2-24-822/13 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.06.2025 Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-822

Tsiviilasi

X hagi Y vastu 12 500 euro tagastamise ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

14 062,4 eurot

Menetlusosalised ja

esindajad

Hageja: X (isikukood XXX; e-post: xxx)

Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Terje Eipre (e-

post: info@eipre.ee)

Kostja: Y (isikukood XXX; e-post: xxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Veikko

Puolakainen (e- post: veikko.puolakainen@nove.ee)

Asja läbivaatamine TsMS § 403 lg 1alusel kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Menetluskulud jätta hageja kanda.

3. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist (TsMS §187 lg 6).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks

12 500 eurot ja viivise põhinõude summalt 12 500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivisemääras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt V.K andis M.P’ile perioodil 21.06.2022 kuni

23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. 15.07.2023.a M.P suri ja 11.09.2023 tõestatud

pärimistunnistuse alusel on Y M.P’i pärija. 22.02.2024 suri V.K ja tema ainupärijaks on X.

3. V.K ja M.P sõlmisid laenulepingu suuliselt ja M.P pidi laenatud raha tagastama hiljemalt

21.06.2023. Etteruttavalt vaidleb hageja vastu kõikvõimalike kostja seisukohtadele, justkui

oleks V.K’il olnud soov M.P’it rikastada mis tahes viisil, näiteks kinkelepingu alusel.

4. Juhul, kui kohus leiab, et laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, palub hageja hagi

rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel.

Kostja seisukoht

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Kostja vastuse kohaselt hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt 12 500 euro

tasumist alternatiivselt kahel erineval alusel järgmiselt: Nõue summas 12 500 eurot on hageja

käsitluse kohaselt hageja õiguseellase poolt kostja õiguseellasele suulise laenulepingu alusel

antud laen ja M.P pidi hageja käsitluse kohaselt laenu tagastama 01.06.2023. Selle nõude

õigusliku alusena on hagiavalduses märgitud VÕS § 396 lg 1 (laenulepingu regulatsioon).

Hageja alternatiivse käsitluse kohaselt on kostja raha saaja pärijana sama summa võrra

alusetult rikastunud. Selle nõude õigusliku alusena on hagiavalduses märgitud VÕS § 1028 lg

1 (kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine).

7. Kostja leiab, et hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust kummalgi alusel, sh alternatiivselt.

8. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt V.K andis M.Pile perioodil 21.06.2022 kuni

23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. V.K ja M.P sõlmisid laenulepingu suuliselt ja M.P

pidi laenatud raha tagastama hiljemalt 21.06.2023.

9. Kumbagi neist asjaoludest hageja tõendanud ei ole. Pelgalt rahalise ülekande tegemine ei

ole käsitletav laenusuhtena. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks hageja ja kostja

õiguseellaste vahel eksisteerinud laenuleping tagastamise tähtajaga 01.06.2023. Sellist

laenulepingut ei eksisteerinud ja sellist kohustust pärandvara koosseisus ei olnud. Ainuüksi

rahalise ülekande tegemine ei tähenda laenulepingu sõlmimist või selle olemasolu.

10. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et poolte

vahel võiks olla mõni lepinguväline võlasuhe, täpsemalt hageja poolt viidatud alusetust

rikastumisest tulenev võlasuhe VÕS § 1027 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi. Erinevalt hagejast leiab

kostja, et mitte ükski VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 kohaldamise eeldustest ei ole asjas täidetud.

11. Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja õiguseellane sai hageja õiguseellaselt

alusetult rahaülekandeid. Kindlasti ei olnud tegemist laenuga, vaid poolte ühiseks

igapäevaseks eluks kulunud summadega. Hageja ei ole tõendanud, et hageja õiguseellane

tahtis kostja õiguseellase rikastamiseks täita olematut kohustust või mingit kohustust, mida ei

tekkinud, või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles

seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud

2 / 7

või tekkimata jäänud. Praegu ei ole hageja tõendanud sedagi, et õiguseellaste vahel oleks

üldse olnud mingi tehing, millest oleks tulenenud kohustused kostja õiguseellasele ja mis

oleks pärimise tulemusena saanud üle minna kostjale.

12. Hageja ei ole VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kontekstis põhjendanud, millist kohustust

hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellasele täita, kui ta kandis üle vaidlusalused 12 500

eurot. Kui hageja andis enda väitel laenu, siis see ei ole alusetu rikastumine VÕS § 1028 lg 1

järgi. Kui hageja väitel kostja õiguseellane alusetult rikastus, siis peab hageja tõendama, mis

kohustust tegelikult 12 500 ülekandmisega täideti. Samuti tuleb sel juhul hagejal tõendada ja

kohtul tuvastada, et seda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem

ära. Kostja selgitas eelnevalt, et hageja ei teinud alusetut sooritust, sest see oli mõeldud

majapidamisrahana mõlema elukaaslase ühiste igapäevaste kulutuste (toit, olme,

kommunaalteenused) katmiseks, mis nähtub M.Pi pangakonto väljavõttelt.

13. Hageja ja kostja (või nende õiguseellaste) vahel puudub ka lepinguväline alusetu

rikastumise võlasuhe. Hageja ei ole ise ühelegi muule väidetavale võlasuhte alusele

tuginenud. Kostja hinnangul ei saa hagi alusena esitatud asjaoludest järeldada ka ühegi teise

lepinguvälise võlasuhte olemasolu.

Kohtuotsuse põhjendused

14. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

15. Pooled tõid välja järgmised asjaolud, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks:



X on V.K´i ainupärija (dtl 48-50);



Y on M.Pi seadusjärgne pärija (dtl 10);



V.Ki kontolt on tehtud M.Pi kontole perioodil 21.06.2022 – 23.01.2023 regulaarselt

ülekandeid kogusummas 12 500 eurot. Ülekanded on tehtud summas 1000 ja 5000

eurot ja selgituseks on pandud „ülekanne“ (dtl 9).

16. X (edaspidi hageja) on esitanud hagi Y (edaspidi kostja) 12500 euro ja viivise nõudes.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt V.K andis M.Pile perioodil 21.06.2022 kuni

23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. V.K ja M.P sõlmisid laenulepingu suuliselt ja M.P

pidi laenatud raha tagastama hiljemalt 21.06.2023 (01.06.2023). Hageja nõuab kostjalt 12 500

euro tasumist alternatiivselt kahel erineval alusel järgmiselt: Nõue summas 12 500 eurot on

hageja käsitluse kohaselt hageja õiguseellase poolt kostja õigusseellasele suulise laenulepingu

alusel antud laen ja M.P pidi hageja käsitluse kohaselt laenu tagastama 01.06.2023. Selle

nõude õigusliku aluna on hageja märkinud VÕS § 396 lg 1 (laenulepingu regulatsioon).

Hageja alternatiivse käsitluse kohaselt on kostja raha saaja pärijana sama summa võrra

alusetult rikastunud. Selle nõude õigusliku alusena on hageja märkinud VÕS § 1028 lg 1

(kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine).

17. Kostja leiab, et hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust kummalgi alusel, sh alternatiivselt.

Kostja väitel hageja ja kostja (täpsemalt nende õigusseellaste vahel) puudus laenulepinguline

suhe. Kuna laenulepingut hageja ja kostja õiguseellaste vahel ei eksisteerinud, siis sellist

kohustust pärandvara koosseisus ei olnud. Samuti ei ole kostja õiguseellane hageja

õiguseellase arvelt alusetult rikastunud. Hageja õiguseellasel V.Kil puudusid hagis näidatud

rahalised nõuded kostja õiguseellase M.Pi vastu. Seega ei ole kostjale saanud üle mingeid

pärandvara hulka kuulunud väidetavaid kohustusi, mis oleksid jäänud varasemalt täitmata.

Kostja väitel hageja ei teinud alusetut sooritust, sest see oli mõeldud majapidamisrahana

mõlema elukaaslase ühiste igapäevaste kulutuste (toit, olme, kommunaalteenused) katmiseks,

mis nähtub M.Pi pangakonto väljavõttelt.

3 / 7

18. PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja

õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud

pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt kui pärandvarast ei piisa kõigi pärandaja kohustuste täitmiseks ning

ei ole tehtud pärandi inventuuri ega välja kuulutatud pärandvara pankrotti, on pärija

kohustatud täitma pärandaja kohustused ka oma vara arvel (Tartu Ringkonnakohtu otsuse 2-

09-30628 p 8). Seega saab X V.K´i pärijana esitada nõude Y kui M.Pi pärija vastu.

19. Hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal. Kuna

hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse ja kostja esitas hageja nõudele vastuväite, siis

peab hageja tõendama, et tal on kostja vastu nõue.

20. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping, nii nagu iga teinegi võlaõiguslik leping saaks olla

sõlmitud vastastikuste tahteavalduste vahetamise tulemusena. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et

Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub

või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise

ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla

ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg

1 järgi Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek

sõlmida leping. Vaikimist või tegevusetust reeglina nõustumuseks ei loeta (VÕS § 20 lg 2).

21. Laenulepingu olemasolu, mille alusel V.K on M.Pile laenanud 12 500 eurot ja M.P

kohustus laenusumma 12 500 eurot tagastama V.K’le 01.06.2023 peab tõendama hageja.

Hageja on laenusuhte tõendamiseks esitanud V.K’i pangakonto väljavõte, mille kohaselt on

V.K teinud M.Pile regulaarselt rahalisi ülekandeid (selgitusega „ülekanne“), kuid ainuüksi

selline konto väljavõte ei tõenda laenulepingu olemasolu raha ülekandja ja raha saaja vahel.

Samuti ei tõenda selline väljavõte väidetava laenu väidetavat tagasimakse tähtaega

01.06.2023. Pangakonto väljavõte tõendab üksnes raha ülekandmise fakti. Kohus märgib, et

raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab

ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo

laenulepingu sõlmimise eeldust (Riigikohtu 20.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23

ja 09.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 13). Riigikohus 20.03.2019 otsuses nr 2-14-

61508 (p 23) koos viidetega varasemale praktikale leidnud järgmist: Kviitung/arvet„ raha

saamise kohta võib tuvastatud asjaoludel hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes.

Tõenduslikult tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse

täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui on antud täitmise

kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormis selle

tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt Riigikohtu 21. septembri

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-137-09, p 10).

22. Oma väidete tõendamiseks on hageja kohtule esitanud V.K poolt 13.02.2024 digitaalselt

allkirjastatud kinnituse, mille kohaselt V.K kinnitab, et ta andis M.Pile perioodil 21.06.2022

kuni 23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. Raha laenamist tõendab minu arvelduskonto

väljavõte. M.P pidi laenatud raha (kokku 12 500 eurot) tagastama hiljemalt 21.06.2023, kuid

ei teinud seda (dtl 103-104). Kohus märgib, et V.Ki allkiri nimetatud dokumendil on antud

4 / 7

enam kui pool aastat pärast väidetava laenusaaja M.Pi surma (M.P suri 15.07.2023). Kohus

nõustub kostjaga, et tagantjärele antud väidetava laenuandja ühepoolne kinnitus lepingu

olemasolu VÕS § 8 lg 1 ja/või VÕS § 396 lg 1 mõttes ei tõenda. Teise poole vaikimist või

tegevusetust lepinguga nõustumuseks ei loeta (VÕS § 20 lg 2). Laenusuhte olemasolu

tõendamiseks oleks vaja kohtule esitada ka väidetava laenusaaja enda kinnitus, kuid kuna M.P

on surnud, siis ei ole võimalik temalt sellist kinnitust saada. Kohus nõustub kosjaga, et kui

lähtuda vaid ühe poole, väidetava laenuandja tagantjärele antud kinnitusest laenu andmise

kohta olukorras, kus väidetav laenu saaja on kinnituse andmise hetkeks ca pool aastat surnud,

siis saaks pelgalt isiku enda ühepoolsete kinnituste alusel teistele isikutele panna suuri rahalisi

kohustusi ja välja mõista neilt kohtus suuri summasid. Teise poole kinnitust laenu saamise

kohta praegusel juhul ei eksisteeri. Käesoleval juhul mõlemad väidetavad laenusuhte

osapooled on surnud ja suulise laenulepingu olemasolu nende isikute vahel pelgalt väidetava

laenuandja kinnistusega ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha.

23. Kostja on selgitanud, et M.P ja V.K olid elukaaslased (mitte abielus) ning seda ca 28

aastat, kes elasid ka ühisel aadressil korteris asukohaga XXX. M.P elas selles korteris kuni

01.06.2024, peale seda viibis M.P haiglas kuni 15.07.2024 (mil ta haiglas suri). Nende

asjaolude üle poolte vahel vaidlust ei ole. Kostja selgituse kohaselt kostjale teadaolevalt oli

tegu tavapärase ühiseks elamiseks kuluva rahaga ning V.K tegi omale vahetult enne

ülekandeid internetipanga, mida tal eelnevalt ei olnud ja sai siis oma elukaaslasele raha kanda.

M.P maksis suurema osa nende ühise elu ajal arveid, kuna V.l puudus internetipank. Kostja

on esitas selle väite kinnituseks M.Pi pangakonto väljavõtte 2022-2023 aasta kohta, millest

nähtub, et M.P on pidevalt oma pangakontolt maksnud kõik kulud nende ühises

majapidamises (kommunaalkulud, korteriühistu XXX arved, elekter Eesti Energiale, kulud

telefonile ja TVle (Elisa Eesti AS, Tele2 Eesti AS) ajakirjad, kulud peamiselt toidule jne) (dtl

76-91). Samuti on kostja selgitanud, et kuna nad kumbki kodust viimased 3 aastat vähemalt

väljas ei käinud, siis telliti kogu söök läbi Barbora e-poe (Maximaga seotud elektrooniline

poekeskkond) . Kostja on esitanud tõendina ja näidisena M.Pi poolt läbe e-poe tellitud ja

kauba eest väljastatud ostuarve, kust nähtub söögi tellimuse aadress, milleks on XXX (dtl 92-

93). See aadress oli reaalselt V.Ki ja M.Pi ühine eluase.

24. Hageja on välja toonud, et kostja poolt esitatud M.Pi konto väljavõttest perioodil

31.07.2021 kuni 11.09.2023 nähtuvalt oli M.Pi konto algsaldo 8254,16 eurot ja lõppsaldo (sh

pärast V.Klt laenu saamist) 23485,15 eurot. Lahutades lõppsaldost algsaldo saame tulemuseks

15 230,99 eurot, mille võrra on M.Pi kontol olev summa kahe aasta jooksul suurenenud.

Suurenenud summa on ligilähedane ja samas suurusjärgus üle kantud laenuga. On teadmata,

milleks M.P hagejalt laenu vajas, kuid ilmselt jäi laen kasutamata M.Pi enda tervislikust

seisundist tulenevatel põhjustel. Konto väljavõttest nähtuvalt ei ole ega saagi olla mitte ühtegi

muud mõistlikku või usutavat selgitust, milleks pidi V.K selliseid ülekandeid tegema. Samas

nähtub just tehtudülekannetest, et M.Pi vara üle kantud laenu võrra suurenes. Konto

väljavõttest nähtuvalt ei vajanud M.P raha juurde väidetavate kulude katmiseks nagu väidab

kostja. Järelikult juhul, kui kohus ei hinda pooltevahelist õigussuhet laenulepinguna,

rakenduvad alusetut rikastumist reguleerivad sätted.

25. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud mitte ühtki elulist selgitust, miks pidid

ühist majapidamist omavad ja pikalt koos elanud elukaaslased asuma järsku nö üksteisele raha

laenama. Kostja on selgitanud talle teadaolevat V.Ki ja M.Pi ühist elukorraldust ja praktikat

mh igakuiste püsikulude katmisel. Kui kostja on esitanud tõendina M.Pi pangakonto

väljavõtte, millest nähtub M.Pi poolt igakuiste püsikulude katmise (dtl 76-91), siis hageja

poolt esitatud V.K pangakonto väljavõttes nähtub üksnes veebruar-aprill 2023 barbora.ee

toidu tellimine, kuid ei nähtu varasema perioodi eest igapäevas toidu ostmist ning muude

igakuiste püsikulude kandmist (dtl 129-134). Seega on kostja selgitused kohtule ka eluliselt

5 / 7

usutavad. Kostja selgituse kohaselt M.Pil puudus reaalselt laenuvajadus, sest M.Pil oli

surmahetkel Hoiu-laenuühistus Eesti Hoius tähtajaline hoius summas 32 000 eurot ning lisaks

pangakontol ca 13 000 eurot. M.P ei käinud kodust väljas ja tal ei olnud vajadust muude

kulude katmiseks või esemete soetamiseks või näiteks kellegi toetamiseks. M.Pil endal lapsi

ei olnud ja tema ainsad sugulased olid kostja Y ja Y kaks tütart. Seega oli tegemist ühise

rahaga, mida kasutati ühises majapidamises ja olmekulude katmiseks. Kohus leiab, et kui

V.K ja M.P oleks tahtnud sõlmida laenulepingu koos kindla tagastamise tähtajaga, siis oleks

see neil olnud lihtne kasvõi lihtkirjalikult vormistada laenuleping või vähemalt märkida

rahalise ülekande sisuks „laenuleping“ ja märkida sinna juurde ka laenu tagastamise kuupäev.

Midagi sellist ei ole toimunud.

26. Eeltoodust tulenevalt kohtu hinnangul V.K ja M.P vahel laenulepingu sõlmimine on

tõendamata ja kohus jätab VÕS §108 lg 1 ja 396 lg 1 alusel rahuldamata.

27. Hageja alternatiivse käsitluse kohaselt on kostja raha saaja pärijana sama summa võrra

alusetult rikastunud. Selle on nõude õigusliku alusena on hageja märkinud VÕS § 1028 lg 1

(kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine). Hageja leiab, et täidetud on kõik VÕS § 1028

lg-s 1 nimetatud alusetu rikastumise eeldused: kostja on hageja arvel rikastunud, rikastumine

on toimunud soorituse ehk pangaülekande kaudu, täidetud on kohustust, mida ei ole tekkinud,

st majanduskulu ei ole tekkinud.

28. Soorituskondiktsiooni ehk kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude eeldused on VÕS § 1028 lg 1 kohaselt järgmised: teisele isikule on midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st esineb sooritus), mis on tehtud

ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole olemas, seda ei teki

või langeb see pärast soorituse tegemist ära. Nõude eelduste täitmise tõendamiskoormis lasub

seejuures isikul, kes alusetu rikastumise nõude esitab, st käesoleval juhul hagejal.

29. Riigikohtu praktikas on korduvalt käsitlenud alusetu rikastumise nõude eeldusi ja sellega

seonduvat tõendamiskoormist. Riigikohus 21.09.2022 lahendis nr 2-19-604 (p 13.5) leidnud,

et hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks

täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt

Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 20). VÕS § 1028 lg 1

kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas,

kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on korduvalt (vt 25.09.2019

lahend nr 2-16-461, p 15.1; 10.12.2019 lahend nr 2-16-10632 (p 11.1)) viidetega varasemale

praktikale selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et

kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS §

1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust

või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel

peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline

kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Saaja (kostja) võib seejärel esitada vastuväite, mis

välistab nõude maksmapaneku, eelkõige esitada mõne § 1028 lg-s 2 loetletud vastuväite või §

1033 lg-st 1 tuleneva rikastumise äralangemise vastuväite (RKTKo 3-2-1-131-15, p 14).

30. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja õiguseellane sai hageja õiguseellaselt

alusetult rahaülekandeid. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et tõendamist pole leidnud,

et hageja ja kostja vahel oleks olnud laenusuhe. Käesoleval juhul hageja ei ole tõendanud, et

hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellase rikastamiseks täita olematut kohustust või

mingit kohustust, mida ei tekkinud, või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel

6 / 7

peab olema selge, milles seisnes V.Ki sooritus M.Pile VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline

kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Praegu ei ole hageja tõendanud, et

õiguseellaste vahel oleks üldse olnud mingi tehing, millest oleks tulenenud kohustused kostja

õiguseellasele ja mis oleks pärimise tulemusena saanud üle minna kostjale.

31. Hageja ei ole VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kontekstis põhjendanud, millist kohustust

hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellasele täita, kui ta kandis üle vaidlusalused 12 500

eurot. Kui hageja väitel kostja õiguseellane alusetult rikastus, siis tuli hagejal tõendada, mis

kohustust tegelikult 12 500 ülekandmisega täideti. Samuti tuli hagejal tõendada, et seda

kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem ära. Kohtu hinnangul ei ole

hageja enda tõendamiskoormist täitnud.

32. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta VÕS § 1028 lg 1 alusel jätta rahuldamata.

33. Kohtu hinnangul võis pooltevahelise õigussuhte puhul tegemist olla mittetäieliku

kohustuse täitmisega V.Ki poolt VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 mõttes. V.K võis täita

kooselulist/perekondlikku kohustust, kui kõlbelist kohustust, mille täitmine vastas üldisele

arusaamale, st. tasus M.Pile igakuiste püsikulude eest. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest

kohustustustest või isiklikest suhetest (V.Ki ja M.Pi vahel) ei ole õiguslikult siduvad

kohustused. Kõlbelist kohustust võib täita, kuid vastavalt VÕS § 4 lg 3 täitmisena üleantut

tagasi nõuda või kohaldada õiguskaitsevahendid ei saa.

Menetluskulude jaotus

34. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse

menetlusosaliste vahel

35. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

36. Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marget Henriksen

kohtunik

7 / 7