3-24-1533/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-24-1533

28. mai 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses tugevdatud järelevalve kohaldamisega ajavahemikel 11.

märts – 14. aprill 2021 ning 2. veebruar 2023 – 11. märts 2024

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Ülo Anijalg

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Jätta rahuldamata X-i taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. juunil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-1533

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X esitas 11. märtsil 2023 Viru Vanglale kahju hüvitamise

taotluse nr 6-16/24/48-1, milles ta soovis mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et ta viibib

alates 2017. aastast tugevdatud järelevalvega osakonnas ning tugevdatud järelevalve

osakonnas kehtivate tingimuste ja piirangute eest (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl)

25-28).

2. Viru Vangla jättis 8. mai 2024. a otsusega nr 6-16/24/48-2 kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata (dtl 22-24). Kuna kaebaja ei viibinud Viru Vanglas alates 2017. aastast

järjepidevalt, siis käsitles vangla kahjunõudes ajavahemikku 2. veebruar 2023 kuni

kahjunõude esitamiseni 11. märts 2024. Vangla selgitas, et kuna kaebaja vajab jätkuvalt

tugevdatud järelevalvet, siis on põhjendatud tema paiknemine Viru Vangla 2. üksuses

justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 5 lg 1 p 7

alusel. Kaebaja väited mõtestatud tegevuse puudumisest ei ole põhjendatud, kuna talle on

võimaldatud erineval moel vaimset stimulatsiooni. Kaebaja esitas erinevaid üldsõnalisi

etteheiteid erinevate toimingute osas (nt läbiotsimised, meedikute vastuvõtud), kuid ei toonud

välja ühtegi konkreetset juhtumit oma väidete tõendamiseks.

3. X esitas 21. mail 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot seonduvalt kaebaja suhtes õigusvastaselt

erirežiimi (tugevdatud järelevalve) kohaldamisega. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja

tugevdatud järelevalvega osakonnas alates 6. jaanuar 2017 kuni 14. aprill 2021 ja alates 2.

veebruarist 2023 viibib ta uuesti erirežiimil. Tugevdatud järelevalve kohaldamisega alandati

kaebaja inimväärikust. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus ning tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks lünk vangistusseaduses

(VangS), kuna seal puudub regulatsioon tugevdatud järelevalve (erirežiimi) kohaldamise osas.

Kaebaja palub kohtul kohaldada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtupraktikat ja

arvestada rahvusvahelise õigusega ning vajadusel jätta kohaldamata vastav riigisisene õigus

(dtl 1-14).

4. Tartu Halduskohus võttis 27. mai 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks Viru Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 30-31).

5. Viru Vangla esitas 1. juulil 2024 vastuse kaebusele (dtl 50-54).

6. Kaebaja esitas 16. augustil 2024 täiendavad selgitused (dtl 62-66).

7. Viru Vangla esitas 2. septembril 2024 täiendavad selgitused (dtl 104-106).

8. Tartu Halduskohus tagastas 4. septembri 2024. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja

nõudis ajavahemikul 6. jaanuar 2017 – 10. märts 2021 tugevdatud järelevalve kohaldamisega

põhjustatud kahju hüvitamist (dtl 108-111). Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale

määruskaebuse (dtl 115-117). Tartu Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2024. a määrusega

määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata (dtl 121-124). Kaebaja esitas

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse (dtl 128-130), mille Riigikohus jättis 18.

veebruari 2025. a määrusega menetlusse võtmata (dtl 134).

9. Viru Vangla esitas 5. märtsil 2025 täiendavad selgitused (dtl 145-146).

10. Tartu Halduskohus tagastas 6. märtsi 2025. a määrusega vastustajale 5. märtsi 2025. a

vastuse lisad 1-4 ning kuulutas menetluse haldusasjas nr 3-24-1533 Viru Vangla 5. märtsi

3-24-1533

2025. a vastuse lisade 5-8 ja 10-11 osas kinniseks. Seejuures piiras kohus kaebaja õigust

tutvuda Viru Vangla poolt 5. märtsil 2025 kohtule esitatud vastuse lisadega 5-7 ja 10-11 ning

saada neist ärakirju ja jättis rahuldamata Viru Vangla 5. märtsi 2025. a taotluse varjata

kaebaja eest 5. märtsi 2025. a vastuse lisa 8 (dtl 276-278).

11. Viru Vangla esitas 11. aprillil 2025 täiendavad seisukohad (dtl 287).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise

eest, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:

1) Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta puudub vastavasisuline kirjalik

otsus. Vangla koostab kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta

riskihinnanguid iga aasta, kuid ei avalda kaebajale mingisugust teavet menetluse kohta.

Vangla ei esita kaebajale tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta põhjendusi

ega anna võimalust esitada omapoolset seisukohta.

2) Kaebaja suhtes pikaajalise erirežiimi kohaldamine ja selle kohta kirjalike põhjendatud

otsuste tegemata jätmine on vastuolus Euroopa vangistusõigusega ja EIK praktikaga. Kaebaja

ei ole nõus, et jätkuv, rutiinne ja diskrimineeriv ohtliku kinnipeetava režiimi alusel kasutatud

meetmete rakendamine on vangla turvalisuse säilitamiseks vajalik või kooskõlas Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3.

3) Kaebaja õiguste riive EIÕK artiklite 3, 5, 8, 9 ja 14 tähenduses on oluliselt intensiivsem

tugevdatud järelevalvega osakonnas kui tavaosakondades paiknevatel kinnipeetavatel.

Kaebaja suhtes kohaldatakse mh järgmisi meetmeid: vangistamine spetsiaalses kõrgendatud

turvalisusega vanglatiivas; kambrisiseste ja -väliste liikumiste suurendatud järelevalve, sh

ühendatud vangiahelate (ühendatud käe- ja jalaraudade) kasutamine alati, kui kaebaja viiakse

vanglast välja; eraldamine vangla kogukonnast; osakonda sisenemisel ja väljumisel rutiinsete

läbiotsimiste toimumine; spordirajatiste (staadion, spordisaal jne) kasutamise keelamine;

õppimisvõimaluste puudumine, st koolis käimine on keelatud; jalutamine ainult hoone katusel

asuvas rõhuva õhkkonnaga väikses (ca 10 m²) betoonkastis; kabelis käimise keelamine; oma

osakonnas liikumisvabaduse piiramine miinimumini, s.o 4 tundi ööpäevas (tavaosakondades

on see 8-12 tundi ööpäevas); meedikute vastuvõtud toimuvad alati valvurite juuresolekul.

Tugevdatud järelevalvega osakonnas puudub kaebaja jaoks piisav mõtestatud tegevus.

Kaebajal ei võimaldata osaleda huviringides, kursustel ega üheski muus tegevuses.

4) Tugevdatud järelevalvega osakonnas on pidevalt vähemalt üks valvur, kes viibib

kinnipeetavatega samas alas ning kes jälgib ja kuulab pealt kõiki vestlusi, tegevusi jms.

5) Kaebajal ei ole kordagi lubatud osaleda üheski tegevuses ega ürituses teiste osakondade

kinnipeetavatega. Vanglas on toimunud erinevad võistlused (male, mälumäng jne), kus saavad

osaleda kõik kinnipeetavad, v.a kinnipeetavad tugevdatud järelevalvega osakonnast. Kaebajal

ei ole lubatud osaleda ka Eesti Vabariigi aastapäeva aktustel spordisaalis, emadepäeva,

isadepäeva jne üritustel.

13. Viru Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohtumenetluses antud selgitustes märkis vastustaja järgmist.

1) Kaebaja on tõlgendanud erinevaid EIK lahendeid seoses nn erirežiimi kohaldamisega

meelevaldselt ning püüdnud teadlikult moonutada nende tegelikku sisu. Kaebaja poolt

3-24-1533

viidatud EIK lahendites ei ole rõhuasetus isikute viibimisel tugevdatud järelevalve osakonnas,

vaid ennekõike konkreetsete isikute käitumisel ja nende konkreetsete isikute suhtes

kohaldatud piirangutel, mis seisned ennekõike eraldatud lukusatud kambrisse paigutamises.

Seetõttu ei ole kaebaja poolt viidatud EIK lahendid käesoleva vaidluse asjaolusid silmas

pidades asjakohased ega põhjendatud.

2) Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

komitee (CPT) seisukohad on oma olemuselt soovituslikud ega ole siduvad. Vastustaja on

järginud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ning kaebaja on paigutatud tugevdatud järelevalve

osakonda lähtudes tema riskihindamise tulemusest. Kuivõrd vanglasisene paigutamine on

käsitatav toiminguna ning toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded,

siis ei ole kaebaja etteheited kirjaliku otsuse puudumise osas põhjendatud.

3) Vanglal ei ole kohustust viia läbi riskihindamisi igal aastal. Juhul, kui varasemalt on

koostatud riskihindamine, siis võib sellest lähtuda ka tulevikus. Kohustus läbi viia korduv

riskihindamine tuleneb ainult siis, kui ilmnevad uued asjaolud, mis mõjutavad täitmiskava

täitmist. Kaebajal on ise võimalus anda teada asjaoludest, mis võivad olla käsitletavad uue

riskihindamise läbiviimise alusena, aga ka tunda huvi enda tugevdatud järelevalve osakonnas

viibimise üle. Seetõttu on kaebaja väited riskihindamise nn täieliku salajasuse osas

põhjendamatud.

4) Hõive (kool, töötamine, huvitegevus, sh sportimine ja usuline tegevus) toimub tugevdatud

järelevalvega üksuses üksusesiseselt; üldharidusõpe toimub individuaalselt – õpetaja tuleb

tunniplaani kohaselt üksusesse, viib tunnid läbi õpilasele selleks eraldatud ruumis (nt

grupitööruum); sportimisvõimalused on loodud üksuse päevaruumidesse (trenažöör,

velotrenažöör, võimlemismatid, lõuatõmbekangid); usuline tegevus on enamasti individuaalne

– vestlused kaplaniga (kaplan tuleb üksusesse), samuti on tehtud nn ka grupis usulist tegevust

(nt ühe osakonna kinnipeetavad koos, kes soovivad, grupitööruumis ning kaplan seal tegeleb

nendega).

5) Kaebajaga on läbi viidud individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevusi (vestlused

psühholoogi, sotsiaaltöötaja ja kaplaniga). Kaebaja saab jätkuvalt pidada lähedaste ja

tuttavatega kirjavahetust ning helistada neile telefoniga. Samuti on tal lähedaste ja tuttavatega

pidevalt toimunud kokkusaamisi, sh ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Kaebajal

võimaldatakse lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju, samuti ka raamatukogust toodud

raamatuid. Tal on võimalik ka tööd teha, kuivõrd see on temale seadusest tulenev kohustus.

Samas on ta alati töötamisest keeldunud. Lisaks on kaebaja aktiivselt osalenud pakutud

huvitegevuses (lauamängud, viktoriin). Kaebajal on võimalik suhelda vahetult ja

kirjavahetuse teel osakonnas paiknevate kaaskinnipeetavatega ja suhelda ka

vanglaametnikega. Kaebaja omab kõrgharidust, mistõttu ei ole talle hariduse omandamine

riskihindamise põhjal riskide maandamiseks planeeritud.

6) VangS § 68 lg 1 ja justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve

korraldus vanglas“ §-s 32 on sätestanud juhud, millal on õigus ja kohustus läbiotsimisi teha.

Vastustaja on järginud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja kohustusi.

7) Seaduses ei ole sätestatud kindlaid nõudeid jalutusbokside tingimuste osas, vaid eelkõige

peab VangS § 55 lg 2 kohaselt olema tagatud värskes õhus viibimise võimalus üks tund

päevas. Katusepealsed jalutusboksid on suurusega 22,2 – 23,2 m2. Jalutusboksid täidavad oma

eesmärki ning kõik Viru Vangla hooned, sh jalutusboksid, vastavad ehituslikele nõuetele.

3-24-1533

8) Kaebaja kannab karistust tema poolt toime pandud kuritegude eest ning ta ei saa eeldada, et

tal oleks õigus privaatsusele sarnases ulatuses kui vabaduses viibides.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kaebaja on esitanud kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

tugevdatud järelevalve kohaldamisega ajavahemikul 11. märts 2021 – 14. aprill 2021 ning 2.

veebruar 2023 – 11. märts 2024.

15. Kohtu hinnangul ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub

vastustaja põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 165 lg 2).

Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus järgmist.

16. RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud

kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming

õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 7 lg 1 tähendab, et kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku

võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste

rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel;

5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

17. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg

2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse

kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise

raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid

asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

18. Kaebaja leiab, et kuna ta on pärit Harjumaalt, peaks ta elukohast lähtuvalt olema Viru

Vangla asemel Tallinna Vanglas. Kaebaja heidab vastustajale ette, et tugevdatud

järelevalvega osakonda paigutamise kohta puudub vastavasisuline kirjalik otsus. Kaebaja

õiguste riive on kaebaja hinnangul oluliselt intensiivsem tugevdatud järelevalvega osakonnas

kui tavaosakondades paiknevatel kinnipeetavatel. Kaebaja on selgitanud, et mittevaraline

kahju seisneb inimväärikuse alandamises, millega põhjustati psüühilisi kannatusi ning

sotsiaalsete suhete ja oskuste kahjustamist. Kaebaja soovib mittevaralise kahju hüvitiseks

4000 eurot. Kokkuvõttes lahendab kohus küsimust, kas kaebaja suhtes kohaldati tugevdatud

järelevalvet õigusvastaselt ning kas kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleb

hüvitada rahas.

19. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani

alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu,

tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Sama sätte lõike 2 kohaselt paigutatakse kinnipeetav

kambrisse või tuppa. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse „Vangla sisekorraeeskiri“

(edaspidi VSKE) § 6 lg 1 täpsustab, et tuba või kamber, kuhu kinnipeetav paigutatakse, on

ühe- või mitmekohaline. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-s 12

sätestatud eraldihoidmise printsiipi ja julgeolekukaalutlusi (VSKE § 5). VangS § 12 lg 1

nimetab isikute grupid, keda tuleb hoida teineteisest või teistest kinnipidamisasutuses

viibivatest isikutest eraldi, ning VangS § 12 lg 2 kohaselt võib vanglateenistus erandkorras

3-24-1533

paigutada kinnipeetavaid eraldi ka VangS § 12 lg-s 1 nimetamata tunnuste alusel.

Kohtupraktikas on selgitatud, et vangla kontekstis tuleb vastavat kaalutlust teostades ja VangS

§ 12 lg-s 2 sätestatud erandolukorda sisustades arvestada eelkõige julgeolekuabinõude ja

distsipliiniga. Vanglal on suur kaalutlusõigus kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel (vt nt

Riigikohtu 19. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-76-11; 28. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-

3-1-10-11, p 14). VangS ja VSKE eristavad vanglasse paigutamist, ümberpaigutamist ning

vanglasisest paigutamist. Viru Vangla kodukorra p 3.9 kohaselt otsustab kinnipeetava

vanglasisese paigutuse üksus. Viru Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on üldjuhul

vanglasisese ümberpaigutamise puhul tegemist julgeoleku tagamisega vanglas. Kinnipeetav

paigutatakse vanglasiseselt ringi, kui ta ohustab teisi kinnipeetavaid või ohustab (ohustavad)

tema julgeolekut teine kinnipeetav (teised kinnipeetavad).

20. Kaebaja leiab, et oma elukohast lähtuvalt peaks tema viibimiskoht olema Tallinna

Vanglas. Kohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et paigutamise õiguspärasuse

kontrollimisel ei ole vajalik hinnata, kas ja mil määral on osakondades kinni peetavate isikute

õigused tagatud, vaid üksnes seda, kas esinevad vastavasse osakonda paigutamiseks vajalikud

alused. Kuigi justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi

täitmisplaan) § 5 lg 2 p 1 sätestab, et Tallinna Vanglasse paigutatakse meessoost kinnipeetav,

kelle elukoht on Harju, Hiiu, Järva, Lääne, Pärnu, Rapla või Saare maakonnas, kohaldatakse

sätet vaid juhul, kui paigutamiseks ei esine täitmisplaani § 5 lõikes 1 sätestatud alust.

Praegusel juhul esines täitmisplaani § 5 lg 1 p-s 7 sätestatud alus – kaebaja on meessoost

kinnipeetav, kes riskihinnangust tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet. Sellisel juhul

paigutatakse kinnipeetav Viru Vanglasse. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei sisalda

õigusnorme, millel saaks rajaneda kaebaja õigus nõuda enda vanglasisest ümberpaigutamist

vastavalt tema isiklikule soovile.

21. Viru Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebaja paigutati tugevdatud järelevalvega

osakonda vastavalt riskihindamise tulemusele, mille kohaselt esineb kaebajal tugevdatud

järelevalve vajadus (dtl 104). Riskihindamise koostab inspektor-kontaktisik või muu riske

hindav ametnik ning kinnipeetava riskihindamise tulemused on aluseks kinnipeetava

täitmiskava koostamisele (justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava

individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (edaspidi määrus nr 21) § 3 lg 1

ja lg 2 ls 2). VangS § 16 lg 1 p 1 kohaselt nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas

ette muu hulgas tema paigutamine vanglas.

22. Vastustaja on kohtule edastanud 20. jaanuari 2021 (dtl 158-211) ja 31. jaanuari 2023 (dtl

212-269) riskihindamise ankeedid, millest lähtuti nimetatud ajavahemikel ning on selgitanud,

et tugevdatud järelevalve vajadust hinnatakse riskihindamise ankeedis alatest p-st 10.2.1 (dtl

273). 20. jaanuaril 2021 koostatud riskihindamise ankeedi kohaselt esines kaebaja osas

tugevdatud järelevalve vajadus ning sellest lähtuti ajavahemikus 11. märts 2021 – 14. aprill

2021. 31. jaanuaril 2023 koostatud riskihindamise ankeedi kohaselt esines kaebaja osas

jätkuvalt tugevdatud järelevalve vajadus ning sellest lähtuti ajavahemikus 2. veebruar 2023 –

11. märts 2024. Kuigi kaebaja märgib, et teda on käsitletud ohtliku kinnipeetavana juba

seitsme aasta pikkusel perioodil, mil tema suhtes kasutatakse kõrgendatud turvameetmeid ja

erinevaid piiranguid, on kohtu menetluses kaebaja kaebus ajavahemike 11. märts 2021 – 14.

aprill 2021 ning 2. veebruar 2023 – 11. märts 2024 kohta ning sellest ajavahemikust kohus ka

lähtub. Siiski olgu märgitud, et ajavahemikul 14. aprill 2021 – 2. veebruar 2023 viibis kaebaja

Tallinna Vanglas.

23. Riskihindamise ankeetidest nähtub, et vastustaja on teinud kaebaja ohtlikkuse põhjaliku

analüüsi, mille tulemusena on kaebaja 2021. a riskihindamise ankeedis hinnatud

kõrgohtlikuks avalikkusele ja 2023. a riskihindamise ankeedis üliohtlikuks avalikkusele.

3-24-1533

Riskihindamise ankeetides on kaebaja kohtlemistase märgitud „kõrge“. Vastustaja on

selgitanud, et kui riskihindamise tulemuseks on „kõrge“, siis tuvastatakse isiku osas

tugevdatud järelevalve vajadus. Samuti on vastustaja seisukohal, et kaebaja osas on ohte

vähendavaks teguriks karistuse kandmine tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kaebaja

ohtlikkus (üliohtlik: avalikkus (risk ühiskonnas)) on kinnitust leidnud ka kaebaja suhtes

koostatud individuaalsetes täitmiskavades (dtl 77-80, 84-87, 92-94).

24. 11. märtsi 2020. a kinnipeetava individuaalses täitmiskavas on lahtris „ohtlikkus,

ohustatus, muud turvalisusriskid“ märgitud: „Kõrgohtlik: avalikkus (risk ühiskonnas). X-i on

kriminaalkorras karistatud kolmel korral (kaks kehtivat karistust), reaalset vanglakaristust

kannab teist korda. Kuritegude raskusastmed on erinevad- esimest korda karistati

kriminaalkorras 1981. aastal avaliku varguse ja grupiviisile vägistamise eest. Teist korda

karistati kinnipeetavat dokumentide võltsimise, väljapressimise ning kuritegeliku ühenduse

juhtimise/organiseerimise eest. Viimane süüdimõistmine on seotud suure varalise kasu

saamise eesmärgil suures koguses narkootilise aine, ebaseadusliku käitlemise finantseerimise

ning sellega narkootilise aine ebaseaduslikule omandamisele, valdamisele, veole ja

vahendamisele ja edasiandmisele kaasaaitamises grupi poolt. Viimased kaks kuritegu on

toime pandud majandusliku kasu saamise eesmärgil, kuritegelikul teel. Turvalisusriskid:

usalduse kaotus.“. 6. märtsi 2023. a kinnipeetava individuaalses täitmiskavas on lahtris

„ohtlikkus, ohustatus, muud turvalisusriskid“ märgitud: „Üliohtlik: avalikkus (risk

ühiskonnas) X-i on kriminaalkorras karistatud neljal korral (kolm kehtivat karistust), reaalset

vanglakaristust kannab teist korda. Esimest korda karistati kriminaalkorras 1981. aastal

avaliku varguse ja grupiviisile vägistamise eest. Teist korda karistati kinnipeetavat

dokumentide võltsimise ja kasutamise, väljapressimise ning kuritegeliku ühenduse

organiseerimise eest. Kolmandat korda karistati kinnipeetavat suure varalise kasu saamise

eesmärgil suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise finantseerimise ning

sellega narkootilise aine ebaseaduslikule omandamisele, valdamisele, veole ja vahendamisele

ja edasiandmisele kaasaaitamisega grupi poolt. Esimene kuritegu erineb kahest viimasest.

Viimased süüdimõistmised on seotud kuritegeliku ühenduse juhtimisega ja toime pandud

majandusliku kasu saamise eesmärgil. Soodusteguriks kuritegelikku ühendusse kuulumine.

Praegu kannab karistust lõhkeseadeldise või selle olulise osa, välja arvatud lõhkeaine, või

lahingumoona või selle olulise osa ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise,

edasitoimetamise, võõrandamise, üleandmise või muu ebaseadusliku käitlemine. Sama teo

eest, kui teo objektiks või vahendiks on olnud lahingumoon suures koguses ja sellega on

põhjustatud oht paljude inimeste elule või tervisele; Tulirelva, selle olulise osa või

laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud laskemoona ebaolulises koguses

ebaseaduslik käitlemine; Tsiviilkäibes keelatud tulirelva, selle olulise osa või laskemoona

ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik

käitlemine; Tulirelva helisummuti, laser- või öösihiku ebaseadusliku käitlemise eest. Tegu on

etteplaneeritud ja tahtlik. Soodusteguriks kuritegelikku ühendusse kuulumine.

Turvalisusriskid: usalduse kaotus.“. Samal seisukohal on vastustaja olnud ka 21. veebruari

2024. a kinnipeetava individuaalses täitmiskavas.

25. Kehtiv õigus ei määratle ammendava loeteluna, milliseid asjaolusid tuleb ohuhinnangu

andmisel arvesse võtta. Määruse nr 21 § 3 lg 4 kohaselt annab riske hindav ametnik hinnangu

asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad sellele, et isik võib

endale ja teistele ohtlik olla, ning analüüsib riskihinnangus kinnipeetava kuritegelikku

käitumist; eluaset; tööd ja haridust; majanduslikku toimetulekut; suhteid; sõltuvusainete

tarbimist ja probleemkäitumist; tervist ja emotsionaalsest seisundit; mõtlemist ja käitumist;

hoiakuid; ohtlikkust. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 8 tuleneb vanglateenistusele õigus

saada karistusregistri arhiivist andmeid kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamiseks.

3-24-1533

Ohutaseme hindamisel saab seega muude andmete seas aluseks võtta ka teavet varasemate

süütegude kohta.

26. Riskihinnangutes on vastustaja tugevdatud järelevalve vajaduse üle hindamisel võtnud

arvesse mh nii kaebaja poolt toime pandud kuritegusid kui kuritegude toimepanemise

eesmärke, samuti kuritegeliku ühenduse loomist. Riskihinnangus on analüüsitud, millistel

asjaoludel võib kaebaja ohtlikkus suureneda ning millal ja millistes tingimustes on oht kõige

tõenäolisem.

27. Nii riskihindamise ankeedid kui kaebaja suhtes koostatud individuaalsed täitmiskavad

võimaldavad kohtul järeldada, et vastustaja on teinud hindamise ja võtnud arvesse asjakohase

teabe, et hoida kaebajat tugevdatud järelevalvega osakonnas. Kuna kaebaja vajab tugevdatud

järelevalvet, siis on põhjendatud tema paiknemine Viru Vangla 2. üksuses täitmisplaani § 5 lg

1 p 7 alusel. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja on paiknenud Viru Vangla 2. üksuse V7 ja

V8 osakondades. Justiitsministri 13. juuni 2006. a määruse nr 20 „Viru Vangla moodustamine

ja põhimäärus“ § 142 kohaselt on teise üksuse põhiülesanne korraldada pidevat tugevdatud

järelevalvet vajavate kinnipeetavate järelevalvet ja vangistuse täideviimist.

28. Kuivõrd vanglasisene paigutamine on käsitatav toiminguna (Riigikohtu 26. mai 2008. a

otsus asjas nr 3-3-1-20-08) ning toimingule ei kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad

nõuded, siis ei ole kaebaja etteheited kirjaliku otsuse puudumise osas põhjendatud. Sellest

tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja seisukoht, et vangla tegevus on õigusvastane, kuna

tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise kohta puudub vastavasisuline kirjalik otsus.

29. Kaebaja märgib, et vangla ei esita kaebajale tugevdatud järelevalvega osakonda

paigutamise kohta põhjendusi ega anna võimalust esitada oma seisukohta, mistõttu käib kogu

menetlus kaebaja jaoks salaja. Riskihindamise ankeet ja selle sisu ei kuulu tõepoolest

kinnipeetavatele automaatselt avaldamisele (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2025. a

määrus asjas 3-24-2506, p 29). Tagaselja kinnipeetava kohta otsuste langetamine võib küll

olla ärritav nagu väidab kaebaja, kuid riskihindamise ankeedi kaebaja eest varjamine ei ole

õigusvastane. Kohtul puudub alus kahelda Eesti vanglates riskihindamisel kasutatava

metoodika usaldusväärsuses ja teaduspõhisuses. Kinnipeetaval puudub õigus ja ka erialane

teadmine osaleda tema suhtes läbi viidava riskihindamise meetodite valikul.

30. Riskihindamise ankeet on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks

avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-de 9 ja 12 alusel. Ankeet sisaldab andmeid, mis

võivad avalikuks tuleku korral kahjustada vangistuse täideviimist ning võimaldavad saada

teavet vanglatöös kasutavate meetodite ja taktika kohta. Ankeedist nähtub, millised

konkreetseid andmeid vangla analüüsib ja millist metoodikat kasutab. Neid andmeid teades on

kinnipeetaval vanglale edastavate andmetega tulevikus manipuleerida ja seeläbi ka vangla

otsuseid endale meelepärases suunas mõjutada, mis omakorda võib takistada vangistuse

tõhusat täideviimist tulevikus. Vastustaja huvi andmete saladuses hoidmises kaalub üles

kaebaja huvi nende andmetega tutvuda. Juhul, kui kinnipeetaval õnnestub ankeedi

küsimustikku ja metoodikat teades saavutada tegelikust madalam riskitase, ei ole võimalik

vangistuse täideviimise eesmärke efektiivselt saavutada ja vajalikud riskid võivad jääda

maandamata. Samas on vastustaja selgitanud, et kaebajal on ise võimalus anda teada

asjaoludest, mis võivad olla käsitletavad uue riskihindamise läbiviimise alusena, aga ka tunda

huvi enda tugevdatud järelevalve osakonnas viibimise üle. Seetõttu on kaebaja väited

riskihindamise nn täieliku salajasuse osas põhjendamatud.

31. Kaebaja viitab CPT raportile, mille kohaselt tuleks vangide paigutus tugevdatud

järelevalvega osakonnas läbi vaadata vähemalt kord kolme kuu jooksul. Kohus nõustub

3-24-1533

kaebajaga, et CPT soovitas raporti (CPT/Inf (2019) 31) p-s 82, et vangide paigutus

tugevdatud järelevalvega osakonnas vaadatakse läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul.1

Samas on Riigikohus korduvalt leidnud, et CPT esitab raportites üksnes mittesiduvaid

ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise

Euroopa konventsiooni art 10 lg 1), kuid menetlusosaline võib aruandes kajastatud

seisukohtadele kohtumenetluses tugineda (nt Riigikohtu 8. detsembri 2016. a otsus asjas 3-3-

1-55-16, p 10; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. detsembri 2014. a

otsus asjas 3-4-1-50-14, p 32). Samuti on Riigikohus 12. septembri 2023. a otsuses asjas nr 3-

21-884, p-s 21 leidnud, et kuigi rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad on

soovituslikud, on nende soovituste põhjal võimalik hinnata piirangu proportsionaalsust.

32. Täitmisplaani § 52 sätestab, et meessoost kinnipeetav, kes on täitmisplaani sama

paragrahvi lõike 1 p 7 alusel paigutatud Viru Vanglasse (vt ka kohtuotsuse p 20), paigutatakse

ümber lõike 2 alusel, kui riskihinnangust tulenevalt on tugevdatud järelevalve vajadus ära

langenud (see säte jõustus 1. veebruaril 2024). Täitmisplaanist ei tulene, kui tihti peab

vastustaja üle vaatama tugevdatud järelevalve osakonnas hoidmise vajaduse. Määruse nr 21 §

2 lg 1 kohaselt koosneb täitmiskava koostamise protsess kinnipeetava kriminogeensete riskide

hindamisest (riskihindamine), täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning

kinnipeetavale tutvustamisest. Määruse nr 21 § 3 lg 6 sätestab, et riskihindamise tulemust

kasutatakse paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel. Määruse nr 21 § 4 lg 3 näeb ette,

et täitmiskava täitmisperiood on üks aasta, mida arvestatakse alates täitmiskava kinnitamisest.

Täitmisperioodil rakendatavad sekkumised planeeritakse kvartali täpsusega. Määruse nr 21 §

8 lg 2 sätestab, et täitmisperioodi möödumisel vaadatakse üle täitmisperioodiks planeeritud

sekkumiste rakendamine ja viiakse täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel

läbi korduv riskihindamine sama määruse §-s 3 sätestatud korras.

33. Eelenvast järeldub, et kinnipeetava riskide hindamine individuaalse täitmiskava

koostamisel, mida võetakse arvesse ka kinnipeetava paigutamise ja ümberpaigutamise

otsustamisel, sh tugevdatud järelevalvega osakonda, toimub reeglina kord aastas. Kohtu

hinnangul ei tulene vastustajale õigusaktidest kohustust viia kinnipeetava riskide hindamine

läbi sagedamini kui üks kord aastas. Viimane ei tähenda seda, et vastustaja ei saaks seda teha

juhul, kui esinevad riskide hindamise ülevaatamise asjaolud. Kohtu hinnangul ei ole aastane

periood ebaproportsionaalselt pikk periood. Üldjuhul asjaolud, mille tuginedes otsustatakse,

kas kinnipeetav vajab tugevdatud järelevalvet, ei pruugi muutuda kolme kuu jooksul.

Kinnipeetavast tuleneva riskide hindamine on mahukas protsess, mis näeb ette andmete

kogumist, süstematiseerimist ja analüüsimist. Selle tegevuse läbiviimine iga kolme kuu tagant

on kahtlemata vastustajale ebaproportsionaalselt koormav. Kohtud on ka varem leidnud, et

CPT soovitus vaadata Eesti riigil kinnipeetavate paigutus tugevdatud järelevalvega osakonnas

läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul, et ole riigile siduv kohustus (vt nt Tartu Halduskohtu

10. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-20-1564, p 27).

34. Pealegi viib vangla inspektor-kontaktisik määruse nr 21 § 8 lõigete 5 ja 6 kohaselt

täitmiskava täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel läbi uue riskihindamise ja vajaduse

korral muudab koostatud täitmiskava 15 tööpäeva jooksul arvates uute asjaolude ilmnemisest.

Need uued asjaolud on eelkõige kinnipeetava suhtes uue süüdimõistva kohtuotsuse või

kohtuvälise menetleja otsuse jõustumine; asjaolud, mis võivad mõjutada kinnipeetava

kriminogeensete riskide hindamise tulemusi või mille tõttu on vaja muuta kavandatud

sekkumisi või paigutada kinnipeetav teise vanglasse. Määruse nr 21 § 5 lg 6 kohaselt võib

täitmiskava koostamisel arvesse võtta kinnipeetava ettepanekuid. Seega ei ole vastustaja

rangelt seotud määruse nr 21 § 4 lõikes 3 nimetatud üheaastase perioodiga kriminogeensete

1 https://rm.coe.int/168098db94

3-24-1533

riskide hindamiseks ja uute mõjuvate asjaolude ilmnemisel (kinnipeetava suhtes nii

negatiivsete kui ka positiivsete) on tal kohustus läbi viia uus riskide hindamine.

35. Kohus selgitab täiendavalt, et lähtuvalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohast ei ole

isikliku täitmiskava ega selle raames läbiviidud riskihindamise tulemust eraldi võimalik

vaidlustada, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Küll aga on võimalik vaidlustada haldusakte,

mis on antud isiklikus täitmiskavas planeeritud eesmärkide saavutamiseks, kui riskihindamise

tulemus oli otsustamise aluseks. Samuti on kinnipeetaval võimalus vaidlustada muu hulgas

vangasisest paigutamist kui toimingut.

36. Kaebaja väidab, et tema õiguste riive on tugevdatud järelevalvega osakonnas oluliselt

intensiivsem, kui tavaosakondades paiknevatel kinnipeetavatel. Kaebaja on välja toonud, et

tema suhtes kohaldatakse mh järgmisi meetmeid: vangistamine spetsiaalses kõrgendatud

turvalisusega vanglatiivas; kambrisiseste ja -väliste liikumiste suurendatud järelevalve, sh

ühendatud vangiahelate (ühendatud käe- ja jalaraudade) kasutamine alati, kui kaebaja viiakse

vanglast välja; eraldamine vangla kogukonnast; osakonda sisenemisel ja väljumisel rutiinsete

läbiotsimiste toimumine; spordirajatiste (staadion, spordisaal jne) kasutamise keelamine;

õppimisvõimaluste puudumine, st koolis käimine on keelatud; jalutamine ainult hoone katusel

asuvas rõhuva õhkkonnaga väikses (ca 10 m²) betoonkastis; kabelis käimise keelamine; oma

osakonnas liikumisvabaduse piiramine miinimumini, s.o 4 tundi ööpäevas (tavaosakondades

on see 8-12 tundi ööpäevas); meedikute vastuvõtud toimuvad alati valvurite juuresolekul.

Tugevdatud järelevalvega osakonnas puudub kaebaja jaoks piisav mõtestatud tegevus.

Kaebajal ei võimaldata osaleda huviringides, kursustel ega üheski muus tegevuses.

37. Vaidlus puudub selle üle, et tavaosakonnas on võrreldes tugevdatud järelevalve

osakonnaga samade õiguste realiseerimise võimalused avaramad, kuid sellega ei ole kohtu

hinnangul kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Riigikohus on rõhutanud, et vangistust

reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele

täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine

olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik

võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 26. mai 2008. a otsus asjas nr

3-3-1-20-08, p 24).

38. Vastustaja on selgitanud, et kinnipeetavate hõive (kool, töötamine, huvitegevus, sh

sportimine ja usuline tegevus) toimub tugevdatud järelevalvega üksuses üksusesiseselt;

üldharidusõpe toimub individuaalselt – õpetaja tuleb tunniplaani kohaselt üksusesse, viib

tunnid läbi õpilasele selleks eraldatud ruumis (nt grupitööruum); sportimisvõimalused on

loodud üksuse päevaruumidesse (trenažöör, velotrenažöör, võimlemismatid,

lõuatõmbekangid); usuline tegevus on enamasti individuaalne – vestlused kaplaniga (kaplan

tuleb üksusesse), samuti on tehtud nn ka grupis usulist tegevust (nt ühe osakonna

kinnipeetavad koos, kes soovivad, grupitööruumis ning kaplan seal tegeleb nendega). Vangla

tõi 2. septembri 2024. a vastuses esile, et kaebajal on olnud võimalus osaleda huvitegevuses

üksusesiseselt. Ka sellega ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud.

39. Vastustaja on kinnitanud, et tugevdatud järelevalve osakonnas on kaebajaga läbi viidud

individuaalses täitmiskavas planeeritud tegevusi (vestlused psühholoogi, sotsiaaltöötaja ja

kaplaniga) (dtl 42). Kaebaja saab jätkuvalt pidada lähedaste ja tuttavatega kirjavahetust ning

helistada neile telefoniga. Samuti on tal lähedaste ja tuttavatega pidevalt toimunud

kokkusaamisi, sh ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta. Kinnipeetavatel võimaldatakse

lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju, samuti ka raamatukogust toodud raamatuid. Kaebajal

on võimalik ka tööd teha, kuivõrd see on temale seadusest tulenev kohustus. Samas on ta alati

töötamisest keeldunud. Lisaks on kinnipeetav aktiivselt osalenud ka pakutud huvitegevuses

3-24-1533

(lauamängud, viktoriin). Eelviidatud põhjustel nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja

etteheited mõtestatud tegevuse puudumisest ei ole põhjendatud.

40. Kaebaja on kohtumenetluses palunud Viru Vanglalt välja nõuda kõik andmed seoses

kaebaja vanglast väljaviimistega (arstide vastuvõtud, matus jms) ning küsida selgitusi,

milliseid turvameetmeid (nt käe- ja jalarauad) kasutati kaebaja suhtes väljaviimistel ja mis

põhjusel oli neid vaja kasutada. Ka palus kaebaja kohtul küsida Viru Vanglalt selgitusi seoses

rutiinsete läbiotsimistega, mis toimusid alati osakonda sisenemisel ja väljumisel, kartseris

olles alati kambrist väljumisel ja sisenemisel jne.

41. Asja materjalidest nähtuvalt toimus 6. juulil 2023 kaebaja lühiajaline väljaviimine

tervishoiuteenuse osutaja juurde Ida-Viru Keskhaiglasse (dtl 150). 5. juuli 2023. a

saatekorralduse nr 1-4/428-1 järgi on kaebaja tulenevalt riskihindamisest tunnistatud

kõrgohtlikuks isikuks (dtl 152-153). Selle saatekorralduse ja 6. juuli 2023 saateplaani I osas

märgitu kohaselt tuleb kaebajast tulenevaid riske arvestades kasutada tema saatmisel

ohjeldusmeetmetena käeraudu koos ohjeldusvööga (dtl 154-155). Vastustaja selgitas, et

eeltoodu oli vajalik selleks, et tagada vanglaametnike ja ümbritsevate inimeste julgeolek ning

turvalisus ning vähendada põgenemisriski. Lisaks on viidatud kaebaja kehtivale karistusele

karistusseadustiku § 415 lg 11 p-de 3 ja 4 järgi, mis põhjustas ohu paljude inimeste elule ja

tervisele. Rohkem tõendeid kaebaja lühiajalise väljaviimise kohta vaidlusalustel ajavahemikel

ei ole kohtule esitatud. Kohtule ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks 6. juuli 2023. a väljaviimisel

õigusvastaselt riivatud. Kinnipeetava saatmisega vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja

juurde kaasneb alati julgeolekurisk. Vastustaja tegevus on olnud õiguspärane.

42. Kaebaja palus kohtul võtta asja materjalide juurde õiguskantsleri 24. mai 2016. a

seisukoha nr 7-4/151058/1602270 (dtl 279-281). Selle seisukohaga tõendab kaebaja Viru

Vangla praktikat tugevdatud järelevalvega osakonnas seoses valvurite viibimisega meedikute

vastuvõttude ajal. Kohus rahuldas 25. märtsi 2025. a määrusega kaebaja taotluse ja võttis

õiguskantsleri viidatud kirja asja materjalide juurde. Vastustaja on leidnud, et kui antud

õiguskantsleri seisukohas oli tegemist kambrites valvurite juuresviibimisega, siis käesoleval

juhul ei ole varasemalt kahjunõudes ega kaebuses antud asjaolu kaebaja ühelgi moel

täpsustanud. Olukorras, kus kaebaja ei ole täpsustanud, millistel asjaoludel osalesid valvurid

meedikute vastuvõttudel või milles kaebaja läbivaatus seisnes, ei saa vastustajale ette heita

õigusvastast tegevust. Ka õiguskantsleri vastusega seonduvas kohtuasjas on Tartu

Ringkonnakohus juhtinud tähelepanu sellele, et nt tervisliku seisundi kontrollimist ei saa

võrdsustada isiku läbivaatlusega. Õiguskantsleri dokumendiga seoses märkis kohus antud

asjas ka seda, et õiguskantsleri poolt antud hinnang on tehtud kaebaja avalduse alusel ja

sellest ei nähtu, et vastustajalt oleks küsitud tema seisukohta antud asjas. Ühtlasi märkis

kohus, et valvurite juuresolek ei ole välistatud ning nt kurtes peavalu ja vererõhu üle ei ole

tegemist selliste andmetega, mis välistaksid valvuri juuresoleku (Tartu Ringkonnakohtu 4.

aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-15-2986, p 9-12).

43. Ka on kohtupraktikas märgitud seda, et vanglasüsteemis ei ole võimalik täielikult tagada

olukord, kus vanglaametnikele ei saa teatavaks teave kinnipeetava terviseseisundi kohta.

Samas kehtib tulenevalt VangS § 132 sätestatust ametisaladuse hoidmise kohustus.

Ametisaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu. Kohtupraktikas on ka märgitud, et

vanglaametnikel lasub kohustus tagada meditsiinipersonali turvalisus ja julgeolek, kuid

samuti ka järelevalve kinnipeetavate üle. Vanglaametnike juuresviibimist arsti vastuvõtu

juures ei saa pidada õigusvastaseks (Tartu Halduskohtu 1. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-16-

218, p 29 ja 31. juuli 2024. a otsus asjas nr 3-21-2579, p 12).

3-24-1533

44. Praegusel juhul ei ole kaebaja ka täpsustanud, millal ja millised kaebaja terviseandmed

said väidetavalt valvuritele teadaolevaks. Kaebaja etteheited on ka selles osas liiga

lakoonilised. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et ühtegi varasemat kaebust selliste

etteheidetega kaebaja esitanud ei ole. Ka ei ole kaebaja väitnud, et meedikute juures viibinud

vanglaametnikud oleksid tema kohta saadud teavet kellegagi jaganud. Kohtule esitatud

tõendite põhjal puudub kohtul kahtlus, et vanglaametnike tegevus oli õiguspärane.

45. Kaebaja väide rutiinsete läbiotsimiste kohta on paljasõnaline. Vastustaja on 1. juuli 2024.

a vastuse p-s 4.18 selgitanud, et VangS § 68 lg 1 ja justiitsministri 5. septembri 2011. a

määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 44) §-s 32 on sätestanud

juhud, millal on õigus ja kohustus läbiotsimisi teha. Kaebaja viitab sellele, et rutiinsed

läbiotsimised toimusid kartseris olles alati kambrist väljumisel ja sisenemisel. Kohus palus

vanglal teada anda, kas vaidlusalustel ajavahemikel viibis kaebaja kartserirežiimil.

Vangiregistri andmetel on kaebaja eelnimetatud ajaperioodidel viibinud kartseris järgnevalt:

1) 9. veebruar 2021 – 26. märts 2021; 2) 30. märts 2021 – 14. aprill 2021; 3) 11. oktoober

2023 – 18. oktoober 2023; 4) 3. jaanuar 2024 – 13. jaanuar 2024; 5) 22. veebruar 2024 – 3.

märts 2024.

46. Vastustaja väidab, et on läbiotsimiste teostamisel tuginenud õigusaktist tulenevatele

nõuetele. Kaebaja ei ole konkreetselt välja toonud, et teda otsiti läbi enam kui õigusaktides

ette nähtud. Määruse nr 44 § 32 p 4 sätestab, et kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik mh

kartserisse paigutamisel ja vanglasisesel saatmisel kartserirežiimil viibimise ajal. Seejuures ei

nähtu viidatud sättest, et selline kohustus kehtiks vaid tugevdatud järelevalvega osakonnas

viibivale kinnipeetavale.

47. Eelnevast on võimalik järeldada, et õigusaktidest tulenevad kaebaja õigused on tagatud ka

tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuigi mõnevõrra teisel kujul kui teistes osakondades.

48. Kaebaja viitab arvukatele EIK lahenditele, leides, et vangla tegevus – kaebaja suhtes

pikaajalise erirežiimi kohaldamine ja selle kohta kirjalike põhjendatud otsuste tegemata

jätmine – on vastuolus EIK kohtupraktikaga. Kohus ei saa kaebajaga nõustuda. Nagu

vastustaja on märkinud, on kaebaja tõlgendanud erinevaid EIK lahendeid seoses nn erirežiimi

kohaldamisega meelevaldselt ning püüdnud teadlikult moonutada nende tegelikku sisu.

Kaebaja poolt viidatud lahendite sisust nähtub, et nendes on vaidlusaluseks küsimuseks

ennekõike nn lukustatud režiimil viibimine. Eesti õiguse mõttes oleks lähim vaste kaebaja

poolt viidatud nn erirežiimile VangS § 63 lg 1 p 4 mõttes kartserisse paigutamine või VangS §

69 mõttes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, mille alusel on õigus paigutada

kinnipeetavaid eraldatud lukustatud kambrisse ja kohaldada nende suhtes muid piiranguid.

Seetõttu ei saa väita, et vaidlusalusel perioodil tugevdatud järelevalvega üksus viibimine on

vastuolus EIK praktikaga.

49. Kaebaja viitab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 „Euroopa

vanglareeglistik“ p-dele 53.3 ja 53.7. Nimetatud vanglareeglistiku p 53.1. sätestab, et

kõrgendatud julgeoleku või ohutuse erimeetmeid rakendatakse üksnes erandlikel asjaoludel.

On olemas selged protseduurid, mida tuleb järgida vangi suhtes selliste meetmete

rakendamisel (p 53.2). Vastavate meetmete laad, nende kestvus ja alused, mil neid võib

rakendada, määratakse kindlaks riigisiseste õigusaktidega (p 53.3). Vangil, kelle suhtes on

rakendatud vastavaid meetmeid, on õigus esitada kaebus reeglis 70 toodud tingimuste

kohaselt (p 53.7). Kohus selgitas eelnevalt, milline kinnipeetav paigutatakse tugevdatud

järelevalvega osakonda ja kuidas on see Eestis reguleeritud. Kohtule ei nähtu vastuolu

Euroopa vanglareeglistikuga. Samuti, arvestades kinnipeetavate arvukaid kaebusi, pole kohtul

põhjust kahelda selles, et kinnipeetavatel on Eestis küllaldaselt võimalusi esitada vangla

3-24-1533

direktorile või muule pädevale asutusele taotlusi või kaebusi kas individuaalselt või rühmana

(vanglareeglistiku p 70.1). Ka on kinnipeetavatel võimalus pöörduda kohtusse, kui vangla

jätab ta taotlused rahuldamata (vanglareeglistiku p 70.3). Kohtule ei ole teada juhtumeid, kus

vangla oleks karistanud kinnipeetavat taotluse või kaebuse esitamise eest (vanglareeglistiku p

70.4).

50. Kaebaja leiab ka, et tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning tunnistada

põhiseadusega vastuolus olevaks lünk vangistusseaduses, kuna seal puudub regulatsioon

tugevdatud järelevalve (erirežiimi) kohaldamise osas. Nimetatud taotluse rahuldamiseks ei ole

alust, kuna regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus.

51. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on

õigustatud üksnes vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena põhjustatud negatiivse mõju

või tagajärje hüvitamiseks. Praegusel juhul ei tuvastanud kohus vastustaja õigusvastast

tegevust. Kuna täitmata on vähemalt üks kahjunõude rahuldamise kohustuslikest eeldustest,

s.o haldusorgani õigusvastane tegevus, ei ole kahjunõude rahuldamine RVastS § 7 lg 1 ja § 9

lg 1 alusel võimalik ning hüvitamiskaebus tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu ei pea kohus

vajalikuks

analüüsida

ka

teisi

kahju

hüvitamise

tingimusi.

52. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 120 eurot. Menetluskulude kandmine või

kandmise kohustus on HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna kaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Viru Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta kohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema endi kanda.

53. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Riigi- või

kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku või muu avaliku võimu

kandja andmeid kohtulahendis ei varjata.

(allkirjastatud digitaalselt)