1-24-3528/35 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

27. mai 2025

Kohtuasja number

1-24-3528

Kohtukoosseis

Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Mario Truu

Kriminaalasi

J.H. e süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsus

Apellant

J.H. e kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Asja menetlemise viis

Süüdistatav J.H. . Isikukood xxxxxx, kannab karistust

Tallinna Vanglas

Prokuratuur, esindaja

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Maarja-Liisa Kõiv

Kannatanu R.T.

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. jaanuari 2025. a otsus täielikult.

2. Mõista J.H. süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks.

3. Jätta maakohtus tekkinud menetluskulud 1048,04 eurot Eesti Vabariigi kanda.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada.

5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt

Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid kaudu 324,52 eurot, sealhulgas

käibemaks 58,52 eurot, vandeadvokaat Kaire Hänilese poolt J.H. ele määratud

korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses. Jätta see kulu Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I. Süüdistus

1. J.H. t süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi selles, et tema, olles karistatud Pärnu

Maakohtu 19. augusti 2019. a otsusega nr 1-19-6471 KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, kasutas 12. juulil

2023 kella 13.09 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone 5. osakonna trellukse juures

füüsilist vägivalda kaaskinnipeetava R.T. u vastu. J.H. lõi R.T. ut rusikaga üks kord vastu

vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse, mille tagajärjel R.T. kukkus põrandale istmikule ja

seljaga vastu seina. Oma tegevusega tekitas J.H. R.T. ule hetkelise teadvusekao ja

tervisekahjustused: vasaku rangluu all kriimustuse, vasakus peopesas marrastuse veritsusega,

sellest üleval pool marrastuse, parema küünarnuki piirkonnas marrastuse, paremal labajalal

marrastuse, parema põlve peal marrastuse ja vasaku põlve all marrastuse.

II. Maakohtu otsus

2. Maakohus tunnistas 7. jaanuari 2025. a otsusega J.H. e süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

ning mõistis talle karistuseks 5 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud

karistust Pärnu Maakohtu 26. septembri 2022. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa, 2

aasta 1 kuu ja 8 päeva võrra ning J.H. ele mõisteti liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 6

kuud ja 8 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus otsuse kuulutamise

kuupäeva 7. jaanuari 2025.

3. Asjas ei ole vaidlust, et Tartu Vanglas kinnipeetavate J.H. e ja R.T. u vahel toimus

süüdistuses märgitud ajal ja kohas füüsiline konflikt, mille käigus lõi J.H. R.T. ut rusikaga üks

kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse. Prokuratuuri ja kaitse seisukohad lahknevad

küsimustes, kas J.H. tekitas oma teoga (tahtlikult) R.T. ule süüdistuses loetletud kehavigastused

ning kas tema tegevus oli õigusvastane. Maakohtu hinnangul on J.H. e süü tõendatud ja ta tuleb

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.

4. Kohus leidis, et Tartu Vangla valvekaamerate videosalvestis, kannatanu R.T. u,

tunnistaja A.L. ja süüdistatava ütlused langevad kokku osas, et J.H. lõi 12. juuulil 2023 R.T. ut

üks kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse. Kuigi kannatanu avaldas, et nii kui ta J.H.

e poole liikus, oli must, arvas ta samas, et eks ta sai löögi kirja. Tunnistaja A.L. ütlustest ilmneb,

et J.H. e ja R.T. u vahel toimus rüselus, mille käigus R.T. kukkus. A.L. le tundus, et J.H. võis

R.T. ut lüüa, kuid ta ei näinud, kas löök tabas. J.H. aga tunnistas, et ta lõi 2 korda R.T. ut.

Mõlemad löögid, pihtasaamine ja löökide tagajärjel kukkumine nähtuvad ka videosalvestistelt.

Tuginedes eelpool käsitletud tõendikogumile (sh J.H. e ütlustele), tuvastas kohus, et J.H. lõi

12.07.2023 kella 13:09 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone 5. osakonna trellukse

juures R.T. ut rusikaga üks kord vastu vasakut lõuapoolt ja üks kord kuklasse. Pidades silmas, et

löömise näol on tegemist kehalise väärkohtlemisega, pani J.H. toime KarS § 121 lg 1

koosseisupärase teo.

5. R.T. u sõnul ta valu ei tundnud. Terviseseisundi kontrolli õiendi ja fotode kohaselt

fikseeriti tal 12. juulil 2023 kl 14:01 vasaku rangluu all kriimustus, vasakus peopesas marrastus

veritsusega, sellest üleval pool marrastus, parema küünarnuki piirkonnas marrastus, paremal

labajalal marrastus, parema põlve peal marrastus ja vasaku põlve all marrastus

(tl 24–29 ja 34). Kohus tuvastas, et R.T. ule tekkisid süüdistuses loetletud kriimustus ja

marrastused. Hetkeline teadvusekadu pole aga tõendatud. R.T. avaldas, et nii kui ta J.H. ele

lähenes, oli must. Samas ilmneb turvakaamerate salvestistelt, et R.T. püüab kohe pärast mõlemat

lööki püsti tõusta, liigutab pidevalt ega jää hetkekski liikumatult lamama või istuma. Kohus

nõustus kaitsjaga, et R.T. u ütlustest nähtuv nn must pilt ei tähenda teadvusekadu. Kuna nii

kriimustus kui ka marrastused kujutavad endast tervisekahjustusi, esineb KarS § 121 lg 1

koosseisupärane tagajärg.

6. Nii kriimustus kui ka marrastused tekkisid R.T. ule J.H. ele süüdistuses etteheidetava teo

tõttu ja on J.H. ele omistatavad. Kui mõelda ära J.H. e poolt R.T. u löömine, poleks viimane

kukkunud ega J.H. est kinni haaranud ning talle poleks vigastusi tekkinud. Järelikult on löömine

R.T. u kehavigastustega põhjuslikus seoses. Pidades silmas, et J.H. lõi R.T. ut rusikaga näkku

niivõrd suure jõuga, et R.T. paiskus eemale ning kukkus istmikule põrandale ja seljaga vastu

koridori vastasseina, oli väline teopilt ka piisavalt ohtlik, et J.H. tekitas oma teoga äratuntava

ohu, et R.T. ule võivad tekkida kergemad kehavigasused. Kui R.T. püüdis püsti tõusta, lõi J.H.

teda veelkord rusikaga kuklasse. R.T. u parem käsi liikus esimesele löögile järgnenud

kukkumisel hoo pehmendamiseks vastu kivipõrandat ja kui J.H. lõi teda teist korda, kaldus R.T.

teise löögi ajal põrandale põlvili ja hoidis vasakus käes veepudelit, mis jäi korgiga tema vasaku

peopesa ja põranda vahele. Arvestades, et J.H. lõi R.T. u korduva löömisega õiguslikult

relevantse ohu tema tervisele ja R.T. ul tekkisidki kerged kehavigastused (kriimustus ja

marrastused), on kõnealused kehavigastused J.H. ele omistatavad. Ei esine ühtki asjaolu (nt

kannatanu vabatahtlik enesekahjustamine, kolmanda isiku omavastutuslik sekkumine või

ebatüüpiline põhjuslik ahel), mis välistaksid R.T. u kehavigastuste omistamise J.H. ele.

Eelnevast tulenevalt on KarS § 121 lg 1 objektiivsed tunnused täidetud. J.H. tegutses kaudse

tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes.

7. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kuigi J.H. avaldas, et ta lõi R.T. ut, sest

tundis, et R.T. tahab kallale tungida ja lööb teda, on need väited ebausaldusväärsed.

Videosalvestiselt ilmneb esiteks, et J.H. lõi R.T. ut kõigepealt ootamatult näkku omavahelise

vestluse käigus, kui R.T. astus, pea ettepoole kallutatud, J.H. ele poolteist sammu lähemale.

Pidades silmas R.T. u kehakeelt, ei ilmnenud tema käitumisest ühtki ründele viitavat märki, vaid

tõenäoliselt liikus R.T. J.H. ele lähemale, et teda paremini kuulda. Juhul, kui R.T. oleks

soovinud J.H. t rünnata, poleks tal olnud mistahes mõistlikku põhjust oma pead kaitseta jätta ja

seda J.H. e poole kallutada. Taolises olukorras polnud J.H. el vähimatki alust tõsimeeli arvata, et

ta peab end millegi eest kaitsma. Ainuüksi asjaolust, et R.T. püüdis pärast kukkumist püsti

tõusta, ei saanud J.H. samuti tõsimeeli järeldada, et viimane soovib teda rünnata. Teiseks nähtub

videosalvestiselt, et J.H. ei piirdunud kahe esimese löögiga, vaid pärast seda, kui R.T. tõusis

püsti, püüdis J.H. t lüüa ja kukkus põlvili, tegi J.H. parema käega veel 2 löögiliigutust R.T. u

kukla suunas. J.H. e agressiivne tegevus lõppes alles siis, kui R.T. haaras tema jalgadest kinni ja

tõstis ta põrandast lahti. Taolist käitumist arvestades ei kaitsnud J.H. end mingi ründe vastu,

vaid kasutas ära kõik avanenud võimalused R.T. u vastu vägivalda kasutada. Ning viimaks pole

kohtu hinnangul usaldusväärsed ka J.H. e selgitused, et R.T. oli tema jaoks ohtlik inimene, keda

ta kartis. Pidades silmas ülaltoodut, ei viibinud J.H. hädakaitseseisundis ja tal polnud ka

tõsiseltvõetavat alust arvata, et tema õigushüved on vahetus ohus. J.H. püüab enesekaitsest

rääkides vaid kriminaalvastutusest pääseda.

8. Karistuse mõistmisel leidis maakohus esmalt, et J.H. t ei saa karistada rahalise

karistusega. Ta kannab enam kui 4-aastast vangistust muu hulgas kehalise väärkohtlemise eest,

mistõttu on uue samalaadse kuriteo eest vangistuse mõistmine vältimatu. J.H. e süü hindas kohus

väikeseks, tema tegu ei olnud kuigi raske. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei

ole. Eripreventiivse kaalutlusena võeti arvesse, et J.H. t on varem üks kord samalaadse kuriteo

eest karistatud ning ta kannab alates 26. septembrist 2022 KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks

mõistetud vangistust muu hulgas KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest. J.H.

tunnistati Pärnu Maakohtu 19.08.2019. a otsusega süüdi selles, et ta viskas ühise

alkoholitarvitamise käigus tühja klaasist viinapitsiga kaks korda oma abikaasale näkku, tekitades

füüsilist valu ning paistetuse ja punetuse paremal põsel (tl 49). Praeguse teo kaaskinnipeetava

vastu pani J.H. toime vangistuse kandmise ajal umbes 4 aastat hiljem. Arvestades

vägivallategude vahele jäävat aega ei ole J.H. el kalduvust konflikte vägivallaga lahendada.

Eeltoodut arvestades mõistis maakohus J.H. ele karistuseks 5 kuud vangistust ja liitkaristuseks

KarS § 65 lg 2 alusel 2 aastat 6 kuud ja 8 päeva vangistust, mille kandmise algust tuleb arvestada

alates kohtuotsuse kuulutamisest.

III. Apellatsioon

9. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub tühistada selle otsuse

J.H. e süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning mõista ta õigeks. Sellest tulenevalt tuleb

menetluskulud jätta riigi kanda.

10. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigust, mis väljendub kohtuliku

arutamise piiridest väljumises, tõendite hindamise kallutatuses ja ühekülgsuses ning faktide

asendamises oletustega. Samuti on alusetult süüdimõistva kohtulahendi tegemiseni viinud

eluliste asjaolude ja hädakaitse teooria vaheliste seoste väärkäsitlus, mis on käsitletav

materiaalõiguse olulise rikkumisena.

11. Õiguslik olukord on muutunud, kuna maakohus on leidnud, et R.T. valu ei tundnud ja

seda ei ole J.H. ele süüdistuses ette heidetud. Samuti ei ole tõendatud hetkeline teadvusekaotus.

Järelikult ei heideta J.H. ele ette rusikahoopidega KarS § 121 koosseisu täitmist ning jääb ainult

küsimus, kas neist tingitud kukkumine võis põhjustada süüdistuses kirjeldatud vigastusi.

12. Süüdistuse teksti lähemal vaatlusel on ilmne, et etteheidetavad teod ja kirjeldatud

vigastused ei ole kooskõlas ning ainuüksi tekstipõhise loogilise analüüsi tulemina saab J.H. e

vastutuse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi välistada juba objektiivse koosseisu tasandil. Teokirjeldusest

nähtuvalt heidab prokuratuur J.H. ele ette löömist ühe korra vastu lõuga ja kukalt ning sellega

põhjuslikus seoses olevat tagajärge, mis seisnes selles, et R.T. kukkus põrandale istmikule ja

seljaga vastu seina. Prokuratuur ei ole esitanud süüdistust üheski hilisemas tegevuses, mille

käigus tõusti, kukuti uuesti, püüti üksteist lüüa või väänata. Mitte ühelgi süüdistuses kirjeldatud

vigastusel ei ole ega saagi olla põhjuslikku seost löögiga vastu lõuga või kukalt ja sellest

tulenenud kukkumisega istmikule ega seljaga vastu seina.

13. Süüdistuses märgitud vigastused kaasa toonud olukorrad on salvestiselt tuvastatavad –

need jäävad süüdistuses kirjeldatud sündmuse raamidest väljapoole ega toimu valdavalt J.H. e

osavõtul. Pole vähimatki põhjust järeldada, et R.T. oleks võinud ükskõik millise nimetatud

vigastustest saada süüdistuses kirjeldatud löömisele järgnenud istuli kukkumise käigus. Hilisem

„kinni haaramine“ ei leia aga süüdistuses üldse käsitlust ning jääb seega väljapoole kohtuliku

arutamise piire. Seega ei eksisteeri ka õiguslikku alust konstrueerida põhjuslikke ahelaid, mis

hõlmavad sündmuseid või tegevusi, mida süüdistus ei kajasta ning mida ei ole J.H. ele ette

heidetud.

14. Kohus on jätnud tähelepanuta ja käsitlemata kaitsja märgitud asjaolu, et videost nähtuvalt

osutas R.T. teda maha väänanud valvuritele tugevat füüsilist vastupanu. R.T. u põlvedel

tuvastatud vigastused võivadki olla saadud kõige tõenäolisemalt valvuritele vastuhaku ja selle

mahasurumise käigus. Rangluu all olnud kriimustus ning vasakus peopesas, parema küünarnuki

piirkonnas ja paremal labajalal leidunud marrastused saavad eluliselt olla tekkinud üksnes

valvuritega maadlemise tulemusena. Puudub igasugune jälgitav alus usaldusväärselt järeldada, et

kõik vigastused ei võinud tekkida valvuritele vastuhaku käigus. Kõrvaldamata kahtlus tuleb

KrMS § 7 lg 3 kohaselt vältimatult tõlgendada süüdistatava kasuks.

15. Õigusvastasuse analüüsi osas on kohtu otsus pealiskaudne ja deklaratiivne ega vasta

põhistamise nõuetele. Kohus on lähtunud dogmaatilisest arusaamast, et see, kes teist esimesena

lööb, on enesestmõistetavalt süüdlane. Kui hädakaitse oleks lubatav üksnes pärast seda, kui

ründaja on esimesena löögi sooritanud või kannatanu haardesse võtnud, ei jää kaitsetegevuseks

reeglina enam üldse tõhusat võimalust.

16. Kaitsja argumendid, miks J.H. el oli põhjust R.T. u rünnet karta, jättis kohus

tähelepanuta. J.H. selgitas, et talle oli teada, et temast ca poole suurem ja jõulisem R.T. kannab

karistust erinevate vägivallakuritegude eest, olles varem toime pannud ka tapmise. Sellises

olukorras on hirm ka keskmise hindaja silmis ilmselgelt põhjendatud. Kui R.T. oli J.H. e kohta

halba rääkinud, ei jäänudki tal muud üle, kui kaasvangide juuresolekul küsida, miks ta seda teeb,

riskides sealjuures ka füüsilise vägivalla ohvriks langemisega. Sellist küsimust ei saa lugeda

õiguslikus mõttes provotseerivaks käitumiseks, sest keegi ei ole mistahes keskkonnas kohustatud

taluma laimu ja solvanguid ja igaühel on vääramatu õigus aru pärida, miks tema suhtes halvasti

käitutakse.

17. Kohtu järeldus, et J.H. lõi R.T. ut ootamatult näkku, kui ta liikus poolteist sammu

lähemale, on meelevaldne. Asjas ei ole ühtegi tõendit, millest nähtuks, et R.T. ei kuulnud paari

sammu kauguselt, mida J.H. rääkis ja pidi selleks poolteist sammu lähemale astuma. J.H. e

seljataga oli sein, nii et taganemise ega kohalt lahkumise teel ei olnud tal võimalik rünnet vältida.

J.H. e jaoks oleks olnud R.T. u kahe sammu lõpus juba tõsiseltvõetavad hädakaitse võimalused

välistatud. R.T. ul puudus põhjus oma pead kaitsta, sest ta oli sedavõrd suurem ja tugevam, et

füüsilise vastuhaku oht J.H. e poolt oli vähetõenäoline. Kui kohus asus R.T. u kehakeelt

tõlgitsema, tulnuks ka ex ante kriteeriumit järgides eluliselt usutavalt analüüsida, kuidas J.H.

oleks saanud reaalajas sarnaseid järeldusi teha. Kohus ei ole tõsiseltvõetavalt ümber lükanud J.H.

e selgitust, et ta tajus teda ähvardavat ohtu. Kohtu arusaam kaitsetegevusest on vastuolus

Riigikohtu praktikaga – kaitsja võib ründajale aktiivselt vastu astuda, ta ei pea lihtsalt rünnet

passiivselt tõrjuma.

18. Kohus on täielikult eiranud kaitsja argumente, et tähtsust omavad ka osapoolte füüsilised

parameetrid. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et J.H. on ca 166 cm pikk ja kaalub 59 kilo, R.T.

on 183 cm pikk ja kaalus sündmuse ajal ca 120 kilo. Saab lugeda üldteada asjaoluks või

vähemalt keskmise kõrvaltvaataja silmis ilmselgeks, et kasvult ja kaalult poole väiksem inimene

ei saa endast suuremat edukalt tõsta, tõugata, heita ega väänata. Ainus tõhus kaitsevahend võiks

olla ootamatu ja kiire löök, mille J.H. ka sooritas. Nagu videost võib näha, osutuski valitud

kaitsevahend lühiajaliselt efektiivseks, kuid ei olnud siiski küllaldane, et täita hädakaitse kogu

eesmärki, milleks on ründe täielik lõpetamine.

19. Kohus on käsitlenud valikuliselt tunnistajate L.R. ja A.L. ütlusi.

20. Kokkuvõttes saab öelda, et J.H. ei käitunud oma füüsilist puutumatust ja tervist

ohustavas olukorras eluliselt ega õiguslikult valesti. Ta püüdis tõrjuda vahetult ees seisvat

rünnet, valides selleks ainuvõimaliku kaitsevahendi ning jäädes hädakaitse piiridesse, kusjuures

R.T. ul läks sellegipoolest korda füüsilist edu saavutada, nii et pelgalt valvurite sekkumine

päästis J.H. e tõsisest tervisekahjust. Eeltoodust tulenevalt puudub alus teha J.H. ele mistahes

õiguslikku etteheidet ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista.

IV. Prokuratuuri vastus

21. Prokurör palub jätta kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

22. Vastuseks apellandi etteheitele, et süüdistuse tekst ei ole koskõlas tuvastatud

vigastustega, leiab prokurör, et KrMS § 268 lg 5 esimene lause ei nõua, et faktilised asjaolud,

millele kohus isiku süüditunnistamisel tugineb, oleksid süüdistuse alusfaktidega täielikult

kokkulangevad: süüdistatava süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud ei tohi oluliselt erineda

süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistus on piisavalt selge, et aru saada,

millist tegu J.H. ele kehavigastuse tekitamisel süüks arvatakse, s.o rusikalöögi tegemist ja selle

tagajärjel kukkumist ning maas olevale kannatanule kuklasse löömist. Prokurör ei pidanud

vajalikuks süüdistuses kirjeldada, mis toimus enne kuriteosündmust ja pärast kuriteosündmust,

kuna seda tegevust ei heideta J.H. ele ette.

23. Prokurör ei nõustu apellatsioonis öelduga, et R.T. ei saanud vigastusi süüdistuses

kirjeldatud löömisele järgnenud istuli kukkumise käigus. Prokurör nõustub maakohtuga, et just

kukkumise tagajärjel pani R.T. parema käe hoo pehmendamiseks vastu kivipõrandat ning

paremal käel on tuvastatud ka kehavigastus. R.T. u kukkumise ajal oli tal vasakus peos

joogipudel koos korgiga ning vasakus peos on tuvastatud vigastused. Lisaks on R.T. ul

tuvastatud vigastused põlvedel, teise rusikalöögi tegemisel põlvitas kannatanu lühikeste

pükstega Tartu Vangla sektsioonis olevatel keraamilistest plaatidest kivipõrandal. Taludes

kuklasse rusikalööki, võivad tekkida kannatanu põlvedel vigastused. Maakohus kirjeldas otsuse

punktis 10 detailselt ja arusaadavalt tervisekahjustuste ja löökide omavahelist seost.

24. Vigastused ei saanud tekkida valvuritega maadlemise tulemusel. Käeraudu ei ole

võimalik paigaldada peopessa, veel vähem küünarnukile. Isegi kui nimetatud piirkondadest hoiti

kannatanut ametnike poolt kinni, siis fikseeritud marrastusi need tekitada ei saanud, sest nt

peopesast kinnihoidmine on ebaefektiivne kellegi ohjamiseks. Tavapäraselt on inimestel

erivahendite (käerauad) kasutamisel kehavigastused randmetel või õlaliigeses. Vigastused on

selle käe peopesas, kus R.T. ul oli korgiga pudel ja parema käe küünarnukil, mida R.T. kasutas

kukkumise pehmendamiseks. Teise rusikalöögi ajal oli R.T. põlvedel ja vigastused on põlvedel

ning jalalabal. Just J.H. e tegevuse tõttu kaotas kannatanu jalanõud.

25. Isikute füüsiliste parameetrite väljatoomine on asjakohatu. Kaitsevahendit on õigus

kasutada ainult siis, kui seisab ees rünnak. Kaitsja toob õigesti välja, et ainuke kaitsevahend on

kiire ja ootamatu löök. Kinnipidamiskohas nagu ka tänavakakluses saadab edu ainult see, kui

rünnatakse ootamatult, sest reegleid ei eksisteeri. Ühiskonnas on aktsepteeritav aga ründe

tõrjumine. Siinkohal on asjakohatu A.L. öeldu, mida tema oleks J.H. e asemel teinud.

Kannatanu ütlustest nähtub, et umbes pool aastat varem nad eraldati kambrikaaslastena

teineteisest. Üldteada praktika kohaselt eraldatakse kinnipeetavatest kambrikaaslased, kui nad

teevad sellekohase teavituse vangla administratsioonile või kui nende vahel on füüsiline konflikt.

Praegusel juhul pöördusid nad vangla administratsiooni poole. Kui tugineda sellele, et J.H.

justkui kartis R.T. ut ega julgenud muul viisil temast eralduda ega aru pärida, kui ainult teda

lüües, siis on tegemist vasturääkivusega.

V. Ringkonnakohtu seisukoht

26. Kolleegium nõustub valdavalt maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga. See on

põhjalik ja kohtu seisukohad KarS § 121 lg 1 koosseisu, nii objektiivse kui subjektiivse,

täidetuse hindamisel on selged, asjakohased ning nõustumisväärsed. Vaidlustatud otsusest

nähtub veenvalt, millistele konkreetsetele tõenditele tuginedes kohus vastava järelduseni jõudis.

Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks korrata kogu maakohtu tõendite analüüsi ning J.H. e teole

antud õiguslikku hinnangut KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Küll aga ei saa nõustuda maakohtu

järeldusega, et kõik kehavigastused tekitas kannatanule süüdistatav, samuti ei nõustu kolleegium

sellega, et puudusid teo õigusvastasust välistavad asjaolud. Ringkonnakohus käsitleb esmalt

kaitsja väidet, et kannatanu vigastused ei ole etteheidetavad J.H. ele (I), seejärel hindab

hädakaitse esinemist (II) ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse, lahendades ka

menetluskulude hüvitamise taotluse (III).

(I)

27. Maakohus tuvastas järgmised faktilised asjaolud. J.H. lõi 12.07.2023 kella 13.09 paiku

Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone 5. osakonna trellukse juures R.T. ut rusikaga üks kord

vastu vasakut lõuapoolt, mille tagajärjel kannatanu kukkus istmikule ja seljaga vastu koridori

seina. Kui R.T. püüdis püsti tõusta, lõi J.H. teda veel ühe korra rusikaga kuklasse. Löökide

tagajärjel kukkudes sai J.H. süüdistuses toodud kehavigastused – marrastused ja kriimustused.

28. Eeltoodud asjaolusid tuvastades (kohtuotsuse p-d 8 ja 10) ei ole maakohus esitatud

süüdistuse piiridest väljunud, kuigi tõendite sisu on avatud laiemalt (p-d 6 ja 7), käsitledes ka

sündmusi, mis järgnesid sellele, kui R.T. tõusis pärast teist lööki püsti. Küll aga ei saa

maakohtuga nõustuda selles, et kõik R.T. ul fikseeritud vigastused on omistatavad J.H. ele. Näol

ja peas, kuhu J.H. e löögid tabasid, ei ole R.T. ul vigastusi tuvastatud. J.H. e tegevusega on

põhjuslikus seoses vaid need vigastused, mille R.T. sai tema löökide tagajärjel kukkudes. Need

on maakohus korrektselt välja toonud: vigastus paremal käel, mis liikus esimese löögi järel

kukkumisel vastu kivipõrandat, ning vigastused põlvedel ja vasaku käe peopesas (teise löögi ajal

oli R.T. põlvili põrandal ja veepudel korgiga jäi käe alla). Nende tegevustega ei ole aga võimalik

seostada kriimustust rangluu all ja labajalal. R.T. ul olid jalas lahtised jalanõud (plätud), mis

tulevad kergesti jalast ega saa tekitada nii tugevat hõõrdumist jalalabale hüppeliigese lähedal.

Sellised vigastused võis R.T. saada hiljem kas J.H. t tõstes või valvuritele vastu hakates, olles

kivipõrandal käpuli. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendab ringkonnakohus tekkinud kõrvaldamata

kahtluse süüdistatava kasuks.

29. Väiksemas mahus vigastuste tuvastamine ei muuda J.H. e teole antud õiguslikku

hinnangut. See täidab jätkuvalt KarS § 121 lg 1 alt 1 koosseisu – löömisega tervisekahjustuse

tekitamise. Maakohus tuvastas korrektselt subjektiivse külje, samuti kvalifitseeriva asjaoluna

korduvuse (KarS § 121 lg 2 p 3) tulenevalt varasemast karistatusest samasuguse teo eest.

(II)

30. J.H. e ründele eelnesid järgmised sündmused. Videosalvestiselt ja selle alusel koostatud

vaatlusprotokollist (tl 16–23) on näha, et J.H. ootab koos kolme kaaskinnipeetavaga trellukse

juures ravimite jagamise järjekorras. J.H. seisab paremal seina ääres. Kui teised kinnipeetavad

seisavad seina ääres rahulikult, siis J.H. e käitumisest paistab mõningast ärevust või närvilisust

— ta loobib käes olevat veepudelit. Sinna suunduvad kahekesi R.T. ja A.L. . Viimane jääb

seisma paremale poole J.H. e lähedale, R.T. vasakule koridori keskele mõne sammu kaugusele

J.H. est. R.T. ja J.H. räägivad midagi omavahel. R.T. u ütluste kohaselt liikus ta oma kambrist

trelliukse juurde, kui oli tableti võtmise aeg. J.H. ütles tema kohta midagi solvavat, mida täpselt,

seda ta ei mäleta. J.H. väitis, et tema (R.T. ) olevat tema kohta midagi rääkinud. R.T. ei mäleta,

kas ta ise ütles midagi J.H. ele, kuid peab võimalikuks, et ütles midagi vastu. J.H. e ütlustest

nähtuvalt küsis ta R.T. ult, miks ta räägib tema kohta selliseid jutte. R.T. rääkis negatiivselt tema

kohta tervele sektorile, et ta ei pese, ei korista, on must jmt. R.T. pobises midagi vastuseks ja

hakkas tema poole tulema. J.H. sõnas: „ Sest ma ei kuulnud, sest see kõik adrenaliin ja pinge oli

nii kõrge.“ Sellised J.H. e ütlused on kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga. Tunnistaja A.L.

seisis mõlemale kinnipeetavale nii lähedal, et pidi nende juttu kuulma. A.L. tunnistas, et seal oli

sõnavahetus J.H. e ja R.T. u vahel, sisu ta täpselt ei mäleta. J.H. heitis R.T. ule ette, et oli tema

kohta midagi halvasti rääkinud. R.T. rääkis midagi ja lähenes J.H. ele.

31. Seega nähtub nii J.H. e, R.T. u kui ka A.L. ühesugustest ütlustest, et J.H. küsis R.T. ult,

miks ta tema kohta mingeid halvustavaid jutte räägib ja R.T. lähenes vastates J.H. ele.

Videosalvestiselt nähtub, et R.T. läks J.H. ele väga lähedale, kummardades pea ettepoole, tema

kehahoiak on ähvardav. J.H. e ütluste kohaselt tundis ta, et R.T. tahab talle kallale tulla ja

sellepärast ta lõi teda. Teise löögi tegi ta veel selle tõttu, et kartis, et R.T. tõuseb püsti ja lööb

teda. R.T. on temast palju suurem. Tema on 166 cm pikk ja kaalub 59 kg, R.T. aga kaalus sellel

ajal umbes 125 kg. Ta kartis R.T. ut, sest ta oli karistatud tapmise, röövi ja peksmise eest. Ta ei

näinud enesekaitseks muid võimalusi. Ta oli seljaga vastu seina, ei saanud kuskile liikuda.

32. Tunnistajana andis ütlusi ka L.R. , kes töötas sündmuse toimumise ajal Tartu Vanglas

meedikuna. Tema sõnul fikseeris ta mõlema, nii R.T. u kui ka J.H. e vigastused. R.T. ul oli neid

7 – kriimustusi ja marrastusi, ning J.H. el neli (punetused, kriimustused või marrastused). Kui ta

küsis J.H. elt, mis juhtus, ütles ta, et teine kinnipeetav soovis talle peale tulla ja selle

ennetamiseks lõi ta esimesena. R.T. ütles, et talle tuldi kallale. Seega on J.H. algusest peale

rääkinud seda, et ta lõi R.T. ut ennetavalt enda kaitseks. J.H. e ütlused kattuvad ka tunnistaja

A.L. ja kannatanu ütlustega. Seetõttu pole alust neid ebausaldusväärseks pidada. J.H. on

usutavalt selgitanud, miks ta tundis R.T. a ees hirmu (suur ja tugev, varem raskete

vägivallakuritegude, sh tapmise eest karistatud). Umbes pool aastat enne sündmuse toimumist

olid J.H. ja R.T. kambrikaaslased. Kumb neist administratsiooni poole pöördus, et nad eraldi

paigutataks, ei ole teada. Sellest ei saa teha prokuröri pakutud järeldust, et J.H. ei kartnud R.T.

ut.

33. KarS § 28 lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult

eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja

õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Esmalt tuleb seega tuvastada, kas J.H. oli

hädakaitseseisundis, s.t kas oli vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne tema õigushüve

vastu. Riigikohus on selgitanud, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas

selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe

vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab

individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS §

28 lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult

lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks

ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest

üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt

käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras

eksisteeriva normiga. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2022. a otsus asjas nr 1-20-

9563/54, p 10 koos järgnevate viidetega).

34. Ringkonnakohus leiab, et J.H. oli hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisund on olemas

juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks, mida

hinnatakse ex ante objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Kui selline objektiivne kõrvalseisja leiab,

et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas.

Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on

reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub või on muutumas ning kaitsetegevusega

viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2020. a otsus nr 1-19-8038/67, p 26.)

35. R.T. oli vanglas levitanud jutte selle kohta, et J.H. ei korista ja on must ehk sisuliselt

seda, et ta on räpane. Selline hinnang on solvav ja J.H. el oli põhjust kaasvangide juuresolekul

selle kohta aru pärida, et sellistele juttudele lõpp teha või nende paikapidavus kahtluse alla seada.

Täpseid väljendeid, mida R.T. J.H. ele vastas, ei ole võimalik tuvastada, J.H. ütleb, et R.T.

pobises midagi, kõik käis väga kiiresti, A.L. ei mäleta seda ja R.T. väidab, et hoopis J.H.

solvas teda. Kannatanu selline väide ei ole õige, kuna see ei kattu A.L. ega süüdistatava

ütlustega.

36. Maakohtu järeldus, et R.T. võis liikuda J.H. ele lähemale põhjusel, et paremini kuulda,

on meelevaldne ega tugine asjas kogutud tõenditele. Videosalvestiselt nähtuvalt astub R.T. pea

ettekallutatutult R.T. ule nii lähedale, et satub temaga vahetult vastakuti. Selline liikumine koos

keha kallutamisega on ähvardav. Taolises olukorras, arvestades eelnevat sõnelust, oli J.H. el

põhust arvata, et R.T. tuleb talle kallale. Nii J.H. tõsimeeli ka arvas: „Ma tean, mille eest tal

karistus on, ma tundsin, et ta tahab mind rünnata. Ta astus mulle kaks sammu lähemale.“ J.H.

seisab seljaga vastu seina ja tal ei ole kuskile taganeda. Samasuguses situatsiooniks tajuks ka

objektiivne kõrvalseisja, et varasemale sõnavahetusele võib järgneda vahetu füüsiline rünnak ja

isiku tervis on reaalselt ohus. Seda enam, et J.H. ele oli sündmuse toimumise ajal teada R.T. u

varasem vägivaldsus. Isiku puhul, kes on karistatud tapmise, röövimise ja vägivallategude eest,

on konfliktsituatsioonis suurem tõenäosus vägivaldsele käitumisele. Kaitsjaga saab nõustuda

selles, et ainsaks efektiivseks kaitsetegevuseks oli kiire ja ootamatu löök. Oluliselt kergem ja

väiksem J.H. pidi arvestama sellegagi, et ta ei ole võrdne vastane, jääb R.T. ule füüsiliselt alla ja

seda kiiremini oli tal vaja reageerida, et võimalikku eesootavat rünnet edukalt tõrjuda. Ootamatu

rusikalöök näkku oli kantud kaitsetahtest ja oli sobiv kaitsevahend ning võimalikest ka

säästvaim. J.H. el oli käes veepudel, millega oleks olnud samuti võimalik rünnet tõrjuda ja

tekitada eelduslikult ründajale suuremat kahju.

37. Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad,

s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt

mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult

ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest

võimatu (vt viidatud kohtuasi nr 1-19-8038/67, p 27). Kuigi esimese rusikalöögi järel R.T.

kukkus, ei olnud sellega ründolukord lõppenud – R.T. püüdis kiiresti püsti saada ja J.H. el oli

alus karta, et R.T. võib nüüd juba vihasemana teda jätkuvalt rünnata. See nähtub ka J.H. e

ütlustest: „/…/ teist korda lõin siis, kui ta tahtis püsti vist tõusta, siis lõin teist korda uuesti. Ma

kartsin, et ta tõuseb püsti ja lööb mind.“ Seetõttu oli J.H. jätkuva ründeohu tõttu

hädakaitseseisundis, kui lõi rusikaga püsti tõusvale R.T. ale vastu kukalt ja pääses nii koridoris

temast mööda avatud ruumi. Seegi löök oli kantud kaitsetahtest, et tõrjuda ees ootavat rünnet.

Üks rusikalöök kuklasse oli sobiv ja säästvaim vahend, sest takistas rünnet märkimisväärselt,

kuigi ei hoidnud seda siiski ära. Pärast teist lööki tormas R.T. J.H. ele järgi, haaras temast kinni

ja tõstis õhku, konflikt lõppes valvurite sekkumisega.

38. Kuna J.H. e tegu ei olnud õigusvastane (ta tegutses hädakaitseseisundis ega ületanud

hädakaitse piire), tuleb ta KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks mõista.

39. Isegi kui saaks väita, et J.H. kujutas endale ekslikult ette, et R.T. ründab teda, oli tema

kaitsetegevus nõuetekohane ka ekslikult ette kujutatud hädakaitseseisundi korral. Seepärast

tuleks kaaluda, kas tegemist võib olla eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. Sellisel

juhul vastutab isik ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest (KarS § 31 lg 1). Niisuguses

olukorras oleks J.H. e vastutus välistatud, sest kehaline väärkohtlemine pole karistatav

ettevaatamatusest.

40. Maakohus mõistis menetluskuludena J.H. elt välja sundraha 1239 eurot, mis kaasneb vaid

süüdimõistva kohtotsusega ja õigusabikulud 1048,04 eurot. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab

õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Seega jäävad J.H. e õigusabikulud riigi

kanda.

(III)

41. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 7. jaanuari

2025. a otsuse täies ulatuses ja teeb uue otsuse, millega mõistab J.H. e talle esitatud süüdistuses

õigeks. Seoses õigeksmõistva otsusega jäävad J.H. e menetluskulud riigi kanda. Kaitsja

apellatsioon rahuldatakse.

42. Apellatsioonimenetluse kuludeks on riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 324,52

eurot (sh käibemaks 58,52 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtus otsusega

tutvumiseks 25 minutit, kliendiga nõupidamiseks 6 minutit ja apellatsiooni koostamiseks 190

minutit. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud

kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on kõik toimingud olnud vajalikud ja neile kulunud ajakulu põhjendatud, mistõttu

kuulub tasutaotlus rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud

lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)