2-21-6335/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-6335

Kohtuasi

J.U hagi Eesti Vabariigi (Terviseameti kaudu) vastu

hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

J.U apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7603,37 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) J.U (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver

Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Terviseameti kaudu;

registrikood

70008799),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Taivo Ruus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-21-6335

resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud J.U kanda.

4. Harju Maakohtu 13. jaanuari 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus

mõistis Eesti Vabariigilt (Terviseameti kaudu) J.U kasuks välja töölepingu

seaduse § 109 lg 1 alusel hüvitise brutosummas 3894,46 eurot.

5. Määrata Eesti Vabariigi (Terviseameti kaudu) ringkonnakohtus kantud

menetluskulude suuruseks 2142 eurot ja mõista see summa J.U-lt Eesti Vabariigi

(Terviseameti kaudu) kasuks välja. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-21-6335

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. J.U (hageja, töötaja) palus 19. jaanuaril 2021 töövaidluskomisjonile (TVK) Eesti Vabariigi

vastu (Terviseameti kaudu) (kostja, tööandja) esitatud avalduses tuvastada töölepingu seaduse

(TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping

TLS § 107 lg 2 alusel alates 28. detsembrist 2020 ja mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109

lg 1 alusel brutosummas 11 683,28 eurot. Alternatiivselt, kui TVK leiab, et töölepingu

ülesütlemine on kehtiv, palus töötaja mõista tööandjalt välja TLS § 100 lg 5 alusel töölepingu

ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise 3894,46 eurot (bruto).

2. TVK rahuldas 23. märtsi 2021. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/113/21 töötaja avalduse

osaliselt, tuvastas töötajaga 5. märtsil 2018 sõlmitud töölepingu nr 2.1-6/859 ülesütlemise

tühisuse, lõpetas nimetatud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 23. jaanuarist 2021 ja mõistis

tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 185,45 eurot (bruto).

3. Hageja esitas Harju Maakohtule hagi, milles palus tühistada TVK 23. märtsi 2021. a otsus

osas, millega jäeti rahuldamata hageja hüvitise nõue 11 497,83 euro ulatuses, ja mõista

kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis kogu taotletud summas 11 683,28

eurot ning jätta nii TVK-s kui ka kohtumenetluses kantud menetluskulud kostja kanda,

mõistes hageja menetluskulud kostjalt välja.

3.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2018. a veebruaris tähtajatu töölepingu nr 2.1-

6/859 (tööleping), mille alusel hageja töötas Terviseametis kommunikatsiooni nõunikuna.

Hageja sai 28. detsembril 2020 kätte töölepingu 23. detsembri 2020. a erakorralise

ülesütlemise avalduse, milles tööandja ütles töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles usalduse

kaotuse tõttu. Avalduse kohaselt tõi töölepingu erakorralise ülesütlemise kaasa hageja

anonüümselt esinemine 14. detsembril 2020 eetris olnud telesaates „Kuuuurija“ (14.

detsembri 2020. a saade), kus hageja esitas tööandja ja tema tegevuse kohta väidetavalt

halvustavaid valeandmeid. Lisaks põhjendas tööandja töölepingu ülesütlemist sellega, et

hageja avaldas 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“ (21. detsembri 2020. a saade)

valeandmeid tööandja vastutusel oleva vaktsineerimise, süstlahanke ja tervishoiu valdkonna

kriisi lahendamise planeerimise kohta, ning sedastati, et tema tegevusega rikuti usaldusväärne

koostöö eri tasemete avaliku informatsiooni vahendavate osapoolte vahel. Seega ohustasid

hageja avaldused tööandja kommunikatsioonijuhina avalikku julgeolekut ja suurendasid riski

rahvatervisele.

2 (26)

2-21-6335

3.2. Ülesütlemisavalduse järgi oli hageja viimane tööpäev 23. detsember 2020, seega öeldi

tööleping üles TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgimata ja eelneva

hoiatamiseta.

3.3. Hageja ei nõustu avalduses tooduga ja on seisukohal, et ta ei ole lojaalsuskohustust

tööandja ees rikkunud. Hageja ei ole esitanud 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020.

saadetes halvustava sisuga väiteid tööandja kohta. Tema väljaütlemised puudutasid

tervishoiupoliitikat kujundavat Sotsiaalministeeriumit ja selle panust ning tegevust seoses

eesseisvate üleriigiliste COVID-19 vaktsineerimistega, eelkõige vaktsineerimisplaani

koostamist. Väide, et hageja lojaalsuskohustus laienes ka Sotsiaalministeeriumile, ei ole õige,

kuna hageja tööandjaks oli Terviseamet sõltumata selle õigussubjektsusest. Hageja kohustus

täitma töölepingust ja TLS-st tulenevaid kohustusi Terviseameti ees, seega ei saa

Sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta hinnangu andmist lugeda tööandja suhtes

lojaalsuskohustuse rikkumiseks. Hageja kriitika puudutas Sotsiaalministeeriumi ametnikke,

kes pole tööga hakkama saanud. See kriitika kandis avalikkuse ja rahva teenimise eesmärki

ning tänaseks on selge, et kriitika oli põhjendatud ja ametkonnad on nii pandeemia ohjamises

kui ka vaktsineerimisprojektis läbi kukkunud. Hageja ei jätnud oma väidetega muljet, justkui

vaktsineerimisplaani koostamine ja ettevalmistamine oleks Terviseameti ülesanne.

3.4. Hageja ei ole lojaalsuskohustust rikkunud ka siis, kui leida, et valitsusasutuste töötajad

kohustuvad töölepingust ja TLS-st tulenevate kohustuste täitmisel järgima ka riigi huve

laiemalt, kuna asjaolude avaldamisel oli hageja lojaalne nii riigile üldiselt (ennekõike rahvale)

kui ka Terviseametile. Hageja töötamine Terviseametis kui Sotsiaalministeeriumi

valitsemisalaga seotud asutuses ei piiranud hageja õigust avaldada Sotsiaalministeeriumi

aadressil kriitikat, eeskätt olulises ühiskondliku debati küsimuses, milleks on COVID-19

kriisi lahendamine, sh vaktsineerimine. Hageja ei esitanud Terviseameti ega muu

valitsemisasutuse tegevuse kohta valeandmeid. Vaktsineerimisplaani ei olnud ei 11.

detsembril 2020 intervjuu andmise ega selle 14. detsembril 2020 eetrisse mineku päeval

olemas. COVID-19 vaktsineerimise plaan kinnitati valitsuse poolt alles 15. detsembril 2020.

Hageja ei esitanud andmeid, mille eesmärk oleks olnud vaktsineerimise ettevalmistamist

takistada.

3.5. Hagejal on tekkinud töölepingu ülesütlemisest nii varaline kui ka mittevaraline kahju.

Hageja kohta tehtud negatiivsed ja alusetud väljaütlemised on loonud temast põhjendamatu

kuvandi kui ebalojaalsest ja moraalitust töötajast. Ühtlasi on kõrgete riigiametnike poolt

hageja kohta meedias välja öeldu põhjustanud nii hagejale kui ka tema lähedastele tugevaid

hingelisi üleelamisi ja stressi tuleviku osas. Hagejast meedias loodud kuvand raskendab tal

tulevikus töö leidmist.

4. Harju Maakohus võttis 25. mai 2021. a määrusega menetlusse hageja nõude mõista kostjalt

hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis 11 497,83 eurot. Kohus keeldus hageja

hüvitise nõude 185,45 euro menetlusse võtmisest.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

5. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

5.1. Kostja märkis, et kommunikatsioonijuhi ametikoha eesmärk oli toetada Terviseameti

tegevust läbi strateegilise kommunikatsiooni planeerimise ja elluviimise. Hageja

lojaalsuskohustus laienes tööandja tegevusalale laias tähenduses, sh ministeeriumile, mille

valitsemisalas Terviseamet tegutseb. COVID-19 vastu vaktsineerimisega seonduv kuulub

3 (26)

2-21-6335

Terviseameti tegevusvaldkonda. Ametijuhendi p 3.4 näeb ette, et kommunikatsioonijuht peab

käituma väärikalt nii teenistuses olles kui ka väljaspool teenistust, sh hoiduma tegevusest, mis

diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet. Hageja rikkus seda

kohustust, kahjustas Eesti Vabariigi ja Terviseameti mainet ning põhjustas usalduse kaotuse

anonüümsena 14. detsembri 2020. a saates ja kommunikatsioonijuhina 21. detsembri 2020. a

saates esinedes, kuna avaldas Eesti Vabariigi ja Terviseameti kohta halvustavaid valeandmeid

ja talle oli pärast 14. detsembri 2020. a saadet selgitatud, et selline käitumine ei ole tööandja

jaoks aktsepteeritav. 21. detsembri 2020. a saates esines hageja Terviseameti

kommunikatsioonijuhina, mis ei sobi kokku ameti eetika- ja mainekujunduse põhimõtete ja

eesmärkidega. Hageja esitas otseseid etteheiteid Eesti tervishoiusüsteemi kohta, millega

seadis kahtluse alla Eesti tervishoiusüsteemi kuuluva Terviseameti usaldusväärsuse ja

võimekuse tagada COVID-19 vastu vaktsineerimine kogu ühiskonnale. Hageja tööülesannete

hulka kuulus olukordade lahendamine, kus esitatakse riigi tervishoiukorralduse ja

Terviseameti seisukohtadega vastuolus olevaid avaldusi, ning oma töökohustustest tulenevalt

pidi hageja need ümber lükkama. Hageja asus kriisi rahustamise ja Terviseameti tööd

toetavate sõnumite edastamise asemel korduvalt enda töökohustustele selgelt vastu olevale

positsioonile ning kriisis umbusu ja ärevuse õhutamisele.

5.2. Terviseameti usaldusväärsust kahjustavad väited selle kohta, et amet ei ole võimeline

tagama kesklaos vaktsiini ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite olemasolu, korraldama

vaktsiini transporti ja seetõttu ei ole võimalik vaktsineerimine ega ühiskonnas piirangute

lõpetamine; ei ole plaani, kuidas logistikat tagada; vaktsineerimise plaani COVID-19 vastu ei

ole; meie ühiskond jääb endiselt kõikvõimalike piirangute küüsi; meie plaaniline ravi on

seetõttu häiritud; meie haridussüsteemi toimimine on häiritud.

5.3. Avaldustega saadetes soovis hageja kommunikatsiooniga tegevuse toetamise asemel

osaleda poliitika kujundamises, mis ei kuulu kommunikatsioonispetsialisti töökohustuste

hulka. Hagejal puuduvad eriteadmised, et olla isiklikult mõne Terviseameti tegevusvaldkonna

sisuliseks eksperdiks. Hageja rikkus ka kõiki eetikakoodeksis osundatud heas usus käituva

kommunikatsioonijuhi tegevusprintsiipe. COVID-19 vaktsineerimise kava kohta avaldatud

seisukohad olid hageja isiklikud ja halvustavad hinnangud kava koostamise ajale ja sisule.

Väide, et COVID-19 vastase vaktsineerimise kava puudus, oli otsene vale nii 14. kui ka 21.

detsembril 2020.

5.4. Hagejaga töölepingu lõpetamine oli kooskõlas tema rikkumise asjaolude, raskuse ja

tagajärgedega tööandja jaoks. TVK otsusega välja mõistetud hüvitis vastab hageja rikkumise

raskele määrale. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis õigustaksid sellest

suurema hüvitise väljamõistmist. Hüvitise suuruse üle otsustamisel ei ole tähtsust hageja enda

initsiatiivil tekkinud meediakajastuse mõjul hagejale. Kui see mõju (nt kostja vastused

meediaväljaannete päringutele) on olnud hagejale ebamugav, on see kahju hageja enda

tekitatud ja selline kahju ei saa põhjendada minimaalsest võimalikust suurema hüvitise

väljamõistmist. Hageja enda sage soov kajastada isiklikult ja volitada oma esindajat kajastama

meedias kõiki töövaidlusega seotud aspekte (sh kaasunud andmekaitsevaidlust ja

kuriteokaebust) enne õigusvaidluse lõppemist ei saa mõjutada kostjalt välja mõistetava

hüvitise suurust. Kostja oli tööandja vara omastamise kahtluse korral õigustatud ja kohustatud

esitama kuriteokaebuse, prokuratuuri seisukoht hageja käitumise kohta tööandja vara

kinnipidamisel pärast töölepingu lõppemist oli vajalik. Üksnes süüteomenetluse alustamata

jätmise fakt ei muuda kuriteokaebust ilmselgelt põhjendamatuks.

4 (26)

2-21-6335

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

6. Maakohus tegi 13. jaanuaril 2023 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 3894,46 eurot (bruto). Menetluskulud jättis

kohus poolte endi kanda.

6.1. Maakohus viitas töövaidluse lahendamise seaduse § 58 lg-tele 1 ja 3 ja § 59 lg-le 11 ning

märkis, et kuna kostja ei vaidlustanud TVK otsust osas, milles TVK tuvastas töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja

hüvitise 185,45 eurot (bruto), on TVK otsus selles osas jõustunud. Kohus saab töölepingu

erakorralise ülesütlemise ja selle tühisuse asjaolusid arvestades lahendada jõustumata

töövaidluse, s.o töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest täiendava 11 497,83 euro suuruse

hüvitise väljamõistmise nõude osas.

6.2. Maakohus viitas Riigikohtu 5. juuni 2022. a otsusele tsiviilasjas nr 2-20-16369 (p 15) ja

järeldas sellest, et TLS § 109 lg 2 teisest lausest tulenevalt tuleb hüvitise suuruse määramisel

ja väljamõistmisel arvestada lisaks töölepingu erakorralise ülesütlemisega seotud asjaoludele

ja poolte käitumisele töölepingu ülesütlemise ajal ja pärast seda ka töölepingu erakorralise

ülesütlemise tagajärgi töötajale, s.o kas on tekkinud varalist ja/või mittevaralist kahju.

6.3. 23. detsembri 2020. a ülesütlemisavaldusest nähtuvalt oli hagejaga 22. veebruaril 2018

sõlmitud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks TLS § 88 lg 1 p 5, mille kohaselt

tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille

tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on

pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda

vastu. Ülesütlemisavalduse põhjenduste kohaselt oli usalduse kaotus seotud 14. detsembril

2020 töötaja esinemisega anonüümselt telesaates „Kuuuurija“, kus avaldati Terviseametit ja

tema tegevust halvustavaid valeandmeid; et pärast saadet vestles peadirektor ÜL 15.

detsembri 2020 hagejaga, selgitades, et sellisel tegevusel on tagajärjed, ja lepiti kokku, et

hageja jääb puhkusele; et 21. detsembril 2020 esines töötaja oma nime all saates „Otse

Postimehest“ ja avaldas taas valeandmeid Terviseameti vastutusel oleva vaktsineerimise,

süstlahanke ja tervishoiu valdkonna kriisi lahendamise planeerimise kohta; et töötaja esines

saates Terviseameti kommunikatsioonijuhina, avaldades Terviseameti kohta valeandmeid, ja

tekitas ühiskonnas ebakindlust, mis ei sobi kokku ameti eetika- ja mainekujunduse põhimõtete

ega eesmärkidega; et töötaja ei või esitada Terviseameti kommunikatsioonijuhina isiklikke

seisukohavõtte ilma peadirektorit teavitamata; et avaldustega seati kahtluse alla Terviseameti

usaldusväärsus ja võimekus viia läbi COVID-19 vastu vaktsineerimist tervele Eesti

ühiskonnale; et teavitamise ajastus oli ebasobiv, kuna tellitud vaktsiin oli uudne, sellega oli

seotud palju ebaselgust ja ühiskonnas oli suur hulk kõhklejaid; et kommunikatsioonijuhina oli

hageja sellest vastutusest teadlik; et avaldades andmeid, mis tekitavad kõhklusi ja

umbusaldust Terviseameti vastu, takistatakse vaktsineerimise ettevalmistamise protsessi

tõhusat läbiviimist ja nakkushaiguse kiiret tõrjumist; et töötaja tegevusega rikuti

usaldusväärne koostöö eri taseme avalikku informatsiooni vahendavate osapoolte vahel ning

tema avaldused ohustasid avalikku julgeolekut ja suurendasid riski rahvatervisele; et pärast

avalduste tegemist ei ole töötajal enam võimalik jätkata kommunikatsioonijuhi ülesannete

täitmist, sest tema saadetes „Kuuuurija“ ja „Otse Postimehest“ avaldatud seisukohad on

olulises vastuolus Terviseameti ametlike seisukohtadega ja töötaja ei saa edaspidi

Terviseameti nimel usaldusväärselt esineda. Tööleping lõpetati 23. detsembril 2020 ja töötajat

kohustati andma üle kõik juurdepääsuvahendid (võtmed, kaardid, paroolid, kasutajatunnused

jms), riigivara ning meedia- ja sotsiaalmeedia kontode halduri õigused Terviseameti

personalijuhile esimesel võimalusel.

5 (26)

2-21-6335

6.4. Hagejaga sõlmitud töölepingust nähtuvalt oli tema töö sisu kirjeldatud ametijuhendis.

Terviseameti 2018. aastal kinnitatud kommunikatsioonijuhi ametijuhendi p-dest 1.9, 3.4 ja 3.6

nähtub, et kommunikatsioonijuhi ametikoha eesmärgiks on Terviseameti tegevuse toetamine

läbi strateegilise kommunikatsiooni planeerimise, ta peab käituma väärikalt nii teenistuses

olles kui väljaspool teenistust, sh hoiduma tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või

kahjustaks ametiasutuse mainet, ning ta peab teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa

ametiasutuse seadusest tulenevate ülesannete täitmisele.

6.5. TVK otsusest nähtuvalt asus TVK töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamise avalduse lahendamisel kokkuvõtlikult seisukohale, et hageja toime pandud

rikkumised (avalikult tõele mittevastava ja töötaja poolt kontrollimata kriitika esitamine

tööandja vastu; kommunikatsioonijuhina esitatud spekulatsioonid Eesti Vabariigi kui laiemas

mõttes tööandja vastu koroona vaktsineerimise plaani, logistika ja vaktsineerimiseks vajalike

vahendite puudumise ja vaktsiinide ebaefektiivse kasutamise tõttu; väited ministeeriumi

võimalike manipulatsioonide kohta Terviseametiga, s.o tööandjaga kitsamas mõttes;

töökohustuste eiramisega avalikkuse usalduse õõnestamine tööandja vastu; hageja

tööülesannete eesmärgiga vastuolus Terviseameti ja riigi ettevalmistuse ja võimekuse

kriisisituatsiooni lahendamisel kontrollitud ja õigeid andmeid omamata põhjendamatult

kahtluse alla seadmine ning avalikkuses hirmu ja ebakindluse külvamine 14. detsembril 2020

anonüümselt antud intervjuus ja 21. detsembri 2020. a otsesaates ning seega ebalojaalsus

tööandjale) on piisavalt kaalukad, õigustamaks töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandja

poolt. Otsuses on ka esile toodud, et kuigi avaldaja väitel oli tema eesmärk meedias

esinemisel juhtida avalikkuse tähelepanu selge vaktsineerimisplaani puudumisele ja plaani

puudumisega kaasnevatele ohtudele, leidis TVK, et hageja töö ei olnud vaktsineerimiskava

koostamine ega selle hindamine; hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kasutanud või proovinud

kasutada tööandjale lojaalseid viise, juhtimaks tähelepanu väljatöötamisel oleva

vaktsineerimiskava puudustele; avaldaja ei olnud pädev tegema vaidlusalustes intervjuudes

avaldatud järeldusi ning tema kriitika ei olnud konstruktiivne, sest ta loetles vaid tööandja

töös esinevaid puudusi ning kritiseeris ja nõudis isikute vastutuse võtmist, kes tema hinnangul

ei teinud piisavalt hästi tööd. Samuti asus TVK seisukohale, et lojaalne mõistlik töötaja ei

pöördu olukorras, kus ta ei suuda ise majasiseselt probleemidele lahendust leida, nende

lahendamiseks meedia poole ega ürita lahendada probleeme tööandja tegevuse valimatu,

kontrollimatu ja osaliselt tõele mittevastava kritiseerimisega. TVK tõi ka esile, et hageja

väited vaktsineerimiskava puudumise kohta põhjusel, et see pole kinnitatud, olid

vastuolulised. Vaktsineerimiskavale ei ole kehtestatud vormi- ega sisunõudeid. Hageja ei

selgitanud, kuidas vaktsineerimiskava väidetavatele puudustele avaliku tähelepanu juhtimata

jätmine oleks kahjustanud riiki ja kodanikke või kuidas tema destruktiivne tähelepanu

juhtimine võinuks päästa Eesti riigi koroonaga seoses katastroofi äärele sattumise eest,

mistõttu oleks töötaja käitumist õigustanud suurem hüve, mis kaalunuks üles tema ebalojaalse

käitumise. Sõnavabadusele tuginemine ei vabanda töötaja ebalojaalset käitumist tööandja

suhtes ja oma töökohustuste otsest eiramist. TVK tugines otsuse tegemisel TLS § 15 lg-le 1,

lg 2 p-dele 6 ja 7, võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-le 1, töötaja ametijuhendi p-dele 1.9 ja 3.6

ning Terviseameti põhimäärusele. Eelnevast tulenvalt asus TVK hageja avaldust lahendades

seisukohale, et hageja pani toime teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse hageja vastu,

kuid ei olnud sellise kaaluga, et töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma eelneva

hoiatuseta oleks olnud TLS § 88 lg-test 1 ja 3 juhindudes seaduslik. Seega otsustas TVK, et

töölepingu erakorraline ülesütlemine ei vastanud TLS § 104 lg 1 nõuetele ja oli seetõttu

tühine, ning mõistis välja hüvitise ühe päeva keskmise palga ulatuses 185,45 eurot (bruto).

Jättes hageja hüvitise nõude 11 497,83 euro osas rahuldamata, tugines TVK sellele, et poolte

alla kolme aasta kestnud töösuhet sai pidada lühikeseks ning kuna töösuhte lõppemise

6 (26)

2-21-6335

põhjustas hageja ebalojaalsus tööandja suhtes, tuleb hüvitise määramisel arvestada valdavas

osas tööandja huve.

6.6. Maakohus leidis, et juhindudes VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttest, TLS § 15

lg-st 1, lg 2 p-dest 6, 7 ja 9, § 16 lg-s 1 sätestatud töötaja lojaalsuskohustusest, tööülesannete

täitmisel teiste töötajatega koostöö kohustusest, tööandjale töötakistusest või selle tekkimise

ohust teatamise kohustusest, kohustusest hoiduda enda või teiste isikute elu, tervist või vara

kahjustavatest tegudest ning hageja ametijuhendi p-des 1.9, 3.4 ja 3.6 sätestatud ametikoha

eesmärgist ja kohustustest, saab hüvitist vähendavate asjaoludena võtta arvesse TVK otsuses

tuvastatud asjaolusid, et hageja ei käitunud tööandja suhtes heas usus ega lojaalselt, kui ta 14.

detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes Terviseametiga seotud isikuna esinedes ei

toetanud Eesti Vabariigi ja Terviseameti tegevust, mida nägi ette ametijuhendi p 1.9, vaid

avaldas valdavalt halvustavaid, kontrollimatuid ja osaliselt valesid andmeid Eesti

tervishoiusüsteemi, Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Vabariiki esindava Terviseameti kohta

seoses COVID-19 vastase vaktsineerimise planeerimise ja korraldusega.

6.7. Maakohus viitas järgmistele TVK-le ja kohtule esitatud tõenditele:

-

EL 3. detsembri 2020. a e-kirjas (koopiaga hagejale) antud vastused KLle COVID-19

plaani ettevalmistamisest ja pressiteatest ning 14. detsembri 2020. a e-kirjas antu

vastused KL küsimustele;

-

TR 9. detsembri 2020. a e-kiri, milles teatatakse, et 10. detsembril 2020 toimub

Sotsiaalministeeriumi ülevaade COVID-19 immuniseerimiskavast;

-

HL 10. detsembri 2020. a e-kiri, millega edastatakse sotsiaalministrile ja teistele

ametnikele COVID-19 vaktsineerimise plaan;

-

Sotsiaalminister T. Kiige 13. detsembri 2020. a e-kiri, milles on käsitletud kavaga

seotud küsimusi ja 15. detsembriks 2020 planeeritud pressikonverentsi;

-

MJ 14. detsembri 2020. a e-kiri, milles ta edastab esitluse ja teatab, et homme

tutvustab minister T. Kiik valitsuse liikmetele vaktsineerimiskava;

-

MJ 14. detsembri 2020. a e-kirja manuses olev esitlus, milles on märgitud, et

elektroonsed baas- ja täiendkoolitused immuniseerijatele on planeeritud, algavad 8.

detsembril ja kestavad jaanuari lõpuni ning koolitust on võimalik läbida paari päevaga,

samuti et andmeid vaktsineerimise kohta hakatakse avaldama Terviseameti kodulehel

ja Terviseameti hallataval lehel www.vaksineeri.ee, kust leiab enam infot

vaktsineerimise kohta;

-

töörühma koosolekute protokollid 26. novembrist kuni 10. detsembrini 2020, millest

nähtub, et Terviseametil on plaanis kommunikatsiooni kampaania;

-

EL 10. detsembri 2020. a e-kiri, milles ta esitab vaktsineerimisplaani versiooni,

märkides, et see veel muutub ja täieneb;

-

K. Sõbra 11. detsembri 2020. a e-kiri, millega edastati komisjoni liikmetele COVID-

19 vaktsineerimise plaan, mis kavatseti avalikustada järgmisel nädalal, ja paluti

tagasisidet hiljemalt 14. detsembril 2020 kl 16;

-

vaktsineerimise plaan sama päeva seisuga, milles käsitletakse vaktsineerimise

eesmärke, sihtrühmi, vaktsiine, vaktsineerimise korraldust ja kommunikatsiooni;

-

AM 28. juuni 2021. a vastus kostjale selle kohta, et ta nägi vaktsineerimisplaani

tööversiooni 13. detsembril 2020;

-

1. detsembril 2020 välja kuulutatud kiireloomuline riigihange nr 230207 vaktsiini

säilitamiseks ja transpordiks vajalike seadmete ja tarvikute ostuks, milles pakkumused

tuli esitada 4. detsembril 2020;

-

ÜL 1. märtsi 2021. a e-kiri vaktsineerimiseks vajalike süstalde laoseisu kohta 14.

detsembril 2020.

7 (26)

2-21-6335

Maakohus leidis, et viidatud tõenditest nähtub, et vaktsineerimisplaani väljatöötamisega

tegeleti ja see oli töögrupil valmis 10. detsembril 2020 (maakohtu otsuses ilmselgelt ekslikult

märgitud 2022). Järelikult olid hageja avalikkusele 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri

2020. a saadetes avaldatud väited plaani puudumise jms kohta tema poolt eelnevalt

kontrollimata ja ebaõiged. Hageja kommunikatsioonijuhi ametikohta arvestades ei saa

õigustada tema väljaütlemisi vaktsineerimisplaanist või muudest tegevustest mitteteadmisega

ehk kontrollimatute väidete esitamisega. Kuivõrd vaktsineerimisplaani koostamise ajal ei

tulenenud kehtivast õigusest COVID-19 vaktsineerimisplaanile konkreetseid nõudeid ja

poolte viidatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 9 lg 2 kohaselt on valdkonna

eest vastutaval ministril õigus epideemia korral kohustatud isikute immuniseerimiseks

kehtestada asjakohased tegevusjuhendid, siis on vaidlus vaktsineerimisplaani

nõuetekohasusest ainetu.

6.8. Hageja ei ole tõendanud, et tema avaldused oleksid vastanud Terviseameti strateegilise

kommunikatsiooni eesmärkidele ja plaanidele, et tal oleks olnud töösuhtest tulenev pädevus

neid avaldusi teha ega ka seda, et vaktsineerimisplaan kinnitati 15. detsembril 2021 üksnes

selleks, et jätta avalikkusele pärast „Kuuuurija“ saadet mulje, justkui hageja esitatud väited ei

vasta tõele, ning tegelikkuses ei olnud Sotsiaalministeeriumil kavas vaktsineerimisplaani

Vabariigi Valitsusele 15. detsembril 2020 kinnitamiseks esitada.

6.9. Maakohus oli seisukohal, et hageja viited sõnavabadusele ja õigusele kritiseerida

tööandjat ei ole siinses vaidluses asjakohased, kuna hagejat ei saa käsitada „vilepuhujana“,

ega õigusta töölepingu rikkumist. Sõnavabaduse kaitset käsitleva Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 23. oktoobri 2019. a direktiivi (EL) nr 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest

teavitavate isikute kaitse kohta art 5 p 2 definitsiooni kohaselt on teave rikkumise kohta

selline teave, sh põhjendatud kahtlus tegeliku või potentsiaalse rikkumise kohta, mis on toime

pandud või mis väga tõenäoliselt pannakse toime organisatsioonis, kus rikkumisest teavitav

isik töötab või on töötanud, või muus organisatsioonis, millega ta puutub või on puutunud

kokku oma töö kaudu, ning sellise rikkumise varjamise katse kohta. Direktiivi art-st 10

tuleneva üldpõhimõtte kohaselt on asutuseväline teavitamine õigustatud juhul, kui eelnevalt

on asutusesiseselt teavitatud. Järelikult saab kaitse töötaja, kes on enne avalikkuse teavitamist

ammendanud organisatsioonisisesed meetmed probleemi tõstatamiseks. Hageja ei ole esile

toonud ega tõendanud, et ta oleks tõstatanud „Kuuuurijas“ ja „Otse Postimehest“ saadetes

käsitletud ja temale muret teinud probleemide või rikkumiste lahendamise küsimusi

Terviseametis või Sotsiaalministeeriumis, ning Terviseameti peadirektori kinnitusest

nähtuvalt ei pöördunud hageja kordagi tema poole võimaliku rikkumise arutamiseks. Ka ei ole

hageja esile toonud ega tõendanud, et Terviseamet või Sotsiaalministeerium oleksid õigusakte

rikkunud.

6.10. Hageja esitatud tõendid ei lükka ümber hageja töölepingu lõpetamise asjaolusid ega

tööandja suhtes ebalojaalset käitumist.

6.11. Eelnevast tulenevalt oli maakohus seisukohal, et arvestades hageja töökohustuste

rikkumist ja poolte huve, puuduvad alused kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise täies

ulatuses väljamõistmiseks. Ka töötaja töösuhet, mis kestis 2 aastat 9 kuud ja 19 päeva, ei saa

pidada selliseks asjaoluks, mis annaks alust hüvitis täies ulatuses välja mõista.

6.12. Hageja on kohtule esitatud avalduses esile toonud, et tööandja ei ole tasunud hagejale

ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest hüvitist ning TVK poolt hageja kasuks välja

mõistetud hüvitis 185,45 eurot on ebapiisav ainuüksi seetõttu, et hüvitise summa ei kata

saamata jäänud töötasu ajavahemikul töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest 23.

8 (26)

2-21-6335

detsembril 2020 kuni TVK poolt töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamiseni 23. jaanuaril

2021. Maakohus oli seisukohal, et hagejale on töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest

tekkinud saamata jäänud tulu ühe kuu ulatuses ajavahemiku 23. detsember 2020 kuni 23.

jaanuar 2021 eest, mistõttu on hagi ühe kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmise

osas põhjendatud.

6.13. Muus osas on hageja otsese varalise kahju või saamata jäänud tulu nõue tõendamata.

Hageja väited, et kõrgete riigiametnike, sh sotsiaalminister T. Kiige poolt meedias hageja

suunal tehtud negatiivsed ja alusetud väljaütlemised on loonud hagejast põhjendamatu

kuvandi kui ebalojaalsest ja moraalitust töötajast, mis raskendab hagejal tulevikus töö

leidmist, on paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud

töölepingu lõpetamisele järgnenud ajal tööta, otsinud tulutult pikemat aega tööd või saanud

uutelt tööandjatelt äraütlemisi seoses kostja poolt töölepingu usalduse kaotuse tõttu

erakorraliselt ülesütlemisega või siinse töövaidluse tagajärjel.

6.14. Hageja väited tugevate hingeliste üleelamiste, stressi ja temale tekkinud tervisekahju

kohta on paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud tõendeid tervise kahjustamise, hingeliste

üleelamiste ega stressi kohta. Seega ei ole hageja tõendanud mittevaralise kahju olemasolu.

6.15. Maakohus jättis kostja võõrkeeles esitatud välisriikide COVID-19

vaktsineerimisstrateegiad tähelepanuta, kuna vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-le 32 toimub kohtupidamine eesti keeles ja eesti keelde tõlkimata tõendite uurimine

kohtuistungil ei olnud võimalik.

6.16. Kohus asus kõiki asjaolusid ja esitatud tõendeid kogumis hinnates ja poolte huve

kaaludes seisukohale, et hagejale tuleb täiendavalt välja mõista hüvitis ühe kuu keskmise

palga 3894,46 euro ulatuses, kuna hagejale on töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest

tekkinud saamata jäänud tulu ajavahemikul 23. detsember 2020 kuni 23. jaanuar 2021. Selles

osas on hagi põhjendatud ja tõendatud ning tuleb rahuldada. Ükski muu asjaolu ei anna alust

välja mõistetava hüvitise määra tõsta.

6.17. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1

järgi poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus jättis hageja hüvitise nõude 3894,46 eurot ületavas osas rahuldamata ja hageja

menetluskulud tema enda kanda, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi

tervikuna ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 11 497,83 eurot ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud (TsMS

§ 442 lg 8 ja § 436 lg 1). TLS § 109 lg 1 sõnastusest järeldub, et üldjuhul on töötaja kasuks

välja mõistetava hüvitise suurus töötaja kolme kuu keskmine töötasu ning hüvitise summa

suurendamine või vähendamine on erijuht, mida kohus saab kaalutlusõiguse alusel kohaldada

sätte teises lauses viidatud asjaolusid ja huve arvestades. Maakohtu otsusest ei ole võimalik

aru saada, millised on need asjaolud, mille tõttu kohus otsustas lahendada hüvitise suuruse

küsimuse mitte TLS § 109 lg 1 esimese lause, vaid teise lause alusel, ja hüvitise summat

vähendada. Otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid poolte huve kohus arvesse võttis.

Samuti pole maakohtu otsuse põhjendustest võimalik aru saada, millise arutluskäigu

9 (26)

2-21-6335

tulemusena kohus jõudis järeldusele, et poolte töösuhte kestus (2 a 9 k 19 p) kvalifitseerub

asjaoluks, mis ei õigusta kostjalt hüvitise väljamõistmist hageja taotletud ulatuses. Maakohtu

otsus on põhjendamata ka tõendite analüüsi osas. Kohus on otsuse p-des 12 ja 15 küll

loetlenud tõendeid, kuid puudub tõendite sisuline analüüs, s.o tõendite hindamine kogumis,

neist nähtuvate asjaolude tuvastamine ja sidumine poolte väidetega viisil, millest oleks

võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist.

7.2. Maakohus leidis alusetult, et hageja käitus kostja suhtes ebalojaalselt. Tõendid ei anna

alust sellist järeldust teha. Lisaks eksis maakohus TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaldamisel.

7.2.1. TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 näevad ette töötaja lojaalsuskohustuse töökohustuste

täitmisel. Siinsel juhul heitis kostja hagejale ette käitumist väljaspool töökohustuste täitmist.

Saadetes „Kuuuurija“ ja „Otse Postimehest“ osaledes ei täitnud hageja oma töökohustusi.

Järelikult ei saa nendes saadetes osalemist ja ajakirjanike küsimustele vastamist käsitada

töökohustuste täitmisena. Ka oma 23. detsembri 2020. a töölepingu ülesütlemise avalduses ei

tuginenud kostja hageja töökohustuste rikkumisele ja lepingut ei öeldud üles TLS § 88 lg 1 p

3 alusel. Avalduses ei ole viidatud TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 rikkumisele. Kehtivas õiguses ei

ole normi, mis paneks töötajale kohustuse olla tööandjale lojaalne ka väljaspool töökohustuste

täitmist. Sellisel normil ei oleks ka kohta meie põhiseaduslikus korras, sest see tähendaks

sisuliselt töötaja üleüldist allutamist tööandjale, s.o töötaja isikuvabaduse alalist ja üldist

kitsendamist tööandja huvides.

7.2.2. Lisaks on ka sisuliselt alusetu väita, et kostja käitus 14. detsembril 2020 ja 21.

detsembril 2020 meediale tehtud avaldustega ebalojaalselt. Lojaalsus ei tähenda seda, et

inimene ei või avalikkusele oma arvamust väljendades oma tööandjat või laiemalt riiki ja selle

kõrgeid ametnikke kritiseerida ega tuua avalikkuse ette puudusi oma tööandja ja/või vastava

valdkonna kõrgemate riigiametnike ja poliitiliste juhtide tegevuses. Riik peab teenima oma

rahva huve ja kui riigi heaks töötav töötaja näeb riigi tegevuses rahva huvide kahjustamist, ei

saa nende asjaolude avalikkuse ette toomist käsitada ebalojaalsusena riigile. Siinsel juhul

seondusid hageja avaldused pandeemiast tingitud vahetu, otsese ja tõsise ohuga

rahvatervisele, millest olid potentsiaalselt mõjutatud kõik riigi kodanikud ja elanikud. Seda, et

hageja poolt avalikkuse ette toodud puudujäägid eksisteerisid ja neist tingitud kahjulike

tagajärgede saabumise oht oli reaalne, kinnitasid hageja töölepingu ülesütlemise järgselt aset

leidnud sündmused. Kostja avaldused teenisid avalikkuse ehk rahva ja seeläbi ka riigi huve.

7.2.3. Maakohus ei pööranud otsuses kohast tähelepanu sellele, et ka kostja ise ei tuginenud

töölepingu ülesütlemisel lojaalsuskohustuse rikkumisele.

7.3. Maakohus leidis, et hageja poolt avalikkusele 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri

2020. a saadetes avaldatud väited vaktsineerimisplaani puudumise jms kohta olid eelnevalt

kontrollimata ja ebaõiged. See seisukoht on ekslik. Maakohus on põhjendamatult

keskendunud formaalsele dokumendile ja jätnud sisuliselt tähelepanuta selle väite sisu, mida

hagejale ette heidetakse. 14. detsembri 2020. a telesaates esitati saatejuhi ja hageja poolt

väide, et koroonavaktsineerimise reaalset kava (plaani) riigil ei ole. Saates oli juttu mh sellest,

et vastav plaan peab ette nägema vajaliku logistika toimimise, selleks vajaliku inim- ja muu

ressursi jaotamise ja liikumise, riskigruppidesse kuuluvate isikute leidmise jne. 21. detsembri

2020. a saates väitis hageja, et vaktsineerimiskavana presenteeritud plaan ei ole tegelikult

plaan, sest see ei kirjelda vaktsineerimise praktilist korraldust (asjassepuutuvate isikute ja

asutuste tegevusi), ja avaldatud dokument on parimal juhul käsitatav vaktsineerimisstrateegia

lähteülesandena. Seega seisnes hageja etteheide selles, et Eesti riigil ei olnud olemas reaalset

tegevusplaani selle kohta, kuidas koroona vastast vaktsineerimist läbi viia. Maakohtu otsuses

10 (26)

2-21-6335

viidatud tõendid selle kohta, et 2020. a detsembris toimus ametnike vahel kirjavahetus

vaktsineerimisplaani tööversiooni teemal ja Sotsiaalministeeriumis oli loodud 14. detsembri

2020. a dateeringuga dokument pealkirjaga „COVID-19 vaktsineerimise plaan“, ei anna alust

järeldada, et hageja väited olid ebaõiged. Seejuures saab olemasolevast tegevusplaanist

rääkida olukorras, kus plaan on tehtud teatavaks asutustele ja isikutele, kelle ülesanne on

hakata seda ellu viima. Ei piisa sellest, et plaani tööversioon on olemas seda ette valmistavate

isikute peas, arvutis või sahtlis. Seejuures kiitis Vabariigi Valitsus Sotsiaalministeeriumi

koostatud ja 14. detsembri 2020. a kuupäevaga dateeritud vaktsineerimise plaani heaks alles

15. detsembril 2020. Asjas esitatud e-kirjavahetusest saab järeldada, et ministeerium sai pärast

Kuuuurija küsimuste saamist 11. detsembril 2020 aru, et ajakirjanduses on 14. detsembril

2020 tulemas kriitiline käsitlus, ning tegi jõupingutusi, et vähemalt formaalselt saaks

kiirkorras esitada pressisõnumid plaani olemasolust. Kui plaan oleks olnud dokumendina

valmis varem, oleks see ka dateeritud varasema kuupäevaga kui 14. detsember 2020, s.o päev

enne selle heakskiitmist valitsuskabinetis 15. detsembril 2020. Ka formaalses mõttes ei ole

võimalik rääkida plaani olemasolust enne 15. detsembrit 2020, mil see valitsuse poolt heaks

kiideti ning avalikkusele ja asjaosalistele teatavaks tehti. Kuna 14. detsembri 2020. a seisuga

reaalset vaktsineerimise plaani ei olnud, olid hageja sellel päeval esitatud väited plaani

puudumise kohta õiged. Oma 21. detsembri 2020. a avaldustes ei väitnud hageja, et plaan

formaalses mõttes puudub, vaid et Sotsiaalministeeriumi esitletud dokument ei täida tegelikult

tegevusplaani funktsiooni. Seda kinnitavad menetluses esitatud tõendid, millest saab

järeldada, et toimiv plaan puudus. Maakohtu otsusest ei selgu, millised hageja 14. detsembri

2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes avaldatud väited olid ebaõiged.

7.4. Maakohus jättis tähelepanuta, et 14. detsembri 2020. a telesaatega seonduvalt heitis kostja

töölepingu ülesütlemise avalduses hagejale ette „Terviseametit ja tema tegevust halvustavate

valeandmete esitamist“. Maakohus pole otsuse tegemisel analüüsinud, kas selline etteheide on

põhjendatud või mitte, rääkimata selle esile toomisest, millised hageja väited on käsitatavad

andmetena Terviseameti ja tema tegevuse kohta ning millised neist ei vastanud tegelikkusele

ja halvustasid Terviseametit. Muid kostja ülesütlemisavalduses tehtud etteheiteid hagejale,

millega kostja põhjendas usalduse kaotamist hageja suhtes, ei ole maakohus praktiliselt üldse

käsitlenud. Otsusest ei ole leitavad järeldused nende etteheidete sisuks olevate asjaolude

tuvastamise kohta ega viited asjassepuutuvatele tõenditele koos kohtu arutluskäiguga

järeldusteni jõudmise kohta. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostja ülesütlemisavalduses

esitatud etteheited oleks olnud põhjendatud.

7.5. Maakohtu järeldus, et hageja väljaütlemised ei toetanud Eesti Vabariigi ja Terviseameti

tegevust, vaid kahjustasid nende mainet, on alusetu ja väär. Vaidlustatud otsusest ei selgu,

millistele tõenditele see järeldus on rajatud ja millise arutluskäigu tulemusel maakohus selleni

jõudis. Samuti jääb ebaselgeks, millise tähenduse kohus sellele järeldusele omistas. Hageja

leiab, et asjas esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et tema 14. detsembril 2020 ja 21.

detsembril 2020 avalikkusele esitatud väited kahjustasid riigi ja/või Terviseameti mainet.

Üksikute kõrgete riigiametnike (eelkõige Sotsiaalministeeriumi tippjuhtkonna) mainet ei saa

samastada riigi ja Terviseameti mainega. Hageja on veendumusel, et tema ajakirjanduse

vahendusel esitatud hoiatused ja kriitika tingisid selle, et Sotsiaalministeerium ja Vabariigi

Valitsus astusid kiirkorras samme vaktsineerimisplaani koostamise ja kinnitamise

lõpuleviimiseks 15. detsembril 2020, mistõttu avalikkus ja tervishoiusüsteem ei olnud enne

vaktsiinide saabumist 27. detsembril 2020 täielikult ette valmistamata. Seega aitasid hageja

avaldused kaasa rahvatervise kaitsele ning ei kahjustanud riigi ega Terviseameti huve.

7.6. Eelnevat arvestades ei ole maakohus otsuses sisuliselt kontrollinud töölepingu

ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetust ega kummutanud hageja väiteid selle kohta, et

11 (26)

2-21-6335

kostja ütles töölepingu üles ilma selleks kohase aluseta. Hüvitisvaidluse lahendamiseks TLS §

109 lg 1 teise lause alusel pidi kohus tuvastama mh selle, kas kostja poolt töölepingu

ülesütlemisel avaldatud põhjendused olid kohased või mitte. Hageja leiab, et asjas esitatu ei

anna alust järeldada, et kostjal oli põhjendatud alus hagejaga sõlmitud tööleping TLS § 88 lg

1 p 5 järgi üles öelda.

7.7. Vaidlustatud otsuse p-st 15 nähtuvalt on maakohus põhjendamatult arvestanud hüvitise

suuruse määramisel „töötaja töökohustuste rikkumist“. Kostja ei tuginenud töölepingu

ülesütlemisel hageja töökohususte rikkumisele, mistõttu kohtul polnud alust sellisele asjaolule

tugineda. Maakohtu otsusest ka ei selgu, millist töökohustust hageja rikkus, milles rikkumine

seisnes ja milliste tõendite alusel maakohus selle tuvastas. Kostja poolt hagejale ette heidetud

tegevused ei ole seotud töökohustuste täitmisega. Ehkki maakohus viitab otsuse p-s 11 sellele,

et kohus on arvestanud TLS § 15 lg 2 p-e 6, 7 ja 9, ei ole otsuses tuvastatud ühegi viidatud

sätetes toodud kohustuse rikkumist hageja poolt.

7.8. Maakohus eksis TLS § 109 lg 1 kohaldamisel. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei pidanud

võimalikuks lahendada hüvitisenõuet TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi. Siinsel juhul ei esine

selliseid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid TLS § 109 lg 1 esimese lause kohaldamata

jätmist ja hüvitisnõude lahendamist teise lause alusel. Lisaks ei ole maakohus TLS § 109 lg 1

teise lause kohaldamisel arvestanud asjaoludega, mida selle normi kohaselt tuleb hüvitise

suuruse määramisel arvesse võtta. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud ega arvesse

võtnud töölepingu ülesütlemise asjaolusid. Täielikult on arvesse võtmata TVK jõustunud

otsusega tuvastatud asjaolu, et kostja ütles töölepingu üles seaduse nõuetele mittevastaval

viisil, mistõttu ülesütlemine oli tühine. Samuti ei ole maakohus sisuliselt kontrollinud seda,

kas töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud või mitte. Kohtuotsusest ei

nähtu, et hüvitise suuruse määramisel oleks arvestatud mõlema poole huve. Hageja ei nõustu

maakohtuga, et TLS § 109 lg 1 teine lause võimaldaks lugeda töölepingu kestust (siinsel juhul

2 a 9 k 19 p) hüvitise vähendamist õigustavaks asjaoluks. Hüvitise määramisel on oluline

arvestada ka mõlema poole majanduslikku olukorda ja hüvitise mõju sellele. Siinsel juhul

pole alust järeldada, et hageja taotletud ulatuses hüvitise väljamõistmine paneks kostja

majanduslikult raskesse olukorda või oleks muul põhjusel kostja huve äärmiselt kahjustav.

Hageja seevastu kaotas kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu oma töö ja sissetuleku.

Töölepingu ülesütlemise asjaolude kontekstis tuleb hinnata ka seda, et konkreetsel juhul ei

olnud hageja tegevuse eesmärk kostja huve kahjustada, vaid avalikkust teavitada akuutsest,

tõsisest ja potentsiaalselt igaüht puudutavast ohust – riigi tegematajätmistest koroonaviiruse

vastase vaktsineerimise ettevalmistamisel pandeemia olukorras. Arvestada tuleb sedagi, et

hageja käitus avalikkuse huvides sisuliselt enda huve ohverdaval viisil, s.o teadmisega, et

avalduste tegemisele järgneb tõenäoliselt töökoha kaotus. Mingit isiklikku kasu hageja oma

tegevusega ei taotlenud ja ka ei saanud. Kokkuvõttes leiab hageja, et tema hüvitisnõue tuleb

rahuldada TLS § 109 lg 1 esimese lause alusel. Isegi kui lahendada see TLS § 109 lg 1 teise

lause alusel, ei esine siinsel juhul asjaolusid, mis õigustaks esimeses lauses sätestatud hüvitise

vähendamist.

7.9. Kuna asja õigel lahendamisel tuleb hagi täies ulatuses rahuldada, tuleb menetluskulud

jätta TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 kohaselt kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

8. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

12 (26)

2-21-6335

13 (26)

2-21-6335

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

tuleb jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

10. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Siinsel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109

lg 1 alusel välja hüvitise 3894,46 eurot (bruto) ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hageja hüvitise nõude

rahuldamata 7603,37 euro (bruto) osas (11 497,83 - 3894,46), samuti menetluskulude jaotuse

osas. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2

p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud osas, millega kohus hagi 3894,46 euro (bruto)

ulatuses rahuldas.

11. Pooled ei vaidle siinses asjas järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle:

-

hageja ja kostja sõlmisid töölepingu nr 2.1-6/859, mille kohaselt hageja asus alates 5.

märtsist 2018 Terviseametis tööle kommunikatsiooni nõunikuna. Töölepingu kohaselt

on hageja töö sisu kirjeldatud tema ametijuhendis;

-

2018. aastal kinnitatud kommunikatsioonijuhi ametijuhendi p-dest 1.9, 3.4 ja 3.6

nähtub, et kommunikatsioonijuhi ametikoha eesmärk on Terviseameti tegevuse

toetamine läbi strateegilise kommunikatsiooni planeerimise ja elluviimise; ta peab

käituma väärikalt nii teenistuses olles kui väljaspool teenistust, sh hoiduma tegevusest,

mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet, ning ta peab

teenistus- ja usaldussuhte raames aitama kaasa ametiasutuse seadusest tulenevate

ülesannete täitmisele;

-

23. detsembri 2020. a avaldusega teatas kostja hagejale, et lõpetab temaga sõlmitud

töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel seoses usalduse kaotusega. Ülesütlemisavalduse

kohaselt oli usalduse kaotus seotud hageja esinemisega anonüümselt 14. detsembri

2020. a telesaates „Kuuuurija“ ja oma nime all (Terviseameti

kommunikatsioonijuhina) 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“.

Kolleegium lisab, et TVK 9. märtsi 2021. a istungil avaldas hageja, et alates 2018. a suvest sai

temast Terviseameti kommunikatsioonijuht, kuid tema tööülesanded jäid samaks (I kd, tl 229

pöördel).

12. Jõustunud TVK 23. märtsi 2021. a otsusega:

-

tuvastati, et kostja poolt 23. detsembril 2020 hagejaga 5. märtsil 2018 sõlmitud

töölepingu nr 2.1-6/859 ülesütlemine oli tühine. TVK leidis, et ehkki töötaja pani

toime teo, mis põhjustas tööandja usalduse kaotuse töötaja vastu, ei olnud see sellise

kaaluga, mis oleks õigustanud töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ülesütlemist ilma

eelneva hoiatuseta (TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimes järgi), mistõttu töölepingu

erakorraline ülesütlemine ei vastanud TLS § 104 lg 1 nõuetele;

-

lõpetati tööleping TLS § 107 lg 2 alusel 23. jaanuarist 2021;

14 (26)

2-21-6335

-

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel brutosummas

185,45 eurot (s.o hageja ühe päeva keskmine töötasu).

Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 järgse

hüvitisena välja täiendavalt 3894,46 eurot (bruto), mis vastab hageja ühe kuu keskmisele

töötasule. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas TLS § 109 lg 1 alusel makstavat

hüvitist tuleks tõsta veel 7603,37 euro võrra selliselt, et koos TVK otsusega välja mõistetuga

vastaks hüvitis hageja kolme kuu keskmisele töötasule.

13. Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 109

lg-st 1, s.o sätte kuni 16. märtsini 2023 kehtinud sõnastusest. Sel ajal kehtinud TLS § 109 lg 1

sätestas, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud

juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus

või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve. Riigikohus on töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS §

109 lg 1 kohta selgitanud, et sättes ette nähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev

kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohalduvad TLS § 1 lg 3 alusel ka VÕS 7. peatüki sätted,

st mh VÕS §-d 127, 128, 134 ning 139 ja 140. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline

kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud

mittevaraline kahju (RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

14. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise määramine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse

ringkonnakohus saab sekkuda kaalumisvigade või diskretsiooni piiride rikkumise korral (vt nt

TlnRnKo 27.02.2023, 2-20-14708, p 13.2). Siinsel juhul ei ole maakohus kolleegiumi

hinnangul diskretsiooni piire ületanud ega hagejale põhjendamatult väikest hüvitist välja

mõistnud.

14.1. Maakohus arvestas hüvitise suurust vähendavate asjaoludena peamiselt järgnevat:

-

töötaja töökohustuste, eelkõige lojaalsuskohustuse rikkumist, mh rikkumise sisu ja

raskust ning seda, et hageja ametikohta arvestades ei saanud tema väljaütlemisi

õigustada teadmatusega või kontrollimatute väidete esitamisega;

-

töösuhte kestust (2 a 9 k 19 p);

-

poolte huve;

-

seda, et hageja ei olnud tõendanud talle otsese varalise kahju tekkimist või saamata

jäänud tulu ajavahemiku eest, mis ületaks ühte kuud (s.o 23. detsember 2020 kuni 23.

jaanuar 2021, millest alates töösuhe lõppes);

-

seda, et hageja ei olnud tõendanud oma väiteid tugevate hingeliste üleelamiste, stressi

ja tervisekahjude kohta.

14.2. Hageja töökohustuste rikkumise osas viitas maakohus TVK otsusele, mille kohaselt

hageja pani 14. detsembril 2020 anonüümselt antud intervjuus ja 21. detsembri 2020. a

otsesaates toime järgmised rikkumised TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p-de 6 ja 7, VÕS § 6 lg 1 ning

töötaja ametijuhendi p-de 1.9 ja 3.6 järgi, milles väljendus ebalojaalsus tööandjale:

-

kommunikatsioonijuhina avalikult tõele mittevastava ja töötaja poolt kontrollimata

kriitika esitamine tööandja (Eesti vabariigi kui laiemas mõttes tööandja) vastu

vaktsineerimise plaani, logistika ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite puudumise ja

vaktsiinide ebaefektiivse kasutamise kohta;

15 (26)

2-21-6335

-

väited ministeeriumi võimalike manipulatsioonide kohta Terviseametiga (s.o

tööandjaga kitsamas mõttes);

-

töökohustuste eiramisega avalikkuse usalduse õõnestamine tööandja vastu;

-

töötaja tööülesannete eesmärgiga vastuolus Terviseameti ja riigi ettevalmistuse ja

võimekuse kriisisituatsiooni lahendamisel kontrollitud ning õigeid andmeid omamata

põhjendamatult kahtluse alla seadmine ning avalikkuses hirmu ja ebakindluse

külvamine.

14.3. Hageja õigustavate väidete kohta leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et tema

avaldused oleksid vastanud Terviseameti strateegilise kommunikatsiooni eesmärkidele ja

plaanidele; et hagejal oleks olnud pädevus saadetes tehtud avalduste tegemiseks ning et

vaktsineerimisplaan kinnitati 15. detsembril 2020 üksnes selleks, et jätta avalikkusele pärast

„Kuuuurija“ saadet mulje, justkui hageja esitatud väited ei vasta tõele. Ühtlasi leidis

maakohus, et hagejat ei saa käsitada vilepuhujana, mis oleks õigustanud tööandja

kritiseerimist.

14.4. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.

Siinsel juhul oli töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades

põhjendatud TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitist vähendada ja mõista TLS §

109 lg 1 teise lause alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töötaja ühe kuu keskmise

töötasu ulatuses. Seejuures sai hageja koos TVK välja mõistetud hüvitisega kokku hüvitise,

mille suurus isegi natuke ületas tema ühe kuu keskmist töötasu.

15. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

15.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus otsuse tegemisel selle põhjendamise

kohustust rikkunud (TsMS § 442 lg 8 ja § 436 lg 1). Praeguse otsuse p-s 14 esitatut arvestades

ei nõustu kolleegium hagejaga, et maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millistel

asjaoludel maakohus TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise suuruse määras. Ehkki maakohus ei

määratlenud sõnaselgelt neid poolte huve, millest kohus otsuse tegemisel lähtus, on maakohtu

põhjendustest aru saada, et kohus arvestas ühelt poolt tööandja huvi lõpetada tööleping oma

kohustusi olulisel määral rikkunud ja tööandja suhtes ebalojaalse töötajaga ning teiselt poolt

seda, et töötajal ei olnud õigustatud huvi suurema kui ühe kuu töötasu suuruse hüvitise

saamiseks, arvestades mh töösuhte võrdlemisi lühikest kestust ja töötajal suurema kahju

puudumist. Ehkki hageja viitab ka puudustele maakohtu tõendite analüüsis (konkreetselt

maakohtu otsuse p-des 12 ja 15), ei ole hageja selgelt esile toonud, mille osas maakohus

tõendite hindamisel eksis. See, et maakohus hageja esitatud tõendeid grupeeris ja esitas oma

järeldused tõendite grupi kohta, ei ole iseenesest käsitatav põhjendamiskohustuse

rikkumisena.

15.2. Alusetu on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on põhjendamatult

arvestanud hüvitise suuruse määramisel töötaja töökohustuste rikkumist olukorras, kus

tööandja ei tuginenud töölepingu ülesütlemisel hageja töökohustuste rikkumisele ja maakohus

ei ole töölepingust tulenevate kohustuste rikkumist ka tuvastanud.

15.2.1. Tööandja tugines 23. detsembri 2020. a ülesütlemisavalduses töölepingu ülesütlemise

alusena usalduse kaotusele töötaja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5), mida põhjendas mh järgmiste

asjaoludega (I kd, tl-d 8 – 8 pöördel):

-

Terviseameti ja tema tegevust halvustavate valeandmete avaldamine 14. detsembri

2020. a telesaates „Kuuuurija“ ja 21. detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“;

16 (26)

2-21-6335

-

Terviseameti kommunikatsioonijuhina eraisiku seisukohtade esitamine ilma

peadirektorit teavitamata;

-

Terviseameti usaldusväärsuse ja võimekuse viia läbi COVID-19 vastu vaktsineerimist

tervele Eesti ühiskonnale kahtluse alla seadmine;

-

Terviseameti suhtes kõhklusi ja umbusaldust tekitavate andmete avaldamisega tarbetu

töö juurde tekitamine, vaktsineerimise ettevalmistamise ja sellega ka nakkushaiguse

kiire tõrjumise takistamine,

-

eri tasemete avalikku informatsiooni vahendatavate osapoolte usaldusväärse koostöö

rikkumine;

-

eelnevaga avaliku julgeoleku ohustamine ja rahvatervise riskide suurendamine;

-

avalduste tegemine, mis on vastuolus Terviseameti ametlike seisukohtadega ja mis

välistavad hageja võimaluse edaspidi Terviseameti nimel usaldusväärselt esineda.

Seega sisuliselt heideti hagejale ette lojaalsuskohustuse rikkumist TLS § 15 lg 1 mõttes, mis

seisnes tööandjat ja tema tegevust halvustavate valeandmete avaldamises, millega seati

kahtluse alla Terviseameti usaldusväärsus ja võimekus; seisukohtade esitamises ilma

peadirektorit teavitamata; Terviseameti töö takistamises ametile vastutöötamise näol;

Terviseameti ja teiste osapoolte usaldusväärse koostöö rikkumises ning Terviseameti ametlike

seisukohtadega vastuolus olevate avalduste tegemises. Ehkki tööandja tugines töölepingu

ülesütlemise alusena usalduse kaotusele töötaja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5), on Riigikohus

leidnud, et TLS §-s 15 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võibki anda tööandjale õiguse

öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel (RKTKo

16.03.2016, 3-2-1-187-15, p 12).

15.2.2. Maakohus viitas vaidlustatud otsuses hageja töökohustuste rikkumise osas TVK

otsuses tuvastatud rikkumistele (vt praeguse otsuse p 14.2), millest koosmõjus maakohtu

otsuse muude põhjendustega järeldub, et maakohus nõustus TVK otsuses tehtud järeldustega

hageja rikkumiste kohta. TVK oli leidnud, et hageja rikkus TLS § 15 lg-st 1 ja lg 2 p-dest 6 ja

7, VÕS § 6 lg-st 1 ning töötaja ametijuhendi p-dest 1.9 ja 3.6 tulenevaid kohustusi. Seega oli

maakohus tuvastanud hageja töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise.

15.3. Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite põhjal õigesti, et hageja heitis Terviseametile

ja riigile laiemalt põhjendamatult ette vaktsineerimisplaani puudumist.

15.3.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 14. detsembri 2020. a saates (vt stenogramm

I kd, tl-d 28 – 29 pöördel) väitis hageja, et vaktsineerimiskava pole olemas, st see puudub

täiesti. See nähtub mh saatejuhi avaldatust, et hageja väitel „Eesti riigil puudub igasugune

vaktsineerimise plaan“ ja „[kõrge tervishoiualal töötava ametniku] sõnul puudub meie riigil,

täna, koroonavaktsineerimise reaalne kava“, ning hageja avaldatust, et „Keeruline on näidata

asja, mida ei eksisteeri. Seda plaani ei ole“, „Kindlasti ei tegeletud suvel vaktsineerimisplaani

koostamisega“, „Vaktsineerimisplaani Covid-19 vastu ei ole“ ning „Kas meil on plaan? Ei

ole.“

15.3.2. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 12 viidatud tõendite põhjal põhjendatult, et

tegelikult vaktsineerimisplaani väljatöötamisega tegeleti ja see oli töögrupil sisuliselt valmis

juba 10. detsembril 2020 (maakohtu otsuses ilmselgelt ekslikult märgitud 2022).

Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6

järgi ei korda. Seejuures nähtub kostja esitatud tõenditest, et esialgne koroona vastu

vaktsineerimise plaan oli riigil olemas juba oktoobris 2020 (I kd, tl-d 69 – 70 pöördel). Ka

Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor AM kinnitas oma arvamuses, et nägi 13.

17 (26)

2-21-6335

detsembril 2020 vaktsineerimise plaani tööversiooni nr 3 (II kd, tl 64). Asjaolu, et 14.

detsembri 2020. a kuupäevaga dateeritud vaktsineerimise plaan kiideti heaks Vabariigi

Valitsuse 15. detsembri 2020. a kabinetiistungil, ei anna alust järeldada, et plaani enne 14.

detsembrit 2020 ei olnud. Hageja ei ole viidanud nõuetele, mis annaks alust järeldada, et riigi

vaktsineerimiskava pidi olema Vabariigi Valitsuse poolt ametlikult heaks kiidetud või

avalikkusele teatavaks tehtud selleks, et saaks rääkida selle olemasolust. Seega olid ebaõiged

ja eelnevalt kontrollimata hageja 14. detsembri 2020. a saates avaldatud väited

vaktsineerimisplaani puudumise kohta. Hiljem vaktsineerimiskava ka täiendati ja

konkretiseeriti (vt nt 19. jaanuari 2021. a versioon (I kd, tl-d 75 – 79 pöördel)), milleks kostja

selgituste kohaselt andis alust asjaolu, et Euroopa Komisjon andis tingimusliku müügiloa

Pfizer/BioNTech COVID-19 vaktsiinile Comirnaty alles 21. detsembril 2020 ja Moderna

vaktsiinile COVID-19 Vaccine Moderna alles 6. jaanuaril 2021. Seda, et vaktsineerimiskava

täiendamine vastavalt mh vaktsiinide efektiivsuse, optimaalsete manustamisviiside,

kõrvaltoimete ja tarnegraafikute selgumisele oli loomulik, kinnitas oma arvamuses ka

professor AM (II kd, tl-d 64–65).

15.4. Hageja ei ole tõendanud, et riigi vaktsineerimiskava ei oleks vastanud nõuetele.

15.4.1. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et formaalse plaani puudumise asemel heitis ta

sisuliselt ette hoopis seda, riigil ei olnud olemas „reaalset tegevusplaani selle kohta, kuidas

koroonavastast vaktsineerimist läbi viia“. Hageja väitel oli saadetes juttu sellest, et vastav

plaan peaks ette nägema vajaliku logistika toimimise, selleks vajaliku inim- ja muu ressursi

jaotamise ja liikumise, riskigruppidesse kuuluvate isikute leidmise jne ning

vaktsineerimiskavana presenteeritud plaan ei ole tegelikult plaan, sest see ei kirjelda

vaktsineerimise praktilist korraldust (asjassepuutuvate isikute ja asutuste tegevusi).

Menetluses on hageja esitanud erinevaid tõendeid, millega soovib tõendada oma väiteid

vaktsineerimiskava puuduste ja puudulikkuse kohta (sh MK ja dr MM 23. veebruari 2020. a

arvamused (I kd, tl-d 112–119); erinevad artiklid (nt I kd, tl-d 24–26, 91–107, 110 – 110

pöördel; II kd, tl-d 23–27); sotsiaalmeediapostitused (I kd, tl 23) ja riigikontrolöri pöördumine

Sotsiaalministeeriumi poole (II kd, tl-d 21 – 22 pöördel)).

15.4.2. Esiteks märgib kolleegium, et õigusaktidest ei tulene nõudeid vaktsineerimisplaanile,

mistõttu hageja etteheited selle dokumendi sisule ei ole õiguslikult põhjendatud. See, et teatud

küsimusi ei olnud vaktsineerimiskavas käsitletud, ei tähenda, et riik ei olnud nende peale

mõelnud ega nendega tegelenud (nt logistika, vaktsiinide säilitamine ja hoiustamine,

perearstide juhendamine jms). Seejuures on kostja menetluses selgitanud, et paljud nõuded

tulevad juba õigusaktidest või muudest dokumentidest (nt vaktsiini nõuetekohane säilitamine,

sh külmahela tagamine, dooside mahakandmine, kõrvaltoimetest teavitamine) ning suunised

ja juhised vaktsineerijatele anti vastavalt konkreetsetele vaktsiinidele, kusjuures

vaktsiinispetsiifiliste koolituste korraldamine ja juhendmaterjalide koostamine toimus

esimesel võimalusel pärast Euroopa Liidu poolt vaktsiinidele müügiloa andmist (vt kostja 5.

märtsi 2021. a seisukoht, p 4.8 ja seal viidatud lisad). Oma väidetega 14. detsembri 2020. a ja

21. detsembri 2020. a saadetes jättis hageja avalikkusele mulje, et Terviseametil,

Sotsiaalministeeriumil ja riigil laiemalt oli puudu mingi dokument või tegevuskava, mis neil

pidanuks olemas olema, või see ei vastanud kehtestatud nõuetele. Seda ei ole hageja aga

kohtumenetluses tõendanud, mh ei saa seda järeldada erinevate inimeste kriitikast

vaktsineerimise tempole ja korraldusele.

15.5. Maakohus leidis põhjendatult, et oma väljaütlemistega kahjustas hageja Eesti Vabariigi

ja Terviseameti mainet.

18 (26)

2-21-6335

15.5.1. Tervise- ja tööministri 27. detsembri 2022. a määruse nr 96 „Terviseameti

põhimäärus“ § 1 lg 1 kohaselt on Terviseamet Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev

valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ning mis teeb riiklikku järelevalvet ning kohaldab

riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Terviseameti põhimääruse § 6 lg 1 p-de

1, 2 ja 6 kohaselt on ameti eesmärk viia ellu tervist kaitsva ja parendava elukeskkonna

kujundamisele suunatud ning kvaliteetsele tervisekaitse- ja tervishoiuteenusele orienteeritud

rahvastiku tervise poliitikat mh tervishoiu, nakkushaiguste epidemioloogia ja

tervishoiusüsteemi toimepidevuse kriisideks tegevusvaldkondades. Seega kuulusid COVID-

19 vastase vaktsineerimisega seotud tegevused Terviseameti tegevusvaldkonda. Lisaks, kuna

hageja tööandjana tuleb käsitada Eesti Vabariiki, mitte üksnes Terviseametit (vt praeguse

otsuse p 15.6.2), on tööandja maine kahjustamisena käsitatavad ka sellised halvustavad väited,

mis käivad Sotsiaalministeeriumi kohta või puudutavad riigi tervishoiukorraldust laiemalt.

15.5.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ebaõiged väited vaktsineerimisplaani

puudumise kohta (vt praeguse otsuse p 15.3) kahjustasid Terviseameti ja laiemalt Eesti

Vabariigi mainet. Need väited jätsid Terviseametist, Sotsiaalministeeriumist ja Eesti

tervishoiusüsteemist tervikuna saamatu ning oma ülesandeid koroonakriisis eirava ja nendega

mitte toime tuleva mulje.

15.5.3. Lisaks vaktsineerimiskava puudumise väitele sisaldasid hageja väljaütlemised ka muid

Terviseametit, Sotsiaalministeeriumit ja Eesti tervishoiusüsteemi halvustavaid väiteid.

Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

Näiteks 14. detsembri 2020. a saates (I kd, tl-d 28 – 29 pöördel) avaldas saatejuht, et hageja

sõnul „tüürib Eesti riik koroonaga seoses katastroofi äärele ning Sotsiaalministeeriumi

kõrgete ametnike organiseerimatus võib viia selleni, et vaktsiin vedeleb jaanuaris

Terviseameti keldris ilma, et seda oleks võimalik riskirühmadega jagada“; hageja enda väitel

„Ministeerium, võib öelda, et sekkus kriisilahendamisse alles sellel ajal, kui oli vaja hakata

otsima vastutajat“, „kala hakkab mädanema peast ja tervishoiusektori pea Eestis on

kahtlemata Sotsiaalministeerium“, (saatejuhi küsimusele vaktsiini transportimise kohta

vastates) „on tõepoolest seda vaktsiini vaja säilitada väga madalal temperatuuril […]

Vaktsineerimiseks on vaja inimesi, on vaja vahendeid – on need siis süstlad,

isikukaitsevahendid, vaktsiin, vaktsiini säilitamiseks vajalikud külmikud, veokid, millega seda

vaktsiini ühest kohast teise transportida. […] Minule teadaolevalt neid külmikuid praegu

pole“, „Täna ei ole plaani ei selles osas, kuidas seda logistikat tagada ega ole ka plaani kes

täpselt, kus, millal ja kuidas hakkab vaktsineerima“, „Tõenäosus, et jaanuaris saaks midagi

tehtud, keegi saaks vaktsineeritud, on küll kaduvväike", „Süstlaid läheb tõesti päris palju vaja

ja need süstlad tuleb hankida. Neid süstlaid ei ole. Koroonaviiruse vaktsiini kasutamiseks neid

ei ole“, „teised riigid hakkasid valmistuma juba võrdlemisi vara ja kuigi vaktsiini suvel ei

olnud, siis oli päris palju asju, millega oleks saanud tegeleda. […] Oleks saanud teha päris

paljusid asju, mis nüüd on jäetud sügise ja talve peale. […] Mina saan öelda vaid nii palju, et

kindlasti on see lubamatu“, „Teatud suunal ei ole mitte mingit soovi, mitte millegi eest

vastutada“, (saatejuhi küsimusele „Me räägime nüüd kantslerist Sotsiaalministeeriumis,

asekantslerist või kellest?“ vastates) „Jah, me räägime sellest tasandist“, (vaktsineerimisplaani

kohta) „Ei ole piisavalt valmis, meie tervishoiusüsteem ei ole olnud piisavalt hästi juhitud.“

21. detsembri 2020. a saates (I kd, tl-d 9–11) avaldas hageja mh järgmist:

-

„Kui ma vaatan, kuidas Eestis on planeeritud koroonaviiruse vaktsineerimist, siis ma

leian, et seda on tehtud liiga hilja ja kui täna räägitakse sellest, et on olemas

19 (26)

2-21-6335

suurepärane plaan, siis ma ütlen ausalt, see ei ole mingi plaan. See on heal juhul

vaktsineerimisstrateegia lähteülesanne.“;

-

„Kui me täna räägime sellest, et meil on välja töötamisel logistikahange, kui meil

perearstid pole saanud täpseid juhiseid selle kohta, kuidas see vaktsineerimine võiks

peale hakata (ka see vaktsineerimisjuhend on alles koostamisel), koolitused on alles

tulemas ja ei ole ka selget arusaama, kuidas selle ruumiprogrammiga hakkama

saadakse, siis ma ütlen, et meil tänasel hetkel plaani ei ole.“;

-

„Need esimesed detsembrikuised vaktsineerimised on sellised propagandistlikud PR-

võtted ja peale seda saabub tõenäoliselt mõneks ajaks vaikus, sest need hanked on vaja

ära teha, need detailid on vaja läbi töötada. Ilmselt suure tõenäosusega me hakkame

nägema sellist päris vaktsineerimist alles kevadest.“;

-

küsimuse peale „Te ütlete, et isegi logistikahange pole välja kuulutatud?“, vastas

hageja „Hange on hetkel töös jah.“;

-

„No minule teadaolevalt ei ole täna välja kuulutatud ka süstalde hanget.“;

-

„Minu küsimus on see, et miks näiteks Saksamaal esitleti oktoobris juba

vaktsineerimisplaani, aga meil moodustati novembri teises pooles ministeeriumi

juurde töörühm, kes hakkas tegelema Covid-19 vaktsineerimisplaani väljatöötamisega.

Miks me oleme nii hiljaks jäänud? Ega ka Saksamaal ei arvata, et nad on üleliia hästi

hakkama saanud. Mis siis meie veel oleme?“;

-

küsimuse peale „Miks siis alustati planeerimisprotsessiga liiga hilja?“ vastas hageja, et

„Ikkagi on nii, et selliste asjade eest vastutavad kõrgemad otsustajad. Ministeerium

peabki sellega tegelema, see ongi ministeeriumi koordineerida. Seda ühele

ametiasutusele südamele panna ei oleks mõistlik.“;

-

küsimuse peale, mis etteheiteid on hagejal sotsiaalministeeriumi kantslerile MPle ja

MJle, vastas hageja, et „Ongi küsimus, kes selle kõige eest vastutab. Nemad täidavad

neid positsioone, nemad on koordineerinud seda asja nii hästi või halvasti, kui seda

koordineeritud on. Minu hinnang on pigem negatiivne. See tähendab seda, et nemad

vastutavad. Ka viiruse esimese laine ajal, ma olen näinud soovi mitte vastutada ja see

ei ole eetiline. Juriidiliselt nemad tegelikult vastutavad selle eest, mis meie valdkonnas

toimub.“;

-

küsimuse peale „Kui peaks see vaktsineerimine nüüd venima jääma, kes jääb süüdi?“

vastas hageja, et „Vaadates seda mustrit, kuidas see siiani on käinud, siis vaadatakse

ikka allasutuste poole. Ma ei oska öelda, milline allasutus kõige suurema löögi saab,

aga mulle tundub, et see on terviseamet.“

Eelnevaga avaldas hageja sisuliselt järgmisi halvustavaid väiteid:

(1) Terviseamet ei ole võimeline talle pandud vaktsineerimisega seotud kohustusi täitma,

sh tagama kesklaos vaktsiini ja vaktsineerimiseks vajalike vahendite (sh süstlad) ja

seadmete (sh külmikud) olemasolu ning korraldama transporti;

(2) Sotsiaalministeerium ei täida oma ülesandeid; selle juhtkond ei saa oma ülesannetega

hakkama, aga keeldub võtmast vastutust ning otsib süüdlasi mujalt; Eesti

tervishoiusüsteem on kehvasti juhitud;

(3) Eesti on vaktsineerimise ettevalmistamise ja vaktsineerimiskava koostamisega (teiste

riikidega võrreldes) oluliselt hiljaks jäänud; Eesti vaktsineerimisplaan on suurte

puudustega; logistika ja süstalde hanked on kas oluliselt hilinenud või välja

kuulutamata; Eesti riik ei suuda jaanuariks kedagi vaktsineerida.

15.5.4. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja väljaütlemised ei

toetanud Eesti Vabariigi ja Terviseameti tegevust, vaid näitasid neid halvustavas valguses ja

seeläbi kahjustasid nende mainet.

20 (26)

2-21-6335

15.6. Maakohus (ja TVK) leidis põhjendatult, et hageja rikkus lojaalsuskohustust tööandja

ees. Hageja rikkumist ja etteheidetava käitumise kordumist arvestades ei saanud tööandjalt

oodata hagejaga töösuhte jätkamist.

15.6.1. TLS § 15 lg 1 sätestab, et töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt.

Riigikohus on selgitanud, et töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise kindlakstegemiseks tuleb

mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse

määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS

§ 16 lg 2 kohaselt tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud

tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti

töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi (RKTKo 16.03.2016, 3-2-1-

187-15, p 12). Kas VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad lepingupooled teineteise suhtes käituma hea

usu põhimõttest lähtuvalt.

15.6.2. Ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 67 lg 2 p 3 kohaselt

on Terviseamet Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas asuv valitsusasutus VVS § 70 lg 1

mõttes. Terviseameti põhimääruse § 1 lg 2 kohaselt esindab amet oma ülesannete täitmisel

riiki. Ka Sotsiaalministeerium on VVS § 39 lg 3 järgi valitsusasutus. Terviseamet ega

Sotsiaalministeerium ei ole avalik-õiguslikud juriidilised isikud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 25 lg 2 mõttes. Seega oli isikuks, kellel hagejal oli töösuhe TLS § 1 lg 1 mõttes,

Eesti Vabariik kui avalik-õiguslik juriidiline isik. Järelikult pidi hageja täitma oma

töölepingust tulenevaid kohustusi, sh olema lojaalne, mitte üksnes Terviseameti, vaid ka

laiemalt Eesti Vabariigi ees. TVK-s nõustus hageja ka ise sellega, et tema tööandjaks oli riik

Terviseameti kaudu ning töötaja kohustus täitma töölepingust tulenevaid kohustusi ühtviisi

Terviseameti ja riigi ees (vt nt 26. veebruari 2021. a seisukoht, p-d 3.1 ja 5.4).

15.6.3. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et 14. detsembri 2020. a telesaates „Kuuuurija“ ja 21.

detsembri 2020. a saates „Otse Postimehest“ avaldusi tehes ei täitnud hageja oma

töökohustusi, vaid käitus väljaspool töökohustuste täitmist. Hagejat esitleti saadetes vastavalt

„Terviseameti kõrge ametnikuna“ ja Terviseameti kommunikatsioonijuhina ning ta tegi

avaldusi asjaolude kohta, millest ta oli teadlik oma töösuhtest tulenevalt ja millega ta

tööalaselt tegeles. Seega olid hageja ülesastumised seotud tema tööülesannetega. Eelnevat ei

mõjuta see, kui hageja andis intervjuud töövälisel ajal. Seejuures nägi hageja ametijuhendi p

3.4 talle ette sõnaselge kohustuse käituda kommunikatsioonijuhina väärikalt nii teenistuses

olles kui ka väljaspool teenistust, sh hoiduda tegevusest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna

või kahjustaks ametiasutuse mainet. Seega võis hageja töölepingust tulenevate kohustuste

rikkumisena olla käsitatav ka tema töö(aja)väline tegevus.

15.6.4. Seda, et hageja ei oleks lojaalsuskohustust rikkunud, ei saa järeldada asjaolust, et 23.

detsembri 2020. a ülesütlemisavalduses ei tuginetud töölepingu ülesütlemise alusena TLS §

88 lg 1 p-le 3 ega viidatud TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 rikkumisele, vaid tugineti TLS § 88 lg 1

p-le 5. Nagu kolleegium eespool märkis, võibki lojaalsuskohustuse rikkumine anda tööandjale

õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.

15.6.5. Kolleegium nõustub maakohtu ja TVK-ga, et hageja rikkus lojaalsuskohustust

tööandja ees. Esitades Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ja laiemalt Eesti Vabariigi ning

selle tervishoiukorralduse kohta valeandmeid ja halvustavaid väiteid (vt praeguse otsuse p-d

15.3 ja 15.5), seadis hageja kahtluse alla Terviseameti ning laiemalt riigi usaldusväärsuse ja

võimekuse tagada COVID-19 vastu vaktsineerimine Eesti inimestele. Hageja kohustuste

rikkumise hindamisel on oluline arvestada, et hageja keskne tööülesanne oli Terviseametit

selle tegevustes, sh COVID-19 vaktsineerimisega seoses, avaliku kommunikatsiooni kaudu

21 (26)

2-21-6335

toetada. Hageja aga käitus oma töökohustustele vastupidiselt, avaldades seisukohti, mis ei

olnud kooskõlas Terviseameti ametlike positsioonidega, kahjustasid ameti suhteid mh

Sotsiaalministeeriumiga ning põhjustasid inimestes riigi tervishoiukorralduse toimimise ja

selle eest vastutavate isikute võimekuse suhtes umbusku.

Kolleegium lisab, et isegi kui hageja etteheited vaktsineerimisplaani puuduste või riigil

piisavalt täpse tegevuskava puudumise kohta oleksid olnud sisuliselt põhjendatud, ei oleks see

õigustanud Terviseameti, Sotsiaalministeeriumi ja/või riigi avalikku kritiseerimist hageja

poolt. Terviseameti töötajana, kes enda väitel oli vaktsineerimiskavaga seonduvatest

tegevustest informeeritud ning kellel oli Terviseameti ja riigi ees lojaalsuskohustus, oleks

hageja pidanud esmalt väljendama oma muret, esitama etteheited ja tegema ettepanekud

asutuse siseselt, eelkõige oma juhile. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne avalikkuse ees

ülesastumist pöördunud oma murede ja ettepanekutega oma juhi või muude

vaktsineerimiskava koostamise eest vastutavate isikute poole. Terviseameti tollase

peadirektori ÜL 30. augusti 2021. a kirjaliku kinnituse kohaselt ei olnud hageja talle enne 14.

detsembri 2020. a „Kuuuurija“ saadet teinud vaktsineerimiskavaga seoses kordagi mitte

mingisuguses vormis avaldusi, ettepanekuid ega tähelepanekuid ega tõstatanud seda küsimust

alates 1. oktoobrist 2020 ameti igakuistel korralistel koosolekutel (II kd, tl 129). Tulenevalt

oma töösuhtest ja ülesannetest Terviseameti kommunikatsioonijuhina ei oleks hageja tohtinud

asuda Terviseameti avalikku kuvandit kahjustama ja riigi tervishoiukorralduse toimimist

kahtluse alla seadma ilma, et ta oleks püüdnud enda viidatud probleeme lahendada tööandja

huvidega arvestaval viisil.

Arvestades hageja töökohustuste sisu ja eesmärki, pidi hageja aru saama, et ta tegutseb oma

tööandja huvide vastaselt. Terviseameti kommunikatsioonijuhina pidi hageja hea seisma selle

eest, et igasuguse teabe avaldamine vastaks tööandja huvidele, ning ta pidi mõistma, et

avaldades tööandja huvidega vastuolus olevaid seisukohti, rikub ta tööandja suhtes

lojaalsuskohustust. Ehkki Terviseameti peadirektor oli hagejale pärast 14. detsembri 2020. a

saadet ka selgitanud, et tema käitumine ei ole tööandja jaoks aktsepteeritav (seda on möönnud

ka hageja ise, vt nt 26. veebruari 2021. a seisukoht, p 6.2), kordas hageja oma käitumist 21.

detsembri 2020. a saates. Eelnevat arvestades rikkus hageja tööandja huvide järgimisel temalt

TLS § 16 lg 2 järgi oodatavat hoolsust.

15.6.6. Hageja käitumist ei õigusta tema soov väljendada avalikkusele oma arvamust ja tuua

avalikkuse ette asjaolusid, millest nähtus rahva huvide kahjustamine. Kolleegium nõustub

kostjaga, et töötaja sõnavabadus ei ole piiramatu, vaid seda piiravad ühelt poolt õigusaktid ja

teiselt poolt töötaja kohustused oma tööandja ees. Kostja viidatud ametnikueetika nõukogu

koostatud ametnike väljendusvabaduse hea tava kohaselt tuleb ametnikul tööga seotud

küsimustes oma isiklikku arvamust avaldada vastutustundlikult, argumenteeritult, tuginedes

avalikule teabele ja arvestades võimalikku mõju asutuse mainele, ning vältida tuleks

ühekülgset kriitikat, tööandja halvustamist ja pooliku teabe esitamist (vt 5. märtsi 2021. a

seisukoht, p 6.6). Ehkki hageja ei olnud ametnik, on sellest dokumendist tulenevad standardid

hageja töökoha olemust ja tähtsust arvestades asjakohased ka hageja puhul. Kuna

kommunikatsioonijuhina oli hagejal kohustus edastada avalikkusele tööandjaga

kooskõlastatud teavet, oli hageja isikliku arvamuse avaldamine tulenevalt tema

ametipositsioonist veelgi piiratum. Siinsel juhul tugines hageja oma avaldustes teabele,

millest ta oli saanud teadlikuks töösuhte raames; ta avaldas arvamust küsimustes, mille osas

tal puuduvad eriteadmised ja mis ei seondunud tema tööga kommunikatsioonijuhina; hageja

kriitilised seisukohad ei olnud argumenteeritud, vaid kujutasid valdavalt isiklikke hinnanguid

ja hirme, ning hageja avaldatu oli käsitatav ühekülgse kriitika ja tööandja halvustamisena. Kui

hageja eesmärk oli vaktsineerimiskava ja selle täitmisega seotud tegevuste ettevalmistamise

22 (26)

2-21-6335

puudustele tähelepanu juhtida, kuna ta arvas, et nende küsimustega ei tegeleta piisavalt

tõsiselt, oleks selle eesmärgi saavutamiseks kõige tõhusam viis olnud oma murede ja

ettepanekutega vahetu juhi või teiste vaktsineerimiskava koostamise eest vastutavate isikute

poole pöördumine, mistõttu hageja valitud käitumisviis ei olnud ka vajalik ega

proportsionaalne. Asja materjalid ei toeta hageja väidet, et ilma tema ülesastumiseta 14.

detsembri 2020. a saates ei olekski vaktsineerimisplaani Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks

esitatud ja riigil poleks vaktsineerimisplaani olnudki, vaid seda hakati kiirkorras koostama

alles pärast „Kuuuurija“ saatejuhi pöördumist Sotsiaalministeeriumi poole 11. detsembril

2020 (II kd, tl-d 90 – 90 pöördel). Ka ei viidanud hageja ühelegi õigusrikkumisele

Terviseameti või Sotsiaalministeeriumi töös, millest oleks olnud vaja avalikkust teavitada.

Eelnevat arvestades ei õigusta sõnavabaduse kaitse ja õigus oma arvamuse avaldamisele

hageja avaldusi 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes.

15.6.7. Ehkki TVK ja maakohus viitasid rikutud kohustuste osas ka TLS § 15 lg 2 p-dele 6 ja

7, seondusid nende kohustuste rikkumised töötaja ebalojaalse käitumisega tööandja suhtes, s.o

sellega, et töötaja ei tõstatanud 14. detsembri 2020. ja 21. detsembri 2020. a saadetes viidatud

probleeme ega juhtinud enda tajutud ohtudele tähelepanu esmalt asutuse siseselt.

15.6.8. Pärast 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saateid ei oleks hageja saanud

jätkata Terviseameti kommunikatsioonijuhi ülesannete täitmist. Pärast oma isiklike

negatiivsete hinnangute avaldamist Terviseameti ja Sotsiaalministeeriumi tegevuse kohta ei

oleks hageja olnud Terviseameti eestkõnelejana enam usaldusväärne ega tõsiseltvõetav.

Lisaks näitas Terviseameti peadirektoriga toimunud vestlusele järgnenud 21. detsembri 2020.

a saates osalemine seda, et hageja jäi oma seisukohtadele kindlaks ja kavatses levitada oma

isiklikke hinnanguid (Terviseameti ametlike seisukohtade asemel) ka edaspidi. Terviseametilt

ei saanud eeldada töösuhte jätkamist kommunikatsioonijuhiga, kes töötas ameti

kommunikatsioonieesmärkidele vastu ja ei muutnud oma käitumist ka siis, kui sellele

tähelepanu juhiti.

15.7. Maakohtu põhjendamiskohustuse rikkumisena ei ole käsitatav see, et kohus ei

käsitlenud otsuses ükshaaval kõigi tööandja 23. detsembri 2020. a ülesütlemisavalduses

tehtud etteheidete (vt praeguse otsuse p 15.2.1) põhjendatust. Tööandja ülejäänud etteheited

on otseselt seotud sellega, et hageja avaldas saadetes Terviseametit ja riigi tegevust

halvustavaid väiteid, sh valesid andmeid. Neid väiteid avaldades ja Terviseameti suutlikkust

vaktsineerimist korraldada kahtluse alla seades seadis hageja kahtluse alla Terviseameti

usaldusväärsuse ja võimekuse. Hageja käitumise tagajärgedega tegelemise näol tekitas hageja

Terviseametile juurde tarbetut tööd, takistades sellega vaktsineerimise ettevalmistamist ja

nakkushaiguse kiiret tõrjumist, ning Terviseametiga seotud isikuna kõnealuseid avaldusi tehes

kahjustas hageja Terviseameti ja teiste osapoolte, eelkõige Sotsiaalministeeriumi

usaldusväärset koostööd. Seejuures tegi hageja avaldusi, mis olid vastuolus Terviseameti

ametlike seisukohtadega, kuna väited vaktsineerimisplaani puudumise ja/või puuduste kohta

ei olnud Terviseameti ametlikud seisukohad ega ka ameti huvides.

15.8. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka selles, et maakohus eksis TLS § 109

kohaldamisel, mõistes 1. lauses ette nähtud töötaja kolme kuu keskmise töötasu asemel

kostjalt hageja kasuks 2. lause alusel välja väiksema hüvitise.

15.8.1. TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suuruse muutmine, s.o kas vähendamine või

tõstmine, on kohtu diskretsiooniotsus ja maakohus on siinsel juhul oma otsustust asjakohaselt

põhjendanud. Seejuures on maakohus arvestanud töölepingu ülesütlemise asjaoludega ja

poolte huvidega. Kujunenud olukorras ei saanud tööandjalt oodata hagejaga töösuhte

23 (26)

2-21-6335

jätkamist (vt praeguse otsuse p 15.6.8). Ühe hüvitise suurust mõjutava asjaoluna võttis

maakohus TVK ja kohtute praktikat arvestades põhjendatult arvesse poolte töösuhte kestust,

mis siinsel juhul ei olnud pikk (2 a 9 k 19 p). Hageja viidatud asjaolu, et töölepingu

ülesütlemine osutus siinsel juhul tühiseks, ei välista TLS § 109 lg 1 esimese lause järgse

hüvitise vähendamist, kuna hüvitise maksmine tulebki kõne alla üksnes juhul, kui kohus või

TVK tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine või tühistatud, ja lõpetab töölepingu

tööandja või töötaja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel.

15.8.2. Hageja väited tema tegevuse subjektiivsete eesmärkide ja isikliku kasu mittetaotlemise

kohta ei õigusta siinsel juhul maakohtu määratust kõrgema hüvitise väljamõistmist, arvestades

ühelt poolt hageja rikkumise olemust, raskust ja mõju tööandjale ning teiselt poolt hagejal

talle etteheidetavaks tegevuseks objektiivse õigustuse puudumist (vt praeguse otsuse p

15.6.6). Ehkki hageja viitab apellatsioonkaebuses töö ja sissetuleku kaotamisele, ei ole ta esile

toonud, et tal ei oleks õnnestunud uut tööd leida ja ta oleks kandnud varalist kahju suuremas

ulatuses kui maakohtu välja mõistetud hüvitis. Iseenesest saab töölepingu õigusvastase

ülesütlemise korral teatud mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Siinsel juhul aga nõustub

kolleegium maakohtuga selles, et hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et tema hingelised

üleelamised, stress ja tervisekahjud oleksid olnud sedavõrd ulatuslikud, et need õigustaks ühe

kuu keskmisest töötasust suurema hüvitise väljamõistmist, arvestades ka muid hüvitise

suurust mõjutavaid asjaolusid. Sotsiaalminister T. Kiige avaldused hageja viidatud Postimehe

22. detsembri 2020. a artiklis (I kd, tl-d 108 – 108 pöördel) olid vastused ajakirjaniku

küsimustele seoses hageja avaldustega 21. detsembri 2020. a saates ning neis ei ole hagejat

halvustatud. Hageja pidi 14. detsembri 2020. a ja 21. detsembri 2020. a saadetes üles astudes

arvestama sellega, et tema väljaöeldu kohta võidakse küsida vaktsineerimiskava koostamise

eest vastutavatelt isikutelt kommentaare. Hageja viitas maakohtus ka kostja hilisematele

avaldustele meedias seoses hageja poolt tööandja vara tagastamisega ja hageja vastu

kuriteokaebuse esitamisega seoses tööarvuti omastamisega, kuid ei toonud esile täpseid

asjaolusid, mis annaks alust pidada tööandja käitumist hageja survestamiseks; avaldusi, mida

ta loeb enda suhtes halvustavaks, ning nende asjaolude seost töölepingu õigusvastase

ülesütlemisega, mis õigustaks nende arvesse võtmist TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise osana.

Kui hageja arvates on kostja avaldanud tema kohta ebaõigeid andmeid või kahjustanud tema

mainet ebakohaste väärtushinnangutega, võib hagejal olla kostja vastu muid

õiguskaitsevahendeid, nt rikkumise lõpetamise või kahju hüvitamise nõue.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS §

173 lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus maakohus rahuldas

hagi osaliselt, oli maakohtul õigus jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi

kanda.

17. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 jaotab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja

kanda.

18. Kooskõlas TsMS § 174 lg-tega 1 ja 3 määrab ringkonnakohus kindlaks kostja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. Ehkki maakohus poolte

menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei olegi seda maakohtu menetluskulude

jaotuse tõttu vaja teha.

24 (26)

2-21-6335

18.1. Kostja esitas 14. aprillil 2025 ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirja, mille

kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 2142 eurot (koos

käibemaksuga), mis seisnevad õigusabikulus lepingulise esindaja 10,5 tunni töö eest

tunnihinnaga 170 eurot (lisandub käibemaks). Õigusabi osutati järgmiste toimingutega:

-

15. veebruaril 2023 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine,

kliendiga e-kirjavahetus menetlusliku positsiooni kujundamiseks, sh kaebusele vastuse

koostamiseks ja võimaliku vastuapellatsiooni esitamiseks – 0,75 tundi;

-

7. märtsil 2023 hageja apellatsioonkaebusega tutvumine, sellele vastuse koostamine –

9 tundi;

-

7. aprillil 2025 kirjaliku menetluse teatega tutvumine, kirjavahetus kliendiga

võimalike avalduste ja seisukohtade esitamise vajadusest – 0,25 tundi;

-

14. aprillil 2025 menetluskulude nimekirja koostamine – 0,5 tundi.

18.2. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude

suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule

keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb, arvestades kohtuasjale kulunud

aega ja asja keerukust, aga ka menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 17.04.2024, 2-

17-124505, p 12 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja kostja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

18.3. Kolleegium leiab, et kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvad kulud on tervikuna (10

t 30 min ulatuses) põhjendatud ja vajalikud ning vastavad apellatsioonkaebuse (ca 9 lk sisulisi

põhjendusi) ja sellele koostatud vastuse (ca 6 lk sisulisi põhjendusi) sisule ja mahule,

arvestades mh vajadust analüüsida apellatsioonkaebusele vastamiseks ka maakohtu otsust (ca

6,5 lk sisulisi põhjendusi). Muu hulgas on professionaalse õigusabi osutamiseks põhjendatud

kostja lepingulise esindaja ajakulu hulgas sisalduv suhtlus kliendiga enne

apellatsioonkaebusele vastamist ja seoses vajadusega esitada avaldusi või lõplikke seisukohti.

18.4. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (ilma käibemaksuta) on

vandeadvokaadist esindaja puhul põhjendatud, sh vastab kohtupraktikas sarnase keerukusega

asjade puhul põhjendatuks peetavale tasule.

18.5. Kuna kostja on taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga ja

kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 10 kinnitanud, et ta ei saa ametiasutusena tegutsedes käibemaksu

maha arvata, tuleb menetluskulud määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga. Võttes

arvesse, et 2023. aastal oli käibemaksumäär 20% ja 2025. aastal on see olnud 22%, on kostja

põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus kokku 2144,55 eurot ((9,75 × 170 +

20%) + (0,75 × 170 + 22%)). Vastavalt kostja taotletule määrab ringkonnakohus kostja

menetluskulud kindlaks ja mõistab need hagejalt välja summas 2142 eurot. Lähtudes kostja

apellatsioonkaebuse vastuses esitatud taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib ringkonnakohus

otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse

jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses viivist.

19. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust ja

hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama

25 (26)

2-21-6335

paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

26 (26)