3-21-2071/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2025, Tartu

Haldusasja number

3-21-2071

Haldusasi

K.P., K.H., L.T., J.J.-i, M.A. ja E.M.-i kaebus Kaitseväe

juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja nr 162 p 4

tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. detsembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaitseväe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad – K.P., K.H., L.T., J.J., M.A., E.M.

Vastustaja – Kaitsevägi

Kaasatud haldusorgan – Terviseamet

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. detsembri 2023. a otsus ning teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebajate menetluskulu nende endi kanda.

4. Jätta Kaitseväe taotlus asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 25. juuni

2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirjaga nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ p-ga 4 kohustati Kaitseväe teenistujaid esitama

Kaitseväele tõend COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimisega alustamise, vaktsineerimiskuuri

läbimise või COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta hiljemalt kahe nädala jooksul käskkirja

andmise hetkest alates.

2. K.P., K.H., L.T., J.J., M.A. ja E.M. esitasid kaebuse, milles palusid käskkirja p 4 tühistada.

Kaebuse kohaselt pole selliseks nõudeks õiguslikku alust ning see on ebaproportsionaalne.

3. Tartu Halduskohtu 8. detsembri 2023. a otsusega rahuldati kaebus ning tühistati käskkiri

vaidlustatud osas järgmistel põhjendustel.

3.1. Vaidlusalune 31. augusti 2021. a käskkiri nr 162 on kehtetuks tunnistatud Kaitseväe juhataja

14. märtsi 2022. a käskkirjaga nr 446, millega kinnitati uus töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs ja tegevuskava. Kuna vaidlusalune käskkiri tunnistati kehtetuks edasiulatuvalt ja et

vaktsineerimisnõude mittetäitmisele tugineti ka isikute teenistusest vabastamisel, on

vaidlusalusel käskkirja punktil jätkuvalt mõju kaebajate õigustele ja tühistamisnõue ei ole

muutunud lubamatuks.

3.2. Kuigi vaidlusaluses käskkirja punktis kehtestatud nõuet ei saa pidada otseseks

vaktsineerimiskohustuseks, on see mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega.

3.3. Vaktsineerimisnõue ei ole tühine ega keelatud käsk kaitseväe korralduse seaduse (KKS) §

33 lg 1 p 2 ja 3 ning § 34 lg 1 p 1 ja 4 mõttes. Vaktsineerimisnõue ei ole teenistuskohustuse

täitmiseks antav käsk, vaid teenistujatele ja töötajatele kehtestatud täiendav tervisenõue.

3.5. Seoses vaktsineerimiskohustuse õigusliku alusega leidis kohus, et intensiivset

vaktsineerimiskohustust Kaitseväes, millega sekkutakse inimese kehalisse puutumatusse ning

riivatakse seeläbi isiku õigust tervise kaitsele ning tegevusala, elukutse või töökoha valimise

vabadust, ei saa kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 alusel halduse

siseaktiga, kuna vaktsineerimiskohustuse seadmise tingimused ja õigus ei ole seaduse või selle

alusel antud määrusega selgesõnaliselt ette nähtud. TTOS-s (eelkõige §-des 13-14) kehtestatud

nõuete puhul on tegemist üldiste töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate normidega, millest ei

tulene Kaitseväe teenistujatele ja töötajatele kohustust end vaktsineerida. Samuti ei ole TTOS-i

normides sätestatud tööandjale õigust kehtestada vaktsineerimiskohustust ega välja toodud

tingimusi, millal sellise kohustuse seadmine üldse lubatav on. TTOS § 13 lg 2 kohaselt on

tööandjal õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja

tööohutuse nõudeid. Kohtu hinnangul on eelkõige mõeldud TTOS §-s 13 sätestatud nõuetest

erinevaid nõudeid. Riigikohus on rõhutanud, et intensiivsele põhiõiguse riivele peab vastama

täpne volitusnorm, mistõttu üldiselt sõnastatud volitusnormist ei saa tuletada õiguslikku alust

väga intensiivselt põhiõigusi riivavale piirangule (RKHKo 3-19-549, p 20). TTOS § 13 lg 2 on

ilmselgelt liiga üldise sõnastusega, et selle normi alusel saaks kehtestada

vaktsineerimiskohustust. Sedavõrd üldise volituse alusel ei ole vaktsineerimiskohustuse, millega

riivatakse oluliselt isiku põhiõigusi, seadmine legitiimne ega lubatav.

3.6. Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määrusega nr 144 kehtestatud „Bioloogilistest

ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144) § 6

lg 2 p 11 sätestab, et töötajate terviseriski peab vähendama muuhulgas järgmiselt: „SARS-CoV-2

viiruse leviku korral tagada töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate

nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise,

COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise läbimist või haiguse läbipõdemist kinnitava tõendi

kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoC-2 testiga“. Selles normis on nimetatud

alternatiivsed abinõud, mis on suunatud töökeskkonna ohutumaks muutmisele. Normi sõnastus

on suunatud vaktsineerimise võimaldamisele ja soosimisele ja annab alust seisukohaks, et

vaktsineerimiskohustuse seadmine on samuti lubatav abinõu. Vaktsineerimise pakkumise

(tagamise) võimalus ei ole võrdsustatav vaktsineerimiskohustuse seadmise õigusega. Ka

nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise abinõu ei ole võrdsustatav vaktsineerimiskohustuse

seadmise õigusega.

3.7. Kuna TTOS ega määrus nr 144 ei näinud vaktsineerimiskohustuse seadmise õigust ette, ei

olnud siseaktiga võimalik vaktsineerimiskohustust Kaitseväes kehtestada. Kuna

vaktsineerimiskohustuseks polnud õiguslikku alust, on käskkiri nr 162 p 4 õigusvastane ja tuleb

tühistada.

3.8. Vaktsineerimiskohustus ei ole ka proportsionaalne meede. See ei olnud vajalik. Kuigi

vaidlustatud käskkirja andmise ajal võisid statistilised andmed viidata sellele, et vaktsineerimine

omas mõju ka haiguse leviku piiramisele, ei olnud põhjendatud sellest järeldada, et

vaktsineerimisnõude kehtestamisega vähendatakse oluliselt nakatumise riski Kaitseväes.

Vaktsineerimise puhul ei saa asuda seisukohale, et vaktsineeritud inimesed ei haigestu või ei

kanna haigust edasi. Vaktsineerimine ei välista nakkuse edasikandumist täielikult, samuti ei ole

alust väita, et nakatumise tõenäosus oleks vaktsineeritud isikul sedavõrd palju väiksem, et seda

meedet saaks käsitleda teiste nakatumist vähendavate meetmetega võrreldes märkimisväärselt

tõhusamaks. Samaväärselt vaktsineerimisega aitavad haiguse leviku tõkestamisele kaasa maski

kandmine, desinfitseerimisvahendite kasutamine ja testimine. Vastustaja esitatud materjalidest ei

viita miski sellele, et nakkuse leviku väljaselgitamiseks ja piiramiseks oleks isikute testimine (sh

kiirtestide kasutamine) vaktsineerimisega võrreldes vähemefektiivsem abinõu. Nakkusriskide

maandamise eesmärgil oli vaktsineerimisnõude kehtestamisega sama tõhus meede isikkoosseisu

pidev testimine ja isikukaitsevahendite kasutamine. Seega oli haiguse leviku tõkestamiseks

Kaitseväel piisavalt alternatiivseid abinõusid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Kaitseväe apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus

täielikult rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebajatest oli E.M.-iga ja M.A.-ga sõlmitud töölepingud, nad on pöördunud oma õiguste

kaitseks nõudega maakohtusse ja mõlemas asjas on otsused jõustunud. Nende osas ei saa

käesolevas asjas tehtav kohtulahend enam isikute õigusi kaitsta ning nende osas tuli kaebus

kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada.

4.2. Riigikohus on vaidlusaluse käskkirja p 4 osas leidnud käesolevas asjas varem, et see ei

kehtestanud otsest vaktsineerimiskohustust (arvestades koosmõju sama käskkirjaga p-ga 8).

Lisaks võis vaktsineerimisest käskkirja p 5 järgi vabastada see, kui esitati tõend vaktsineerimise

vastunäidustuse kohta.

4.3. Kohus pole selgitanud, miks on vaktsineerimisnõue täiendav tervisenõue, mitte

tööohutusalane meede. Kõik määruse nr 144 § 6 lg 2 p-s 11 loetletud alternatiivid on

töötervishoiunõuded.

4.4. Kaitsevägi ei ole vaidlusaluse käskkirja p-ga 4 nõudnud töötajatelt vaktsineerimist, vaid

üksnes tõendit. Kohus on leidnud, et see tähendab vaktsineerimise kohustust. Järelikult tähendab

ka määruse nr 144 § 6 lg 2 p-s 11 sätestatud vaktsineerimistõendi nõue tegelikult

vaktsineerimiskohustust ja seega oli õiguslik alus käskkirja andmiseks olemas.

4.5. Asjakohane oleks olnud tuginemine haldusasjas 3-21-2310 tehtud lahendile, kus sarnases

olukorras jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus on viidanud tsiviilasjale 2-21-1765, kuid selles

ei hinnatud käskkirja nr 162 õiguspärasust, vaid töölepingu ülesütlemise õiguspärasust ning

tegemist on erinevate vaidlustega.

4.6. Operatiivseks reageerimiseks haigusjuhtumi ilmnemisel kollektiivis ehk täiendavate

meetmete võtmiseks nii töötajate kui nendega kokku puutuvate isikute terviseriskide

vähendamiseks ei saa tõhusaks alternatiiviks pidada muid tervisekaitsemeetmeid nagu maskid,

distantsi hoidmine, töö kodukontoris ja testimine. Julgeolekuolukorra ootamatu eskaleerumise

korral ei pruugi olla võimalik kedagi testima hakata, sest aega ei ole. Kaitseväe spetsiifikat

arvestades ei olnud testimine ja maskide kandmine vähemalt sama efektiivsed kui

vaktsineerimine.

4.7. Kohus pole selgitanud, miks ta leidis, et 2021. a hilissuvel ja sügisel ei olnud koroonaviiruse

levik oluliselt teistsugune kui 2020. aastal. Koroonaviiruse levikul oli mitu lainet, mistõttu jäid

teaduslikud teadmised viiruse omaduste kohta ka vaidlusaluse korralduse kehtestamise ajal

ebakindlaks. Uute tüvede tingimustes tehtud hilisemad uuringud näitasid vaktsiinide mõju

langemist nakatumise ärahoidmisel võrreldes varasemaga. Ehkki viirustüved ja vaktsineerituse

tase olid võrreldes epideemia varasemate faasidega muutunud, iseloomustas olukorda jätkuvalt

suur dünaamilisus, teaduslike teadmiste ebakindlus viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta

ning paljude isikute elu ja tervist ning elutähtsaid teenuseid ohustavate tagajärgede võimalikkus.

4.8. Uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda

ettevaatuspõhimõttest. Vastustaja on esitanud kohtule Kaitseväe peaarsti koostatud statistika

nakatumise kohta Kaitseväes pärast vaktsineerimistõendi esitamise nõuet ja see on piisavaks

tõendiks meetme proportsionaalsuse kohta.

4.9. Aastal 2020 rakendati haiguse leviku piiramiseks Kaitseväes teisi abinõusid, kuid see ei

võimaldanud läbi viia väljaõpet. Arvestada tuli ka seda, et 2021. aastal koondas Venemaa oma

vägesid Ukraina vastaseks agressiooniks ning Valgevene viis läbi hübriidrünnakuid Lätist

Poolani.

5. Kaebajate vastuses apellatsioonkaebusele palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta

järgmistel põhjendustel.

5.1. E.M.-i ja M.A. poolt algatatud tsiviilasjades oli vaidluse esemeks töölepingute erakorraline

ülesütlemine ja hüvitisenõue, mitte käesolevas asjas vaidlustatud käskkiri. Seega on tegemist

erinevate vaidlustega ning see asjaolu ei mõjuta kaebeõigust käesolevas asjas. Nad pöördusid

käesolevas asjas kohtusse siis, kui töösuhe veel jätkus. Ka Riigikohus ei seadnud nende

kaebajate kaebeõigust kahtluse alla.

5.2. Riigikohus on pidanud käesolevas asjas tehtud määruses tõendi esitamise nõuet

võrdväärseks vaktsineerimiskohustusega. Demagoogiline on vastustaja väide, et vaktsineerimise

tõendi asemel sai esitada vaktsineerimise vastunäidustuse tõendi.

5.3. Arutlus tervisenõude ja tööohutusalase meetme terminite üle on asjassepuutumatu.

5.4. Kaitseväe väide, et muid tervisekaitsemeetmeid nagu maskid, distantsi hoidmine, testimine

jms ei ole vaktsineerimisele tõhus alternatiiv, kuid ei ole esitanud selgituseks ühtki veenvat

põhjendust ega tõendit.

5.5. Seda, et vaktsineerimise nõudmiseks ei ole õiguslikku alust, on leitud ka jõustunud

kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-21-17151.

5.6. Vaidlusaluse käskkirja p 4 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 sõnastused ei ole identsed –

määruse järgi tuleb luua vaktsineerimise võimalus, käskkirjast tuleneb aga, et töötaja on sunnitud

end vaktsineerima, kuna vastasel juhul teenistussuhe lõpetatakse. Lisaks on vastustaja valinud

õigusnormist kohaldamiseks vaid ühe osa.

5.7. Vastustaja poolt viidatud haldusasja 3-21-2642 sisu on vastustaja valesti mõistnud, kuna

selles asjas kaebus tagastati ja seda sisuliselt ei lahendatud.

5.8. Vaktsineerimiseks kohast õiguslikku alust ei eksisteeri.

5.9. Vaktsineerimisnõue ei olnud proportsionaalne. Viirus oli Eestis levinud käskkirja andmise

hetkeks ca poolteist aastat ning selle jooksul märkimisväärselt muteerunud. Jääb arusaamatuks,

miks eeldas Kaitsevägi, et nakkusolukord edaspidi kardinaalselt ei muutu.

5.10. Kaebajatele jääb arusaamatuks, millisele tõendile Kaitsevägi viitab, kui väidab, et on

esitanud kohtule Kaitseväe peaarsti statistika. Kaebajad on välja toonud, et nii vaktsineerimata

kui vaktsineeritud isikute puhul oli positiivsete testide osakaal sarnane. Vaktsineerimise

ebatõhususele nakatumise ja nakkuse edasikandumise takistamisel viitavad mitmed tõendid. See

oli teada juba käskkirja kehtestamise ajal.

5.11. Riskianalüüsist, millele käskkiri tugineb, ei tulene, et „keskmise-kõrge“ riskitaseme puhul

oli ainukese meetmena võimalik rakendada vaktsineerimist, nagu väidab vastustaja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Ringkonnakohus märgib, et käesolevaks ajaks on sarnases küsimuses teinud otsuse Riigikohtu

halduskolleegium. Asjas 3-21-2712 tegi Riigikohus Kaitseväe teenistuja ja Kaitseväe vahelises

vaidluses 10. jaanuaril 2025 otsuse, millega jättis Kaitseväe teenistuja kaebuse rahuldamata.

Kuigi selles asjas ei olnud otseselt vaidlustatud Kaitseväe juhataja 31. augusti 2021. a käskkirja

nr 162, mis on vaidluse all käesolevas asjas, vaid juba selle käskkirjaga kehtestatud

vaktsineerimisnõude täitmata jätmise eest teenistusest vabastamist, on Riigikohus võtnud

viidatud asjas selge seisukoha mitmes küsimuses, mis omavad tähtsust ka käesolevas asjas.

Kokkuvõtlikult olid Riigikohtu käesolevas asjas tähtsust omavad olulisemad seisukohad

järgmised:

-

Kaitseväe juhataja 21. augusti 2021. a käskkirjaga kehtestati teenistujatele kaudne

vaktsineerimisnõue, mis on tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses;

-

selle kehtestamiseks andsid piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja määruse nr 44 § 6 lg 2 p 11,

mis on põhiseaduspärased;

-

vaktsineerimisnõue ei olnud vastuolus direktiividega 89/391 EMÜ ja 2000/54/EÜ;

-

21. augusti 2021. a käskkirjaga kehtestatud kaudne vaktsineerimisnõue oli

proportsionaalne, sest see teenis ülekaalukat avalikku huvi (riigi tuumikfunktsiooni

lakkamatut tagamist ning inimeste elude ja tervise kaitset. Kaitseväe vaktsineerimisnõude

spetsiifiline eesmärk oli kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi

riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Vaktsineerimisnõue oli sobiv

ja vajalik, kuna koroonaviirusevastaste vaktsiinide ohutus ja tõhusus oli piisavalt

tõendatud. Sama tõhusaid leebemaid meetmeid polnud (otsuse p-d 18-20);

-

vaktsineerimisnõude kehtestamine pole vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni ega

Euroopa inimõiguste kohtu seisukohtadega (otsuse p 24).

8. Ringkonnakohus ei näe võimalust neist seisukohtadest kõrvale kalduda. Riigikohtu

halduskolleegiumi seisukohad on olnud järjekindlalt vaktsineerimiskohustust õigustavad (vt ka

RKHKm 3-21-2241 ja RKHKo 3-22-157 ning Riigikohtu 25. novembri 2021. a määrus

käesolevas asjas) ning arvestades ringkonnakohtu ja Riigikohtu omavahelist positsiooni Eesti

õiguskorras ei näe ringkonnakohus enam väljavaadet vastupidise kohtulahendi jõussejäämiseks.

9. Eeltoodud Riigikohtu seisukohad lükkavad ümber kõik kaebajate seisukohad halduskohtus

ning ringkonnakohtus. Riigikohus on pidanud asjakohatuks väiteid selle kohta, et

vaktsineerimise nõudmiseks puudub õiguslik alus, et vaktsineerimisnõue pole proportsionaalne,

et see pole kooskõlas Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa inimõiguste kohtu seisukohtadega jne.

Nende Riigikohtu seisukohtade valguses ei ole vajadust kõigi kaebaja väidete üksikasjalikuks

lahtikirjutamiseks, sest sisuliselt on neile kõigile juba eeltoodud Riigikohtu seisukohtadega

vastatud. Kõik need seisukohad on ülekantavad käesolevale asjale ning selle tulemusena ei saa

kaebajate väiteid pidada põhjendatuks. Ühelgi juhul pole võimalik mööda pääseda Riigikohtu

seisukohtadest.

10. Seega ei saa Riigikohtu seisukohti arvestades pidada halduskohtu otsust õigeks ning see tuleb

tühistada. Kaebust ei saa omakorda pidada põhjendatuks ning see tuleb rahuldamata jätta.

11. Kuna kõigi kaebajate kaebus jääb rahuldamata, ei ole vajalik pikemalt käsitleda eraldi kahe

kaebaja kaebeõiguse olemasolu, kellel oli Kaitseväega töösuhe töölepingute alusel.

12. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

Kaitsevägi ei ole menetluskulude hüvitamist nõudnud.

13. Kuna Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldatakse, ei ole vajadust korraldada asja

lahendamiseks istungit, nagu Kaitsevägi on taotlenud. See taotlus jääb rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/