1-21-3063/246 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

27. mai 2025, Tartu

Kriminaalasja number

1-21-3063

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Ingrid Kullerkann, Ingeri Tamm

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 21. juuni 2024

otsus, millega mõisteti süüdistatav R.P. (isikukood

xxxxxxxxx)

süüdistuses

KarS

§

3891

lg-te 1, 2, 3 - § 22 lg 3 järgi üldmenetluses õigeks

Kaebuse esitajad ja kaebuste liik

ringkonnaprokurör Hendrik Kaing ja Eesti Vabariik

Maksu- ja Tolliameti kaudu, apellatsioonid

Teised menetlusosalised

süüdistatav R.P. ja tema kaitsjad vandeadvokaadid

Kristi Rande ja Oliver Nääs

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2024 otsus ja saata kriminaalasi Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt, kannatanu apellatsioon jätta

rahuldamata.

3. Välja mõista Eesti Vabariigilt R.P. kasuks apellatsioonimenetluse kulud 2973,63

eurot.

Edasikaebamise kord

Määruse saab vaidlustada prokuratuur või süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu

advokaadist esindaja vahendusel või puudutatud menetlusväline isik advokaadist esindaja

vahendusel. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates

päevast, mil isik sai ringkonnakohtu määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Prokuratuur esitas R.P. le süüdistuse karistusseadustiku (KarS) § 3891 lg-te 1, 2, 3 - § 22 lg

3 järgi selles, et tema osutas oma tegevusega vaimset kaasabi AS Turvamaailm juhatuse

liikmele K.T. le ja selle faktilisele juhile J.K. ile AS Turvamaailm maksudeklaratsioonides

perioodil november 2014 kuni märts 2015 ja august kuni detsember 2015 valeandmete

esitamisele. Samuti on R.P. le esitatud süüdistus selles, et tema osutas oma tegevusega

vaimset kaasabi Delta Security OÜ faktilisele juhile J.K. ile Delta Security OÜ

maksudeklaratsioonides perioodil november 2014 kuni märts 2015 ja august kuni detsember

2015 valeandmete esitamisele. Nimelt tema organiseeris näiliku tööjõurendi skeemi, millega

võimaldas ettevõtetel, sh AS-il Turvamaailm ja Delta Security OÜ kokkulepitud tasu eest

näilike arvete ja lepingute alusel varjata oma maksukohustust.

2. Tartu Maakohus mõistis 21. juuni 2024 otsusega R.P. õigeks. Kohus jättis tunnistajatele

makstud summad 350,85 eurot riigi kanda ning mõistis Eesti Vabariigilt kriminaalmenetluses

kantud menetluskulude hüvitamiseks R.P. kasuks välja 47 577,92 eurot. Avalik-õiguslikud

nõudeavaldused jättis kohus läbi vaatamata.

3. Kohtuliku uurimise tulemusena ei ole võimalik R.P. le süüdistuses ette heidetud käitumist

tõendatuks lugeda. Süüdistuse tekst on suuresti sisustatud jälitustegevusest saadud teabe järgi

ja kuivõrd kohus luges asjas tehtud jälitustegevuse ebaseaduslikuks, langesid tõendikogumist

välja ka süüdistuse kontrollimiseks vajalikud tõendid. Muudest olemasolevatest tõenditest ei

piisa R.P. süüdi tunnistamiseks.

4. Maakohus kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust ning leidis, et 28. mai 2015 määrus nr

252 ei vasta jälitustoiminguks loa andmise nõuetele. Kohtumäärustes toodud vähesed ja

üldsõnalised põhistused ei võimalda mõista, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on

antud asjas olemas kahtlus, et toime on pandud maksualane süütegu. Eeluurimiskohtunik

pelgalt konstateerib prokuröri taotluses toodud fakte, et üks või teine asjaolu on tuvastamist

leidnud ja ühte või teist inimest on alust kahtlustada. Kahetsusväärselt on ka ülejäänud

määrused väheütlevad ehk et põhjendused ei ole piisavad selleks, et vastata küsimusele, kas

täidetud olid KarS § 1261 lg-s 2 nimetatud jälitustoimingu lubatavuse eeldused.

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab kohus jälitustoiminguks luba andes esitama

selge ja arusaadava argumentatsiooni mh selle kohta, miks ei ole kriminaalasjas tõendite

kogumine muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt

raskendatud. Seejuures ei tohi kohus jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel piirduda

jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Jälitustoimingu vajalikkuse

tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa

andmisel näitama, et teiste tõendikogumise viiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See

ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja

deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed –

kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta,

millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad

seda oluliselt. Samuti, kuigi kohtunik on sedastanud, et nõustub taotluses märgitud

jälitustoimingute tegemise vajalikkuse põhjendustega, on üles loetletud neist vaid osa.

Riigikohus on otsesõnu tähendanud, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel on

ebapiisav pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut

põhjendatuks. Eeluurimiskohtuniku põhistuste pinnalt ei ole praeguse juhul võimalik mõista,

et kohus on sisuliselt kaalunud ja kontrollinud, kas tõendeid on võimalik koguda n-ö

tavapäraste menetlustoimingutega või tingivad konkreetse kuriteo avastamisraskused

tõepoolest vajaduse teha inimeste suhtes jälitustoiminguid. Eeluurimiskohtunikud rikkusid

jälitustoimingu lube andes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS )§ 145 lg 1 p-st 1 ja KrMS

§ 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust, mistõttu tuleb need

kohtumäärused tunnistada õigusvastaseks.

Edasised jälitustoiminguks loa andmise määrused toetuvad Harju Maakohtu 28. mai 2025

määruse nr 252 alusel saadud jälitusteabele, mis on kogutud õigusvastaselt. Õigusvastaseks

luges maakohus veel Harju Maakohtu 2. juuni 2015 loa nr 504, Harju Maakohtu 28. augusti

2015 määruse nr 363, prokuratuuri 9. septembri 2015 loa nr 730, 29. detsembri 2015 loa nr

878, Harju Maakohtu 22. oktoobri 2015 määruse nr 428, Harju Maakohtu 24. novembri 2015

määruse nr 459 ja Harju Maakohtu 15. detsembri 2015 määruse nr 479. Lisaks heitis

maakohus nendele määrustele ja lubadele ette, et need on koostatud kopeeri-kleebi

põhimõttel, põhjused ultima ratio osas on äärmiselt napid ja deklaratiivsed.

5. Ülejäänud tõendipagasi osas viitavad R.P. le üksnes 19. aprillil 2017 koostatud

vaatlusprotokolli lisa S.V. kinnipidamisel 16. veebruaril 2016 toimunud läbiotsimise käigus

leitud „Arvelduste korraldamise kokkulepe“, mille osalisteks on Rosneft Eesti OÜ nimel

R.P. , Eurocredit OÜ nimel K.R. ja Alke Finants OÜ nimel A.K. , milles fikseeriti

äriühingute vaheliste nõuete suurused ja nende tasumine; 16. veebruaril 2016 aadressil Pärnu

mnt 141 Tallinn, kontoris numbriga 39 toimunud läbiotsimise käigus O.V. kasutuses olevast

tööarvutist leitud fail pealkirjaga „Raivo igakuised kulud“; 16. veebruaril 2016 T.R. i

elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud 9. novembri 2015 kuupäevaga „Nõude

loovutamise leping“ RKO Platvorm OÜ ja R.P. vahel ning R.P. seotusele süüdistuses

nimetatud inimestega viitab ka tunnistajana ristküsitletud K.T. . K.T. ebamääraste vastuste

pinnalt on võimatu järeldada, mida R.P. süüdistuse kontekstis tuvastatuks ja tõendatuks

lugeda. Muud olemasolevad tõendid süüdistust ei kinnita.

6. Erinevalt prokuröri seisukohast ei olnud maakohtu arvates võimalik süüdistust kontrollida

ka teiste tunnistajate ristküsitluses saadud vastuste pinnalt. T.R. i tunnistajana antud vastused

olid läbimõeldult sisutud. Ka teised tunnistajad (A.K., L.V. , K.K., R.R.), kes midagigi R.P.

kohta öelda oskasid, ei olnud oma vastustes konkreetsemad. R.P. osas tuleb prokuröriga

nõustuda, et süüdistatav püüdis ennast ütluste andmise kaudu maksimaalselt distantseerida

talle tehtud kuriteoetteheitest. R.P. ütlused on eklektilised, hüpates pidevalt ajas nii edasi kui

tagasi, lõpuks mäletamata, kas esitatud väide käis ühe või teise ajahetke või sündmuse kohta.

7. Kui prokurör oma süüdistuskõnes ütles, et R.P. roll näilikus tööjõurendiskeemis oli keskne

ja oluline, siis tõendid seda ei kinnita. Üksikud dokumentaalsed tõendid küll kinnitavad

süüdistuses toodud etteheiteid ja ka mõni tunnistaja kaudselt seostab R.P. t skeemiga, kuid

nagu öeldud, ei ole võimalik nende pinnalt jõuda järeldusteni, mis viiksid süüdistatava

käitumises kuriteokoosseisu tuvastamiseni. Inimese käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost

osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega

(RKKKo asjas nr 3-1-1-101-05, p 8). Kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks tõendeid ei

ole ja seetõttu puudus maakohtu arvetes ka vajadus asuda analüüsima täideviijate tegusid ja

subjektiivse koosseisu esinemist. Samas tuleb arvestada, et kui kaasaaitamisteo objektiivsete

tunnuste tõendamatus on sedavõrd selge nii süüdistusakti kui ka uuritud tõendite pinnalt, kui

see on praeguses asjas, ei ole kuidagi mõistlik põhiteo täideviijate tahtlikku ja õigusvastast

tegu tuvastama asuda. Seega tuleb R.P. õigeks mõista KarS § 3891 lg-te 1, 2 ja § 22 lg 3 järgi

kuriteo objektiivse koosseisu puudumise tõttu.

8. Avalik-õiguslikud nõudeavaldused jäeti KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Samuti

määras maakohus menetluskulude jaotuse.

Apellatsioonid ja vastus apellatsioonidele

9. Tartu Maakohtu 21. juuni 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Hendrik

Kaing, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, R.P. süüdi tunnistamist ja karistamist

vastavalt prokuratuuri taotlusele. Apellatsioonis palub prokurör: 1) Kontrollida käesolevas

kriminaalasjas jälitustoimingute tegemise aluseks olnud kohtumääruseid, prokuratuuri

määruseid ning tuvastada nende seaduslikkus; 2) Võtta vastu ja uurida süüdistusakti tõendeid

nr 1.1. – 2.13; 3) Teha uus kohtuotsus ja täiendada seda süüdistusaktis kirjeldatud

maksukuriteo põhiteo motiividega; 4) Rahuldada kannatanu Maksu- ja Tolliameti esitatud

avalik-õiguslikud nõudeavaldused põhisummades 143 030,28 eurot ja 386 810,76 eurot ning

neile lisanduvad intressid; 5) KrMS § 180 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p-de 1, 3, 9 alusel jätta

R.P. valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja sundraha tervikuna süüdistatava

R.P. kanda.

9.1. Maakohus on hinnanud jälitustoimingute lubasid põhjendamatult ülemäära kriitiliselt ja

sellest tingituna tunnistanud need ekslikult õigusvastasteks, mis on viinud lõpuks alusetult

õigeksmõistva kohtuotsuseni. Prokuratuur palub ringkonnakohtul tunnistada jälitusload

õiguspäraseks, võtta vastu jälitustõendid ja neid uurida ning otsust tehes vaadata süüdistust

eelkõige kui tervikut ning hinnata tõendeid kogumis.

9.2. Jälitustoimingute lubadest enamikke on varasemalt kontrollitud ja hinnatud veel kahe eri

kohtukoosseisu poolt. Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2018 määrusele asjas nr 1-18-

5322 ja Tartu Maakohtu otsusele kriminaalasjas nr 1-19-3488 viitamine ja nendele tuginemine

on apellatsioonis asjakohane ja vajalik, kuna neis käsitletakse täpselt neid samu

jälitustoimingute lubasid, mille õigusvastasust prokuratuur vaidlustab. Nende lahendite

pinnalt oli Harju Maakohtu 28. mai 2015 määrus nr 252 õiguspärane. Jälitustoimingute load

vastavad kohtupraktikas kujunenud seisukohtadele ja on välja antud seaduslikult.

Kriminaalasja kohtueelse menetluse ajal järgnevaid jälitustoimingute lubasid välja andnud

eeluurimiskohtunikud tegid tagasivaate eelnenud jälitustegevusele ja selle aluseks olnud

lubadele ning keegi neist ei pidanud eelnenut õigusvastaseks. Lubades on tuvastatav nii

põhjendatud kuriteokahtlus kui ka ultima ratio-põhimõtte järgimine.

9.3. Maakohus tegi vea selles, et võttis lähtekohaks Eesti kohtupraktikas laiemat tähelepanu

võitnud ja seetõttu justkui domineerima hakanud hoiaku, et mida rohkem aega tagasi, seda

halvemini oli jälituslubasid põhjendatud ja eelarvamuslikult seadis põhjenduste piisavusele

liiga kõrge lävendi. Üks asi on see, et Riigikohtu menetlusse võetakse ja sellega ka laiemat

tähelepanu pälvivad reeglina probleemsemad juhtumid ning ilmselgelt on

kriminaalmenetluses suureks probleemiks see, kui asja lahendamiseks oli vaja kasutada

äärmusliku vahendina jälitustegevust, aga selle tulemused jäeti hiljem tõendite hulgast välja.

Seda nii kriminaalasja lahendamise, kulutatud ressursi kui ka isikute õiguste seisukohalt

vaadatuna. Teiseks kohtu eelarvamusliku kallutatuse näitajaks oli käsitada kõnealust

kriminaalasja tüüpilise või tavapärase maksukuriteona. Maakohtu käsitlus viimase abinõu

põhimõttest pärineb kohtupraktika sellistest juhtumitest, kus prokuratuuri ja kohtu põhjendus

jälitustoimingute vajalikkuse kohta oli olnud sedavõrd abstraktne, et neid saanuks sisuliselt

muutmata kujul üle kanda ükskõik millises maksukuriteo asjas antavasse jälitustoimingu loa

teksti.

9.4. Esimene jälitusluba, mille alusel teostatud jälitustoimingutest on koostatud süüdistusaktis

nimetatud jälitustoimingute protokollid, oli 28. mail 2015 väljastatud kohtumäärus nr 252.

Prokuratuur leiab, et eelkirjeldatud olukord ise oligi juba sedavõrd eriline asjaolu, mis oli

võrdsustatav ultima ratio vajaduse põhjendusega, sest ilmselgelt pidi kuriteoga seostatud

isikute tegevuse jätkumine olema kaetud veelgi tugevama konspiratsiooniga ning samaaegselt

oli ka ilmne, et sellises olukorras olnuks tegelikke asjaolusid teadvatelt isikutelt (vennad V. d,

A.K. , T.R. , R.P. jne) tõeste ütluste saamine väga ebatõenäoline. Pigem oli igati eeldatav, et

nad annavad ainult selliseid ütlusi, mis olid juba varasemalt kokku lepitud ja toetavad

Äripäevas avaldatud versiooni. Eeltoodu tõttu oligi vältimatult vaja koguda avalike

menetlustoimingute kõrvale ka objektiivseid tõendeid jälitustoimingutega ning seda

seisukohta on tajunud ja väljendanud ka jälituslubade väljaandjad.

9.5. Prokuratuuri arvates on siinkohal oluline, et millist kohtupraktikat täpsemalt tuleks antud

kriminaalasjas jälitustoimingute lubade hindamisel aluseks võtta. Kuivõrd kohtupraktika on

vähemalt tinglikult käsitatav menetlusõiguse allikana, siis on prokuratuuri hinnangul kohane

arvestada ka KrMS § 3 lg 2 sätestatud ajalisuse põhimõtet ja sellise käsitluse korral peaks

2015. aastal välja antud jälitustoimingu lubade nõudeid hindamagi tollel ajal valitsenud

teadmiste ja nõuete järgi. Apellant viitab Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-24-13 punktile 14

ning leiab, et kriminaalmenetlusõiguse puhul ei ole nii, et uuel ja n-ö kergemal seadusel on

tagasiulatuv jõud. Veel ilmestab prokurör jälitustoimingu lubade õiguspärasust väljavõtetega

Kohtute aastaraamatutest.

9.6. Ei saa väita, et kõnealustes lubades põhjendusi üldse polnud või et need olnuks liiga

umbmäärased või deklaratiivsed. Järelikult on maakohus jälitustõendite aluseks olevat lubade

küsimust lahendades rikkunud põhjendamiskohustust, mis on kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selle vea kõrvaldamine on võimalik

ringkonnakohtus.

9.7. Ka on maakohus kaasaaitamisteo eelduseks oleva põhiteo asjaolud ja tõendid jätnud

tähelepanuta või hinnanud sellisel määral ekslikult, et kohus on kaotanud fookuse ja jõudnud

lõpuks vääralt R.P. õigeksmõistmiseni. Täideviimistegu alates süüdistuse tekstist kuni

tõendite hindamiseni ei ole üleüldse käsitletud. Seega puuduvad kohtuotsuses motiivid

olulises osas ehk kohtuotsuse tõendite analüüs on puudustega KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses. See aga on (lisaks jälitustõendite kõrvalejätmisele) teguriks, mis on toonud kaasa

ebaõige kohtuotsuse. Kohtuvaidlustes käsitles prokuratuur põhjalikult nii põhiteo kui ka R.P.

poolt kaasaaitamisteo toimepanemise tõendatust erinevate tõenditega ja jääb selle juurde ka

apellatsioonis, paludes ringkonnakohtul prokuratuuri süüdistuskõnes toodud seisukohti

arvestada.

9.8. Veel leidis prokurör, et K.T. ütluste puhul tuleb arvestada, et ta tegutses äriühingu

juhina, olles tegelikult J.K. i kontrolli all, mis nähtub näiteks neist sellest, et K.T. kutsus ja

võttis tööle J.K. . Seepärast on loomulik ja mõneti isegi paratamatu, et osa K.T. tegevuse

aluseks olnud teabest võis pärineda J.K. ilt. See ei kahanda K.T. ütluste väärtust nullini, sest

võimalikud vahendatud andmed peegelduvad tema ja teiste isikute tegevust näilikku

tööjõurenti puudutavates küsimustes. Samuti võimaldavad need kontrollida ja hinnata teiste

tõenditega saadud andmeid. Selline teave on oluline ka põhiteo tuvastamiseks. Maakohus

eksis, kui ei analüüsinud K.T. ütlusi kogumis teiste tõendiga. K.T. ütlustes sisaldus palju

konkreetseid ja selgeid andmeid ning selgitusi, mis on kontekstis vaadatuna omavahel selgelt

seotud. Maakohus on ignoreerinud ka T.R. i ütlusi.

9.9. Kui kohtuotsuses on välja toodud R.P. le ette heidetavate käitumisaktide loetelu ja leitud,

et nendest enamike kohta tõendusteavet ei saadud, siis prokuratuur väidab, et enamik neist on

sisustatavad ja tõendatavad jälitustõenditega ning on tuvastatavad eelkõige tõendite

hindamisel kogumina. Seejuures tuleb arvestada ka süüdistuse tekstis esile tooduga, et R.P.

oli kogu näiliku tööjõurendi teenuse pakkujate eestvedaja ja juht.

9.10. Varasemate RKO Platvorm OÜ kohta tehtud kohtuotsuste ja R.P. enda ütluste valguses

ei ole eluliselt usutav, et T.R. võis opereerida RKO Platvorm OÜ nõudega ilma R.P.

nõusolekuta või sellest isegi R.P. ga rääkimata. Kriminaalasja arutanud maakohus ei

pruukinud seda mõista, kuid T.R. i ja R.P. ütlused on antud mh kaalutlusega, et kui

edasikaebamise tulemusel jälitustõendid ikkagi võetakse vastu, ei oleks ütlused

jälitustõenditega liiga ilmses vastuolus. Kõik eeltoodu viis maakohtu ekslikule järeldusele, et

uuritud tõendite pinnalt ei saanud R.P. t süüdi mõista.

10. Tartu Maakohtu 21. juuni 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu Eesti

Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (esindaja Inna Golovina), kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada R.P. süüdi KarS § 22 lg 3 - § 3891

lg-te 1, 2, 3 järgi, rahuldada avalik-õiguslikud nõudeavaldused ja mõista R.P. lt välja 703

583,67 eurot ning tähtpäevaks tasumata maksusummalt intress ja jätta menetluskulud

süüdistatava kanda.

11. Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2024 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning

anti menetlusosalistele apellatsioonide kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks

tähtajaks 20. november 2024.

12. Nimetatud ajaks esitasid apellatsiooni osas seisukoha ning menetluskulude nimekirja

süüdistatava R.P. kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Kristi Rande. Nad leiavad, et

maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, avalik- õiguslikud nõudeavaldused läbi vaatamata,

kannatanute apellatsioonid rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud kulud kogu

ulatuses Eesti Vabariigi kanda ning paluvad mõista R.P. kasuks välja kantud õigusabi kulude

katteks 2973,63 eurot.

12.1. Prokuratuuri ega kannatanu apellatsioonid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks

R.P. õigeksmõistmise osas. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on tõendeid

kogumis hinnates õigesti tuvastanud kuriteokoosseisu puudumise R.P. tegevuses. Esitatud

apellatsioonidest ei nähtu, milles seisneb maakohtu poolne konkreetne rikkumine tõendite

hindamisel, sh jälitusega kogutud tõendite ebaseaduslikkuse tuvastamisel, mis on prokuratuuri

hinnangul viinud kohtu ebaõigetele järeldustele apellatsioonis vaidlustatud küsimustes.

Prokuratuur heidab maakohtule ette süüdistuse seisukohtadega mittenõustumist. Maakohus ei

ole kohtuotsuse tegemisel menetlusõigust rikkunud ning on analüüsinud nii prokuratuuri kui

ka kaitsja väiteid, lähtunud õigesti asjakohasest kohtupraktikast ning selgelt ja jälgitavalt

jõudnud õigetele järeldustele nii jälitusega kogutud tõendite ebaseaduslikkuses kui ka muu

tõendikogumi pinnalt R.P. tegevuses kuriteokoosseisu puudumises. Asjaolu, et maakohtu

otsus ei ole prokuratuurile ega kannatanule meelepärane ning prokuratuur on andnud

tuvastatud asjaoludele oma süüdistuskõnes teistsuguse hinnangu kui kohus, ei anna alust

otsuse tühistamiseks. Kuivõrd kannatanu apellatsioon tugineb sisulises osas prokuratuuri

seisukohtadele, siis laienevad alljärgnevad prokuratuuri apellatsiooni käsitlevad seisukohad ka

kannatanu apellatsioonile.

12.2. Maakohus on esitanud ligi viiel leheküljel annalüüsi selle kohta, miks jälitusega kogutud

tõendid tuleb antud asjas ebaseaduslikkuse tõttu kõrvale jätta, sh analüüsides iga vaidlustatud

jälitusluba eraldi ning kõrvutades asjakohase kohtupraktikaga (vt maakohtu otsuse lk 4-9).

Kaitsjad nõustuvad täielikult maakohtu argumentatsiooniga viidatud küsimuses ning leiavad,

et prokuratuuri apellatsioonis esitatud väited neid ei kummuta.

12.3. Prokuratuur on põhjendanud maakohtuga mittenõustumist asjaoludel, et samasid

jälituslubasid on hinnanud erinevad kohtukoosseisud erinevalt. Siinkohal peavad kaitsjad

vajalikuks rõhutada, et iga kohtukoosseis on pädev iseseisvalt hindama jälituse seaduslikkust

ja põhjendatust vastavalt seadusele ja oma siseveendumusele ning jõudma vastavalt

järeldustele jälituse lubatavuse osas. Juhul, kui kohus on jälituse kõrvale jätmist põhjalikult ja

vigadeta motiveerinud, järgides nii menetlusnorme kui ka tuginenud kehtivale

kohtupraktikale, on vastava otsustuseni jõutud seaduslikult. Maakohus ei ole jälituslubade

seaduslikkust hinnates eksinud menetlusnormide vastu. Kohtu motiivid on veenvad ja

kooskõlas kohtupraktikaga, mistõttu ainuüksi mittenõustumine kohtu järeldustega ei saa olla

otsuse tühistamise aluseks.

12.4. Apellatsioonis on prokuratuur K.T. pealiskaudseid ja viitelisi ütlusi asunud ise

sisustama ja tõlgendama selliselt, et need haakuks süüdistuse versiooniga ehk väidetud

faktilised asjaolud ei tulene mitte otse tunnistaja ütlustest, vaid prokuratuuri tõlgendustest,

mida nende ütlustega tegelikult mõeldi või taheti öelda. K.T. ütlustest ei selgu tõendamist

vajavad faktilised asjaolud, – kellega, millal ja milles konkreetselt R.P. väidetavalt kokku

leppis, kuidas ta jooksvalt juhendas ning kooskõlastas teiste isikute tegevused jms, mida

prokuratuur on R.P. le süüks arvanud.

12.5. Apellatsiooni viimases osas (vt punkt 49 jj) on prokuratuur asunud seisukohale, et kui

kohtuotsuses on välja toodud R.P. le ette heidetavate käitumisaktide loetelu ja leitud, et

nendest enamike kohta tõendusteavet ei saadud, siis prokuratuur väidab, et enamik neist on

sisustatavad ja tõendatavad jälitustõenditega ning on tuvastatavad eelkõige tõendite

hindamisel kogumina. Selliselt on ka prokuratuur sisuliselt möönnud, et olemasolev

tõendipagas (s.o ilma jälitustoimingutega kogutud teabeta) ei ole piisav R.P.

süüdimõistmiseks. Kaitsjad nõustuvad, et maakohtus uuritud tõendite pinnalt ei ole võimalik

tuvastada R.P. le süüdistuses etteheidetud tegevusi. Enamgi veel, ca 20 köite jagu kohtule

esitatud dokumentaalsetest tõenditest käib R.P. nimi läbi vaid paaril dokumendil ja sedagi n-ö

neutraalsel viisil. Sh ligi 25-st kohtuistungil üle kuulatud isikust vaid üksikud teavad R.P. t

või on teda põgusalt näinud, andmata sisulisi ütlusi tema tegevuste osas, milliseid süüdistus

ette heidab.

12.6. Nõustuda saab sellegagi, et kui kaasaaitamisteo objektiivsete tunnuste tõendamatus on

sedavõrd selge nii süüdistusakti kui ka uuritud tõendite pinnalt, kui see on praeguses asjas, ei

ole kuidagi mõistlik põhiteo täideviijate tahtlikku ja õigusvastast tegu tuvastama asuda.

Seetõttu ei ole põhjendatud ka apellatsioonis tehtud etteheide täideviimisteo osas motiivide

puudumisele. Maakohtu otsus on R.P. õigeksmõistmises ainuõige lahend.

12.7. Kaitsjad tegid etteheiteid ka apellatsiooni kvaliteedile selles mõttes, et prokuratuur on

apellatsioonis tuginenud viiteliselt oma süüdistuskõnele tervikuna. Üldiselt on kohtupraktikas

sellist viitelist stiili apellatsioonis peetud taunimisväärseks, sest niisugused viited raskendavad

apellatsiooni jälgitavust.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

13. Kolleegium leiab, et maakohus eksis jälitustoimingu lubade õiguspärasuse hindamisel.

Ringkonnakohus loeb selle kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2

mõistes ja see tingib KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 3 alusel vaidlustatud otsuse tühistamise.

Kolleegium saadab kriminaalasja KrMS § 341 lg 3 alusel uueks arutamiseks, sest maakohus

peab vastu võtma ka jälitustoimingute alusel kogutud tõendid ning analüüsima tõendeid

kogumis.

14. Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega osas, mis käsitleb prokuratuuri apellatsiooni

ülesehitust. Prokurör toob apellatsioonis välja, et jääb oma esimeses kohtuastmes toodud

kohtuvaidluste seisukohtade ja taotluste juurde. KrMS § 321 lg 2 sätestab, millistele nõuetele

apellatsioon vastama peaks. KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt märgitakse apellatsioonis, millises

osas kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused.

Prokuratuur on apellatsioonis toonud selged seisukohad, kuid lisanud sellele üldsõnalise viite

varasemalt maakohtule esitatud dokumentidele. Kohus ei pea otsima eelmisest menetlusest,

mida võib menetlusosaline mõelda selle all, et jääb kohtuvaidlustes toodud taotluse ja

seisukohtade juurde. Maakohtus peetud kõne ja apellatsiooni vahele jääb kohtuotsus, mille

seisukohad ja järeldused tuleb prokuratuuril süüdimõistvat otsust taotledes apellatsioonis

üheselt ümber lükata. Seda on apellatsioonikohus ka varasemalt märkinud (Tartu

Ringkonnakohtu 12. novembri 2020 lahend asjas nr 1-19-5367, p 107). Ringkonnakohus

lähtub apellatsioonis toodud seisukohtadest. Siinkohal tuleb meenutada, et

apellatsioonimenetlus ei ole esimese astme menetluse kordamine, vaid see toimub

apellatsiooni piires. Tuues välja samas mahus asjaolud, mis maakohtus, ei nähtu maakohtu

järelduste ümberlükkamine. Ka ei ole aktsepteeritav olukord, kus apellatsioonis öeldakse, et

kohtul tuleks justkui valida, kas asi lahendada kirjalikus menetluses või suulises menetluses

vastavalt sellele, milline on apellatsiooni tulemus. Kõik tõendid ja taotlused tuleb esitada

apellatsioonis.

15. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus valesti hinnanud jälitustoimingu aluseks

olevate määruste õiguspärasust ning selle tulemusena jätnud põhjendamatult kõrvale

jälitustoimingutega kogutud tõendid.

Ringkonnakohus võib tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses

nagu maakohus (RKKKo asjas nr 1-23-5620/89, p 19). Samas ei ole apellatsioonimenetluse

eesmärk see, et kohus arutaks kriminaalasju algusest peale, alustades tõendite vastuvõtmisest.

Kuigi vaidlustatud otsuse analüüs jälitustoimingu lubade õiguspärasusest on põhjalik, tugineb

see kohtupraktikale, mis tänaseks on muutunud. Kolleegium ei nõustu maakohtu antud

hinnanguga, et jälitustegevus toimus õigusvastaste lubade alusel.

Varasemas kohtupraktikas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 772) oldi seisukohal, et

jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse

deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva

tõendusliku baasiga. Ebapiisav on viidata pelgalt prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus

loeb seal märgitut põhjendatuks. Järeldamaks, et tõendite kogumine jälitustoiminguid

kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tugineda ka kriminoloogilistele

teadmistele. Polnud alust arvata, et sama ei kehtiks põhjendatud kuriteokahtluse puhul.

Hiljem asuti aga seisukohale, et kui prokuratuuri jälitustoimingu loa taotlus on selge ning

hästi argumenteeritud, on kohtul võimalik sellele toetudes lühidalt ning arusaadavalt

põhjendada, missuguste konkreetsete prokuratuuri kaalutlustega ta nõustub. (RKKKm-d

asjades nr 1-18-8222/47, p 8 ja nr 3-1-1-112-16, p 32.) Määruse põhjendamise nõude eesmärk

pole taotluse esitaja mõtete ülekordamine lihtsalt teistsuguses, algupärasest (st taotlusest)

mingil moel erinevas sõnastuses. Oluline on tagada arusaadavus küsimuses, missugustele

faktilistele asjaoludele ja tõenditele toetub menetlustoiminguks antav luba. Kui need asjaolud

ja tõendid kajastuvad prokuratuuri taotluses selgelt ja veenvalt ning kohus nendega

nõustumist kokkuvõtvalt või viidete kaudu sõnaselgelt väljendab, saab ka

põhjendamiskohustust pidada täidetuks. (RKKKo asjas nr 1-22-7792/21 p 12)

Nimetatu on omakorda üle kinnitanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis 9.

veebruari 2024 lahendis asjas nr 1-22-7339/22 punktis 22, tehes viite lahendile asjas nr 1-22-

7792/21.

Seega kokkuvõtlikult, kui prokuratuuri jälitustoimingu loa taotlus on nõuetekohaselt

põhjendatud, selles on nõuetekohaselt tuvastatud ja välja toodud kuriteokahtlus ning

jälitustoimingu ultima ratio, siis ei pea maakohus kõiki neid asjaolusid ümber kirjutama, vaid

saab nõustuda prokuratuuri taotluses tooduga ja lühidalt ning arusaadavalt põhjendama,

missuguste konkreetsete prokuratuuri kaalutlustega ta nõustub.

16. Kriminaalasja toimikute juures puudusid vaidluse all olevad jälitustoiminguteks loa

andmise määrused. Kuna ringkonnakohtu menetluses on ka teine kriminaalasjaga nr

15930000048 seotud apellatsioonmenetlus asjas nr 1-19-3488 (J.K. i, T.R. i ja A.K. i

süüküsimus), siis oli võimalik kolleegiumil toimingute õiguspärasuse hindamiseks tutvuda

teises asjas esitatud samade jälitustoimingu lubade ja taotlustega ning eraldiseisvalt

jälitustoimiku väljanõudmine vajalik ei olnud.

17. Apellatsioonis rajatakse suurem osa argumentatsioonist Tartu Maakohtu teise

kohtukoosseisu poolt kriminaalasjas nr 1-19-3488 jälitustoimingute lubade osas kujundatud

seisukohtadele. Prokuröri hinnangul on kriminaalasja nr 1-19-3488 otsuses väga põhjalikult

lahti kirjutatud, miks on jälitustoiminguks antud load õiguspärased. Prokuratuuri apellatsiooni

argumentatsioon on rajatud aga jõustumata kohtuotsusele. Kriminaalasjas nr 1-19-3488 on

samuti pooleli apellatsioonimenetlus. Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 1-19-3488 esitatud

põhjendused ei ole siduvad praeguses asjas ega kohaldu automaatselt. Ka ei pea kohus

asjakohasteks argumentideks jälitustoimingu lubade õiguspärasuse tuvastamisel Kohtute

aastaraamatus avaldatud seisukohti. Need ei ole seotud konkreetsete lubadega.

18. Ringkonnakohus tutvus jälitustoiminguks loa andmise kohtumäärustega numbritega 252,

363, 428, 459 ja 479, prokuratuuri lubadega numbritega 504, 730 ja 878 ja nõustub

prokuratuuriga selles, et jälitustoiminguks antud load on õiguspärased ning maakohus on

esitanud nendele lubadele põhjendamatult kõrgemaid nõudmisi, kui seda näeb ette

kohtupraktika.

19. Harju Maakohtu 28. mai 2015 jälitustoimingu loast nr 252 nähtub prokuratuuri taotlus,

millega maakohus nõustub ja mille lühidalt ka välja toob. Prokuratuur on taotluses ära

näidanud põhjendatud kuriteokahtluse, tuues välja, kuritegeliku skeemi, kus erinevad isikud

(sh O.V. , R.J., T.R. , A.K. , S.V. ning erinevad osaühingud) on seotud näiliku tööjõu

rentimisega, seni kogutud tõendid ning nimetanud tõendite põhjal tõusnud kontrollimist

vajavad kahtlused. Välja on toodud, et analüüsiti pangakontosid, Maksu- ja Tolliametile

esitatud andmeid, IP-aadresse, millelt on logitud e-maksuameti kontole. Taotluse punktist 3

nähtuvad ka taotluse esitamise hetkeks kogutud jälitusandmed. Prokuratuur on põhjendanud

samuti jälitustoimingute vajalikkust – kuidas senine tõendusteave osutab sellele, kuidas

seotud isikute ring toimetab hästi konspireeritult, mis raskendab tavapäraste toimingutega

tõendite kogumist, kriminaalasjaga seotud asjaolusid on arutatud Äripäeva artiklis ja see on

pälvinud avalikkuse tähelepanu. Ka on prokurör kirjeldanud, kuidas tööjõumakseid puudutav

raha on erinevate isikute vahel liikunud ja üks isikutest on selle välja võtnud sularahas. Ent

see, mis rahast edasi saab, on teadmata. On vähetõenäoline, et kuriteokahtlusega puutumust

omada võivad isikud hakkaksid ülekuulamisel andma kuriteokahtluse asjaolude kohta tõele

vastavaid selgitusi. Seejärel nähtub, milliseid toiminguid on vaja läbi viia ja millise aja

jooksul. Seega on prokuratuuri taotluses kirjas kõik nõutav ja see on ka vajalikul määral

põhjendatud.

Prokuratuuri taotlusega nõustus eeluurimiskohus selgelt ka loa nr 252 põhjendustes. Määruse

osas „kohtu seisukoht ja kohtumääruse põhjendused“ on kokkuvõtlikult põhjendatud

kuriteokahtlus ja kaalutlused, miks on tarvis teha jälitustoiminguid. Kohus nõustus

prokuratuuri taotlusega ja kordas sellest üksnes osa. Ringkonnakohus peab taotluse

põhjendusi asjakohasteks ja piisavateks. Seega on Harju Maakohtu 28. mai 2015 jälitusluba nr

252 nõuetekohane.

20. Maakohus leidis, et kuna ta luges loa nr 252 õigusvastaseks, siis on õigusvastased ka kõik

järgnevad load, sest need tuginevad loa nr 252 alusel saadud infole.

21. Ringkonnakohus tutvus ka teiste lubadega, mille osas prokurör maakohtu otsust vaidlustas

ning leiab, et need ei erine kvaliteedilt loast nr 252. Ehk erinevusi ei ole ka kohtu lubadega

numbritega 363, 428, 459, 479 ega prokuratuuri lubadega 504, 730, 878, mis vastavad

miinimumnõuetele, mis on esitatud lubade põhjendatusele. Miinimumnõudena on ära

näidatud nii põhjendatud kuriteokahtlus, toimingu ultima ratio kui ka see, mis andmeid on loa

nr 252 alusel kogutud ja miks on jälitustoimingud jätkuvalt vajalikud.

Kõikides prokuratuuri taotlustes on toodud, milline jälitusteave on seni (ka eelnevate lubade

alusel) kogutud ja milleks on vajalik edasine jälitustegevus. Taotlustes on jälitustoimingute

vajalikkust seostatud konkreetse teabega. Kuigi maakohtu seisukohad on üsna kokkuvõtlikud

selles, mida on prokuratuuri taotluses leitud, on nendes toodud osa põhilisi argumente, sh

näiteks jälitustoimingute vajalikkuse ja ultima ratio nõude järgimise kohta.

22. Küll on Harju Maakohtu 28. augusti 2015 määruses nr 363 leitud, et tõendite kogumine

muul viisil kui jälitustoimingutega on ilmselt oluliselt raskendatud, aga jälitustoiminguteks

loa andmine on põhjendatud ka kriminaalmenetluse huvide kahjustamise vältimiseks KrMS §

1261 lg 2 järgi. Loast selgub, et kohus pidas jälitustoiminguid vajalikuks menetluse huvide

kahjustamise vältimiseks seetõttu, et skeemis osalev isikute ring toimetab tavapärasest

konspireeritumalt ja üldsus on Äripäeva 8. mai 2015 artiklist juba toimuvast teada saanud.

Riigikohus on märkinud, et kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2

tähenduses võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine

jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt

suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul)

muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski

ühiskondlikus plaanis talumatuks. Lisaks on Riigikohus leidnud, et KarS § 3891 tunnustel

toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 1261

lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (Vt RKKK

23.02.2017, 3-1-1-112-16, p 30.) Ringkonnakohus on seisukohal, et Harju Maakohtu loas nr

363 märgitud argumentide põhjal ei saanud kõneleda kriminaalmenetluse huvide kahjustamise

võimalusest. Ainuüksi konspireeritud tegutsemine ja ajaleheartiklis avaldatu ega ka väidetav

toime pandud maksukuritegu ei osutanud menetluse sellisele kahjustamise võimalusele, mida

pidas silmas Riigikohus viidatud määruses. Samas on loas nr 363 räägitud ka sellest, et

tõendite kogumine muul viisil oli oluliselt raskendatud. Seda peab kolleegium eeskätt

jälitustaotluse argumentidele tuginedes põhjendatuks. Sama oli olukord ka maakohtu

jälituslubades nr 428, nr 459 ja 479.

23. Prokuratuur taotleb apellatsioonis lugeda jälitustoimingute load õiguspäraseks ning võtta

asja juurde jälitustoimingutega kogutud tõendid. Ringkonnakohus leiab, et praeguses

menetlusetapis ei ole see võimalik. Esiteks ei ole prokurör tõendeid koos apellatsiooniga

esitanud ning teiseks peaks tõendite hindamine olema vaidlustatav. Ringkonnakohus saab küll

KrMS § 341 lg 3 alusel maakohtu otsuse puudused teatud ulatuses kõrvaldada, kuid praegune

olukord erineb sellest. Kohtul puudub hinnatav tõendite kogum. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks täiesti uue maakohtu menetluse iseseisvat läbiviimist. Seetõttu tuleb saata

kriminaalasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Maakohtul on võimalik otsustada tõendite vastuvõtmise küsimus, kuulates ära poolte

seisukohad, uurida kõiki tõendeid vahetult ja lahendada R.P. süüküsimus tõendikogumi

pinnalt. Kuna R.P. le süüks arvatud tegudest on möödunud pikk aeg, võib maakohtul olla

vajalik kaaluda mõistliku menetlusaja möödumise küsimust ning otsustada sellest tulenevalt

sobiliku meetme kohaldamine.

24. Kuna maakohus andis tõenditele ja süüküsimusele omapoolse hinnangu peab

ringkonnakohus vajalikuks saata kriminaalasi maakohtule tagasi arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

25. Olukorras, kus prokuröri hinnangul on maakohus jätnud vastu võtmata tõendid

süüdistusaktist nr 1.1-2.13, mida on süüdistusakti järgi 16 tõendit ja mille sisu võib mõjutada

oluliselt ka maakohtu teistele tõenditele antud hinnangut kogumis, siis ei pea kohus

võimalikuks apellatsiooni muudele argumentidele vastata. Kuna kannatanu apellatsioonis

taotletakse sisuliselt üksnes avalik-õiguslike nõudeavalduste rahuldamist, mis praeguses

menetlusetapis võimalik ei ole, siis selle apellatsiooni osas seisukohta ei kujundata.

26. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, §

339 lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus määrusega Tartu Maakohtu 21.

juuni 2024 otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus. Prokuröri apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, Maksu- ja Tolliameti

apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

27. Koos vastuväidetega apellatsioonidele esitasid R.P. kaitsjad vandeadvokaadid O. Nääs ja

K. Rande taotluse mõista R.P. kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks

2973,63 eurot.

28. Advokaadibüroo WIDEN OÜ on väljastanud 31. augustil 2024 R.P. le arve nr 202402530,

mille kohaselt on osutatud õigusteenust 1125,33 euro eest, sh käibemaks 202,93 eurot.

Spetsifikatsiooni kohaselt on osutatud õigusteenust järgmiselt: 22. augustil 2024 on toimunud

prokuratuuri apellatsiooniga tutvumine, analüüs, kliendile ülevaate koostamine ja suhtlus e-

kirja teel (K. Rande, tunnihind 230 eurot) 2,38 tundi ning prokuratuuri apellatsiooniga

tutvumine ja analüüs (O. Nääs, tunnihind 250 eurot) 1,50 tundi. Õigusteenust osutati kokku

3,88 tundi.

Teise arve nr 202403294 väljastas advokaadibüroo R.P. le 22. novembril 2024 õigusteenuse

eest summas 1848,30 eurot, sh käibemaks 330,30 eurot. Spetsifikatsiooni kohaselt on osutatud

õigusteenust järgmiselt: 13. novembril 2024 on toimunud prokuratuuri apellatsiooni analüüs,

seisukohtade välja töötamine (K. Rande) 2,3 tundi; 15. novembril 2024 apellatsioonivastuse

koostamine (K. Rande) 3,20 tundi ning 18. novembril 2024 prokuratuuri apellatsiooniga

tutvumine ja vastuse koostamine (O. Nääs) 1 tund. Õigusteenust osutati kokku 6,5 tundi.

29. R.P. l on olnud 2 kaitsjat, mida tuleb arvestada kulude kindlaksmääramisel.

Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt tuleb menetlusosalisel mitme kaitsja

olemasolul hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu (RKKKm-d asjades nr 3-1-1-63-13, p 23; nr 3-1-1-22-17, p 59 ja

RKKKo asjas nr 1-16-2411/1118, p 14).

30. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või

esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel

tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja

kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Riigikohus on aktsepteerinud oktoobris 2023, et

arvestades õigusteenuse kvaliteeti, määruskaebuse mahtu ja keerukust ning üldist hinnatõusu,

jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind, mis on vandeadvokaadi puhul 220 eurot

ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (mõlemale summale lisandub käibemaks). (RKKKm

asjas nr 1-22-7663/18, p 15.) Samas lahendis on ka välja toodud, et mõistlik tunnihind

määratakse, arvestades asja mahtu ja keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti ning ka

üldist hinnatõusu (RKKKm asjas nr 1-21-8988/133, p 41 ja RKKKo asjas nr 1-20-2473/58, p

9). Seega ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsjate tunnihinnale, mis K. Rande puhul on 230

eurot ja O. Nääsi puhul 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades R.P. le osutatud

õigusteenuse kvaliteeti ning üldist hinnatõusu, jääb õigusteenuse tunnihind mõistlikkuse

piiridesse. Samuti ei pea kolleegium kaitsja nimetatud kaitsetoiminguid menetletava

kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks kulunud aega (kokku 10,38

tundi) ülemääraseks. Isegi siis, kui seda teenust on osutanud 2 erinevat kaitsjat. Seega tuleks

lugeda osutatud õigusteenus tervikuna põhjendatuks.

31. Kuna apellatsiooni esitas prokuratuur ja ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis

KrMS § 185 lg 1 kohaselt jäävad tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Tekkinud

menetluskulud 2973,63 eurot tuleb välja mõista Eesti Vabariigilt R.P. kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)

16.07.2025 RIIGIKOHUS MÄÄRAB

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. mai 2025. a määrus, välja arvatud osas, millega

riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja hüvitis apellatsioonimenetluse kulu katteks.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt R.P. kasuks välja 2500 eurot Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses makstud kaitsjatasu katteks.