2-24-18693/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

02.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-18693

Kohtuasi

S.S avaldus lapse J.F tagastamiseks Prantsuse

Vabariiki

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

N.D määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja S.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Hendrik Mühls

Puudutatud isik J.F (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Puudutatud isik N.D (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaadi abi Helen Hääl

Tallinna Linnavalitsus XXX Linnaosa Valitsuse kaudu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõenditena vastu N.D 16.04.2025 seisukohale ja S.S 30.04.2025 seisukohale

lisatud tõendid.

2. Jätta N.D määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta Harju Maakohtu 10.03.2025 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud J.F-ile määratud esindaja kulud Eesti

Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-24-18693

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Justiitsministeerium edastas 10.12.2024 Harju Maakohtule S.S (avaldaja, isa) taotluse

tagastada J.F (puudutatud isik I, poeg) Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (konventsioon) ning Euroopa Nõukogu

25.06.2019 määruse (EL) nr 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku

vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi

lapserööve (Brüsseli II bis määrus) alusel Prantsuse Vabariiki.

1.1. Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt on isa Prantsuse ja ema Eesti kodanik. Vanemate

kooselust sündis xx.xx.xxxx Eestis poeg, kellel on nii Prantsuse kui ka Eesti kodakondsus.

Pere elas esimesed kuus aastat poja elust koos Eestis, kuid külastas selle aja jooksul mitmeid

kordi Prantsusmaad, et tihendada poja sidemeid teise koduriigi ja isapoolsete sugulastega.

Poeg sai Eestis prantsuse- ja inglisekeelset õpet, kuid õppis ka eesti keelt. Isa võttis 2023. a-l

vastu pakkumise minna kolmeks aastaks Prantsusmaale tööle arhitektuuri- ja

ehitusvaldkonnas. Kuna isa pidi tööle asuma ajal, mil oli alanud uus õppeaasta, läks poeg 1.

klassi /Eesti kooli nimi/. Isa käis iga kolme nädala tagant Eestis ema ja poja juures. Pere

plaanis siiski isa Prantsusmaal töötamise aja jooksul Prantsusmaale elama kolida, et vanemate

suhe saaks uue hingamise ning poeg saaks osa Prantsuse kultuurist, olla koos isapoolsete

sugulastega ja käia Prantsusmaal koolis. Vanemad pidid kolme aasta möödudes üle vaatama,

kas jääda edasi Prantsusmaale või tulla tagasi Eestisse, arvestades ka seda, kuidas on poeg

selleks ajaks kohanenud eluga Prantsusmaal.

1.2. Kolimine Prantsusmaale ja poja Prantsuse kooli panek oli pere ühine ja kaalutletud otsus.

Pere sõitis kolimise eesmärgil Prantsusmaale 26.06.2024. Vanemad külastasid enne poja

koolivaliku tegemist kolme kooli ning allkirjastasid seejärel poja kooli registreerimise

nõusoleku, mille alusel võeti poeg 2024/2025 õppeaastaks õppima /Prantsusmaa kooli nimi/.

Poeg läks Prantsusmaal ka tennise- ja jalgpallitrenni. Prantsusmaale minnes elas pere esialgu

isa vanematele kuuluvas kõigi mugavustega kahe magamistoaga korteris /asukoht/, kus nad

oleksid saanud ka edaspidi tasuta elada, kuid emale seal ei sobinud ning ta nõudis

üürikorterisse kolimist, millele isa tuli vastu. Vanemad otsisid juulis 2024 aktiivselt

üürikorterit ja arutasid omavahel, mis tingimustele see peaks vastama. Üürikorteri valis

lõpuks välja ema ning isal on selle üürimiseks pikaajaline üürileping. Pojal on seal suur

omaette tuba ja palju mänguasju. Kaasa võeti ka poja medalid ja jalanõud, mida ei oleks

ajutise reisi puhul tehtud. Samuti soetas isa emale auto ja otsis talle töökohta. Poeg kohanes

tänu varasematele Prantsusmaa külastustele ja prantsuse keele oskusele kergesti ja

probleemideta sealsesse keskkonda ja kooli. Ainsaks probleemiks oli ema rahulolematus

sealsete elutingimustega ja ema kohanemisraskused.

1.3. Pere läks sügisvaheajal, s.o 21.10.2024, sugulaste külastamiseks Eestisse, peatudes isa

ettevõttele kuuluvas korteris. Nad pidid naasma Prantsusmaale enne koolivaheaja lõppu ning

tagasilennu pilet oli ostetud 30.10.2024 kuupäevaks, et poeg saaks aegsasti valmistuda uueks,

04.11.2025 algavaks õppesemestriks. Ema vanaema suri aga 28.10.2024 ja ema avaldas soovi

jääda pojaga Eestisse matusteks, mis toimusid 02.11.2024. Isa mõistis ema soovi ja vanemad

leppisid kokku, et ema annab poja isale üle samal päeval kell 15.00 ning poeg lendab isaga

Prantsusmaale tagasi 02.11.2024 kell 18.00 väljuva lennuga. Ema pidi veel mõneks päevaks

Eestisse jääma. Ema saatis mõned minutid peale kella 15.00 isale hoopis e-kirja, milles teatas,

ta ei ole nõus poja uueks õppesemestriks Prantsusmaale minekuga ja poeg elab nüüdsest

temaga Eestis. Sellest ei olnud varem mingit juttu olnud. Vanematel on küll olnud probleeme

2-24-18693

ja arutatud on ka võimalikku lahkuminekut, kuid erinevatel põhjustel on sellest loobutud. Isa

teatas emale, et poeg õpib Prantsusmaal ja tuleb sinna esimesel võimalusel õpingute

jätkamiseks tagasi tuua, kuid ema seda ei teinud. Isa sai hiljem teada, et ema pani poja tema

nõusolekuta 2024/2025 õppeaastaks /Eesti kooli nimi/. Samuti esitas ema 04.11.2024

avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks poja suhtes, mille kohus võttis

menetlusse tsiviilasjana nr 2-24-16744 ja mille menetlus on peatatud kuni siinse asja

menetluse lõppemiseni.

1.4. Poeg integreerus Prantsusmaal viibitud aja jooksul Prantsuse ühiskonda. Ta tunneb end

Prantsusmaal mugavamalt ja on rohkem seotud sealse kultuuriruumiga. Poeg jõudis

/Prantsusmaa kooli nimi/ käia ühe õppesemestri ja kohanes seal kiiresti ning talle on seal

jätkuvalt koht garanteeritud. Tal on Prantsusmaal suurepärane elukeskkond ning ka oluline

tugivõrgustik isa vanemate ja teiste sugulaste ning sõprade näol. Kui ema ei suutnud eluga

Prantsusmaal kohaneda, oleks ta võinud üksi Eestisse jääda, mitte eemaldada poega

harjumuspärasest keskkonnast Prantsusmaal ja võtta teda koolist ära keset õppeaastat. Isa

pakkus emale, et kui talle on elu Prantsusmaal niivõrd vastumeelne, siis võib poeg olla võrdse

aja mõlema vanemaga ning ema saab Prantsusmaal olemise ajal elada pojaga isa üüritavas

korteris, kust isa läheb selleks ajaks ära, ning isa kannab ka lennupiletite kulud. Eestis ei ole

pojale sobivaid elamistingimusi ning kuna emal ei ole kindlat töökohta, jääb arusaamatuks,

kuidas kavatseb ema poja eest hoolt kanda. Kõik pere kulud nii Eestis kui Prantsusmaal on

varem olnud isa kanda. Ema ja poeg elavad Eestis emale kuuluvas kahetoalises korteris ja

jagavad ühte magamistuba. Poeg ei tunne end seal mugavalt ega turvaliselt. Ema kaks last

eelmisest kooselust ei ole pojale heaks eeskujuks.

1.5. Poeg on alates novembrist 2024 ema mõjualas ning isa vahetu kontakt pojaga on olnud

pea olematu. Poja säästmiseks, sh ema manipuleerimisest, tuleb määrata, et poja tagastab

Prantsusmaale isa. Selleks tuleb isa pärast lõpplahendi jõustumist Eestisse, kus ema annab

talle poja päev pärast saabumist üle, ning poeg võiks naasta Prantsusmaale nädala jooksul

pärast isale üleandmist. Isa organiseerib omal kulul lennupiletid. Sunnivahendid tuleks ette

näha juhuks, kui ema viivitab poja üleandmisega või keeldub sellest. Sel juhul tuleks emale

määrata rahatrahv 400 eurot iga viivitatud päeva eest. Kui poja peaks tagastama ema, võiks

vabatahtliku tagastamise tähtaeg olla samuti maksimaalselt üks nädal ning sunnivahend sama.

Lõpplahendis tuleks määrata, et poja isale üleandmisel või hiljemalt Prantsusmaale

tagastamisel annab ema isale üle poja Eesti passi.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Ema vaidles avaldusele vastu ning palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

2.1. Isa kolis septembris 2023 ajutiselt Prantsusmaale, et pere majanduslik olukord taastada ja

siis tagasi Eestisse tulla. Ema ja poeg jätkasid elu Eestis ning poja eest hoolitses ema. Isa käis

Eestis iga 2–3 nädala tagant ja 4–5 päeva järjest. Ema ei ole kunagi andnud nõusolekut pojaga

püsivalt Prantsusmaale kolimiseks ja poja seal püsivalt õppimiseks ning pere ei plaaninud end

seal püsivalt sisse seada. Pärast isa ähvardusi, pikka veenmist ja lubadusi andis ema

nõusoleku poja üheks, s.o 2024/2025 õppeaastaks Prantsusmaale kooli panekuks, ning seda

eeldustel ja tingimustel, et vanemad on paarisuhtes, kasvatavad poega koos, isa peab pere ülal

ja kolimine on ajutine. Isa taganes nendest tingimustest sisuliselt kohe pärast emalt poja

koolipanekuks allkirja saamist. Isa hoiakud emasse muutusid kardinaalselt, vanemate suhted

halvenesid ja isa soovis suhtesse pausi. Augusti lõpus 2024 teatas isa, et ei soovi enam

paarisuhtes olla ning tal oli kohe välja pakkuda plaan, kuidas võiks poja eest hoolitsemine

edaspidi käia, s.o vanemad hakkavad vaheldumisi kahe nädala kaupa pojaga Prantsusmaal isa

2-24-18693

üüritud korteris olema. Isa kavatsused olid algusest peale pahatahtlikud ja ta ootas õiget hetke,

millal ema maha jätta, kuid paraku ei osanud ema seda ette näha. Isa katkestas hiljem ka kõik

sidemed Eestiga, pannes oktoobris 2024 müüki korteri, kus pere Eestis elas, lõpetades

novembris 2024 äritegevuse ning pannes jaanuaris 2025 müüki maatüki. Sisuliselt soovis

seega isa elu Eestis selja taha jätta ning meelitas ema ja poja edasisest elust ebaõige

ettekujutuse loomisega nende jaoks võõrasse keskkonda ja kultuuriruumi ning lõpetas siis

paarisuhte emaga, teades, et ema on alati soovinud pojaga Eestis elada ja ei ole nõus poja

elukohariiki püsivalt vahetama ning emal ei ole võimalik Prantsusmaal iseseisvalt toime tulla.

Emal ei ole seal elu- ega töökohta ning ta ei oska prantsuse keelt. Ta ei oleks nõustunud

Prantsusmaale minema, kui ta oleks teadnud, et isal on plaan ta maha jätta ja seal pojaga

edaspidi kahekesi elada. Eelneva tõttu ei saa ema nõusolek olla kehtiv. Ema ei naasnud pojaga

Prantsusmaale, sest isa oli kokkuleppe tingimustest taganenud ning paarisuhte lõppemise tõttu

ei oleks ema saanud pojaga üürikorterisse minna.

2.2. Prantsusmaale kolimise kuupäevaks ei saa lugeda 26.06.2024. Sel kuupäeval lennati

Prantsusmaale puhkama ning peatuti isa vanemate korteris /asukoht/, kus viibis ka isapoolne

vanaema. Pere magas koos väikeses toas ning neil ei olnud kaasas rohkemat kui puhkuseks

vajalikud asjad. Emal ja pojal oli teadmine, et nad tulevad suvevaheajal tagasi Eestisse. Nad

pidid Prantsusmaal olema 2–3 nädalat ja siis Eestisse naasma, et umbes 10 päeva enne

kooliaasta algust jälle Prantsusmaale minna. See kokkulepe ei pidanud ja ema läks Eestisse

üksinda. Isa pidi talle pojaga 7–10 päeva pärast Eestisse järele tulema, kuid isa ei pidanud

kinni ka sellest kokkuleppest. Ema palus mitmel korral isal lubada poeg tagasi Eestisse

suvevaheaega veetma, kuid isa otsustas ainuisikuliselt poega Prantsusmaal kinni hoida. Ema

ja poeg olid seetõttu teineteisest eemal viis nädalat. Vanemad arutasid veel augusti alguses

kolimist puudutavaid küsimusi, sh ei olnud nad leidnud üürikorterit, kus elada. Kolimise

kuupäevaks saab äärmisel juhul lugeda 28.08.2024, kui isa sai perele ajutise Airbnb

üürikorteri, seega mõlema vanema nõusolekul viibis poeg Prantsusmaal vaid 1,5 kuud.

Korterit ei valinud ema, vaid ta nõustus seal peatuma, sest paremat lahendust ei olnud.

2.3. Poja hariliku viibimiskoha riik on Eesti, kus poeg on täielikult integreerunud nii

sotsiaalsesse kui ka perekondlikku keskkonda ning kus on faktiliselt tema elu kese. Poeg

sündis Eestis ja on siin püsivalt elanud ja üles kasvanud ning siin on ka tema registreeritud

elukoht. Poja esimene keel on eesti keel ning ta on Eestis käinud lasteaias, koolis ja

huviringides. Poeg käis Tallinnas /lasteaia nimi/ lasteaias. Ta läks 2023. a sügisel 1. klassi

/Eesti kooli nimi/, kus õpe toimus prantsuse keeles. Paralleelselt sellega käis ta ka /Eesti kooli

nimi/ eelkoolis, kus õpe toimus eesti keeles. Poeg jätkas õpinguid /Eesti kooli nimi/ pärast

Eestisse naasmist. Eestis on ka poja perearst. Pojal on emaga lähedane ja usalduslik suhe ning

ema on täielikult pühendunud poja kasvatamisele. Pojal on lähedane side ka teiste Eestis

elavate pereliikmetega, eriti ema kahe täiskasvanud lapsega eelmisest abielust, samuti

sõpradega. Poeg on alati pidanud oma koduks Eestit ja avaldanud soovi elada Eestis. Praegu

elavad nad emale kuuluvas kahetoalises korteris, milles on pojale sobilikud elutingimused.

2.4. Prantsusmaast ei saanud poja uut hariliku viibimiskoha riiki. Ta ei integreerunud

Prantsusmaa keskkonda ei sotsiaalselt ega ajaliselt ning tema side Prantsusmaaga on nõrk.

Ühtse perena viibiti Prantsusmaal kõigest poolteist kuud. Selle aja jooksul vaadati, kas poeg

kohaneb sealse eluga. Seda ei juhtunud ja poeg tundis end koolis ja treeningutes tõrjutuna.

Uus elukorraldus oli tema jaoks stressirohke ja keskkond võõras. Samuti ei jõudnud pere end

selle aja jooksul Prantsusmaal sisse seada ning neil ei olnud kindlat ja püsivat elukohta, vaid

nad olid lühiajaliselt üüritavas Airbnb korteris. Seda kinnitab ka asjaolu, et üürikorter on

Airbnb platvormil ajavahemikul 23.06.2025–01.08.2025 broneeritav. Pojal on Prantsusmaal

väike tugivõrgustik ja paljud sugulased elavad isa praegusest elukohast kaugel ning ta ei tunne

2-24-18693

neid hästi ega ole osadega neist isegi kohtunud. Poja viibimised Prantsusmaal on olnud ajutist

laadi. Poega ootaks Prantsusmaal ees ebakindel elukorraldus, kuivõrd seal ei ole püsivat

elukohta ja /Prantsusmaa kooli nimi/ sõlmiti leping vaid 2024/2025 õppeaastaks.

2.5. Isegi, kui pojal tekkis Prantsusmaal harilik viibimiskoht ja tema kinnihoidmine Eestis on

õigusvastane, tuleb ta jätta Prantsusmaale tagastamata, sest valitseb tõsine oht, et poja

tagastamine võib talle põhjustada psüühilisi kannatusi ja panna ta talumatusse olukorda. Poeg

satuks tagastamisel endale võõrasse keskkonda, kuhu ta ei tunne end kuuluvat, mis võib

tekitada talle tõsiseid hingelisi üleelamisi. Kuna emal ei oleks võimalik temaga sinna koos

minna, viiks tagastamine poja eraldamiseni emast. Pikemaajaline eemalolek emast põhjustaks

pojale samuti hingelisi üleelamisi. Tagastamine ei vastaks poja parimatele huvidele.

2.6. Poja tagastamisel Prantsusmaale tuleb määrata tagastamise kord, mille järgi läheb poeg

Prantsusmaale emaga pärast õppeaasta lõppu ehk 2025. a suve alguses, ning isa kohustub

ostma pojale lennupileti. Alternatiivselt tuleb emale anda võimalus lahendit vabatahtlikult

täita ja tagastada poeg 60 päeva jooksul arvates määruse jõustumisest ning kui ema seda ei

tee, siis ostab isa pojale lennupileti ja teavitab ema lennukuupäevast vähemalt 14 päeva ette,

et emal oleks võimalik minna pojaga samale lennule. Sunnimeetmeid ei ole vaja määrata.

3. Tallinna Linnavalitsus ei toetanud avaldust.

Tallinna Linnavalitsusel oli esimene kokkupuude perega tsiviilasjas nr 2-24-16744, mille

raames külastas lapse heaolu spetsialist ema elukohta, vestles ema ja pojaga ning suhtles

kirjalikult isaga. Samuti vestles lapse heaolu spetsialist emaga siinse asja raames. Vanemad

avaldasid talle sama, mida nad on oma seisukohtades avaldanud. Poeg oli vestlusel avatud ja

hea suhtleja ning väljendas kiindumust mõlemasse vanemasse. Talle meeldib nii Eestis kui ka

Prantsusmaal. Prantsusmaal on tal isa, vanaema ja vanaisa, Eestis aga ema, vanaema ning

poolõde ja -vend. Poja sõnul saab ta poolõe ja -vennaga hästi läbi. Ta õppis ühe semestri

Prantsusmaal ja kuna ta valdab prantsuse keelt, ei olnud tal koolis raske. Samas ei leidnud ta

veel endale sõpru ja teda kiusati jalgpallitrennis. Eestis läks ta /Eesti kooli nimi/ samasse

klassi, kus ta oli varem käinud. Seal olid juba tuttavad klassikaaslased ja kaks sõpra. Poeg

käib Tallinnas jalgpallitrennis ja mängib tennist.

Poeg avaldas 11.11.2024 ärakuulamisel tsiviilasjas nr 2-24-16744 kohtule, et talle meeldib

õppida nii Prantsusmaal kui ka Eestis. Prantsusmaal oli koolis liiga lihtne ja ta ei käinud seal

huviringides. Talle meeldib /Eesti kooli nimi/, kuna seal on kõik huviringid, palju sõpru ja

vähem õpilasi. Ta ei ole kuulnud, et isa tahaks, et ta Prantsusmaal elab, kuid ema soovib, et ta

elaks Eestis. Ta on isale öelnud, et soovib 100% Eestis olla ja isa on olnud sellega nõus.

Poja tagastamine Prantsusmaale ei ole tema huvides. Poja huvides on elada emaga Eestis ja

jätkata õpinguid /Eesti kooli nimi/.

4. Pojale määratud esindaja ei toetanud avaldust.

Pojale määratud esindaja vestles poja ja emaga. Poeg on viisakas, arukas ja heatahtlik laps. Ta

rääkis, et vanemad ei saa läbi ning lootis, et nad lepivad ära. Poeg kinnitas, et elab emaga

Eestis ja õpib /Eesti kooli nimi/. Tal ei ole olnud vanematega juttu, et pere kolib

Prantsusmaale. Suvel sõitis ta emaga Prantsusmaale puhkama. Poeg räägib nii eesti kui ka

prantsuse keelt, talle meeldib nii Eestis kui ka Prantsusmaal ja ta saab mõlemas riigis

hakkama. Prantsusmaal elavad tema ühed vanavanemad ning teine vanaema, poolvend ja -õde

elavad Eestis. Ta saab oma poolvenna ja -õega hästi läbi. Ta peab ema korterit oma koduks ja

2-24-18693

avaldas soovi jätkata õppimist samas koolis, kus ta on leidnud sõpru ja peab lugu oma

õpetajatest. Poeg saab iga päev isaga telefoni teel suhelda. Poeg avaldas, et ema on hea ja

hoolitsev, ta armastab ema ja soovib emaga elada. Ema rääkis sama, mida ta avaldas ka

eestkosteasutusele.

Poja harilikuks viibimiskohaks ei saa lugeda Prantsusmaad ning sel põhjusel ei saa ema olla

poega Prantsusmaalt õigusvastaselt ära viinud. Poja harilik viibimiskoht on alates tema

sünnist Eesti. Ta omandas siin ka koolieelset haridust ja läks kooli. Ema läks suvel 2024

pojaga isale külla ning vanemate vahel ei olnud kokkulepet, kui pikaks ajaks nad

Prantsusmaale lähevad. Prantsusmaal ühe semestri õppimine ei muutnud Prantsusmaad poja

harilikuks viibimiskohaks. Kui poja harilik viibimiskoht on siiski Prantsusmaa, tuleb

konventsiooni alusel hinnata tema tagastamist välistavate asjaolude esinemist.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 10.03.2025 määrusega rahuldamata ema avalduse läbi vaatamata

jätmise taotluse ning rahuldas isa avalduse ja otsustas poja Prantsusmaale tagastada.

Maakohus määras ka poja tagastamise korra, mille järgi on emal kohustus viia poeg lennukiga

Eestist Prantsusmaale ja teatada isale Prantsusmaale saabumise kuupäev, kellaaeg ja lennu

number ning isal on kohustus osta pojale lennuks vastavalt ema esitatud andmetele

lennupilet(i)d või hüvitada ema nõudmisel talle poja lennupileti(te) kulu pärast poja jõudmist

Prantsusmaale. Maakohus määras, et emal on võimalik määrust vabatahtlikult täita 14 päeva

jooksul alates selle jõustumisest ning kui ema seda ei tee, on ta kohustatud poja tema

Prantsusmaale tagastamiseks andma üle isale. Isa võib pöörduda kohtutäituri poole, et

kohtutäitur alustaks määruse alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid poja

tagastamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) §-de 179 ja 183 järgi, mh on kohtutäituril

õigus määrata vanemale sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Menetluskulud jättis

maakohus menetlusosaliste endi kanda, v.a pojale määratud esindaja kulud, mis jäid riigi

kanda.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

poeg sündis Eestis ja elas vanematega kuni juunini 2024 Eestis;

-

pojal on nii Eesti kui ka Prantsuse kodakondsus;

-

vanematel on poja suhtes ühine hooldusõigus;

-

isa töötas aasta enne 26.06.2024 Prantsusmaale sõitmist juba Prantsusmaal ja külastas

Eestis elavat pere kahe nädala tagant;

-

poeg käis kuni suveni 2024 /Eesti kooli nimi/, kus õppetöö oli prantsuse keeles;

-

vanemad allkirjastasid 10.07.2024 avalduse poja Prantsusmaale kooli

registreerimiseks;

-

poeg käis Prantsusmaal koolis ja elas seal alates septembrist 2024 kuni 21.10.2024

Eestisse koolivaheajaks sõitmiseni;

-

poeg kokkulepitud ajal ega hiljem Prantsusmaale tagasi ei sõitnud;

-

isa ei ole andnud nõusolekut poja pikemaajaliseks Eestis viibimiseks;

-

poeg käib alates 04.11.2024 /Eesti kooli nimi/ 2. klassis.

5.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole alust avaldust läbi vaatamata jätta, sest

avalduse menetlemine on õiguslikult võimalik ning poja hariliku viibimiskoha saab tuvastada

vaid asja sisulisel lahendamisel.

2-24-18693

5.3. Poja Prantsusmaale tagastamise eeldused on täidetud ning ei esine aluseid tema

tagastamata jätmiseks.

5.3.1. Asjas vaieldakse selle üle, kas poeg tuleb konventsiooni ja Brüsseli II bis määruse

alusel Prantsusmaale tagastada. Konventsiooni art 1 lit a järgi on konventsiooni eesmärgiks

tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal õigusvastaselt kinni hoitava

lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Konventsiooni art 12 lg 1

täpsustab, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane art 3 järgi ja kui kohtu-

või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või

kinnipidamisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist.

Konventsiooni art 3 lg 1 lit a ja b järgi on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane,

kui see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist

või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldusõigusega ning

äraviimise või kinnipidamise ajal hooldusõigust teostati või oleks teostatud, kui last ei oleks

ära viidud või kinni hoitud. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides tema

viivitamatu tagastamine harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamise kohustus ei ole

aga absoluutne ning konventsiooni artiklid 13 ja 20 sätestavad juhud lapse tagastamata

jätmiseks.

Euroopa Liidu siseselt täiendab konventsiooni Brüsseli II bis määrus, mille art 2 p-s 11 on

välja toodud, millal on määruse mõttes tegu lapse õigusvastase äraviimise või

kinnihoidmisega. Üldjoontes kattub sealne käsitlus konventsiooni omaga, kuid täpsustatud on

hooldusõiguse ühiselt teostamist. Selle tulemusena kujutab lapse ühest liikmesriigist teise

viimine ilma asjakohase isiku nõusolekuta endast Brüsseli II bis määruse mõistes lapseröövi.

5.3.2. Vanemad vaidlevad selle üle, kas pere sõitis 26.06.2024 Prantsusmaale üksnes

suvevaheaega veetma või eesmärgiga sinna elama jääda. Samuti vaidlevad nad selle üle, kas

Prantsusmaast sai poja hariliku viibimiskoha riik. Poja õigusvastase kinnihoidmisega saab

tegu olla vaid siis, kui tal ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Seetõttu tuleb

välja selgitada, kus oli poja harilik viibimiskoht tagastamistaotluse esitamise ajal, st

05.11.2024 seisuga. Seda tehes käsitab kohus vaid neid asjaolusid, väiteid ja tõendeid, mis

omavad konventsioonikohaste küsimuste lahendamisel tähtsust.

5.3.3. Kõiki asjaolusid arvestades oli poja harilik viibimiskoht kuni kinnihoidmiseni

Prantsusmaa ning poja kinnihoidmine Eestis on õigusvastane.

5.3.3.1. Poja sotsiaalne integratsioon Eestis on tugevam, sest poeg on siin sündinud ja elanud

suurema osa oma elust. Poeg elas kuni 2024. a suvevaheajani Eestis ning oli Prantsusmaal

alates 26.06.–21.10.2024. Lasteaias ja esimeses klassis käis poeg Eestis. 2024/2025

õppeaastaks oli ta registreeritud Prantsusmaa kooli, kus ta alustas 02.09.2024 õpinguid

esimeses klassis ja õppis kuni 21.10.2024. Kuna ta jõudis Prantsusmaal koolis käia vähe, ei

jõudnud ta seal Eestiga samaväärselt kooliellu integreeruda. Poja sõnul meeldib talle nii Eestis

kui ka Prantsusmaal. Ta peab end rahvuselt prantslaseks ning tema suhted mõlema vanemaga

on lähedased. Kuivõrd poeg on elanud suurema osa elust Eestis ning käinud siin nii lasteaias,

huviringides, trennides, 1. klassis ja alates 04.11.2024 ka teises klassis, on mõistetav, et pojal

on tekkinud suurem sõpruskond Eestis. Sama kehtib ka lähisugulastega koosveedetud aja ja

nendega oleva lähedussuhte kohta. Samas ei ole Prantsusmaa sugulased talle võõrad ning tal

on lähedased suhted ka Prantsusmaal elavate lähisugulastega. Prantsusmaal jäi tema

integratsioon siiski 21.10.2024 Eestisse naasmise tõttu kesiseks.

2-24-18693

5.3.3.2. Poeg on nii Eesti kui Prantsuse kodanik ning räägib nii eesti kui prantsuse keelt.

Kooliharidust on ta saanud prantsuse keeles.

5.3.3.3. Pojal on sissekirjutus Eestis ja praegu elab ta emaga /aadressil/ asuvas korteris, mida

poeg nimetab oma koduks. Prantsusmaal pojal sissekirjutust ei ole ja ta elas seal alates

28.08.2024 üürikorteris /asukoht/ pikaajalise üürilepingu alusel. Isa on tõendanud, et tal on

Prantsusmaal püsiv elukoht ja on esitanud selle kohta üürileandja kinnituse. Ainuüksi asjaolu,

et üürilepingus ei ole märgitud selle kestust, ei tähenda, et see ei võiks olla sõlmitud aastateks.

Kuigi ema esitatud tõenditest nähtub, et Airbnb platvormil on võimalik isa üürikorterit alates

23.06.2025 üürida, ei ole välistatud, et kuulutus on jäänud maha võtmata. Igal juhul võib isa

olude muutumisel ka elukohta vahetada, seda enam, et poja tagastamisel Prantsusmaale ei

määra kohus tema tagastamist konkreetsele aadressile.

5.3.3.4. Isa on esitanud tõendid selle kohta, et vanemad otsustasid ühiselt Prantsusmaale

elama asuda ning registreerisid ühiselt poja ka Prantsusmaa kooli. Kolimise täpse aja

tuvastamine on oluline vaid seetõttu, et välistada analoogia korras Brüsseli II bis määruse art

8 lg-ga 1 tehtav järeldus, et pojal säilis harilik viibimiskoht varasema hariliku viibimiskoha

riigis, sest kolimisest oli möödas vähem kui kolm kuud. Seda arvestades tuvastab kohus, et

pere läks Prantsusmaale juba 26.06.2024 kolimise eesmärgil, mitte üksnes suvepuhkust

veetma. Asjaolu, et poeg oleks võimaliku vanemate kokkuleppe järgi pidanud vahepeal veel

Eestisse sõitma ja naasma Prantsusmaale 10 päeva enne kooliaasta algust, ei tähenda, et

Prantsusmaale kolimise ajaks tuleks lugeda üürikorterisse kolimise aega ehk 28.08.2024.

Samuti ei väära seda asjaolu, et Prantsusmaale ei võetud kaasa kõiki isiklikke asju. Oluline on

vaid see, millal otsustati püsivamalt Prantsusmaale sõita. Juba ainuüksi asjaolu, et poeg pidi

sügisel minema Prantsusmaa kooli, näitab, et pere elukohaks pidi saama Prantsusmaa.

Seejuures ei ole oluline, kui pikaks ajaks otsustati Prantsusmaale elama minna, sest elukoht

muutub selleks perioodiks igal juhul. Samuti ei ole tähtsust sellel, et ema teatas 2023. a-l, et ta

ei soovi Prantsusmaal elada, sest poja Prantsusmaale kooli registreerides pidi ta olema valmis

selleks, et Prantsusmaale kolitakse kasvõi mõneks ajaks. Isegi kui isa avaldas augustis 2024

emale soovi kooselu lõpetada, läks poeg siiski septembris kooli ja oktoobris sõideti koos

Eestisse koolivaheaega pidama ning ema enda sõnul pidi ta 04.11.2024 sõitma pojaga tagasi

Prantsusmaale. Ema oli seega valmis Prantsusmaal elama ja poeg pidi seal edasi koolis käima

ka pärast seda, kui ema teadis, et nad ei tegutse enam ühtse perena. 04.11.2024 seisuga oli

kolimisest möödunud enam kui kolm kuud. Isa ei ole andnud nõusolekut poja Eestisse

jäämiseks.

5.3.3.5. Vaidlust ei ole, et vanematel oli poja kinnihoidmise ajal ühine hooldusõigus, mis

hõlmab ka õigust määrata poja elukoht. Ema ei ole esile toonud ega tõendanud, et isa andis

talle nõusoleku poja alates 04.11.2024 Eestisse jäämiseks ja siin koolitee jätkamiseks.

Arvestades ka seda, et kinnihoidmise ajal teostas isa poja suhtes hooldusõigust, on poja

kinnihoidmine Eestis õigusvastane.

5.3.4. Praegu ei esine asjaolusid, mis annaksid alust jätta poja konventsiooni art 13 lg 1 lit a

või b alusel Prantsusmaale tagastamata.

Konventsiooni art 13 lg 1 lit a osas on kohus juba eelneva analüüsi käigus hinnangu andnud

ega korda seda. Sätte lg 1 lit b kohaldamine eeldab erakordset ohtu lapse heaolule, mis on

piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Seejuures ei saa kohus Brüsseli II bis määruse art 27 p 3

järgi keelduda lapse tagastamisest vaid selle sätte alusel, kui lapse tagastamist sooviv vanem

esitab kohut rahuldavad piisavad tõendid või kui kohus jõuab teisiti veendumusele, et lapse

kaitseks pärast tema tagastamist on tehtud piisavad korraldused.

2-24-18693

Pojal on mõlema vanemaga lähedane suhe ja ta igatseb isa. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b

kohaldamiseks ei ole piisav, et poeg on elanud suurema osa ajast Eestis, ta nimetab oma

koduks Tallinna korterit ja ema on temaga rohkem aega veetnud. Samuti ei anna selle

kohaldamiseks alust asjaolu, et poja tagastamine võib kaasa tuua tema eraldamise emast, kui

ema otsustab pojaga kaasa minemata jätta. Vanemast eraldamise tõttu tekkida võivaid

kahjulikke tagajärgi saab enamikel juhtudel vältida sel viisil, et laps läheb tagasi vanemaga,

kellest eraldamine võiks kujutada tõsist ohtu lapse heaolule. Poja tagastamise mõjud jäävad

konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega anna seega alust poja tagastamata

jätmiseks. Asjas on piisavalt tõendeid ka selle kohta, et poja elu Prantsusmaal on korraldatud.

Isal on seal elukoht ja pojale on seal jätkuvalt koolikoht tagatud.

5.3.5. Kuivõrd konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire

tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki ja lapse huvides on jätta last kinni hoidvale

isikule võimalus määruse vabatahtlikuks täitmiseks, tuleb määrata, et emal on võimalik

määrust vabatahtlikult täita ja tagastada poeg Prantsusmaale 14 päeva jooksul alates määruse

jõustumisest. Arvestades poja vanust ja kooliskäimist ning eesmärki tagada võimalikult sujuv

Prantsusmaale tagastamine, on poja huvides, et ta reisib Prantsusmaale emaga. Poja

lennupiletid ostab isa, kes on avaldanud selleks ka valmisolekut, saades eelnevalt emalt

lennuinfo. Kui ema määrust vabatahtlikult ei täida, on ta kohustatud poja Prantsusmaale

tagastamiseks üle andma isale. Kohtutäituril on õigus määrata vanemale sunniraha TMS §-s

261 sätestatud korras. Arvestades, et vanematel on ühine hooldusõigus ja isal on üks poja

reisidokument olemas, ei ole põhjendatud nõuda emalt välja poja Eesti pass.

5.4. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda, v.a poja riigi õigusabi kulud, mis jäävad sama sätte lg 3 alusel

riigi kanda.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

6. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada avalduse rahuldamise

ja tagastamise korra määramise osas ning jätta määruskaebemenetluse kulud isa kanda. Ema

palub uuesti ära kuulata nii vanemad kui ka poja.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus kõiki tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja

täielikult hinnanud ning on selle tulemusel ekslikult tuvastanud, et poja hariliku viibimiskoha

riik on Prantsusmaa. Seetõttu on maakohus ka ebaõigesti leidnud, et poja kinnihoidmine

Eestis on õigusvastane. Ema jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, lisades

järgmist.

Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta ema väited selle kohta, millistel eesmärkidel ja

tingimustel nõustus ta Prantsusmaale kolima ja poja sinna kooli panema, ning et isa taganes

neist tingimustest kohe pärast nõusoleku saamist. Samas ei saa hinnates kolimise põhjust ning

seda, kas see toimus vanemate ühisel nõusolekul, mööda vaadata sellest, et isa kavatsused olid

algusest peale pahatahtlikud ja ebaausad. Kui maakohtu arvates ei olnud kolimiseks antud

nõusoleku tingimustega arvestamine põhjendatud, tulnuks seda vähemalt selgitada. Asjaolust,

et ema pidi pojaga 04.11.2024 Prantsusmaale tagasi lendama, ei saa järeldada, et ta oli valmis

Prantsusmaal elama. Isa teavitas ema paarisuhte lõpetamise soovist ootamatult ja ta oli sellest

šokeeritud. Ema kannatas ka isa vaimse ja majandusliku vägivalla all ning lootis viimase

hetkeni, et isa ei mõtle lahkuminekut tõsiselt.

2-24-18693

Maakohus tuvastas poja Prantsusmaale kolimise kuupäevana ekslikult 26.06.2024, lähtudes

ebaõigetest alustest ja hinnates tõendeid valikuliselt. Isa avaldas poja tagastamise taotluses, et

pere kolis Prantsusmaale augustis 2024, kuid muutis hiljem oma väidet, sest see oli tema

positsioonile kasulikum. Ema ei ole andnud isale nõusolekut selle asjaolu omaksvõtu

tagasivõtmiseks. Ema on alates menetluse algusest tuginenud sellele, et pere kolis

Prantsusmaale augusti lõpus. Kuigi ema on esitanud asjaolud ja tõendid selle kohta, et

kolimine ei toimunud 26.06.2024, sh vanemate vestluste väljavõtted, kus vanemad arutavad

juulis ja augustis 2024 elukoha otsimist, on maakohus jätnud need arvestamata. Ükski tõend

ei tõenda, et vanemad otsustasid ühiselt püsivamalt Prantsusmaale lennata juba 26.06.2024,

kus ei olnud isegi elukohta. Poja püsiv elukoht oli Eestis ja Eestist mindi siis Prantsusmaale

lühiajaliselt puhkama. Kui isa ei oleks poega seal omavoliliselt kinni hoidma asunud ning

oleks poja vastavalt algsele kokkuleppele tagasi Eestisse lubanud ja ema oleks pojaga

Prantsusmaale naasnud augusti lõpus, tulnuks tuvastada, et kolimine toimus augustis.

Maakohus ei ole aga sellega arvestanud. Kolimise kuupäevaks ei saa lugeda ainuüksi esialgset

Prantsusmaale lendamise kuupäeva. Sel juhul oleksid pidanud kõik sammud kolimiseks olema

astutud enne 26.06.2024, kuid nii see ei olnud. Pere seadis end uues elukohas sisse alles

augusti lõpus 2024. Ema on ka ümber lükanud isa väite, et poja medalid ja mänguasjad võeti

Prantsusmaale kaasa juunis 2024, kuid maakohus sellega ei arvestanud.

Ema esitab uusi tõendeid, mis eelnevat kinnitavad. Ema vestles 02.07.2024 poja jalgpalli

treeneriga, kellel ta palus neid pausile panna ja ütles, et trenni lõpetavad nad siis, kui kolimine

on lõplikult kindel. Poja jalgpalli treener on ka hiljem kinnitanud, et vestles emaga 02.07.2024

ning siis ei olnud ta veel Prantsusmaale kolimises päris kindel ja viibis pojaga Prantsusmaal

suvepuhkusel. Vestlusest poja sõbra isaga nähtub, et Prantsusmaale jäämine suvel oli emale

ootamatu ja ema teadis, et poeg tuleb suvel veel tagasi Eestisse. Seda on kinnitanud ka poja

emapoolne vanaema.

Kuivõrd maakohus tuvastas ekslikult, et poeg asus Prantsusmaale elama 26.06.2024, on

maakohus ka ebaõigesti leidnud, et pojal ei säilinud Brüsseli II bis määruse art 8 lg 1 alusel

harilik viibimiskoht Eestis. Pere Prantsusmaale kolimise ajaks saab äärmisel juhul lugeda

28.08.2024, seega oli 04.11.2024 seisuga kolimisest möödunud vähem kui kolm kuud.

Maakohus ei ole hinnanud kõiki hariliku viibimiskoha kindlakstegemise kriteeriume ning on

tuvastanud selle valikuliselt üksikute asjaolude pinnalt, sh ei ole maakohus arvestanud poja

enda tahet. On ilmne, et pojal on palju tugevam seos Eestiga, kus ta on sünnist saati püsivalt

elanud, kus on tema sünnikodu, kus ta omandanud haridust, kus on tema pere ja sõbrad ning

kus ta on avaldanud soovi elada. Poeg ei pea end üksnes prantslaseks, vaid ka eestlaseks.

Pojal ei tekkinud Prantsusmaal poolteist kuud koolis käimise ja Airbnb korteris elamisega

piisavat stabiilsust. Lisaks sotsiaalsele keskkonnale on poeg Eestis tugevamalt integreerunud

ka perekondlikku keskkonda ning tal on Eestis elavate pereliikmetega oluliselt lähedasem

suhe. Poja Eestis elavad pereliikmed ja lähedased, sh poolõde ja tema elukaaslane, poolvend,

emapoolne vanaema ning ema sõbranna, kes on ühtlasi poja sõbra ema, on samuti seisukohal,

et pojal on tugev seos Eestiga ja ta soovib elada Eestis. Nad on poja tagastamist ettenägevast

määrusest jahmunud, sest pojal tuleb minna riiki, millega tal on äärmiselt nõrk side ja kus ta

ei ole kunagi pikemat aega viibinud. Poeg on ka kooli psühholoogile avaldanud selget

arvamust, et teda teeks õnnelikuks elu Eestis, mitte Prantsusmaal, ning tema kodu on Eestis ja

ta tunneb end siin mugavalt. Poja klassijuhataja on kinnitanud, et poeg kohanes varasema

õpikeskkonnaga kiiresti ja tal on klassis palju sõpru. Poja jalgpalliklubi on avaldanud uhkust

poja saavutuste üle. Poja huvides on huvihariduse ja põhihariduse omandamine Eestis.

2-24-18693

Maakohus on tuvastanud, et poeg ei kohanenud uue keskkonnaga Prantsusmaal, tema

integreeritus Prantsusmaale on kesine ning tal on tugevam seos Eestiga. Samas ei ole selge,

miks on maakohtu hinnangul sellest hoolimata siiski poja huvides tema tagastamine

Prantsusmaale, kus ei ole tema harjumuspärane elukeskkond.

Maakohus ei ole arvestanud pojale määratud esindaja ega eestkosteasutuse seisukohtadega

ega ole põhjendanud nendega arvestamata jätmist.

Maakohus ei ole tuvastanud kõiki asjaolusid, mille alusel hinnata, mis saab poja

elukorraldusest Prantsusmaale tagastamisel. Vanematel oli kokkulepe kolimise kohta üheks

aastaks ning ka koolikoht on pojale tagatud vaid 2024/2025 õppeaastaks. Poja tagastamine

seab ta seega uuel õppeaastal ebakindlasse olukorda. Poja jõuline viimine Prantsusmaale

kooliaasta lõpus on ka vägivald tema suhtes ning kahjustab poja vaimset tervist ja stabiilsust.

Kohanemine ja uus elukorraldus mõjuksid pojale traumeerivalt. Maakohus on liiga

kergekäeliselt suhtunud ka asjaolusse, kas isal on pikaajaline või ajutine üürileping, ning

maakohtu sellekohased põhjendused ei ole objektiivsed.

Poja huvides ei saa olla teda puudutavate küsimuste lahendamine Prantsusmaa kohtus. See on

ka otseses vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, millest tuleneb selgelt, et last puudutavad

otsused peaks tegema kohus, kus laps elab järjepidevalt alates oma sünnist.

Ema on korduvalt selgitanud, et ta ei oska prantsuse keelt ning tal ei ole seal töö- ja elukohta

ega tugivõrgustikku. Maakohus ei ole neid asjaolusid arvestanud ja on neist hoolimata

leidnud, et pojale emast eraldamise tõttu tekkida võivaid kahjulikke tagajärgi saab vältida

sellega, et ema läheb pojaga Prantsusmaale kaasa. Ema satuks sinna tagasi pöördumisel

äärmiselt raskesse olukorda nii vaimselt kui ka majanduslikult. See seaks omakorda ohtu poja

heaolu, sest ema hoolitsus ei pruugi talle enam tagatud olla. Poja ja ema vaimse tervise ja

heaolu seab ohtu ka eraldamine ülejäänud perest ja sõpradest ning toetavast ja

harjumuspärasest keskkonnast.

Poeg, kes on suuteline seisukohti omama ja arvamust avaldama, on korduvalt öelnud, et ta

tahab elada Eestis. Poeg avaldas ka maakohtule, et ta ei taha tagasi Prantsusmaale minna ja

talle ei meeldinud seal koolis käia, kuid maakohus ei ole pojalt selle kohta täpsustavaid

küsimusi küsinud ega seega poega piisava põhjalikkusega ära kuulanud. Samas on oluline

välja selgitada poja tahe Prantsusmaal elamise ja koolis käimise kohta ning selleks tuleb ta

uuesti ära kuulata. Kuna asja lahendus mõjutab kogu poja elu, tuleb ka vanemad uuesti ära

kuulata.

Poja tagastamise kohustuse korral on 14-päevane vabatahtliku täitmise aeg ebamõistlikult

lühike ning selle asemel tuleks vabatahtliku täitmise ajaks määrata 60 päeva. Poeg käib Eestis

koolides ja huviringides ning ümberkorraldusi ei ole võimalik nii kiiresti teha. Kuna emal ei

ole Prantsusmaal ka töö- ega elukohta, tuleks poeg üle anda isale, mis tekitaks pojale

hingelise trauma. Poja huvidega on vastuolus ka sunnivahendite määramine, sest tema jõu ja

sunniga Prantsusmaale viimine tekitaks temas vaimseid ja hingelisi üleelamisi.

7. Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Ema ei ole määruskaebuses esile toonud ühtegi argumenti, mis annaks alust maakohtu

määrust muuta. Selleks ei anna alust ainuüksi ema isiklik rahulolematus määruse sisuga. Ema

ei ole märkinud, millised tõendid jäid hindamata või kuidas oleks maakohus mingi tõendi

2-24-18693

sisulise hindamise korral pidanud jõudma teistsuguse järelduseni. Isa nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde, lisades

järgmist.

Ema väide, et tema teada mindi 26.06.2024 Prantsusmaale puhkama ja kolimine toimus pärast

seda, ei päde. Isa saatis juba 23.06.2024 Prantsusmaa /nimi/ kooli direktorile e-kirja, mille

koopias oli ka ema, kus viitab direktoriga 21.06.2024 toimunud telefonivestlusele ja soovib

järgneval nädalal temaga kohtuda, et arutada poja võimalikku kooli registreerimist.

Kohtumine toimuski 26.06.2024 ning sellel osalesid mõlemad vanemad. Poeg valis siiski

hiljem välja /Prantsusmaa kooli nimi/. Jääb arusaamatuks, miks pidanuks vanemad panema

poja järgmiseks õppeaastaks Prantsusmaale kooli, kui nad läksid sinna vaid ajutiselt puhkama.

Võttes täiendavalt arvesse ka perele üürikorteri otsinguid ning asjade Prantsusmaale toomist,

on ema kolimist puudutavad väited ümber lükatud ja isa omad tõendatud.

Väär on ema väide, et pojal on /Prantsusmaa kooli nimi/ koht olemas vaid üheks

õppeaastaks. /Prantsusmaa kooli nimi/ direktor on kinnitanud, et pojal on seal koht olemas ka

2025/2026 õppeaastaks.

Ema ei ole kuidagi põhjendanud soovi muuta vabatahtliku täitmise tähtaega 14 päeva pealt 60

päeva peale. See on ka otseses vastuolus põhimõttega tagastada laps lapseröövi korral

võimalikult kiiresti talle harjumuspärasesse keskkonda.

Ema määruskaebusele lisatud tõendid ei tõenda tema väiteid ja on asjakohatud. Ei ole selge,

milliseid asjaolusid ema nendega tõendada soovib ning kuidas muudab neist nähtuv maakohtu

määruse õigusvastaseks. Ema lähisugulaste ja sõbranna kinnituskirjad on ühepoolsed ja ema

suhtes kaldu. Poeg hakkas koolipsühholoogi juures käima isa teadmata ja tema arvamust enne

nõustamisega alustamist ei küsitud, mistõttu ei vasta tõele koolipsühholoogi väide, et ta oli

objektiivne ja proovis mitu korda isa seisukohta saada. Ta on saanud kogu oma info ema käest

ja kajastab oma arvamuses ema avaldatut. Isa ei vaidle vastu sellele, et poeg võib olla /Eesti

kooli nimi/ hästi kohanenud ja tal läheb õppetöös hästi, kuid sama käis ka /Prantsusmaa kooli

nimi/ kohta. See tuleneb poja isikuomadustest, sh kiirest kohanemisvõimest.

Maakohus kuulas poja hooldusõiguse vaidluse raames ära 11.11.2024 ja siinses asjas

07.01.2025. Poja täiendava ärakuulamise taotlemine vähem kui kolm kuud pärast tema

viimast ärakuulamist on alusetu, pahatahtlik, vastuolus poja heaolu ja huvidega ning kantud

vaid ema rahulolematusest maakohtu määrusega. Hea menetlustava kohaselt tuleb üldjuhul

vältida lapse mitmekordset ärakuulamist. See saab kõne alla tulla vaid põhjendatud juhtudel,

nt kui viimasest ärakuulamisest on möödas pikk aeg või asjaolud on oluliselt muutunud.

Siinsel juhul see nii ei ole. Poeg on ärakuulamistest niigi traumeeritud, mida kinnitab ka

eestkosteasutuse seisukohas avaldatu, et poeg on samadele küsimustele vastamisest

tüdinenud.

Alusetu on ka vanemate uue ärakuulamise taotlus. Vanemate ärakuulamisest oli

määruskaebuse esitamise hetkel möödas 2,5 kuud ning ema ei ole uue ärakuulamise taotlust

millegagi põhjendanud. Arvestada tuleb ka sellega, et isa elab alaliselt Prantsusmaal ning tal

oleks töökohustuste ja -graafiku tõttu keeruline Eestisse ärakuulamisele tulekut planeerida

ning ta vajaks ka tõlgi abi.

8. Tallinna Linnavalitsus toetab määruskaebust.

2-24-18693

Lapse heaolu spetsialist külastas 27.03.2025 uuesti ema elukohta ning vestles ema ja pojaga.

Poeg ei soovinud alguses vestelda ja oli samadele küsimustele vastamisest tüdinenud. Hiljem

avaldas ta, et talle meeldib Prantsusmaa, kuid ta soovib elada Eestis. Ta ei leidnud endale

Prantsusmaal sõpru ning talle ei meeldinud seal koolis ega trennis käia. Talle meeldib /Eesti

kooli nimi/, kus tal on klassis palju sõpru. Ema sõnul tunneb poeg end Eestis väga hästi ja

saab isaga iga päev videokõne teel rääkida. Vanemad omavahel ei suhtle.

Tallinna Linnavalitsus jääb selle juurde, et poja tagastamine Prantsusmaale ei ole tema

huvides. Poja huvides on elada emaga Eestis ja jätkata õpinguid /Eesti kooli nimi/.

9. Pojale määratud esindaja toetab määruskaebust.

Õige on ema seisukoht, et maakohus on Prantsusmaale kolimise kuupäeva tuvastanud

puudulikult ja ekslikult. On äärmiselt ebausutav, et isa eksis avalduses Prantsusmaale

kolimise kuupäevaga. Isa muutis seda hiljem eesmärgiga pikendada poja Prantsusmaal

viibimise aega ning maakohus oleks pidanud sellele suuremat tähelepanu pöörama. Igal juhul

ei selgu maakohtu lahendist, et mingist konkreetsest ajahetkest Prantsusmaale kolimine oli

pere ühine otsus, s.o millal koliti, mis eesmärgil ja mis perioodiks ning kas vanemad mõistsid

olulisi asjaolusid ühtemoodi. Seejuures ei ole maakohus hinnanud vanemate lahknevaid väited

võrdselt positsioonilt ning on lugenud isa tõendamata väiteid ema omadest

usaldusväärsemaks.

Maakohtu järeldus, et pojal ei säilinud Eestis harilik viibimiskoht, tugineb väga vaieldaval ja

nõrgal õiguslikul alusel. Oktoobriks-novembriks 2024 ei olnud veel möödunud kolm kuud

poja kolimisest Prantsusmaale, arvestades ka seda, et ema viis enda ja poja asjad sinna augusti

lõpus. Poja hariliku viibimiskoha riik on alates tema sünnist olnud Eesti. Ka poeg ise on

korduvalt avaldanud, et talle meeldib käia Prantsusmaal, aga ta soovib elada Eestis. Ta on

oma vanust arvestades võimeline arvamust avaldama ja sõnastama ning sellega tuleb

arvestada. Esindaja nõustub täielikult eestkosteasutusega selles, et poja tagastamine

Prantsusmaale ei ole tema huvides ning poja huvides on elada emaga Eestis ja jätkata

õpinguid /Eesti kooli nimi/.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus võttis 07.04.2025 määrusega asja materjalide juurde ema määruskaebusele ja

04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid ning määruskaebuse kohta esitatud isa 04.04.2025

seisukohale lisatud tõendid, jättis rahuldamata ema vanemate ja poja korduva ärakuulamise

taotluse, võttis määruskaebuse menetlusse ning jättis selle rahuldamata ja edastas selle TsMS

§ 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Maakohtu hinnangul ei anna määrus-

kaebuse väited ja täiendavad tõendid alust määruskaebuse rahuldamiseks.

11. Ema esitas 16.04.2025 seisukoha, mille kohaselt ei ole isa tõendanud, et tal on Prantsuse

õiguse kui hooldusõiguse kuuluvuse määramise osas kohalduva õiguse järgi poja suhtes

hooldusõigus. Emale sai 07.04.2025 Prantsuse konsulaarosakonnast Eestis Prantsuse

perekonnaraamatu koopia taotlemisel teatavaks, et isal ei ole Prantsuse õiguse järgi poja

suhtes hooldusõigust ning emal on poja ainuhooldusõigus. Prantsuse õigus näeb ette, et kui

vanemad ei ole abielus, ei oma isa, kes tunnustab last pärast lapse üheaastaseks saamist,

automaatselt hooldusõigust. Poeg sündis xx.xx.xxxx ning isa tunnistas Prantsusmaal poja

sündi ja võttis poja omaks 07.01.2019, st enam kui aasta pärast poja sündi. Emal oli seega ka

ainuisikuline õigus otsustada poja Eestisse kolimine ning ta ei hoia poega Eestis

õigusvastaselt kinni, mistõttu ei saa avaldust rahuldada.

2-24-18693

12. Pojale määratud esindaja seisukoha kohaselt eeldas maakohus ekslikult, et vanematel on

poja suhtes ühine hooldusõigus. Isa ei ole tõendanud, et tal on poja suhtes hooldusõigus.

Lähtuda tuleb sellest, et isa ei registreerinud end ettenähtud tähtaja jooksul Prantsusmaal poja

bioloogilise vanemana ning tal ei ole seega Prantsuse õiguse järgi poja hooldusõigust. See

annab alust maakohtu määruse tühistamiseks ja avalduse rahuldamata jätmiseks.

13. Isa seisukoha kohaselt on ema väited ebaõiged ja ta eksitab kohut. Poeg sündis xx.xx.xxxx

/asukoht/ ja isa viibis poja sünni juures. Vanemad läksid xx.xx.xxxx koos /nimi/

Maavalitsusse poja sündi registreerima ning isa kanti poja sünnitunnistusele isana. Isal tekkis

seega poja hooldusõigus hiljemalt 08.06.2017 ja seda Eesti õiguse, täpsemalt

perekonnaseaduse (PKS) § 117 lg 2 alusel. Poja sünnitunnistus on analoogia alusel Brüsseli II

bis määruse art 43 jj alusel teistes liikmesriikides automaatselt tunnustatav. Ema väited lükkab

ümber ka Prantsuse maineka advokaadibüroo kogenud perekonnaõiguse advokaadi Maxime

Eppleri õigusarvamus. Selle järgi tuleb Prantsuse õiguse alusel poja põlvnemise tuvastamise

suhtes kohaldada emale kohaldatavat, täpsemalt Eesti õigust. Seejuures on isaduse vabatahtlik

omaksvõtt kehtiv, kui see on tehtud omaksvõtja suhtes kohaldatava õiguse või lapse suhtes

kohaldatava õiguse kohaselt. Kohtupraktikas on ka täpsustatud, et igasugusel abieluväliselt

sündinud lapse vabatahtlikul omaksvõtul välisriigis on automaatselt õigusjõud. Teisisõnu,

kuna isa omaksvõtt on Eestis seaduslik ega ole vastuolus ühegi Prantsuse imperatiivse sättega,

omab see Prantsusmaal täielikku õigusjõudu. Ema viidatud sätted kohalduksid siis, kui poeg

oleks sündinud Prantsusmaal.

Isa registreeris poja Prantsuse ametivõimude juures jaanuaris 2019 selleks, et saada talle ka

Prantsuse kodakondsus ja isikut tõendavad dokumendid. See ei ole kuidagi seotud

hooldusõiguse tekkimisega. Seejuures on isa kantud lapsevanemana ka ema viidatud

Prantsuse perekonnaraamatusse. See on Prantsusmaal ametlik perekonnaseisudokument, mis

näitab mh ära, kes on lapse vanemad. Isa on vanemana aktsepteeritud ka kõikide Eesti ja

Prantsuse ametiasutuste poolt, samuti ei ole ema kunagi varem isa hooldusõigust kahtluse alla

seadnud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus

nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid.

15. Maakohus lahendas 07.04.2025 määrusega määruskaebuse ringkonnakohtule edastamise

seisuga lahendamata menetluslikud taotlused, s.o võttis tõenditena vastu ema

määruskaebusele ja 04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid ja määruskaebuse kohta esitatud

isa 04.04.2025 seisukohale lisatud tõendid ning jättis rahuldamata ema vanemate ja poja

korduva ärakuulamise taotluse. Pärast seda on ema 16.04.2025 seisukohaga esitanud tõendid

(dtl-d 1039–1041), millega ta soovib tõendada, et isal ei ole poja suhtes hooldusõigust. Isa on

aga esitanud 30.04.2025 seisukohaga tõendid, millega ta soovib tõendada, et tal on poja suhtes

hooldusõigus (dtl-d 1082–1103). Kolleegium võtab uued tõendid TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg

1 esimese lause alusel vastu.

Ema on 16.04.2025 seisukohas palunud endale määrata ka tähtaja isa 04.04.2025 seisukohale

vastamiseks, juhul kui kohus ei nõustu tema käsitlusega, et isal ei ole hooldusõigust.

2-24-18693

Arvestades, et seadus ei nõua, et kohus peaks määrama teistele menetlusosalistele tähtaja

määruskaebusele esitatud seisukohale omapoolse seisukoha esitamiseks, emal ei olnud

takistusi sellele soovi korral seisukoha esitamiseks ning kõik kohtuastmed peavad lapse

tagastamise taotlust võimalikult kiiresti menetlema (Brüsseli II bis määruse art 24), ei pea

ringkonnakohus põhjendatuks emale tähtaja määramist isa 04.04.2025 seisukohale omapoolse

seisukoha esitamiseks.

16. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab maakohtu määrust osas,

millega maakohus avalduse rahuldas ja määras poja tagastamise korra (resolutsiooni p-d 2–4).

Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes nimetatud osas.

17. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus õigesti, et ema hoiab poega Eestis

õigusvastaselt kinni Brüsseli II bis määruse art 2 lg 2 p 11 ja konventsiooni art 3 tähenduses.

17.1. Kolleegium märgib, et lisaks Euroopa Liidu kõigis liikmesriikides ratifitseeritud

konventsioonile kohaldatakse lapseröövi juhtumite korral Euroopa Liidu liikmesriikide

vahelistes suhetes (v.a Taanis) ka Brüsseli II bis määrust. Brüsseli II bis määruse sätted on

sellega reguleeritud küsimustes konventsiooni sätete suhtes ülimuslikud.

Brüsseli II bis määruse art 2 lg 2 p 11 sõnastusest, mis on väga sarnane konventsiooni art 3

sõnastusele, tuleneb, et lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane siis, kui sellise

äraviimise või kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või õigusliku mõjuga

kokkuleppe põhjal saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik

viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, tingimusel, et seda hooldusõigust

tegelikult teostati äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud,

kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud. Seejuures loetakse hooldusõigust ühiselt

teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse

kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse elukohta. Lisaks

näeb Brüsseli II bis määruse art 22 ette, et selle määruse art-d 23–29 ja VI peatükki

kohaldatakse juhul, kui isik, kes väidab, et hooldusõigust on rikutud, taotleb liikmesriigi

kohtult lahendi tegemist konventsiooni alusel, et nõuda alla 16-aastase lapse tagastamist, kes

on õigusvastaselt ära viidud või keda hoitakse kinni liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik,

kus laps vahetult enne õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist harilikult viibis.

Nendest sätetest tuleneb, et lapse äraviimise või kinnihoidmise õigusvastaseks

kvalifitseerimiseks peab olema täidetud kaks tingimust: ühelt poolt peab esinema selle

liikmesriigi õiguse alusel saadud hooldusõiguse rikkumine, kus oli lapse harilik viibimiskoht,

mistõttu tuleb enne isikuhooldusõiguse võimaliku rikkumise kindlakstegemist kindlaks teha

lapse äraviimise või kinnihoidmise eelne harilik viibimiskoht, ja teiselt poolt

isikuhooldusõiguse tegelik teostamine või selle eeldatav teostamine juhul, kui ebaseaduslikku

äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud (vt ka EKo 02.08.2021, C-262/21, p-d 44 ja

45).

Mõiste „harilik viibimiskoht“ on seega tagasitoomise taotluse põhjendatuse hindamisel keskse

tähtsusega. Maakohus on vaidlustatud määruses viidanud asjakohasele kohtupraktikale, milles

on täpsustatud, milliseid kriteeriume ja asjaolusid tuleb lapse hariliku viibimiskoha

kindlakstegemisel arvesse võtta, ning kolleegium seda ei korda.

2-24-18693

17.2. Maakohus on tuvastanud vajalikud asjaolud poja hariliku viibimiskoha

kindlakstegemiseks ega ole ületanud kaalumispiire, leides, et kõiki asjaolusid arvestades oli

poja harilik viibimiskoht vahetult enne Eestis kinnihoidmist Prantsusmaa.

17.2.1. Ema arvates ei ole maakohus poja hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel hinnanud

kõiki kriteeriume ja on tuvastanud selle valikuliselt üksikute asjaolude põhjal. Täpsemalt

heidab ema maakohtule ette, et maakohus jättis hindamata, millistel eesmärkidel ja

tingimustel nõustus ema Prantsusmaale kolima ja poja sinna kooli panema ning isa

taganemise neist tingimustest kohe pärast ema nõusoleku saamist, maakohus tuvastas poja

Prantsusmaale kolimise kuupäevana ekslikult 26.06.2024, maakohus andis liiga vähe kaalu

poja tugevamale seotusele Eestiga ning maakohus ei arvestanud poja enda tahet.

17.2.2. Kolleegiumi hinnangul on siinse asja asjaolusid arvestades poja hariliku viibimiskoha

määramisel olulisima kaaluga see, kas vanematel oli soov koos pojaga Prantsusmaale elama

asuda. Maakohus on asjaolusid ja tõendeid hinnates õigesti leidnud, et siinsel juhul see nii oli.

Seda näitab selgelt nii Prantsusmaale elukoha otsimine ja seejärel korteri üürimine,

üürikorteris alates 28.08.2024 ühiselt koos elamine, erinevate koolidega tutvumine ja poja

vähemalt 2024/2025 õppeaastaks /Prantsusmaa kooli nimi/ registreerimine ning poja seal

koolitee alustamine 02.09.2024 ja õppimine kuni kinnihoidmiseni. Eelnevat ei väära, et

Prantsusmaale elama jäämine võidi 26.06.2024 asemel otsustada lõplikult 28.08.2024,

Prantsusmaal elati üürikorteris, mis ei pruukinud olla üüritud pikaajaliselt, poja seos

Prantsusmaaga ei olnud veel kujunenud tugevamaks kui eelnev seos Eestiga ning vanemad

läksid lahku ja ei oleks Prantsusmaal enam ühise perena elanud.

17.2.2.1. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et pere lendas 26.06.2024 koos Prantsusmaale ja

poeg viibis seal kuni 21.10.2024, mil pere sõitis koos Eestisse sügisvaheaega veetma.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et eraldiseisvat tähtsust ei ole sellel, kas 26.06.2024 saab

lugeda ka Prantsusmaale kolimise kuupäevaks või tuleb selleks lugeda 28.08.2024, mil pere

sai seal üürikorteri. Nimelt on ekslik ema arusaam, justkui saaks Brüsseli II bis määruse art 8

lg-t 1, mis reguleerib suhtlusõigusega seotud jätkuvat kohtualluvust ühest liikmesriigist teise

kolimisel, kohaldada analoogia korras lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel, ja seega

teha mingeid järeldusi selle põhjal, kas kinnihoidmise seisuga on kolimisest möödunud vähem

või rohkem kui kolm kuud. Seetõttu ei ole tähtsust ka sellel, kas poeg pidi osa suvest 2024

veel Eestis veetma või mitte. Kolleegium jätab seetõttu hindamata tõendid, millega ema on

soovinud tõendada, et Prantsusmaale asuti elama 28.08.2024 ja poeg pidi veetma osa suvest

2024 Eestis.

17.2.2.2. Kuigi Prantsusmaa üürikorter renditi Airbnb platvormil ja see võib alates 06.06.2025

või 23.06.2025 olla taas teistele huvilistele üürimiseks kättesaadav (dtl-d 626 ja 980), ei

muuda see asjaolu, et perel oli lapse Eestis kinnipidamise ajal olemas koht, kus Prantsusmaal

elada ja kus poeg alates 28.08.2024 kuni kinnihoidmiseni ka elas. Kui pere jäänuks koos

sinna, olnuks vanemate otsustada, kas jätkata samas üürikorteris elamist ja selleks vajadusel

üürilepingut pikendada või otsida endale uus elamispind. Küsimus sellest, kas isa jätkab

üürimist ka praegu või kas üürileping võib peatselt lõppeda, ei oma poja toonase hariliku

viibimiskoha määramisel tähtsust. Ka ei ole võimalik arvestada sellega, millised on poja

elamistingimused alates 04.11.2024, sest hariliku viibimiskoha kindlakstegemisel saab

arvestada asjaolusid kuni võimaliku õigusvastase kinnihoidmiseni, nagu on õigesti märkinud

ka maakohus.

17.2.2.3. Maakohus ei ole andnud vale kaalu asjaolule, et poja Prantsusmaal viibimise aja

kestust arvestades oli tema sotsiaalne integreeritus Eestis Prantsusmaast tugevam ning tal ei

2-24-18693

tekkinud Prantsusmaal samaväärset sõpruskonda ja samaväärseid lähedussuhteid kui Eestis

elavate lähisugulastega. Seda põhjusel, et ka vanemate ilmselged toimingud, nagu elukoha

otsimine ja üürimine, võivad kujutada endast märki sellest, et harilikku viibimiskohta on

muudetud. Selleks, et tegu oleks hariliku viibimiskoha üleviimisega teise liikmesriiki, on

kõige olulisem huvitatud isiku tahe sinna elama asuda koos sooviga seada seal stabiilselt sisse

oma huvide püsiv või peamine keskus. Viibimise kestus saab olla elukoha stabiilsuse

hindamisel üksnes abistava tähtsusega ning hinnang tuleb anda iga konkreetse juhtumi korral

kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid arvestades (EKo 22.12.2010, C-497/10, p-d 50 ja 51).

Maakohus on õigesti leidnud, et Prantsusmaale kolimise, sh sellega seotud toimingute

tegemisega, muutsid vanemad ka poja harilikku viibimiskohta. Seda olenemata sellest, kas

vanemad otsustasid sinna esialgu elama asuda üheks või kaheks (õppe)aastaks (nii ema kui ka

isa on elamise kestuse osas avaldanud erinevatel hetkedel erinevaid seisukohti, vt nt vanemate

30.10.2024 vestluste salvestised ning nende transkriptsioonid ja tõlked, dtl-d 234–245;

vanemate 26.07.2024 vestluse väljavõte ja selle tõlge, dtl-d 605–606; isa e-kiri poja

emapoolsele vanaemale ja selle tõlge, dtl-d 307–310), kuivõrd ka üht aastat saab stabiilsuse

seisukohalt pidada piisavalt pikaks ajaks, mille vältel saanuks Prantsusmaast kogu pere

huvide peamine kese. Märkida tuleb ka seda, et asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et vanemad

oleksid ette ära otsustanud selle, et nad igal juhul ühe või kahe aasta möödudes pojaga

Eestisse tagasi pöörduvad.

17.2.2.4. Kuivõrd vanemad võtsid vastu ühise otsuse kolida pojaga Prantsusmaale, ei saa

rääkida sellest, et ema oleks andnud isale kolimiseks nõusoleku, mida oleks võimalik kas

tühistada või tagasi võtta. Kuigi on mõistetav, et ema eeldas, et Prantsusmaal elataks koos

ühise perena, ei saa ainuüksi vanemate hilisem lahkuminek tuua kaasa poja hariliku

viibimiskoha muutust. Maakohus on ka õigesti märkinud, et kui vanemad läksid lahku juba

augustis 2024, nagu ema on väitnud, jäi kogu pere siiski Prantsusmaale ja poeg läks seal kooli

ning koos sõideti Eestisse sügisvaheaega veetma ja ema pidi koos pojaga Prantsusmaale

naasma.

17.2.2.5. Asjakohastest õigusaktidest ega kohtupraktikast ei tulene, et poja hariliku

viibimiskoha kindlakstegemisel tuleks ja saaks arvestada tema tahet. Lapse tahe võib küll

teatud tingimustel anda alust jätta ta konventsiooni art 13 lg 2 alusel tagastamata, kuid

tagastamata jätmise aluseid käsitab kolleegium allpool.

17.3. Kolleegiumi hinnangul on isa tõendanud, et tal on poja suhtes Prantsuse õiguse kui poja

hariliku viibimiskoha riigi õiguse alusel hooldusõigus konventsiooni art 2 lg 2 p 9 tähenduses,

ning maakohus on õigesti leidnud, et ema rikkus hooldusõigust.

17.3.1. Ema on seisukohal, et isal ei ole Prantsuse õiguse kui hooldusõiguse kuuluvuse

küsimusele kohalduva õiguse alusel poja suhtes hooldusõigust, sest ta ei ole seal isadust

omaks võtnud ühe aasta jooksul pärast poja sündi. Kolleegium märgib, et hooldusõiguse

kuuluvuse küsimusele kohalduvat õigust tuleb eristada põlvnemise küsimusele kohalduvast

õigusest. Kuigi ema ei ole otseselt tuginenud sellele, et isa ei ole poja tegelik isa, selgitab

kolleegium siiski järgmist. Põlvnemise tuvastamisele kohalduva õiguse määramist ei reguleeri

ükski rahvusvaheline leping, millega Eesti on liitunud või ratifitseerinud, ega ükski Eesti

suhtes kohalduv rahvusvaheline õigusakt, mistõttu tuleb kohaldada rahvusvahelise eraõiguse

seadust (REÕS). REÕS § 62 lg 1 näeb ette, et põlvnemise tuvastamisele kohaldatakse lapse

sünniaegse elukohariigi õigust. Vaidlust ei ole selles, et poeg sündis Eestis ja vanemad ei

olnud poja sünni ajal abielus. Seetõttu saab isa isadus PKS § 84 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi tulla kas

omaksvõtust (PKS §-d 87–90) või isaduse tuvastamisest kohtu poolt (PKS §-d 94 ja 95).

Siinsel juhul on isa nii /nimi/ Maavalitsuse 08.06.2017 väljastatud Eesti

2-24-18693

Perekonnaseisuasutuses registreeritud poja sünni tõendil (dtl 1083) kui ka /nimi/ Maavalitsuse

13.06.2017 kakskeelsena (s.o nii eesti- kui prantsusekeelsena) väljastatud poja sünni tõendil

(dtl 81) märgitud isana. Isa on seega poja isaduse omaks võtnud koos sünni registreerimisega

ning kuivõrd ta on kantud poja isana ka rahvastikuregistrisse, ei ole PKS § 90 lg-t 2

arvestades alust kahelda isaduse omaksvõtu kehtivuses. Isa esitatud advokaat Maxime Eppleri

õigusarvamusest (dtl-d 1098–1100, tõlge dtl-d 1101–1103) tuleneb seejuures, et ka Prantsuse

tsiviilseadustiku (Code Civil)

art 311-14 alusel tuleks poja isast põlvnemise

kindlakstegemisele kohaldada Eesti kui lapse sündimise päeval ema suhtes kohaldatavat

õigust. Samale sättele on viidatud ka Prantsusmaa Välisministeeriumi 17.02.2020 väljastatud

poja sünni tõendi koopias, millel isa on samuti poja isana märgitud (dtl-d 79, 1039–1041).

Seejuures näeb Prantsuse tsiviilseadustiku art 311-17 ette ka seda, et isaduse omaksvõtt on

kehtiv, kui see on tehtud omaksvõtja suhtes kohaldatava õiguse või lapse suhtes kohaldatava

õiguse alusel. Asjaolu, et isa pidi 07.01.2019 pojale Prantsuse kodakondsuse saamiseks

isaduse täiendavalt ka Prantsuse suursaatkonnas Tallinnas omaks võtma (dtl-d 79, 89 ja 1039–

1041), ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele. Ainuüksi asjaolu, et poeg sai Eestis

väljastatud sünnitõendi ja isa toimingute alusel Prantsuse kodakondsuse, näitab, et isa

aktsepteeriti ka Prantsuse õiguse alusel isana.

17.3.2. Vanemate õiguste ja kohustuste tekkimisele kohaldatakse vanema kohustuste

kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse,

abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon)

art 16 lg 1 järgi lapse hariliku viibimiskoha riigi õigust. Seejuures jäävad art 16 lg 3 järgi

lapse hariliku viibimiskoha riigi õiguse alusel tekkinud vanema kohustused kehtima peale

hariliku viibimiskoha muutumist seoses elama asumisega teise riiki. Asjas ei ole vaidlust selle

üle, et laps sündis Eestis ja elas kuni Prantsusmaale kolimiseni Eestis. Seega tuleb vanemate

õiguste tekkimine määrata kindlaks Eesti, mitte Prantsuse õiguse järgi. Asjas ei ole vaidlust

selle üle, et lapse sünni registreerimise järel oli vanematel PKS § 117 lg 2 järgi ühine

hooldusõigus ning lapse hariliku viibimiskoha muutumine ei saanud seda muuta. Mh on

Prantsusmaa keskasutus 14.11.2024 kirjas, millega ta edastas poja tagastamise taotluse,

märkinud, et isal on ka vastavate Prantsuse tsiviilseadustiku sätete alusel poja hooldusõigus

(dtl 9). Kuna vanematel on ühine hooldusõigus ja kohtu ette ei ole toodud asjaolusid ega

tõendeid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise kohta, said vanemad poja elukoha määrata

vaid ühiselt. Kuivõrd vanemad olid ühiselt otsustanud Prantsusmaale kolimise, kuhu ema pidi

pojaga hiljemalt 04.11.2024 naasma, ning nad ei olnud ühiselt otsustanud, et poeg jääb emaga

Eestisse, on ema rikkunud vanemate ühist hooldusõigust. Vaidlust ei ole selles, et vanemad

teostasid hooldusõigust poja kinnihoidmise ajal ühiselt, st ka isa osales aktiivselt poja elus ja

kasvatamises.

17.4. Kuivõrd Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 2 lg 2 p 11 ja konventsiooni art 3

eeldused on täidetud, on maakohus õigesti leidnud, et poja kinnihoidmine Eestis on

õigusvastane.

18. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ema ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis

annaksid alust jätta poja Prantsusmaale konventsooni art 13 lg 1 lit b alusel tagastamata.

Samuti ei anna ema esile toodu alust jätta poeg Prantsusmaale tagastamata konventsiooni art

13 lg 2 alusel.

18.1. Kolleegium märgib, et kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on Brüsseli II bis (uuesti

sõnastatud) määruse mõttes õigusvastane ja lapse asukohaks oleva riigi kohtus toimuva

menetluse alguskuupäevaks on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest

möödunud alla aasta, peab kohus lapse tagastamise avalduse konventsiooni art 12 lg 1 alusel

2-24-18693

rahuldama, välja arvatud siis, kui esinevad konventsioonis sätestatud lapse tagastamist

välistavad asjaolud. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud

konventsiooni artiklites 12, 13 ja 20. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse

huvides lapse viivitamatu tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse

tagastamine tagab ka vanemate huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse

hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks lapse esialgse elukoha järgsesse kohtusse, ning

takistab ühel vanemal saada lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse

hooldusõiguse määramisel. Samuti on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis

peab tagama selle, et vanemad ei vii last õigusvastaselt ühest riigist teise. Sellest tulenevalt

saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06,

p-d 16 ja 17).

Konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaselt ei ole kohtul kohustust last tagastada juhul, kui lapse

tagastamisele vastu olev isik tõendab, et valitseb tõsine oht, et lapse tagastamine võib talle

põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda.

Lapse võib konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel tagastamata jätta vaid erandlikel juhtudel, s.o

kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist

olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline (RKTKo

06.12.2006, 3-2-1-123-06, 18). Silmas tuleb pidada ka seda, et Brüsseli II bis (uuesti

sõnastatud) määruse art 27 lg 3 järgi ei või kohus keelduda lapse tagastamisest konventsiooni

art 13 lg 1 lit b alusel, kui lapse tagastamist sooviv pool esitab kohut rahuldavad piisavad

tõendid või kui kohus jõuab teisiti veendumusele, et lapse kaitseks pärast tema tagastamist on

tehtud piisavad korraldused.

18.2. Ema põhjendab erakordset ohtu poja heaolule tema ebakindla olukorraga Prantsusmaale

tagastamisel, s.o pojal koolikoha ja isal püsiva elukoha puudumisega, ning uue elukorralduse

ja sellega kohanemise traumeeriva mõjuga pojale. Samuti põhjendab ema seda sellega, et see

võib viia poja eraldamiseni emast, sest ema ei oska prantsuse keelt ning tal ei ole

Prantsusmaal töö- ja elukohta ega tugivõrgustikku.

18.3. Kolleegiumi hinnangul on ema ülal märgitud põhjendused üldist laadi ega anna alust

jõuda järeldusele, et poja Prantsusmaale tagastamisel esineks erakordne oht tema heaolule.

Poja võimalik emast eraldamine põhjusel, et emal ei ole võimalik pojaga Prantsusmaale kaasa

minna või sinna pikemalt jääda, asetaks küll poja talle harjumatusse olukorda, sest ta on kogu

elu elanud koos emaga, kuid ainuüksi see asjaolu erakordse ohu kriteeriumit ei täida (vt ka

Konventsiooni kohaldamise hea tava juhend, lk-d 42–43; kättesaadav:

https://assets.hcch.net/docs/48a1646c-8d72-49b1-a34c-567652bcbbee.pdf). Poeg ei jääks sel

juhul Prantsusmaal vanemliku hoolitsuseta, sest tema eest saab hoolt kanda isa, kellega pojal

on samuti lähedane suhe ja kellega ta on samuti koos elanud valdava osa oma elust. Märkida

tuleb, et poeg oli emast pikemalt, s.o viis nädalat eemal ka suvel 2024, kui poeg oli

Prantsusmaal ja ema Eestis. Ei ole teada, et see oleks poega kahjustanud, ning poeg on

kohtule ärakuulamisel avaldanud, et ei igatsenud sel ajal väga ema (dtl 293). Ema esile toodu

põhjal ei ole võimalik teha ka järeldust, et poja Prantsusmaale tagastamine kujutaks

erakordset ohtu poja heaolule seeläbi, et ta eraldatakse oma täiskasvanud poolõest ja -vennast.

Pojal on küll nendega lähedane suhe, kuid nad ei elanud koos ka Eestis ning nad saavad

suhtlust jätkata ka siis, kui poeg Prantsusmaale tagastatakse.

Kui poeg jääb Prantsusmaal (osa ajast) isaga, ei ole alust arvata, et isa ei suudaks rahuldada

poja põhivajadusi, mis on kriteerium, mille järgi tuleb hinnata, kas poja majanduslik või

arengualane olukord satuks tagastamisel tõsisesse ohtu (vt Konventsiooni kohaldamise hea

2-24-18693

tava juhend, lk 40). Isal on Prantsusmaal elu- ja töökoht ning tähtsust ei ole sellel, kas ta üürib

praegust korterit lühi- või pikaajaliselt, sest ei ole mingit põhjust arvata, et isa ei suudaks

endale vajadusel uut elupinda leida. Seejuures on isa märkinud, et ta saab vabalt elada enda

vanematele kuuluvas korteris /asukoht/, kus kogu pere suvel 2024 ka viibis.

Isa on esitanud tõendi, mille järgi on pojale tagatud koht /Prantsusmaa kooli nimi/ 2025/2026

õppeaastaks (dtl 971, tõlked dtl 972 ja 973), seega ei jää poeg Prantsusmaale tagastamise

korral võimaluseta jätkata hariduse omandamist. Küsimus sellest, kas koha säilitamiseks

koolis olnuks vaja ka ema nõusolekut, ei oma siinkohal tähtsust. Kui tagastamise lahendi

täitmine peaks jääma õppeaasta keskele, teeb see küll pojale kohanemise keerulisemaks, kuid

ei täida siiski erakordse ohu künnist.

18.4. Ema on määruskaebuses veel välja toonud, et poeg on korduvalt avaldanud, et ta tahab

elada ja koolis käia Eestis.

Kolleegium märgib, et kohus võib konventsiooni art 13 lg 2 alusel keelduda lapse tagastamist

nõudmast ka juhul, kui laps on juba sellises vanuses või sellise küpsusastmega, kus on õige

tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi minna. Lapse võib konventsiooni art 13 lg

2 alusel jätta tagastamata üksnes siis, kui ilmneb lapse tõsine vastuseis tagastamisele, see on

tekkinud objektiivsete asjaolude alusel ning lapse tahte sõltumatuses ei ole kahtlust (vt

RKTKm 22.02.2007, 3-2-1-142-06, p 14).

Kuigi poeg on kohtule, eestkosteasutusele, enda esindajale, kooli psühholoogile ja

emapoolsele vanaemale avaldanud, et ta soovib elada Eestis (vt dtl-d 182, 214, 292–293, 684,

689, 696– 697, 941), ei ole ta siiski avaldanud tõsist vastuseisu Prantsusmaale tagastamisele.

Vastupidi, ta on öelnud, et talle meeldib ka Prantsusmaal ning ta saab seal hakkama. Tal oli

küll enda sõnul /Prantsuse kooli nimi/ liiga lihtne ja ta ei leidnud seal veel endale sõpru, kuid

ta ei ole avaldanud ka tõsist vastuseisu Prantsusmaal õppimisele. Ainuüksi see, et ta eelistab

Prantsusmaale Eestit ja /Prantsuse koolile/ /Eesti kooli/, ei anna alust jätta teda konventsiooni

art 13 lg 2 alusel Prantsusmaale tagastamata.

18.5. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi erandid lapse tagastamata jätmiseks tulenevad

lapse huvide arvestamisest, ei muuda need tagastamismenetlust hooldusõiguse määramise

menetluseks. Siinses asjas otsustab kohus üksnes lapse tagastamise üle tema hariliku

viibimiskoha riiki. Hooldusõiguse küsimuste lahendamiseks on kummalgi vanemal võimalik

pöörduda Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse järgi pädeva liikmesriigi kohtusse,

milleks art 7 lg 1 järgi on üldjuhul lapse HVK järgne liikmesriik. Kohus lähtub lapse

parimatest huvides hooldusõiguse vaidlust lahendades. Lapse tagastamismenetluse raames ei

toimu sellist hindamist, sest vältida tuleb sekkumist küsimustes, mille üle peab otsustama

hariliku viibimiskoha riik (vt Konventsiooni kohaldamise hea tava juhend, lk 24). Seetõttu ei

tule ega saa siinse asja raames hinnata, kummal vanemal on pojaga lähedasem side ning

kumma vanemaga elamine on poja parimates huvides.

19. Ema on maakohtule ette heitnud ka pojale määratud esindaja ja eestkosteasutuse

seisukohtadega arvestamata jätmist. Samas ei ole ema esile toonud, millised pojale määratud

esindaja ja eestkosteasutuse esile toodud asjaolud annaksid alust jõuda konventsiooni ja

Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamise seisukohalt olulistes küsimustes

teistsugusele järeldusele. Eestkosteasutus on oma seiskohas kajastanud suuresti ema poolt

lapse heaolu spetsialistile avaldatut, mis kattub ema poolt enda seisukohtades avaldatuga, ning

on seejärel leidnud, et pojal oleks parem elada emaga Eestis ja jätkata õpinguid /Eesti kooli

nimi/. See on aga hooldusõiguse, mitte lapse tagastamise vaidlust puudutav küsimus. Pojale

2-24-18693

määratud esindaja on oma seisukohas esitanud arvamuse poja hariliku viibimiskoha kohta,

kuid ei ole selles esile toonud selliseid asjaolusid, mida kumbki vanem ei oleks oma

seisukohtades juba märkinud.

20. Kolleegiumil ei ole alust muuta vaidlustatud määrusega poja tagastamiseks määratud

vabatahtliku täitmise tähtaega ega tühistada sunnivahendite määramist. Nagu eespool

märgitud, on konventsiooni art 1 lit a järgi konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni

osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal õigusvastaselt kinni hoitava lapse viivitamatu

tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Seda eesmärki ei täidaks 14-päevase

vabatahtliku täitmise tähtaja asemel 60-päevase vabatahtliku täitmise tähtaja määramine.

Asjaolu, et poeg käib Eestis koolis ja huviringides, ei anna alust arvata, et poja tagastamist

Prantsusmaale ei oleks võimalik korraldada 14 päeva jooksul. Kui ema soovib pojaga

Prantsusmaale kaasa minna, jätab see talle ka piisava varu sinna ajutise peatumiskoha

leidmiseks. Sunnivahendite määramine on vajalik, et poja tagastamise määrus oleks täidetav

ja selle alusel saaks vajadusel läbi viia täitemenetluse. Kuivõrd maakohus ei ole

sunnivahendina määranud jõu kasutamist, on põhjendamatu ema väide, et poja jõuga

Prantsusmaale viimine tekitaks pojas vaimseid ja hingelisi üleelamisi. Igal juhul on emal

vaidlustatud määruse alusel võimalus poeg vabatahtlikult Prantsusmaale tagastada ning selle

sujuvamaks toimumiseks on tal võimalik valmistada poega selleks ette.

21. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

22. Kuigi määruskaebus jääb rahuldamata, on arvestades vaidluse olemust ja asjaolusid

õiglane jätta määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

menetlusosaliste enda kanda, v.a poja esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 teise lause

alusel riigi kanda.

23. Hagita menetluses maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse

kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale võib TsMS § 696 lg 3 järgi esitada

määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud. Menetluskulude jaotust saab

TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)