2-23-9747/18 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28. mai 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-23-9747

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus H. K. vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

12 777,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

Hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja H. K. (isikukood XXX)

kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi H. K. vastu osaliselt.

2. Mõista H. K.-lt (isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

kasuks välja põhivõlg summas 2945,40 eurot.

3. Mõista H. K.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras arvestatuna põhivõla tasumata jäägilt (2945,40 eurot) alates 21.01.2024

kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

4. Jätta Aktiva Finance Group OÜ hagi H. K. vastu kohtuotsuse resolutsiooni p-des 2 - 3

nimetamata osas rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud 23,05% ulatuses H. K. kanda ja 76,95% ulatuses Aktiva Finance

Group OÜ kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

6. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Vajadusel toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte

avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

KIRJELDAV OSA

Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank AS (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja kostja 31.01.2018

väikelaenu lepingu nr. XXX, mille alusel laenas esialgne võlausaldaja kostjale 10 000 eurot

(väljamakse tehti summas 9800 eurot, s.o maha arvestati lepingu sõlmimise tasu 200 eurot),

intressimääraga 18,9% aastas, krediidikulukuse määraga 22,27%. Viivisemäär on võrdne

intressimääraga, s.o 18,9% aastas. Kostja kohustus tasuma ka lepingu haldamise tasu 1,50 eurot

kuus. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingus kokku lepitud maksegraafikule perioodil

20.02.2018 – 20.01.2024.

2. Laenutaotluses märkis kostja oma igakuiseks sissetulekuks 2000 eurot ja igakuiseks

väljaminekuks 300 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete puudumist ja tema

majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et

kostja on krediidivõimeline.

3. Kostja jättis tasumata maksed alates maksegraafikujärgsest 30. osamaksest, s.o alates 20. juulist

2020. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 01.10.2020, andes

kostjale täiendava tähtaja oma kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud oma kohustusi ka talle

selleks antud täiendava tähtaja jooksul ning 20.10.2020 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise

lepingu lõpetamise kohta.

4. Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 22.10.2020.

5. Hageja põhinõude suurus on 7211,61 eurot, intressinõude suurus on 450,45 eurot. Hageja

viivisnõue on 3696,15 eurot. Laenuhaldustasu nõue on 6 eurot. Võla sissenõudmiskulude nõude

suurus on 50 eurot. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad: 02.11.2020, 17.11.2020,

10.12.2020. Lisaks on hageja kandnud muid makseviivitusega tekkinud kulusid summas 15 eurot,

mis seisnevad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kuludes; kontaktandmete otsingu ja

päringu kuludes; võlgnikule vastamisega seotud kuludes, võlanõuete selgitamises ja vastuväidetele

vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kuludes ja võlanõude

avaldamisega tehtud kuludes.

6. Kohus võttis hagi menetlusse 08.09.2023 ja määras kostjale tähtaja hagile vastamiseks 14 päeva

kohtumääruse ja hagimaterjalide kättesaamisest. Kuna kohtule ei ole kostja tegelik elu-/asukoht

ega sidevahendite andmed teada, siis toimetas kohus hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise

määruse kätte avalikult. Teade avaldati Ametlikes Teadaannetes 18.10.2023. Teade loeti kätte

saaduks 03.11.2023. Hagile vastamise tähtaeg saabus seega 17.11.2023. Kostja ei esitanud

hagivastust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1

kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

2 (6)

Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on

tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

8. TsMS § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited

kostja poolt omaksvõetuks. Seega on tegemist kohtu õiguse, mitte kohustusega teha tagaseljaotsus.

Kuigi kostja ei ole käesoleval juhul hagile vastanud, on kohtu hinnangul vajalik teha asjas sisuline

otsus, kuivõrd kohus peab omal algatusel kontrollima lepingu kehtivust ex officio, mh

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (Riigikohtu 24.11.2023 määrus nr 2-21-13098, p

13).

9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja esialgne

võlausaldaja sõlmisid 31.01.2018 väikelaenu lepingu nr XXX, mille alusel laenas esialgne

võlausaldaja kostjale 10 000 eurot (väljamakse tehti summas 9800 eurot, s.o maha arvestati lepingu

sõlmimise tasu 200 eurot) (dtl 11-13). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid esialgne võlausaldaja ja

kostja tarbijakrediidilepingu. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lepingu

teistsuguseks kvalifitseerimiseks. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtub, et esialgne

võlausaldaja on teinud kostjale 31.01.2018 makse summas 9800 eurot (dtl 189). Seega on esialgne

võlausaldaja kostjale temaga sõlmitud lepingu alusel reaalselt laenu andnud.

10. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et esialgne

võlausaldaja loovutas kohtuotsuse p-s 9 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale

22.10.2020, millest teatati kostjale 22.10.2020 (dtl 25 ja 200-201). Kohtule ei ole esitatud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv.

11. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid pakkumisi, et

ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping. Selleks esitab

krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui tarbija on sõlminud

lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija

eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi kulukuse määra aasta kohta.

Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse määr tüüpilise näite kujul. on kohus

seisukohal, et krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks

kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema eelistatavatest

lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või krediidi ülempiir,

arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet. Vastavalt VÕS § 404 lg-le

21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja

eeldused. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõue seletuskirja kohaselt on eeltoodud

3 (6)

sätete aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2008/48 ülevõtmine Eesti õigusesse.

Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et

krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel asutatud eeldused peavad olema krediidilepingus

sõnaselgelt ära nimetatud ja selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi

analüüsides ise välja selgitada. Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et

nende andmete märkimata jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse

hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille

kohaselt krediidiandja kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48

artikli 23 tähenduses proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad

andmed krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt

krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed

tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid.

Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti

määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408 lg-s 4 sätestatud

„andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra arvutamiseks

kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti. Vastasel korral

puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti märgitud või mitte

ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra protsendi avaldamine

seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja kohustusi, tagada tarbijale

võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti, ja kui mitte,

siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 14 ette nähtud taganemisõigust

(viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

12. Krediidikulukuse määra arvutamise aluseid lepingu nr XXX eritingimustes, üldtingimustes ega

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (dtl 14-15) esitatud ei ole. Esitatud on vaid krediidi

kulukuse määra protsent. Seega on kohus seisukohal, et lepingu nr XXX puhul ei ole Aktiva

Finance Group OÜ-l õigus nõuda lepingujärgset intressi, lepingu sõlmimise ega lepingu haldustasu

VÕS § 408 lg 4 alusel.

13. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et hageja ei ole toonud hagiavalduses eile asjaolusid,

mille alusel saaks järeldada, et esialgne võlausaldaja järgis kostja suhtes vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast

teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise

kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja

lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

Eeltoodud sätted kehtisid ka kostjaga sõlmitud krediidilepingu sõlmimise ajal samas sõnastuses.

Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe

kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta:

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised

kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade

ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb

4 (6)

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto

väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See

tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hagiavaldusest

nähtub, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuise sissetuleku suuruseks 2000 eurot ning

igakuiste kulude suuruseks 300 eurot. Esialgne võlausaldaja kontrollis kostjal maksehäirete

puudumist ja tema majanduslikku võimekust erinevatest andmebaasidest, samuti kostja

kontoväljavõtete alusel. Esialgne võlausaldaja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

Kohus on seisukohal, et hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et esialgne

võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei selgitanud lepingu sõlmimisel välja kostja muude

kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelikke kulude suurust, sh igakuised vältimatud

püsikulutused toidule, eluasemele, ülalpeetavatele jms. Kostja kontoväljavõttest (dtl 152 – 181)

nähtuvalt on kostja igakuiselt tasunud Margo Salumägile ainuüksi eluasemekulude (üür ja netflix)

katteks 381 eurot. Kostja kontoväljavõttest (dtl 149 – 150) nähtuvad maksed AS-ile LHV Finance,

Ühisraha OÜ-le ja Svea Finance OÜ-le, mis viitavad kohustustele nimetatud äriühingute ees.

Samuti nähtub samast kontoväljavõttest 22.01.2018 laekumine Omaraha OÜ-lt summas 186,50

eurot selgitusega „S181653501“, mis viitab samuti laenukohustuse olemasolule. Hageja esitatust ei

nähtu, et teavet oleks kogutud nimetatud kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingute

kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju

kohta kostja maksevõimele. Samast kontoväljavõttest nähtuvad ülekanded Signe H. K.-le

selgitusega „elatusraha“, mis viitavad asjaolule, et kostjal on ülalpeetavaid. Hageja poolt välja

toodud andmetest ei nähtu, et kostja maksevõime hindamisel oleks ülalpeetavatele tehtavate

kuludega arvestatud.

Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Asjaolu, et esialgne võlausaldaja hindas küll kostja igakuist sissetulekut (2000 eurot), kuid jättis

täielikult kontrollimata kostja igakuiste kulude suuruse, ei saa vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimisel piisavaks. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 31.01.2018

lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu

intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui

tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale

lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud

tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale

tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid

kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata

krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.

14. Hageja esitas 28.12.2023 menetlusdokumendis ümberarvestuse. Hageja selgituste kohaselt on

kostja lepingu alusel teinud tagasimakseid kokku 6854,60 eurot, mis tuleb vastavalt

ümberarvestusele lugeda tasutuks põhivõla katteks. Lepingu ülesütlemise teate saatmise ajaks, s.o

seisuga 20.10.2020. a, ei olnud kostja võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega VÕS § 416 lg 1

kohaselt. Hageja palub juhul, kui kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja rikkus

5 (6)

vastutustundliku laenamise põhimõtet, mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud põhivõla

summas 2935,30 eurot (s.o osamaksed 20.10.2022 - 20.12.2023) ja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed, s.o 20.01.2024 osamakse summas 210,10 eurot. Lepingu nr XXX kohaselt

oli leping sõlmitud tähtajaga 72 kuud ning lõppes 20.01.2024 (dtl 11). Kuna leping on käesolevaks

ajaks lõppenud, siis on lõppenud ka kostja õigus raha kasutamiseks. Kostjalt kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele põhivõlg 2945,40 eurot (9800-6854,60).

15. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kuna lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning leping on

lõppenud 20.01.2024, siis on hagejal õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates lepingu lõppemisest.

16. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Tallinna Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud

seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt

jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot.

17. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes

aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

18. Kuna kohus rahuldas hagi 23,05% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja

kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 76,95% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik

6 (6)