4-11-4593/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-11-4593

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 05. detsembril 2011.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-11-4593

Kohtunik

Julia Vernikova

Menetlustoiming Ljudmilla Losseva poolt Tallinna Linnavalitsuse linna õigusdirektori linnasekretäri ülesannetes Priit L 14.11.2011 määrusele esitatud kaebuse lahendamine

RESOLUTSIOON

Jätta Ljudmilla Losseva kaebus rahuldamata.

Määruse koopia saata kohtuvälisele menetlejale ja kaebuse esitanud isikule.

Määrus ei kuulu VTMS § 191 p 12 alusel edasikaebamisele.

Asjaolud ja kaebuse sisu

06.04.2011 fikseeris Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti parkimiskontrolli osakonna inspektor Hillar Sarapuu, et sõiduk Mazda registreerimismärgiga XXX oli pargitud Tallinnas Vana-Kalamaja 9 a juures täielikult kõnniteel, kus liikluskorraldusvahendiga ei olnud parkimine lubatud, rikkudes sellega liikluseeskirja § 143 p 3 ja § 152 p 1 sätestatud nõudeid.

07.04.2011 määras Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti parkimiskontrolli osakonna inspektor Krista Toim mootorsõiduki vastutavale isikule, s.o Ljudmilla Lossevale VTMS § 541 lg 1 p 2 ja LS § 7466 p 2 alusel hoiatustrahvi summas 20 eurot.

01.09.2011 esitas Ljudmilla Losseva kohtuvälise menetleja juhile kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale, milles avaldas, et temale ei ole trahviteadet kätte toimetatud ning ta sai trahviteate kätte esmakordselt 26.08.2011, mil pöördus isiklikult Tallinna Munitsipaalpolitsei ametniku poole.

2 26.09.2011 tegi Harju Maakohus määruse VTMS § 79 lg 3 p 2,3 korras, millega rahuldas Ljudmilla Losseva kaebuse, tühistas Tallinna Linnavalitsuse linnasekretäri Toomas Sepa määruse, luges trahviteate nr 019519 mittejõustunuks ja kohtutäiturile sundtäitmiseks saatmise ebaseaduslikuks. Samas määrusega luges kohus Ljudmilla Losseva poolt trahviteate kättesaamise kuupäevaks 26.08.2011 ning kohustas võtma nimetatud kuupäeva aluseks trahviteatele kaebuse esitamise tähtaja arvestamisel.

06.10.2011 esitas Ljudmilla Losseva kaebuse kohtuvälisele menetlejale kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviteatele nr 019519, milles palus menetlust uuendada kiirvõi üldmenetluse korras.

24.10.2011 tegi Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti parkimiskontrolli osakonna vaneminspektor Inga P määruse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata. Kohtuväline menetleja põhjendas kaebuse läbi vaatamata jätmist asjaoluga, et kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi ei saa vaidlustada mistahes alusel. Hoiatustrahvi saab sõiduki omanik või vastutav kasutaja vaidlustada üksnes VTMS § 545 nimetatud kolmel seaduslikul alusel, s.o väitega, et mootorsõidukit kasutas teine isik (lg 3), kinnitusega, et enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävitamisest või juhul, kui on esitatud tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta (lg 4). Ljudmilla Losseva ei nõustunud kohtuvälise menetleja Inga P ’i määrusega ning tegi 08.11.2011 kaebuse kohtuvälise menetleja juhile. Oma kaebuses palus L.Losseva uuendada trahviteate nr 019519 esemeks olnud väärteomenetlus üldvõi kiirmenetluse korras VTMS § 545 lg 1 ja § 546 lg 6 alusel; taandada kohtuvälise menetleja ametnik Inga P väärteoasja menetlemisest; tunnistada kaebaja õiguste rikkumist vaidlustatud määruse edastamisel krüpteerimata kujul ekirja teel.

14.11.2011 tegi Tallinna Linnavalitsuse linna õigusdirektor linnasekretäri ülesannetes Priit L määruse, millega jättis Ljudmilla Losseva kaebuse rahuldamata. Määruse motiivide kohaselt nõustus kohtuvälise menetleja juht seisukohaga, et kirjalikus hoiatamismenetluses saab hoiatustrahvi vaidlustada üksnes VTMS § 545 lõigetes 3 kuni 6 toodud alustel. Seejärel osundatakse määruses asjaolule, et väärteo toimepanemine on tõendatud. Seda kinnitavad kohtuvälise menetleja poolt tehtud fotod, kust on tuvastatav, et mootorsõiduk Mazda registreerimismärgiga XXX oli pargitud 06.aprillil 2011 kell 14.07 XXXhoone juures täielikult kõnniteele, kus liikluskorraldusvahendiga ei ole selline parkimise viis lubatud. Rikkumise toimepanemise ajal kehtinud Liikluseeskirja § 143 p 3 kohaselt lubatakse parkida osaliselt või täielikult kõnniteele, kus seda näitab vastav liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale seal vabaks vähemalt 1,5 m laiuse käiguriba. Liikluseeskirja § 152 p 1 kohaselt ei tohtinud parkida kohas, kus liikluskorraldusvahend seda ei luba ega kohas, kus ei tohi peatuda. Kaebaja väidab trahviteate vaidlustamisel, et mootorsõidukit Mazda kasutas väärteo toimepanemise ajal teine isik, kuid kaebaja keeldub sõidukit kasutanud isiku andmete avalikustamisest, tuginedes PS §-le 22. Kohtuvälise menetleja juhi määruses viidatakse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile 3-4-1-4-01, kus jõuti järeldusele, et parkimiskorra rikkumine on spetsiifiline õiguserikkumine, mille menetlemine toimub lihtsustatud korras, selle õiguserikkumise iseloom teeb raskeks ka parkimiskorra rikkuja väljaselgitamise. Sellest lähtuvalt sedastatakse parkimiskorra rikkumise asjades õiguserikkuja sõiduki registrinumbri järgi ja kui sõiduki parkinud isikut kindlaks ei tehta, presümeeritakse,

3 et rikkumise pani toime isik, kelle nimele on sõiduk registreeritud. Kolleegium leidis, et kuigi üldjuhul on tõendamiskohustus õiguserikkumist väitval asutusel või ametiisikul, on selline kõrvalekaldumine tõendamiskohustuse põhimõttest õigustatud õiguserikkumise iseloomu ja rikkumiste suure hulga tõttu. Samuti leidis kohtuvälise menetleja juht oma määruses, et kaebaja taotlus menetluse uuendamiseks üldvõi kiirmenetluse korras ei ole asjakohane. Seda põhjusel, et vastavalt VTMS § 546 lg 6 sätestatule uuendab kohtuväline menetleja väärteomenetluse kiirvõi üldmenetluse korras üksnes juhul, kui mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik vaidlustab trahviteate. Kuivõrd antud juhul keeldub kaebaja väärteo tegelikult toime pannud isikut nimetamast, siis puudub ka alus väärteomenetluse uuendamiseks. Nendel asjaoludel pole mingil viisil tõendatud kaebaja väide, et mootorsõidukit kasutas teine isik ning täitmata on VTMS § 545 lõigete 3 kuni 6 kohaldamise eeldused. Samuti asus kohtuvälise menetleja juht seisukohale, et ei ole tuvastatud menetlusnormide rikkumist, mis tooks kaasa kohtuvälise menetleja 24.10.2011 määruse tühistamise. Asjaolu, et L.Lossevale edastati Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 24.10.2011 määrus elektrooniliselt ilma kohtuvälise menetleja ametniku allkirjata, ei ole niivõrd oluline menetlusviga, mis võiks kaasa tuua määruse tühistamise.

28.11.2011 esitas Ljudmilla Losseva kohtule kaebuse kohtuvälise menetleja juhi määrusele. Kaebuses vaidlustab L.Losseva mõlemad määrused, s.o nii kohtuvälise menetleja Inga P’i, kui ka kohtuvälise menetleja juhi Priit L määruse. Seoses esimese määrusega toob kaebaja samad põhjendused, millised on ta teatanud kohtuvälise menetleja juhile esitatud kaebuses. Seoses Priit L poolt tehtud määrusega märgib Ljudmilla Losseva järgmist. Kohtuvälise menetleja juht oleks pidanud nõustuma kaebajaga selles, et väärteomenetlus tuleb uuendada kiirvõi üldmenetluse korras, kuivõrd kaebuse esitamise korral trahviteade ei jõustu ning kaebaja poolt väärteo tegelikult toime pannud isiku andmete nimetamisest keeldumine ei saa olla kaebuse läbivaatamata jätmise põhjuseks. Veel märgib kaebaja, et kohtuvälise menetleja juht, püüdes õigustada kaebaja põhiõiguste riivamist, viitas alusetult Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendile, mis tehti 22.02.2001.a seadusesätte kohta, mis ei kehti alates 01.09.2002.aastast. Sellega on kohtuvälise menetleja juht näidanud enda ilmselget ebapädevust ning eksis süüteomenetluse ühe baaspõhimõtte vastu, kuna KrMS § 2 p 4 kohaselt on Riigikohtu lahendid õigusallikaks seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, haldusõiguserikkumise seadustiku puhul aga on tegemist kehtivuse kaotanud seadusega. Kaebaja leiab, et kohtuvälise menetleja juht jättis põhjendamatult lahendamata ametniku Inga P’i suhtes esitatud taandamise taotluse ja tegi sama vea, leides, et väärtegu on toime pandud kaebaja poolt. Kaebaja on seisukohal, et VTMS § 545 lg 3 sätestatud nõue, et mootorsõiduki eest vastutav isik peab juhul, kui ta vaidlustab trahviteate põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik, märkima kaebuses trahviteates märgitud ajal mootorsõidukit kasutanud isiku eesja perekonnanime ja elukoha aadressi, on vastuolus PS §-ga 22, kuna nimetatud säte kohustab isikut süüdistama ennast või oma lähedasi. Kuna väärteomenetluse uuendamine on kohtuvälise menetleja juhi seisukohalt seotud VTMS § 545 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmisega, siis riivatakse ka kaebaja PS §-s 15 sätestatud õigust nõuda kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist.

4 Lõppkokkuvõtteks taotleb Ljudmilla Losseva: tunnistada kohtuvälise menetleja ametniku Inga P’i 24.10.2011 määrus õigustühiseks; tunnistada VTMS § 545 lg 3 antud asjas asjakohatuks ja põhiseadusevastaseks osas, milles see kohustab trahviteate adressaati süüdistama ennast või oma lähedasi; tühistada vaidlustatud määrused täies ulatuses; uuendada trahviteate nr 019519 esemeks olnud väärteomenetlus üldvõi kiirmenetluse korras VTMS § 545 lg 1 ja § 546 lg 6 alusel; taandada kohtuvälise menetleja ametnik Inga P väärteoasja menetlemisest; tunnistada kaebaja õiguste rikkumist.

Kohtumääruse põhjendused.

Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et VTMS § 545 lg 1 alusel ei ole väärteomenetluse uuendamine võimalik, kuna nimetatud seadusesäte seda ette ei näe. Väärteomenetluse uuendamise tingimusi ja põhjusi reguleerib VTMS § 546 lg 6, mis näeb ette väärteomenetluse uuendamise põhjuseks ainsa alusena asjaolu, et väärteomenetluse uuendamisele eelneb trahviteate vaidlustamine mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isiku poolt. Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja juhi seisukohaga ning märgib, et seni, kuni arutatav seadusesäte ei ole kehtetuks tunnistatud, kuulub see tingimusteta täitmisele, mistõttu väärteomenetluse uuendamine vaadeldava probleemi valguses ei ole võimalik mis tahes muudel alustel. Ka on kaebaja ilmselt sellega nõus, kuivõrd ei taotlenud ta VTMS § 546 lg 6 põhiseadusele mittevastavaks tunnistamist.

Sellest lähtuvalt käsitleb kohus järgnevalt kaebaja põhjendusi, mis puudutavad tema kui mootorsõiduki eest vastutava isiku kohustust teatada mootorsõidukit tegelikult kasutanud isiku andmeid. Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et mootorsõidukit tegelikult kasutanud isiku andmete avalikustamine ei ole tema kohustus. VTMS § 545 lg 1 annab mootorsõiduki eest vastutavale isikule õiguse vaidlustada hoiatustrahvi muuhulgas põhjusel (VTMS § 545 lg 3), et mootorsõidukit kasutas teine isik. Seega on kaebajal kui mootorsõiduki eest vastutaval isikul (seda ei ole ta ühtegi korda vaidlustanudki) trahviteate nr 019 519 kättesaamisel kolm võimalust: ta nõustub parkimiskorra rikkumisega enda poolt; ta ei nõustu trahviteates märgitud asjaoludega põhjusel, et ta ei ole parkimiskorda rikkunud ning kolmandaks, vaidlustab kaebaja trahviteate põhjusel, et parkimiskorda rikkus teine isik, kes kasutas tema nimele registreeritud sõidukit. Antud juhul on kaebaja vaidlustanud trahviteate põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik.

Sellest kohus järeldab, et 1) kaebaja nõustub trahviteates märgitud asjaoludega, eelkõige sellega, et mootorsõiduk pargiti rikkumise toimepanemise ajal kehtinud liikluseeskirja § 143 p 3 ja § 152 p 1 nõudeid rikkudes ja 2) kaebaja on otsustanud vaidlustada trahviteate põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik. Seega on väär kaebaja väide nagu sunnitaks teda süüdistama oma lähedasi, kuna ta on ise taolise asjaolu avaldanud kohtuvälisele menetlejale.

Puutuvalt kaebaja väitesse nagu oleks VTMS § 545 lg 3 vastuolus PS §- ga 22 peab kohus vajalikuks märkida järgmist.

5 Mootorsõiduki eest vastutavaks isikuks on liiklusseaduse mõistes sõiduki omanik ja sõiduki vastutav kasutaja. Mootorsõiduki eest vastutav isik peab tagama enda kasutuses oleva mootorsõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. Kohustus tagada mootorsõiduki õiguspärane kasutamine tähendab ka omaniku õigust ja kohustust otsustada, kellele ta oma mootorsõidukit kasutada annab. Seega on tema kohustus hea seista selle eest, kuidas ja millal teised isikud tema mootorsõidukit kasutavad, millest tulenevalt peab ta omama ka teavet mootorsõidukit kasutanud teiste isikute kohta.

Nii rikkumise toimepanemise ajal, kui ka käesoleval ajal kehtiv liiklusseadus näeb ette sõiduki eest vastutava isiku kohustused. Nimelt kehtiva LS § 72 lg 2 sätestab, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostajale või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) Mootorsõidukit kasutanud isiku eesja perekonnanimi; 2) Mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) Mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) Mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number.

LS § 193 kohaselt teostab liiklusjärelevalvet peatumise ja parkimise nõuete üle kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil vallavõi linnavalitsus.

Veelgi enam, LS § 261 lg 1 sätestab mootorsõiduki omaniku või vastutava kasutaja vastutuse LS § 72 lg 2 sätestatud kohustuse mittetäitmise eest, mille eest on võimalik karistada rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Seega on VTMS § 545 lg 3 sõnastus kooskõlas ka teiste Eesti Vabariigis kehtivate seadusega ning üksnes kordab ja kinnitab mootorsõiduki eest vastutava isiku liiklusohutuse nõuete täitmise vajadusest tulenevaid kohustusi.

Sellest lähtuvalt leiab kohus, et VTMS § 545 lg 3 ei ole vastuolus PS §-ga 22. Kohus ei nõustu kaebaja VTMS § 545 lg 3 käsitlusega lisaks eelpool toodule ka põhjusel, et kaebaja loogika järgi tuleks KarS § 57 p-s 3 karistust kergendava asjaoluna nimetatud süü ülestunnistamisele ilmumine ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine samuti tunnistada Põhiseadusele mittevastavaks. Kohus märgib, et arutataval puhul on tegemist pigem olukorraga, kus isik, keda süüdistatakse süüteo toimepanemises, asus ennast kaitsma. Siinkohal aga peab kohus vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt mitmetes lahendites korduvalt väljendatud seisukohaga, et juhul, kui isik (olgu ta süüdistatav või menetlusalune isik) otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (3- 1-1-112-99; 3-1-1-104-05; 3-1-1-85-07).

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole alust trahviteate nr 019519 esemeks olnud väärteomenetluse uuendamiseks üldvõi kiirmenetluse korras ning puuduvad ka alused VTMS § 545 lg 3 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.

Mis puudutab kohtuvälise menetleja ametniku Inga P´i taandamist väärteoasja menetlemisest, on kohus seisukohal, et kaebaja taoline taotlus on asjakohatu.

6

Kohtule jääb arusaamatuks millises osas on kohtuväline menetleja ametnik ette meelestatud. Esitatud materjalidest nähtuvalt kohaldati kirjalik hoiatamismenetlus, mille käigus määras kohtuväline menetleja hoiatustrahvi mootorsõiduki eest vastutavale isikule. VTMS § 541 lg 6 kohaselt lõpetab kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamine väärteomenetluse. Ka kaebaja ise, taotledes väärteomenetluse uuendamist, ilmselt möönab, et väärteoasja ei menetleta. Seega ei toimu käesoleval ajal väärteo mingit menetlemist, mille raames oleks võinud kohtuväline menetleja midagi ette otsustada.

Kohus märgib, et kohtuvälise menetleja juht jättis L.Losseva kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale rahuldamata, mitte aga läbi vaatamata. Sellest lähtuvalt on väär kaebaja väide, et kuna trahviteate peale esitatud kaebus jäeti läbi vaatamata, samas ei ole kirjalikus hoiatamismenetluses trahviteate vaidlustamine kohtus võimalik, siis on riivatud tema PS §-s 15 sätestatud õigus. Kohus juhib veelkord kaebaja tähelepanu asjaolule, et trahviteate vaidlustamine on ette nähtud VTMS § 541, ta on oma õiguse realiseerinud, esitades kaebused nii kohtuvälise menetleja juhile, kui ka kohtule ning ainuüksi asjaolu, et tema kaebused jäeti rahuldamata, ei pruugi tähendada PS § 15 sätestatud isiku õiguse riivamist.

Kohus juhindub VTMS §-st 79.

Kohtunik