1-11-4083/22 · Tartu Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2011, Tartu,

kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-4083 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi S.S süüdistuses KarS § 121 ja § 200 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 4. oktoobri 2011 otsus, lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav S.S ja tema kaitsja advokaat Veljo Viilol Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav

S.S , isikukood XXX, elukoht XXXX varasemalt kriminaalkorras karistatud 4 korda Kaitsja Advokaat Veljo Viilol

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt S.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 1 järgi, süüdistatavale KarS § 64 lg 1 ning KarS § 65 lg 2 alusel

liitkaristuse mõistmise osas, kannatanu V.L. tsiviilhagi rahuldamise osas samuti

, menetluskulude osas. Teha nimetatu osas uus otsus, millega:

1.1 Mõista S.S talle esitatud süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi õigeks; 1.2 Süüdistatavale KarS § 121 järgi mõistetud karistus - 3 kuud vangistust - jätta muutmata.

Vähendada mõistetud karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 2 kuud vangistust.

1.3 KarS § 65 lg 2 alusel liita mõistetud karistusele 28.08.2009 kohtuotsusega mõistetud

ärakandmata karistus - 1 aasta vangistust - ja mõista S.S-ile ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. 1.4 Kannatanu V.L. tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada tsiviilhagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras; 1.5 Kannatanu V.L. sõidukulu summas 3.20 eurot jätta riigi kanda. 1.6 Mõista S.S-ilt talle eeluurimisel ja esimese astme kohtus riigi õigusabi korras

2

õigusabi osutamise eest riigi tuludesse välja 200 (kakssada) eurot. Ülejäänud osas jätta eeluurimisel ja esimese astme kohtus kantud õigusabikulud riigi kanda.

1.7 Mõista S.S-ilt välja sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 417 (nelisada seitseteist) eurot ja 3 senti.

2. Mõista Eesti Vabariigilt AB OÜ Veljo Viilol kasuks välja 230 (kakssada kolmkümmend)

eurot ja 8 senti apellatsioonimenetluses advokaat Veljo Viiloli poolt süüdistatav S.S-ile osutatud õigusteenuse eest. Nimetatud õigusabitasu jätta riigi kanda. 3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 4. Apellatsioonid rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 4. oktoobri 2011 otsusega tunnistati S.S süüdi KarS § 121 järgi ja

mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust; KarS § 200 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o kestuseni 1 aasta 4 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 28.08.2009 kohtuotsusega mõistetud ja kandmata karistuse - 1 aasta vangistust - võrra ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 2 aastat 4 kuud vangistust. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka menetluskulud järgmiselt: toimiku paljundamise kulu

3.47 eurot; määratud kaitsja advokaat Veljo Viilolile makstud tasu õigusabi eest kohtueelses

menetluses 190.01 eurot, sh käibemaks 20%; määratud kaitsja advokaat Veljo Viilolile

väljamaksmisele kuuluv tasu õigusabi eest kohtumenetluses 208.64 eurot, sh käibemaks 20%; kannatanu sõidukulu 3.20 eurot; sundraha 695.05 eurot. Samuti mõisteti S.S-ilt tsiviilhagi katteks kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks V.L. kasuks välja 2.05 eurot.

Süüdistuses KarS § 121 järgi apellatsioonimenetlust ei toimu.

KarS § 200 lg 1 järgi tunnistati S.S süüdi selles, et ta 8.12.2010 kella 20.30 paiku tungis Lääne-Virumaal Tamsalu linnas Tehnika tn 48 maja juures kallale V.L. , lõi talle rusikaga näkku ja

jalaga vastu jalga ning võttis kannatanult ära kaheliitrise pudeli õlut „President“ väärtusega 2.05 eurot.

Maakohtu otsuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.

Kohus luges KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu S.Segevuses tõendatuks kannatanu V. L. ütluste ja kiirabikaardiga. Kannatanu kohtueelses menetluses 9.12.2010 antud ütlustest nähtus, et 8.12.2010 õhtul käis ta

Tamsalus Pille-Riini poes, kus ostis naabri palvel õlut, poest tulles Tehnika tn maja nr 48 juures

(kohtuistungil tehtud paranduse kohaselt maja nr 28 juures) lõi S.S talle rusikaga tugeva

3 hoobi vastu nägu, mille tagajärjel ta kukkus, seejärel lõi S.S talle jalaga vastu jalga, küsis

korterivõtit, võttis ära 2-liitrise Presidendi õlle, mille ta naabri jaoks oli ostnud. Tema ütlustest

nähtub, et löömisega tekitas S.S talle terviserikke ja füüsilist valu. Tema ütlustest nähtub veel, et S.S elab Sääsel ja käib temaga ühes majas elava T.P. juures alkoholi tarvitamas. 14.03.2011 ülekuulamisel on V.L. täpsustanud, et nägi S.S juba kaupluses, kui õlut ostis, S.S oli seal koos T.P. pojaga. Kui ta koju läks, siis postkontori juures haarati tagantpoolt tema kilekotist, kilekotti kätte ei saadud, kohe möödusid temast S.S ja T. P. poeg, ta sai aru, et kotist haarajaks oli olnud üks neist. Kui jõudis kodumaja juurde, lõi S.Salle rusikaga näkku

vastu vasakut silma, ta kukkus, püsti tõustes avastas, et üks pudel õlut on puudu. Tema ütlustest nähtub, et lööjas tundis ära S.S kehaehituse ja hääle järgi, tunneb S.S alates 2000. aastast, kui elas Sääsel S.S-iga ühes majas, hiljem nägi S.S tihti Tehnika tn 28 oma naabri T. P. juures käimas. Ta väidab, et S.S nägu ja kehaehitus on tal silme ees ja ta ei saa S.S kellegagi segi ajada.

Kohus ei pidanud usaldusväärseiks S.S kohtueelsel menetlusel ja kohtus antud ennastõigustavaid ütlusi, kuna need olid vastuolus kannatanu üksikasjalike ütlustega, mida kinnitab kiirabikaart ja milles kohtul pole põhjust kahelda. Tunnistaja J.P. kohtueelsel menetlusel antud ütlustest nähtus, et 2010 detsembri algul oli isa juures Lehar, kelle isa saatis poodi õlut ostma, tema läks koos Lehariga, ta ootas Leharit poe ees, nägi, et poes on ka L. , kui nemad Lehariga lahkusid jäi L. poodi, teel koju nad kedagi ei kohanud, nad läksid andsid kodus õlle isale, siis Lehar lahkus. J.P. ütlused on vastuolus nii S.S kui kannatanu ütlustega ja pole seetõttu usaldusväärsed.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni nii süüdistatav kui ka tema kaitsja. Apellatsioonide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised.

2.1 S.S kinnitab, et tema ei ole KarS § 200 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu sooritanud ning selle pani toime keegi teine isik, mistõttu ta palub maakohtu otsus tühistada ning ennast õigeks mõista.

2.2 Süüdistatava kaitsja palub samuti maakohtu otsus tühistada ning S.S süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi õigeks mõista.

2.2.1 Kaitsja hinnangul ei ole kriminaalasjas tõendeid, mis kinnitaks kuriteo toimepanemist S.S poolt. Kannatanu on kohtueelses menetluses kahel korral üle kuulatud ning need ütlused

on omavahel vastuolus. Süüdistuse kohaselt pandi kuritegu toime Tehnika nt maja nr 48 juures, kohus on aga põhjendamatult asunud seisukohale, et sündmus leidis aset maja nr 28 juures.

2.2.2 Kohus ei ole arvestanud V.L.i ütluste ebamäärasust selle kohta, et S.S tundis ta ära

viimase kehaehituse järgi. Kehaehituse alusel S.S samastamine lööjaga ei saa olla objektiivseks ja usaldusväärseks tõendiks lööja isiku kindlakstegemisel. Seejuures tuleb arvestada, et kannatanu enda selgituste kohaselt oli ja on tal halb silmanägemine ning sündmus toimus pimedal ajal, kusjuures kannatanu oli ka joobes.

2.2.3 Kannatanu ja süüdistatava vastastamist ei ole läbi viidud, üle kuulamata on jäänud ka

tunnistaja A.N.. Kiirabikaart ei tõenda kuidagi, et lööjaks ning õlle äravõtjaks oli S.S. Et

mingit konflikti kannatanuga ei olnud, kinnitab ka tunnistajana üle kuulatud J. P.. Kohus ei ole

põhjendanud, milles seisneb tunnistaja J. P. ütluste ebausaldusväärsus. Seega on kohus rikkunud

tõendite võrdsuse põhimõtet, rajanud otsuse lubamatult oletustele ning rikkunud süütuse presumptsiooni printsiipi.

4

3. Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2011 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega 30. novembrini 2011.

4. Nimetatud kuupäevaks esitas enda kirjalikud seisukohad prokurör, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

4.1 Prokuröri hinnangul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, need on usaldusväärsed ja tõendina kasutatavad. Et kannatanu on eksinud enda aadressiga, ei sea tema ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Samuti on ta S.S kindlalt ära tundnud ja seda ka põhjendanud. Tunnistaja J. P.

ütlused on põhjendatult tõendikogumist kõrvaldatud. Kaitsja ei ole kunagi ka esitanud taotlust

vastandamise läbiviimiseks ja tunnistaja A.N.i ülekuulamiseks ning aktsepteerides kriminaalmenetluse läbiviimist lühimenetluses, selles ka loobuti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsioonide väidete ja prokuröri

esitatud seisukohtadega, leiab, et apellatsioonides esitatud argumendid väärivad tähelepanu ning

toovad kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

5. Käesolev kriminaalasi tuleb lahendada üksnes lähtuvalt sellest, kas lugeda kannatanu V.L.i ütlused selle kohta, et tema ründajaks ning tema valduses olnud vallasasja äravõtjaks oli S.S, sellisel määral usaldusväärseks, et ainuüksi neile tuginevalt teha süüdimõistev otsus; muud tõendid,

mis osundaks S.S-ile kui kuriteo toimepanijale, kriminaalasjas puuduvad. Maakohus on S.S

süüküsimuse lahendamisel viidanud küll veel kiirabikaardile (tlk 15), kuid see tõendab ainuüksi kannatanule vigastuste tekitamist süüdistuses näidatud ajal, kuid S.S süü osas on

see tõend täielikult ilma tähenduseta. V.L.i kui ainukese süüstava tõendiallika osas märgib kriminaalkolleegium järgmist.

6. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemine vaid kannatanu ütluste kui ainukese süüstava tõendi alusel ei ole iseenesest tõepoolest võimatu. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamist vaid ühele tõendile ei

ole välistatud ka senises kohtupraktikas. Kuid vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo kõigi faktiliste

asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Sellisel juhul peab kohus igakülgselt

ning erapooletult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt RKKKo 3-1-1-21-09). Seega - kui on tegemist olukorraga nn sõna-sõna vastu, peab otsuses kajastuma (ainukese otsese) süüstava tõendi usaldusväärsuse lünkadeta analüüs.

Kriminaalmenetluse teoorias on sellest arusaamast lähtuvalt omaks võetud põhimõte, et nn sõna-

sõna vastu juhtumil on tegemist ning sellises olukorras erakorralise tõendamissituatsiooniga

esitatakse süü tõendamisele juba õigusriigi põhimõtetest ning süütuse presumptsioonist tulenevalt

eriliselt kõrgeid nõudeid; nende põhimõtete järgimine peab leidma enda selgesõnalise väljenduse kohtuotsuse motiveeringus.

Nii on ka senises kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui on tuvastatav ainukese süüstava tõendiallika ütluste osaline tegelikkusele mittevastavus, muutumine ajas või terviklik ebakindlus, on süüdimõistva otsuse tegemine nimetatud ainukesele tõendiallikale tuginevalt sisuliselt välistatud (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 1-08-12274; Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 1-11-2061).

5

6.1 Kohtupraktika on asunud seejuures üheselt seisukohale, et kui ainukese süüstava tõendi osas tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo langetada otsus põhimõttel süüdistatava kasuks (RKKKo 3-1-1-78-05). Osundatud

kriminaalkolleegium lahendist tuleneb seega üheselt suunis, et põhimõte pole in dubio pro reo

sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust

tema kahjuks. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tõusetuvad käesolevas kriminaalasjas kahtlused süüdistatava süüs KrMS § 7 lg 3 tähenduses, mis tuleb tõlgendada tema kasuks. Konkreetselt osundab kriminaalkolleegium järgnevale.

7. Esmalt näeb ringkonnakohus teatavaid vastuolusid neis eeluurimisel antud ütlustes, kus kannatanu V.L. kirjeldab toimunud rünnet tema vastu. Kannatanu on üle kuulatud kahel korral. Neist esimesel ülekuulamisel (9.12.2010, tlk 11 jj) kirjeldab V.L., kuidas süüdistatav teda ründas, peale mida ta maha kukkus ning siis nõudis ründaja, et kannatanu annaks talle ka korteri võtmed (tlk 12). Teisel ülekuulamisel (14.03.2011, tlk 23 jj) on kannatanu ütlused juba detailirohkemad, kuid samas ei sisaldu neis väidet selle kohta, et süüdistatav oleks peale löömist temalt nõudnud korteri võtmeid, s.o midagi sellist tema kinnitusel seega aset ei leidnud. Esimestes ütluses kirjeldab kannatanu, kuidas

temalt võeti ära kilekott koos seal olnud õllega, s.o S.S lahkus selle kilekotiga sündmuskohalt (tlk 12), järgmistes ütlustes kirjeldab ta aga, kuidas kilekott jäeti maha ning sellest oli ära võetud – nagu ta selle sisu uurimisel märkas - ainult üks pudel õlut (tlk 25). Ringkonnakohtu hinnangul on need kahed ütlused on röövi toimumise asjaolude kohta põhimõttelist laadi erisustega

ning kriminaalkolleegium näeb seda vastuoluna, mis koheselt ning otsustavalt murendab ütluste

terviklikku usaldusväärsust. Täiendava aspektina võib veel lisada, et kui esimesel ülekuulamisel andis V.L. ütlusi selle kohta, et naaber palus tal minna poodi 1 pudeli õlle järele (tlk 12), siis teisel ülekuulamisel on kannatanu kinnitanud, et naabri palvel siirdus ta poodi juba 2 pudeli õlle järele.

Kuigi iseenesest on tegemist tähtsusetu detailiga, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et

kogumis teiste tuvastatud vastuoludega teeb see tuginemise kannatanu ütlustele kui ainukesele süüstavale tõendile enam kui kaheldavaks.

8. Järgnevalt osundab kriminaalkolleegium ka sellele, kuidas on toimunud S.S kui kuriteo väidetava täideviija äratundmine kannatanu poolt. Esimesel ülekuulamisel ei ole kannatanu

neid asjaolusid, millele tuginevalt ta enda ründajas tundis ära S.S, avaldanud. Ütlustes sisaldub lihtsalt teave, et teda ründas S.S ning võttis ära tema poolt ostetud kauba (tlk 12). Teisel ülekuulamisel on kannatanu selgitanud, et S.S on tugeva kehaehitusega ning kuigi tal on silmanägemine kehva, siis „kui ma (veel) hästi nägin, siis sellest ajast alates on jäänud Lehari nägu ja kehaehitus silme ette“ (tlk 25). Nii kinnitabki kannatanu, et „lööja tundsin ära kehaehituse

järgi, see vastas Lehari omale ning ma sain koheselt aru, et lööjaks oli Lehar“ (samas). Sellist osundust ainuüksi ründaja kehaehitusele ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul pidada piisavaks, et tunnistada selle alusel isik süüdi esimese astme kuriteo toimepanemises.

8.1 Kui kohtueelse menetluse käigus saab selgeks, et kriminaalasjast kujuneb olulisel määral nn

sõna-sõna vastu olukord, esitab see erilisi nõudeid ka kohtueelsele uurimisele. Sellistes

situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud seega mitte ainult kohus, nagu

seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika (vt käesoleva otsuse p 6), vaid ka

prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks süüstavas ütluses sisalduvad

asjaolud/väited ja nende vastavus tegelikkusele. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda

meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik

selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06);

tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral

väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

6 kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 1-06-15449, nr 1-08-835, nr 1-08-2006, nr 1-08- 12274). Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-21-09. kus on sedastatud järgmine: kohtueelne menetlus peab kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo (milleks on ka käesolev kaasus) puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendiallika ütlusi kinnitavaid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid.

8.2 Käesolevat kriminaalasja silmas pidades tähendanuks see minimaalselt, et kohtueelses

menetluses oleks teostatud äratundmiseks esitamine KrMS § 81 kohaselt. Kannatanu on enda ütlustes S.S-ile kui enda ründajale osundades tuginenud väitele, et ta tunneb ta ära kehaehituse

järgi. Seega oli enne võimalikku äratundmiseks esitamist kuulatud äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10). Seega oli täielik võimalus – kui

äratundmisel esitamisel oleks V.L. jätkuvalt osundanud S.S-ile kui teda rünnanud isikule - võrrelda ja hinnata, kas ja kuivõrd on need tunnused, mille alusel objekt ära tunti, samased nende tunnustega, mille oli äratundja talletanud enda mällu varem seoses kuriteosündmusega ja mille alusel ta lootiski objekti ära tunda. Käesoleval juhul ei ole seda aga tehtud ning kriminaalkolleegium peab

seda põhimõtteliseks uurimistaktikaliseks minetuseks. Kriminaalkolleegium ei soostu prokuröri

vastuses märgituga, et sellekohast või ka muud taotlust ei ole kaitsepool kohtueelses uurimises esitanud. Esmalt ei pea süüdistatav olema huvitatud pooleks enda vastu suunatud tõendite kogumisel

ja nende tõeväärtuse kinnistamisel. Samuti ei ole kriminaalkolleegiumi arvates selline etteheide asjakohane olukorras, mil süüdistus tugineb vaid ühele tõendile.

9. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et käesoleva kohtuasja puhul ei ole maakohus küllaldaselt ning igakülgselt vaaginud kannatanu ütluste pinnalt tõusetuvaid kahtlusi ja seetõttu pole

ka veenvalt põhjendatud S.S süüditunnistamine üksnes kannatanu ütlustele tuginevalt. Seetõttu tuleb maakohtu otsus S.S süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 1 järgi tühistada ning ta esitatud süüdistuses õigeks mõista. Maakohtu otsus tuleb tühistada ka tsiviilhagi

rahuldamise osas ning tuginevalt KrMS § 310 lg 2 sätetele tuleb kannatanu tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.

10. Edasiselt tuleb maakohtu otsus tühistada ka KarS § 64 lg 1 ning KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. S.S on tunnistatud süüdi veel KarS § 121 järgi ja talle mõisteti selle eest karistuseks 3 kuud vangistust, mille osas maakohtu otsus jääb muutmata. Kohaldades KrMS § 238 lg 2 sätteid tuleb mõistetud karistust vähendada seega kestuseni 2 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel tuleb seda karistust suurendada 28.08.2009 kohtuotsusega mõistetud ja

kandmata karistuse - 1 aasta vangistust - võrra ja mõista S.S-ile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust.

11. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude osas.

11.1 Maakohtus on S.S-ilt mõistetud välja kannatanu sõidukulud summas 3.20 eurot, mis tuleb seoses õigeksmõistva kohtuotsusega jätta riigi kanda.

11.2 S.S-ilt on mõistetud välja sundraha seoses esimese astme kuriteo toimepanemisega

summas 695.05 eurot. Kuivõrd S.S jääb süüdi teise astme kuriteo toimepanemises, tuleb

maakohtu otsus tühistada ka selles osas ning sundrahana tuleb S.S-ilt mõista välja 417.03 eurot.

7

11.3 Maakohtu otsusega on süüdistatava kanda jäänud ka kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses riigi õigusabile kulunud summa 398.65 eurot. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse juba maakohtus õigesti, mistõttu tuleb S.S kanda vaid kulud, mis on proportsionaalselt seotud kuludega süüdistuses KarS § 121 järgi. Kuivõrd suur osa

kõnealusest summast moodustab sõidu- ja ajakulu, mis tulnuks advokaadile tasuda ka siis, kui

süüdistuse sisuks olnuks üksnes süüdistus KarS § 121 järgi (vt tlk 53 ja tlk 77), leiab

ringkonnakohus, et sellest summast peab S.S kandma 200 eurot. Ülejäänud osas jätta õigusabikulu riigi kanda.

12. Koos apellatsiooniga esitas süüdistatava kaitsja taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks

summas 303.62 eurot, millele lisandub käibemaksuna 60.72 eurot, seega kokku 364.34 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb taotlus rahuldada vaid osaliselt.

12.1 Nimelt on Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud 1. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord).

Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15.98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot.

Selle summa võimalik ületamine on võimalik küll nn erikoefitsiendi rakendamise korral, milleks käesoleval juhul aga põhjust ei ole.

12.2 Kriminaalkolleegium ei sea kahtluse alla taotluses esitatud väiteid nende toimingute kohta,

mida kaitsja väidetavalt on teostanud, kuid vaatamata sellele ei ole võimalik taotlust rahuldada suuremas summas kui 191.73 eurot, nagu seda määrab Kord. Nii võib iseenesest soostuda taotluses

väidetuga, et kaitsjal kulus apellatsioonkaebuse koostamisele 8 pooltundi ja kohtumistele süüdistatavaga 4 pooltundi, kuid juba need moodustavad kokku 12 pooltundi, mis on Korraga kehtestatud maksimaalseks piiriks riigi õigusabi tasustamisel.

Seega tuleb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest mõista süüdistatava kaitsjale advokaat V. Viilolile välja 191.73 eurot, millele lisandub käibemaksuna 38.35 eurot, s.o kokku 230.08 eurot.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, tuleb juhindudes KrMS § 185 lg-st 1 jätta see menetluskulu riigi kanda.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1, § 340 lg 2 p-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada.

Paavo Randma

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas