2-22-17341/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-17341

Tsiviilasi

L.L hagi T.X vastu hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. veebruari 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

L.L apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5658,96 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): L.L (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Igor Sumarok

Vastustaja (kostja): T.X (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 12. veebruari 2025 otsus jätta muutmata ja L.L apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta L.L kanda.

3. Välja mõista L.L-ilt menetluskuluna ringkonnakohtus 805,20 eurot T.X kasuks,

samuti viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.L (hageja) esitas 18. novembril 2022 Viru Maakohtule hagiavalduse T.X (kostja) vastu

hüvitise nõudes.

1.1. Hageja palus kostjalt välja mõista hüvitise:

-

ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 19. oktoober 2022 tasutud laenumaksete eest 4383,33

eurot;

-

laenumaksete hüvitise tasumisega viivitamise eest 9. novembri 2022 seisuga arvestatud

viivis 784,14 eurot;

-

jooksev viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest iga

viivitatud päeva eest alates hagiavalduse esitamisest 18. novembril 2022 kuni

põhivõlgnevuse (4383,33 eurot) tasumiseni;

-

ajavahemikul 10. september 2018 kuni 9. aprill 2021 tasutud kindlustusmaksete eest

206,94 eurot;

-

ajavahemikul 1. jaanuar 2019 kuni 9. märts 2020 tasutud kinnistu valveteenuse maksete

eest 284,55 eurot.

1.2. Viru Maakohus jättis 27. märtsi 2023 otsusega rahuldamata hageja hagi kostja vastu

ajavahemikul 1. jaanuar 2019 kuni 9. märts 2020 tasutud kinnistu valveteenuse maksete eest

ja ajavahemikul 19. oktoober 2020 kuni 9. aprill 2021 tasutud kindlustusmaksete eest hüvitise

nõudes (otsuse resolutsiooni p 1); lõpetas menetluse laenulepingust nr XXXXXXXXXXX

tulenevate ajavahemikul 1. mail 2020 kuni 19. oktoober 2020 tasutud laenumaksete ja

kinnisasja kindlustusmaksete eest (resolutsiooni p 2) ja jättis läbi vaatamata nõude

laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30.

aprill 2020 tasutud laenumaksete ja kindlustusmaksete eest hüvitise saamiseks, välja arvatud

osas, milles kohus lõpetas menetluse (resolutsiooni p 3).

1.3. Tartu Ringkonnakohus jättis 16. oktoobri 2023 otsusega muutmata maakohtu otsuse

resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata

hageja nõude laenulepingust nr XXXXXXXXXXX tulenevate ajavahemikul 1. oktoober 2017

kuni 19. oktoober 2020 tasutud laenumaksete ja ajavahemikul 10. september 2018 kuni 30.

aprill 2020 tasutud kindlustusmaksete hüvitamiseks ja saatis tsiviilasja tühistatud osas

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus märkis otsuse p-s 7.2, et juhul, kui tsiviilasjas nr 2-21-9738 leiab kostja

tasaarvestuse vastuväidete alusel jõustunud kohtulahendiga tuvastamist hageja nõude

lõppemine ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30. aprill 2020 tasutud laenumaksete ja

ajavahemikul 10. september 2018 kuni 30. aprill 2020 tasutud kindlustusmaksete osas, on see

aluseks TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse lõpetamiseks käesolevas tsiviilasjas.

1.4. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud lahend jõustus 20. jaanuaril 2024.

1.5. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Luminor Bank ning hageja ja kostja solidaarsete

laenuvõtjatena 6. augustil 2010 laenulepingu nr XXXXXXXXXXX, mille alusel andis

laenuandja pooltele laenu 99 063 eurot kinnisasja aadressil XXX (kinnisasi) soetamiseks.

Hageja ja kostja ostsid kinnisasja 10. augustil 2010 ning kinnistusraamatusse kanti pooled

kinnisasja kaasomanikena võrdsetes mõttelistes osades 16. augustil 2010. Abielu hageja ja

kostja vahel sõlmiti 2. septembril 2010 ja lahutus jõustus 8. juunil 2018. Hagiavalduse

kohaselt lõppes poolte kooselu faktiliselt 1. oktoobril 2017.

Ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 19. oktoober 2020 tasus hageja oma lahusvara arvel

pangale 8766,62 eurot. Hageja nõudis 21. septembri 2020 nõudekirjaga kostjalt sellest poole

ehk 4383,33 euro tasumist VÕS § 69 lg 2 alusel.

Kuna hageja ja kostja kui solidaarvõlgnikud ei tasunud laenulepinguga ettenähtud makseid,

ütles laenuandja 6. aprillil 2021 laenulepingu erakorraliselt üles. Hageja tasus kuni

laenulepingu ülesütlemiseni ajavahemikul 10. september 2018 kuni 9. aprill 2021

kindlustuslepingute alusel oma lahusvara arvel kinnisasja kindlustamiseks 413,88 eurot.

Hageja nõudis esialgu sellest 168,86 euro hüvitamist.

1.6. Hagis avaldatud nõuded tulenevad ja puudutavad tsiviilasjas nr 2-20-17088 avaldatud

hageja tasaarvestamise nõuet. Tsiviilasjas nr 2-20-17088 jäeti hageja esitatud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hagejal puudus õigus

tasaarvestada oma nõue kostja nõudega, kuna hageja oleks pidanud esitama tasaarvestamise

nõude enne tsiviilasjas nr 2-18-11619 kohtuotsuse jõustumist ja seda ta ei teinud. Riigikohtu

seisukohast tsiviilasjas nr 2-20-17088 tulenevalt esitas hageja nõude kostja vastu käesolevas

tsiviilasjas. Otsus tsiviilasjas nr 2-20-17088 on jõustunud. Hagis esitatud nõudeid ei ole

menetletud ega menetleta teistes menetlustes.

1.7. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega abielu ajal toimunud maksete osas. Laenuleping

sõlmiti enne poolte abielu sõlmimist ja hageja tegi maksed abielu ajal oma lahusvara arvel,

kostja ei ole vastupidist tõendanud.

1.8. Hageja nõuded ei ole aegunud. Hageja avaldas oma nõude tsiviilasjas nr 2-20-17088

hagiavalduse esitamisega 19. novembril 2020, seetõttu peatus laenulepingust tuleneva nõude

aegumine TsÜS § 160 lg 1 alusel. Kindlustusmaksetest tuleneva nõude aegumise tähtaeg

peatus 168,86 euro osas, sest hageja avaldas tsiviilasjas nr 2-20-17088 sellest nõudest 337,73

eurot.

1.9. Ka pärast otsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-21-9738 puudub alus menetluse lõpetamiseks

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel hageja nõudes ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30. aprill 2020

tasutud laenumaksete ja ajavahemikul 10. september 2018 kuni 30. aprill 2020 tasutud

kindlustusmaksete osas. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetleti hageja nõuet pärast laenulepingu

ülesütlemist hageja tehtud laenumaksete hüvitamiseks. Enne laenulepingu ülesütlemist

pangale tasutud summad ei olnud ühegi kohtumenetluse esemeks peale käesoleva menetluse.

1.10. Hageja lõplik nõue on 4359,79 eurot, sellest ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30.

aprill 2020 tasutud laenumaksete eest 4229,05 eurot ja ajavahemikul 10. september 2018 kuni

30. aprill 2020 tasutud kindlustusmaksete eest 130,74 eurot. Lisaks nõuab hageja viivist alates

22. septembrist 2020, viivise suurus on 12. veebruari 2024 seisuga 1308,15 eurot (II kd lk 50).

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hageja nõuded kuni hageja ning kostja

abielu lõppemiseni, s.o kuni 8. juunini 2018 tuleb jätta tähelepanuta. Tegemist on ühisvara

arvel toimunud tasumistega ning seadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega

seo kooselu lõppemisega ühisvara režiimi lõppemist.

Samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetlust lõpetav

kohtulahend tsiviilasjas nr 2-21-9738, mis välistab samas asjas uuesti kohtusse pöördumise.

Hageja nõue on selles tsiviilasjas lahendatud, samuti on kohus lahendanud viivisenõuded.

Arvestades tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud ringkonnakohtu otsuse põhjendusi on

viivisenõuded hea usu põhimõttega vastuolus. Seega tuleb menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1

p 2 alusel ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus lõpetas 12. veebruari 2025 otsusega menetluse hageja nõudes hüvitada pool

laenulepingu nr XXXXXXXXXXX alusel ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30. aprill

2020 tasutud laenumaksetest ja pool ajavahemikul 10. september 2018 kuni 30. aprill 2020

tasutud kindlustusmaksetest. Hageja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja menetluskulude

katteks välja 2629,20 eurot, samuti seadusjärgse viivise menetluskuludelt.

3.1. Maakohus leidis, et poolte abielu ajal, s.o enne 8. juunit 2018 teostatud makseid ei saa

hüvitise nõudes arvesse võtta. Pooled olid abielus 2. septembrist 2010 kuni 8. juunini 2018 ja

abikaasadel oli varaühisuse varasuhe. Varaühisuse varasuhte puhul lähevad abikaasade

ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused

(perekonnaseaduse (PKS) § 25). Varaühisuse varasuhe lõpeb abielu lahutamisega (PKS § 35 p

3). Kehtiv perekonnaseadus ei tunne sellist mõistet nagu kooselu lõppemine ega seo selle

ajaga abikaasade ühisvara režiimi lõppemist.

Väär on hageja seisukoht, et kostjal tuleb tõendada, et maksete tegemine toimus poolte

ühisvara arvel. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja väitel tasus ta abielu ajal laenumakseid lahusvara arvel, seega lasus hagejal ka antud

asjaolu tõendamiskoormis. Vara loetakse ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud

selle kuulumine lahusvara hulka (PKS § 27 lg 6).

Maksete tegemine hageja pangakontolt ei tähenda, et maksed tehti lahusvara arvel. Ka

abikaasade arvelduskontodel olev raha on ühisvara, välja arvatud osas, mis oli olemas enne

abielu või mis on saadud pärandi või kinkena.

3.2. Maakohus leidis, et TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel tuleb lõpetada menetlus laenulepingust nr

XXXXXXXXXXX tulenevate ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30. aprill 2020 tasutud

laenumaksete ja ajavahemikul 10. september 2018 kuni 30. aprill 2020 tasutud

kindlustusmaksete osas, kuivõrd see nõue on tsiviilasjas nr 2-21-9738 jõustunud

kohtulahendiga lõppenud. Käesolevas tsiviilasjas esitatud nõue tuleneb tsiviilasjas nr 2-20-

17088 12. oktoobril 2020 esitatud hageja tasaarvestusavaldusest. Tsiviilasjas nr 2-21-9738

loobus hageja 1. juuni 2023 menetlusdokumendis 22 751,02 euro nõudest kostja vastu, mille

kohus võttis vastu 14. juunil 2023. Hageja esitatud 24 902,04 euro suurusest nõudest jäi pärast

nõudest loobumist tsiviilasjas nr 2-21-9738 vaidluse alla põhivõlgnevuse jääk 2151,02 eurot

ning viivis.

Hageja nõue 2151,02 eurot jäi tsiviilasjas nr 2-21-9738 rahuldamata tasaarvestuse tõttu kostja

nõudega hageja vastu, seega on tsiviilasjas nr 2-21-9738 lahendatud hageja 24 902,04 euro

nõue (22 751,02 + 2151,02), sh arvestades tema enda 4552,18 euro suurust

tasaarveldusavaldust, millele hageja tugineb ka käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudes.

3.3. Maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude, mis 12. veebruari 2024 seisuga oli

1308,15 eurot, sest maakohtu hinnangul on hageja viivise nõue vastuolus hea usu

põhimõttega. Tsiviilasjas nr 2-21-9738 leidsid nii maa- kui ringkonnakohus, et hageja tekitas

ise tahtlikult olukorra, kus pank ütles laenulepingu üles kolme kuu laenumaksete

mittetasumise tõttu. Toimunu ei ole heas usus käituvatele õigussuhte osalistele vastuvõetav

(TsÜS § 138 lg 1 ja 2). Heas usus käituvatele õigussuhte osalistele ei ole vastuvõetav, et

koostöös pangaga lepitakse kokku lepingu rikkumise variant. Kohtud leidsid, et hageja

käitumine ühise laenulepingu maksete tasumata jätmisel oli teadlik tegevus eesmärgiga

kahjustada kostjat ja seada ta raskesse olukorda. On ilmne, et tasudes kogu laenujäägi pangale

koheselt, oli hagejal selleks majanduslik võimekus.

3.4. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja

menetluskulude katteks 2629,20 eurot. Kostja õigusabi kulud maakohtu ja ringkonnakohtu

menetlustes olid 1116 eurot (arvestusega 7,75 töötundi x 144 eurot/h (koos käibemaksuga) +

1257 eurot (arvestusega 8,25 töötundi x 144 eurot/h + 69 eurot sõidukulu) + 256,20 eurot

(1,75 h x 146,40 eurot/h (koos käibemaksuga). Maakohus luges need kulud vajalikuks ja

põhjendatuks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 14. märtsil 2025 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega rahuldada hageja hagi

täies ulatuses või alternatiivselt tagastada asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub

tühistada maakohtu otsus menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas ning vähendada

menetluskulusid mõistliku suuruseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lg-t 1.

Maakohtul puudus alus menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, sest Tartu

Ringkonnakohus ei ole tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud otsuses tuvastanud hageja nõude

lõppemist ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30. aprill 2020 tehtud laenumaksete ja

ajavahemikul 10. september 2018 kuni 30. aprill 2020 tehtud kindlustusmaksete osas.

Tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetleti laenumaksete hüvitise nõuded, mis tekkisid peale

laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ülesütlemist 6. aprillil 2021 ning nimetatud asjas ei

menetletud nõudeid, mis on tekkinud ajavahemikul 1. oktoober 2017 kuni 30. aprill 2020.

Kostja ei ole tõendanud, et hageja tasus kostja kohustused panga ees ja kinnistu

alalhoidmisega seotud kulud ühisvara arvelt. Hageja esitas tõendid, et ta tasus kaasomandi

alalhoidmisega seotud kulud enda isiklikest vahenditest. Kostjale langeb koormus tõendada,

et maksete tegemine toimus poolte ühisvara arvel, kostja seda tõendanud ei ole.

Maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et hageja 24 902,04 euro nõue, mis lahendati tsiviilasjas

nr 2-21-9738, on tekkinud pärast 30. aprilli 2020 ja seda ei ole praeguses tsiviilasjas

menetletud.

Kostja poolt õigusabile kulutatud tööde maht ei ole tõendatud ega põhjendatud, mistõttu tuleb

tema menetluskulud vähendada mõistliku suuruseni. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb

eelkõige arvestada sellega, millises ulatuses oli osutatud õigusabi seotud menetlusosalise

kohtus esindamisega, s.o kohtule menetlusdokumentide esitamise ja kohtuistungitel

osalemisega. On ilmne, et kostja esindaja ei ole teinud kostja huvide kaitsmiseks sellises

mahus tööd, nagu on menetluskulude avaldustes välja toodud. Kostjal on olnud sama esindaja

ka varasemates asjades, sh tsiviilasjas nr 2-21-9738 ja kostja menetlusdokumentides on

korratud varasemates asjades esitatud seisukohti.

5. Kostja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ning apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kui maakohus

lõpetas menetluse põhjendamatult, tuleb hagi jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud tuleb

jätta hageja kanda.

Maakohus on põhjalikult käsitlenud poolte abielu ajal, st kuni 8. juunini 2018 tekkinud

nõudeid. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et ta kasutas kohustuste täitmiseks oma

lahusvara. Abielu ajal kehtib eeldus, et perekonnale tehtud kulutuste hüvitamist ei saa nõuda

(PKS § 17) ja et abielu ajal omandatud varaese kuulub ühisvara hulka (PKS § 27 lg 6).

Hageja nõuded enne 31. detsembrit 2018 tehtud maksete hüvitamiseks on aegunud TsÜS §

154 kohaselt ja kostja taotleb aegumise kohaldamist. Hageja väide aegumise peatumise kohta

on ekslik ja vastuoluline. Kui hageja väidab, et esitas sama nõude teises kohtuasjas, siis tuleb

nõue praeguses asjas jätta läbi vaatamata. Kui tegemist ei olnud sama nõudega, siis ei saanud

aegumine ka peatuda.

Hageja nõue alates 1. jaanuarist 2019 tasutud kindlustusmaksete ja laenumaksete

hüvitamiseks on lubamatu ning maakohus jättis selle õigesti läbi vaatamata. Poolte vaidlus

nõuete tasaarvestuse üle lahendati tsiviilasjas nr 2-21-9738. TsMS § 371 lg 1 p-dest 4–7

tuleneb sama asja korduva menetlemise keeld, mis on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus

peab kontrollima omal algatusel. Kui menetluse käigus selgub, et hagi on menetlusse võetud

sama asja korduva menetlemise keeldu rikkudes, peab kohus jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p-de

3–5 järgi läbi vaatamata või lõpetama asja menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel otsust

tegemata.

Hageja esitas ka tsiviilasjas nr 2-20-17088 tasaarvestuse avalduse, milles tugines väitele, et

tasus pangale 8766,62 eurot isiklike rahaliste vahendite arvel. Menetluses nõude olemasolu ja

tasaarvestust ei tunnustatud. Seega on hageja nõuet korduvalt eelnevalt käsitletud.

Kostja menetluskulud maakohtus on vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole nõustunud

kompromissiga üheski viies kohtuasjas, mis puudutavad sama laenu makseid. Hageja

algatatud menetlused on asjaoludelt põimunud ning kostja esindaja on sunnitud olulise aja

kulutama erinevate menetluste asjaolude kokkuvõtmiseks käesolevas menetluses, sh ka

apellatsioonimenetluses. Kostja on kompromissina pakkunud vastastikuste nõuete koostöös

kindlaksmääramist, tasaarvestuste teostamist ning kohustuste jäägi hüvitamist, mis oleks

kuludeta lõpetanud kõik menetlused. Hageja ei ole ühelegi kostja ettepanekule reageerinud

ning on lihtsalt püüdnud endist abikaasat menetlustega kurnata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus arvestas kohus nii ringkonnakohtu 16. oktobri 2023

seisukohtadega kui ka hageja nõude täpsustusi. Maakohus vaatas läbi hageja nõuet 4359,79

euro saamiseks, millest 4229,05 eurot nõuab hageja hüvitisena ajavahemikul 1. oktoober 2017

kuni 30. aprill 2020 tasutud laenumaksete eest ja 130,74 eurot ajavahemikul 10. september

2018 kuni 30. aprill 2020 tasutud kindlustusmaksete eest. Lisaks nõuab hageja viivist alates

22. septembrist 2020, viivise suurus on 12. veebruari 2024 seisuga 1308,15 eurot.

Maakohus lõpetas hageja põhinõude osas menetluse TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, jättis viivise

nõudes hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna 2629,20

eurot.

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täies ulatuses.

8. Põhivaidlus asjas on selles, kas hageja on enda käesolevas asjas esitatud nõude

tasaarvestanud enne hagi esitamist kostja nõudega.

Hageja on selgitanud, et ta on käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuded esitanud kõigepealt 12.

oktoobri 2020 tasaarvestusavalduses tsiviilasjas nr 2-20-17088 (sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, vt ka maakohtu otsuse p-d 15 ja 17). Ringkonnakohus tuvastas käesolevat

asja esmakordselt läbi vaadates, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitas hageja kostja vastu nõude

14.-19. aprillini 2021 pangale tasutud laenumaksete hüvitamiseks. Hageja väitis tsiviilasjas nr

2-21-9738 esitatud hagiavalduse teisel lehel viitega enda 12. oktoobri 2020

tasaarvestusavaldusele, et ta on tsiviilasjas nr 2-18-11619 tehtud lahendist tulenevate kostja

nõuetega tasaarvestanud ka 1. oktoobrist 2017 kuni 30. aprillini 2020 tasutud laenumaksete ja

10. septembrist 2018 – 30. aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete nõuded (I kd lk 154–155).

Seega on hageja ise tsiviilasjas nr 2-21-9738 esitatud hagiavalduses väitnud, et käesolevas

asjas esitatud ja jätkuvalt menetluses olevad hageja laenu- ja kindlustusmaksete nõuded on

varasemalt tasaarvestusega lõppenud.

Kuivõrd menetlus tsiviilasjas nr 2-21-9738 ei olnud käesoleva asja esmakordsel

läbivaatamisel maa- ja ringkonnakohtus veel lõppenud, tühistas ringkonnakohus 16. oktoobri

2023 otsusega maakohtu 27. märtsi 2023 otsuse osas, milles maakohus jättis läbi vaatamata

hageja hagi 1. oktoobrist 2017 kuni 30. aprillini 2020 pangale tasutud laenumaksete

hüvitamiseks ja 10. septembrist 2018 kuni 30. aprillini 2020 tasutud kindlustusmaksete

hüvitamiseks ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Praeguseks ajaks on tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetlus lõppenud Tartu Ringkonnakohtu 20.

detsembri 2023 kohtuotsusega, mis on jõustunud. Kohus jättis kohtuotsuse resolutsiooniga

hageja hagi 2151,02 euro nõudes kostja vastu rahuldamata kostja poolse tasaarvestuse tõttu.

Ülejäänud osas kohus lõpetas menetluse seoses hagist loobumisega.

Maakohus lähtus asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu 16. oktoobri 2023 otsuses antud

juhisest ja leidis põhjendatult, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 tehtud otsusega on tõendatud hageja

nõude lõppemine kõnealustel ajavahemikel tasutud laenu- ja kindlustusmaksete osas ja see on

TsMS § 428 lg 1 p 2 järgi menetluse lõpetamise aluseks hageja nõudes laenu- ja

kindlustusmaksete saamiseks.

9. Hageja väide apellatsioonkaebuses, et tsiviilasjas nr 2-21-9738 menetleti üksnes

laenumaksete hüvitise nõudeid, mis tekkisid peale laenulepingu nr XXXXXXXXXXX

ülesütlemist, ei ole õige. Hagiavalduses tsiviilasjas nr 2-21-9738 (I kd lk 154 jj) on hageja

selgelt välja toonud, et ta tasus seoses laenulepingu ülesütlemisega pangale laenujäägi 62

699,72 eurot, millest tagasinõue solidaarvõlgnikust kostja vastu on 31 349,86 eurot. Samas

esitas hageja kostja vastu nõude üksnes 24 902, 04 euro ulatuses, sest oli kooskõlas enda 12.

oktoobri 2020 tasaarvestusavaldusega tasaarvestanud oma nõudest mh 4552,18 eurot

tsiviilasjast nr 2-18-11619 tuleneva kostja nõudega hageja vastu. Hagiavalduses kinnitas

hageja, et tema kohustuse jääk kostja ees on pärast tehtud tasaarvestusi 6447,82 eurot, mille ta

tasaarvestas enda nõudega 31 349,86 eurot, mis järel oli hageja nõude lõplik suurus 24 902,

04 eurot, millises ulatuses esitaski hageja hagi tsiviilasjas nr 2-21-9738. Hageja on ka

praeguses menetluses kinnitanud, et käesolevas vaidluses avaldatud nõuded tulenevad ja

puudutavad tsiviilasjas nr 2-20-17088 hageja esitatud tasaarvestusavaldust (näiteks I kd lk

135).

Kohtud ongi tsiviilasjas nr 2-21-9738 jõustunud kohtulahendis, sh selle põhjendavas osas

pooltele siduvalt tuvastanud, et tsiviilasjas nr 2-20-17088 esitatud tasaarvestusavaldusest

tulenevad hageja nõuded kostja vastu on lahendi tegemise aja seisuga lõppenud ja hagi jäi

seetõttu rahuldamata (vt ka RKTKm nr 2-21-7518, p 20jj). Selline kohtuotsus seob pooli ja ka

kohut TsMS § 457 lg 2 järgi ja selle tagajärjel ei saa hageja enam sama nõuet teises

kohtuasjas kas täielikult või osaliselt sama kostja vastu maksma panna.

10. Kostja on menetluses tuginenud ka hagi osalisele aegumisele. Maakohus ei ole kostja

aegumise vastuväidet küll vaidlustatud otsuses käsitlenud, kuid on teinud seda asja

esmakordsel läbivaatamisel 27. märtsi 2023 otsuses. Maakohus leidis, et hagi ei ole kostja

välja toodud osas aegunud ning ringkonnakohus ei ole seda seisukohta 16. oktoobri 2023

otsuses muutnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu 27. märtsi 2023 seisukohaga, et

arvestades TsÜS § 160 lg 2 p-s 5 sätestatut peatus hageja nõude aegumine tsiviilasjas nr 2-20-

17088 19. novembril 2020 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega kostja

vastu (hageja soovis kostja nõude tasaarvestada enda nõudega kostja vastu 12. oktoobri 2020

tasaarvestusavalduse alusel) ja lõppes selles tsiviilasjas lahendi jõustumisega 10. novembril

2022. Käesolev hagi on esitatud 18. novembril 2022 ja ei ole seega laenumaksete osas (koos

intressiga) 3868,39 eurot ja kindlustusmaksete osas 32,75 eurot, aegunud. Ringkonnakohus

märgib, et olukorras, kus kohtud on tuvastanud, et hageja käesolevas asjas esitatud nõue on

lõppenud tasaarvestusega 12. oktoobril 2020, ei oma kostja aegumise vastuväide ka asja

sisulisel lahendamisel tähtsust.

11. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse muudele väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et hageja ei ole tõendanud oma

väiteid, et hageja hüvitas poolte abielu ajal laenumakseid enda lahusvara arvel. Maakohus on

jaganud selles osas tõendamiskoormise õigesti ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et

abielu ajal laenu- ja kindlustusmaksete tasumist enda lahusvara arvel peab tõendama selle

väite esitaja, st hageja. Hageja väidab küll apellatsioonkaebuses, et ta on asjakohased tõendid

esitanud, kuid kaebusest ei nähtu, millised tõendid maakohus selles osas hindamata jättis.

Seega ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu antud hinnangut, et kuni 8. juunini 2018

(abielu lahutamine) tegi hageja laenumakseid ühisvara arvel, mis tagasinõudmisele ei kuulu.

Sel perioodil tehtud maksete suurus on välja arvutatav hageja esitatud Luminor Bank AS-i

tõendi (I kd lk 23) alusel ning selles osas jääks hagi sisulise läbivaatamise korral rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul on hageja viivise nõue

vastuolus hea usu põhimõttega ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi selles osas oma

otsuses korrata.

Ringkonnakohus märgib seoses hageja viivise nõudega ka seda, et tasaarvestusolukord VÕS §

197 mõttes tekkis siis, kui hageja nõue oli muutunud sissenõutavaks ja kostjal oli õigus tema

vastu suunatud hageja nõue täita. Tsaarvestusolukorra saabumisega lõppesid poolte nõuded

VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas ulatuses. Tasaarvestatavad nõuded ei lõpe mitte

tasaarvestusavalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet

ja nõuded lõppevad tagasiulatuvalt alates hetkest, mil tekkis tasaarvestusolukord. Sama

ajahetke seisuga lõpeb ka viivise arvestus.

12. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, jääb muutmata ka

menetluskulude jaotus maakohtus. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks

kahes kohtuastmes kokku õigusabi- ja sõidukuluna 2629,20 eurot (sh õigusabi kuluna 2564,20

eurot ja sõidukuluna 65 eurot). Õigusabikulusid pidas maakohus põhjendatuks maakohtu

menetluses 7,75 h ulatuses ja ringkonnakohtu menetluses 8,25 h ulatuses. Õigusabi osutati

kostjale hinnaga 144 eurot/h (koos käibemaksuga).

Maakohtu otsus õigusabi kulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas on kohtu diskretsiooni

otsus, millesse ringkonnakohus saab sekkuda üksnes diskretsiooni piiride ületamise korral.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on järgides TsMS § 175 lg-t 1 oma diskretsiooni piisavalt

põhjendanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja poolt õigusabile

kulutatud tööde maht ei ole arvestades vaidluse sisu ja mahtu tõendatud. Tsiviilasja menetlus

toimus maakohtu menetluses kahel korral. Ringkonnakohtu menetluses toimus ka

kohtuistung. Asjaolu, et kostja esindaja osales kostja esindajana ka tsiviilasjas nr 2-21-9738 ei

ole alus kostja põhjendatud menetluskulu vähendada. Vastupidi, hageja poolt erinevate

tsiviilasjadena esitatud seotud ja osaliselt kattuvad nõuded kostja vastu teevad nii poolel kui

ka kohtul asjaolude järgimise keskmisest keerukamaks ning õigustavad kostja tehtud kulutusi

õigusabile täies mahus. Maakohtu otsus tuleb jätta ka menetluskulude hagejalt kostja kasuks

välja mõistmise osas muutmata.

13. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu tuleb jätta

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kasutanud praeguses apellatsioonimenetluses

õigusabi 5,5 h ulatuses hinnaga 120 eurot/h. Hinnale lisandub käibemaks. Kostja ei ole

käibemaksukohustuslane ja tal puudub võimalus käibemaksu tagasi arvestada. Kokku on

kostja kulud õigusabile, s.o apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine,

apellatsioonkaebuse vastuse koostamine ja kohtule esitamine, 805,20 eurot.

Ringkonnakohus peab kostja õigusabikulusid ringkonnakohtu menetluses TsMS § 175 lg 1

tähenduses põhjendatuteks ja vajalikeks. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses.

Käesolev vaidlus on seotud poolte vaheliste eelnevate vaidlustega, mis on lahendatud

jõustunud kohtulahenditega, mistõttu eeldab õigusabi andmine süüvimist varasemate vaidluste

sisusse. Asjaolu, et kostjat on esindanud kõigis nendes vaidlustes sama esindaja, ei ole

praegusel juhul õigusabi kulude vähendamise aluseks. Ringkonnakohus märgib, et ka hageja

ise on kasutanud apellatsioonimenetluses õigusabi võrreldavas mahus.

(allkirjastatud digitaalselt)