2-20-10611/118 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Koik

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-10611

Kohtuasi

G.B.F-i hagi Q.K vastu 4688,63 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.12.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

G.B.F-i apellatsioonkaebus, 3309,69 eurot

Q.K apellatsioonkaebus, 693 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) G.B.F (registrikood XXX), lepinguline

esindaja Anastassia Rumjantseva

Kostja (apellant) Q.K (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta G.B.F-i 08.02.2024 vastusele lisatud tõendid vastu võtmata.

2. Jätta G.B.F-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada Q.K apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Harju Maakohtu 13.12.2023 otsus osas, millega maakohus rahuldas

koolituskulude hüvitamise nõude 693 eurot. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud G.B.F-i kanda.

6. Mõista G.B.F-ilt Q.K kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis

3514,75 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

7. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

7.1. Jätta hagi rahuldamata.

7.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud G.B.F-i kanda.

7.3. Mõista G.B.F-ilt Q.K kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulude hüvitis 10 129,75 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates

2-20-10611

otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vaidluse lahendamine töövaidluskomisjonis

1. G.B.F (hageja, tööandja) esitas 16.04.2020 töövaidluskomisjonile (TVK) Q.K (kostja,

töötaja) vastu avalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 1641,17

eurot, koolituskulud 1188 eurot, lisatasu/boonustasu 350 eurot ja enamsaadud puhkuseraha

394,37 eurot.

2. Kostja esitas 03.05.2023 TVK-le hageja vastu avalduse, milles palus mõista hagejalt enda

kasuks välja 2020 märtsi eest töötasu 878,3 eurot ja viivise.

3. TVK rahuldas 14.07.2020 otsusega hageja nõude osaliselt ja kostja nõude täielikult. TVK

mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud puhkusetasu 409,1 eurot ning hagejalt kostja

kasuks 2020 märtsi töötasu 878,3 eurot ja viivise, tasaarvestas poolte vastastikused nõudeid

ning mõistis tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks välja 2020 märtsi töötasu 469,2

eurot. TVK jättis rahuldamata hageja leppetrahvinõude 1641,17 eurot, lisatasu/boonustasu

tagastamise nõude 350 eurot ja koolituskulude hüvitamise nõude 1188 eurot.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

4. Hageja esitas 22.07.2020 Harju Maakohtule taotluse vaadata TVK-le esitatud hageja

avaldus läbi hagimenetluse korras ning 02.09.2020 hagiavalduse (täpsustatud 29.09.2020 ja

15.12.2021 ja 06.10.2022), milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja varalise kahju

hüvitise 3995,63 eurot ja koolituskulud 693 eurot (Harju Maakohus lõpetas hageja loobumise

tõttu 14.02.2023 määrusega menetluse leppetrahvinõuete osas). Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

4.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 06.02.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja

hageja juurde tööle raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi ametikohale. 2020 märtsis

otsustas tööandja vähendada ajutiselt töötajale makstavat töötasu, mille tõttu esitas kostja

27.03.2020 avalduse lepingu ülesütlemiseks alates 02.04.2020.

4.2. Pärast kostja töölt lahkumist tegi hageja kontrolli ja tuvastas, et kostja rikkus enda

töökohustusi ja tekitas sellega hagejale kahju 3995,63 eurot, mis kujunes järgmiselt:

2-20-10611

-

kostja jättis tähtaegselt esitamata X OÜ Intrastat küsimustiku andmed (1. rikkumine).

Kostja kohustuseks oli pidada X OÜ raamatupidamist. Kostja ei esitanud veebruaris

2020 äriühingu raamatupidamisandmeid. Teine töötaja pidi tegema kostja eest tööd ja

hageja maksis talle töötasu 87,71 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 87,71 eurot;

-

kostja jättis tähtaegselt Maksu- ja Tolliametile (MTA) esitamata F OÜ pakendite

aruande (2. rikkumine). Kostja oli kohustatud osalema MTA protsessides. Teine

töötaja pidi tegema kostja eest tööd ja hageja maksis talle töötasu 132,29 eurot. Kostja

tekitas hagejale kahju 132,29 eurot;

-

kostja jättis tähtaegselt (31.12.2019) tegemata X OÜ inventuuri (3. rikkumine). Hageja

väljastas 31.10.2019 käskkirja, mille kohaselt pidid kostja ja Q X inventuuri tegema.

Kostja ülesandeks oli kontrollida Q poolt edastatud andmeid ja viia inventuur lõpuni

hiljemalt 31.12.2019. Kostja jättis inventuuri tegemata. Teine töötaja pidi tegema

kostja eest tööd ja hageja maksis talle töötasu 91,16 eurot. Kostja tekitas hagejale

kahju 91,16 eurot;

-

kostja jättis korrektselt kajastamata X tehingud AS-iga B (4. rikkumine). Kostja

ülesandeks oli esitada hiljemalt 31.01.2019 saldokinnitused ostu- ja müügireskontrost.

Kostja rikkus oma kohustust, kuigi kõik andmed olid talle edastatud. Seetõttu tekkis X

raamatupidamises summade vahe 12 857,18 eurot. Teine töötaja pidi tegema kostja

eest tööd ja hageja maksis talle töötasu 72,57 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju

72,57 eurot;

-

kostja jättis esitamata X igakuised konsolideeritud aruanded (5. rikkumine). Kostja

kohustuseks oli pidada G grupi raamatupidamist, mh pidi kostja koostama X ja selle

filiaali konsolideeritud aruande. Kostja ei koostanud aruannet tähtaegselt, rikkudes

oma töökohustust. Teine töötaja pidi tegema kostja eest tööd ja hageja maksis talle

töötasu 952,51 eurot. Sellele lisandub veel ühe töötaja A aruande koostamisega

tegelemise palgafond 357,25 eurot. Aruande esitamata jätmise tõttu määras MTA Xile

trahvi 1536,74 eurot. Hageja hüvitas Xile trahvi ja hagejal on õigus nõuda kostjalt

1536,74 eurot. Selle rikkumisega tekitas kostja hagejale kokku kahju 2846,5 eurot;

-

kostja kajastas S OÜ raamatupidamisdokumentides ebaõigeid andmeid (6. rikkumine).

Kostja kohustuseks oli pidada S OÜ raamatupidamist. Kontrolli käigus selgus, et

raamatupidamine on kajastatud ebaõigesti, nt ei kinnitanud kostja arveid. Lisaks ei

teinud kostja inventuuri. Teine töötaja pidi tegema kostja eest tööd ja hageja maksis

talle töötasu 79,46 eurot. Kostja tekitas hagejale kahju 79,46 eurot;

-

eeltoodud rikkumised näitavad, et kostja ei teinud korrektselt tööd, kuid hageja maksis

talle nõuetekohaselt tegemata töö eest tasu 685,94 eurot, mida saab samuti lugeda

hagejale tekitatud kahjuks.

4.3. Kostja peab hüvitama hagejale koolituskulud 693 eurot.

Pooled sõlmisid 13.08.2018 koolituslepingu. Kostja pidi osalema koolitusel, kus osalejad

valmistatakse ette vanemraamatupidaja kuuenda taseme eksami sooritamiseks. Hageja pidi

maksma tasu koolituse eest 1188 eurot. Kostja kohustus kulude hüvitamiseks töötama hageja

juures 24 kuud pärast koolituse lõppemist. Pooled leppisid kokku, et kui tööleping lõpetatakse

24 kuu jooksul ennetähtaegselt töötaja algatusel või tööandja ütleb lepingu erakorraliselt üles

töötajast tuleneval põhjusel, peab töötaja hüvitama koolituskulusid summas, mis on

töölepingu lõppemise päevaks vähenenud proportsionaalselt koolituse graafikus nimetatud

ajaga.

Koolituslepingu sõlmimise ajal töötas kostja Y OÜ-s (hagejaga seotud äriühing) ning tema

tööleping lõppes, kui ta asus 06.02.2019 tööle hageja juures. Vajadus koolituse järele oli

2-20-10611

tingitud sellest, et kostja pidi alustama hageja juures tööd ametikohal, mis nõudis varasemast

kõrgemat kvalifikatsiooni. Kostja jätkas koolitust, olles juba hageja töötaja. Kostja lõpetas

koolituse 29.05.2019, omandades vanemraamatupidaja kuuenda taseme kutsetunnistuse.

Alates 30.05.2019 hakkas kulgema koolituslepingus sätestatud 24-kuuline tähtaeg.

Töölepingu lõppemise aja seisuga (02.04.2020) pidi kostja hüvitama koolituskulude

maksumuse summas 693 eurot. Kostja tunnistas 04.04.2020 kirjas kohustust hüvitada

koolituskulud.

Asjaolu, et kostja ütles lepingu üles sellepärast, et tööandja oli vähendanud töötasu, ei välista

hageja õigust nõuda koolituskulude hüvitamist.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejale kahju tekitanud järgmisel põhjustel:

-

kostja ei rikkunud töölepingut selles osas, et X raamatupidamisandmed jäid veebruaris

2020 esitamata. Andmed pidid olema esitatud pärast 20.03.2020. Kostja jäi aga

16.03.2020 haiguslehele ja 27.03.2020 esitas ta avalduse töölepingu lõpetamiseks;

-

kostja ei rikkunud töölepingut seoses MTA-le F OÜ pakendi deklaratsiooni

esitamisega. Maksuhaldur on korduvalt pikendanud andmete esitamise tähtaega ja

lõpptähtaeg oli 17.03.2020. Kostja jäi aga 16.03.2020 haiguslehele ja seejärel lõpetas

ta töölepingu;

-

X inventuuri tegemine oli hageja käskkirja järgi tehtud kostja ja Q ülesandeks.

Käskkirja ettevalmistamisel teatas hageja kostjale, et J. Kurpijanova täidab kõik

käskkirjas väljatoodud ülesanded. Kostja lisati käskkirja ainuüksi sellepärast, et X

raamatupidamine oli kostja teha. Kostjale teadaolevalt tegi W inventuuri tähtaegselt;

-

X ja AS B tehingute kajastamiseks võrreldakse enne majandusaasta aruande esitamist

saldot. Tavaliselt esitatakse aruanne kuni 30. juunini. Aastal 2020 lükati see tähtaeg

edasi kuni 31.10.2020. Hageja välja toodud summade vahe X raamatupidamises võis

olla tingitud sellest, et eelmine raamutupidaja oli sisestanud ebaõiged andmed;

-

hageja ei andnud 2020. a korraldust koostada G grupi konsolideeritud aruanne. Hageja

ei ole tõendanud, et MTA määras Xile aruande esitamata jätmise eest trahvi 1536,74

eurot ning et see on MTA-le tasutud;

-

kostja ei saanud füüsiliselt S ettevõtte laoseisu kontrollida, sest kostja töötas

raamatupidamisbüroos. Raamatupidamiskanded olid tehtud kliendi andmete alusel.

Perioodi lõppandmed ja andmed raamatupidamisprogrammis võisid erineda, sest

31.12.2019 oli tehtud muudatus laoseisus vastavalt kliendi esitatud aruandele;

-

hagejal ei ole kahju tekkinud. Tööandja väitel on ta maksnud teistele töötajatele tasu

kostja töö tegemise eest. Mainitud summat ei saa pidada kahjuks, sest tööandja oleks

sama palju maksnud kostjale töö tegemise eest.

5.2. Tööandjal ei ole õigust nõuda koolituskulude hüvitamist, sest töötaja ütles töölepingu üles

töötasu vähendamise tõttu. Pooled sõlmisid koolituslepingu ajal, kui kostja töötas hagejaga

seotud äriühingus Y OÜ. Pooled ei leppinud kokku, et koolitusleping laieneb ka hagejaga

06.02.2019 sõlmitud töölepingule. Seega on lepingujärgne siduvusaeg seotud mitte hagejaga

sõlmitud töölepinguga, vaid eelneva lepinguga. Lisaks ei ole lubatud kalduda lepinguga

kõrvale seaduses sätestatust, mistõttu ei saa töötajat kohustada hüvitama hagejale

koolituskulusid vastavalt lepingule lisatud graafikule. Ebaõige on hageja väide koolituse

2-20-10611

lõppemise aja kohta. Koolitus lõppes 07.11.2018 ja sel ajal ei olnud poolte vahel töösuhet.

Kostja ei tunnistanud 04.04.2020 kirjas hageja nõuet hüvitada koolituskulud. On küsitav, kas

pooltel oli võimalus sõlmida koolituskulude hüvitamise kokkulepe. Lepingu saab sõlmida

kulude hüvitamiseks, mis ei kuulu tööandja koolituskohustuse alla. Praegu oli leping seotud

kostja tööalase koolitusega, mis oli hageja huvides.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus rahuldas 13.12.2023 otsusega hagi koolituskulude osas ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 693 eurot. Hageja kahju hüvitamise nõude osas jättis maakohus hagi

rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulude hüvitise 6615 eurot koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses

määras viivist.

6.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid 13.08.2018 koolituslepingu, mille järgi kohustus hageja

maksma koolituse eest 1188 eurot ja kostja ülesandeks oli osaleda lepingu lisas nr 1

nimetatud koolitusel; koolituslepingu lisas nr 1 oli nimetatud koolitusena

„Ettevalmistuskursus raamatupidaja kutseeksami – tase 6 sooritamiseks

(vanemraamatupidaja)“; koolituslepingu p 6 kohaselt kohustus töötaja pärast koolituse

lõppemist rakendama koolitusel saadud teadmisi tööandja huvides ning töötama

hageja juures vähemalt 24 kuud pärast koolituse lõppemist (siduvusaeg). Mainitud

tähtaja möödumisel loeti koolitusleping lõppenuks. Koolituslepingu p 7 järgi kohustus

töötaja hüvitama tööandjale koolituskulud, mis on töölepingu lõppemise päevaks

proportsionaalselt vähenenud vastavalt koolituste graafikus nimetatud ajale, kui

tööleping lõpetatakse ennetähtaegselt siduvusaja jooksul töötaja algatusel või TLS §

88 alusel;

-

kostja töötas koolituslepingu sõlmimise ajal töölepingu alusel Y OÜ-s; Y OÜ ja hageja

olid seotud äriühingud, sest neil olid samad lõplikud kasusaajad;

-

enne koolituse läbimist vastas kostja kvalifikatsioon vanemraamatupidaja viiendale

tasemele; seoses ettevõttesisese tööjõureformiga tegi hageja kostjale ettepaneku tulla

Y OÜ-st üle hageja juurde tööle; töökoha vahetuse eelduseks oli raamatupidaja

kõrgema taseme kvalifikatsiooni saamine; tänu koolitusele omandas kostja kõrgema

kvalifikatsiooni (vanemraamatupidaja, kuuenda taseme kvalifikatsiooni);

-

hageja maksis koolituse eest 1188 eurot;

-

kostjale väljastati 07.11.2018 tunnistus selle kohta, et on ta on läbinud

ettevalmistamise kursuse raamatupidamise kutseeksami sooritamiseks – tase 6

(vanemraamatupidaja); kostja sai 29.05.2019 kutsetunnistuse selle kohta, et ta vastab

kuuenda taseme vanemraamatupidaja kutsekvalifikatsiooni nõuetele;

-

kostja ja Y OÜ vahel sõlmitud tööleping lõppes 06.02.2019, kui kostja asus kõrgema

palga eest tööle hageja juures;

-

hageja ja kostja sõlmisid 06.02.2019 töölepingu, mille alusel asus kostja hageja juurde

tööle raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi ametikohale; 01.07.2019

sõlmitud töölepingu lisa 3 kohaselt oli kostja ülesandeks korraldada muu hulgas

ettevõtete X OÜ, Osaühingu G ja S OÜ raamatupidamist; ametijuhendi p 2 järgi oli

kostja põhiliseks ülesandeks raamatupidamisdokumentide asjaajamine vastavalt Eesti

Vabariigi kehtivale seadusandlusele ja ametijuhendile, vajaliku informatsiooni

tagamine aruannete ja analüüsi koostamise jaoks;

2-20-10611

-

Statistikaameti 03.04.2020 e-kirja kohaselt oli 2020 Intrastat küsimustiku andmete

esitamise tähtaeg 14.03.2020 ja X OÜ andmed olid sel päeval esitamata (1.

rikkumine);

-

MTA palus esitada F OÜ andmed 29.10.2019 ja pikendas korduvalt tähtaega,

21.02.2020 toimus MTA töötajaga kohtumine, kus arutati, kuidas tuleb aruannet

täiendada; maksuhaldur palus esitada pakendiaruande hiljemalt 17.03.2020 (2.

rikkumine);

-

hageja andis 31.10.2019 käskkirjaga korralduse viia läbi X OÜ dokumentide inventuur

ning koostada ja esitada järgmised dokumendid: kõikide dokumentide loetelu,

dokumendihalduse akt ja dokumentide inventuuri akt, ning määras inventuuri tegemise

eest vastutavateks isikuteks kostja ja Q; Q lõpetas 18.12.2019 oma ülesanded ja

edastas andmed kostjale kontrollimiseks; kostja ei täitnud käskkirjaga talle pandud

ülesandeid (3. rikkumine);

-

29.04.2020 kiri kinnitab, et X OÜ ja AS B tehingute raamatupidamisdokumentides

kajastamisel oli tekkinud 12 857,18 euro suurune vahe X OÜ kahjuks; teave andmete

ebaõigsuse kohta võis olla laekunud märtsi lõpus või aprilli alguses; pearaamatust ei

nähtu, et andmed sisestas kostja, mõned 29.04.2020 kirjas nimetatud kanded oli teinud

Diana nimeline isik (4. rikkumine);

-

X OÜ-l oli Rootsi filiaal. Rahvusvahelise finantsaruandluse standard reguleerib

konsolideeritud finantsaruandluse koostamist ja esitamist ettevõtete grupi jaoks, kes on

emaettevõtte kontrolli all, kuid selles ei ole andmeid selle kohta, kui tihti tuleb

koostada konsolideeritud aruanne (5. rikkumine);

-

hageja saatis 01.04.2020 kostjale kirja, milles palus teavet S OÜ varude inventuuri

koostamise kohta 31.12.2019 seisuga; kostja vastas 02.04.2020 kirjas: „31.12.2019

seisuga vastas laojääk Skysale esindaja poolt saadud andmetele. S lao inventuuri ei

teinud“;

-

kostja viibis 16.03.2020–09.04.2020 haiguslehel;

-

kostja esitas 27.03.2020 töölepingu ülesütlemise avalduse ja ütles töölepingu alates

02.04.2020 üles, kuna hageja vähendas kostja töötasu võimatuse tõttu anda töötajale

kokkulepitud ulatuses tööd;

-

töösuhe lõppes 02.04.2020;

-

kostja avaldas 04.04.2020 e-kirjas, et ta ei vaidlusta hageja nõuet hüvitada

koolituskulud.

6.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja kahjunõue (3995,63 eurot) töölepingu

seaduse (TLS) § 72 alusel koosmõjus TLS §-ga 16 ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-dega 115,

127 ja 128 põhjendatud, sest kostjale etteheidetud rikkumised ei ole osaliselt põhjendatud

ning ülejäänud osas ei ole hageja tõendanud, et talle tekkis rikkumiste tõttu kahju.

6.2.1. Kostja jättis tähtaegselt esitamata X OÜ Intrastat küsimustiku andmed (1. rikkumine) ja

tähtaegselt tegemata X OÜ inventuuri (3. rikkumine), kuid ülejäänud osas ei ole kostja oma

kohustusi rikkunud.

Kostja ei ole rikkunud B OÜ pakendiaruande tähtaegselt esitamise kohustust (2. rikkumine).

Aruanne tuli esitada 17.03.2020, kuid kostja oli alates 16.03.2020 haiguslehel. Sellest

tulenevalt oli tal TLS § 19 lg 1 järgi õigus keelduda töö tegemisest ning hagejal oli

ravikindlustuse seaduse § 61 lg 1 järgi keelatud lubada kostjat tööle. Kostja oli töösuhtes

teatud määral iseseisev ja sai ise järjestada oma tööülesandeid. Kostja selgituste kohaselt

tegeles ta veebruari lõpus – märtsi alguses muude prioriteetsemate ülesannetega. Hageja ei ole

toonud esile, et vaatamata MTA korraldusele tuli aruanne valmistada ette enne 17.03.2020.

2-20-10611

Hageja ei ole tõendanud, et kostja kajastas X OÜ dokumentides ebaõigesti tehinguid AG-ga

B, ning kostjale ei saa heita ette andmete kontrollimata ja vea tuvastamata jätmist (4.

rikkumine). Kuigi tehingute kajastamisel oli tekkinud 12 857,18 euro suurune vahe, ei ole

hageja tõendanud, et selle põhjustas kostja. Pearaamatu väljavõte ei tõenda, et kostja sisestas

vaidlusalused arved. Kostjale ei saa ette heita ka andmete kontrollimata jätmist. Töötajal võib

tekkida kohustus asuda andmeid kontrollima siis, kui tekib kahtlus andmete õigsuse osas.

Kostja viibis alates 16.03.2020 haiguslehel ja 29.04.2020 kirjast nähtuvalt võis teave andmete

ebaõigsuse kohta olla laekunud enne kirja saatmist (märtsi lõpus, aprilli alguses).

Hageja ei ole tõendanud, et kostjal oli kohustus esitada kord kuus X OÜ konsolideeritud

aruanne hageja väljatoodud kujul, mistõttu ei saa kostjale ette heita sellise aruande esitamata

jätmist (5. rikkumine). Rahvusvaheline standard ei näe ette konsolideeritud aruande esitamise

sagedust ning kohustust sellise aruande esitamiseks ei saa tuletada ka käibemaksuseaduse §

27 lg-st 1.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus oma kohustusi S OÜ raamatupidamis-dokumentides

andmeid kajastades (6. rikkumine). Kostja kandis dokumentidesse S OÜ-lt (kliendilt) saadud

andmed. Pärast kannete tegemist võis selguda, et andmed erinevad tegelikust seisust, kuid

olukorras, kus kostja tegi kandeid kliendilt saadud teabe põhjal, ei saa talle heita ette

töökohustuste rikkumist. Kostjalt ei saanud oodata kliendi laos inventuuri läbiviimist selleks,

et veenduda ettevõttelt laekunud teabe õigsuses.

Kuna kostja ei ole pannud toime 2. 4. 5. ja 6. rikkumist, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt

hagejalt nende rikkumistega väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist.

6.2.2. Kuigi kostja rikkus ülalnimetatuga oma töökohustusi (1. ja 3. rikkumine), ei ole hageja

tõendanud, et talle tekkis nende rikkumiste tõttu kahju.

Kuigi hageja hilisemaid väiteid saab mõista selliselt, et ta tellis Y OÜ-lt kostja tegemata tööde

tegemise ja vigade parandamise (algselt väitis hageja, et tööd tegi tema töötaja) ning ta maksis

Qle 1. rikkumisega seoses tasu 87,87 eurot (6,14 tunni eest) ja 3. rikkumisega seoses 91,16

eurot (6,38 tunni eest), ei ole hageja tõendanud, et Q tegi tema väidetud mahus tööd ning

hageja maksis või peab maksma talle selle eest tasu. Hageja esitatud 29.05.2020 kaetud tööde

akti on hageja ise koostanud ja see on käsitatav hageja seletusena, mis tuleb tõendina jätta

arvestamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 2 esimese lause järgi ei ole

tõendiks poole seletus, mis ei ole antud vande all. Ainuüksi seletuse kirjalik vorm ei muuda

seda ka dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Hageja esitatud Q koostatud

tööaruande alusel ei ole võimalik veenduda selles, et Q tegi töid aruandes märgitud mahus.

Hageja ei ole selgitanud, millised aruandes sisalduvad toimingud on tehtud seoses 1. ja 3.

rikkumisega. Kohus juhtis 19.04.2023 istungi tähelepanu sellele, et esitatud tabel ei pruugi

olla piisav, et tõendada töö tegemist, kuid hageja ei esitanud täiendavaid tõendeid tööde

sellises mahus tegemise kohta.

Põhjendatud ei ole hageja kahjunõue kostjale makstud töötasu 685,94 euro osas. Hageja ei ole

selgitanud, kui suures ulatuses maksis ta kostjale iga nõuetekohaselt täitmata töölõigu eest

tasu. Lisaks ei ole tööandjal õigust nõuda töötajale makstud töötasu tagastamist, kui töötaja

jätab tööülesanded teatud osas nõuetekohaselt täitmata. Töölepingu järgi tuli kostjale maksta

töötasu 1296,68 eurot, boonustasu 648,34 eurot ja lisatasu ning hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et töötasu maksmise alus on ära langenud.

6.3. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale TLS § 34 lg 3 alusel koolituskulud (693 eurot).

2-20-10611

Õiguskirjanduses selgitatakse, et koolituskulude hüvitamise kokkulepet TLS § 34 tähenduses

saab sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg 2 p-s 5 nimetatud

tööandja koolituskohustuse alla ning mille puhul teeb tööandja töötaja koolitamiseks

mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid. Kokkuleppe sõlmimine on seega õigustatud,

kui tegemist ei ole koolitusega, mida tööandja peab töötajale tagama ja kulud ületavad

tavapäraseid koolituskulusid. Koolitus, mida tööandja peab töötajale TLS § 28 lg 2 p 5 järgi

tagama, on selline, mis on vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud

töötajate tööalaste teadmiste ja oskuste arendamisele. Koolitamiskohustus tekib tööandjal mh

tööks vajalike kutseoskuste muutmisel või juhul, kui töö iseloom eeldabki pidevat

enesetäiendamist vajalike kutseoskuste ja teadmiste säilitamiseks.

Hageja ja kostja sõlmisid TLS § 34 lg 1 järgse koolituskulude hüvitamise kokkuleppe, sest

kuuenda taseme raamatupidaja koolitust ei saa pidada selliseks koolituseks, mille läbimise

peaks tööandja töötajale tagama TLS § 28 lg 2 p 5 tähenduses. Selliseks koolituseks saaks

pidada õppetegevust, kus töötaja omandaks või arendaks oskusi ja teadmisi, mis olid kostjal

vajalikud selleks, et täita viienda taseme raamatupidaja tööülesandeid. Praegu võimaldas

hageja kostjal omandada uusi teadmisi ja tõsta enda kvalifikatsiooni. Hagejal ei olnud

kohustust pakkuda kostjale kõrgema kvalifikatsiooni omandamist võimaldavat koolitust, sest

seda polnud vaja kostja viienda taseme raamatupidaja töökohustuste täitmiseks. Lisaks

puudus hagejal vastav kohustus ka sellepärast, et ta ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostja

tööandja. Hageja selgitustest nähtub, et koolituse läbimine oli vajalikuks eelduseks selleks, et

kostja saaks asuda tööle hageja juurde raamatupidaja-analüütiku ja maksukonsultandi kohale,

mis eeldab varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni ja kus makstakse ka kõrgemat töötasu.

Hageja selgitas ka seda, et tavapäraselt jääb koolituste maksumus vahemikku 150–300 eurot,

kuid vaidlusaluse koolituse eest maksis hageja 1188 eurot. Seega ületavad koolituse kulud

tavapäraseid koolituskulusid.

Koolituslepingu päises sisalduv viide kostja töölepingule Y OÜ-ga ei anna alust väita, et

koolitusleping ei ole pooltele siduv. Tõlgendades koolituslepingut VÕS § 29 lg 5 alusel saab

järeldada, et pooled avaldasid tahet sõlmida koolitusleping selliselt, et see oleks kohaldatav

hagejale ja kostjale ning et leping on seotud poolte vahel koolituslepingu sõlmise aja

(13.08.2018) seisukohalt tulevikus (06.02.2019) sõlmitava töölepinguga. Kostja asus hageja

juures tööle ametikohale, mis nõudis kostjalt varasemast kõrgemat kvalifikatsiooni, mille

kostja omandas tänu koolituse läbimisele. Lisaks annab kostja käitumine pärast töösuhte

lõppemist alust arvata, et ta pidas hagejaga sõlmitud koolituslepingut enda suhtes siduvaks, nt

avaldas ta 04.04.2020 e-kirjas, et ta ei vaidlusta hageja nõuet hüvitada koolituskulud. Kostja

väide, et ta saatis vastuse haiguslehel viibimise ajal soovist lõpetada vaidlus, ei anna alust

kahelda selles, et kostja tunnistas hageja nõuet. Hageja 02.02.2020 kirjas sisalduv väide, et

kostja saab koolituslepingu kohtus vaidlustada, ei ole hinnatav ähvardusena.

Kuigi koolituslepingu sõlmise ajal ei olnud poolte vahel töösuhet, on leping kehtivalt sõlmitud

ja see on pooltele siduv. Pooltel oli võimalik sõlmida koolitusleping ka selliselt, et sõlmimise

ajal ei olnud võimalik asuda osa lepingust tulenevaid kohustusi täitma ning nende täitmine

pidi alles tulevikus algama. Kui hagejal tekkis kohustus maksta koolituse eest ning kostja pidi

alustama koolitusel käimist pärast lepingu allkirjastamist, siis töötaja kohustus rakendada

siduvusaja jooksul koolitusel saadud teadmisi tööandja huvides sai koolituslepingu p 6 alusel

tekkida alles pärast koolituse lõpetamist ja hageja juurde tööle asumist.

Pooled leppisid kokku, et siduvusaeg on 24 kuud, mida ei saa koolituskulude suurust

arvestades pidada ebamõistlikult pikaks. Siduvusaeg ei saanud hakata kulgema enne koolituse

lõppemist (04.11.2018) ja kostja hageja juurde tööle asumist (06.02.2019). Koolituskava ja

2-20-10611

koolituslepingu p 6 järgi ei olnud koolituse lõpetamise eelduseks kuuenda taseme

vanemraamatupidaja kutsekvalifikatsiooni eksami sooritamine ja vastava tunnistuse

väljastamine (29.05.2019). Seega algas siduvusaeg alates 06.02.2019.

Arvestades seda, et kostja ütles töölepingu TLS 37 lg 5 esimese alusel üles põhjusel, et

tööandja vähendas kostja töötasu võimatuse tõttu anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd,

mitte tööandja lepingurikkumise tõttu TLS § 91 lg 2 alusel, on kostjal TLS § 34 lg 3 alusel

kohustus hüvitada hagejale koolituskulud. Tööandja otsust vähendada töötasu töö

mitteandmise korral ei saa pidada tööandjapoolseks oluliseks töölepingu rikkumiseks TLS §

91 mõttes. Tööandjal on õigus vähendada TLS § 37 alusel töötasu ning sellisel juhul on

töötajal TLS § 37 lg 5 teise aluse järgi õigus saada koondamishüvitist.

6.4. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Menetluskulusid jaotades

tuleb arvestada seda, et hageja loobus kahest leppetrahvinõudest (1498,5 eurot ja 350 eurot)

ning menetlusse jäänud nõuded rahuldab kohus võrreldes hagis nõutuga ebaolulises ulatuses

(hageja nõue oli kokku 4688,63 eurot, millest kohus rahuldab nõude 693 euro ulatuses).

Samuti tuleb arvestada seda, et tegemist on töösuhtest tekkinud vaidlusega, kus töötaja on

nõrgem pool ning füüsilisest isikust töötajale võib vaidluse pidamine olla rahaliselt palju

koormavam kui äriühingust tööandjale. Seejuures oli töötaja sunnitud kaitsma end nii TVK-s

kui ka kohtus tööandja nõuete eest, millest enamus osutus nii TVK kui ka kohtu menetluses

põhjendamatuks.

6.5. Kuigi kostja taotles menetluskulude hüvitamist 8415 euro ulatuses, on kostja põhjendatud

ja vajalikud menetluskulud 6615 eurot (koos käibemaksuga). Kostja lepinguline esindaja tegi

põhjendatud ja vajalikke menetlustoiminguid kokku 36,75 tunni ulatuses. Hagiavalduse,

hagiavalduse täpsustuse ja nende lisadega tutvumise ja analüüsimise ning hagivastuse

koostamise põhjendatud ajakulu on nende dokumentide sisu ja mahtu hinnates 8 tundi (mitte

17,5 tundi). Lõpliku menetluskulude nimekirja koostamise põhjendatud ajakulu on selle sisu

ja mahtu hinnates 0,5 tundi (mitte 1 tund). Ülejäänud osas on ajakulu olnud põhjendatud ja

vajalik. Lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot (koos käibemaksuga) on peetud

kohtupraktikas sarnaste vaidluste puhul mõistlikuks. Kostja taotluse alusel tuleb hagejal

TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda menetluskuludelt ka viivist.

Hageja apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis kahju hüvitamise nõude 3309,69 euro ulatuses rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega kahju hüvitamise nõue selles osas

rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või saata asja tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

7.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt viis maakohus läbi puuduliku eelmenetluse ega

hoolitsenud selle eest, et asja arutatakse ammendavalt.

7.2. Maakohus leidis vääralt, et kostja ei pannud toime 2., 4., 5. ja 6. rikkumist.

7.3. Maakohus asus vääralt seisukohale, et kostja 1. ja 3. rikkumine ei ole hagejale kahju

tekitanud. Kui kostja töökohustused jäid täitmata, siis pidi keegi need täitma ja keegi ei tee

tasuta tööd. Maakohus leidis vääralt, et hageja esitatud tõendid ei kinnita töö tegemist. Kaetud

tööde akt koostati töötabelite/tööaruande alusel ning Q 29.05.2020 kiri kinnitab, et Q tegi

tööd. Töögraafikus olid kajastatud üksnes tööd, mis puudutasid kostja täitmata ülesandeid.

2-20-10611

Maakohus rikkus selgitamiskohustust. Kui maakohtu arvates ei olnud hageja tõendid piisavad

tekitatud kahju tõendamiseks, pidi kohus välja selgitama, milline on sarnase töö eest sarnastel

tingimustel makstav tavaline tasu.

7.4. Maakohus juhindus menetluskulusid jaotades vääralt sellest, et töötaja on töösuhtes

nõrgem pool.

7.5. Maakohus pidi kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks määrates jätma

tähelepanuta kostja lepingulise esindaja 17.05.2023 ja 18.10.2023 esitatud menetluskulude

nimekirjad, sest lepingulise esindaja volituste tähtaeg oli volikirja järgi lõppenud 30.04.2023.

Kostja seisukoht

8. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustus hageja vaidlustatud maakohtu põhjendustega ja

jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

Kostja apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas koolituskulude hüvitamise nõude ja jättis kostja menetluskulude

hüvitamise taotluse osaliselt rahuldamata, samuti osas, millega maakohus jättis hageja nõude

tasaarvestamata kostjale TVK otsusest tuleneva nõudega hageja vastu. Kostja palus teha asjas

uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, tasaarvestada hageja (puhkuse)nõue

kostja töötasunõudega ja mõista hagejalt kostja kasuks välja töötasu 469,2 eurot, mõista

hagejalt kostja välja maakohtus kantud menetluskulude hüvitis 8415 eurot. Ringkonnakohtus

kantud menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

9.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostja peab

hüvitama hagejale koolituskulud (693 eurot).

Maakohus kohaldas vääralt TLS § 34 ja § 28 lg 2 p 5. Vanemraamatupidaja koolitust tuleb

käsitada TLS § 28 lg 2 p 5 tähenduses tööandja kohustusena, sest koolitus toimus hageja,

mitte kostja huvides ja soovil. Kostja nõustus sellega.

Igal juhul ei ole kostjalt väljamõistetud koolituskulude suurus (693 eurot) õige. Arvestades

koolituskulu suurust (1188 eurot), lepingu siduvusaega (24 kuud) ning asjaolu, et kostja töötas

hageja juures 06.02.2019–02.04.2020, s.o 14 kuud, tuleks kostjal hüvitada hagejale 495 eurot

(1188/24×10).

9.2. Maakohus jättis arvestamata, et TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja 409,1 eurot

ning hagejalt kostja kasuks 878,3 eurot ning nende nõuete tasaarvestamise järel mõistis TVK

hagejalt kostja kasuks välja 469,2 eurot. Sellega seoses palub kostja kohtul kindlaks määrata

TVK otsusega väljamõistetud summad. Lisaks ei maksnud hageja kostjale TLS § 37 lg 5 teise

lause kohast koondamishüvitist ühe kuu keskmise töötasu ulatuses (1878,24 eurot).

9.3. Maakohus vähendas alusetult hagejalt kostja kasuks hüvitatavate menetluskulude suurust

9,5 tunni võrra. Tegemist oli tsiviilasjaga, milles hageja muutis korduvalt nõudeid ja

järjepidevalt oli vaja koostada menetlusdokumente ning vastuste ja taotlustega tutvuda.

Arvestades seda, et hageja menetlusdokumendid olid suuremahulised ja nendest arusaamine

võttis aega, ning menetluse alguses oli menetlusdokumentide analüüs väga oluline, oli

esimeste toimingute ajakulu 17,5 tundi kogu ulatuses põhjendatud.

2-20-10611

Hageja seisukoht

10. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda. Hageja nõustus kostja apellatsioonkaebuses vaidlustatud

maakohtu põhjendustega ja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Hageja märkis

täiendavalt järgmist.

Maakohus mõistis välja koolituskulud õiges suuruses, kuid tuvastas vääralt siduvusaja alguse

ning tõlgendas vääralt koolituslepingu p 6, mille kohaselt tuleb tunnistuse saamiseks lugeda

kõrgema kvalifikatsiooni kohta tunnistuse, mitte koolituse kohta tunnistuse saamist.

Kutseeksam toimus 10.11.2018 ja hageja tasus selle eest, kuid kostja ei läbinud seda ega

saanud kutsetunnistust. Hageja tasus lisaks täiendavate tundide eest ning võimaldas kostjal

asuda enda juures tööle enne vastava kvalifikatsiooni saamist. Kostja sooritas kutseeksami

alles 29.05.2019. Hageja lisas vastusele nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid ning selgitas,

et need jäid maakohtus esitamata, kuna maakohus viis läbi puuduliku eelmenetluse.

Kuna kostja ei tuginenud maakohtu menetluses TVK menetluse asjaoludele ega vaidlustanud

TVK otsust, tuleb sellekohased apellatsioonkaebuse väited jätta tähelepanuta.

11. Kostja palus jätta uued tõendid vastu võtmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Kostja apellatsioonkaebus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus koolituskulude nõude osas

tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab

koolituskulude hüvitamise nõude rahuldamata. Ülejäänud osas ei anna kostja

apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada. Kuigi maakohtu otsuse osalise

tühistamise korral tuleb üldjuhul TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude

jaotust, samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas, ei ole

siinsel juhul selleks alust.

13. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja kahju

hüvitamise nõude (3995,63 eurot) 3309,69 euro ulatuses (kostja rikkumiste tõttu teistele

töötajatele makstud tasu (1772,95 euro) ja kliendile hüvitatud kahju (1536,74 euro) osas).

Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

kahju hüvitamise nõude 685,94 euro ulatuses (tegemata töö eest kostjale makstud töötasu), st

selles osas on maakohtu otsus jõustunud ning ringkonnakohus ei kontrolli selle seaduslikkust

ja põhjendatust. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja

koolituskulude hüvitamise nõude (693 eurot). Lisaks on pooled vaidlustanud menetluskulude

jaotuse ning kindlaksmääramise. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust üksnes

eelnimetatud osas.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse need väited, mis puudutavad

vaidluse lahendamist TVK-s ning kostja taotluse teha kohtuotsuse resolutsioonis tasaarvestus

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summaga, sest selles osas ei ole pooled TVK otsust

2-20-10611

vaidlustanud ning see on töövaidluse lahendamise seaduse § 59 lg 1¹ ja 2 järgi jõustunud ning

pooltele täitmiseks kohustuslik. Seetõttu ei olnud maakohtul alust arvestada kohtuotsuse

resolutsioonis TVK-s rahuldatud nõudeid. Ühtlasi ei esitanud kostja maakohtu menetluses

menetluslikku tasaarvestusavaldust.

Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väited koondamis-

hüvitise maksmata jätmise kohta, sest kostja ei ole sellist nõuet siinses menetluses esitanud.

14. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (ülal p 6.1), kuivõrd puuduvad

kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

Hageja esitatud uued asjaolud kutseeksami sooritamise ja kutsetunnistuse saamise kohta ning

neid asjaolusid kinnitavad tõendid jätab kolleegium TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel arvestamata ja

vastu võtmata, sest hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejal

jäid need asjaolud ja tõendid maakohtus esitamata maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise

tõttu. Arvestades seda, et hageja esitas õigusteadmistega lepingulise esindaja vahendusel

kostja vastu koolituskulude hüvitamise nõude, pidi hageja lepinguline esindaja mõistma, et

kõik nõude aluseks olevad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid tuleb esitada kohtule TsMS §

329 lg 2 järgi nii vara, kui menetlusseisund seda võimaldab. See, kui hageja otsustas jätta

osad kutsetunnistuse saamist puudutavad asjaolud enda teada, ei anna hagejale õigust esitada

uusi asjaolusid ja tõendeid apellatsioonimenetluses. Samuti ei saa maakohtule selliste

asjaolude välja selgitamata jätmist ette heita. Lisaks ei ole koolituskulude hüvitamise nõude

lahendamisel koolituslepingu p 6 järgi tähtsust sellel, kas kostjal õnnestus sooritada koolituse

järel kõrgema taseme kutseeksam esimesel korral või mitte, ega ka sellel, kes kandis

eksamikulud, sest hageja ei ole eksamikulude hüvitamist nõudnud. Seega tuleks jätta tõendid

vastu võtmata ka TsMS § 238 lg 1 järgi.

15. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult hageja kahju hüvitamise nõude

3309,69 euro ulatuses rahuldamata.

15.1. Hageja tugines kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitades sellele, et kostja rikkus

kuuel korral tööülesandeid, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju seeläbi, et hageja pidi

laskma kostja täitmata jäetud või ebakorrektselt täidetud tööülesanded teha teistel töötajatel

ning hüvitama X OÜ-le trahvi, mille MTA kostja tööülesannete täitmata jätmise tõttu X OÜ-

le määras.

15.2. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas kostja rikkus hageja väidetud viisil oma

töökohustusi või mitte, tuleb kahju hüvitamise nõue jätta vaidlustatud osas rahuldamata, sest

hageja ei tõendanud, et talle tekkis väidetud rikkumistega kahju.

15.2.1. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tal tekkis

kostjale ette heidetud 1. ja 3. rikkumisega kahju. Selles osas nõustub ringkonnakohus

maakohtu põhjendustega, neid kordamata, ning arvestab neid ka ülejäänud kostjale

etteheidetud rikkumiste puhul. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib

kolleegium järgmist.

Maakohus arutas pooltega 19.04.2023 istungil mh kostja tööülesannete täitmata jätmise või

puuduliku täitmise tõttu hagejale tekkinud kahju tõendamise küsimust (dtl 1634, ajamärk

00:29:54 jj), sh juhtis maakohus tähelepanu sellele, et hagejal tuleks tõendada, et teised

2-20-10611

töötajad ei teinud töid enda tavaliste tööülesannete raames, vaid see toimus lisaks nende

tavalistele ülesannetele, ning märkis, et hageja esitatud tõendite alusel jääb ebaselgeks, kui

suur oli teiste töötajate ajakulu iga rikkumise osas. Maakohus märkis kostja vastuväidete

kontekstis, et hageja ise otsustab, kas ja millised tõendid ta esitab. Lisaks juhtis maakohus

tähelepanu sellele, et hageja esitatud ajatabelid ei ole piisavad. Sellele vaatamata ei esitanud

hageja uusi tõendeid selle kohta, kas ja milliseid oma tööülesannete raamest väljuvaid lisatöid

tegid teised töötajad.

Lisaks vaidles kostja kogu menetluse vältel, sh ka viidatud kohtuistungil hagejal kahju

tekkimisele vastu, märkides, et kahju ei ole tõendatud ning tegemist ei olnud teistele

töötajatele lisatööga (nad täitsid oma tavapäraseid tööülesandeid). Hoolimata sellest ei ole

hageja esitanud ühtki tõendit ka selle kohta, et hagejale tekkis lisatööde tõttu täiendav kulu,

mida saaks pidada hageja kahjuks. Pelgalt hageja väitest, et keegi ei tee tasuta tööd, ei saa

järeldada, et kostja väidetavate rikkumiste kõrvaldamiseks tegid teised töötajad lisatöid ja said

selle eest hagejalt lisatasu, mida saaks pidada hagejale rikkumise tõttu tekkinud täiendavateks

kuludeks, s.o otseseks varaliseks kahjuks VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Arvestades seda, et

hageja tugines haginõude alusena sellele, et tal tekkisid lisakulud teistele töötajatele makstud

tasu ulatuses, pidi hageja õigusteadmistega lepinguline esindaja mõistma, et TsMS § 230 lg 1

järgi tuleb tal ka selliste lisatööjõukulude tekkimine või kandmine tõendada. Selliste

lisakulude tekkimist ei saa järeldada hageja esitatud töötajate koostatud tööajatabelitest (dtl

1138–1143, tõlge dtl 645–651). Need tõendid võivad küll kinnitada seda, milliseid ülesandeid

ja millise aja jooksul töötajad täitsid, kuid nendest ei saa järeldada seda, et hageja kandis

nende töödega seoses lisakulusid. Samuti ei saa seda järeldada hageja 29.05.2020 koostatud

kaetud tööde aktist (dtl 1144). Maakohus järeldas õigesti, et nimetatud dokumendil ei ole

tõendi väärtust, sest selle on hageja ise koostanud. Kuigi hageja on akti märkinud, et akt on

RMP büroo töötajatele lisatasu maksmise aluseks, ei ole hageja toonud esile ega tõendanud

asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja maksis töötajatele lisatasu. Olukorras, kus teised

töötajad parandasid kostjale etteheidetavad rikkumised oma tööülesannete raames tavapärase

töötasu eest ega saanud selle eest lisatasu, ei saa hagejal olla nende ülesannete täitmise tõttu

lisakulusid ega seeläbi otsest varalist kahju tekkinud.

15.2.2. Lisaks eeltoodule ei ole hageja tõendanud ka seda, et tal tekkis kahju seoses sellega, et

ta pidi hüvitama X OÜ-le trahvi, mille MTA kostja tööülesannete täitmata jätmise tõttu X

OÜ-le määras.

Hageja esitas sellise kahjunõude alles 15.12.2021 ning põhistas oma nõuet sellega, et kuna

kostja esitas MTA-le X OÜ kohta puudulikud käibemaksudeklaratsioonid, oli hageja sunnitud

käibemaksudeklaratsioonid parandama ja esitama MTA-le parandatud deklaratsioonid. Lisaks

tõi hageja esile, et MTA esitas X OÜ-le 1536,74 euro suuruse trahvi seoses kostja

töökohustuste rikkumisega, mille hageja pidi X OÜ-le hüvitama. 1563,74 euro suuruse kahju

tekkimise kohta ei esitanud hageja täpsemaid asjaolusid ega neid kinnitavaid tõendeid. Ka

selle kahjunõude tõendamise küsimust arutas maakohus pooltega 19.04.2023 istungil (dtl

1636, ajamärk 00:57:47 jj). Hageja viitas istungil kahju kinnitavate tõenditena 09.03.2022

menetlusdokumendi lisadele 2–4, milleks on väljavõtted X OÜ kohta MTA e-keskkonnast (dtl

1514–1516). 09.03.2022 menetlusdokumendis selgitas hageja, et lisa 4 kinnitab X OÜ-le

MTA määratud trahvide summasid, ning viitas maksukorralduse seaduse sätetele, mille

kohaselt tuleb ettenähtust vähem tasutud maksusummalt tasuda intressi 0,06% päevas. Sellest

saab järeldada, et hageja pidas algselt MTA trahviks nimetatud summa all silmas hoopis

käibemaksudeklaratsioonide parandamise tõttu X OÜ-le tekkinud intressi tasumise kohustuse

tekkimist ja selle X OÜ-le hüvitamist 1563,74 euro ulatuses.

2-20-10611

19.04.2023 istungil märkis maakohus, et hageja esitatud tõenditest on väga raske aru saada

ning kui hagejal on tekkinud kahju, siis peab hageja seda tõendama. Hageja esitas küll

täiendavad selgitused, kuidas tuleks istungil viidatud tõendeid mõista, kuid ei esitanud kohtule

täiendavaid tõendeid. Arvestades seda, et hagejat esindas kohtumenetluses õigusteadmistega

isik, pidi talle olema mõistetav, et TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb tal tõendada oma nõude

alusena esile toodud asjaolusid, sh seda, et X OÜ-l tekkis kostja esitatud puudulike

maksudeklaratsioonide parandamise järel kohustus tasuda MTA-le väidetud ulatuses intressi.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 23.01.2021 seisuga MTA e-keskkonnast tehtud X OÜ

ettemaksukonto väljavõtetest järeldada, et 5. tulbas kajastatud summad on intressimaksed,

mille tasumist MTA nõudis X OÜ-lt. Lisaks ei ole hageja esitanud ühtki tõendit selle kohta, et

X OÜ nõudis temalt intressimaksete hüvitamist, ning et hageja tasus X OÜ-le 1563,74 eurot.

Seega, ka juhul, kui MTA oleks nõudnud X OÜ-lt kostja esitatud puudulike deklaratsioonide

tõttu intressi tasumist, ei ole hageja tõendanud, et tal tekkis kostjale etteheidetava rikkumise

tõttu otsene varaline kahju X OÜ-le makstud kahjuhüvitise näol.

15.3. Arvestades seda, et hageja ei ole tõendanud, et talle tekkis kostjale etteheidetavate

rikkumiste tõttu kahju, ei ole tähtsust sellel, kas kostja rikkus töölepingust tulenevaid

kohustusi või mitte, sest hagi tuleks igal juhul jätta kahju tõendamata jätmise tõttu

rahuldamata. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel hageja

apellatsioonkaebuse neid väiteid, mis puudutavad kostjale etteheidetud rikkumisi.

16. Kolleegiumi hinnangul eksis aga maakohus, kui rahuldas hageja koolituskulude

hüvitamise nõude kostja vastu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja koolituskulude

hüvitamise nõue jätta rahuldamata, sest poolte vahel sõlmitud koolituskulude hüvitamise

kokkulepe on tühine.

16.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et koolitusleping oli seotud poolte

vahel tulevikus sõlmitava töölepinguga, mis on seaduse järgi lubatav.

Hageja ja kostja sõlmisid 13.08.2018 koolituskulude hüvitamise kohta lepingu ajal, mil kostja

töötas raamatupidajana hagejaga seotud äriühingus Y OÜ. Kokkulepe on vormistatud kostja

ja Y OÜ vahel 31.07.2017 sõlmitud töölepingu lisana 8 (dtl 885–902). Nii töölepingu kui ka

selle kõik lisad (sh lisa 8) on allkirjastanud B, kes oli nii Y OÜ kui ka hageja esindaja. Seega

pidanuks kehtivat töösuhet arvestades sõlmima kostjaga koolituskulude kokkuleppe Y OÜ,

mitte hageja. Hoolimata sellest, et kostja tööandjaks oli koolituslepingu sõlmimise ajal Y OÜ,

on koolituslepingu pooleks märgitud siiski hageja, seejuures on hageja tähistatud lepingus kui

tööandja ja kostjat kui töötaja ning lepingu objektis on p-s 1 märgitud töötaja tööalane

koolitus tööandja poolt ja sellega seonduvad poolte kohustused kulutuste kandmise osas.

Seega, hoolimata sellest, et poolte vahel ei olnud koolituslepingu sõlmimise ajal veel kehtivat

töösuhet, pidasid nad silmas selle tekkimist tulevikus. Seega saab poolte kavatsustest ja

lepingu sõnastusest järeldada, et poolte ühiseks tahteks oli sõlmida TLS § 34 kohane

koolituskulude kokkulepe enne tulevikus sõlmitava töölepingu sõlmimist. See on kooskõlas

ka asjaoluga, et koolituse abil raamatupidaja kõrgema taseme kvalifikatsiooni saamine oli

poolte kinnitusel kostja töökoha vahetuse, s.o hagejaga töölepingu sõlmimise, eelduseks.

Seega sõlmisid pooled koolituskulude kokkuleppe küll enne töölepingu sõlmimist, kuid nad

pidasid lepingut sõlmides silmas tulevikus nende vahel tekkivat töösuhet. Arvestades

lepinguvabaduse põhimõtet, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tulevasel töötajal ja tööandjal

keelatud sõlmida kokkuleppeid tulevikus tekkiva töösuhte reguleerimiseks.

2-20-10611

16.2. Kolleegiumi hinnangul on aga poolte koolituskulude kokkulepe TLS § 34 lg 5 järgi

tühine, sest tegemist oli koolitusega, mida tööandja pidi TLS § 28 lg 2 p 5 järgi tagama

töötajale omal kulul.

16.2.1. Tööandja on TLS § 28 lg 2 p 5 järgi kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja

oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma sellise

koolituse kulud. Seejuures peab tööandja tagama töötajale vaid sellise koolituse, mis on

vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud töötajate tööalaste

teadmiste ja oskuste arendamisele. Koolitamiskohustus tekib tööandjal mh ka tööks vajalike

kutseoskuste muutmisel või juhul, kui töö iseloom eeldabki pidevat enesetäiendamist vajalike

kutseoskuste ja teadmiste säilitamiseks (Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse

juurde (09.08.2024), § 28, p 4). Tööandja koolituskohustuse raamest väljuvate koolituskulude

kandmise korral võivad tööandja ja töötaja sõlmida TLS § 34 järgi kulude hüvitamise

kokkuleppe. Tööandja ja töötaja võivad TLS § 34 lg 1 järgi kokku leppida, et tööandja teeb

töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja

töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg)

jooksul. Seejuures on tööandja seaduses ettenähtud koolituskohustuse täitmisega seonduvate

kulude hüvitamise kokkulepe TLS § 34 lg 5 järgi tühine. Koolituskulude hüvitamise

kokkulepet saab seega sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg

2 p-s 5 nimetatud tööandja koolituskohustuse alla ning mille puhul teeb tööandja töötaja

koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid (Töölepingu seadus. Selgitused

töölepingu seaduse juurde (09.08.2024), § 34, p 1).

Eeltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et koolituskulude hüvitamise

kokkulepet saab sõlmida üksnes selliste koolituskulude kohta, mis ei ole hõlmatud TLS § 28

lg 2 p-s 5 nimetatud tööandja koolituskohustusega. Maakohus leidis aga ekslikult, et siinsel

juhul ei olnud tegemist koolitusega, mida hageja pidi tööandjana kostjale tasuta võimaldama.

16.3. Siinsel juhul oli vaidlusaluse koolituse abil kostja kui raamatupidaja senise

kvalifikatsiooni tõstmine suunatud kostja tööalaste oskuste ja teadmiste arendamisele ning

selgelt hageja ettevõtte huvides, st tegemist oli koolitusega, mida tööandja peab TLS § 28 lg 2

p 5 järgi töötajale omal kulul võimaldama.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja töötas enne hagejaga töölepingu sõlmimist

raamatupidajana Y OÜ-s, mis oli sama tegeliku kasusaaja tõttu hagejaga seotud äriühing.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja tegi seoses ettevõttesisese tööjõureformiga kostjale

ettepaneku tulla Y OÜ-st üle hageja juurde tööle ning töökoha vahetuse eelduseks oli

raamatupidaja kõrgema taseme kvalifikatsiooni (senise viienda taseme asemel kuuenda

taseme) saamine. Arvestades seda, et kostja töötas juba raamatupidajana ning koolituse

eesmärgiks oli saavutada raamatupidajana järgmine tase, oli koolitus selgelt seotud kostja

seniste raamatupidamisalaste, s.o tööalaste teadmiste ja oskuste arendamisega. Lisaks saab

maakohtu tuvastatud asjaoludest järeldada, et hagejal oli tööjõureformi raames vaja sellise

kvalifikatsiooniga raamatupidajat ning ta oli selgelt huvitatud sellest, et kostja läbiks

vaidlusaluse koolituse, saaks raamatupidaja kuuenda taseme kvalifikatsiooni ja asuks hageja

ettevõttesse tööle. Asjaolu, et ka kostjal oli huvi hageja pakkumise vastu ning ta võttis selle

vastu, ei tähenda seda, et kostja koolitamine ei olnud hageja ettevõtte huvides. Hageja

käitumisest saab järeldada, et ta nägi kostjas potentsiaali ning hageja soovis seda enda

ettevõtte huvides rakendada.

Ühtlasi ei saa koolituse kulu (1188 eurot) pidada tööandja poolt võimaldatava koolituskuluna

ebamõistlikult suureks. Pelgalt hageja väited selle kohta, kui suur võiks olla tööandja

2-20-10611

finantseeritava koolituse mõistlik maksumus, ei anna alust järeldada, et vaidlusaluse koolituse

kulu väljus mõistliku koolituskulu maksumuse raamest. Hageja ei ole toonud esile ega

tõendanud asjaolusid, millest ringkonnakohus saaks järeldada, et sellise suurusega

koolituskulu oleks olnud hagejale tööandjana ebamõistlikult koormav võrreldes kasuga, mida

ta kvalifitseeritud töötajat oma ettevõttes kasutades saab.

Seega oli tegemist koolitusega, mida tööandja peab TLS § 28 lg 2 p 5 järgi töötajale ilma

hüvitamise kohustuseta pakkuma ning sellise koolituse kulude hüvitamise kohta sõlmitud

leping on TLS § 34 lg 5 järgi tühine.

16.4. Kuna poolte vahel 13.08.2018 sõlmitud koolituskulude hüvitamise kokkulepe on tühine,

ei ole sellel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause järgi algusest

peale õiguslikke tagajärgi ning kostja ei pea hüvitama hagejale selle p 6 alusel

koolituskulusid. Kokkulepet saab pidada töötaja ja tööandja vaheliseks kokkuleppeks töötaja

koolitamise kohta tööandja kulul TLS § 28 lg 2 p 5 tähenduses, mistõttu ei ole alust rahuldada

hageja nõuet TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi ka alusetu rikastumise sätete alusel. Seda

arvestades jätab kolleegium ka hageja koolituskulude nõude rahuldamata.

16.5. Hageja nõude rahuldamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja kirjutas 04.04.2020 e-

kirjas seoses töösuhte lõppemisest tulenevate nõuetega hagejale, et ta ei vaidlusta hageja

nõuet hüvitada koolituskulud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda e-kirjas sisalduvat lauset

pidada õiguslikult siduvaks võlatunnistuseks VÕS § 30 tähenduses. Seda ei kinnita kostja

menetluses antud selgitused, e-kirja saatmise asjaolud ega e-kirja tekst. Ühtlasi märgib

ringkonnakohus, et ka juhul, kui tegemist oleks võlatunnistusega, ei oleks kohtul alust hageja

koolituskulude nõuet rahuldada olukorras, kus võlatunnistuse andmise aluseks olnud

koolituskulude hüvitamise leping on tühine.

17. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata osas, millega

maakohus jättis vaidlustatud osas rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude, kuid tühistab

maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja koolituskulude hüvitamise nõude,

ning jätab koolituskulude nõude samuti rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, mille

tulemusena jäävad kokkuvõttes hageja osad nõuded neist loobumise tõttu läbi vaatamata ning

läbi vaadatud osas jääb hagi kogu ulatuses rahuldamata, tuleb poolte maakohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et

maakohtu määratud menetluskulude jaotus ei erine sellest, ei ole ringkonnakohtul alust muuta

maakohtu otsuse resolutsioonis määratud menetluskulude jaotust. Ühtlasi ei ole sellest

tulenevalt enam tähtsust ka hageja apellatsioonkaebuse väitel maakohtu eksimuste kohta

menetluskulude jaotamisel.

19. Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka kostjale hüvitatavate

menetluskulude kindaksmääramise osas.

19.1. Kuigi hageja väitel ei oleks maakohus võinud menetluses arvestada kostja lepingulise

esindaja esitatud menetluskulude nimekirju, sest need esitati ajal, mil tema volitused olid

volikirja järgi lõppenud, ei anna see alust jätta kostjale tema lepingulise esindaja kulusid

hüvitamata. Kostjat esindas menetluses vandeadvokaat, kelle puhul saab kohus TsMS § 226

lg 1 kolmanda lause järgi eeldada esindusõiguse olemasolu ka siis, kui selle kohta ei ole

2-20-10611

esitatud volikirja. Arvestades seda, et sama lepinguline esindaja on kostjat esindanud ka

apellatsioonimenetluses, ei ole ringkonnakohtul ka alust arvata, et tema esindusõigus oleks

vahepeal lõppenud ja ta oleks teinud esindatava nimel menetlustoiminguid ilma vastava

volituseta. Seega määras maakohus õigesti esitatud menetluskulude nimekirjade alusel

kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud.

19.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud ka kostjale hüvitatavate

menetluskulude suurust määrates, s.o kostja huvides tehtud toimingute vajalikkust ja neile

kulunud aega hinnates.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS §

175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Põhjendatud ja

vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista

lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva

esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt

vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust,

menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust. Kõrgema astme kohus sekkub kohtu kaalutlusotsusesse üksnes

juhul, kui kohus on ületanud kaalumispiire (vt RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164, p 9;

RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 18).

Siinses asjas ei ole maakohus kaalumispiire kostja vaidlustatud osas ületanud. Kostja

vaidlustas apellatsioonkaebuses üksnes hagile esimese vastuse esitamisega seotud toimingute

ajakulu (kliendiga konsulteerimine – 1,5 tundi; hagiavalduse, selle täpsustuse ja lisadega

tutvumine ja analüüsimine – 10 tundi; vastuse koostamine – 6 tundi) vähendamist 17,5 tunnilt

8 tunnile. Arvestades hagis esitatud nõudeid kostja vastu, sh seda, et leppetrahvinõuded ja

koolituskulude hüvitamise nõude oli hageja esitanud juba ka TVK-le ning uueks nõudeks oli

hagiavalduses üksnes kahju hüvitamise nõue, võis kogenud advokaadil kuluda

hagimaterjalide läbitöötamiseks, kliendiga konsulteerimiseks ja vastuse koostamiseks 8 tundi,

nagu leidis maakohus. See, et maakohus jättis hagi enne menetlusse võtmist kaks korda

käiguta ja palus hagejal oma nõudeid, nende seotust TVK-le esitatud nõuetega ning nõuete

aluseks olevaid asjaolusid täpsustada, on kostja vastamist hagile pigem lihtsustanud, mitte

muutnud seda ajamahukamaks. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul kostja hinnangu alusel põhjust

maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda.

20. Arvestades seda, et hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning kostja

apellatsioonkaebus saab rahuldatud osas, millega kostja vaidlustas temalt koolituskulude

väljamõistmise, ning lõpptulemusena jääb hagi osaliselt rahuldamata ja osaliselt läbi

vaatamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 ning § 162 lg 1 ja § 168

lg 2 alusel hageja kanda.

21. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 ning

TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

21.1. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 3522,75 eurot (sh käibemaks). Nimekirja kohaselt

kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 19,25 tundi, sh

2-20-10611

maakohtu otsusega tutvumiseks 5 tundi, apellatsioonkaebuse koostamiseks 4 tundi,

11.01.2024 menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,25 tundi, ringkonnakohtu puuduste

kõrvaldamise määrusega tutvumiseks 0,25 tundi ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

määrusega tutvumiseks 0,25 tundi, hageja apellatsioonkaebusega tutvumiseks, selle

analüüsimiseks ja vastuse koostamiseks 6,5 tundi, hageja 08.02.2024 vastusega tutvumiseks ja

selle analüüsimiseks 2 tundi, uute tõendite kohta esitatud kohtunõudele vastamiseks 0,5 tundi

ning lõpliku menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,5 tundi.

Arvestades maakohtu otsuse, mõlema poole esitatud apellatsioonkaebuste ja kostja vastuse

sisu ja mahtu, samuti hageja esitatud uute tõendite vastuvõtmise taotluse ning kostja vastuse

sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul kostja lepingulise esindaja tehtud nimetatud

toimingud ja neile kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Põhjendatud ei ole aga

ringkonnakohtu määrustega tutvumise ajakulu 0,5 tundi ning mitmekordselt esitatud

menetluskulude nimekirjade ajakulu 0,75 tundi. Puuduste kõrvaldamise määrus oli tingitud

asjaolust, et kostja jättis tasumata riigilõivu ning selle määrusega seotud ajakulu oleks kostja

lepinguline esindaja saanud hoolsa käitumisega ära hoida. Samuti ei saa lugeda põhjendatuks

kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumise ajakulu. Arvestades

kostja esitatud menetluskulude nimekirjade osalist kattuvust ning sisu ja mahtu, võis kogenud

lepingulisel esindajal kuluda apellatsioonimenetluse kulude kohta nimekirja koostamiseks

kokku 0,25 tundi. Seega on kostja lepingulise esindaja tehtud toimingud olnud

apellatsioonimenetluses vajalikud ja põhjendatud kokku 18,25 tunni ulatuses.

Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 150 eurot (lisandub käibemaks),

mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Kostja kinnitas TsMS § 174 lg 10 tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, sest ta

ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada koos käibemaksuga.

Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 3339,75

eurot (18,25 tundi × 150 eurot/tund + 22% = 3339,75 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks

välja mõista.

21.2. Lisaks nähtub toimikust, et kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 175

eurot, mis oli samuti kostja õiguste kaitseks põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

21.3. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastme menetluskulud

3514,75 eurot. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

22. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)