3-24-536/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.05.2025, Tartu

Haldusasja number

3-24-536

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla 24.01.2024. a otsuse nr 6-

10/24/22264-2 tühistamiseks ja Viru Vangla

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.07.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-ile 06.09.2024 esitatud tõend (dtl 243-245).

2. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.07.2024. a

otsus muutmata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.06.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 10.11.2023 Viru Vanglale taotluse, milles ta palus algatada enda

ümberpaigutamine Viru või Tallinna Vangla avavangla osakonda, kuna täidetud on

vangistusseaduse (VangS) § 20 lg 2 nõue.

2. Viru Vangla jättis 24.01.2024. a otsusega nr 6-10/24/22264-2 X.X.-i taotluse rahuldamata.

Otsuse kohaselt vajab X.X. riskihinnangust tulenevalt tugevdatud järelevalvet. Võttes arvesse

justiitsministri 15.04.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (täitmisplaan) § 17 lg 2 p 3 on

X.X.-i ümberpaigutamine avavanglaosakonda välistatud, sest ta ei vasta avavanglasse

ümberpaigutamise tingimustele.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas X.X. 22.02.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles

ta palus tunnistada Viru Vangla tegevus õigusvastaseks. Veel palus kaebaja tunnistada

põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks täitmisplaani § 17 lg 2 p 3. Kaebaja põhjendused:

1) Vangla tugines üksnes täitmisplaanile, kuid jättis muud asjaolud arvestamata, seega ei

teostanud kaalutlusõigust. Vaidlusalune haldusakt ja tegevus on õigusvastased, sest on

kaalutlemata ja ebaproportsionaalsed ning vastuolus avavangla mõttega. Kaebaja puhul on

VangS §-s 20 sätestatud kriteeriumid täidetud, mistõttu on avavanglasse ümberpaigutamisest

keeldumine ebaproportsionaalne.

2) Riigikohus asus asjas nr 5-23-35 seisukohale, et täitmisplaan on PS-ga vastuolus.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 15.04.2024. a määrusega kaebaja 10.04.2024. a kaebuse

muutmise taotluse ning menetles kaebust Viru Vangla 24.01.2024. a otsuse tühistamiseks

ning Viru Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja Viru või Tallinna Vangla avavangla

osakonda või alternatiivselt algatada Viru või Tallinna Vangla avavangla osakonda

ümberpaigutamise menetlus.

5. Tartu Halduskohus otsustas 07.06.2024. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus

menetluses ning jättis kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus jättis 31.07.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1);

jättis rahuldamata kaebaja taotluse algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus

täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 suhtes (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõivu 20 eurot Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Vangla võttis otsuses arvesse riskihinnangust tulenevat tugevdatud järelevalve vajadust ja

kohtumenetluses viitas kaebaja ohtlikkusele, mis kajastub ka riskihindamise ankeedis.

Kohtumenetluses täpsustatud vangla selgitused lubavad asuda seisukohale, et kaebaja ei vasta

avavanglasse ümberpaigutamise tingimustele. Kuna vanglal ei olnud alust oletada, et kaebaja

ei pane toime uusi õigusrikkumisi, siis ei pidanud ta kaaluma kaebaja avavanglase

paigutamist. VangS § 20 lg-st 1 tuleneb, et uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu

olemasolu korral ei saa kinnipeetavat avavanglasse paigutada. Riskihinnangust tuleneb

kaebajale tugevdatud järelevalve vajadus. Kaebaja kuriteod, ka vanglas toime pandud,

näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. Vastustaja viitas otsuses asjakohaselt

täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 3.

2) Seaduseelnõu 650SE (muudeti VangS § 20 lg-t 2 ja võimaldati eluaegset vangistust

kandvate kinnipeetavate avavanglasse paigutamine) seletuskirjast nähtub seadusandja

eesmärk võimaldada resotsialiseerumise hõlbustamiseks paigutada avavanglasse ka väga

raske kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud isikuid. Seda eesmärki silmas pidades tuleb

vanglal eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse paigutamise otsustamiseks

hinnata isiku ohtlikkust otsuse tegemise ajal. Vastustaja seda tegi, viidates kaebaja

riskihindamise ankeedile, millest tuleneb kaebajale tugevdatud järelevalve vajadus.

3) Riigikohus leidis, et PS-ga vastuolus on täitmisplaani § 17 lg 2 p 5. Täitmisplaani § 17 lg 2

p 5 välistas elamisloata kinnipeetava avavanglasse paigutamise. Kaebaja puhul ei ole tegemist

välismaalasest kinnipeetavaga, kellel puudub elamisluba. Praeguses asjas on asjakohased

Tallinna Halduskohtu 07.06.2021. a otsuse nr 3-21-304 seisukohad (p-s 10.2). Eeltoodust

tulenevalt jäi rahuldamata taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks

täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 suhtes.

4) Teiste kinnipeetavate varasem avavanglasse paigutamine ei oma asjas tähtsust ega loo

kaebajale õigustatud lootust, et ka tema saab osa karistusest kanda avavanglas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. X.X. esitas 30.08.2024 apellatsioonkaebuse, 06.09.2024 puuduste kõrvaldamise

avalduse ja 11.09.2024. a täienduse, milles ta vaidlustas Tartu Halduskohtu 31.07.2024. a

otsust. Kaebaja märkis, et ta jääb varasemalt esitatud põhjenduste juurde. X.X. palus tühistada

Tartu Halduskohtu 31.07.2024. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus või

alternatiivselt saata asi uueks lahendamiseks halduskohtule teisele koosseisule. Kaebaja

põhjendused:

1) Kohus rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6

lg-st 1 ja lg 3 p-st c tulenevat õigust õiglasele kohtumenetluses, kuna jättis kohtuistungi

korraldamata ja tunnistajad küsitlemata.

2) Haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja § 56 lg-te 1-3 ning PS § 11

tingimustele. Kohus asus vangla eest haldusakti ja kaebaja avavanglasse ümber paigutamata

jätmist põhjendama, millega rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-s 158

sätestatut.

3) Kohus jättis tähelepanuta, et kaebajale ei ole taotluse menetlemise käigus uut

riskihinnangut teostatud, selle teostamisest kaebajat teavitatud ega kaebajale neid põhjendusi

esitatud.

4) Kohus väljus kaebuse piiridest, sest asus otsuses tuginema kaebaja minevikule ning

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-21-939, mis ei ole asjakohased.

5) Ühtedele antakse võimalusi korduvalt, kuid teistele ei anta üldse võimalust. Asjas nr

3-20-144 kohtud tühistasid Tartu Vangla keelduva otsuse ning tänaseni on isik vabaduses

enne tähtaega vabastatuna ja elab seaduskuulekat elu.

6) Kaebaja puhul on kohaldatav VangS § 20 lg 2, mis ei näe ette keeldumise kriteeriumina

vangla märgitud põhjust, et kaebaja viibib tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kaebus tuleb

rahuldada, tühistada vaidlustatud otsus ning kohustada vastustajat avavanglasse paigutamise

haldusakti andma või paigutama kaebaja avavangla osakonda (toimingut tegema) või

toimingu tegemist uuesti otsustama.

8. Viru Vangla palus 26.09.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vangla väitel esineb X.X.-i puhul avavanglasse paigutamist välistav asjaolu, kuna tegemist on

kinnipeetavaga, kes vajab tugevdatud järelevalvet. X.X. ei vasta täitmisplaani § 17 lg 2 p 3

nõuetele, mis välistab tema paigutamise avavanglasse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus kaebaja ja vastustaja seisukohti

ning muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel eksinud materiaalõiguse

normide kohaldamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise.

Ka ei ole halduskohus rikkunud menetlusnorme, mis võiks anda kaebaja alternatiivse taotluse

rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, millele halduskohus

on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja väitel rikkus halduskohus EIÕK art 6 lg-st 1 ja lg 3 p-st c tulenevat õigust

õiglasele kohtumenetlusele, kuna jättis kohtuistungi korraldamata ja tunnistajad küsitlemata.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Tartu Halduskohus otsustas 07.06.2024. a määruses

vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses ja jättis kaebaja taotluse tunnistajate

ülekuulamiseks rahuldamata, kuna kaebaja poolt taotletud tunnistajate ütlustel ei ole asjas

tähtsust (dtl 203-205). Halduskohtu arvates ei olnud asja sisulisel lahendamisel vajalik

tõendada, mida on vanglaametnikud 15 aasta jooksul kaebaja suhtes teinud või tegemata

jätnud. Ka oli kaebaja suutnud oma selgitused ja väited kohtule arusaadavalt esitada.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et õigus kohtuistungi korraldamiseks ei ole

absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Asja

läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsustus ning kohus ei ole seotud

menetlusosaliste tahteavaldustega. Käesolevas haldusasjas said pooled korduvalt oma

seisukohti selgitada halduskohtule esitatud menetlusdokumentides ja esitada vastuväiteid

vastaspoole seisukohtadele. Apellatsiooniastmes kaebaja kohtuistungi korraldamist ei

taotlenud. Ka ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses selgitanud, millist lisaväärtust oleks

kohtuistungi korraldamine asja lahendamisele juurde andnud või kuidas tunnistajate üle

kuulamata jätmise tõttu jõudis halduskohus ekslikule otsusele. Seda arvestades keeldus

halduskohus põhjendatult tunnistajate ülekuulamisest ja kohtuistungi korraldamisest.

Halduskohus ei rikkunud oma tegevusega EIÕK artiklit 6.

12. Kaebaja väitel väljus halduskohus kaebuse piiridest, sest asus otsuses tuginema kaebaja

minevikule ning Riigikohtu lahendile asjas nr 3-21-939, mis ei ole asjakohased. Esmalt

märgib ringkonnakohus, et halduskohus ei ole kohtuotsuses tuginenud Riigikohtu lahendile

asjas nr 3-21-939. Kaebaja väide on ekslik ka ülejäänud osas. HKMS § 2 lg 3 kohaselt

lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses.

Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel. Vaidluse eseme määravad

halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 ja kaebuse alus

(HKMS § 41 lg 1 ls 1). Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses

esitatud, ega ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1 ls 2). Kaebuse piiridest väljumisega oleks

HKMS § 2 lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus teeb otsuse nõude kohta,

mida kaebaja ei ole esitanud. Käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Halduskohtu

menetluses oli kaebaja kaebus Viru Vangla 24.01.2024. a otsuse tühistamiseks ning Viru

Vangla kohustamiseks paigutada kaebaja Viru või Tallinna Vangla avavangla osakonda või

alternatiivselt algatada Viru või Tallinna Vangla avavangla osakonda ümberpaigutamise

menetlus. Halduskohtu otsusest nähtuvalt lahendas kohus eelnimetatud nõudeid, jättes

kaebuse tervikuna rahuldamata. Seega ei saa väita, et halduskohus oleks kaebuse piiridest

väljunud.

13. Kaebaja väitel on tema puhul kohaldatav VangS § 20 lg 2, mis ei näe keeldumise

põhjusena ette kaebaja viibimist tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kaebaja jätab samas

arvestamata, et lisaks VangS §-le 20 on avavanglasse ümberpaigutamise tingimused

sätestatud ka täitmisplaani §-s 17 ning neid sätteid tuleb kohaldada koosmõjus. Täitmisplaani

§ 17 lg 2 p 3 näeb ette, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutatava

kinnipeetava üle peab riskihinnangust tulenevalt puuduma tugevdatud järelevalve vajadus.

Seega ei ole tähtis ainult VangS § 20 lg-s 2 sätestatud ajalise kriteeriumi täitmine. Vangla on

täitmisplaani § 17 lg 2 p 3 eeldust kaebaja puhul õigesti hinnanud. Olukorras, kus

kinnipeetava riskihinnangust nähtuvalt on vajadus kinnipeetava suhtes tugevdatud järelevalve

kohaldamise järele, ei saa vangistuse täideviimise eesmärke saavutada avavanglaosakonna

leebemates tingimustes. VangS § 20 ja täitmisplaani § 17 ei anna kinnipeetavale subjektiivset

õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse (RKHKm 10.04.2019, 3-18-111, p 18).

Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda kaebajaga, et vangla rikkus haldusakti andmisel

põhjendamiskohustust ning et halduskohus arvestas põhjendamatult vangla poolt

kohtumenetluses antud selgitustega.

14. Halduskohus märkis otsuses ka seda, et jätab tähelepanuta kaebaja väited seonduvalt teiste

kinnipeetavate avavanglasse paigutamisega. Ka selle halduskohtu seisukohaga tuleb nõustuda.

HKMS § 44 lg-st 1 lähtudes saavad kaebuse aluseks olla üksnes kaebaja enda subjektiivsete

õiguste võimalike rikkumistega seotud asjaolud. Kaebajal on subjektiivne õigus, et tema

avavanglasse paigutamine otsustatakse õiguspäraselt. Teiste kinnipeetavate varasem

avavanglasse paigutamine ei oma asjas tähtsust ega loo kaebajale õigustatud lootust, et ka

tema saab osa karistusest kanda avavanglas. Kaebaja viide haldusasjas nr 3-20-144 tehtud

kohtulahenditele on seetõttu asjakohatu.

15. Kaebaja väitel jättis halduskohus tähelepanuta, et kaebajale ei ole taotluse menetlemise

käigus uut riskihinnangut teostatud, selle teostamisest kaebajat teavitatud ega kaebajale

vastavaid põhjendusi esitatud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on uue asjaoluga, mida

kaebaja halduskohtus ei väitnud. HKMS § 198 lg 3 järgi peab menetlusosaline

ringkonnakohtule esitatud uue asjaolu lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või

kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu tähelepanuta. Kaebaja ei ole uue asjaolu

esitamist alles ringkonnakohtu menetluses põhjendanud, mistõttu jääb kaebaja väide

tähelepanuta.

16. Kaebaja esitas 13.01.2025 ringkonnakohtule kirja, mis on pealkirjastatud vastuväitena

kohtu tegevusele. HKMS § 90 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu

tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige

menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus

määrusega. Käesoleval juhul palus kaebaja 12.01.2025. a kirjas teatada, millal kohus plaanib

otsuse teha ning ringkonnakohus vastas 13.01.2025, et asjas tuleb lahend eeldatavasti

hiljemalt käesoleva aasta augustis. Menetlusosalisel on õigus esitada vastuväide kohtu

sellisele tegevusele, mis on sooritatud menetluse juhtimisel, ning menetlussätte rikkumisele.

Kaebaja 12.01.2025. a kirjale vastamist ei saa pidada menetluse juhtimiseks ega ka ühegi

menetlussätte rikkumiseks, mistõttu ei käsitle ringkonnakohus kaebaja 13.01.2025. a kirja

vastuväitena kohtu tegevusele HKMS § 90 tähenduses ning jätab selle tähelepanuta.

17. Kaebaja esitas 06.09.2024 tõendina ümberkirjutuse Tartu Ringkonnakohtu määrusest asjas

nr 1-15-7765 (dtl 243-245). HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi

ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Tõend tuleb kaebajale tagastada, sest see ei seondu käesoleva

vaidlusega.

18. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 31.07.2024. a otsuse muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.

Ringkonnakohus jätkas 09.09.2024. a määrusega (dtl 247-249) kaebajale antud menetlusabi

kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab

apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot)

apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

1. Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks kohtuotsuse avaldamisel

asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)