3-24-2803/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.06.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3470

Haldusasi

K.G kaebus Sotsiaalkindlustusameti 08.10.2024 otsuse

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: K.G

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 08.10.2024 otsus.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.07.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda

apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebajal ja tema abikaasal on kaks last (sündinud vastavalt 13.02.2023.a ja 04.10.2024.a).

Kaebaja abikaasa sai nende esimese lapse eest jagatavat vanemahüvitist kuni 09.09.2024. Selle

1(7)

kuupäeva seisuga said kõik nende esimese lapsega kaasnenud vanemahüvitise hüvitispäevad

kasutatud.

Kaebaja jäi teise lapsega (eeldatav sünnikuupäev 25.10.2024) töölt emapuhkusele 21.09.2024

ehk 12 päeva pärast seda, kui esimese lapse eest saadava jagatava vanemahüvitise periood

lõppes.

Kuna kaebaja jäi emapuhkusele 34 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva, siis eeldas ta

tuginedes perehüvitiste seadusele (PHS § 35 lg 4), et ema vanemahüvitise saamise õiguse

tekkimise päeva (16.08.2024) ja õiguse kasutama hakkamise päeva (21.09.2024) vahele jäävad

kalendripäevad (36) liidetakse jagatava vanemahüvitise saamise perioodile.

2. Kaebaja pöördus 13.08.2024 Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole küsimusega, miks ta ei ole

saanud ema vanemahüvitise pakkumist.

3. SKA vastas pöördumisele 26.08.2024. SKA selgitas, et kaebajale ja tema abikaasale on

esimese lapse eest määratud jagatav vanemahüvitis kuni 09.09.2024.

PHS alusel kahte vanemahüvitist perele korraga ei maksta ning seetõttu ei ole kaebajale ema

vanemahüvitise pakkumust automaatselt saadetud. Peagi sündiva lapsega tekib kaebajal õigus

ema vanemahüvitisele ja emapuhkusele alates 16.08.2024.

Kaebajal on võimalik valida, kas ta saab esimese lapse eest vanemahüvitist lõpuni ja ema

vanemahüvitisest lahutame kattuvad päevad maha või lõpetab SKA ennetähtaegselt jagatava

vanemahüvitise maksmise seoses ema vanemahüvitise taotlemisega. SKA juhtis tähelepanu, et

kui kaebaja soovib näiteks emapuhkusele jääda 10.09.2024, siis 25 ema vanemahüvitise

kasutamata päeva (16.08. - 09.09.2024) ei kanta üle jagatava vanemahüvitise perioodi. Seda

põhjusel, et kaebaja perele makstakse samal ajal vanema lapsega seoses jagatavat

vanemahüvitist.

4. Kaebaja vastas 26.08.2024, et esimese lapse eest makstav jagatav vanemahüvitis lõppeb

09.09.2024. Peagi sündiva lapsega kavatsen ta alustada emapuhkust 23.09.2024. Lapse eeldatav

sünnitähtaeg on 25.10.2024. Kahe lapse eest saadavad hüvitised ei kattu ja üht pole vaja varem

lõpetada. Kaebaja soovis saada SKA-lt ema vanemahüvitise pakkumust esimesel võimalusel.

5. SKA saatis 27.08.2024 kaebajale vanemahüvitise pakkumuse, mille palus kinnitada.

6. Kaebaja kinnitas 27.08.2024 vanemahüvitise pakkumuse. Kaebaja määras vanemahüvitise

saamise alguseks 21.09.2024. See on 34 päeva enne uue lapse eeldatavat sünnitähtaega ja 12

päeva pärast seda, kui perel lõpeb esimese lapse eest makstav jagatav vanemahüvitis.

Kaebaja tõi välja, et SKA väide, et 25 ema vanemahüvitise kasutamata päeva (16.08.-

09.09.2024) ei saa kanda üle jagatava vanemahüvitise perioodi, on vale. Seda põhjusel, et

kaebaja jääb emapuhkusele pärast seda, kui jagatava vanemahüvitise maksmine eelmise lapse

eest on lõppenud ja seejuures hiljemalt 31. kalendripäeval enne uue lapse eeldatavat

sünnikuupäeva (PHS § 35 lg 4 on täidetud). Vastupidise arvamuse korral taotles kaebaja, et

SKA esitaks põhjendused viitega õiguslikele alusele.

7. SKA vastas 02.09.2024 järgmiselt.

Töötaval emal on PHS § 35 lg 2 alusel õigus saada ema vanemahüvitist 70 kalendripäeva enne

lapse eeldatavat sünnikuupäeva kui raseduse on tuvastanud arst või ämmaemand ja õigustatus

on ajutise töövõimetuse hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. Ema vanemahüvitisele õiguse

tekkimise kuupäev on kaebajal uue lapse eeldatava sünnitähtaja järgi 16.08.2024. See tähendab,

et ema vanemahüvitis muutub sisse nõutavaks sellest kuupäevast alates. See on seega ka

kuupäev, mille järgi vaadatakse, et erinevate laste eest peres vanemahüvitis ei kattuks. PHS §

34 lg 10 p-dest 1 ja 2 tulenevalt isikule, kellel on õigus vanemahüvitisele ja kellel tekib see

2(7)

õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse vanemahüvitist ühe lapse

kohta isiku valikul järgmiselt:

1) eelmise lapse eest vanemahüvitise maksmise jätkamise korral väheneb hüvitise maksmise

periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal isikule makstakse jagatavat

vanemahüvitist eelmise lapse eest;

2) järgmise lapse eest vanemahüvitise maksmise korral lõpeb eelmise lapse eest vanemahüvitise

saamise õigus. Seega ei saa olla nii, et pere saab vanema lapse eest vanemahüvitist perioodil,

kui on õigustatus juba uue lapse eest hüvitisele. PHS näeb siinkohal ette, et kui tekib õigus

uuele vanemahüvitisele aga on kasutamata jagatav vanemahüvitis eelmise lapse eest, tuleb uut

hüvitist vähendada kattuvate päevade võrra.

PHS sättest tulenevalt maksame vanemahüvitist ainult ühe lapse kohta, siinkohal on emal õigus

otsustada, kas ta soovib:

- vähendada hüvitist uue lapse eest

- lõpetada vanema lapse eest vanemahüvitis.

Kui isik valib võimaluse saada vanemahüvitist vanema lapse eest lõpuni, siis see tähendab seda,

et ta kaotab uue lapsega ema vanemahüvitise kattuva perioodi ja neid päevi ei kanta uue

jagatava vanemahüvitise perioodi üle. Kui valite uue lapse vanemahüvitise, siis see tähendab

seda, et eelmise lapse eest jagatava vanemahüvitise kasutamine tuleb lõpetada 1 päev enne ema

vanemahüvitise algust ehk enne 16.08.2024.

Kaebaja on planeerinud uue lapse sünniga seoses ema vanemahüvitise ja sellega kaasneva

emapuhkuse perioodiks 21.09.2024 - 23.11.2024, kokku 64 päeva. Seega, kattuv aeg

16.08.2024 - 09.09.2024 (25 päeva) ei lähe üle jagatava vanemahüvitise perioodi, 10.09.2024 -

20.09.2024 (11 päeva) läheb üle jagatava vanemahüvitise perioodi.

8. Kaebaja taotles 05.09.2024, et SKA vormistaks otsuse mitte üle kanda kaebaja kasutamata

jäänud ema vanemahüvitist jagatava vanemahüvitise perioodi.

9. SKA teatas 20.09.2024, et eraldi haldusakti selle kohta ei koostata. Pärast lapse sündi

saadetakse kaebajale jagatava vanemahüvitise pakkumus. Pakkumusel on välja toodud jagatava

vanemahüvitise päevade arv. Pakkumuse kinnitamisel antakse välja otsus jagatava

vanemahüvitise määramise kohta.

10. SKA koostas 08.10.2024 jagatava vanemahüvitise maksmise otsuse. Sellel otsusel on üksnes

jagatava vanemahüvitise kasutamise periood 24.11.2024 - 03.10.2027.

11. Kohus võttis kaebuse menetlusse järgmise põhjendusega. SKA 08.10.2024 otsus on

põhjendamispuudustega haldusakt: selles ei ole kirjas, kui palju päevi on kaebaja PHS alusel

õigustatud kasutama vanemahüvitise saamisel ega vastavat põhjendust. Kuid SKA muudest

põhjendustest on aru saada, milline on SKA seisukoht. Kaebaja arvates piiratakse 08.10.2024

otsusega tema õigusi. Ta saab kasutada vähem päevi vanemahüvitiseks, kui PHS talle

võimaldab.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

12. Kohtu menetluses on kaebaja nõue SKA 08.10.2024 otsuse tühistamiseks.

13. Kuna kaebaja jäi emapuhkusele 21.09.2024, st 34 päeva enne lapse eeldatavat

sünnikuupäeva 25.10.2024, siis eeldas ta tuginedes PHS § 35 lg-le 4, et tema ema

vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päeva (16.08.2024) ja õiguse kasutama hakkamise

päeva (21.09.2024) vahele jäävad kalendripäevad (36) liidetakse jagatava vanemahüvitise

3(7)

saamise perioodile. Seaduse järgi on õigus saada vanemahüvitist ehk ema (70 päeva), isa (30

päeva) ja jagatavat vanemahüvitist lapse kohta kokku 605 päeva (PHS § 34 lg 2).

SKA vähendas kaebaja ja tema abikaasa vanemahüvitise perioodi 25 päeva võrra ehk 580

päevani (64 päeva ema, 30 päeva isa ja 486 päeva jagatavat vanemahüvitist).

14. SKA põhjendus lähtub selles, et kaebaja ema vanemahüvitis muutus sissenõutavaks alates

16.08.2024. SKA leiab, et selle kuupäeva järgi tuleb kontrollida, et erinevate laste eest perele

määratav vanemahüvitis ei kattuks.

Võttes aluseks PHS § 34 lg 10, leiab SKA, et kahe lapse hüvitiste saamise õigused kattuvad

(16.08.2024 – 09.09.2024 ehk 25 päeva ulatuses) ja see aeg ei lähe üle jagatava vanemahüvitise

perioodi.

15. PHS § 34 lg 10 ei anna SKA-le alust sama seaduse § 35 lg-st 4 tulenevat õigust piirata. PHS

§ 34 lõige 10 kirjeldab sõnaselgelt hüvitiste maksmist ja selle mõte on, et erinevate laste eest ei

saaks korraga vanemahüvitisi maksta. See säte ei kirjelda eri laste hüvitiste õigustatud

perioodide kattumise korral vanemahüvitise koguperioodi vähendamist. SKA tõlgenduse järgi

peavad teist (või mitmendat) last ootavad emad, kelle eelmise lapse eest makstav vanemahüvitis

ei ole veel lõppenud (ent lõpeb enne, kui ema soovib jääda emapuhkusele), igal juhul alustama

ema vanemahüvitise saamist esimesest päevast, kui see õigus tekib. Seega pole SKA tõlgenduse

järgi PHS § 35 lg 4 mitte õigus, vaid kohustus. Sellise käsitlusega ei ole võimalik nõustuda.

16. Ühtlasi kohtleb SKA esimest ja teist (või mitmendat) last ootavaid emasid ebavõrdselt, sest

esimese lapse puhul ei eelda nad, et emad jäävad emapuhkusele alates selle õiguse tekkimise

esimesest päevast.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

17. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Isikule, kellel on õigus samal ajal mitmele vanemahüvitisele, määratakse üks vanemahüvitis

isiku valikul (PHS § 46 lg 1).

Seetõttu sätestab PHS § 34 lg 10, et isikule, kellel on õigus vanemahüvitisele ja kellel tekib see

õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega, makstakse vanemahüvitist ühe lapse

kohta isiku valikul järgmiselt: 1) eelmise lapse eest vanemahüvitise maksmise jätkamise korral

väheneb hüvitise maksmise periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal

isikule makstakse jagatavat vanemahüvitist eelmise lapse eest; 2) järgmise lapse eest

vanemahüvitise maksmise korral lõpeb eelmise lapse eest vanemahüvitise saamise õigus.

Lapse vanematel oli õigus vanemahüvitisele seoses vanema lapse kasvatamisega kuni

09.09.2024 ja kaebajal tekkis õigus ema vanemahüvitisele 70 päeva enne eeldatavat

sünnikuupäeva ehk 16.08.2024.

19. Tulenevalt PHS § 34 lg-st 10 oli kaebajal õigus vanemahüvitisele samaaegselt seoses kahe

lapsega, mistõttu tuli tal valida, kumma lapsega seotud õigust ta soovib kasutada. Kaebaja ega

ka lapse isa ei avaldanud soovi lõpetada vanemahüvitise maksmine seoses vanema lapse

kasvatamisega ja jagatavat vanemahüvitist maksti kuni 09.09.2024.

Kaebaja soovis jääda emapuhkusele alates 21.09.2024 ja sellest kuupäevast hakkas ta saama

ema vanemahüvitist. Seetõttu vähenes tulenevalt PHS § 34 lg 10 p-st 1 hüvitise maksmise

periood järgmise lapse eest nende kalendripäevade võrra, millal isikule maksti jagatavat

4(7)

vanemahüvitist eelmise lapse eest, so perioodi 16.08. – 09.09.2024 eest kokku 25 päeva

ulatuses.

Ema vanemahüvitist on õigus saada kuni 100 järjestikust kalendripäeva, millest kuni 70

kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva. Ema vanemahüvitise saamise aeg väheneb

nende kalendripäevade võrra, mille võrra ema taotleb ema vanemahüvitist või jääb

emapuhkusele vähem kui 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 35 lg

3). Kaebajale määrati ema vanemahüvitis vastavalt tema soovile alates 21.09.2024 kuni

23.11.2024 (lisa 1), millest 24 päeva enne ja 30 päeva pärast lapse eeldatavat sünnikuupäeva.

Seoses kaebaja otsusega ja tulenevalt seadusest vähenes ema vanemahüvitise saamise aeg 66

päeva võrra. Alates 24.11.2024 määrati kaebajale jagatav vanemahüvitis, kusjuures kasutatavate

päevade arvule liideti perioodil 10.09.2024 – 23.11.2024 kasutamata jäänud 11 päeva ema

vanemahüvitise päevadest. Kui ema hakkab ema vanemahüvitise saamise õigust kasutama

hiljemalt 31. kalendripäeval enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva, liidetakse ema

vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päeva ja õiguse kasutama hakkamise päeva vahele

jäävad kalendripäevad jagatava vanemahüvitise saamise perioodile (PHS § 35 lg 4). Jagatavat

vanemahüvitist on õigus saada 475 kalendripäeva (PHS § 37 lg 1) ja koos 11 päevaga on

kaebajal õigus 486-le päevale.

Seega ei ole küsimus mitte selles, et kaebaja hüvitise saamise perioodi oleks vähendatud, vaid

selles, kas ema vanemahüvitise kasutamata päevad oleks tulnud tervikuna liita jagatava

vanemahüvitise saamise perioodile.

20. Kahe vanemahüvitise õiguse kattumise perioodi 16.08.2024 – 09.09.2024 25 päeva ulatuses

tulenevalt PHS § 34 lg-st 10 jagatava vanemahüvitise päevadele liita ei saa. Vastates

kohtunõudele 09.12.2024 oleme osundanud seletuskirjale, kus on põhjendatud PHS § 34 lg 10

sätestatud põhimõtte lisamist vanemahüvitise regulatsiooni. Samuti oleme antud vastuses välja

toonud, et analoogne põhimõte oli sätestatud juba vanemahüvitise seaduses, mis kaotas

kehtivuse 01.01.2017, kui jõustus perehüvitiste seaduses, kuhu liideti peretoetuste,

vanemahüvitiste ja elatisabi regulatsioonid.

Selle põhimõtte rakendamisel on läbivalt kehtinud reegel, et arvestatakse õigustatuse perioode,

aga mitte seda, millal isik otsustab oma õigust kasutada. See tagab isikute ühesuguse kohtlemise

ehk kõigil sarnases olukorras olevatel isikutel, tekib õigus vanemahüvitisele sama reegli

kohaselt.

Kas juba emapuhkusel olev isik või töötav isik seda õigust kasutab ja mis hetkest kasutab, see

on isiku otsustada. Küll aga kohaldatakse sarnases olukorras olevatele isikutele seadust ühte

moodi ja mitte sõltuvalt sellest, kuidas isik õigust kasutada otsustab. PHS § 37 lg 2 kohaselt on

ema vanemahüvitist õigus saada 70 kalendripäeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva isikul,

kelle raseduse on tuvastanud arst või ämmaemand ja kellel on õigus ajutise töövõimetuse

hüvitisele ravikindlustuse seaduse alusel. PHS § 34 lg 10 mõttes tekib neil isikutel seega 70

päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva õigus vanemahüvitisele ja ei ole võimalik sätet

tõlgendada selliselt, et neil seda õigust 70 päeva enne tegelikult ei teki.

Alates 01.04.2022 jõustunud regulatsioon, millega sünnitushüvitis sisuliselt asendati ema

vanemahüvitisega ja seadusesse lisati § 35 lg 4, ei muutnud seda põhimõtet ja ei ole ka

avaldatud, et selline põhimõtteline muutus oleks olnud eesmärgiks. Arvestades, et PHS § 34 lg

10 on jätkuvat kehtiv ja sätte sõnastuse kohaselt tuleb aluseks võtta vanemahüvitisele õiguse

tekkimise aeg, mitte aga õiguse kasutamise algusaeg, ei näe me, et saaksime senist tõlgendust

muuta ja PHS § 35 lg 4 olukorras PHS § 34 lg 10 kohaldada teisiti kui muudes olukordades.

Kaebaja toob kaebuses välja, et seaduse järgi on õigus saada vanemahüvitist 605 päeva lapse

kohta tuginedes PHS § 34 lg-le 2. PHS § 34 lg 2 sätestab - vanemahüvitist on õigus saada

5(7)

õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks saamiseni lapse kohta kuni 605

kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa vanemahüvitise ja jagatava

vanemahüvitise kalendripäevi. See säte annab vanemahüvitise maksimumpäevade arvu, kuid ei

taga vanematele iga lapsega seoses 605 päeva. Näiteks juhul kui isa vanemahüvitist ei kasutata

või lapse andmetes isakanne puudub. Emad, kellel ei ole õigust ajutise töövõimetuse hüvitisele

ravikindlustuse seaduse alusel, on õigus ema vanemahüvitisele 30 päeva alates lapse sünnist

(PHS § 35 lg 6) ja jagatavale vanemahüvitisele 515 päeva (PHS § 37 lg 2). Samuti ka juhul, kui

tekib vanemahüvitise õiguste kattuvus. Mitmike vanematest on vanemahüvitisele õigus vaid

ühel vanemal ja mitut vanemahüvitist ei maksta (PHS § 33 lg 2).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

21. Kaebus tuleb rahuldada. Kohus tühistab SKA 08.10.2024 otsuse.

22. Kaebaja leiab põhjendatult, et tema suhtes rakendub PHS § 35 lg 4, mis annab õiguse üle

kanda ema vanemahüvitise ajavahemiku päevi jagatava vanemahüvitise ajavahemikku. Selline

õigus tekib, kui ema hakkab õigust kasutama hiljemalt 31. kalendripäeval enne lapse eeldatavat

sünnikuupäeva. Kaebaja jäi emapuhkusele 34. päeval enne lapse eeldatavat sündi (eeldatav sünd

25.10.2024, emapuhkusele jäämine 21.09.2024).

Sätte mõte on selles, et mõjutada emasid, et nad vähemalt kuu aega enne lapse eeldatavat sündi

lõpetaksid tööl käimise. Kohtu jaoks on eelduslikult põhjus selles, et hoida emade tervist enne

lapse sündi (tööst tulenevad võimalikud negatiivsed mõjud, lapse kandmise raskus jne).

23. PHS § 35 g 4 regulatsiooni aluseks on omakorda töösuhtes oleva naise õigus otsustada,

millal ta hakkab kasutama ema vanemahüvitist. Emapuhkus muutub sissenõutavaks 70

kalendripäeva enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat lapse sünnikuupäeva

(töölepinguseaduse § 59 g 2). Nagu sõnastus viitab, on see emapuhkuse õiguse tekkimise algus.

See aga ei tähenda, et on kohustus hakata koheselt kasutama seda õigust. Vastasel juhul ei oleks

vajadust PHS § 35 g 4 regulatsiooni järele.

24. Kohus nõustub siinkohal õiguskantsleri 10.02.2025 seisukohaga (p 13) analoogse olukorra

puhul, et selle kuupäevani, kui naine ei ole otsustanud hakata kasutama emapuhkust, ei ole tal

tekkinud õigust ema vanemahüvitisele.

Järelikult, kui kaebaja hakkas ema vanemahüvitist kasutama alates 21.09.2024, siis ei ole

perioodi 16.08. – 09.09.2024 puhul võimalik öelda, et siis makstakse samaaegselt kahte

vanemahüvitist (jagatav vanemahüvitis ja ema vanemahüvitis).

Seega on SKA järeldus selles osas ebaõige.

25. See tähendab ühtlasi, et ei esine ka PHS § 34 lg 10 olukorda: Isikule, kellel on õigus

vanemahüvitisele ja kellel tekib see õigus ka seoses teise lapse või teiste laste kasvatamisega,

makstakse vanemahüvitist ühe lapse kohta isiku valikul järgmiselt.

Ka selle sätte sisustamisel tuleb arvestada, et kaebajal ei olnud enne 31. kalendripäeva enne

lapse eeldatavat sünnikuupäeva tekkinud õigust vanemahüvitisele. Seega ei tekkinud kaebajal

kahte kattuvat hüvitist, mille vahel valida.

26. Kokkuvõttes on õigusvastane SKA seisukoht, et ajavahemikul 16.08. – 09.09.2024

kasutamata jäetud 25 vanemahüvitise päeva ei saa arvestada jagatava vanemahüvitise päevade

hulka. Selline seisukoht on kaebaja õigusi rikkuv.

6(7)

27. Ühtlasi märgib kohus, et käesoleva kaebuse asjaolud saavad esile tulla vaid mitme lapsega

perede puhul, kui lapsed sünnivad väikese vahega. Seega viib SKA tõlgendus ebavõrdse

kohtlemiseni selliste perede puhul võrreldes perega, kellel sünnib esimene laps või kellele

vanemahüvitise maksmine eelmise lapse eest on lõpetatud.

28. Nagu kohus kaebust menetlusse võttes märkis, on 08.10.2024 haldusakt

põhjendamispuudustega, see tähendab selles ei ole välja toodud jagatava vanemahüvitise

päevade arvu. SKA-l tuleb uut haldusakti andes see viga kõrvaldada.

29. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tristan Ploom

7(7)