4-11-4022/11 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

1

KO H T UO T S US EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.11.2011 Jõhvi kohtumaja Väärteoasja number 4-11-4022 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Svetlana HAMAZA Asja läbivaatamise kuupäev 17.11.2011 Väärteoasi E.H väärteoasi Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi

Kaebuse esitaja E.H sünd. xxx, isikukood xxx, elukoht xxx

Kohtuvälise menetleja esindaja Asja MALAHHOVA Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus

O T S U S T A S :

Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna patrullteenistuse

vanemväärteomenetleja Asja MALAHHOVA 16.09.2011 otsus väärteoasjas nr.2440,11,006467 E.H karistamise osas Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi

rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 200 (kakssada) eurot koos

Liiklusseaduse §227 lg.5 p.1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega tähtajaga 2 (kaks) kuud – jätta muutmata.

E.H kaebus jätta rahuldamata.

2

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest

kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral on kohtuotsusega Viru Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 09.12.2011.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullpolitseinik Jevgeni Malahhov koostas 29.08.2011 väärteoprotokolli nr. AB 1291974 E.H kohta selles, et viimane juhtis 29.08.2011 kell 08.52 xxx maakonnas xxx-ndal kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 103 +- 4 km/h, kui liikluskorraldusvahendiga suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 70 km/h, seega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h. Isik oli tutvunud seadmel fikseeritud kiirusega.

Sellega rikkus E.H Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3 ja pani toime Liiklusseaduse §227 lg.2 sätestatud väärteo.

Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi politseijaoskonna patrullteenistuse

vanemväärteomenetleja Asja Malahhova 16.09.2011 otsusega väärteoasjas

nr.2440,11,006467 määrati E.H-le Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel

karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 200 eurot ja Liiklusseaduse §227 lg.5 p.1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 2 kuud.

E.H esitas 14.10.2011 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus tühistada prefektuuri otsus juhtimisõiguse äravõtmise osas ja jätta lisakaristus kohaldamata või vähendada lisakaristuse tähtaega ühe kuuni. Kaebuse kohaselt rikkus kohtuväline menetleja karistuse kohaldamise põhimõtteid ja ei ole arvesse võtnud seda, et kaebuse esitaja tunnistas oma süüd. Kui see kergendav

asjaolu oleks arvesse võetud, pidi kohtuväline menetleja määrama lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise mitte rohkem, kui üheks kuuks.

Maakohtu istung

Maakohtu istungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse taotluse ja selles toodud põhjenduste juurde. Kaebuse esitaja leidis, et rahatrahv on talle määratud keskmises määras, kuid lisakaristus on keskmisest kõrgem. Kaebuse esitaja kinnitas, et on ka varem saanud karistada kiiruse ületamise eest. Kaebuse esitaja märkis veel, et ta elab

Tallinnas, kuid töötab Sillamäel, mistõttu on juhtimisõigus vajalik. Samuti leidis kaebuse esitaja, et ajutised liiklusmärgid on üldse tihti halvasti märgatavad.

3 Kohtuvälise menetleja esindaja palus maakohtu istungil jätta kaebus rahuldamata ja

otsus muutmata. Esindaja märkis, et kaebuse esitaja suhtes ei saa karistuse

määramisel piirduda ainult rahatrahviga, vaid karistuseks tuleb määrata ka juhtimisõiguse äravõtmine, kuna isik on korduvalt karistatud samalaadsete rikkumiste eest.

Maakohtu otsuse põhjendused

Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et E.H kaebus rahuldamisele ei kuulu.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused.

Käesoleva asja materjalidest nähtub, et E.H-le on karistus määratud Liiklusseaduse §227 lg.2 alusel.

Liiklusseaduse §227 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis.

Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas E.H rikkus Liiklusseadust ja ületas kiirust ning kui palju.

Nagu nähtub 29.08.2011 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1291974 ja vaidlustatavast 16.09.2011 otsusest väärteoasjas nr.2440,11,006467, on menetlusalune isik rikkunud Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3.

Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

Asja materjalide kohaselt oli antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga piiratud lubatud sõidukiiruseks 70 km/h.

Kaebuse esitaja poolt 14.10.2011 esitatud kaebusest ja tema seletustest maakohtu 17.11.2011 istungil nähtub, et menetlusalune isik on oma süüd sõidukiiruse ületamise osas tunnistanud.

Menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemine on lisaks tema enda poolt süü

tunnistamisele tõendatud ka asja materjalides asuva kiirusmõõteseadme kasutamise 29.08.2011 protokolliga.

Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kasutati kiirusmõõteseadet Stalker Dual nr.DC083479, antenn 053806, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr.TTRSS-

11/00019, seadme korrasolekut testiti 29.08.2011 kell 08.45. Kiirust mõõdeti

asulavälisel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ja kuiva kattega 2

4 sõidureaga eraldusribaga teel. Kiiruse mõõtmisel patrullauto seisis paremal ja sõiduki

sõidukiirust mõõdeti paigal seistes. Mootorsõiduk liikus esimesel pärisuunalisel

sõidurajal, üksinda ja eemaldus patrullautost. Kiirus mõõdeti sirgel teelõigul 3 sekundi jooksul, mõõtmist segavad faktorid puudusid. Kui sõiduki kiirus ilmus kuvari target aknasse, lukustati seadmel näit. Seadme lugem oli 103 km/h, lubatud sõidukiirus

mõõdetavalt teelõigul oli 70 km/h, kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +- 4 km/h. Seega ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 29 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu allkirja vastu.

Maakohus peab eelnimetatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli

usaldusväärseks tõendiks antud asjas kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiiruse määramisel. Kiirus on mõõdetud ja fikseeritud vastavalt ettenähtud nõuetele.

Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et E.H oli põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §227 lg.2 järgi, kuna ta rikkus Liiklusseaduse §50 lg.5 p.3. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt kohtu poolt uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja ületas asulavälisel teel kiirust mitte vähem, kui 29 km/h, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad.

Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata.

Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi.

Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse

mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Liiklusseaduse §227 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks isiku poolt oma süü tunnistamine.

Seega on kohtuvälise menetleja poolt käesolevas väärteoasjas määratud

menetlusalusele isikule rahatrahv keskmises määras. Arvestades asjaolu, et väärteomenetlusega on kindlaks tehtud E.H süü Liiklusseaduse §227 lg.2

järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka

rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja

seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud asjas

määratud suurusega karistusega. Nagu nähtub Karistusregistri väljavõttest, on

menetlusalust isikut väärteokorras karistatud 21 korda, neist 11 korda kiiruse

5 ületamise eest. Viimased kaks väärteokaristust on määratud 2011 ja samuti kiiruse

ületamise eest. Senised karistused kiiruse ületamise eest olid kaebuse esitajale

määratud summades 95,87 eurot; 180,23 eurot; 191,73 eurot; 172,56 eurot; 76,69

eurot; 345,12 eurot, 252 eurot ja 304 eurot. Seega on kohtuväline menetleja

käesoleva rikkumise eest määranud menetlusalusele isikule rahatrahvi väiksemas summas, kui eelmistel kordadel. Maakohus leiab, et rahatrahvi suuruse vähendamiseks käesolevas asjas alust ei ole.

Prefektuuri otsuse kohaselt on karistuse määramisel süü tunnistamist menetlusaluse isiku poolt arvestatud, selle teistkordne arvestamine kohtu poolt ei ole põhjendatud.

Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsus rahatrahvi suuruse osas jätta muutmata.

Liiklusseaduse §227 lg.5 p.1 näeb ette võimaluse kohaldada lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud menetlusalusele isikule lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise tähtajaga 2 kuud.

Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud asjas on põhjendatud. Maakohus arvestab siinjuures nii varasemate väärtegude arvu, kui seda, et ka varasemalt on

menetlusalune isik toime pannud samaliigilisi väärtegusid. Lisaks sellele nähtub

Karistusregistri väljavõttest, et varasemalt on menetlusalusele isikule neljal korral samuti kohaldatud lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, tähtaegadega 2 kuud ja 3 kuud.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusele isikule varasemate väärtegude, s.h. kiiruse ületamise eest, määratud rahatrahvid menetlusaluse isiku poolt tasutud lühikese aja jooksul. Seega üksnes rahatrahvi määramine karistusena menetlusalust

isikut vajalikul määral tagasi ei hoia ja ta jätkab väärtegude, s.h. samaliigiliste,

toimepanemist. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalune isik viimastel kordadel ületanud kiirust 07.02.2011, 30.04.2011 ja 29.08.2011 (käesolevas asjas). Seega on tegemist süstemaatilise kiiruse ületajaga. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. Põhjendatud on ka lisakaristuse kohaldamise tähtaeg – 2

kuud. Tegemist ei ole maksimaalse tähtajaga, vaid keskmise määraga. Minimaalse tähtaja kohaldamine ei ole seoses varasemate rikkumiste ja analoogsete karistustega põhjendatud.

Maakohus ei nõustu kaebuses toodud väitega, et kohtuväline menetleja ei ole kergendavat asjaolu – süü tunnistamist - arvesse võtnud. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on seda arvestatud karistust kergendava asjaoluna. Samuti nähtub karistust

kergendava asjaolu arvestamine ka määratud rahatrahvi summast ja lisakaristuse tähtajast.

Menetlusaluse isiku poolt maakohtu istungil väljendatud põhjendus lisakaristuse tähtaja vähendamiseks või selle kohaldamata jätmiseks, mis puudutab tema eluja töökohta, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Nagu nähtub kaebusest ja kohtuistungi protokollist, on menetlusalune isik ise nimetanud oma elukohaks xxx. Samuti kinnitas ta maakohtu istungil, et tema töökoht asub xxx. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on

6 vaja liigelda xxx vahel, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Tegemist on linnadega, millede vahel liigub ühistransport.

Ülaltoodu alusel tuleb prefektuuri otsus lisakaristuse kohaldamise osas ja selle tähtaja osas jätta muutmata ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata.

Anne PALMISTE Kohtunik