3-24-1996/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

28. mai 2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-1996

Haldusasi

M.M. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses hambaravi

õigeaegselt osutamata jätmisega

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.M. määruskaebus Tartu Halduskohtu 31. detsembri

2024. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja M.M.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.M. määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 31. detsembri 2024. a määruse resolutsiooni punkt 1

ja saata haldusasi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks perioodi 4.

mai 2021 kuni 9. juuni 2022 osas.

3. Jätta perioodi 9. märts 2020 kuni 3. mai 2021 osas M.M. kaebus läbi vaatamata.

4. Jätta M.M. taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

5. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 1-4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul alates määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinni peetav isik M.M. esitas 8. juulil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 25 000 eurot väljamõistmiseks. Kaebaja teavitas

vanglat teda vaevanud hambavalust esmakordselt 9. märtsil 2020. Hammas parandati ära alles

9. juunil 2022. Seega kulus ühe hamba raviks kaks aastat ja kolm kuud. Kaebaja sai

hambaravi mittevõimaldamisest ja sellega sihilikult venitamisest teada ajal, kui ta enda

piinamist koges, s.o ajavahemikul 9. märts 2020 kuni 9. juuni 2022. Kaebaja esitas Viru

Vanglale 4. mail 2024 kahju hüvitamise taotluse, millele vangla ei vastanud. Kaebaja soovib

saada hüvitist piinamise eest, mis tekitati talle puuduliku hambaraviga. Tegemist on jätkuva

olukorraga ja sellepärast tuleb kogu perioodi, mil kaebaja piinles hambavalu käes, pidada

sarnastes tingimustes viibimiseks ehk jätkuvaks olukorraks. Seega on kaebaja hinnangul

kaebus tähtaegne ning kaebetähtaja ennistamiseks puudub vajadus.

2. Tartu Halduskohus lõpetas 31. detsembri 2024. a määrusega haldusasja nr 3-24-1996

menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3

alusel kaebust menetlusse võtmata.

Halduskohus leidis, et kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 4. mail 2024, ei

esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ehk kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal

ta sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada ning seetõttu ei ole ka kaebus HKMS § 47 lg 2

kohaselt tähtaegne. Selleks, et kaebus oleks tähtaegne, peab kaebaja olema kahju tekkimisest

ja kahju tekitajast teada saanud 4. mail 2021 või hiljem. Kaebaja teadis juba 2020. aasta

kevadel, et hambaraviteenuse osutamisega viivitamine tekitas talle mittevaralist kahju ning

kahju tekitajaks oli Viru Vangla. Seaduse järgi hakkab kahju hüvitamise nõude esitamise

tähtaeg kulgema kahju tekkimisest teadasaamisest, mitte kahju tekitanud tegevuse või

tegevusetuse lõppemisest.

Kohus osutas kaebetähtaja ennistamiseks taotluse esitamise võimalusele 13. novembri 2024. a

määruses, millega kohus andis tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja

jäi seisukohale, et on kaebuse kohtule esitanud tähtaegselt. Kuna kaebaja ei taotlenud kohtult

kaebetähtaja ennistamist, siis ei olnud kohtul võimalik kaebetähtaja ennistamise üle otsustada.

3. M.M. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määrus

tühistada ja võtta määruskaebus menetlusse, täites selles esitatud taotlused.

Kaebaja esitas kaebuse tähtaegselt ja kaebuses on kõik detailselt kirjas. Halduskohus lõpetas

ebaseaduslikult kohtuasja menetluse, väites nagu ei oleks kaebaja esitanud kahjunõuet

tähtaegselt. Kaebaja esitas 4. mail 2024 kahjunõude, mis hõlmas perioodi 9. märts 2020 kuni

9. juuni 2022. Kaebaja ei saanud 2020. aastal ette teada, et tema hambaraviga viivitatakse

sihilikult kaks aastat ja kolm kuud. Seega ei saanud kaebaja esitada kahjunõuet enne, kui

kahju oli tekkinud. Kui kaebaja esitas kahjunõude 4. mail 2024, siis sellest hetkest kolm aastat

tagasi on 4. mai 2021 ehk kahjunõue on tähtaegselt esitatud. Halduskohus rikkus HKMS § 2

lg-t 1, mille kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel.

Kaebaja palub määrata talle riigi õigusabi korras advokaat Robert Sprengk, sest kohus üritab

kaebaja õigusi mitte kaitsta ja kahjunõuet mitte menetleda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu määrus tühistada.

Ringkonnakohus jätab kaebuse osaliselt läbi vaatamata ning osaliselt saadab tagasi

halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

5. Halduskohus leidis, et kaebaja ei esitanud kahju hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt,

s.o kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal ta sai kahjust ja selle põhjustanud isikust

teada. Halduskohus järeldas, et kaebaja teadis juba 2020. a kevadel, et hambaraviteenuse

osutamisega viivitamine tekitas talle mittevaralist kahju ning kahju tekitajaks oli Viru Vangla.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta kahjust teadasaamise aja ja kahju tekitaja osas.

6. Kaebaja on seisukohal, et talle tekitati kahju puuduliku hambaraviga perioodil 9. märtsist

2020 kuni 9. juunini 2022. Viru Vangla esitatud tõenditest nähtub, et 27. aprillil 2020 kurtis

kaebaja hambavalu valvurile, kes teavitas sellest pereõde; 28. aprillil 2020 esitas kaebaja

vanglale kaebuse, kus märkis, et piinleb hambavalu käes ja ei saa abi ning 11. mail 2020 ja

20. mail 2020 palus kaebaja määrata tugevamad valuvaigistid või anda tangid hamba

eemaldamiseks, et ei peaks kauem piinlema. Asja materjalidest nähtuvalt määrati kaebajale

antibiootikumide ravi 3. septembril 2020 ja 24. septembril 2020, hambaarsti vastuvõtul viibis

ta esimest korda 24. septembril 2020, misjärel toimus veel mitmeid arsti vastuvõtte ja ravi

jätkus. Kaebaja hammas raviti lõplikult terveks 9. juunil 2022.

7. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema siis, kui lõppeb toiming, millega kahju tekitati.

Erandina võib see tähtaeg hakata kulgema ka enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on

ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (Riigikohtu 15. juuni 2015. a määrus

asjas nr 3-3-1-20-15 p 11, 12). Kaebaja viibis esimest korda hambaarsti vastuvõtul 24.

septembril 2020, misjärel toimus veel mitmeid vastuvõtte ja kaebajale määratud ravi jätkus

kuni 9. juunini 2022. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajale hambaravi osutamine

väljatoodud perioodi jooksul jätkuv toiming, mille kestel kaebaja olukord muutus. Algselt

hambaga seotud probleemist märku andnud valu pidi taanduma, kuna alustati ravi ning

eluliselt ei ole mõeldav, et kaebaja hammas valutas üle kahe aasta järjest. Valu tundmisel pidi

kaebaja aduma, et ta vajab koheselt arstlikku kontrolli, kuid ravi algus viibis. Ravi käigus

selgus, et hamba terveks ravimine vajas erinevaid protseduure, mida ühel arsti vastuvõtul

korraga teha ei saa. Kuna kaebaja kurtis hambavalu enda sõnul juba märtsis 2020, siis on

ilmne, et kaebaja sai talle väidetava puuduliku hambaraviga tekitatud kahjust ja kahju

tekitajast teada enne jätkuva toimingu lõppemist. Samuti pidi kaebaja saama mittevaralise

kahju tekkimisest ja selle ulatusest teada palju varem kui 4. mail 2024, mil ta esitas kahju

hüvitamise taotluse vanglale.

8. Kaebaja taotles vanglale kahju hüvitamist perioodi 9. märts 2020 kuni 9. juuni 2022 eest.

Viru Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotlust ei lahendanud ning kaebaja esitas

hüvitamiskaebuse Tartu Halduskohtule 8. juulil 2024.

9. HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus halduskohtule lubatav üksnes siis, kui kaebaja on

läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg

8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud

riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lg 3 järgi tuleb kahju hüvitamise taotlus või kaebus esitada kolme

aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai

või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või

selle põhjustanud sündmusest arvates.

RVastS § 18 lg-st 1 tulenes vanglale kahekuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks, s.t vangla

pidi kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul, hiljemalt 4. juulil 2024.

Riigikohus on selgitanud, et kui vangla ei lahenda sisuliselt kahju hüvitamise taotlust selleks

ettenähtud tähtaja jooksul, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi

hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise

taotluse esitaja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku

kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas

jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 27. aprilli 2016.

a otsuse nr 3-3-1-68-15 p 10; 17. jaanuari 2019. a määruse nr 3-17-911 p 18).

10. Vaidluse asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus

ei ole perioodi 9. märts 2020 kuni 3. mai 2021 osas esitatud RVastS § 17 lg 3 alusel

tähtaegselt. Jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa

nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva

kolme aasta eest. Kuna kaebaja esitas käesolevas asjas kahju hüvitamise taotluse vanglale 4.

mail 2024, siis saab ta hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta osas, s.t 4. mai 2021

kuni 4. mai 2024 eest. Seega on nõue perioodi 9. märts 2020 kuni 3. mai 2021 osas esitatud

tähtaja rikkumisega ja kaebus vastavas osas lubamatu. Tähtaja ennistamiseks ei näe

ringkonnakohus aluseid.

11. Seetõttu tuleb halduskohtu määrus menetluse lõpetamise kohta tühistada ja kaebaja

hüvitamisnõue, mis puudutab ajavahemikku 9. märts 2020 kuni 3. mai 2021, jätta HKMS §

151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse

läbimata jätmise tõttu. Ülejäänud osas, perioodi 4. mai 2021 kuni 9. juuni 2022 osas, on kahju

hüvitamise taotlus tähtaegne ning kaebus lubatav, kuna kaebajal on läbitud kohustuslik

kohtueelne menetlus. Selle perioodi osas tuleb kaebaja kaebus tagastada halduskohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks.

12. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kuna kaebaja ei esitanud kahju

hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt, siis seetõttu ei ole ka kaebus halduskohtule HKMS §

47 lg 2 kohaselt tähtaegne. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eristada halduskohtule kaebuse

esitamise tähtaega kohtueelses menetluses haldusorganile (vanglale) kahju hüvitamise

taotluse esitamise tähtajast. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva

jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui

seadus ei sätesta teisiti. Kuigi vangla kaebaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt ei

lahendanud, esitas kaebaja kaebuse halduskohtule 30 päeva jooksul päevast kui vangla pidi

tema kahju hüvitamise taotluse lahendama. Eelneva alusel saab järeldada, et kaebaja esitas

kaebuse halduskohtule tähtaegselt.

13. Määruskaebus sisaldab kaebaja taotlust määrata talle riigi õigusabi korras advokaat

Robert Sprengk, sest kohus üritab hüvitamisnõuet mitte menetleda.

14. Ringkonnakohus kaebaja taotlust ei rahulda. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-de 1

ja 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning riigi

õigusabi taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine

tungivat avalikku huvi.

15. Kaebaja esitas vaidlustatava halduskohtu 31. detsembri 2024. a määruse peale põhjaliku

määruskaebuse, milles toob välja oma seisukohad miks ta halduskohtu määrusega ei nõustu.

Samuti on kaebaja varasemalt korduvalt erinevatele kohtuastmetele kaebusi ja taotlusi

esitanud ning suutnud end arusaadavalt väljendada. Ringkonnakohus on seisukohal, et

kaebaja on võimeline iseseisvalt kohtule selgitama vaidlusega seotud asjaolusid. Kaebaja

suutis esitada halduskohtule arusaadava ja põhjaliku kaebuse. Samuti ei ole M.M. riigi

õigusabi taotluses ringkonnakohtule esitanud asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule alust

arvata, et ta ei ole edaspidi enam kohtumenetluses võimeline oma õigusi kaitsma. Eelnevat

arvestades leiab ringkonnakohus, et praeguses menetlusetapis ei ole vajalik kaebajale riigi

õigusabi määrata, kuna ta suudab iseseisvalt end kohtus esindada ja oma õigusi kaitsta.

Samuti olukorras, kus kaebaja taotleb halduskohtule esitatud kaebusega mittevaralise kahju

hüvitamist ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi, ei ole põhjendatud riigi õigusabi

määrata.

16. Seega ei ole M. M. riigi kulul õigusteenuse osutamine käesolevas asjas põhjendatud ning

kaebaja määruskaebuses sisalduv riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6

alusel rahuldamata.

17. Käesoleva määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)