2-21-12079/176 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-12079

Tsiviilasi

Q.S hagi W.N, J.J.A ja F.Y.V vastu

seltsinguvara

jagamiseks

ja

hüvitise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

Hagis W.N vastu 3500 eurot, J.J.A vastu 1492,56

eurot, F.Y.V vastu 27 483,30 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Q.S apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

20. mai 2025

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) Q.S (ik XXX), riigi õigusabi korras

esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

Vastustajad (kostjad):

Kostja I: W.N (ik XXX)

Kostja II: J.J.A (rg-kood XXX)

Kostja III: F.Y.V (rg-kood XXX)

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Karina

Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2024 otsus muutmata.

2. Jätta Q.S apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Q.S kanda.

4. Määrata W.N menetluskulude rahaliseks suuruseks 793 eurot ning mõista see

summa Q.S-ilt W.N kasuks välja.

5. Määrata J.J.A menetluskulude rahaliseks suuruseks 317,20 eurot ning mõista see

summa Q.S-ilt J.J.A kasuks välja.

6. Määrata F.Y.V menetluskulude rahaliseks suuruseks 260 eurot ning mõista see

summa Q.S-ilt F.Y.V kasuks välja.

7. Q.S-il tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

8. Mõista Q.S-ilt välja riigituludesse riigi õigusabi tasu ja kulud ringkonnakohtu

menetluses 487,39 eurot, mis tuleb tasuda osamaksetena kuue kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates. Osamaksete täpse rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks

asja lõpplahendi jõustumisel.

9. Kui Q.S ei ole kohtuotsust täitnud riigituludesse väljamõistetud riigilõivu ja riigi

õigusabi tasu osas otsuses sätestatud tähtajal, võib kohtuotsuse saata sundtäitmisele

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 179 lg 6, riigi õigusabi seaduse § 26 lg 3).

Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras (TsMS § 179 lg 9).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Q.S (hageja) esitas hagi W.N (kostja I) vastu seltsinguvara jagamiseks ja hüvitise

väljamõistmiseks. Hageja taotleb seltsinguvara jagamist selliselt, et jätta kinnisasi asukohaga

XXX-i , Tartumaa, reg.osa nr XXXXXXXX (XXX kinnisasi) ja kinnisasi asukohaga XXXX,

XXX-i , Tartumaa, reg.osa nr XXXXXXXX (XXXX kinnisasi) kostja I omandisse,

laenulepingust tulenevad kohustused kostja I kanda ning kohustada kostjat I hüvitama

hagejale tema panus seltsingusse ja pool seltsinguvara väärtuse kasvust, s.o 142 881,50 eurot,

lisaks jagada seltsinguvaraks olnud autoremonditöökoja sisustus selliselt, et kostja I hüvitab

hagejale poole inventari ja seadmete väärtusest ehk 194 335 eurot.

Hagis J.J.A (kostja II) vastu taotleb hageja enda kasuks summa välja mõistmist, mis vastab

50%-le kostja II kasumi suurusest 5. märtsil 2021 ning hagis F.Y.V (kostja III) vastu enda

kasuks summa välja mõistmist, mis vastab 13,5%-le kostja III kasumi suurusest 5. märtsil

2021.

Samuti taotleb hageja mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivis väljamõistetavalt summalt

alates hagi esitamisest kuni kohustuste täitmiseni VÕS § 113 lg 1 järgses määras.

Hageja taotleb menetluskulude jätmist kostja I kanda.

Hageja ja kostja I elasid alates 1998. aastast vabaabielus, kooselust sündis kaks last. Hageja ja

kostja I vahel oli sõlmitud suuline seltsinguleping, mille eesmärk oli vabaabielupartnerite

kooselu edendamine, XXX kinnisasjale elamu ehitamine, selle sisustamine ja elamu

valmimisel sellesse elama asumine. Nad plaanisid alustada ühiselt ettevõtlusega ning osta

äritegevuseks ja elamu rajamiseks kinnisasjad. Poolte panused olid võrdsed. Seltsingu

alguseks saab lugeda 2002. aasta veebruarikuud, mil hageja ja kostja I hakkasid otsima

kinnisasja, mida osta.

2003. a alguses omandas kostja I XXX kinnisasja, 2009. aastal XXXX kinnisasja. 2004. a

alustasid hageja ja kostja I XXX kinnisasjal elamu ehitamist. Pärast elamu osalist valmimist

asusid nad elamusse elama. Kostja I soovitusel kolis hageja 2005. a sügisel sinna ka oma

Tartus XXXX tänaval asunud autoremonditöökoja sisustuse ja jätkas teenuste osutamist XXX

kinnisasjal. Autoremonditeenustest teenitu laekus suures osas sularahas ja selle eest kanti nii

XXXXXXX kinnisasjadega seonduvaid kulusid kui ka parendati ja täiendati neid ning osteti

ühisesse majapidamisse olulist vallasvara. Kostja I tegeles raamatupidamise ning finants- ja

õigusküsimustega. Hageja roll seltsingus oli ühises majapidamises kõigi tööde tegemine ja

abistamine, alates lihtsatest koristustöödest, toidu tegemisest ja pisiremondist kuni

laiaulatuslike ehitustöödeni. Seltsingu tulu kasutati elamu ehitamiseks ja kostja I võetud laenu

maksmiseks. Kostja I kinnitas hagejale korduvalt, et nende osad kogu kooselu vältel soetatud

varas on võrdsed.

Hageja rahaline panus XXX ja X kinnisasjade ostmiseks ning XXX elamu ehitamiseks,

parandamiseks ja laenu maksmiseks oli kostjale I üle antud töötasu, mille hageja teenis OÜ-s

F.Y.V 2002. aastast kuni 5. märtsini 2021 töid tehes, autoremonditöökojas sularahas saadud

tasud, sõidukite müügist saadud raha, kostjale I tehtud pangaülekanded alates 1. oktoobrist

2006 kuni 1. oktoobrini 2020 kokku 8370,43 euro ning XXXX tn korteri müügist saadud 238

498,01 krooni (15 242,80 eurot), mis kanti kostja I arveldusarvele.

Hageja panuseks oli ka kogu talle kuulunud autoremonditöökoja andmine seltsinguvarasse ja

autoremonditöökoja pidamine, selles töötamine, teenitu eest seltsingu kulude katmine ja

seltsingule tulu teenimine, samuti on rahaliselt hinnatavaks panuseks XXX kinnisasjale elamu

ehitamine, mida hageja tegi kuni ajani, kui pooled said ühisest eluasemest XXXX,

elamiskõlblikuks muutunud majja kolida. Kokku hindab hageja rahalise panuse suuruseks

elamu ehitamisse 2004–2005. a 400 000 krooni.

2001. a lõpus müüs hageja temale kuulunud Fiat Tempra hinnaga 36 000 krooni, millele

lisandus intress 3200 krooni. Müügihind maksti sularahas kostjale I. 2002. a müüs hageja

Toyota Carina 35 000 krooni eest. Summa laekus samuti sularahas kostjale I, sest hagejal oli

pooleli kohtumenetlus. Raha kasutati 2002. aasta lõpus XXXXXXX X kinnisasja ostmiseks,

mis anti mitterahalise sissemaksena üle J.J.A, kus pooled tegutsesid ühiselt ja mille

majandustegevus sõltus otseselt hageja remonditeenustest.

Lisaks tegi hageja kapitaalremondi kostja III omandis olevas korteris aadressil XXXX, samuti

kostja III kontoris. Samuti hoolitses hageja kostja III omandis oleva Tartus XXX asuva

korteriomandi korrashoiu (koristus, pisiremont) eest. Seda tegi hageja kokkuleppel kostjaga I,

sest poolte omavaheline tööjaotus oli seltsingus selline, et kõik füüsilised tööd tegi hageja.

2019. a hageja ja kostja I suhted halvenesid. 5. märtsil 2021 ründas kostja I hagejat, kiirabi

viis hageja erakorralise meditsiini osakonda. Pärast haiglast välja kirjutamist kostja I hagejat

enam tagasi koju ei lubanud. Hageja mõistab kostja I käitumist seltsingulepingu

ülesütlemisena.

Hageja ja kostja I asutasid seltsingusuhte kehtivuse ajal vaikiva seltsingu lepingu alusel J.J.A

ja omandasid XXX ja 6 kinnisasjad, mis kuuluvad seltsinguvarasse ja mis tuleb jagada.

Seltsinguvarasse kuuluvad ka hageja autoremonditöökoja sisustus ja hageja isiklikud esemed

koguväärtusega 388 670 eurot. Samuti kuulub seltsinguvarasse XXX kinnisasjale elamu

ehitamiseks AS-lt Luminor Bank võetud laen.

Seltsingu sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on seltsinguvarana omandatud

vara kostja I ainuomandis. Seltsinglaste panused loetakse eelduslikult võrdseks.

Hageja panus kostja II asutamisse oli 30 000 krooni (1917,34 eurot) ehk pool mitterahalise

sissemakse väärtusest. Mitterahaliseks sissemakse esemeks oli XXXXXXX 2 kinnistu, mille

hageja ja kostja I ühise raha eest soetasid. Hageja rahaline panus kostjasse II on ka hageja töö,

millel on rahaline väärtus. Kostjalt II ei ole hageja töötasu saanud, sest tegemist oli vaikiva

seltsingu lepinguga, mille järgi loeti üheks osanikuks hageja. Hagejal on õigus poolele kostja

II kasumist ja 13,5%-le kostja III kasumist vaikiva seltsingu lõppemise seisuga 5. märtsil

2021.

2. Kostja I vaidleb hagile vastu.

Hageja ei ole XXX kinnisasja omanik. Hageja ja kostja I vahel ei ole olnud seltsingulepingut

ega õigussuhteid, mis annaksid alust kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid. XXX

kinnisasja omandas kostja I enda vahendite arvel. XXX kinnisasjal asuva elamu ehitamise

tellis, ehitamist korraldas ja finantseeris kostja I. Hageja ja kostja I hakkasid koos elama 2004.

aasta lõpus.

Hagejal puudusid vahendid, et teha tema nimetatud panuseid, tema ainus sissetulek oli

brutopalk 2000 krooni. Hageja eest täitis tema rahalisi kohustusi kostja I. Hageja ei ole

esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks eluasemekulude kandmine XXX elamus või

laenumaksete tegemises osalemine.

J.J.A asutas kostja I enne hageja ja kostja I kooselu algust. F.Y.V omandas kostja I 2003. a

augustis. Nende äriühingute asutamise ja omandamise eesmärgiks ei ole olnud tulu teenimine

hageja ja kostja I ühise kodu rajamiseks. Hageja vastupidised väited on tõendamata.

Võlaõigusliku müügilepingu XXX kinnisasja ja XXXXXXX 2 kinnisasi omandamiseks

sõlmis kostja I 2002. a augustis. Müügihind oli kokku 130 000 krooni, so 8308,51 eurot.

Kinnisasjade eest tasumiseks sai kostja I oma emalt X W.N-ilt 70 000 krooni, so 4473,81

eurot. Ülejäänud müügihinna tasus kostja I müüjale Jaak Annokile 2002. ja 2003. aastal

osamaksetena oma rahaliste vahendite arvel. Kostja I kanti XXX kinnisasja omanikuna

kinnistusraamatusse 27. veebruaril 2003. Hageja ei osalenud XXX kinnisasja ostmisel ega

panustanud sellesse. Hageja ja kostja I kooselu ei olnud selleks ajaks veel alanud.

Elamu ehitamiseks sõlmis kostja I töövõtulepingu B.B., finantseerides ehitamist F.Y.V-st

saadud dividendide ja laenurahaga. Laenu tagastamiseks müüs kostja I talle kuulunud

korteriomandi aadressil XXXXX. Kostja I isa andis 2006. a kostjale I laenu tagastamiseks

100 000 krooni, so 6391 eurot, ja kostja ema 2007. a 100 000 krooni, so 6391 eurot.

Ülejäänud laenu tagastas kostja I oma rahaga. Hageja ei osalenud elamu ehitamisega seotud

kulude kandmisel ega laenu tagastamisel. XXX elamu valmis 2004. a lõpus. Koos kostjaga I

kolis sinna elama ka hageja.

2019. a tegi kostja I elamus remonttöid (elamu vundamendi soojustamine, terrassi ehitamine,

tubade remont). Remonttöödeks sai kostja I oma emalt X W.N-ilt 4500 eurot, 10 600 eurot

võttis laenu Bondora AS-ist ja 3194,80 eurot Coop Pank AS-ist. Hageja remontööde

tegemisest ja nendega seotud kulude kandmisest osa ei võtnud.

Hagejale kuulunud XXX korteriomandi müügitehing toimus 29. juunil 2005. Selleks ajaks oli

XXX elamu valmis. See, et XXX korteriomandi müügist saadud raha kanti osaliselt kostja I

pangakontole, ei tõenda, et seda summat kasutati XXX elamu ehitamiseks või elamu

ehitamiseks võetud laenude tasumiseks. Korteriomand müüdi täitemenetluse käigus.

Hageja tehtud pangaülekanded ei olnud panus XXX elamu ehitamisse. Kostjal I ja hagejal oli

alates 2004. a lõpust ühine majapidamine. 2007. a mais sündis neil ühine laps. Kui kostja I

hakkas hagejaga koos elama, tasus kostja I hageja eest XXX korteriomandi

majandamiskulusid, hageja telefoniarved ja hageja eest elatist hageja lapse X Q.S

ülalpidamiseks. Kostja I täitis hageja eest kohustusi seetõttu, et hagejal endal puudusid selleks

vahendid. Kostja I on tasunud hageja eest X Q.S-ile elatist 59 870 krooni ja hageja

telefonikulusid 31 152,20 krooni. XXX kinnisasja majandamiskulusid tasus üksnes kostja I.

Kostja I tasus ka poolte ühiste reiside kulud ja lastega seotud kulud. Hageja kandis kostja I

kontole raha selleks, et hüvitada osaliselt kostja I tehtud kulusid.

Hageja tehtud tööde eest on kostjale II laekunud aastate jooksul kokku 1712,42 eurot.

Tegemist ei ole summaga, mille eest oleks olnud võimalik elamut ehitada. Elamu oli selleks

ajaks ka valmis, kui hageja väidetavalt kostja II jaoks töid tegema hakkas.

Hageja ei ole andnud kostjale I sularaha. Hageja vastavad väited on tõendamata. Samuti on

tõendamata hageja väited ehitusvigade likvideerimise kohta. Hageja ei ole ka teinud tema

väidetud kapitaalremonti ega hoolitsenud XXX korteri ega XXX kinnisasja korrashoiu eest.

Hageja tõi hoopis XXX kinnisasjale suures koguses asju ja prügi, mis kahjustasid kinnisasja

seisukorda.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-129-16 (p 21–22) selgitanud, et vabaabielu ei saa iseenesest

lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes. Küll saab seltsingu likvideerimise sätteid

kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete

suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele sõltumata eseme asjaõiguslikust

kuuluvusest, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised

ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes) ja pooltel

oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse

(ühisvara) kestvaks loomiseks.

Hageja ei ole teinud XXX kinnisasja omandamiseks ja parendamiseks panuseid, sh kostja

tehtuga võrreldavaid majanduslikke panuseid. Ta ei ole panuste tegemist tõendanud. Pooltel ei

ole olnud XXX kinnisasja omandamise ja sellele elamu ehitamisega seoses ühiseid eesmärke,

sest kinnisasja omandamine toimus enne vabaabielulise kooselu algust ning ka ehitustöödega

alustati enne, kui pooled hakkasid koos elama. Hageja ei ole tõendanud ühise varalise

eesmärgi esinemist. Hageja ei ole ka esile toonud, millised on kummagi poole panused ega

esitanud väidetava seltsinguvara jagamiseks vajalikke arvutusi.

3. Kostja II ja kostja III vaidlesid hagile vastu.

Kostja II ja kostja III ei ole sõlminud hagejaga kokkuleppeid, millega hageja võttis endale

vastavalt kostja II ja kostja III ees kohustuse teha panuseid kostja II ja kostja III ettevõtte või

selle osa majandamisse. Hageja sellistele kokkulepetele ka ei osunda, hagis nimetatakse

kokkuleppeid kostjaga I.

Mitterahalise sissemakse kostja II asutamisel tegi kostja I. Isegi kui hageja osales kinnisasja

soetamisel, ei ole osaühingu osa omandamiseks tehtud kulutused käsitavad äriühingu

ettevõttesse panuse tegemisena. See on suunatud osaühingu osaniku õiguste ja kohustuste

omandamisele, so mitterahalise sissemakse vastu saadakse osaühingu osa.

Hageja käsitab ühte ja sama väidetavat panust samaaegselt hageja ja kostja I vahel sõlmitud

seltsingulepingu panusena ning kostjaga II ja kostjaga III sõlmitud vaikiva seltsingu lepingu

panusena. Ühte ja sama panust ei saa käsitada korraga mitme erineva seltsingulepingu alusel

tehtud panusena. Et hageja töötas kostjas III, ei tähenda, et hageja oleks sõlminud vaikiva

seltsingu lepingu. Isegi kui eeldada hageja väidete õigsust, puuduvad hagejal kostja II ja

kostja III vastu vaikiva seltsingu lepingust tulenevad nõuded. Hagi kostja II ja kostja III vastu

tuleks jätta läbi vaatamata.

Kui hageja tegi kostjale II ja kostjale III tööd, oli kostjatel hagejaga töölepingust tulenev

õigussuhe, mitte seltsing. Pole selge, milliseid seadmeid on hageja soetanud kostja III

külaliskorterisse. Kostja III ei osutanud autoremonditeenust. Kostja II kogukäibest

maksimaalselt 10% on olnud remonditeenused, kostjal II ei ole kunagi olnud

autoremonditöökoda. Kui hageja osutas kostja II nimel autoremonditeenuseid sularaha eest, ei

andnud ta sularaha kostjale II üle. Pole selge, kuidas eristab hageja kostja II nimel ja kostja III

nimel osutatud teenuseid. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas tekib hagejal vaikivast seltsingust

kostjaga II nõue kostja III vastu.

Hageja ei ole tõendanud vaikiva seltsingu lepingute sõlmimist, panuste tegemist VÕS § 610

lg 1 tähenduses, panuste suurust, lepingute lõppemist ega lõppemise aega.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 22. oktoobri 2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I kooselu algas 2004. aastal XXX elamusse

kolimisega, kuid leidis, et kooselu alguse tuvastamise pinnalt ei saa teha järeldusi

seltsingulepingu sõlmimise aja kohta.

Kinnisasjade kohta tuvastas maakohus, et XXXXXXX X ja XXX kinnisasjade ostmiseks 130

000 krooni tuli kostja I arvelt, millest vähemalt 70 000 krooni kandis kostjale I tema ema X

W.N.

Sõiduauto Fiat Tempra olemasolu, müügi, hinna ja raha laekumise kohta kostjale I puuduvad

tõendid. Sõiduauto Toyota Carina müügihind 36 000 krooni ja selle tasumine kostjale I ei ole

tõendatud, kuid kuna sõiduauto müügileping sõlmiti 5. märtsil 2003, ei ole usutav, et seda

raha kasutati XXXXXXX X ja XXX kinnisasjade ostmisel, sest viimase osamakse müüjale

tegi kostja I 19. veebruaril 2003. Maakohtu hinnangul ei ole hageja suutnud tõendada oma

osalust XXXXXXX X ja XXX kinnisasjade ostmises sõiduautode müügist saadud 71 000

krooniga, ega ka kinnisasjade ostmiseks sõlmitud kokkuleppeid hageja ja kostja I vahel.

Maakohus ei tuvastanud hageja rahalist või rahaliselt hinnatavat panust XXXXXXX X

kinnisasja ostmisse, mis hiljem vahetati XXXX kinnisasja vastu.

Maakohus luges laenulepingutega tuvastatuks, et ajal, mil ehitati XXX kinnisasjale elamut,

võttis kostja I eluasemelaenu 450 000 krooni ning laenas oma äriühingutest lisaks kuni 880

000 krooni. Seega oli kostjal I võimalik tasuda majaehituse eest ilma hageja rahalise panuseta.

Pangalaenu tagasimaksmise ajal 4. maist 2004 kuni 22. jaanuarini 2007 sai kostja I raha oma

korteri müügist ning vanematelt kokku 575 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud, et seda raha

oleks kasutatud muul eesmärgil kui eluasemelaenu tagastamiseks, ega seda, et ta osales laenu

tagasimaksetes. On tõendatud, et kostja I ostis osa ehitusmaterjalidest ise, kandis elamu

sisustamisega seotud kulud ja liitumistasud (gaas, elekter, vesi, side), mh oma emalt saadud

54 000 krooni eest. Hageja osalus ehitamises ja ehitusvigade kõrvaldamises,

ehitusmaterjalide, ehitustööde, elamu sisustuse ja kommunikatsioonidega liitumise eest

tasumises ei ole tõendatud. Hageja korteriomand XXXX müüdi ajal, mil elamu ehitus oli

olulises osas lõppenud. Kostja I arveldusarvele kanti müügihinnast küll 238 498,01 krooni,

kuid 114 732,70 krooni kandis kostja I hageja elatise, sideteenuse ja hageja korteri

kommunaalkulude katteks.

Hageja ja kostja I ühise kodu remondi- ja parendustööd ning kommunaalmaksed on tasunud

kostja I oma arveldusarvelt, hageja osaluse kohta kulude kandmisel tõendeid esitatud ei ole

ega ole toodud välja ka hageja rahaliselt väljendatavat panust kulude kandmisel.

Põllutöömasinate remondihalli ehitamise plaan võiks viidata seltsingule, kuid hageja ei ole

oma väiteid tõendanud ja remondihalli ka ei ehitatud. Kohtule ei ole esitatud piisavaid ja

veenvaid tõendeid selle kohta, et autoremonditeenuse osutamisel oleks olnud tegemist hageja

ja kostja I vahel kokkulepitud tööjaotusega seltsingus. Tõenditest ei saa teha järeldusi hageja

teenuse osutamise mahu ja võimaliku käibe kohta. Ka ei ole hageja tõendanud, et ta andis

autoremonditeenuse eest saadud sularaha üle kostjale I, ega sedagi, et tegemist on hageja

panusega seltsingusse. Hageja ei ole suutnud täpsustada, kui palju raha ta millise seltsingu

heaks on üle andnud.

Hageja esitatud autoremonditöökoja varanimekiri ei tõenda esemete olemasolu ega väärtust.

Nimekirjas on lisaks sõidukitega seonduvale ka hageja isiklikke esemeid, mille puhul ei saa

eeldada poolte tahet majanduslikult ühise väärtuse kestvaks loomiseks. Ei ole tõendatud, et

kotja I oleks soovinud neid esemeid omada.

Maakohus järeldas, et hageja ja kostja I kokkulepped ühise majandusliku eesmärgi

saavutamiseks kinnisasjade soetamiseks, eluasemelaenu võtmiseks, elamu ehitamiseks,

autoremonditeenuse osutamiseks ning XXX garaažis oleva sisustuse ja inventari soetamiseks

ei ole tõendatud, seltsingulepingu sõlmimist ei ole alust tuvastada. Ühise pere ja kodu

loomine, ühine majapidamine ning ühine majapidamiskulude kandmine ei saa olla seltsingu

eesmärgid ega tõenda seltsingulepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et poolte tahteks

oli korraldada ühist majapidamist seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja

kahjumi katmise sätete alusel. Maakohtu hinnangul on hageja tegevus, s.o oma elukaaslase ja

laste ema abistamine pere ühises elukohas, käsitatav mittetäieliku kohustusena VÕS § 4 lg 1

mõttes ehk sellise kohustusena, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja

temalt nõuda ning mille täitmisena üleantut ei saa tagasi nõuda.

Kuivõrd asjas ei saa tuvastada hageja panust, tuleb jätta rahuldamata ka seltsingu

likvideerimise sätete kohaldamise nõue.

Vaikiva seltsingu lepingute sõlmimine ei ole tõendatud. Ühine tegevus seltsinglastena kostjas

II ja kostjas III ei ole tõendatud, ka ei ole hageja nimetanud oma panuste suurust vaikivatesse

seltsingutesse. Kostjale II anti mitterahalise sissemaksena üle kostja I soetatud kinnisasi. Kui

ka hageja osutas kostjas II autoremonditeenust, ei tõenda see seltsingulepingu sõlmimist.

Olukorras, kus hagejal oli kostjaga III töösuhe ning ta sai töötasu, ei ole tegemist vaikiva

seltsinguga. Vaikiva seltsingu puhul peab vaikiv seltsinglane tegema sisesuhtes panuseid, mis

lähevad ettevõtja omandisse (VÕS § 610 lg 2). Töölepingu või töövõtulepingu alusel töötav

isik ei ole vaikiv seltsinglane.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2024

otsuse tühistamist, hagi rahuldamist ja menetluskulude jätmist kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võttis maakohus otsuse tegemisel aluseks eelkõige

kostja I ütlused, pööramata tähelepanu hageja vande all antud ütlustele ja kohtule esitatud

tõenditele, sh tunnistajate ütlustele.

5.1. Erinevalt maakohtust leiab hageja, et tema ja kostja I sõlmisid seltsingulepingu VÕS §

580 lg 1 mõttes. Seltsingulepingu sõlmimine väljendus eelkõige poolte vahel saavutatud

kokkuleppes, kokkuleppe alusel ühises majanduslikus eesmärgis ja sellega seotud

koostöökohustuses, sh. eesmärgi saavutamist toetavate tegude ja toimingute tegemises.

Maakohus tuvastas valesti, et hageja ja kostja I kooselu algas 2004. aasta sügisel. Asjas on

piisavalt tõendatud, et kooselu algas 1997. aastal, mil hageja ja kostja I plaanisid alustada

ühiselt ettevõtlusega.

VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. Praeguses asjas ei ole

piisavalt tõendeid võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks.

XXXXXXX X ja XXX kinnisasjade müügihinnast oli enne lepingu sõlmimist tasutud 95 000

krooni, millest 50 000 krooni sai kostja I oma emalt. Ülejäänud 45 000 krooni päritolu kohta

tõendeid ei ole. Hageja väidab, et see raha pärines kooselu jooksul ühiselt teenitud rahast, mh

autoremonditeenuste eest saadud sularahast.

5.2. Toyota Carina müügist 36 000 krooni maksmise osas kostjale I tugines maakohus ainult

kostja I ütlustele ja seadis alusetult kahtluse alla hageja ja tunnistaja C.C. ütlused.

Liiklusregistri andmetel ei ole õiguslikku tähendust. Sõiduki müügi leppis kokku hageja ja

raha tasuti kostjale I seltsinglaste kokkuleppel, et sellest kanda mh kinnisasjade

soetamiskulusid.

5.3. Maakohus leidis, et ei ole tõendeid hageja panuse kohta XXXXXXX 8 kinnisasja

ostmisse ega XXXX kinnisasja soetamisse. Selliseid tõendeid ei saagi olla, sest seltsingu

rahaga tegeles kostja I. Hageja ülesanne oli teenida seltsingu vajadusteks raha, mida ta ka tegi.

5.4. XXX kinnisasjale elamu ehitamises ja ehitamiseks võetud laenu tagasi maksmises

osalesid hageja ja kostja I. Hageja panus seisnes oma töötasu ja XXXX korteri müügist saadu

üleandmises kostjale I. Ehitustöödega seotud lepingud sõlmis kostja I.

5.5. Kostjalt III laenu andmine kostjale I, kes oli kostja III ainuosanik, on seadusega

vastuolus. Sellelt ei ole tasutud erisoodustusmaksu, see ei kajastu kostja III majandusaasta

aruandes. Kontoväljavõtete järgi ei antud laenu mitte 880 000 krooni, vaid 620 000 krooni.

Maakohtu järeldused on ekslikud.

5.6. Ekslik on maakohtu seisukoht hageja osalemise kohta elamu ehitustöödel. Ei ole kahtlust

hageja vande all antud ütluste õigsuses. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta tunnistaja A.A.

ütlused.

5.7. Maakohtu järeldused pangalaenu tagasimaksmise kohta on vaieldavad. Makseteks võidi

kasutada hageja korteriomandi müügist saadud raha.

See, et kommunaalmaksed maksti kostja I kontolt, ei tähenda, et nendeks kasutati kostja I

isiklikke vahendeid. Maakohtu sellekohane järeldus on ekslik.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja kontolt kostjale I kantud summad kulusid

eelkõige hageja lastele elatise maksmiseks. Tegemist oli hageja panusega seltsinguvarasse.

Hageja maksis elatist oma kontolt.

5.8. Hageja ja kostja I plaani ehitada remondihall tõendavad hageja vande alla antud ütlused,

J.J.A asutamine ja U.U. tellitud töökoja eskiisprojekt. Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole

oma väite kinnituseks ühtegi tõendit esitanud, on ekslik.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et XXX elamu juurde rajatud garaaž ei olnud rajatud

spetsiaalselt autoremonditöökojaks. Garaažis oli kanal ning paigaldatud spetsiaalsed tõstukid

ja muud seadmed, millega teha autode remonttöid.

Maakohus luges tõendatuks autoremonditeenuse osutamise, kuid leidis, et selle rahalist mahtu

ei ole võimalik esitatud tõendite põhjal kindlaks teha. Remonditööd arveldati sularahas ja raha

anti kostja I kätte.

5.9. See, et kui M.M. soovis hagejalt laenu, küsis hageja selleks kostja I nõusolekut (dtl

1424), näitab, et pooled mõistsid oma raha mitte isikliku varana, vaid seltsinguvarana.

5.10.

Hageja ei nõustu maakohtu muude järelduste ja menetluskulude jaotusega.

6. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad kaebuse ja hageja taotluste

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Asjaolu, et hageja ei

nõustu maakohtu seisukohtadega, ei anna alust väita, et kohus rikkus menetlusnorme.

Maakohus on põhjendanud, miks ta rea isikute kirjalikke selgitusi asjakohaste tõenditena ei

käsita, ning analüüsinud tunnistajate ütlusi ja kõiki dokumentaalseid tõendeid.

Maakohus tuvastas õigesti, et seltsingulepingut ei saa lugeda konkludentselt sõlmituks ja ei

ole alust seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks.

Maakohus tuvastas õigesti, et panused XXXXXXX kinnisasjade ostmiseks, XXX kinnisasjale

elamu ehitamiseks ja parendamiseks ning eluasemelaenu tagasimakseteks tegi üksnes kostja

I. Hageja panus on tõendamata ja hageja väited vastuolus kogutud tõenditega.

Seltsinglaste panuste võrdsusest saab lähtuda siis, kui seltsingulepingu sõlmimine ja panuste

tegemine on tuvastatud. Olukorras, kus kumbki neist ei ole tõendatud, on põhjendamatu

tugineda seltsinglaste panuste võrdsuse eeldusele. Hageja ei ole autoremondiga teenitud

summasid ega nende kostjale I üleandmist tõendanud. Isegi kui oleks alus panuste võrdsusest

lähtuda, on kostja I selle eelduse ümber lükanud, tõendades, et panused ei olnud võrdsed.

Kostja I ei pidanud tõendama, kust pärines XXXXXXX X ja X kinnisasjade ostuks kasutatud

45 000 krooni. Hageja pidi tõendama, et ta kinnisasjade omandamisse panustas. Maakohus

leidis õigesti, et Toyota Carina müügist saadu ei olnud hageja panus. Mis puudutab teiste

autode väidetavat müüki, siis olid tunnistajate ütlused üldsõnalised ega tõenda ei hageja

sissetulekut ega seda, kuidas hageja oma sissetulekut kasutas. Arvestades hageja huve, ei saa

hageja väiteid lugeda tõendatuks vaid tema vande all antud ütlustega. Ka olid hageja vande all

antud ütlused üldsõnalised.

Hageja ise möönab, et ei ole tõendeid tema panuse kohta XXXX omandamisse. Hageja ei ole

tõendanud oma panust XXX elamu ehitamisse, tema väited tööde tegemise kohta on

vastuolulised. Kostja I on tõendanud, kust ta sai raha pangalaenu tagasi maksmiseks. Hageja

ühinguõiguslik etteheide ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. Maakohus leidis

õigesti, et tunnistajate ütlused ei tõenda hageja panust XXXXXXX kinnisasjade parandus- ja

heakorratöödesse. Muruniitmine või väiksemahulised remonttööd ei ole käsitatavad panusena

kinnisasja parendamisse.

Ülekanded kostjale I ei tõenda hageja panust seltsinguvarasse. Ülekanded olid hageja osa pere

ühiste kulude kandmises.

Autoremondiga tegelemine XXX kinnisasjal ei tõenda seltsingulepingu sõlmimist ega hageja

väidetavate panuste tegemist. Kostjale I ei ole teada autoremonditeenuse maht ja ulatus.

Etteheide, et kostja I ei kajastanud seda raamatupidamises, on alusetu. Kostja I ei ole

autoremonditöökoja rajamisse oma vahendeid panustanud.

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, kuid apellatsioonkaebuses ei ole

märgitud, millist õigusnormi maakohus rikkus või millise asjaolu ebapiisavalt tuvastas kostja

II ja kostja III vastu hagi rahuldamata jätmisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6

alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt oma

otsust põhjendanud ega ole ka muus osas rikkunud menetlusõiguse norme. Vastusena

apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus rajaneb peamiselt kostja I

ütlustele ning tunnistajate ütlused ja kirjalikud selgitused on jäetud hindamata. Maakohus

hindas tunnistajate ütlusi kohtuotsuse põhjendava osa p-des 16, 21, 22, 33, 46, 54, neist

viimases põhjendas maakohus ka, miks ta ei pea hageja esitatud kirjalikke selgitusi

asjakohasteks tõenditeks. Maakohus on analüüsinud nii tunnistajate kui ka poolte ütlusi ja

toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid.

10. Maakohus on õigesti tuvastanud, et seltsingulepingu sõlmimine hageja ja kostja I vahel ei

ole tõendatud.

Kirjalikku seltsingulepingut hageja ja kostja I sõlminud ei ole, hageja väidetav leping on

suuline ja selle sõlmimine tuleb tuvastada poolte käitumist hinnates. Poolte käitumisest peaks

seega tulenema, et nad olid jõudnud kokkuleppele seltsingu olulistes tingimustes, sh panuste

tegemine, seltsingu juhtimine, kasumi jaotamine. Selliste kokkulepete olemasolu esitatud

tõenditest ei tulene. Kostja I eitab seltsingu olemasolu. Tunnistajad kinnitasid poolte kooselu,

mille üle ei ole vaidlust, ja kirjeldasid tavapärast pereelu. Seltsingut puudutavatele

küsimustele tunnistajad vastata ei osanud, seltsingut ei ole nimetatud ka hageja esitatud

kirjalikes seletustes. M.M. ja K.K. teadmised hageja investeeringutest ei põhine isiklikult

kogetul, vaid ilmselt hageja öeldul, seletusest ei ole võimalik järeldada väidetava panuse

suurust (dtl 489, 600). Hageja viidatud ühine plaan hakata PRIA toetuse abil

põllumajandusmasinaid remontima ei teostunud. Ainult ühise äri kavatsus ei tähenda

seltsingulepingu sõlmimist.

Riigikohus on nentinud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu

(vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes (RKTKo 21.

detsember 2016 nr 3-2-1-129-16, p 21). Sellest, et perena koos elavad inimesed ei soovinud ei

perekonnaõiguslikku õigussuhet ega asutada ühist äriühingut, ei saa järeldada, et nad tahtsid

omandada kogu vara sisuliselt ühisomandisse. Pigem saab suhte registreerimata jätmisest

järeldada soovi mitte olla omavahel õiguslikult seotud.

Hageja väitel seisnes poolte kokkulepe ühises majanduslikus eesmärgis ja koostöökohustuses.

Asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal oli kummalgi elukaaslasel oma töine tegevus, millest

saadud tulust kaeti pere igapäevased vajadused. See ei erine tavalisest pereelust ja sellest ei

saa tuletada seltsingulepingu sõlmimist. Seltsingu regulatsiooni arvestades peab seltsinglastel

olema ühine majanduslik eesmärk. Hageja ja kostja I ühine eesmärk oli pereelu, mida ei saa

pidada majanduslikuks eesmärgiks. Eesmärgi saavutamiseks teenis kumbki iseseisvalt töist

tulu. Enda elukohas igapäevaste tööde ja toimetuste tegemine ei ole teenus teistele

pereliikmetele, see on enda elukoha korrashoid. On loomulik, et selles osalevad kõik

pereliikmed, ilma et tegevust peetaks rahaliselt hinnatavaks. Kooskõlastatud tegutsemine ei

tõenda investeerimist ühiselt kasutatavasse kinnisasja. Ka see, kui omavahel arutatakse

laenude andmist või võtmist, ei tähenda, et tingimata pidi olema tegemist ühiste kohustuste

või ühiste vahenditega.

Mis puudutab hageja ja kostja I kooselu algust, siis on poolte ja tunnistajate ütlused ning

dokumentaalsed tõendid selles osas vastuolulised. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates

põhjendatult leidnud, et kooselu algust enne 2004. aastat ei saa esitatud tõendite pinnalt

tuvastada ning et kooselu alguse ajast ei saa teha järeldusi seltsingulepingu sõlmimise aja

kohta.

Autoremonditeenuse osutamine F.Y.V alt ei saa korraga olla käsitatav kui kostjaga I sõlmitud

seltsingulepingu täitmine, kostjaga III sõlmitud vaikiva seltsingu täitmine ja töösuhe või

töövõtt kostjaga III. Tõendid viitavad neist ainult viimasele – hageja on saanud kostjalt III

töötasu, M.P. teada oli hageja „elukaaslase firmas majandusala töötaja“ (dtl 200).

11. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise

kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele

analoogia korras seltsingu likvideerimise sätteid (vt RKTKo 3. detsember 2014 nr 3-2-1-109-

14, p 19; RKTKo 21. detsember 2016 nr 3-2-1-129-16, p 21). Selle eelduseks on, et mõlemad

pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad

majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning et pooltel oli eset soetades või parendades

ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et hoolimata apellatsioonkaebuse vastupidisest

väitest on ta siiski nõus analoogia alusel seltsingu likvideerimissätete kohaldamisega, kui

seltsingulepingu sõlmimist ei tuvastata.

Hageja hinnangul on ühiselt soetatud varaks XXXXXXX X, XXX ja XXXX kinnisasjad,

laenulepingust tulenevad kohustused ning autoremonditöökoja sisustus.

Maakohus on õigesti leidnud, et seltsingu likvideerimissätete kohaldamiseks ei ole alust, sest

hageja panus kinnisasjade soetamisse ja parendamisse ning laenu tasumisse ei ole tõendatud

ning osalust autoremonditöökojas kostja I eitab, hageja ei ole kostja I osalust ka tõendanud.

11.1.

Hageja leiab, et VÕS § 581 lg 2 järgi tuleb eeldada, et poolte panused olid võrdsed.

Ringkonnakohtu hinnangul saab panuste võrdsuse eeldusest lähtuda, kui on tõendatud, et

mõlemad pooled olulisi panuseid tegid, aga panuste suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks

määrata. Praeguses asjas on kostja I tõendanud, et enamus kinnisasjade soetamiseks ja laenu

tagastamiseks kulunud rahast ei pärinenud hagejalt. Hageja ei ole oma panust üldse suutnud

tõendada. Arvestades, kui suures ulatuses pärines raha kostja I vanematelt ja kostja I teenitud

tulust, oleks poole kinnisasjade väärtuse hüvitamiskohustus kostja I suhtes ka selgelt

ebaõiglane.

11.2.

Maakohus tuvastas, et XXXXXXX X ja XXX kinnisasjade müügihinnast oli enne

lepingu sõlmimist tasutud 95 000 krooni, millest 50 000 krooni sai kostja I oma emalt. Hageja

väidab, et ülejäänud 45 000 krooni pärines kooselu jooksul ühiselt teenitud rahast, mh

autoremonditeenuste eest saadud sularahast.

Kinnisasjade müügileping sõlmiti 28. augustil 2002, samal päeval kandis kostja I müüjale üle

95 000 krooni (dtl 102). Kostja I 2002. aasta kontoväljavõttest on näha, et laekumisi alates

aasta algusest kuni 23. augustini 2002 oli 73 994 krooni, mis koosnes töötasust, laenu

tagasimaksetest, pensionist, toetustest, tulumaksutagastusest ja ülekannetest Rutt Rebaselt (dtl

899–900). Kostjal I oli seega piisavalt vahendeid, et tasuda ülejäänud 45 000 krooni

müügihinnast, eriti arvestades et 30 000 krooni laenu tagasimakseid kostja I enda äriühingult

laekus vahetult enne kinnisasjade müügilepingu sõlmimist (juulis ja augustis). 15 000 krooni

võis koosneda ühistest vahenditest, kuid hageja ei ole tõendanud, et tema panus selles

sisaldus.

Maakohus tuvastas ka, et 35 000 kroonist, mille kostja I maksis pärast müügilepingu

sõlmimist, pärines 20 000 krooni X W.N-ilt. 17 000 krooni kandis kostja I müüjale üle 12.

detsembril 2002 (dtl 102), millest 10 000 krooni ta sai X W.N-ilt, muid laekumisi oli kostja I

kontole alates septembrist 9846 krooni (dtl 899). 18. ja 19. veebruaril 2003 kandis kostja I

müüjale üle 2x9000 krooni (dtl 103), millest 10 000 krooni tuli X W.N-ilt (dtl 901) ja alates

2002. aasta jõuludest oli muid laekumisi kontole 12 871 krooni (dtl 899, 901). Arvestades

kostja I üldist sissetulekute taset sel ajal, on usutav, et ta suutis kogu kinnisasjade müügihinna

oma vahenditest tasuda või kui selles hageja osalus ka sisaldus, ei saanud see olla

märkimisväärne.

11.3.

Hageja väitel kanti kinnisasjade soetamiskulusid mh Toyota Carina müügist saadud 36

000 krooni arvel, mille maksmise osas tugines maakohus ainult kostja I ütlustele.

Maakohus hindas kogumis tunnistaja ja poolte ütlusi ning liiklusregistri andmeid ja järeldas,

et isegi kui müügihind maksti kostjale I, ei saanud seda kasutada kinnisasjade soetamise eest

maksmiseks, sest sõiduk müüdi 5. märtsil 2003, kuid viimase makse kinnisasjade eest tegi

kostja I 19. veebruaril 2003. Maakohus järeldas õigesti, et tegemist ei saanud olla hageja

panusega kinnisasjade soetamisse.

Muude sõidukite müümise, müügist saadu suuruse ega raha kostjale I üleandmise kohta ei ole

tõendeid esitatud. Apellatsioonkaebuses väidetud sõidukite müügid aastatel 2004–2006 ja

2018 toimusid samuti pärast kinnisasjade müügihinna tasumist. Et olla osaks 2009. aastal

XXXX kinnisasja soetamises või 2019. aastal tehtud remonttööde eest tasumises, on ajaline

vahe müükide ja kinnisaja ostu või remondi vahel liiga suur ja hageja nimetatud summad liiga

väikesed, et oleks usutav, et see raha ei kulunud enne ära pere igapäevakulude katteks.

11.4.

Hageja väitel osalesid XXX kinnisasjale elamu ehitamises ja ehitamiseks võetud laenu

tagasi maksmises hageja ja kostja I mõlemad ning ehitamine oli nende ühine plaan. Et

ehitustöödega seotud lepingud sõlmis kostja I, ei tähenda veel, et ainult tema ka ehitamist

rahastas. Hageja panuseks oli sularahas saadud tasu autoremondi eest, mille hageja kostjale I

üle andis, ja XXXX korteri müügist saadud 238 498,01 krooni, mis laekus kostja I kontole.

Kokku hindab hageja oma rahalise panuse suuruseks 2004.–2005. aastal 400 000 krooni.

Et elamu ehitamine oli hageja ja kostja I ühine plaan, on usutav, kuid hageja ei ole tõendanud

olulise panuse tegemist või enda panuse suurust. Maakohus tuvastas, et elamu ehitamiseks

vajalik raha pärines Nordea Bank Finland Plc-lt saadud laenust ning kostjalt III saadud

laenudest ja dividendidest, pangalaenu tagasimaksmise ajal müüs kostja I korteri ja sai

suuremaid summasid oma vanematelt. Hageja osalust ehitamise finantseerimises ega laenu

maksmises ei ole tõenditest võimalik tuvastada.

Nordea Bank Plc-lt sai kostja laenu 450 000 krooni. Kostja III kandis laenudena kostja I

kontole kokku 620 000 krooni, kuigi laenulepinguid sõlmisid kostja I ja kostja III kokku kuni

880 000 krooni ulatuses. Arvestades, et ehitamise eelarve oli 1 051 809 krooni, ei pidanud

kostja I ehitamise eest tasumiseks kogu laenulepingutega kaetud summat kasutusele võtma.

Asjaolud, et 100%-liselt talle endale kuuluvast osaühingust laenu võttes rikkus kostja I

laenukeeldu ja laenu ei ole osaühingu majandusaasta aruandes märgitud, ei muuda raha

päritolu fakti.

Pangalaenu maksis kostja I tagasi 4. maist 2004 kuni 22. jaanuarini 2007, kokku koos intressi

ja teenustasudega 561 593,66 krooni (dtl 568–569). Sel ajavahemikul sai ta XXX korteri

müügist 375 000 krooni ja oma vanematelt 200 000 krooni. Maakohus on teinud trükivea ühes

aastaarvus ja lugenud ekslikult sel ajal saaduks ka X W.N-ilt pärast laenu tagastamist

laekunud 16 000 krooni, kuid see ei muuda asjaolu, et kostjale I laekus laenu maksmise ajal

lisaks igakuisele sissetulekule 575 000 krooni, mida on rohkem kui laenu tagastamiseks

kulunud summa. Hageja ei ole tõendanud, et laenu maksti tagasi võrdselt. Asjas esitatud

tõendid ei võimalda jõuda ka järeldusele, et kostjal I ei saanud olla piisavalt vahendeid, et

elamu ehitamise ja laenu tagastamise kulusid üksi kanda.

Iseenesest on õige hageja viide, et samal ajavahemikul, 29. juunil 2005, müüs ta kohtutäituri

kontrolli all korteri XXXX, mille müügihinnast 238 498,01 krooni laekus kostja I arvele. See

oli pärast suuremate ehitustööde lõppu ja poolteist aastat enne laenujäägi pangale tagastamist.

Maakohus on tuvastanud, et kostja I kontolt maksti elatist hageja lapsele ning hageja

sideteenuste ja korteri kommunaalkulude arveid. Ei ole võimalik täpselt tuvastada, millisest

laekumisest millist kulu kanti, kuid praegusel juhul puudub ajaline vahetu seos hageja korteri

müügi ja elamu ehitamise või laenujäägi tagastamise vahel, samuti on usutav, et hageja korteri

müügist saadu kulus vähemalt osaliselt tema enda kohustuste katteks.

Hageja väide, et tema kontoväljavõttest (dtl 27–29) on näha elatisemaksed, mistõttu ei olnud

vaja elatist maksta korterimüügist saadud rahast, ei ole täpne. Hageja viidatud maksed

algavad aastast 2008, mil laen oli juba tagastatud.

Hageja väidab ka, et tema kontolt ei olnud vaja kanda raha kostja I kontole elatise

maksmiseks, kuna elatist tasuti hageja enda kontolt otse lapse emale. Samas, kui kõrvutada

hageja ja kostja I kontoväljavõtteid (dtl 27–32, 699–710), on näha, et elatist on osadel kuudel

makstud hageja kontolt ja osadel kuudel kostja I kontolt. Kõiki elatisemakseid ei tehtud otse

hageja kontolt lapse emale.

11.5.

Hageja vaidleb vastu maakohtu järeldusele, et hageja osalemist XXX elamu

ehitustöödel ei ole võimalik tuvastada. Hageja vande all antud ütluste õigsuses ei ole kahtlust

ja maakohus jättis alusetult tähelepanuta tunnistaja A.A. ütlused.

TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis, sh poole vande all antud ütlusi.

Maakohus tuvastas, et elamu ehitamiseks oli sõlmitud leping B.B. ning ka hiljem telliti

ehitustöid kolmandatelt isikutelt, sh A.A.. Hageja oma vande all antud ütlustes nimetas enda

tehtud parandustöödena „vee- ja küttesüsteem, gaasikatel, garaažiuksed, välis- jm uksed,

vundament, pööning“ ning et tegi töid üksi ja kasutas ka abi (dtl 1434). Tunnistaja A.A.

rääkis, et tegi 2020. aastal XXX elamu vannitoas remonti, mille juures hageja valmistas

objekti ette, st tõstis vannitoa tühjaks ja võttis üles põranda, ning aitas pärast vanni tõsta (dtl

1321). Ülejäänud tunnistajate ütlused peegeldavad valdavalt hageja räägitut, mitte ise nähtut.

Muruniitmist ja muid heakorratöid ei saa pidada ehitustöödeks.

Maakohus leidis kokkuvõttes põhjendatult, et hageja osalust ehitustööde tegemisel kinnitavad

peamiselt hageja enda ütlused. Tõendid on üldsõnalised ega võimalda tuvastada hageja

panuse rahalist suurust.

11.6.

Hageja hinnangul ei tähenda see, et kommunaalmaksed maksti kostja I kontolt, et

nendeks kasutati kostja I isiklikke vahendeid, ning maakohtu sellekohane järeldus on ekslik.

Ringkonnakohus nõustub, et maksete tegemine kostja I kontolt ei näita raha päritolu, kuid

hageja ei ole tõendanud, et raha pärines temalt.

11.7.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et XXX elamu juurde rajatud garaaž ei olnud

rajatud spetsiaalselt autoremonditöökojaks. Garaažis oli kanal ning paigaldatud spetsiaalsed

tõstukid ja muud seadmed, millega teha autode remonttöid. Et saadud tulu ei fikseeritud

dokumentaalselt, on kostja I süü.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sisulist vahet, kas nimetada hooneosa garaažiks või

autoremonditöökojaks. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja XXX kinnisasjal autosid remontis.

Hageja meelest saab tulu suuruse tuletada hageja ja tunnistajate ütlustest. Samas ei selgita

hageja, kuidas ja milline summa ütlustest tuleneb. Hageja nimetas tuluna ühes kuus 15 000 –

30 000 krooni, 5000 – 10 000 krooni ja 5000–7000 eurot, millest andis kostjale I kas 3000–

5000 krooni kuus või 500–2000 eurot kuus (dtl 1432). Tunnistaja M.P., kes tegi

autoplekksepa töid, sai tasuks mõnituhat krooni (dtl 1315). Tunnistaja C.C. sõnul oli korraga

remondis 2–4 autot (dtl 1316), tunnistaja M.K. sõnul 3–4 autot (dtl 1319). Tunnistaja M.M.

käis oma autot remontimas mitu korda ja tasus tööde eest 50–200 krooni või 100–150 euro

ringis (dtl 1423–1424). Hageja enda ütlused ei ole selles küsimuses selged ega ole seetõttu

usaldusväärne tõend. Tunnistajate ütluste põhjal ei ole võimalik midagi välja arvutada, sest

sellest, et nelja auto remontimise eest võis teenida kuni 800 krooni, ei saa järeldada, mitu

autot kuus keskmiselt remonditi. Seega ei kinnita tunnistajate ütlused ka ühtegi hageja

hinnangut.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja osutatud teenuse rahalist mahtu ei ole võimalik

esitatud tõendite põhjal kindlaks teha. Siinjuures ei ole vahet, kes on tulu dokumentaalselt

kajastamata jätmises süüdi.

11.8.

Hageja ei ole rahul, et maakohus seadis kahtluse alla hageja esitatud vallasvara

nimekirja ja vara väärtuse (dtl 517–522) ning leidis, et tegemist ei ole seltsingu varaga.

Ringkonnakohus nõustub, et nimekirjas on ka ilmselgelt isiklikke esemeid: riided, jalanõud,

ehted. Hageja ei ole selgitanud, millest tulenevalt on need soetatud teenuste osutamise

eesmärgil. Mis puudutab nimekirjas olevaid tööriistu, siis arvestades, et kohus ei tuvastanud

seltsingulepingu sõlmimist, ei saa olla tegemist seltsinguvaraga.

11.9.

Hageja nendib, et tõendeid tema panuse kohta XXXXXXX X kinnisasja ostmisse ega

XXXX kinnisasja soetamisse ei saagi olla, sest seltsingu rahaga tegeles kostja I.

Hagejal oli maakohtu menetluse vältel piisavalt aega ja võimalust tõendite esitamiseks, kuid

ta möönab ka ise, et tõendeid ei ole. Kohus teeb TsMS § 436 lg-te 3 ja 4 kohaselt otsuse asjas

kogutud ja uuritud tõendite alusel. Kui pool oma väidet tõendada ei suuda ja teine pool väidet

ka omaks ei võta, ei saa väide lahendi aluseks olla.

On usutav, et hageja osales pere, sh iseenda igapäevaste kulude katmises, kuid ei ole

tõendatud hageja osutatud remonditeenuste käive, kulud ega kasum, tunnistajate ütlused ei

võimalda panuse tegemiseks kuluda võinud kasumi suurust tuvastada.

12. Apellatsioonkaebusest ei tulene, milles on maakohus hageja meelest eksinud leides, et

vaikiv seltsing ei kostjaga II ega kostjaga III ei ole tõendatud.

VÕS § 610 lg 1 järgi kohustub vaikiv seltsinglane tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa

majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava

osa kasumist.

Vaikiva seltsinglase panuseks võib olla kindlaksmääratud rahasumma, konkreetne asi, õigus

või muu vara, mis on kasutatav majandustegevuses. Tegemist on olukorraga, kus passiivne

investor (vaikiv seltsinglane) teeb teatud panuse, mida teine lepingupool (ettevõtja) kasutab

ettevõtte majandamiseks, jagades kasumit investoriga.

Hageja selgituste kohaselt peab ta oma panuseks poolt kostjale II üle antud mitterahalisest

sissemaksest, milleks oli XXXXXXX X kinnisasi. XXXXXXX X kinnisasi oli aga enne

kostjale II üleandmist kostja I ainuomandis ja eespool leidis kohus, et hageja panus selle

soetamisse ei ole tõendatud.

Vaikiva seltsinglase panuseks kostjasse III peab hageja autoremonditeenuse osutamist. Selles

osas leidis maakohus põhjendatult, et tegemist oli töösuhte, mitte vaikiva seltsinguga.

13. Hageja märgib lisaks, et ei nõustu maakohtu muude järelduste ja menetluskulude

jaotusega.

TsMS § 651 lg 1 järgi ei saa ringkonnakohus sellist üldist etteheidet kontrollida.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses sellist menetlusnormi rikkumist, mis annaks

aluse otsuse tühistamiseks sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendusest TsMS § 565 lg 1

alusel.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda, sest tegi otsuse

hageja kahjuks.

14. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude suuruse

rahaliselt kindlaks.

15. Kostja I palus hagejalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 793 eurot, kostja II 793

eurot ja kostja III 650 eurot, lepingulise esindaja ajakulu oli iga kostja puhul viis tundi, kostjal

I ja II tunnihinnaga 158,60 eurot koos käibemaksuga, kostjal III 130 eurot ilma käibemaksuta.

Kostjate esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostjate esindajal iga kostja kohta

neli tundi kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebusele vastuse

koostamisele ning üks tund istungiks ettevalmistamisele ja istungil osalemisele.

16. TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja

keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo

03.04.2019, 2-16-3785/114, p 31.3; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks tuleb

hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-

115-14, p 14).

Ringkonnakohus ei pea kostjate õigusabikulu täies ulatuses põhjendatuks. Apellatsioonkaebus

oli küll tarbetult pikk ja ebaülevaatlik ning nelja tundi kohtuotsuse ja kaebusega tutvumisele

saab pidada põhjendatuks, kuid esindajal ei olnud vaja tutvuda nende dokumentidega kolm

korda. Kostjad esitasid kolme peale ühise vastuse apellatsioonkaebusele, kostja II ja kostja III

osa vastuses oli marginaalne, piirdudes tõdemusega, et apellatsioonkaebus nende vastu

esitatud hagi kohta midagi ei sisalda. Õigusabi tunnihind ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tunnihinda.

Ringkonnakohus loeb kostja I õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks täies ulatuses, kostja II

ja kostja II kummagi õigusabikulu põhjendatuks ja vajalikuks kaebusega tutvumise ja vastuse

koostamise eest ühe tunni ja istungil osalemise eest ühe tunni ulatuses. Ringkonnakohus

määrab hagejalt kostjale I hüvitatavate menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 793 eurot,

kostjale II hüvitatavate menetluskulude suuruseks 317,20 eurot ja kostjale III hüvitatavate

menetluskulude suuruseks 260 eurot.

17. Ringkonnakohus rahuldab kostjate taotlused välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS §

177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

18. Tartu Maakohtu 30. juuni 2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-10151 anti hagejale

menetlusabi praeguses asjas kohustusega hüvitada 100% riigi õigusabi tasust ja riigi õigusabi

kuludest osamaksetena kuue kuu jooksul pärast õigusabi osutamise lõppemist.

26. mai 2025 määrusega rahuldas ringkonnakohus osaliselt vandeadvokaat Nikolai Kõivu

taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks ning määras tasu suuruseks hageja esindamise ja sõidukulude eest

487,39 eurot.

Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja 100% riigi õigusabi tasust ja riigi õigusabi kuludest

487,39 eurot vastavalt Tartu Maakohtu 30. juuni 2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-21-10151.

Väljamõistetud summa tuleb tasuda osamaksetena kuue kuu jooksul pärast õigusabi osutamise

lõpetamist. Osamaksete täpse rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks asjas lõpplahendi

jõustumisel.

(allkirjastatud digitaalselt)