2-23-710/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv ja Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-710

Kohtuasi

J.E hagi Y.Q vastu kinkelepingu alusel üleantu

tagasisaamiseks ja tahteavalduste asendamiseks

kohtuotsusega

Y.Q vastuhagi J.E vastu kinnistusraamatusse isikliku

kasutusõiguse kohta tehtud märkuse kustutamiseks

vajaliku tahteavalduse andmiseks kohustamiseks ja

tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y.Q ja J.E apellatsioonkaebused

Kaebuse hind

Y.Q apellatsioonkaebus 3500 eurot

J.E apellatsioonkaebus 9000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastuhagis kostja) J.E (isikukood XXX)

Kostja (vastuhagis hageja) Y.Q (isikukood XXX),

lepinguline esindaja Marina Simhes-Kazakova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus muutmata.

2. Jätta Y.Q ja J.E apellatsioonkaebused rahuldamata.

3. Jätta Y.Q apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud Y.Q kanda.

4. Jätta J.E apellatsioonkaebusega seotud apellatsioonimenetluse kulud J.E kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-23-710

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. J.E (hageja) esitas 16.01.2023 Pärnu Maakohtule hagi Y.Q (kostja) vastu, milles palus

kohustada kostjat tagastama kinnistu asukohaga XXX ning kohustada kostjat andma vajalikud

tahteavaldused ja asendada kostja tahteavaldused kohtuotsusega. Hageja täiendas hagi

31.01.2023 ja 20.08.2023.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kinkis hageja kostjale 13.01.2020 kinnistu

aadressil XXX (kinnistu). Hageja soov oli jätta kinnistu poolte ühisele lapsele, aga kuna

poolte ühine laps on alaealine, siis sellest tulenevalt ei saanud hageja kinnistut lapsele kinkida

ning kinkis kinnistu kostjale. Hageja selgitas, et notar ütles hageja volitatud isikule Fle, et

lapsele ei saa kinnistut kinkida. Hageja ja kostja leppisid omavahel kokku, et kui poolte laps

saab 18. aastaseks, siis vormistab kostja kinnistu lapse nimele. Hageja nõude (vormistada

kinnistu poolte lapse nimele tema 18. aastaseks saamisel) tagamiseks sõlmisid pooled hageja

kasuks kinnistu isikliku kasutamise õiguse kokkuleppe tähtajaga 16.12.2031 (aeg, mil poolte

ühne laps saab täisealiseks), mille alusel on hagejal õigus kinnistul asuvaid hooneid ja

kinnistut elamiseks kasutada.

1.2. Hageja soovib kinkelepingust taganeda, kuna kostja on olnud tema suhtes jämedalt

tänamatu. Hageja käsitab hagiavaldust ühtlasi lepingust taganemise avaldusena.

1.3. Jäme tänamatus seisneb selles, et kostja on hagejale avaldanud, et ta ei kavatse

vormistada kinnistut lapse täisealiseks saamisel lapse nimele. Lisaks ei luba kostja hagejal

viia kinnistult ära oma asju ega luba hagejal kinnistul viibida. Kostja pani maja uksed lukku

ega ole võimaldanud hagejale võtmeid. Hageja sai võtmed alles 17.01.2023 politsei

juuresolekul. Kostja on jätnud kinnistu unarusse – kinnistul on rohkelt prügi, kostja ei niida

muru, katus on hooldamata ja kaev on lahti.

1.4. Jäme tänamatus seisneb ka selles, et kostja on olnud hageja suhtes vägivaldne. Kostja

suhtes algatati väärteomenetlus selles, et kostja ründas 15.07.2023 hagejat.

1.5. Lisaks leppisid pooled kokku, et pärast hageja vanglast vabanemist kasvatavad pooled

oma ühist alaealist last ühiselt võrdsetel alusel ja kompromiss tsiviilasjas nr 2-19-6485 kehtib

vaid hageja vanglast vabanemiseni. Vaatamata asjaolule, et alates 22.08.2022 tegeleb hageja

lapsega vahetult, soovib kostja hagejalt elatist edasi saada ja tema avalduse alusel on

kohtutäitur hageja vastu alustanud täiteasja nr 176/2022/3963. Seega on kostja pöördunud

kohtutäituri poole olukorras, kus tal selleks õigust ei olnud.

2-23-710

1.6. Kostja takistas hagejal lapsega suhtlust ja kokkusaamisi, mille tõttu pidi hageja pöörduma

kohtusse (tsiviilasi nr 2-22-17567). Kostja soovis hagejalt lapse üldse ära võtta, esitades

tsiviilasjas nr 2-22-17567 avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vaidlustas tsiviilasjas

nr 2-22-17567 kompromissi kinnitava määruse lapsega suhtlemise korra asjas.

1.7. Kostja loovutas hagejale õiguse esindada poolte ühist last pikaajaliste kokkusaamiste

küsimustes (dtl 15), kuid sellele vaatamata esitas kostja asjaomases haldusasjas 24.10.2022

vastuse, millega sekkus kohtumenetlusse ja kahjustas poolte ühise lapse huve, muutes oma

varasemaid seisukohti (dtl 16, 540, 541, 542).

1.8. Hagejal on kostja vastu ka viivisenõue, mida kostja ei tasu (dtl 14, 383).

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagejale vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja esitanud kinkelepingust taganemise avaldust.

Hagiavalduses väljendatu ei ole käsitatav lepingust taganemise avaldusena.

2.2. Pooled ei sõlminud kinkelepingut tingimusel, et kostja kingiks kinnistu edasi poolte

ühisele pojale, kui poeg saab täisealiseks. Nimetatud tingimus oleks ka tühine, kuna ei ole

sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Hageja väited kinnistu kostjale kinkimise eesmärgist

ei ole ka eluliselt usutavad, kuivõrd Eestis ei ole keelatud kinnisvara kinkimine alaealisele

isikule. 13.01.2023 toimunud telefonivestluse käigus teatas hageja kostjale, et ta soovib

kingitud kinnistut tagasi saada, mitte poolte ühise poja huvide kaitseks vms, vaid seetõttu, et

tal on võlg riigi ees ca 100 000 eurot.

2.3. Vaidlusalune kinnistu on kuulunud algusest peale kostja perele. Kostja ema kinkis

13.05.2010 kinnistu kostjale ning 14.02.2012 kinkis kostja hageja survel kinnistu hagejale.

Kostja tegi 2019. aastal notariaalselt kinnitatud avalduse kinkelepingust taganemiseks ja

ettepaneku hagejale kinnistu tagastamiseks. Hageja poolt kinnistu kostjale tagasi kinkimise

eesmärk 13.01.2020 oli kinkelepingu tagasitäitmine, mis sõlmiti poolte vahel 14.02.2012 ja

millega kostja kinkis kinnistu hagejale. Kostjale kinnistu tagasikinkimine on käsitletav

kinkelepingust taganemisest tingitud kinnistu tagasinõude täitmisena. Olukorras, kus hageja

sai kostjalt kinnistu omandi õigusvastaselt, ei saa kostjalt nõuda omandi tagastamist,

tuginedes alusetu rikastumise sätetele.

2.4. Kostja ei ole takistanud hagejal kinnistul viibimist ega maja kasutamast. Hageja nõuab

kostjalt majale lukkude paigaldamist ja talle võtmete andmist, kuid hagejal on võimalik lukud

ise paigaldada. Kostja on olnud nõus vastavad kulud hüvitama. Hagejal puudub tegelik huvi ja

vajadus kasutada vaidlusalust kinnistut. Hageja kasutab tegelikult elamiseks oma õele

kuuluvat kinnistut asukohaga YYY.

2.5. Poolte vaidlused seoses nende ühise alaealise lapse hooldusõiguse ja elatise küsimustega

ei saa olla aluseks kinkelepingust taganemisele jämeda tänamatuse tõttu. Kostja ei sekkunud

halduskohtumenetlusse, poolte ühist last kahjustades. Poolte varalised vaidlused

(viivisevõlgnevus) ei ole seotud poolte vahel sõlmitud kinkelepinguga.

Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 01.06.2023 vastuhagi ja 16.08.2023 selle täpsustuse, milles palus:

2-23-710

-

lõpetada kinnistule seatud isiklik kasutusõigus;

-

kohustada hagejat tegema tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, millega antakse

vaidlusalune kinnistu kostja ainukasutusse ja -valdusesse ning asendada asjaomane

hageja tahteavaldus kohtuotsusega;

-

kohustada hagejat andma nõusolek kustutada kinnistusraamatusse tehtud kanne hageja

kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kohta ning asendada vastav hageja nõusolek

kohtuotsusega.

3.1. Vastuhagi väidete kohaselt sõlmisid pooled 13.01.2020 kinkelepingus kokku kinnistu

koormamises hageja kasuks isikliku kasutusõigusega. Lepingu kohaselt ei tohi isikliku

kasutusõiguse teostamine hageja poolt takistada kostja poolt kinnistu valdamist ja kasutamist.

Kostja ütleb vastuhagis erakorraliselt üles hagejaga 13.01.2020 sõlmitud isikliku

kasutusõiguse seadmise lepingu alates 16.08.2023 (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 4, §

196 lg 1).

3.2. Riigikohus on selgitanud, et kui omaniku ja kasutusvaldaja vahel on võlaõiguslik leping

kasutusvalduse seadmiseks ja kasutusvaldaja rikub oma lepingulisi kohustusi, on omanikul

õigus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid (vt RKTKo 10.06.2008,

3-2-1-46-08, p 14). Kostja ütleb hagejaga sõlmitud isikliku kasutamisõiguse seadmise lepingu

üles, kuna hageja on takistanud kostja poolt vaidlusaluse kinnistu valdamist ja kasutamist

kostja suhtes lugupidamatu, solvava ning agressiivse käitumisega ning tegudega, milliste tõttu

poolte poolt kinnistu ühisvaldamine ja -kasutamine võimalik ei ole. Lisaks ei täida hageja

asjaõigusseaduse (AÕS) § 218 lg-s 1 ega AÕS § 219 lg 1 sätestatud kohustusi ning takistab

oma käitumisega ning tegudega kostjal kinnistu korrashoidmiseks vajalike tegude teostamist.

3.3. Hageja on vägivaldne ja kuritegelik inimene, keda kostja kardab. Pärnu Maakohtu

XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati hageja süüdi mh

vägivallategudes kostja vastu ning karistati hagejat kuueaastase vangistusega. Pärast

kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse lepingu sõlmimist ja ajal, mil hageja viibis vanglas,

saatis hageja kostjale solvava sisuga kirju ning ähvardas kostjat. Kostja külastas hagejat

vanglas, kuid mitte vabatahtlikult, vaid kartusest oma tervise ja elu pärast. 15.07.2023 ründas

hageja kostjat, pigistades teda kaelast ja vasakust õlavarrest ning lõi kostjat jalaga vastu

vasakut reit ja kubeme piirkonda. Nimetatud intsidendi suhtes alustati hageja suhtes

kriminaalasi.

3.4. Hageja vägivaldsuse tõttu ei ole kinnistu kaaskasutus poolte vahel võimalik. Kostja ei saa

kinnistule oma lapsi viia, et neid mitte ohtu seada hageja poolt. Kostjal ei ole võimalik

kinnistul midagi ette võtta ega teha toiminguid kinnistu korrastamiseks ja selle eest

hoolitsemiseks. Hageja nõuab kõikide toimingute kooskõlastamist endaga, kuid ei tee ise

midagi kinnistu hooldamiseks. Hageja survestab kostjat pidevalt, kommenteerides ja andes

korraldusi kostja ja tema lähedaste elu korraldamisel.

3.5. Seoses kinkelepingu sõlmimise asjaoludega selgitas kostja veel järgmist. Pärnu Maakohtu

XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tunnistati hageja süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-des 2 ja 3, § 199 lg 2 p-s 4, § 200 lg-s 1, § 209 lg 2 p-

des 1 ja 4, § 214 lg 2 p-s 1 ja § 372 lg 2 p-s 3 ettenähtud kuritegude toimepanemises ning

kohtuotsuses nähti ette kuritegelikul teel omandatud vara konfiskeerimine. Hageja tõenäoliselt

kartis, et konfiskeeritakse ka kostjalt saadud kinnistu, mistõttu pakkus hageja kostjale, et

kingib kostjale kinnistu tagasi tingimusel, et temale tagatakse kinnistu kasutusõigus kuni

2-23-710

poolte ühise lapse täisealiseks saamiseni. Kostja nõustus hageja pakutuga, nõudes omalt poolt,

et kostjale jääb hagejaga võrdne õigus kinnistut vallata ja kasutada.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

4.1. Hageja vastuväidete kohaselt on kostja esitanud ebaõigeid väiteid selle kohta, millistel

põhjustel kinkis kostja kinnistu hagejale 2012. aastal. Lisaks ei ole tõsiseltvõetavad kostja

väited sellest, et ta kardab hagejat. Pooled suhtlesid edasi pärast seda, kui hageja mõisteti

süüdi vägivallategude eest kostja vastu (kriminaalasi nr X-XX-XXXX). 08.02.2020 oli poolte

viimane pikaajaline kokkusaamine Tallinna Vanglas. Hageja poolt vanglast kostjale saadetud

kirjad on kirjutatud irooniaga ja naljana. Hageja leiab, et 15.07.2023 rünnaku ohver on hageja,

mitte kostja. Kostja oli rünnaku käigus alkoholijoobes.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus jättis 12.06.2024 otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ning hagiga

seotud menetluskulud hageja kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda.

5.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 13.01.2020 kinnistu notariaalselt tõestatud kinkelepingu ja

asjaõiguslepingu, mille alusel kinkis hageja kostjale XXX asuva kinnistu;

-

samas notariaalselt tõestatud dokumendis leppisid pooled kokku kinnistu koormamises

hageja kasuks isikliku kasutusõigusega tähtajaga kuni 16.12.2031, mille kohaselt on

hagejal õigus kasutada XXX kinnistul asuvaid hooneid ja krunti elamiseks. Isikliku

kasutusõiguse teostamine hageja poolt ei tohi takistada kostja poolt kinnistu valdamist

ja kasutamist.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on praegusel juhul küll täidetud kinkelepingust

taganemise formaalsed eeldused (hageja on hagiavalduses esitanud tahteavalduse

kinkelepingust taganemiseks VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p-i 1 alusel), kuid kuna täidetud ei ole

kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused, siis jääb hagi rahuldamata. Maakohus

märkis, et praegusel juhul puuduvad kinkelepingust taganemist õigustavad asjaolud VÕS §

267 lg 1 p 1 ja VÕS § 268 lg 1 tähenduses.

5.2.1. Maakohus leidis, et asjas ei ole võimalik üheselt tuvastada, millisel eesmärgil pooled

kinnistu kinkelepingu sõlmisid. Ühestki asjas esitatud tõendist ei nähtu, et kostja oleks võtnud

endale kohustuse kinnistu lapsele edasi võõrandada, kui laps täisealiseks saab. Hageja tegevus

kinnistu kinkimisel viitab sellele, et hageja tegelik eesmärk ei olnud mitte kinnistu kinkimine

oma lapsele tema täisealiseks saamisel, vaid kinnistu võõrandamine üldiselt piiratud aja

jooksul (kui hageja sai teada, et kinnistut ei saa kinkida lapsele, siis kinkis ta kinnistu lapse

emale, s.o kostjale), jättes endale kinnistu kasutamise õiguse ajaks, mil poolte ühine laps on

veel alaealine. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähendust kostja väidetav keeldumine tulevikus

kinnistu poolte ühisele pojale jätmisest, kuna sellel eesmärgil pooled kinkelepingut ei

sõlminud ja seetõttu ei saa olla kostja väidetav käitumine seoses kinnistu edasikinkimisega

käsitatav jämeda tänamatuse ilminguna. Tõendatud ei ole ka kostja väide, et kinkeleping

sõlmiti poolte vahel selleks, et tagasi täita 14.02.2012 kinkeleping. Kui see nii oleks olnud,

siis ei oleks kostja esitanud erinevaid arvamusi lepingu sõlmimise põhjustest.

2-23-710

5.2.2. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja tegevus seoses lapse ülalpidamisnõude

esitamisega, lapse suhtluskorra ja hooldusõigusega oleks käsitatav jämeda tänamatusena ja

ületaks moraalinormide piiri.

5.2.2.1. Pärnu Maakohus tegi 23.11.2023 tsiviilasjas nr 2-22-10633 kostja õigeksvõtul

põhineva otsuse, millega vähendas Pärnu Maakohtu 05.09.2019 kompromissimäärusega

tsiviilasjas nr 2-19-6485 hagejalt poolte ühise lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise

suurust 0 euroni kuus alates 01.10.2023. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte

vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt ei pidanud hageja pärast vanglast vabanemist

enam määrust nr 2-19-6485 täitma, s.o poolte ühise lapse ülalpidamiseks elatist tasuma,

samuti et poolte vahel oli kokkulepe selle kohta, et pärast vanglast vabanemist hakkavad

pooled lapse suhtes teostama nn võrdset vanemlust. Seega oli kostjal õigus pöörata

varasemast kompromissimäärusest tulenev elatise nõue täitmisele kuni vastava kohustuse

lõppemiseni. Asjaolu, et kostja ei olnud elatise vähendamisel hageja hagiga koheselt nõus, ei

ole käsitatav jämeda tänamatusena.

5.2.2.2. Pärnu Maakohus tegi 29.09.2023 määruse tsiviilasjas nr 2-22-17567, millega

kinnitas poolte kompromissi lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Asjaolu, et

kostja esitas kompomissi kinnitava kohtumääruse peale määruskaebuse, ei ole käsitatav

moraalinormide ületamisena, mis õigustaks kinkelepingust taganemist, kuivõrd

määruskaebuse esitamise ajendiks olid eelkõige kohtu väidetavad menetluslikud eksimused

kompromissi kinnitamisel. Kostja poolt ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamine ei

saa olla käsitatav kostjapoolse jämeda tänamatuse ilminguna.

5.2.2.3. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja tegevus halduskohtumenetluses oleks olnud

moraalselt taunitav. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks kuidagi sekkunud lapse

esindusõigusesse halduskohtumenetluses. Asjaolu, millest nähtub, et kostja ei olnud hagejaga

samal meelel haldusasjaga seotud asjaoludest, ei ole käsitatav moraalinormide rikkumisena,

mis annaks aluse kinnistu kinkelepingust taganemiseks jämeda tänamatuse tõttu.

5.2.3. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja on takistanud hageja juurdepääsu

kinnistule ja sellel asuvatele hoonetele ning jätnud kinnistu hooletusse. Isikliku kasutusõiguse

seadmise lepingus leppisid pooled kokku, et hagejal on õigus tasuta ja tähtajaga kuni

16.12.2031 kasutada elamiseks kinnistul asuvaid hooneid ühes kõrvalhoonete ja krundi

kasutamise õigusega. Kohus leidis, et hageja on ise kohustatud kinnistul asuvaid hooneid ja

kinnistut korras hoidma (vt AÕS § 228, § 219 lg 1), sh tagama hoone uste lukustamise

võimaluse, sulgema kaevu ja kinnistut hooldama ning vastupidist ei saa kostjale ette heita.

Kostja on kohtumenetluse kestel olnud nõus, et hageja vahetab ukselukud kostja kulul. Kohus

tuvastas, et kostja on võimaldanud hagejal oma asju kinnistult ära viia.

5.2.4. Kohtu hinnangul ei ole võimalik üheselt tuvastada 15.07.2023 toimunud intsidendiga

seotud sündmusi. Asja tõendite pinnalt nähtub, et kostja poolt hageja suunas toimus füüsiline

rünne, kuid tegemist oli hageja provotseeritud ründega. Seetõttu leidis kohus, et kostja

tegevus hageja suunal ei ole käsitatav sellise jämeda tänamatusena, mis õigustaks hageja poolt

kinnistu kinkelepingust taganemist.

5.2.4.1. Kostja on esitanud 15.07.2023 intsidendist videod, millest esimesest nähtub, et

pooled räägivad üksteisega kõrgendatud hääletoonil, teineteist süüdistades. Videoklipp

lõppeb, kui kostja lööb ilmselt hagejalt telefoni käest (teeb käega löögi, kuid ei ole aru saada,

kas kostja lõi hageja telefoni või hagejat). Teises videos süüdistab kostja karjudes hagejat oma

2-23-710

ema surmas. Videolt on näha, et kostja proovib hagejat jalaga lüüa ja lööb käega hageja

suunas. Kumbki videoklipp ei näita tekkinud konflikti algusest lõpuni.

5.2.4.2. Kohtu hinnangul ei ole C ütlused selle kohta, et kostja tuli hageja ja tunnistaja juurde

bussipeatuses ning hakkas ilma ajendita hagejat sõimama, õllepudelitega loopima ja peksma,

usutavad. C ütlused ei ole kohati ka järjepidevad (inimese bussipeatusesse saabumise

järjekorra osas, alguses ütles tunnistaja, et kostja tuli koos 4–5 inimesega, pärast ütles

tunnistaja, et kõigepealt saabus bussipeatusesse kostja, kes hakkas agressiivselt käituma ja

alles pärast tulid teised inimesed. Tunnistaja ütles, et tema istus hagejaga tasa ega teinud

midagi. Samas on dtl 313 asuvalt videolt näha, et hageja liigub ringi, filmib ja provotseerib

kostjat). Hageja provotseeriv ja üleolev kõnepruuk on kuulda kohtule esitatud videoklipist (dtl

313 videoklipist on näha ja kuulda, kuidas hageja naerab kostja üle, süüdistab kostjat alkoholi

ja narkootikumide tarvitamises, psühhopaadiks ja närvihaigeks olemises). Kohus arvestas, et

15.07.2023 intsidendi toimumise hetkeks oli kinnistu kinkelepingust taganemine juba

toimunud ja käesolev kohtumenetlus oli kestnud mitu kuud, mistõttu viitab hageja tegevus

sellele, et hageja eesmärk oli hankida käesoleva kohtumenetluse jaoks tõend kostja jämeda

tänamatuse osas.

5.2.5. Pelgalt viivise tasumata jätmine ei ole käsitatav jämeda tänamatusena, mis õigustaks

kinkelepingust taganemist.

5.3. Maakohus leidis, et ka vastuhagi tuleb jätta rahuldamata (AÕS § 212 lg 1, lg 2 p-d 1– 3).

Praegusel juhul olid täidetud lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused (vastuhagiga taganes

kostja isikliku kasutusõiguse lepingust), kuid täitmata on lepingu ülesütlemise materiaalsed

eeldused.

5.3.1. Asjas ei ole leidnud tõendamist, et kostja kinkis 2012. aastal kinnistu hagejale

ähvarduste mõjul. Samuti ei oma vastuhagi lahendamisel tähtsust kostja väide, millisel

põhjusel hageja kinnistu kostjale tagasi kinkis. Lisaks on kohus eelnevalt tuvastanud, et asjas

ei ole võimalik kinnistu kinkimise eesmärki tuvastada.

5.3.2. Kostja väited sellest, et kinnistu kaasvaldus ja -kasutus ei ole võimalik, kuna kostja

kardab hagejat, ei õigusta isikliku kasutusõiguse lepingu ülesütlemist. Kostjale oli hageja

vägivaldsus teada juba enne 2019. aastat, kui Pärnu Maakohus hageja süüdi mõistis. Asjaolud

kogumis viitavad sellele, et kostja oli teadlikult valmis andma kinnistu isikliku kasutusõiguse

isikule, kes on olnud varem tema suhtes füüsiliselt ja vaimselt vägivaldne ja kellega tal ei ole

head suhted. Pelgalt poolte halb läbisaamine ja hageja halvasti läbimõeldud kõnepruuk

vanglast saadetud kirjade puhul ei ole isikliku kasutusõiguse lepingu ülesütlemise aluseks.

15.07.2023 intsidendiga seoses ei tuvastanud kohus, et hageja oleks kostjat füüsiliselt

rünnanud kostja väidetud moel. Tegemist oli tüliga, millesse panustasid mõlemad osapooled.

5.3.3. Kostja esitatud asjaoludest ega tõenditest ei nähtu, et hageja oleks takistanud kostjal

kinnistu valdamist ja kasutamist (sh korrastamist) või sellega ähvardanud.

5.3.4. Asjas materjalide alusel ei saa asuda ka seisukohale, et isiklik kasutusõigus oleks hageja

jaoks kaotanud tähtsuse. Sellest, et hageja elab aadressil YYY, ei saa järeldada, et hagejal

puuduks huvi kinnistu kasutamiseks. Kohtumenetluses esitatud sõnumivahetusest poolte vahel

nähtub, et hageja soovib kinnistut kasutada.

2-23-710

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli hagejal soov kinkida kinnistu oma lapsele.

Kinkelepingust taganemiseks annab aluse füüsiline rünnak kostja kui kingisaaja poolt. Hageja

on tõendanud, et kostja on teda 15.07.2023 rünnanud. Kohtule esitatud videomaterjalilt on

näha kostja löögid hageja pihta nii käte kui ka jalgadega ning hageja telefoni lõhkumine.

Kinkelepingust taganemiseks annab aluse ka kostja tegevus haldusasja menetluses.

Kostja apellatsioonkaebus

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on kostja vastuhagi alusena tuginenud

võlaõigusseaduse, mitte aga asjaõigusseaduse sätetele. Kostja tugineb hageja poolt

kasutuskorra seadmise lepingus sätestatud kohustuse rikkumisele (VÕS § 101 lg 1 p 4) ning

võimatusele jätkata lepingut ehk kinnistu kaaskasutamist (VÕS § 196 lg 1). Maakohus on

hinnanud vastuhagi ebaõigesti AÕS § 212 lg-s 1 sätestatud lepingu lõppemise aluste

tõendamatuste vaatenurgast.

7.2. Kostja tugines kasutusõiguse seadmise lepingu ülesütlemisel hageja agressiivsusele ning

ohtlikkusele kostja, tema mehe ning alaealiste laste suhtes. Hageja avaldab jätkuvalt kostjale

lubamatut psüühilist survet. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuna kostja oli teadlik hageja

ohtlikkusest ning vägivaldsest käitumisest enne tema kasuks kasutusõiguse seadmist, siis

puudub kostjal alus nõuda selle õiguse lõpetamist sama käitumise jätkamisele tuginedes.

Lisaks ei ole kohus arvestanud olukorra muutmist pärast kasutusõiguse seadmist – kostja on

abiellunud teise meesterahvaga ning kostjal on sündinud kaks last, kelle vanus eeldab koos

emaga viibimist ning kelle ohutus ei ole tagatud, kui nad viibivad kinnistul samal ajal

hagejaga.

7.3. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja on huvitatud kinnistu kasutamisest seal elamiseks.

Vastustaja seisukoht

8. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

8.1. Hageja apellatsioonkaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Praegusel juhul tuleb lugeda, et

hageja on maakohtu otsuse analoogselt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-ga 4

kätte saanud 12.06.2024. Hagejale oli teada otsuse kuulutamise kuupäev, maakohus teavitas

pooli sellest 16.05.2024 istungil.

8.2. 15.07.2023 toimunud sündmused ei saanud olla 16.01.2023 lepingust taganemise

materiaalseks aluseks. Hageja tugines 15.07.2023 sündmustele alles 20.08.2023

menetlusdokumendis. Seega on tegemist kinkelepingust taganemise uue alusega, mis tekkis

pärast lepingust taganemist.

2-23-710

9. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja apellatsioonkaebused tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse

seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt

maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

11. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles tema hagi jäi rahuldamata, ja kostja osas, milles tema

vastuhagi jäi rahuldamata. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust tervikuna.

12. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal oli õigus

kinkelepingust taganeda, ning kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kinnistule seatud isikliku

kasutusõiguse kohta tehtud kande kustutamist.

13. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis on toodud praeguse otsuse p-s 5.1.

14. Ringkonnakohus lahendab esmalt hageja apellatsioonkaebuse (I) ja seejärel kostja

apellatsioonkaebuse (II). Lõpetuseks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused.

I

15. Esmalt märgib kolleegium vastuseks kostja asjaomasele vastuväitele, et hageja

apellatsioonkaebus on tähtaegne. Maakohus tegi otsuse 12.06.2024, mille hageja sai kohtute

infosüsteemi kohaselt kätte 15.06.2024. Vastavalt TsMS § 632 lg-le 1 võib

apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse tähtaeg hakkab viidatud sätte kohaselt kulgema

apellandile kättetoimetamisest. Hageja esitas apellatsioonkaebuse 14.07.2024, s.o 30 päeva

jooksul maakohtu otsuse kättetoimetamisest. TsÜS § 69 lg 4 ei ole apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja arvestamisel asjakohane.

16. VÕS § 270 lg 1 esimese lause kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta

jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest.

Iga asjaolu puhul, mis annab õiguse kinkelepingust taganeda, hakkab nimetatud tähtaeg eraldi

kulgema. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja taganemisavaldus (hageja käsitab hagiavaldust

ühtlasi lepingust taganemise avaldusena) oli tähtaegne.

17. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 ja VÕS § 267 p 1 kohaselt

lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda,

kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles

jämedat tänamatust. Jäme tänamatus on hinnanguline kategooria, mis peab avalduma

kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kohtul tuleb sellise käitumise

hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi

2-23-710

asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut

(RKTKo 22.05.2017, 3-2-1-40-17, p 15).

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja on käitunud

hageja suhtes viisil, mida saab pidada jämedaks tänamatuseks. Hageja on

apellatsioonkaebuses üksnes korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid, millised

sündmused on poolte suhetes toimunud, toomata seejuures esile, milles maakohus hageja

hinnangul eksis. Vastavalt TsMS § 631 lg-le 1 võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes

väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et

apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (TsMS § 652)

tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et kostja käitus kinkija suhtes

jämedalt tänamatult.

19. Maakohus leidis kooskõlas materiaal- ja menetlusõiguse normidega, et 15.07.2023

toimunud sündmuse asjaolusid ei ole võimalik üheselt tuvastada (esitatud videod ei kajasta

poolte konflikti algusest lõpuni), kuid tõendid võimaldavad siiski järeldada, et tegemist oli

hageja provotseeritud ründega. Põhjendamatu on hageja apellatsioonkaebuse etteheide, et

kostja ründas hagejat tahtlikult selleks, et hageja sattuks vangi. Ringkonnakohtul ei ole alust

maakohtu tõenditele antud hinnangut kahtluse alla seada (dtl 313, 314). Tsiviilasjas ei

prognoosi kohus ka väärteomenetluse menetluslikku tulemust ja hageja võimalusi vabadusse

jääda. Samuti ei ole väärteomenetluse menetluslik tulemus oluline siinse asja lahendamisel.

20. Kinkelepingust taganemiseks ei andnud alust ka kostja tegevus haldusasja menetluses.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks lapse huve kahjustanud. Vastupidiselt hageja

väidetule tõi kostja esile, et „tegemist on pettusega, kasutades lapse nime“. Kostja kinnitas, et

lapsel oli võimalik oma isaga (hagejaga) telefoni teel suhelda, laps ei saanud psühholoogilist

traumat ning ta ei vaja hüvitist (dtl 16). Kostjal ei olnud kohustust avaldada kohtumenetluses

üksnes selliseid seisukohti, mida hageja õigeks pidas. Hageja ei ole ka esile toonud, et lapse

kaebus oleks jäänud rahuldamata kostja tegevuse tõttu. Küsimus sellest, kas lapsel on õigus

hüvitisele, ei saaks ka tingida alust hageja poolt kinkelepingust taganemiseks. Kinkelepingu

pooled olid hageja ja kostja.

21. Asjaolust, et kostja esitas hageja vastu lapse ülalpidamisnõude ning nõuded seoses lapse

suhtluskorra ja hooldusõigusega, ei järeldu, et kostja käitus hageja suhtes jämedalt tänamatult.

22. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka osas, milles maakohus leidis,

et hageja ei ole tõendanud, et kostja võttis endale kohustuse kinnistu lapsele tema täisealiseks

saamisel edasi võõrandada (TsMS § 654 lg 6). Ka apellatsioonimenetluses ei ole hageja

viidanud ühelegi tõendile, mis tema väidet kinnitaks. Maakohus märkis õigesti, et kui hageja

soovinuks kinnistut lapse täisealiseks saamisel temale kinkida, oleks hageja saanud seda teha

– selle asemel, et kinnistu kostjale kinkida.

23. Eelnevast tulenevalt ei olnud siinsel juhul täidetud VÕS § 267 p-des 1 ja 3 sätestatud

eeldused kinnistu kinkelepingust taganemiseks ning maakohus jättis põhjendatult hagi

rahuldamata.

24. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

2-23-710

II

25. Kolleegium leiab, et maakohus leidis õigesti, et kostja isikliku kasutusõiguse lõpetamisele

suunatud nõudeid tuleb kvalifitseerida AÕS § 225 ja § 228 järgi. Kostja on õigesti vastuhagis

esmalt taotlenud isikliku kasutusõiguse lõpetamist (dtl 95).

26. AÕS § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle

kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja

suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Isiklik kasutusõigus on

servituudi liik, mille puhul on kohustatud isikuna määratletud koormatud kinnisasja igakordne

omanik ja õigustatud isikuna konkreetne subjekt isikuliselt (AÕS II komm (2014), § 225, p

3.1). Isiklik kasutusõigus tekib asjaõiguslepingu sõlmimise ja kinnitusraamatu kande tegemise

kaudu ja üldjuhul lõpeb isiklik kasutusõigus õigustatud isiku surmaga või õigustatud

juriidilise isiku lõppemisega. Isiklik kasutusõigus peab oma sisult vastama mõnele

reaalservituudile ja lisaks AÕS §-le 225 kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele AÕS § 228

kohaselt ka reaalservituudi asjaomaseid sätteid.

27. Isikliku kasutusõiguse lõpetamise nõude alused tulenevad AÕS §-st 212. Hageja saab

esitada isikliku kasutusõiguse lõpetamisele suunatud nõude, mille õiguslikuks aluseks on

AÕS § 228 teise lause kaudu kohalduv AÕS § 212 lg 2.

28. Kolleegium leiab, et vastuhagis toodud asjaoludel ei ole hagejal õigust nõuda isikliku

kasutusõiguse lõpetamist ühelgi AÕS § 212 lg-s 2 toodud alusel.

28.1. Kostja ei ole esile toonud, et isiklik kasutusõigus on kaotanud hageja jaoks igasuguse

tähenduse (AÕS § 212 lg 2 p 1). Hageja on menetluses korduvalt väljendanud, et soovib

kinnistut kasutada. Ringkonnakohtul ei ole alust selles kahelda. Pooled on kokku leppinud, et

ka kostjal on õigus kinnistut kasutada (dtl 10, p 4.1 teine lause). Seega on kostjal õigus

kinnistut kasutada sõltumata isikliku kasutusõiguse seadmisest.

28.2. Kostja ei ole esile toonud, et tema mingisugune kahju oleks oluliselt suurem

kasutusvaldaja kasust (AÕS § 212 lg 2 p 2). Seejuures selgitab ringkonnakohus, et AÕS § 212

lg 2 p 2 reguleerib olukorda, kus kasutusvaldajal on küll teatav kasu, aga see on väga

marginaalne võrreldes kinnisasja omanikul lasuva piiranguga. Kohtupraktikas on ka leitud, et

omaniku kahju viidatud sätte tähenduses peab põhinema asjaoludel, mis tekkisid või vähemalt

ilmnesid pärast kasutusvalduse seadmiseks kohustava lepingu sõlmimist (TlnRnKo

22.11.2019, 2-16-17722, p 10.5).

28.3. Samuti ei ole kostja väitnud, et tal oleks hageja vastu tagatise nõue, mida hageja ei ole

täitnud (AÕS § 212 lg 2 p 3).

28.4. Seega ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et esineks alus isikliku kasutusõiguse

lõpetamiseks AÕS § 212 lg 2 järgi.

29. Kostja on märkinud, et hageja käitub tema suhtes agressiivselt, avaldab kostjale

psühholoogilist survet ja on ohtlik. Ringkonnakohus selgitab, et kostjal on vajadusel võimalik

taotleda lähenemiskeelu seadmist (TsMS §-d 544–549), mille tingimused sätestab VÕS §

1055 lg 1 ja 2.

30. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus ka kostja vastuhagi põhjendatult rahuldamata.

2-23-710

31. Ringkonnakohus jätab TsMS § 634 lg 1 alusel tähelepanuta kostja 07.05.2025

menetlusdokumendis toodud uued etteheited maakohtu otsusele (dtl 802–804).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

32. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

33. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb samuti rahuldamata, jäävad kostja

apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

34. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)