2-22-10090/124 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv (eesistuja), Peeter Pällin ja Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.05.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-10090

Tsiviilasi

Santex Pluss OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Urmas

Trossi hagid Z.R-i ja Q.P vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.08.2024 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Q.P 24.09.2024 apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

286 200 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Santex Pluss OÜ (pankrotis, registrikood

12880868) pankrotihaldur Urmas Tross

Kostja I Z.R (isikukood XXX)

Kostja II Q.P (isikukood XXX), riigi õigusabi korras

määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

1(10)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde apellandi 23.04.2025 menetlusdokumendiga esitatud tõendid, v.a siinse

otsuse p-s 14.2 nimetatud tõendid.

2. Jätta rahuldamata hageja taotlus kohtuotsuse korra kindlaksmääramiseks.

3. Parandada ilmne viga Harju Maakohtu 23.08.2024 otsuse resolutsiooni p-s 2 ja lugeda

kostjatelt väljamõistetud summaks 265 000 eurot, sõnastades otsuse resolutsiooni vastavalt

siinse otsuse tervikresolutsioonis toodule.

4. Tühistada Harju Maakohtu 23.08.2024 otsus osas, millega maakohus rahuldas nõude

kostjate vastu ja mõistis välja menetluskulude kostjatelt solidaarselt. Mõista maakohtu

poolt hagide rahuldamise tulemusena väljamõistetud summad välja kummaltki kostjalt

eraldi.

5. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Maakohtu menetluskulud Z.R-i vastu esitatud hagis jätta 80% ulatuses Z.R-i kanda ja

20% ulatuses Santex Pluss OÜ (pankrotis) kanda, Q.P vastu esitatud hagis 80% ulatuses

Q.P kanda ja 20% ulatuses Santex Pluss OÜ (pankrotis) kanda. Apellatsiooniastme

menetluskulud jätta 100% ulatuses Q.P kanda.

Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1. Hagid rahuldada osaliselt.

2. Mõista Z.R-ilt ja Q.P-lt välja 265 000 eurot Santex Pluss OÜ (pankrotis) kasuks.

3. Mõista Z.R-ilt välja Santex Pluss OÜ (pankrotis) kasuks intressid 23 813,70 eurot.

4. Mõista Z.R-ilt ja Q.P-lt välja Santex Pluss OÜ (pankrotis) kasuks sissenõutavaks

muutnud viivised ajavahemiku 12.12.2023–23.05.2025 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudelt 265 000 eurolt kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

5. Maakohtu menetluskulud Z.R-i vastu esitatud hagis jätta 80% ulatuses Z.R-i kanda ja

20% ulatuses Santex Pluss OÜ (pankrotis) kanda, Q.P vastu esitatud hagis 80% ulatuses

Q.P kanda ja 20% ulatuses Santex Pluss OÜ (pankrotis) kanda. Apellatsiooniastme

menetluskulud jätta 100% ulatuses Q.P kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(10)

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Santex Pluss OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Urmas Tross esitas Harju Maakohule hagi Z.R-i

(kostja I) ja Q.P (kostja II) vastu, milles palus kohtul mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja võla 265 000 eurot, intressid 48 760 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras 313 760 eurolt iga viivitatud päeva eest hagiavalduse esitamisest kuni rahalise nõude

tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

2. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele:

- 04.01.2018 sõlmisid Santex Pluss OÜ (edaspidi hageja) ja kostja I laenulepinguna

pealkirjastatud tehingu, mille kohaselt andis hageja kostjale I ajavahemikus 05.01.–17.10.2018

kassast sularahas 265 000 eurot tagasimakse tähtajaga 31.12.2020 (punkt 3.1) ja intressiga 4%

aastas (p 4.1);

- kostja II seletuste kohaselt hageja pankrotihaldurile pidi kostja I tasuma klientide toomisega

hagejale ja pooled arvestasid, et 2020. a lõpuks saab võlg täielikult tasutud;

- laenu anti äriplaanita ja tagatiseta;

- hageja majandustegevus muutus kahjumlikuks 2018. a lõpuks ning hageja muutus püsivalt

maksejõuetuks 2019. a;

- kostja II võõrandas hageja osaluse ja astus tagasi juhatuse liikme kohalt;

- hageja ei ole lepingut lõpetanud, kostjalt I täitmist või intressi nõudnud;

- hageja pankrotimenetluses ei olnud võlausaldajate nõudeid võimalik rahuldada.

Hagi esitamise seisuga on kogunenud tasumata intressi kokku 48 760 eurot, mille tasumist

hageja koos põhivõlaga kostjalt I nõuab. Kostja II endise juhatuse liikmena on tehinguga

tekitanud võlausaldajatele kahju juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega ja peab hagejale

hüvitama sama summa. Viivist arvestab hageja seadusjärgses määras alates hagi esitamisest.

Kostja I vastuväited

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hagejal puudub õiguslik alus hagi

esitamiseks kostja I vastu. Laenuleping on kehtiv. Kostja I vastu esitatud hagi on ebaselge ja ei

kuulu rahuldamisele.

Kostja II vastuväited

3. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kostja II tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele:

- kostja II ei vastuta kostja I laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ei

iseseisvalt ega solidaarselt;

- kostja II on täitnud oma juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, sh isiklikult

täitnud hageja rahalisi kohustusi 66 551,47 eurot;

- kostja II oli hageja juhatuse liige 17.07.2015–29.09.2020;

- 2018. aasta ehitusbuumi ja töö- ning tellimuste puudumise olukorras ei saa kostjale II ette heita

laenulepingu sõlmimist hageja jaoks väga olulise töötajaga;

- kostja ei olnud süüdi, et saabus majanduslangus ja üleilmne finantskriis;

- kahjuhüvitist tuleb vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel;

- kostja II on nõus hagi rahuldamise korral tasaarvestuse tegemisega oma nõudega pankrotivaras.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3(10)

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda 20% ulatuses

ja kostjate kanda solidaarselt 80% ulatuses.

Hagi rahuldamise alusena viitas maakohus kostja I osas VÕS § 108 lg-le 1 ja § 396 lg-le 1,

kostja II osas ÄS § 187 lg 2 I lausele.

4.1. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite alusel järgmised asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud:

- hageja ja kostja I sõlmisid 04.01.2018 laenulepingu, mille kohaselt andis hageja ajavahemikul

04.01.–17.10.2018 kostjale I sularahas hageja kassast laenu 265 000 eurot ja kostja I kohustus

laenu tagastama hiljemalt 31.12.2020;

- kostja I oli väärtuslik töötaja ja tundis oma töövaldkonda, mistõttu lepiti kokku, et hageja aitab

kostjal I tema võlgu tasuda ja kostja I toob hagejale vastutasuks kliente;

- laenulepingu sõlmimisel eeldati, et sellisel viisil oleks kostja I hagejale raha tagasi teeninud

lühikese ajaga ja 2020. a lõpuks oleks võlg olnud täielikult tasutud;

- kostja I laenu tähtaegselt ei tagastanud;

- kostja II oli hageja juhatuse liige ajavahemikus 17.07.2015–29.09.2020;

- Harju Maakohtu 30.12.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-17222 kuulutati välja hageja

pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Urmas Tross;

- hageja oli alates 2018. a kahjumis ja muutus 2019. a maksejõuetuks selle tulemusel, et laenas

kostjale I oma rahalisi vahendeid;

- kümnest võlausaldajast seitsme ees on hagejal tekkinud kohustused enne 2019. aastat ning

nimetatud kohustused kattuvad ajavahemikuga, mille jooksul kostja II tegi hageja esindajana

väljamakseid kostjale II;

- kostjaga I laenulepingu sõlmimata jätmisel oleks hageja saanud oma kohustused enamuse

võlausaldajate eest täita ja hagejal ei oleks tekkinud makseraskuseid.

4.2. Kostja I lepingust tulenev võlgnevus hageja ees on 265 000 eurot, millele lisandub

intressivõlgnevus 23 813,70 eurot. Kuivõrd kostja I laenu tagastanud ei ole, on nõue tema vastu

põhjendatud ja kostjalt I kuulub hageja kasuks väljamõistmisele laenulepingust tulenev

võlgnevus 265 000 eurot. Peale laenu tagastamise tähtaega 31.12.2020 saab hageja nõuda

kostjalt üksnes viivist, mitte intressi. Kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista intress 23 813,70

eurot.

4.3. Kostja II vastu esitatud nõude lahendamisel tuleb arvestada seda, kas hageja on teinud

omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Kui isikul on või oli

kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise

tõttu tema poolt tasutu, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab

käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on

kahjuna nõutavast summast väiksem (RKTKo 09.12.2009, nr 3-2-1-134-09, p 11; RKTKo

11.05.2005 nr 3-2-1-41-05, p 55).

4.4. Kostja II ei tegutsenud hageja juhatuse liikmena kostjale I laenu andes korraliku ettevõtja

hoolsusega. Kostja II vastas 18.03.2022 pankrotihalduri arupärimisele, et kostjal I mingit

äriplaani ei olnud, kuid ta oli väärtuslik töötaja ja tundis oma töövaldkonda. Kostjal I olid

väidetavad võlad ja lepiti kokku, et kostja II hageja esindajana aitab kostjal I võlgasid tasuda.

Võlgade tasumine pidi toimuma klientide toomisega hagejale. Kuna kostjal I oli palju kontakte,

kliente ja ta tõi sisse tööd, oleks ta eelduslikult selle raha ettevõttele lühikese ajaga tagasi

4(10)

teeninud. Selle arvestusega oleks 2020 lõpuks võlg olnud täielikult tasutud. Nimetatust sai

järeldada, et kostja I hagejale raha tagasi maksma ei pidanudki.

Kostja hoolsuskohustuse rikkumisele viitasid asjaolud, et 265 000 euro suuruse laenu andmisel ei

sõlmitud tagatislepingut, laenu anti majanduslikes raskustes olevale töötajale, laenusummat ja

intresse sisse ei nõutud. Tegemist oli sisuliselt kingitusega kostjale I, mida hoolas äriühingu juht

ei tee.

Kostja II poolt esitatud hageja tehtud hinnapakkumised ei tõendanud, et nende alusel oleks

hageja lepinguid sõlminud. Kuigi kostja II väitel ei olnud tellimustest puudus, ei sõlminud hageja

piisavalt lepinguid maksejõuetuse vältimiseks.

4.5. Puudub alus VÕS § 140 lg 1 kohaldamiseks. Kostja II vastutab juhatuse liikme kohustuste

rikkumisega hagejale tekitatud kahju eest 265 000 euro ulatuses. Kostja II ei vastuta hageja ees

kostja I poolt laenulepingust tulenevate intresside tasumise eest. Seetõttu jäi rahuldamata hageja

intressinõue kostja II vastu 48 760 euro ulatuses.

4.6. VÕS § 137 lg 1 alusel vastutavad mõlemad kostjad eraldi hagejale 265 000 euro tasumise

eest ning nende vastutus tuleb samast õigussuhtest. Seetõttu tuleb 265 000 eurot mõista kostjatelt

välja solidaarselt hageja kasuks.

4.7. Hageja viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1. Hageja saab nõuda kostjatelt viiviseid

põhinõudelt 265 000 eurolt. VÕS ei võimalda nõuda viivist intressi tasumisega viivitamisel.

VÕS § 113 lg 2 tulenevalt on hagejal kostjate vastu viivisenõue alates 12.12.2023, mil hageja

esitas oma viivisenõude.

Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga

(23.08.2024) sissenõutavaks muutunud viivised 23 004,01 eurot ja alates 24.08.2024 viivised

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt summas 265 000 eurot kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

4.8. TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostjate kanda 80% ulatuses ja hageja kanda

20% ulatuses. Menetluskulude suurust kohus kindlaks ei määranud (TsMS § 174 lg 4 alusel).

Kostja II apellatsioonkaebus

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus rahuldas hageja hagi kostja II vastu ja jättis hageja menetluskulud kostja II vastu esitatud

nõude osas kostja II kanda. Kostja palub teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja II vastu

rahuldamata.

Maakohtu otsusest ei nähtu, millist ÄS § 187 lg-s 1 ning TsÜS §-s 35 kohustust kostja rikkus.

Kostja II viitab Riigikohtu praktikale (RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-169-14, p 21; RKTKo

24.11.2015, 3-2-1-129-15 p 15; RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 18).

Kohus ei ole põhjendanud, miks laenulepingu sõlmimine kostjaga I on olnud apellandi juhatuse

liikme kohustuse rikkumine. Maakohus ei hinnanud, kas laenulepingu sõlmimine oli ülemäärase

riski võtmine.

5(10)

Maakohus on jätnud arvestamata kostja II kirjaliku selgituse, mille kohaselt oli kostja I hageja

jaoks väärtuslik töötaja, kuna oli pädev suurte trasside ehitusel ja tundis oma töövaldkonda.

Kostjal I oli ka palju kontakte ning kliente. Pooled jõudsid ka kokkuleppele, et kostja I tasub

saadud laenu äriühingule tagasi uute klientide ning tööde näol. Ebaõige on maakohtu järeldus, et

laenuleping oli kinkelepingu iseloomuga tehing. Laenulepingu sõlmimine oma töötajaga, kellel

olid tekkinud probleemid, oli äriühingule vajalik ning majanduslikult otstarbekas, kuna

tehinguga saadud vastusoorituse väärtus tuli äriühingule ajutiselt kasuks. Kohtupraktika kohaselt

kannab lepingu sõlmimise ja nende täitmisega kaasnevat tavapärast riski juriidiline isik, mitte

tema juhatuse liige. Viidatud kirjalikest selgitustest nähtub, et apellant tegutses laenulepingu

sõlmimisel äriühingu huvides.

Paljud tööandjad maksavad oma töötajatele preemiaid. Maakohtu seisukoha järgi on

hoolsuskohustuse rikkumine ka preemiate maksmine oma töötajatele.

Maakohus jättis tähelepanuta, et apellant oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 17.07.2015–

28.09.2020. Laen tuli tagasi maksta koos intressiga 31.12.2020. Siis ei olnud kostja II enam

juhatuse liige. Peale 31.12.2020 puudus apellandi ning hageja vahel õigussuhe, mille alusel

oleks apellant pidanud tegutsema korraliku ettevõtja hoolsusega hageja suhtes.

Maakohus ei ole kirjeldanud, kuidas apellant oleks pidanud laenulepingu sõlmima selliselt, et ta

ei oleks hoolsuskohustust rikkunud. Maakohtu põhjendused ei ole jälgitavad ja seostatud asjas

tuvastatud asjaoludega.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis

kostjatelt hageja kasuks välja solidaarselt võla ja viivise, samuti jättis menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda. Osaliselt tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Muus osas jääb otsus

muutmata. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata (TsMS §

657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Kuna kostja I ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 II lause

järgi jõustunud osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja jättis tema kanda 80%

maakohtu menetluskuludest.

7. Maakohus on õigesti määratlenud kostjate I ja II vastu tekkinud nõude õiguslikud alused

(VÕS § 108 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2).

Maakohus tuvastas siinse otsuse p-s 4.1 märgitud asjaolud, mille üle ei ole vaidlust

apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.

Ringkonnakohus võtab hindab esmalt, kas kostja II on rikkunud juhatuse liikme

hoolsuskohustust (I), kas kostjad vastutavad solidaarselt tekkinud võla eest (II), kas kostja I vastu

esitatud nõudel on väärtust (III) ja teeb seejärel menetluslikud otsustused (IV).

I

6(10)

8. Maakohtu otsuse seisukohtadest nähtub, millist kohustust kostja II rikkus ja et laenulepingu

sõlmimine oli ülemäärase riski võtmine.

8.1. Juhatuse liikme ülesandeks üldise hoolsuskohustuse raames on riskide maandamine ja

ülemääraste riskide mittevõtmine. Juhatuse liikmelt oodatav hoolsuse määr vastab

professionaalselt ärijuhilt oodatavale määrale. Kostjale II etteheidetav tegu seisneb hagi kohaselt

selles, et ta hageja seadusliku esindajana andis hageja nimel juba võlgade tasumisega raskustes

olevale füüsilisele isikule suures ulatuses tagatistevaba laenu. Sellise laenu puhul on eeldatav, et

laenuvõtja seda tagasi ei maksa ja äriühing võib sattuda oma võlausaldajate ees

makseraskustesse. Olukorras, kus kostja II teadis, et tema töötaja on sattunud

majandusraskustesse, pidi juhatuse liikme otsus anda äriühingu nimel sellisele isikule laenu

olema kaalukalt põhjendatud. Siinsel juhul on riski realiseerumine põhjustanud maakohtu

tuvastatu kohaselt hageja maksejõuetuse.

8.2. Kostja II ei ole esile toonud, kuidas ja millisel viisil pidi kostja I poolt klientide toomine

vähendama kostja I laenulepingust tulenevaid kohustusi ning vastavaid tingimusi ei nähtu ka

kirjalikust laenulepingust. Kostja II seisukohad, et laen oleks enda ära tasunud kostja II

kogemuse, kontaktide loomise ja klientide toomisega, on üldised. Nende alusel ei ole võimalik

hinnata, kas sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võis ratsionaalselt uskuda, et

tema tegevus (otsus) on ühingu parimates huvides. Iseenesest õige on kosja II viide Riigikohtu

praktikale, mille kohaselt juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja

majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse

väärtust. Selle kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see

tuli äriühingule kasuks või kahjuks (RKTKo 13.04.2016, 3-2-1-9-16, p 18). Kaebuse väide, et

laenulepingu sõlmimine majanduslikes raskustes töötajaga oli äriühingule vajalik ning

majanduslikult otstarbekas, kuna tehinguga saadud vastusoorituse väärtus tuli äriühingule

ajutiselt kasuks, on vastuolus maakohtu tuvastatud asjaoludega.

8.3. Maakohus tuvastas, et hoolimata kostja II väidetud ehitusbuumist ja hageja [ilmselt kostja I

vahendusel saadud kontaktidele] tehtud hinnapakkumistest, ei sõlmitud nende tulemusel

lepinguid. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli hagejal täitmata kohustusi laenu andmise ajal enda

võlausaldajate ees. Selle asemel jättis hageja oma kohustused teiste võlausaldajate ees täitmata ja

tegi sularahas väljamakseid kostjale I laenulepingu täitmiseks.

8.4. Esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud üldise väite töötajate premeerimisest jätab

ringkonnakohus kui hilinemisega esitatud tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kohus märgib

üksnes, et hoolas äriühingu juhatuse liige ei teeks seda olukorras, kui töötaja kontaktide alusel

uute lepingute saamine on hüpoteetiline ja äriühingul on täitmata kohustused oma võlausaldajate

ees, mille tagajärjeks võib olla maksejõuetuse väljakujunemine.

9. Maakohtu otsusest ei tulene, et laenuleping oli kinkelepingu iseloomuga. Maakohus on

leidnud otsuse p-s 44, et tegemist oli laenulepinguga, kuid laenulepingust tuleneva võla tagasi

nõudmata jätmine töötajalt on sisuliselt kingitus töötajale, mida hoolas äriühingu juhatuse liige

265 000 euro ulatuses ei tee.

Õige on iseenesest apellatsioonkaebuse väide, et laenu tagasimaksmise tähtaeg saabus ajal, kui

kostja II ei olnud enam juhatuse liige, samuti tuli intress tagasi maksta alles laenu tähtaja

saabumisel. Seetõttu ei saa kostjale II ette heita seda, et ta laenu ja intressi kostjalt I tagasi ei

nõudnud. Kuna võlanõuded ei olnud veel sissenõutavaks muutunud, puudus kostjal II alus nende

maksmapanekuks.

7(10)

10. Maakohtu otsuse põhjendustest saab järeldada, et laenu saanuks anda kas kostja I pakutud

tagatisel või selle puudumisel jätta laenuleping sõlmimata. Seega on kohtulahendist jälgitav,

milline pidanuks olema kostja käitumine ilma rikkumiseta ehk kuidas tal tulnuks toimida

(RKTKo 24.11.2015, 3-2-1-129-15, p 15).

11. Apellatsioonkaebuse väited, et maakohtu põhjendused ei ole seostatud tuvastatud

asjaoludega, on niivõrd üldised, et neile ei ole võimalik vastata.

II

12. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et kostjad vastutavad solidaarselt

hageja ees. Solidaarnõude tekkimine on võlausaldajate paljususe korral erandiks ning tuleb kõne

alla üksnes juhul, kui see tuleneb otseselt pooltevahelisest lepingust või seadusest (VÕS I komm

(2016), § 73, p 4.1). Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud ega vältimatud kaaskostjad (TsMS § 207 lg

3 mõttes).

12.1. Hageja (äriühing pankrotihalduri kaudu) on esitanud ühes hagis kaks eraldi nõuet kahe

kostja vastu, nõudes laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt I ja juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist kostjalt II. Esitatud hagisid tuleb vaadelda

eraldiseisvatena.

12.2. Juhatuse liikme vastutus on täiendav vastutus. Hageja saab kahjuhüvitist kostjalt II nõuda

vaid ulatuses, millest laenulepingust tulenev kohustuse täitmise nõue on väärtusetu.

12.3. Kostja II tekitatud kahjuna on vaadeldav see osa kostjale I väljastatud tagastamata laenust,

mida hagejal ei ole enam reaalselt võimalik kostjalt I nõuda. Järelikult tuleb kahju olemasolu

tuvastamiseks kindlaks teha, et hageja nõuded kostja I vastu on osaliselt või täielikult

väärtusetud. Kõnealuste nõuete väärtus sõltub seejuures esmajoones kostja I võimekusest võlg

tasuda (RKKKo 03.06.2011, 3-1-1-41-11, p 17.4.).

III

13. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes asjas nõuetekohaselt tuvastamata, kas

kõnealune nõue kostja I vastu omab väärtust. Nimetatud menetlusliku minetuse saab

ringkonnakohus kõrvaldada.

13.1. Hageja sisustas maakohtus nõude väärtust sellega, et praeguse äriühingu hilisema juhatuse

liikme sõnutsi on kostjalt I raske raha saada, kuna kostjal I ei ole raha (11.07.2022 hagiavalduse

p 3), halduri e-kirjale ei ole kostja I vastanud (ega ka e-kirja kättesaamist kinnitanud) ja postiga

saadetud nõue on tagastatud. Kohtuistungil on hageja selgitanud, et kostja I tegutseb edasi, ei ole

esitanud (oma) pankrotiavaldust.

13.2. Hageja ei ole esitanud kostjale II ettepanekut loovutada talle laenulepingust tulenevat

nõuet. Seetõttu ei ole asjas teada, kas kostja II oleks nõustunud nõude loovutamisega temale või

millised vastuväited ta oleks sellele esitanud (RKTKo 30.05.2007, 3-2-1-49-07, p 16).

14. Apellatsioonimenetluses hageja esitatud täiendavad asjaolud ja tõendid kinnitavad, et

hagejanõue kostja I vastu on väärtusetu.

14.1. Hageja tõi esile, et kostjal I puuduvad suuremates Eesti krediidiasutustes kontod ja kaks

krediidiasutust on keeldunud vastava info edastamisest. Tal puuduvad kinnisasjad. Tema nimele

8(10)

on registreeritud üks haagis, mis on ajutiselt registrist kustutatud. Kostja I ei tööta ja tema suhtes

on algatatud mitu täitemenetlust alates 2013, milles nõutakse kokku 36 645,07 euro tasumist.

Täitemenetluse algatamine kostja I vastu ei olnud võimalik, kuna Harju Maakohtu otsuse

resolutsioonis on viga kostjalt I väljamõistetud summas (265 000 euro asemel on 26 500 eurot).

14.2. Ringkonnakohus ei võta asja juurde hageja infopäringuid ja vastuseid sellele pankadelt,

ning eemaldab need toimikust (II kd, tl 190–201). Tõendid ei ole asjakohased, kuna ei tõenda

kostjal vara puudumist (TsMS § 238 lg 1 I lause). Vastustest saab üksnes järeldada, et pankadel

puuduvad andmed kostja I kohta või pangad keelduvad hagejale pangasaladuse ettekäändel

kostja I kohta andmeid avaldamast. Hageja ei ole palunud kohtu abi tõendite väljanõudmiseks.

Samuti ei võta ringkonnakohus asja juurde siinses asjas tehtud maakohtu otsust (II kd, tl 209–

214), sest see on toimikus juba olemas.

14.3. Väljavõttega e-kinnistusraamatust (II kd, tl 205) on tõendatud, et kostjal I puuduvad

kinnisasjad. Väljavõttega Transpordiameti portaalist (II kd, II kd, tl 202) on tõendatud, et

kostjale I kuulub haagis, mis on esmaselt registreeritud 1989. aastal ja selle registrikanne on

ajutiselt peatatud. Tõendist nähtub, et haagis on arestitud 04.10.2013 kohtutäituri Elin Vilippuse

ja 14.02.2014 kohtutäitur Hille Kudu poolt. Väljavõttelt täitemenetluse registrist (II kd, tl 203-

204) nähtub, et kostja I suhtes on algatatud ajavahemikul 21.06.2013–31.01.2014 kolm

täitemenetlust tsiviilasjas nr 2-12-27855 tehtud kohtulahendi täitmiseks kokku 36 645,07 euro

ulatuses, kuid täitemenetluses esitatud nõuded on täitmata. Väljavõttest töötamise registrist (II

kd, tl 206) nähtub, et kostja I ei tööta. Kohtutäituri kirjast hagejale (II kd, tl 207) nähtub, et

kohtutäitur on siinses asjas kostja I suhtes tehtud lahendist tuleneva nõude täitmiseks palunud

hagejal esmalt lasta parandada viga Harju Maakohtu lahendi resolutsioonis.

14.4. Tõenditest saab järeldada nende koosmõjus, et kostjal I puudub registritesse kantud

koormatistest vaba vara, puuduvad andmed tema töötamise kohta ja tema suhtes ei ole

õnnestunud varasema kohtulahendi alusel algatatud täitemenetlustes nõudeid täita juba alates

2013. aastast. Nimetatust saab teha kokkuvõttes järelduse, et hageja nõue kostja I vastu on

väärtusetu ja tuleb kostja II vastu rahuldada. Maakohus leidis õigesti, et kostjalt II tuleb välja

mõista kahjuhüvitis 265 000 eurot hageja kasuks.

IV

15. Ringkonnakohus mõistab kostjalt II välja viivise ajavahemiku 12.12.2023–23.05.2025 eest

põhivõlalt 265 000 eurot arvestatud viivise 46 110,55 eurot kohtulahendi tegemise kuupäeva

23.05.2025 seisuga ja edasiulatuva viivise alates 24.05.2025 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.

16. Ringkonnakohus selgitas hagejale kohtuotsuse täitmise korra taotluse esitamise võimalust

TsMS § 445 lg 1 alusel kostja II asendusvastutuse korral. Hagejal oli võimalus taotleda kostja II

vastu esitatud nõudes täitemenetluse alustamise sõltuvusse seadmist sellest, kas täitedokumenti

on õnnestunud täita kostja I suhtes ja täitmine kostja I suhtes on ebaõnnestunud. Nimetatule

vastuseks esitas hageja ringkonnakohtule kohtuotsuse täitmise korra taotluse, mille palub

kindlaks määrata vastupidist korda, st alustada täitmist kostjast II. Nimetatud taotlust ei saa

ringkonnakohus rahuldada, kuna selleks puudub seaduslik alus.

17. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuna tegemist ei olnud

solidaarkostjatega, tuleb muuta menetluskulud jaotust nimetatud osas. Maakohtu otsusele ei ole

kaevatud osas, millega maakohus jaotas menetluskulud hageja ja kostja I vahelises vaidluses,

jättes need 80% ulatuses kostja I kanda. Kostja II vastu kuulus hagi rahuldamisele 80% ulatuses.

9(10)

Seega jäävad hageja menetluskulud maakohtus kostja I vastu esitatud hagis 80% ulatuses kostja I

kanda ja kostja II vastu esitatud hagis 80% ulatuses kostja II kanda ning kummagi kostja

menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Apellatsiooniastme menetluskulud

jäävad täies ulatuses kostja II kanda (TsMS § 171 lg 1).

18. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lg-s 2 sätestatud korras.

19. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

20. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)