2-13-2150/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Kairi Piirisild ja Neve Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

02.06.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-2150

Kohtuasi

T.J-i (endine nimi T.J) avaldus vanema hooldusõiguse

taastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.11.2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.J-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

määruskaebuse menetlemisel

Avaldaja T.J (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta T.J-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 19.11.2024. a määrus muutmata.

3. Jätta T.J-i määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse

kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.J (endine nimi T.J, avaldaja) esitas 15.11.2024. a Harju Maakohtule avalduse X (poeg,

laps) hooldusõiguse taastamiseks ning menetlusabi saamiseks. Kaebuse alusena viitas

avaldaja 19.04.2013. a määrusele.

2. Avalduse esitaja on autenditud Vangide Infoportaali autentimislahendiga.

2-13-2150

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus keeldus 19.11.2024. a määrusega avalduse menetlusse võtmisest ning

jättis menetluskulud avaldaja kanda, kuid menetluskulude puudumise tõttu neid rahaliselt

kindalks ei määranud.

3.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei vasta avaldus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-s 338 esitatud nõuetele. Avalduses ei ole märgitud menetlusosaliste ning

nende võimalike esindajate nimesid, aadresse ja sidevahendite andmeid. Avalduses ei ole

välja toodud asja põhisisu, avaldaja taotlust ega taotlust põhjendavad asjaolud. Tasumata on

riigilõiv.

3.2. Avaldaja viitas avalduses 19.04.2013. a määrusele tsiviilasjas nr 2-13-2150. Maakohus

tutvus nimetatud määrusega kohtute infosüsteemi vahendusel. 19.04.2013. a määrusega

lõpetati avaldaja ja Y (lapse ema) hooldusõigus ühine lapse suhtes ning anti lapse

ainuhooldusõigus lapse emale. Avaldaja soovib taastada vanemate ühise hooldusõiguse lapse

suhtes. Seega peaksid praeguses menetluses olema puudutatud isikuteks lapse ema Y ja laps

X.

3.3. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tunnistati Harju Maakohtu XX.XX.XXXX. a otsusega

kriminaalasjas nr X-XX-XXXX avaldaja karistusseadustiku (KarS) § 114 p 1 alusel süüdi

ning talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. Samuti tunnistati avaldaja süüdi KarS §

120 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem

karistus kaetuks raskeimaga ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati karistust Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega määratud karistuse

ärakandmata osa 6 aastat 8 kuu ja 11 päeva võrra ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne

vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 26.10.2012

kuni 15.01.2013, s.o 2 kuud 21 päeva, ärakandmisele kuulub eluaegne vangistus.

3.4. Kohtupraktikas on leitud, et kui hooldusõigulik vanem läheb kinnipidamisasutusse

karistust kandma, ei saa ta enam lapse eest hoolitseda ega lapse õigusi ja huve kaitsta,

mistõttu tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus perekonnaseaduse

(PKS) § 140 lg 4 alusel üle teisele vanemale või määrata lapsele PKS § 171 lg 1 alusel

eestkostja.

3.5. Isegi juhul, kui kohus annaks avaldajale tähtaja avalduses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks ja avaldaja need kõrvaldaks ning avaldust menetletaks sisuliselt, ei saaks seda

rahuldada, sest avaldaja kannab eluaegset vanglakaristust. Kohtupraktika kohaselt tuleb

vanema hooldusõigus peatada, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama.

Asjaolu, et vanem pani toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, annab

eelkõige alust vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise

järel jälle taastada. Samas võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega

ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab aluse vanemalt hooldusõiguse PKS §-de

134-135 alusel ära võtta või kohaldada muid abinõusid (vt Riigikohtu 14. detsembri 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 16 ja 18).

3.6. Maakohus leidis, et avaldaja poja vanust (15-aastane) arvestades ei ole mõeldav lapse

kooselu isaga vanglas, sest vangistusseadus võimaldab seda teha kuni 3-aastasel lapsel ema

taotluse alusel. Seega ei ole avaldajal võimalik vangistuses viibimise ajal hooldusõigust

teostada. Avaldajalt on lapse isiku- ja varahooldusõigus ära võetud. Lapse emal on nendes

küsimustes lapse ainuhooldusõigus. Seega on lapsel hooldusõiguslik vanem olemas. Avaldajat

2-13-2150

on karistatud eluaegse vangistusega. KarS § 77 lg 1 järgi võib kohus eluaegse vangistusega

karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast

tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend viis aastat. Avaldaja poeg saab täisealiseks

vähem kui 3 aasta pärast. Avaldaja on karistust kandnud alates XX.XX.XXXX ehk ta on

karistust kandnud vähem kui 12 aastat. Seega saab avaldaja poeg täisealiseks aastaid enne

seda, kui avaldajal tekib pärast 25-aastast karistuse kandmist võimalus tingimisi

vabastamiseks. Kuna avaldaja kannab eluaegset vanglakaristust, ei ole tal võimalik oma lapse

hooldusõigust teostada. Isegi kui vanemate ühine hooldusõigus taastada, tuleks isa

hooldusõigus tema vanglast vabanemiseni peatada.

3.7. Eeltoodud põhjendustel jättis maakohus avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koosmõjus

§ 477 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

3.9. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 1 alusel

avaldaja kanda, kuna avaldust ei võetud menetlusse. Menetluskulude puudumise tõttu ei olnud

vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse

tühistada. Avaldaja selgituste kohaselt ei teadnud ta enne tsiviilasjas nr 2-23-7537 ekspertiisi

tegemist, kas ta on lapse bioloogiline isa või mitte. Ekspertiisiga tuvastati, et avaldaja on lapse

isa. Avaldaja kahtlustab, et lapsega ei ole kõik korras, kuid ei saa seda kontrollida, kuna tal

puudub lapse hooldusõigus. Isaks olemine ilma hooldusõiguseta ei anna talle mingeid õigusi.

Avaldaja taotles koos määruskaebusega uuesti ka riigi õigusabi korras esindaja määramist

juhuks, kui ta ei ole määruskaebuses oma taotlusi piisavalt selgelt väljendanud.

5. Maakohus andis avaldajale tähtaja määruskaebuselt puuduste kõrvaldamiseks. Maakohus

selgitas, et kui avaldaja soovib maakohtu määruse tühistamist, tuleb seda sõnaselgelt

määruskaebuses taotleda, samuti tuleb avaldajal selgitada, millises osas ta maakohtu

määrusega ei nõustu. Maakohus palus avaldajal täita riigi õigusabi ja menetlusabi saamiseks

vajalikud taotlused.

6. Avaldaja esitas määruskaebusele täiendused selgitades, et kahtlustab, et lapse elu on ohus,

sest lapse sugulased ei ole terved inimesed (ema, vanaema, onu). Lapse sugulased on Eesti

Vabariigi vastased ning tulid Venemaalt Eestisse NSV Liidu ajal. Lapse vanaema on

psüühiliselt haige ning oli haiglas psühhiaatrilisel ravil. Lapse onu on samuti psüühiliselt

ebastabiilne. Ka lapse emal on sarnased probleemid nagu tema emal ja vennal. Avaldaja sõnul

on ta küll vanglas ning töötu ja kinnipeetav, kuid ta on Eesti kodanik ning Eestis sündinud.

Avaldajal oli enne vangistust isegi relvaluba. Avaldaja palus parandada teda vangi mõistnud

kohtuniku vead, eluaegne vangistus tühistada ning lapse hooldusõigus taastada. Lapse ema,

vanaema ja onu elamisluba ja Eesti kodakondsus võidakse tühistada ning nad Venemaale

välja saata. Sellisel juhul ei ole nende elu ohus ning avaldaja ei pea eluaegselt vanglas

viibima. Vangistuse määranud kohtunik leidis, et avaldaja on eelkõige ohtlik lapse ema ja

tema sugulaste jaoks.

7. Maakohus jättis 09.05.2025. a määrusega avaldaja riigi õigusabi ning menetlusabi saamise

taotlused rahuldamata leides, et avaldaja on määruskaebuselt puudused kõrvaldanud ning ei

vaja seetõttu riigi õigusabi korras esindajat, kuna suudab oma õigusi ise piisavalt kaitsta (riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1).

2-13-2150

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas TsMS § 663 lg

5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

lapse isa määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Samuti jätab ringkonnakohus rahuldamata avaldaja 15.05.2025. a

esitatud riigi õigusabi taotluse.

10. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kuna avaldaja kannab eluaegset

vanglakaristust ning tema ennetähtaegse vabastamise eeldused ei ole täidetud, siis tuli

avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel koosmõjus § 477 lg-ga 1 keelduda.

Avaldus on perspektiivitu, kuna vangistuses viibides ei ole avaldajal võimalik lapse

hooldusõigust teostada. Ka määruskaebuse täpsustustes esitatud väited ei ole sellised, mille

tõttu võiks kaaluda vajadust lapse isa hooldusõigust taastada. Praegusel juhul, kus lapse isa

viibib vanglas, ei oleks see ühelgi juhul ka võimalik. Lapse isa hooldusõiguse teostamine on

faktiliselt takistatud (vt ka (RKTKm 11.052016, nr 3-2-1-26-16, p 19; 04.12.2013, nr 3-2-1-

142-13, p 16; 14.11.2012, nr 3-2-1-121-12, p 14).

11. Avaldaja esitas uuesti taotluse määrata talle riigi õigusabi korras esindaja. Riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-ide 2 ja kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotlejal ei saa olla õigust,

mille kaitsmsieks ta õigusabi taotleb ning asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma

õiguse kaitseks ilmselt vähene. Seega tuleb riigi õigusabi saamise taotlus rahuldamata jätta,

kuna hooldusõiguse taastamise avaldus ei kuulu TsMS § 371 lg 2 p-i 2 kohaselt

rahuldamisele.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud avaldaja kanda. Kuna menetluses ei ole

kindlaksmääratavaid menetluskulusid tekkinud, ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt