tõendeid kogumis hinnatuna on

need usutavad ja toetavad loogiliselt prokuratuuri versiooni.

Kaitsja palus süüdistatav õigeks mõista.

Karistuse liigi ja suuruse puhul arvestab maakohus seda, et süüdistatav on varem

kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi on tal kaks.

Lisaks sellele arvestab maakohus karistuse mõistmisel ka ülalpoolviidatud asjaoluga,

et süüdistatavat on tõepoolest varasemalt karistatud väärteokorras KarS §218 lg.1

järgi, kusjuures Viru Maakohtu 29.08.2023 kohtuotsusest väärteoasjas nr.4-22-2941

nähtub, et tegemist oli süüdistatava agressiivse käitumisega, mis väljendus teisele

isikule kuulunud sõiduki küljepeegli lõhkumisega. Samast otsusest nähtub ka, et

süüdistatav (sealses menetluses menetlusalune isik) käitus sarnaselt käesolevas

kriminaalasjas toimunuga – helistas küll politseisse, kuid ei jäänud patrulli saabumist

ootama ja tegutses edasi. Samas puudub maakohtul alus eeldada, et süüdistatava

puhul oleks uute kuritegude toimepanemise risk keskmisest suurem.

KarS §121 lg.1 näeb kergeima sanktsioonina ette rahalise karistuse. Sellist liiki

karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega

igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Käesoleval juhul süüdistatav ei tööta.

Maksukohuslaste registri päringu vastuse kohaselt oli süüdistatava 2022 tehtud

tulumaksuga maksustatavate väljamaksete summa pärast tulumaksu mahaarvamist

7634 €. Arvestada tuleb ka süüdimõistmisega kaasnevaid kriminaalmenetluse kulusid

ja tsiviilhagi. Maakohus leiab, et sellisel juhul ei ole karistuseks rahalise karistuse

mõistmine põhjendatud, kuna piisavate vahendite puudumisel võib karistus jääda

täitmata ning sel juhul tunneb süüdistatav end karistamatuna.

Nagu maakohus juba eelpool märkis, näeb KarS §121 lg.1 karistusena ette kuni

üheaastase vangistuse.

Kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse suuruse mõistmisel arvesse sanktsiooni

keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas

suurendatakse või vähendatakse. Käesoleval juhul on sanktsiooni keskmine määr 6

kuud vangistust. Ka teosüüga võrdeline karistusmäär antud süüdistatava puhul on

keskmine.

Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus nii eri- kui üldpreventiivseid

eesmärke. Eripreventiivsus tähendab maakohtu poolt selliste võimaluste kaalutlemist,

mis mõjutab süüdistatavat edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Üldpreventiivseid

eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et praegusel

juhul ei ole põhjust süüdistatavat karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega

suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär võiks avaldada talle piisavat

eripreventiivset mõju.

Eeltoodu alusel mõistab maakohus süüdistatavale karistuseks 6 kuud vangistust.

Vastavalt KarS §68 lg.1 arvatakse eelvangistus karistusaja hulka.

Riigikohus on siinkohal selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka

arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on

kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda

vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või

kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses

ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt

ärakantavat vangistust vähendada. (vt. ka Riigikohtu 30.05.2017 lahend kohtuasjas

nr.3-1-1-29-17).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav oli kahtlustatavana kinni

peetud 07.10.2023 – 08.10.2023.

Seega tuleb süüdistatavale mõistetud karistust 6 kuud vangistust vähendada 2 päeva

võrra ning lõplikult kuulub süüdistataval kandmisele 5 kuud 28 päeva vangistust.

Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.3-

1-1-99-06 ja 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud

seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema

konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik

järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik

karistusest vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse

liik, seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra

valikut. Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku

individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb

arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatavate isikute eripära. Need

asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise

korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest

kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise

ebaotstarbekaks.

Nagu maakohus juba eelnevalt märkis, on süüdistatav Karistusregistri väljavõtte

kohaselt varem kriminaalkorras karistamata, kuid omab kehtivaid väärteokaristusi.

Seega on tema eelnev käitumine olnud kriminaalses mõttes eeskujulik ja

õiguskuulekas. Maakohtule ei ole esitatud ka andmeid selle kohta, et süüdistatav

oleksid pannud toime seaduserikkumisi peale kuriteo toimepanemist 07.10.2023.

Kuriteo toimepanemisest on möödunud üle 1,5 aasta. Eeltoodust tulenevalt ja

arvestades ka teisi käesolevas kohtuotsuses viidatud karistuse mõistmise põhjendusi

leiab maakohus, et reaalse vangistuse kandmine antud süüdistatava puhul ei ole

käesoleval juhul otstarbekas ja teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest

tingimisi, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu. Niisiis leiab maakohus, et

käesoleval juhul on süüdistatava suhtes võimalik kohaldada KarS §74 sätteid, andes

talle võimaluse näidata, et ta on võimeline oma agressiivsust kontrollima ja uute

süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatava käitumises ja isikus on

täheldatavad sellised asjaolud, mida on võimalik katseaja vältel toetada

kriminaalhoolduse läbi. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt, ka ajal, mil viimane oli

juba kukkunud ja lamas maas. Süüdistatav ei ole endal näinud selles mingitki

vastutust. Vastupidi, ta on asunud seisukohale, et vaid kaitses ennast kannatanu

löökide eest. Tegemist ei ole esimese korraga, kui süüdistatav väljendab oma

agressiooni võõra inimese suhtes. Seetõttu peab maakohus vajalikuks, et lisaks KarS

§75 lg.1 sätestatud käitumiskontrolli nõuetele peab süüdistatav läbib katseaja jooksul

agressiivsust, impulsiivsust ja üleolevust pärssivaid tegevusi/programme, mida

kriminaalhooldaja peab vajalikuks. Samuti nõustub maakohus ringkonnaprokuröri

ettepanekuga panna süüdistatavale kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju

katseaja jooksul.

Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatavale käesoleva kohtuotsusega mõistetud

vangistus 5 kuud 28 päeva tuleb KarS §74 sätteid kohaldades jätta tingimisi

täielikult täitmisele pööramata.

Riigikohus on oma 20.02.2007 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 viidanud ka

sellele, et karistusest tingimuslikult vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et

tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem.

Maakohus leiab, et tulenevalt eeltoodud Riigikohtu lahendist ja konkreetselt

käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest tuleb süüdistatava katseaja pikkuseks

määrata 8 kuud.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas

küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik

nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus

teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku

nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.

Käesolevas kriminaalasjas esitati maakohtule koos süüdistusaktiga kannatanu

tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 277 € ja mittevaralise kahju nõudes

vastavalt maakohtu õiglasele äranägemisele.

Vastavalt Võlaõigusseaduse (edaspidi tekstis VÕS) §127 lg.1 on kahju hüvitamise

eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises

seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

Vastavalt VÕS §130 lg.1 tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse

tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud

isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest

tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju,

sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste

halvenemisest tekkinud kahju.

Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele.

Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p.2 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati

kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.04.2011 kohtuasjas nr.3-2-1-19-11 selgitanud, et kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas

esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille

elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama

kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning

teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt,

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise

või süü puudumise.

Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et Oleg Šilovi süülise ja

õigusvastase käitumise tagajärjel tekkisid E.Si hammastele vigastused. Seega tuleb

süüdistataval hüvitada kannatanule hammaste parandamise kulud ja ka võimalikud

hingelised üleelamised.

Esmalt analüüsib maakohus kannatanu varalise kahju nõuet.

Ringkonnaprokurör leidis, et süüdistatava poolt kannatanule varalise kahju tekitamine

on tõendatud.

Kaitsja varalise kahju nõude osas sõna ei võtnud.

Kannatanu esindaja palus kannatanu varalise kahju nõude rahuldada ja põhjendas

seda ravikulu tõendatavate dokumentidega.

Käesoleva asja materjalidest nähtuvad järgmised tõendid:

-

Maxilla AS 25.10.2023 arve nr.497630 summas 229 €

-

Maxilla AS 25.10.2023 arve nr.497575 summas 48 €.

Maakohus leiab, et eelnimetatud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodu

alusel rahuldab maakohus kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 277 €.

Järgnevalt analüüsib maakohus kannatanu mittevaralise kahju nõuet.

Ringkonnaprokurör leidis, et mittevaralise kahju tekkimine kannatanule on tõendatud.

Ringkonnaprokurör lisas, et kannatanu ametist tulenevalt oli meedia huvi asja vastu

suur ja see avaldas kannatanule mõju. Ringkonnaprokurör märkis, et kannatanule olid

ebameeldivad koosolekutel tehtud pilkavad naljad ja üleüldse arutelud sellest

juhtumist ning lisaks tekkis kannatanul hirm ja ebamugavustunne pimedal ajal üksi

liikuda.

Kaitsja mittevaralise kahju nõude osas sõna ei võtnud.

Kannatanu esindaja palus kannatanu varalise kahju nõude rahuldada.

VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

VÕS §134 lg.2 alusel tuleb muu hulgas isikule kehavigastuse tekitamisest ja tema

tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral

kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus

rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud

isikusse pärast rikkumist.

Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende

asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise

nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on

oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel

kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas

nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08).

Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses

hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav,

missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda

leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille

kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja

kohtupraktikast.

Maakohus leiab, et käesolevas asjas on erandlikuks asjaoluks mittevaralise kahju

hüvitamisel esmalt see, et kannatanu täitis parasjagu oma tööülesandeid, kui ühtäkki

süüdistatav muutus agressiivseks, sõitis kannatanu lahkumisel talle järele ning tungis

kallale. Maakohus peab siinkohal silmas asjaolu, et üldiselt võib ühiskonnas eeldada,

et tänaval keegi nii-öelda oma viha ja vimma välja elama ei tule ja seesugune

füüsiline rünne pole aktsepteeritav. Seda enam, et kannatanu selgitas vastuseks

süüdistatava küsimustele, et ta täidab oma tööülesandeid ning süüdistatav sai sellest

ka aru. Lisaks annab mittevaralise kahju hüvitise määramisel kaalu ka asjaolu, et

süüdistatav sõitis autoga kannatanule järele ning konflikt ei lõppenud seega esmasel

kokkupuutel. Niisamuti on oluline kannatanule tehtud löökide arv – tegemist polnud

üksiku löögiga ja kannatu sai füüsiliselt vigastada.

Samas arvestab maakohus, et kannatanu ei võtnud töövõimetuslehte ja jätkas

tööülesannete täitmist. Pealegi nähtub tunnistaja Ü.L ütlustest, et nad kohtusid

kannatanuga töö juures mõned korrad pärast sündmust (juba mõned päevad hiljem)

ning tunnistaja ei näinud kannatanul vigastusi. Seega polnud kannatanu harilik

töörütm häiritud ja maakohus ei nõustu kannatanu väidetega selles osas, et tal oli

keeruline tööd teha. Kannatanu väide selle kohta, et tema silmad läksid siniseks ja

tal olid rängad pea-, lihas- ja luuvalud, pole tõendatud ja maakohtu hinnangul seda

pelgalt eeldada ei saa. Lisaks pole maakohtu hinnangul tõendatud kannatanule pilgete

tegemine ja ka tunnistaja Ü.L kinnitas maakohtu istungil, et tema ei kuulnud, et

kannatanut oleks selle intsidendi pärast narritud või pilgatud. Asjaolu, et asja vastu

oli keskmisest kõrgem meedia huvi, ei anna alust mittevaralise kahju välja

mõistmiseks.

Vastavalt Riigikohtu 2020 analüüsile, mis käsitles mittevaralise kahju hüvitamise

nõudeid kriminaalasjades 2018 – 2020, oli hüvitis KarS §121 seotud kuritegude eest

vahemikus 50 € – 2000 € ja keskmine hüvitis 588 €.

Ühtlasi võtab maakohus arvesse Riigikohtu 22.04.2024 lahendi nr.1-22-5835 p.32

väljendatud seisukohta, mille kohaselt peavad mittevaralise kahju hüvitised käima

kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga ning arvestama lisaks ka

võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes.

Maakohus leiab, et kõiki asjaolusid arvesse võttes on mõistliku hüvitise suurus

mittevaralise kahju nõudes käesolevas asjas 100 €.

Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse,

millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.9 kuulub menetluskulude hulka muuhulgas süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha.

Vastavalt KarS §4 lg.3 on sama seadustiku §121 lg.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu

teise astme kuritegu.

Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha

suurus teise astme kuriteo süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2024 määrusele nr.87 on töötasu alammäär 2025

summas 886 €.

Eeltoodu alusel kuulub Oleg Šilovilt väljamõistmisele riigituludesse sundraha

summas 1329 €.

Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.1 kuuluvad menetluskulude hulka valitud kaitsjale või

esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud

kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

Seoses Oleg Šilovi süüdimõistmisega jäävad tema valitud kaitsja tasud tema enda

kanda.

Kannatanu esindaja esitas maakohtule taotluse esindaja tasu ja kulude hüvitamiseks

seoses kohtueelses ja kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest kokku 34,5 tunni

ulatuses summas 6307,50 €. Kannatanu esindaja ühe töötunni hind on 150 € (ilma

käibemaksuta).

Maakohtu hinnangul on taotluses märgitud tehtud toimingud olnud vajalikud ning

nende tegemisele kulunud aeg ja ühe töötunni hind mõistlik.

Seoses süüdimõistva kohtuotsusega tuleb Oleg Šilovil hüvitada kannatanule valitud

esindajale makstud tasu summas 6307,50 €.

Kaitsja esitas ka taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu

äranägemisel. Kaitsja leidis, et Oleg Šilovi kinnipidamine oli ebaseaduslik ja tema

suhtes kasutati põhjendamatult jõudu, mistõttu pole Oleg Šilovi tervis enam endine.

Maakohus kaitsjaga ei nõustu. Isiku kinnipidamine ja selle läbiviimine on konkreetse

toimigu läbiviimist teostava ametniku otsustada, samuti ka selle käigus erivahendite

või relvade kasutamine. Käesoleva kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle

kohta, et seoses konkreetse kinnipidamisega on süüdistatava tervislik seisund oluliselt

halvenenud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tarvitas süüdistatav ka varasemalt

ravimeid. Lisaks leidis kaitsja, et kriminaalmenetlus on Oleg Šilovi pannud

märkimisväärse psühholoogilise surve alla ning alandanud tema inimväärikust.

Maakohus märgib, et iga kriminaalmenetlus avaldabki paraku menetlusosalistele

mõju, ent käesolevas kaasuses ei esine selliseid asjaolusid, mis tingiksid kahju

hüvitamise. Viitas ju kaitsja isegi meediakajastustele, mis olid seoses juhtunuga

suunatud kannatanule.

Oma kohtukõnes pööras kaitsja suurt tähelepanu kohtueelses menetluses tehtud

vigadele. Maakohus tunnustab kaitsjat selle eest igati, kuid leiab, et antud

kriminaalasjas ei vii see süüdistatava õigeksmõistmiseni. Teatavasti teostab

kohtueelset menetlust prefektuur, kes tegutseb seaduste ja oma praktika raamides.

Siinkohal peab maakohus vajalikuks rõhutada, et ka kohus järgib kohtupraktikat.

Kuigi menetlust juhib prokuratuur, ei ole viimasel kõikidesse toimingutesse võimalik

sekkuda ja ta saab teatud juhtudel anda vaid soovitusi. Samas nähtub käesoleva

kriminaalasja menetluse käigust, et prokuratuur ei ole antud juhul piirdunud pelgalt

vaid soovitustega, vaid andnud ka konkreetseid juhiseid (nt. linnakaamera salvestise

vaatluse ümbertegemine, süüdistatava avalduste lisamine ja neile vastamine).

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub ka, et süüdistatava poolt esitatud

avaldust ei jäetud prokuratuuris tähelepanuta ja sellele vastati 22.02.2024 (vastus

nr.VRP-10/24/34-1). Nimetatud vastusele esitas süüdistatava kaitsja kaebuse

Riigiprokuratuurile, mille viimane on lahendanud oma 01.04.2024 määrusega nr.RP-6-

5/24/116-1. Maakohus on seisukohal, et asjaolu, kellele esitada konkreetses

kriminaalasjas süüdistus, on prokuratuuri prerogatiiv ning maakohus saab konkreetset

kriminaalasja lahendada maakohtule esitatud tõendite põhjal, arvestades seda, kes on

süüdistatav(ad) ja kes kannatanu(d).

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne PALMISTE

kohtunik