1-11-8291/13 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.detsember 2011, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number 1-11-8291 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Sten Lind

Kriminaalasi

Z.N-i süüdistuses KarS § 121 ja § 122 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 29.septembrist 2011 Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Z.N

Süüdistatav

Z.N (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 29.septembrist 2011.a. Z.N-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada

ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud

ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on

kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 29.septembri 2011.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Z.N KarS § 121 järgi ning karistuseks mõista 8 kuud vangistust, KarS § 122 järgi

1 aasta ja 2 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõista liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (6 kuu) võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 (üks) aasta vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 16.03.2011.a

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 kuud ja 10 päeva vangistust,

võrra ja liitkaristuseks mõista 1(üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 10 (kümme) päeva vangistust. Tõkend – vahistamine jätta muutmata, KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja mõistetud vangistuse alguseks lugeda 27.04.2011.a. Z.N mõisteti KarS prg. 122 järgi süüdi selles, et tema ajavahemikul 2010.a

kevadest kuni 15.04.2011.a., täpselt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel,

aadressil xxxxxxxxx, xxxxxxx xxxxxx, xxxxxxxxx x-xx asuvas korteris kasutas järjepidevalt füüsilist vägivalda oma 11- aastase kasupoja M Si suhtes, mis väljendus selles, et tema tugevalt ja korduvalt peksis kannatanut käte ja rusikatega vastu pead, vastu nägu ning kõhu piirkonda, samuti jalaga vastu tuharaid, millega tekitas alaealisele

kannatanule järjepidevat suurt valu, s.h. 2010.a kevadel lõi ta aadressil xxxxxx

xxxxxxxxxxxxx x-xx asuvas korteris M Sle vastu pead plastmassist kausiga, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: muhk peas; 2010.a suvel xxxxxxxxxxx xxxxxxxx x-xx asuvas korteris surus M Sile käega kõrile ning vastu seina, teise käega lõi kannatanule vastu pead, mille tulemusel kannatanu lõi pea vastu seina ära ning tundis füüsilist valu; 2010.a suvel (paar päeva pärast eelmist korda) surus xxxxxxxxxx xxxxxxxx x-xx asuvas korteris M Si vastu seina ning lõi rusikaga kõhtu, mille tulemusel oli kannatanul raske hingata ning ta tundis füüsilist valu;

2011.a jaanuari alguses lõi aadressil xxxxxxxx xxxxxxxxx x-xx asuvas korteris M Sile

käelabaga vastu nägu, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja huulest verejooksu. KarS prg. 121 järgi mõisteti Z.N süüdi selles, et tema 03.08.2010.a. kella

19.45 paiku lõi Tallinnas Viru Väljak 4/6 asuvas Viru Keskuses tüli käigus T ’at

küünarnukiga vastu lõuga ja veidi hiljem, Viru Keskuse ukse juures rusikaga näkku, põhjustades oma tegevusega T A´ile füüsilist valu ja tervisekahjustusi: ninaverejooksu, ninaluu põrutuse, vasaku sarna piirkonna põrutuse ja nina marrastuse.

Samuti tema, 15.04.2011.a. hommikul, aadressil xxxxxxxx xxxxxxxxx x-xx asuvas

korteris peksis T A’at kätega vastu nägu, rusikatega vastu keha ning jalaga vastu paremat jalga, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasakul õlavarrel 4 nahaalust verevalumit, verevalum parema jala põlve piirkonnas.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis esitab süüdistatav omapoolse nägemuse toimunust. Ta väidab,

et kannatanud annavad tema vastu valeütlusi. Poiss oli halva käitumisega, hulkus,

koolis ei käinud. Tema pidi olema poisile lapsehoidja eest. Tema ema aga on haige inimene, kes sisuliselt oli voodihaige ja kes pidevalt provotseeris teda. Kannatanu oli lihtsalt armukade, sest siis, kui tema isiklik elu hakkas laabuma ja ta hakkas naistega

tutvuma, muutus kannatanu jõhkraks. Apellant on teinud enda jaoks järelduse, et selliste inimestega ei ole ennast mõtet siduda ning lubab peale vabanemist teha kõik,et

ka politseiorganid saaksid teada, et T. S tegeleb Maardus narkootikumide edasimüügiga.

Tallinna Ringkonnakohtu 14.novembri 2011.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 25. novembrini 2011.

Enda kirjalikud seisukohad avaldasid ringkonnakohtule

- Kannatanu T.S väidab apellatsioonile esitatud vastuväites, et kõik, mis

apellatsioonis kirjas on puhas vale. Süüdistatav on oma loomult valelik inimene ning tema ja ta poeg andsid kohtuistungil ütlusi, mis on õiged ja mis kirjeldavad tegelikku olukorda nende peres. Tema pojale mõjus kogu olukord

sedavõrd halvasti, et poeg oli sunnitud kasutama psühholoogi abi. Süüdistatavalt oli väljakujunenud täielik karistamatusetunne ja nemad pojaga tundsid end abitutena. Süüdistatav on teda ka ähvardanud, et kui ta vangi pannakse, siis maksab ta temale ja pojale peale vabanemist kindlasti kätte. Taotleb, et apellatsioonikohus jätaks maakohtu otsuse muutmata.

- Prokuröri abi Alic Simm, kes leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ning

selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonist ei ole arusaadav, mida tegelikult süüdistatav vaidlustab.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele.

Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid

tõendeid. Apellatsioonis püütakse kohut veenda selles, et kannatanud on valelikud ja

väga halvad inimesed. Mingeid taotlusi apellatsioonis sisuliselt ei esitata. Arvestades apellatsiooni väiteid ja neid seisukohti, millistel süüdistatav oli maakohtus võib aru

saada, et süüdistatav ei tunnista ennast süüdi mitte kõigis temale inkrimineeritud

vägivallategudes. Sellisest apellandi seisukohast lähtudes ringkonnakohus, hinnates

kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü , tema

käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik,

kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et

maakohus on analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid

tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt

ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü osas.

Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud järeldustele

jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja veenvalt on

maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust – miks eelistab

süüdistatava ja kannatanute sisuliselt erinevate ja omavahel vastuolus olevate ütluste puhul, just kannatanute ütlusi. Maakohtu sellekohane järeldus rajaneb nii süüdistatava

kui ka kannatanute poolt antud ütluste põhjalikul analüüsil ning nende kõrvutamisel

teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohtu poolt tuvastatud tehioludega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00

L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude

tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud

kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi

pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud

kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis kordab süüdistatav sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustas süüdistust maakohtus.

Apellatsioonist võib välja lugeda, et apellant ei nõustu mitte kõigi maakohtu otsuses toodud järeldustega. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna apellatsioonis ei ole sisuliselt esitatud

ühtegi väidet, mis lükkaks veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendused.

Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine:

kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka asjaolusid, mis annaks aluse maakohtu poolt

mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on oma seisukohta Z.N-ile

mõistetud karistuse osas põhjalikult motiveerinud ja kohtukolleegium nõustudes maakohtu seisukohtadega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 29.septembrist 2011.a. Z.N-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind