3-24-781/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-781

Määruse kuupäev

24. mai 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu linna tegevusega varjupaigateenuse

pakkumisel tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-781.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4. Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. (kaebaja) esitas 14. märtsil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna vastu.

Kaebaja selgitab, et oli alates 5. maist 2023 Tartu linna asutuses Varjupaik, kus tal ei lubatud

isiklikke asju tuppa võtta. Tema jalgratas väärtusega 277,99 eurot varastati. Kaebaja on

seisukohal, et selle eest vastutab Tartu Linnavalitsus. Lisaks osutab kaebaja, et

sotsiaaltöötajad panid ta tahtlikult ühte tuppa kriminaaltaustaga isikuga, kes oli kogu aeg

agressiivne, purjus ja narkojoobes. Kaebaja on seisukohal, et sotsiaaltöötaja tegevus oli

kiusav. Kaebajaga ühes toas olnud alkoholijoobes isik ründas teda. Sellega seoses pidi ta

tasuma Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜK) visiiditasu 5 eurot ning rohtude (antibiootikumid

15 eurot, valuvaigistid 3,28 eurot) eest. Tervisekahjustuse tekitamises oli süüdi Tartu

Linnavalitsus, kuna sotsiaaltöötaja paigutas ta teda rünnanud isikuga kokku. Kaebaja taotleb

talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3500 eurot seoses väärikuse

alandamisega.

2. Tartu Halduskohus jättis 31. jaanuari 2025. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta. Kohus

selgitas määruses, et mõistab kaebust nii, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu linna vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3500 eurot seonduvalt inimväärikuse alandamisega.

Täpsemalt mõistis kohus, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et

varjupaigateenusel olles paigutati ta ühte tuppa isikuga, kes oli kaebaja hinnangul kogu aeg

agressiivne, purjus ja narkojoobes. Kaebajal tuli siiski hüvitamisnõuet täpsustada ning teatada

kohtule, millal konkreetselt kaebajale mittevaralist kahju tekitati. Samuti tuli kaebajal teatada,

kas ta soovis esitada lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõudele ka varalise kahju

3-24-781

hüvitamise nõude. Sellisel juhul tuli kaebajal selgelt välja tuua, milles varaline kahju seisneb,

millal kahju tekkis ning kes kahju tekitas. Ühtlasi tuli kaebajal kohtule esitada varalise kahju

tekkimist kinnitavad tõendid.

3. Kaebaja esitas 2. veebruaril 2025 kaebuse täienduse, milles osutab, et taotleb

mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist, seejuures varaline kahju seisneb mh saamata jäänud

töötasus summas 650 eurot (bruto). Kaebaja osutab, et temaga ühte tuppa paigutatud

ebastabiilne, psüühikahäirega isik ründas teda 16. septembril 2023 ja ähvardas öösel noaga

tappa. Kaebaja tundis hirmu, mistõttu oli öö läbi õues. 17. septembril 2023 käis ta EMO-s,

kus tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja ostis määratud rohud ning perearst andis

haiguslehe. Kaebaja on seisukohal, et ta jäi haigeks Tartu Linnavalitsuse tegevuse tõttu, kuna

sotsiaaltöötajad panid tahtlikult ta ühte tuppa kirjeldatud isikuga ning keeldusid neid ümber

paigutamast. Tartu Linnavalitsuse tegevus oli diskrimineeriv ning selle tulemusena tundis

kaebaja, et tema väärikust alandati. Kaebaja nägemuse järgi on mittevaraline kahju 3500

eurot, samas on kaebaja nõus sellega, et kohus määrab mittevaralise kahju eest hüvitise kohtu

äranägemise järgi. Varaline kahju kokku oli 964,26 eurot – jalgratas 277,99 eurot,

valuvaigistid 3,28 eurot, antibiootikumid ca 15 eurot, TÜK EMO visiiditasu 5 eurot, saamata

jäänud töötasu 650 eurot, veekann 12,99 eurot.

4. Tartu Halduskohus jättis 22. aprilli 2025. a määrusega kaebuse teistkordselt käiguta.

Kaebajal tuli kohtule teatada, kas ta soovib esitada seoses kaebuse täienduses kirjeldatud

väidetava haigestumisega (EMO-s tuvastatud põletik) ka mittevaralise kahju hüvitamise

nõude. Kohus osutas, et kui kaebaja soovib taotleda mittevaralise kahju hüvitamist seoses

tervise kahjustamisega, siis tuleb tal selgitada, kuidas talle tekkinud tervisekahju on Tartu

linna õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses, ning esitada tervisekahju kinnitavad

tõendid. Kaebajal tuli täpsustada ka varalise kahju hüvitamise nõuet.

5. Kaebaja esitas 23. aprillil 2025 kohtule kaebuse täpsustused. Kaebaja osutab, et ta

paigutati ebastabiilse isikuga ühte tuppa juunis 2023. Kaebaja teavitas varjupaiga

sotsiaaltöötajat, et isik on koguaeg alkoholi- ja narkojoobes ning agressiivne, kuid

sotsiaaltöötaja üksnes vastas, et teenus on vabatahtlik. Kaebaja tuppa kolis alates 12.

septembrist 2023 teine ebastabiilne isik, kellel oli toas külmrelv (terav, suur nuga). Kaebaja

on seisukohal, et isik toodi teisest toast ekstra temaga ühte tuppa, et teda kiusata.

Sotsiaaltöötajad oli teadlikud, et tegemist on ebastabiilse isikuga, kes keeldub ravimeid

võtmast ja sellest tingituna võib olla agressiivne ning ohtlik iseendale kui ka teistele.

Vastustaja tegevus tekitas ebameeldivusi, stressi kui ka kannatusi, kuna kaebaja oli hirmul ja

sellega alandati tema inimväärikust. Mittevaralist kahju tekitati kaebajale alates juunist 2023.

Lisaks märgib kaebaja, et taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ka seoses tervisekahju

tekitamisega summas 3500 eurot. Kaebaja selgitab, et kahju tekitas Tartu Linnavalitsus, kui

pani tahtlikult ja teadvalt ta ebastabiilse isikuga ühte tuppa ning keeldus neid üksteisest

eraldamast peale tema ründamist. Kuna ebastabiilne isik lubas öösel teda noaga pussitada, siis

oli kaebaja sunnitud enda turvalisuse tagamiseks olema öösel väljas. Selle tulemusena jäi ta

16. septembri 2023. a ööl vastu 17. septembrit 2023 haigeks. EMO-s fikseeriti külmetusega

seotud põletik ja kirjutati välja antibiootikumid. Seoses esitatud varalise kahju hüvitamise

nõudega selgitas kaebaja järgmist. Kaebaja veekannu lõhkus 16. septembri 2023. a õhtul

ebastabiiline isik, kes võttis selle laualt ning viskas maha. Kaebaja jalgratas läks kaduma

2023. aasta mais varjupaiga maja ees olevast rattahoidlast (lukustatud jalgratas). Saamata

jäänud töötasu nõudest kaebaja loobus.

3-24-781

6. Kaebaja esitas 23. aprillil 2025 kohtule taotluse tõendite (terviseandmed) kogumiseks

TÜK-st, kui TÜK peaks keelduma kaebajale endale tõendite väljastamisest. Kaebaja täpsustas

28. aprillil 2025 esitatud tõendite kogumise taotlust ning palus nõuda TÜK-lt välja tema 17.

septembri 2023. a EMO haiguslugu.

7. TÜK edastas 5. mail 2025 kohtule kaebaja visiiditasu arve ja epikriisi väljatrüki

haigusjuhust nr 20230916-387684 X.X.-i pöördumise kohta TÜK-i anestesioloogia ja

intensiivravi kliiniku erakorralise meditsiini osakonda 16. septembril 2023.

8. Vastuseks kohtunõudele teatas Tartu linn 14. mail 2025, et kaebaja viibis Tartu linna

asutuses Varjupaik perioodil 5. mai 2023 kuni 27. september 2023. Varjupaigas viibimise

aluseks oli Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna sotsiaalhoolekandekomisjoni

4. mai 2023 otsus nr 745 X.X.-ile sotsiaalmajutusteenuse osutamise kohta.

Sotsiaalmajutusteenusele asumisel allkirjastas X.X. lepingu, milles tehti temale teatavaks

teenuse kasutamise kohustuslikud tingimused, mis olid sätestatud ka sotsiaalmajutusteenuse

kasutamise ajal kehtinud kodukorras ehk sisekorrareeglites. Lepingu allkirjastamisega

kinnitas X.X., et on sotsiaalmajutusteenuse osutamise tingimustest teadlik ning nõustub neid

täitma.

KOHTU SEISUKOHT

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt

selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

10. Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, taotledes Tartu linna tegevusega

varjupaigateenuse pakkumisel tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist (HKMS §

37 lõike 2 punkt 4).

11. Kaebuse ning selle täpsustuste põhjendustest lähtudes mõistab kohus, et kaebaja nõuab

Tartu linnalt mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et ta paigutati varjupaigas alates juunist

2023 ühte tuppa ebastabiilsete, ohtlike isikutega. Sotsiaaltöötaja tegevus kaebaja paigutamisel

oli tahtlik ning kiusav. Kaebajaga ühte tuppa 12. septembril 2023 paigutatud ebastabiilne isik

ründas ning ähvardas kaebajat 16. septembril 2023. Kaebaja tundis hirmu, mistõttu veetis öö

vastu 17. septembrit 2023 väljaspool varjupaika, mille tagajärjel ta väidetavalt haigestus.

Kaebaja tugineb kahjunõude esitamisel väärikuse alandamisele ja tervise kahjustamisele

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõike 1 mõttes.

Varalise kahju hüvitamist taotleb kaebaja järgmiste asjaolude eest: tema jalgratas väärtusega

277,99 eurot varastati mais 2023 varjupaiga rattahoidlast; 16. septembril 2023 lõhuti

varjupaigas tema veekann väärtusega 12,99 eurot; 17. septembri 2023. a ööl ta haigestus ja

sellega kaasnesid kulutused (visiiditasu 5 eurot, ravimid 18,28 eurot). Arvestades kaebaja 23.

aprilli 2025. a kaebuse täpsustuses toodut, mõistab kohus, et kaebaja enam saamata jäänud

töötasu hüvitamist ei taotle.

12. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21

alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud. Kohus põhjendab

3-24-781

esmalt oma seisukohta mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas ning seejärel varalise kahju

hüvitamise nõude osas.

13. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Kohtu hinnangul ei saa Tartu linnale etteheidetavaid tegevusi (s.o varjupaigateenuse

pakkumisel kaebaja paigutamine ühte tuppa kaebaja väitel ebastabiilse isikuga) pidada

kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida endale

varjupaigateenusel olles meelepäraseid toakaaslaseid. Otsustus, millisesse ruumi ja kellega

koos varjupaigateenust saav isik paigutatakse, on teenuse osutaja pädevuses. Võimaliku

ebastabiilse isikuga ühes ruumis viibimine võis kaebajale põhjustada teatud määral

ebakindlust ja stressi, kuid sellega ei saanud kaasneda selliseid kannatusi, mida võiks pidada

tema inimväärikuse alandamiseks. Tartu linna pakutav varjupaigateenus on vabatahtlik. Kuigi

kaebaja ja varjupaiga vahel 5. mail 2023 sõlmitud sotsiaalmajutusleping nr 23-1642 kehtis 30.

novembrini 2023, oli kaebajal võimalik avaldada soovi lepingu lõpetamiseks ning

varjupaigateenuselt lahkuda. Kaebaja on osutanud ka tervisekahjule. Kohus selgitab, et

tervisekahju puhul tuleb kaebaja õiguse riive intensiivsuse hindamisel lähtuda kaebajale

reaalselt saabunud negatiivsetest tagajärgedest. Kaebaja on kaebuses väitnud, et temaga 12.

septembril 2023 ühte tuppa paigutatud ebastabiiline isik ähvardas teda 16. septembril 2023

terariistaga, mistõttu otsustas ta ööl vastu 17. septembrit 2023 viibida väljaspool varjupaika.

Selle tagajärjel kaebaja enda sõnul haigestus, mida kinnitab tema väitel 17. septembri 2023. a

külastus TÜK-i EMO-sse, kus tal tuvastati külmetuse tagajärjel põletik. Kaebaja palus oma

väidete kinnitamiseks küsida tervishoiuteenuse osutajalt välja tema kohta koostatud

haiguslugu. Vastuseks kohtunõudele edastas TÜK 5. mail 2025 kohtule kaebaja epikriisi

väljatrüki haigusjuhust nr 20230916-387684. Edastatud epikriisi väljavõttest nähtub, et

kaebaja pöördus 16. septembri 2023. a päeval EMO-sse. Tema kaebusteks olid öösel alanud

nohu ja köha, palaviku ja nõrkuse tunne. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud 16.

septembri 2023. a epikriisi väljavõte haigusjuhust nr 20230916-387684 ei tõenda kaebaja

väidet, et tal tekkis 17. septembri 2023. a öösel tervisekahjustus. Kaebajal ei tuvastatud EMO-

s 17. septembril 2023 põletikku, nagu kaebaja on kaebuses väitnud. Kaebajal olid külmetusele

iseloomulikud kaebused juba 16. septembri 2023. a päeval, mil ta EMO-sse pöördus.

Külmetusele iseloomulikke sümptomeid ei saa pidada raskeks tervisekahjustuseks. Eeltoodust

tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linna tegevus kaebaja paigutamisel

varjupaigateenusel olles ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata.

14. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui haldusülesandeid

täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise

õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset

3-24-781

õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo

ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

15. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on aga

Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid

kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas,

kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a

otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine mittevaralise

kahju hüvitamise nõudes on ebatõenäoline. Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale rahaliselt

hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist seoses väärikuse alandamisega. Nii Eesti kui ka

rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab

endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. See, et kaebaja

väitel paigutati ta varjupaigateenusel olles tahtlikult ühte tuppa ebastabiilse isikuga, võis

põhjustada kaebajale küll teatavat ebamugavust, kuid ei kujuta asjaoludest lähtuvalt endast

sedavõrd intensiivset riivet, et tegemist saaks olla väärikuse alandamisega RVastS § 9 lõike 1

tähenduses. Kaebuse asjaolusid arvestades ei ole ka kahju hüvitamise nõude edulootused

tervise kahjustamise osas suured. Olukorras, kus kaebaja väidab, et tal tekkis 17. septembri

2023. a ööl tervisekahjustus, kuna ta viibis temaga ühte ruumi paigutatud ebastabiilse isiku

tegevuse tõttu öösel väljas, kuid kohtule esitatud tõendid seda ei kinnita, on tegemist üksnes

kaebaja kinnitamata väitega. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja oli juba 16.

septembril 2023 külmetushaiguse nähtudega. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal 17. septembri

2023. a ööl tervisekahju Tartu linna tegevuse tõttu tekkis. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks

saanud Tartu linnale etteheidetava tegevusega kaasneda mõne muu õigushüve rikkumine

RVastS § 9 lõike 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu linn ei ole

oma tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud ja tervist kahjustanud ning sellest tulenevalt

on mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse edulootused vähesed.

16. Kaebaja taotleb ka Tartu linnalt varalise kahju hüvitamist summas 314,26 eurot.

Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul peetud võimalikuks lähtuda

analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Selle sätte

kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning varaliselt hinnatava hüve korral

on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuivõrd

kaebaja taotletav varalise kahju hüvitis 314,26 eurot on sellest piirist väiksem, siis saab juba

nõutava hüvitise suurust ja HKMS § 133 lõikes 1 sisalduvat regulatsiooni arvestades pidada

kaebaja õiguste riivet väheintensiivseks.

17. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua

varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 7

lõikest 1 tulenevalt kuulub kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on õigusvastase teoga,

millega rikuti mõnda isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul

kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud

eeldustest ei ole täidetud, puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

3-24-781

18. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul välistada, et kaebaja jalgratas varastati varjupaiga

rattahoidlast ning tema veekann läks katki ajal, mil ta viibis varjupaigateenusel. Samas ei saa

ainuüksi neist asjaoludest järeldada, et Tartu linn on varjupaigateenuse pakkumisel käitunud

õigusvastaselt. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud sotsiaalmajutuslepingust ja

sotsiaalmajutusteenuse kodukorrast ei ilmne, et teenuse osutaja vastutaks teenuse saaja

isiklike asjade eest. Kohus selgitab, et kaebaja kirjeldatud tagajärgede puhul on tegemist

kolmandate isikute tegevusega tekitatud varalise kahjuga ning vastutust selle eest kannavad

vastavalt jalgratta varastanud isik ning veekannu lõhkunud isik.

Kohus selgitab, et hüvitamisele kuuluv varaline kahju peab olema avaliku võimu kandja

õigusvastase teoga põhjuslikus seoses. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kaebaja oleks 17.

septembril 2023 üldse TÜK EMO-sse pöördunud. Kaebaja pöördus nohu, köha ja palaviku

kaebustega EMO-sse päev varem, s.o 16. septembril 2023, ning selgitas, et temaga samas toas

sotsiaalmajas on veel üks inimene haige. Eeltoodust nähtub, et kaebaja oli haige juba enne

seda, kui ta pidi väidetavalt Tartu linna tegevuse tõttu öö õues veetma, ning haigestumine võis

olla tingitud sellest, et ta viibis varjupaigas haige inimesega ühes toas. Seega ei saa kaebaja

tasutud visiiditasu ja ravimitele tehtud kulutused olla Tartu linnale etteheidetud tegevusega

põhjuslikus seoses.

Eelnevat arvestades on kaebajale varalise kahju hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline.

19. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale

HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.

20. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse

sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

21. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse majanduslikel põhjustel. Kohtule

arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 alusel riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt

halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Eeltooduga on

tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja

advokaadi abi. Samuti saab sellest järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses

kogenematu isik. Tulenevalt uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat

suunata ja abistada. Kohus selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid

ning asjakohase kohtupraktika välja enda initsiatiivil. Seega ei ole kaebajale riigi õigusabi

andmine RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 kohaselt põhjendatud. Kohus ei pea põhjendatuks

3-24-781

kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS § 7 lõike 1 punkti 5 alusel, sest kohus on eelnevalt

hinnanud kaebuse eduväljavaadet väga väheseks ja tagastab kaebuse.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1

punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

22. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175

lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)