4-25-1721/10 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

4-25-1721

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. mai 2025, Narva kohtumaja

Väärteoasja number

4-25-1721 (233025001330)

Kohtunik

Mari-Liis Avikson

Kohtuistungi sekretär

Marju Palm

Tõlk

Svetlana Hamaza

Väärteoasi

S.F-i väärteoasi nr 233025001330

karistusseadustiku (KarS) § 278 lg 1 järgi

Menetlusalune isik

S.F

isikukood XXX; elukoht XXX; XXX; töökoht

puudub; kehtivaid kriminaalkaristusi 2 ja väärteokaristusi 3;

kinni peetud alates 02.05.2025 kell 00:05

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood 70008747; Pärnu

mnt 139, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond) Ida

prefektuuri Narva politseijaoskond, asukoht Vahtra 3,

Narva

Kohtuistungil osalenud isikud

–

menetlusalune isik

S.F

kohtuvälise menetleja esindaja

Olga Timukova

–

tunnistaja

D R

-

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi VTMS) §-st 107 lg 1 p-st 1 ja §-dest 108-109,

§ 111 kohtunik otsustas:

Tunnistada S.F süüdi 01.05.2025 politseile teadvalt vale väljakutse

põhjustamises, s. o KarS § 278 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemises. Mõista S.F-ile

karistuseks 6 (kuus) päeva aresti.

Vabastada S.F kohtusaalis.

VTMS § 205 lg 2 alusel teatab maakohus S.F-ile kirjaliku teatisega, mis ajaks

ja millisesse arestimajja ta peab karistuse kandmiseks ilmuma.

VTMS § 205 lg 3 alusel lugeda aresti kandmise alguseks süüdlase S.F-i

arestimajja saabumise aeg.

VTMS § 205 lg 4 alusel kui süüdlane S.F ei ilmu määratud ajaks aresti

kandmisele arestimajja, teatab arestimaja sellest Viru Maakohtu Narva kohtumajale (1.

Mai tn. 2, Narva) ja kohus teeb määruse süüdlase sundtoomise kohta arestimajja.

VTMS § 199 lg 3 ja 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub ja

pööratakse täitmisele selle tegemisest.

Kohtuotsus märkega selle jõustumise kuupäeva kohta saata teadmiseks Politsei- ja

Piirivalveameti Ida Prefektuurile.

Edasikaebamise kord

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama

Viru Maakohtule Narva kohtumaja kaudu 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest, s. o hiljemalt 09.05.2025. Kui ettenähtud tähtajaks ei teatata soovist kasutada

apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. Apellatsiooniõiguse

kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav hiljemalt alates 23. maist 2025.

Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul tervikotsuse

teatavakstegemisest arvates.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

I Menetluse käik

1. Väärteoprotokollis AB1668061 (tl 3) oleva väärteo kirjelduse kohaselt tegi S.F

politseile vale väljakutse, mis seisnes selles, et isik helistas hädaabinumbrile 112

telefoninumbrilt XXX ning teatas, et aadressil Haigla ühistranspordi bussipeatus, Narva linn,

toimub kaklus 8 isiku vahel, ühel isikul on relv kaasas. Kuid peale politsei väljasõitu selgus,

et kohapeal kedagi ei olnud ning tegelikult politsei abi ei olnud vaja. Seega pani

menetlusalune isik toime väärteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 278 lg 1 järgi.

2. Vastavalt isiku kinnipidamise protokollile (tl 4 pöördel) peeti S.F kinni

02.05.2025 kell 00:05 VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel.

3. Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuur edastas väärteoasja kohtusse karistuse

määramiseks koostades 02.05.2025 kohtualluvusse saatmise määruse (tl 2).

4. Kohus kuulas 02.05.2025 toimunud kohtuistungil üle menetlusaluse isiku ning

tunnistaja D R (tl 17-21) ja avaldas järgmised dokumentaalsed tõendid: väärteoprotokolli (tl

3), isiku kinnipidamise protokolli (tl 4 pöördel), VTMS §-st 19 tulenevate õiguste ja

kohustuste tutvustamise kinnituslehe (tl 4), menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli (tl 5 -

5 pöördel), isikusamasuse tuvastamise protokolli (tl 6) ja karistusregistri õiendi (tl 7-9).

5. Kohtus ei olnud vaidlust tõendite lubatavuse üle. Samas avaldas S.F , et

ta ei tunnista ennast süüdi selle väärteo toimepanemises. Ta soovis inimestele osutada abi.

Asi oli tema ütluste kohaselt selles, et seal peatuses olid inimesed, kelle kuuldes ta helistas, et

osutada neile abi ja politsei välja kutsuda, kuid nemad põgenesid juba ära. Ta tunneb ennast

mitte süüdiolevana.

II Kohtu põhjendused

6. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on

õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

7. Kohus, uurinud vahetult asjas kogutud tõendeid ja hinnanud neid siseveendumuse

kohaselt kogumis, on seisukohal, et S.F pani toime väärteo, mis on

kvalifitseeritav KarS § 278 lg 1 järgi ning teda tuleb selle eest karistada.

Väärteokoosseis: objektiivne koosseis

8. KarS § 278 lg 1 näeb ette vastutuse päästeameti, politsei, kiirabi või muude eritalituste

teadvalt vale väljakutse või väljasõidu põhjustamise eest.

9. Väärteoprotokollist nähtuvalt (tl 3) tegi S.F politseile vale väljakutse

01.05.2025 kell 23:45, mis seisnes selles, et ta helistas hädaabinumbrile 112 telefoninumbrilt

XXX ning teatas, et aadressil Haigla ühistranspordi bussipeatus, Narva linn, toimub kaklus 8

isiku vahel, ühel isikul on relv kaasas. Kuid peale politsei väljasõitu selgus, et kohapeal

kedagi ei olnud ning tegelikult politsei abi ei olnud vaja.

10. Seda, et S.F on isikuks, kes tegi vale väljakutse väärteoprotokollis

toodud ajal ja kohas, mis põhjustas politseipatrulli väljasõidu, kinnitavad eelkõige tunnistaja

D R

(tl 18-19) kohtuistungil antud ütlused, mille tegelikkusele vastavuses kohtul alust

kahelda ei ole ja mis kirjeldavad ekipaaži tegevust pärast aadressile Haigla 4 jõudmist.

Nimelt avaldas tunnistaja järgmist: „Haigla tn 4 maja trepikoja juures viibis S.F, kes

vastas, et kõndis koju ja midagi ei näinud. Eitas politseisse helistamist, põhjendades sellega,

et tal pole isegi telefoni kaasas. Samas kui isik vaadati üle, siis leiti telefon, mille aku oli

eemaldatud. Ühendati telefon koos akuga, telefon läks tööle ning kõnelogis avastasime, et

tehtud kutsed numbrile 112 ja oli vastuvõetud kõned just operatiivteabekeskusest. Kasutades

oma töötelefoni helistasin numbrile, millelt oli tehtud kutse numbrile 112 ning see telefon,

mida hoidsime käes, hakkas helisema“. Kohtul puudub alus kahelda eeltoodud tunnistaja

ütluste tegelikkusele vastavuses, kuna kohtule ei ole teada asjaolusid, mis viitaksid sellele, et

ütlused ei vasta tegelikkusele. Seda, et S.F viibis väärteoprotokollis nimetatud

ajal ja kohas ja oli väärteoprotokollis toodud ajal kinnipeetud tõendavad nii isiku

kinnipidamise protokoll (tl 4 pöördel), millest nähtub, et S.F oli kinnipeetud

02.05.2025 kell 00.05 aadressil Haigla 4, Narva kui ka isikusamasuse tuvastamise protokoll

(tl 6), millest nähtub, et 02.05.2025 kell 00.05 aadressil Haigla 4, Narva tuvastatud isikuks on

S.F.

11. Eeltoodud tõendite pinnalt on põhjendatud järeldada, et tegelikult S.F-i

poolt kirjeldatud kaklust ei toimunud ning ta tegi eritalitusele valve väljakutse. Kohtuistungil

tunnistajana ülekuulatud D R (tl 18-19) kinnitas seda, et Haigla tänavale 01.05.2025 umbes

kella 12:00 paiku õhtul oli väljakutse, mille sisuks oli see, et toimub kaklus, kus osaleb

vähemalt kaheksa inimest. Vaatamata katsetele tuvastada kakluse toimumist ning selles

osalejaid, ei õnnestunud patrullekipaažidel seda teha. Nii nähtub tunnistaja ütlustest, et

reageerides väljakutsele kontrollis ekipaaž põhjalikult väidetava sündmuskoha ümbrust.

Operatiivteabekeskusest öeldi, et teataja ütles, et isikud läksid laiali ja liikusid mööda hoove

Haigla tn 4 juures. Ekipaaži poolt oli juba eeltoodud kohta kontrollitud ja ekipaaž seal kedagi

ei näinud. Tunnistaja D. R kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt kui ta sai väljakutse, viibis

ta Kreenholmi juures. Seoses enda asukohaga väljakutse saamise ajal on ta välja toonud

järgneva: „Need on väga lähedal omavahel - Kreenholmi manufaktuur ja Haigla tänav.

Kiirelt liikusin sündmuskohale - Haigla tänavale - ja kaugelt märkasin kolme isikut

kõndimas… Sõitsime mööda paralleelselt olevaid tänavaid. Kontrollisime samuti ka hoove.

Kedagi ei avastanud. Peale kolme naisterahvast ühtegi liikuvat inimest seal ei avastanud….

Peale seda, kui me kontrollisime ümbruskonda, me saime kokku (

), et jagada

teise ekipaažiga

omavahel informatsiooni ning nende poolt informatsioon, et nad kedagi ei näinud. Tunnistaja

sõnade kohaselt Haigla 4 aadressil viibiv S.F ütles, et üks noor läks mööda

Narva Haigla tänavat Kreenholmi tänava suunas ja veel üks nooruk läks kas Kalda või Joala

tänava suunas ja oli just see tänav, mille kaudu tulime väljakutsele sinna tänavale. Seega,

arvestades sündmuskohale jõudmise kiirust ning olustikku, on kohtu hinnangul välistatud see,

et kaks patrullekipaaži ei oleks märganud selles ümbruskonnas liikuvaid inimesi juhul, kui

nad seal oleks olnud.

12. Kohtuistungil S.F ei tunnistanud ennast süüdi selles, et ta pani toime

talle ette heidetava väärteo. Tema ütluste kohaselt ta istus pingil ning nägi palju poisse. Kui

nad hakkasid vaidlema bussipeatuses, siis hakkasid üksteist lükkama. S.F-i

ütluste kohaselt sekkus ta sellesse ja ütles, et poisid, siin on avalik koht, ei pea siin kaklema.

Hoiatas neid kohe algusest peale, et hakkab politseid välja kutsuma. Need noored solvasid

teda selletõttu, nad olid ebaadekvaatsed mingil moel. Hakkasid teda halvustavalt erinevalt

nimetama ja siis kui ta kutsus politsei välja, siis nad jooksid laiali igale poole. Üks Haigla tn

suunas, teine mujale. Ühesõnaga kohe jooksid sealt ära. Kui patrull jõudis kohale, siis S.F

tema sõnade kohaselt oli kohapeal, ei läinud ära, ootas. 6 või 7 minutiga jõudsid

nad kohale. Ühele politseinikule ütles, kuhu kohta või mis suunas hakkas jooksma üks

noorukitest ja siis teisele politseinikule, mis suunas teine nooruk. 01.05.2025 S.F

jõi ainult ära pool liitrit õlut ja need poisid tahtsid temalt seda pudelit endale võtta,

kuid tema ei andnud neile. Tunnistajat D. R nägi esimest korda aadressil Haigla 4,

sündmuskohal temaga ei vestelnud. Sama avaldas isik, et ta on valmis kandma karistust.

Kuigi tahaks mõnda aega selleks, et ta võiks kodus olevat kassi toita ja võtmed anda isikule,

kes nõustuks kassi eest hoolitsema.

13. Kohtu hinnangul ei ole S.F-i ütlused valdavas osas usaldusväärsed ega

haaku teise väärteoasjas kogutud tõenditega, mille tegelikkusele vastavuses kohtul alust

kahelda ei ole.

14. Sellele, et S.F-i ütlused ei vasta tegelikkusele viitab ka see, et tunnistaja

D. R ütluste kohaselt, mille usaldusväärsuses kohtul puudub alus kahelda, esmakohtumisel

politseiametnikuga ta üldse eitas seda, et nägi kaklust pealt. Nii tõi ta esialgselt välja, et tema

kõndis koju ning midagi ei näinud (tl 18 pöördel). Vestluse jooksul aga tema seisukoht muutus

ning ta tunnistas hädanumbrile helistamist ning seda, et kakluses osales 8 inimest. Samas

kirjeldas ta ainult kahe nooruki väidetavat liikumisteed ja selgusetuks jäi seega, kuhu kadusid

ülejäänud väidetavas kakluses osalejad. Nii ei täpsustanud ta eeltoodut ei politseiametnikuga

vestluses ega ka kohtuistungil ülekuulamisel. Nimetatu omakorda annab aluse kahelda tema

ütluste usaldusväärsuses. Samuti annab aluse asuda seisukohale, et tema ütlused ei vasta

tegelikkusele see, et ei sündmuskohal ega ka hiljem ülekuulamisel ei avaldanud ta kordagi

seda, et ka teda rünnati väidetava kakluse jooksul. Kohtuistungil avaldas ta aga järgnevat:

„Ütlesin kõik ära ja nägin, kuidas need noorukid hakkasid jooksma Haigla suunas ja üle aia

ka hüppasid ja jooksid edasi. Üks nendest lõi minule vastu külge. Mul on siin sinikas. Ma

võiks teile ette näidata. Üks nendest lõi mind, kui ma ütlesin“. Eluliselt usutav pole see, et

füüsilise vägivalla ohvriks langenu ei avalda sündmuskohal ega ka hiljem ülekuulamisel seda,

et ka teda löödi ja seda eriti juhul, kui ta ise kutsus politsei välja.

15. Ka paneb kohut kahtlema S.F-i ütluste tõepärasuses see, et 02.05.2025

ülekuulamisel ta avaldas, et kohe tunnistas seda, et tema kutsus politsei kohale. Samas nähtub

tunnistaja D. R ütlustest, et eeltoodud helistamise tunnistamine toimus alles pärast seda, kui

talt oli leitud mobiiltelefon ning kontrolliti kõnelogi. Seega isegi vahetult pärast sündmust

toimunud ülekuulamisel moonutas S.F tegelikkust, avaldades oma tegelikkusele

mittevastava versiooni toimunust.

16. Riigikohtu asjakohase praktika kohaselt (vt Riigikohtu 24.09.2008 otsus väärteoasjas

nr

) KarS §-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu - teadvalt vale

3-1-1-50-08

väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on igasugune

optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või

ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine

spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on

tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu

põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu

(näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse

väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel. Politsei

teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist siis, kui isik teatab politseile, et toime on

pandud õigusrikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole, või esitab õigusrikkumise

asjaolusid teadlikult ebaõigesti.

17. Kohtu hinnangul eeltoodud usaldusväärsete tõenditega on tõendatud see, et S.F

pani toime eritalitusele vale väljakutse tegemise KarS §-s 278 mõttes.

Väärteoprotokollist nähtub ka see, et kaklusest teataja ehk S.F-i sõnade kohaselt

ühel kakluses osalejal oli relv kaasas. Avalikus kohas kaheksa nooruki vaheline kaklus relva

kasutamisega on ilmselgelt selline ohuolukord, mis vajab riigipoolset sekkumist, kuna selline

kaklus võib ohustada nii osalejaid kui ka pealtnägijaid. On ilmselge ka see, et arvestades

eelnimetatud ohtu, oli eritalituse väljasõit sündmuskohale prognoositav ning ka kiire. Kohtu

hinnangul tuleb nentida uuritud tõendite pinnalt, et häirekeskusesse tehtud kõne oligi

akustiliseks teadaandeks, millega taotleti eritalituse kohaletulekut seoses häda- või

ohuolukorraga.

18. Eelnevaga on vastuvaidlematult ja üheselt mõistetavalt leidnud tõendamist see, et

S.F tegevus vastab KarS § 278 lg 1 objektiivsele sisule: S.F tegi

Politsei- ja Piirivalveametile vale väljakutse, mis seisnes selles, et isik helistas

hädaabinumbrile 112 telefoninumbrilt XXX ning teatas, et aadressil Haigla ühistranspordi

bussipeatus, Narva linn, toimub kaklus 8 isiku vahel, ühel isikul on relv kaasas. Kuid peale

politsei väljasõitu selgus, et kohapeal kedagi ei olnud ning tegelikult politsei abi ei olnud vaja.

Süüteokoosseis: subjektiivne koosseis

19. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et S.F pani KarS § 278 lg

1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime tahtlikult. Nimelt on ta enda ütlustes välja

toonud, et ta ise otsustas kaklust nähes politsei välja kutsuda ning tegigi seda oma isikliku

telefoni kasutades.

20. Kohus on seisukohal, et S.F-i tegevus vastab subjektiivsest küljest otsese

tahtluse tunnustele. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda (KarS § 16 lg 3).

Tunnistaja D R ütlustega on tõendatud see, et puudus põhjus politsei kutsumiseks

menetlusaluse isiku poolt 01.05.2025 kell 23:34. Seega oli S.F teadlik, et tema

poolt kirjeldatud kaklust ei toimunud ning ta edastab hädaabinumbrile tegelikkusele

mittevastava informatsiooni. Nimetatu tähendab seda, et S.F teadis, et teostab

valet väljakutset ning möönis seda. Otsese tahtluse esinemist on võimalik põhjendada ka

modus operandi-põhimõttele toetudes. Kuritegude ja väärtegude uurimise praktikas on

kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka õigusrikkumiste toimepanijat

sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest

võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate õigusrikkumiste toimepanemise viis (nn

modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis

võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime

pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et erinevate

kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse

nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6. mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05

p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr

p 11).

3-1-1-87-09

21. Nii nähtub S.F-i kehtivatest karistusregistri andmetest., et teda on

varemgi karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest (tl 7-9). Nii on tal kolm

kehtivat väärteokaristust ja kaks nendest samalaadse väärteo toimepanemisega seoses:

22.12.2021 oli määratud rahatrahv KarS § 278 lg 1 alusel 600 eurot ning 11.03.2025 KarS §

278 lg 1 alusel arest 2 päeva. Seega on eeltoodud karistusregistri andmete alusel põhjendatud

järeldada, et eritalitusele vale väljakutse tegemine on muutunud S.F-ile

harjumuspäraseks ja kinnitab seda, et ta täitis talle etteheidetava väärteo subjektiivse

koosseisu tahtlikult.

Õigusvastasus, süü

22. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta

on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja

puudub KarS 2. peatüki 3. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.

23. S.F on süüvõimeline, s.t ta oli väärtegude toimepanemise ajal ja on ka

käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

24. Ei esine ka õigusvastasust välistavaid asjaolusid, sealhulgas hädaseisundit (KarS § 29)

ega kohustuste kollisiooni (KarS § 30). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et miski oleks

õigustanud S.F poolt talle ette heidetava väärteo toimepanemist ja seda

vaatamata sellele, et ta avaldas kohtuistungil, et üks kakleja lõi teda. Kohtuliku uurimise

tulemusena ei leidnud eelnimetatud asjaolu ega ka kakluse toimumine tõendamist, mis

kinnitab seda, et S.F on tagantjärgi otsinud põhjendusi õigustamaks

järjekordselt eritalitusele teadvalt tehtud valet väljakutset.

25. Eeltoodud põhjustel on kohus veendunud, et S.F on pannud toime

koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 278 lg 1 järgi.

Karistuse mõistmine

26. KarS § 278 lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

27.

09.05.2020 toimunud kohtuistungil palus kohtuväline menetleja karistada S.F-i

arestiga 10 päeva. Arvestades seda, et S.F-il on kodus kass, pakkus

kohtuväline menetleja määrata aresti kandmine esmaspäevaks ehk 12.05.2025. S.F

võib lahendada oma probleemi puhkepäevade jooksul ja tulla ise esmaspäeval.

Menetlusalune isik avaldas, et vajab kahte päeva, et anda korterivõtmed üle kellegile enda

lähisugulastest, kes saaks kassi toita. Samuti avaldas ta, et tunneb ennast mitte süüdiolevana.

28. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid.

29. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava

süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu

ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr

, p 9.1). Lisaks isiku

3-1-1-113-12

süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise

huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2013. a otsus asjas nr

, p

3-1-1-52-13

19). Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise

kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada

edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RK 3-1-1-99-06, p. 15.1).

30. Kohtupraktika kohaselt saab varasemaid karistusi uue karistuse mõistmisel arvestada

tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised

on seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr

, p 9).

3-1-1-70-16

S.F-ile KarS § 278 lg 1 järgi määratud karistused on kahtluseta seotud praeguse

menetluse esemeks oleva väärteoga ja neid tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta

saavutamaks karistuse eesmärgid.

31. Kuivõrd S.F ei tööta (tl 2, 3, 5, 6), siis ei ole tema suhtes võimalik

rakendada ka kergemat karistusliiki, s. o rahalist karistust. Kergemat karistusliiki ei ole S.F-i

suhtes võimalik kohaldada ka seetõttu, et 22.12.2021 määratud rahatrahv KarS §

278 lg 1 järgi ei ole teda ilmselgelt mõjutanud, kuna ta jätkas samalaadsete väärtegude

toimepanemist. Viru Maakohtu 13.03.2025 otsusega karistati teda juba ka raskemaliigilise

karistuse, s.o arestiga 2 päeva seoses samalaadse väärteo toimepanemisega. Vaatamata sellele

jätkas ta teadlikult ja tahtlikult samalaadset käitumist, mis päädis järjekordse

väärteomenetlusega ning kahe politseipatrulli põhjendamatu väljasõiduga sündmuskohale.

Seetõttu tuleb S.F-ile mõista raskemaliigiline karistus ehk arest, mis jääb

vahemikku 1-30 päeva ehk sanktsiooni keskmine oleks 15 päeva aresti.

32. KarS § 278 lg 1 kvalifikatsiooni osas mõjutavad süü suurust eelkõige vale väljakutse

sisu, s. t missuguse prioriteedina väljakutset käsitletakse, kui suurt hulka eritalitust on

eelduslik vaja väljakutsele saata ja kas väljakutse tõi kaasa ka laiema negatiivse mõju (isikute

häirimise, kahju tekkimise jne). Käesoleval juhul ilmneb telefonikõnest hädaabinumbrile, et

tegemist on olnud tõsise väljakutsega mida läks lahendama kaks politseiekipaaži. Seega ei ole

välistatud, et antud valeväljakutse tõttu jäi tegemata väljasõit tõelisest vajadusest lähtudes.

Samas ei kaasnenud väljakutsega täiendavalt inimeste häirimist (võrreldes olukorda nt

pommiähvarduse olukorraga). Järelikult väärteo asjaolude alusel ei ole S.F-i süü

väga suur. Seega jääb tema teo objektiivsete näitajate järgi süü keskmäärast allapoole. Samas

suurendab tema süüd asjaolu, et tegu pandi toime tahtlikult.

33. Kohtu hinnangul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid.

34. Saavutamaks karistuse eripreventsiooni peab kohus vajalikuks määrata S.F-ile

rangema karistusele kui Viru Maakohtu 13.03.2025 otsusega määratud 2 päeva

aresti. Kohus lähtub põhimõttest, et esmakordsel väärteo toimepanemisel annab seadusandja

võimaluse enda parandamiseks, küll aga kui isik jätkab sarnasel viisil teo toimepanemist,

peaks karistus olema juba rangem. Üksiku vähese teosüüga õigusrikkumise korral ei pruugi

tekitatud kahju ja sellest tulenev oht tunduda esialgu märkimisväärne ning ei too seega kaasa

riigipoolset reageeringut, kuid kui pannakse toime arvukalt väikese teosüüga pisikuritegusid,

on kokkuvõttes tegemist juba suure kahju ning suure ohtlikkusega, millele seadusandja ega ka

riigiasutused ei saa jätta reageerimata1.

35. Üldpreventiivseid kaalutlusi ehk õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades ei pea kohus

antud juhul vajalikuks karistada S.F-i karmimalt võrreldes selle karistuse

määraga, mis vastaks tema süü suurusele ning oleks piisav mõjutamaks isikut edaspidi

hoiduma väärtegude toimepanemisest.

36. Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et S.F-i tuleb karistada

6 päeva pikkuse arestiga.

1 K-M. Vaher. Masskuriteod: vike teos ja suur ohtlikkus. Juridica VIII/2008, lk 530

37. VTMS § 44 lg 4 kohaselt kui selgub, et isikut ei ole põhjust kinni pidada, vabastatakse

ta viivitamata. Arvestades poolte seisukohti karistuse kandmise alguse osas pidas kohus

põhjendatuks anda S.F-ile võimaluse iseseisvalt ilmuda aresti kandmiseks

kinnipidamisarutusse. Kohus loodab, et S.F oli siiras selles, et kohene aresti

kandmisele asumine võib kaasa tuua selle, et tema kodus olev kass jääb nälja. Seega tuleb ta

vabastada VTMS § 44 lg 4 alusel kinnipidamiselt pärast kohtuotsuse kuulutamist.

38. VTMS § 205 lg 4 kohaselt kui süüdlane ei ilmu määratud ajaks aresti kandmisele

arestimajja või vanglasse, teatab arestimaja või vangla sellest aresti täitmisele pööranud

kohtule. Sel juhul teeb maakohtunik määruse süüdlase sundtoomise kohta arestimajja või

vanglasse. Kui S.F ei ilmu kinnipidamisarutusse karistuse kandmiseks tuleb

tema suhtes kohaldada sundtoomist kinnipidamisarutusse karistuse kandmisele.

39. VTMS § 199 lg 3 ja 205 lg 1 kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub ja

pööratakse täitmisele selle tegemisest.

/

/

allkirjastatud digitaalselt