3-22-1022/13 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-22-1022

Otsuse kuupäev

21. mai 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Haldusasi

C.F-i kaebus Viru Vangla 30. juuni 2021. a käskkirja nr 6-

3/523-1 ja 30. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 6-12/14-5

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – C.F

Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Indrek Arming

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-20-2518 materjalide hulgast praeguse asja juurde Eesti

Töötukassa 31. juuli 2020. a otsus nr TVH/20/065783.

2. Kuulutada asja menetlus kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtete ning Eesti

Töötukassa 31. juuli 2020. a otsuse nr TVH/20/065783 ja selle otsuse aluseks olnud

30. juuli 2020. a eksperthinnangu osas.

3. Jätta C.F-i kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse

esitamiseks on 20. juuni 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lõike 1 punkt 9).

3-22-1022

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla määras kinnipeetav C.F-i (edaspidi kaebaja) 6. novembri 2019. a

käskkirjaga nr 6-2/716-1 tööle V7/V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana.

Käskkirja kooskõlastas vangla arst, kes leidis, et kaebaja on võimeline seistes pühkima tolmu

kuni 30 minutit korraga.

2. Viru Vangla tunnistas 30. juuni 2021. a käskkirjaga nr 6-3/523-1 kaebaja süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 ja § 37 lõike 1 rikkumises ning karistas teda 25

ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja 17. juunil 2021

kella 17.28 ajal täitmast valvur I. Vaarmani korraldust asuda tööle koristajana. Kuna kaebaja

viitas terviseprobleemidele, vaatas ta üle meditsiiniõde R. Hanni, kes hindas kaebaja

töövõimeliseks. R. Hanni tegi tervisekontrolli, mõõtes vajalikke näitajaid, ning tegi

eriharidusega spetsialistina otsuse, milles vanglal puudub alus kahelda. Küsimus ei ole

niivõrd selles, kas kaebajal esinesid 17. juunil 2021 mingisugused tervisehäired, vaid selles,

kas need takistasid tööle asumise korralduse täitmist. Meditsiiniõe hinnangul oli kaebaja

võimeline koristama talle kohaldatud erisustega, s.o seistes tolmu pühkimine kuni 30 minutit

korraga. Valvurid pidid meditsiiniõe vastuvõtu juures viibima, sest tugevdatud järelevalvega

osakonnas põhjustab töötamise kohustus palju pahameelt ja vastupanu ning vanglal oli vaja

tagada meditsiiniõe ja ka üldisemalt vangla julgeolek. Asjaolu, et Eesti Töötukassa on

tuvastanud kaebajal puuduva töövõime, ei puuduta vanglas töötamist. Töövõimetoetuse

seaduse (TVTS) eesmärk on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute

töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses

sissetuleku tagamine. Seejuures ei too osalise või puuduva töövõime tuvastamine iseenesest

kaasa piiranguid või keeldu tööle asumisele ega ka mitte isiku tööle määramisele vangistuse

ajal. VangS § 37 lõige 2 ega muu säte ei näe ette, et TVTS-s sätestatud korras osalise või

puuduva töövõime tuvastamise korral kinnipeetaval puuduks vanglas töötamise kohustus või

et Eesti Töötukassa otsus oleks vangla arstile siduv kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel.

Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli 28. juunil 2021 ning vastuväited tuli

esitada 30. juunil 2021. Kaebajale jäi vastuväidete esitamiseks vähemalt üks täispäev, mis on

piisav. Sellega, et kaebaja ei allunud vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele

asuda tööle, pani ta toime raske rikkumise. Korraldusele allumatus seab ohtu vangla

julgeoleku, sest allumatus võib kujuneda vastuhakuks, see annab negatiivset eeskuju teistele

kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud.

Vanglateenistuse eesmärk on suunata kinnipeetavad õiguskuulekale käitumisele ning üheks

viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on tööoskuste ja -harjumuste tekitamine ja

säilitamine. Lisaks, töökohustusest keeldumisega väljendab kinnipeetav otsest vastupanu

vanglasüsteemile ja õiguskorrale ning näitab soovimatust asuda õiguskuulekale teele.

Kaebajal on neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks on määratud allumatuse ja

töökohustuse eiramise eest. Viimati määratud karistus 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine

ei ole avaldanud piisavalt mõju. Eeltoodust lähtudes on proportsionaalne ja eesmärgipärane

karistada kaebajat kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Tuleb loota, et see on piisav

3-22-1022

karistus selleks, et kaebaja mõistaks enda rikkumise tõsidust ning teeks järeldusi edaspidiseks

õiguskuulekaks käitumiseks.

3. Viru Vangla jättis 30. märtsi 2022. a vaideotsusega nr 6-12/14-5 kaebaja vaide

rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt suhteliselt lihtne menetlus ning enda

seisukohti saab kinnipeetav esitada edukalt ka iseseisvalt, ilma õigusabi kasutamata,

arvestades, et kaebaja suhtes on korduvalt läbi viidud distsiplinaarmenetlusi (sh korduvalt

tööst keeldumise eest). Perioodil 29. juuni 2021 kuni 30. juuni 2021 on kaebaja esitanud

mitmeid muid pöördumisi, mis viitab sellele, et tal oli piisavalt aega, et tegeleda ka muude

talle oluliste teemadega. Eeltoodust võib järeldada, et kaebajal oli piisavalt aega

distsiplinaarmenetluse protokolli kohta oma seisukohtade väljendamiseks.

4. Kaebaja esitas 1. mail 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 30. juuni 2021.

a käskkirja ja 30. märtsi 2022. a vaideotsuse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla 30. juuni 2021. a käskkiri ja 30. märtsi 2022. a

vaideotsus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastased.

17. juunil 2021 oli kaebajal terve päeva jooksul väga tugev kõhuvalu ja maokrambid. 17.

juunil 2021 ei suutnud kaebaja internetis olles normaalselt istuda, samuti helistamise ajal

tavapäraselt seista. Kaebaja oli kell 15.0517.05 peaaegu kogu osakonna lahtioleku aja oma

kambris voodis pikali või WC-s oksendamas. Seda võivad kinnitada ka teised kinnipeetavad.

Menetleja on ignoreerinud kaebaja kõhuvalu kinnitavaid tõendeid: osakonna V7 ja interneti

ruumi turvakaamerate salvestised, teiste kinnipeetavate selgitused ning kaebaja tervisekaardi

15., 16. ja 18. juuni 2021. a haigusjuhtumid kõhuvalu kohta. Hiljem on selgunud, et kaebajal

esines 17. juunil 2021 tugev kõhuvalu ägeda pimesoolepõletiku tõttu. Kaebaja viidi 30.

jaanuaril 2023 kiirabiga pimesoolepõletiku tõttu raskes seisundis Ida-Viru Keskhaiglasse, kus

teda erakorraliselt opereeriti. Peale pimesoole eemaldamist kadusid kaebajal päeva pealt

kõhuvalud.

Samuti on jäetud arvestamata Qvalitas Arstikeskus AS-i 30. juuli 2020. a töövõime hindamise

eksperthinnanguga ja Eesti Töötukassa 31. juuli 2020.a otsusega nr TVH/20/065783.

Kaebajal tuvastati puuduv töövõime kolmeks aastaks. Vangla on varem kaebaja tööle

määramise käskkirja kehtetuks tunnistanud, kui Eesti Töötukassa tuvastas kaebajal puuduva

töövõime. Seega varem on vangla aktsepteerinud riikliku töövõime hindamise tulemusi ja

nende alusel vabastanud kaebaja töökohustusest.

Meditsiiniõe tehtud tervisekontroll ei olnud nõuetekohane. Meditsiiniõde mõõtis

kehatemperatuuri, pulssi ja vererõhku ning kohe peale seda teatas, et kaebaja võib minna

tööle. Ta ei palpeerinud kaebaja kõhtu, et kontrollida maokrampe, ei teinud muid protseduure

ega küsinud ühtegi küsimust kaebaja enesetunde kohta. Kaebaja tugevaid valusid tõendavad

kõrge vererõhk (teise astme hüpertensioon) ja pulss. Valudega tõuseb alati pulss kõrgeks.

Meditsiiniõe hinnang ei ole usaldusväärne ka seetõttu, et valvurid seisid tal kõrval ehk

survestasid teda oma kohalolekuga mitte andma tööst vabastust. R. Hanni on kaebajale ja

teistele kinnipeetavatele varem korduvalt tunnistanud, et ametnikud keelasid tal anda tööst

vabastust.

3-22-1022

Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ei ole ilmselgelt proportsionaalne. Euroopa

Inimõiguste Kohus ega Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise

Tõkestamise Euroopa Komitee ei aktsepteeri üksikvangistusega massilist karistamist

rahumeelselt tööle asumise korralduse eiramise eest.

Kaebajale anti 28. juuni 2021. a õhtul distsiplinaarmenetluse protokoll ning määrati

vastuväidete esitamise tähtajaks 30. juuni 2021. a hommikune loendus. Kaebaja selgitas 28.

juuni 2021. a õhtule menetlejale, et ei jõua nii kiiresti vastuväiteid esitada, kuid menetleja

keeldus pikemat tähtaega määramast ja teatas, et üks päev on piisav. Menetleja ütles, et kuna

eelmise distsiplinaarkäskkirja kättetoimetamisega oli probleeme, ei pikenda ta seetõttu

tähtaega. Kaebaja jaoks ei olnud see piisav aeg, kuna kaebajal on rasked terviseprobleemid ja

valudega ei suuda ta asja süveneda. Samuti ei saa kaebaja nii lühikese aja jooksul kasutada

õigusabi. Tegu oli kaebaja põhiõigusi intensiivselt riivava asjaga. Distsiplinaarkaristuse

määramiseks oli aega kuni 17. juulini 2021, seega oli menetlejal võimalik vastuväidete

esitamise tähtaega pikendada.

Menetleja T. Tiivase taandamata jätmine oli õigusvastane. T. Tiivas on radikaliseerunud ning

piinab kinnipeetavaid. T. Tiivas ei ole olnud kõnealuses menetluses erapooletu. Ta on

deklareerinud, et teda ei huvita kaebaja vastuväited, kuna kaebaja suhtes on samal ajendil

menetlusi läbi viidud juba korduvalt. T. Tiivas on soovinud kaebajat kiiresti karistada selle

eest, et eelmise distsiplinaarkäskkirja kättetoimetamine kaebajale ei õnnestunud ja menetleja

töö läks raisku. Kaebaja esitas menetleja taandamise taotlused 28. ja 30. juunil 2021.

Taandamise menetlused viis sisuliselt läbi T. Tiivas ise, otsused ainult allkirjastas vangla

direktori asetäitja. Otsustes on jäetud kaebaja väited täielikult tähelepanuta.

6. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jäi distsiplinaar-

ja vaidemenetluses koostatud dokumentides väljendatud seisukohtade juurde.

Vangla on menetluse käigus hinnanud kaebaja töövõimet ning pidanud võimalikuks kaebaja

majandustööl osalemist. Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda vangla

tervishoiutöötajate pädevuses, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks. Vangla

tervishoiutöötajale on teada vangla majandustöö laad ning tingimused, mistõttu saab ta sellega

kooskõlastuse andmisel arvestada. Kaebaja tervisekaarti analüüsides saab samuti asuda

seisukohale, et kaebajal puudub tõsiseltvõetav põhjus koristustöödest keeldumiseks.

Tervisekaardi 16. juuni 2021. a haigusjuhtum nr A12664 kinnitab, et meditsiinitöötaja oli

eelmisel päeval kaebaja põhjalikult läbi vaadanud. Samuti on tähelepanuväärne, et 17. juuni

2021. a haigusjuhtumi nr A12706 kohaselt oli kaebaja enne tööst keeldumise intsidenti

viibinud hambaarsti juures. Juhul, kui kaebaja tervislik seisund oleks vastanud kaebuses

kirjeldatule, siis ei oleks ta tõenäoliselt saanud omal jalal liikuda enda eluosakonnast teise

hoonesse hambaarsti vastuvõtule ja tagasi. Kuivõrd kaebaja oli saanud samal päeval käia

hambaarsti vastuvõtul, siis oleks ta saanud teha ka majandustööd, mis ei ole füüsiliselt

koormav. Arstide vastuvõtud toimuvad kell 916 ja kaebaja tööst keeldumine leidis aset kella

17.28 paiku. 17. juunil 2021 ja 30. jaanuaril 2023 aset leidnud sündmustel puudub

omavaheline seos. Kaebaja seisukohast võib aru saada, et 30. jaanuaril 2023 aset leidnud

pimesoole operatsioon tõendab, et kaebajal oli juba 17. juunil 2021 pimesoole põletik,

mistõttu ta keeldus tööle asumast. Vastustaja arvates on selline seisukoht meelevaldne ning

ebausutav, sest poolteist aastat pimesoole ehk ussripiku põletiku kannatamine ei oleks

tõenäoline. Ussripiku põletiku korral tehakse reeglina kohe operatsioon, mille käigus ussripik

eemaldatakse. Samas ei ole kaebaja ka tõendanud, et 30. jaanuaril 2023 toimus tal pimesoole

operatsioon ning tal diagnoositi pimesoole põletik. Kaebaja selgitas, et pärast pimesoole

3-22-1022

eemaldamise operatsiooni lõppesid tal päeva pealt kõhuvalud. Samas ei ole kaebaja pärast

pimesoole eemaldamist asunud vanglas majandustöid tegema, mis viitab üheselt

subkultuursele hoiakule, mitte terviseprobleemile.

Turvasalvestised ei oleks saanud tõendada kaebaja väidetavat kõhuvalu. Kaebaja väidab, et

vaevles tugeva kõhuvalu käes ja vestles sellel teemal kaaskinnipeetavaga ning osutas vestluse

käigus oma kõhule. Vastustaja leiab, et kaebaja kehakeel ei saa kinnitada, mida kaebaja

kaaskinnipeetavale rääkis ning mis kontekstis ta oma kõhule osutas. Vastustaja ei pea

ebatõenäoliseks, et kaebaja võis tööst keeldumise ajendil näidelda kaamerate ees ning leppida

kaaskinnipeetavatega kokku, et nad kinnitaksid tema kõhuvalu.

Kinnipeetava töökohustust ei välista kaebaja viidatud töövõime hindamise otsused. Eesti

Töötukassa ja tema lepingupartneri Qvalitas Arstikeskus AS-i töövõime hindamisel on teine

eesmärk kui vanglas viibiva isiku töökohustuse kindlakstegemine. Eesti Töötukassa ja tema

lepingupartnerite töövõime hindamise eesmärk on tagada vabaduses viibivale abi vajavale

isikule rehabilitatsioonivõimalused. Eesti Töötukassa ja Qvalitas Arstikeskus AS hindavad

isiku töövõimet TVTS § 1 lõikes 1 toodud eesmärgi jaoks, st pikaajalise tervisekahjustuse

tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamiseks ning neile seaduses

sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamiseks, kuid dokumendipõhine töövõime

hindamine ei anna hinnangut sellele, kas kinnipeetav on võimeline vanglas töötama. Kaebaja

tööle määramise käskkiri on kehtiv ja seaduslik. Kohtuasjas nr 3-20-176 on jäetud

rahuldamata kaebaja kaebus tööle määramise käskkirja tühistamiseks. Viidatud haldusasjas

leidis halduskohus, et on põhjendatud vastustaja lähtumine vanglaarsti hinnangust kaebaja

tööle määramisel, mitte Eesti Töötukassa otsusest.

Määratud karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega Viru Vangla 30. juuni 2021. a käskkirja,

millega talle määrati tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks 25

ööpäevaks kartserisse paigutamine, ning selle käskkirja peale esitatud vaide lahendamisel

tehtud Viru Vangla 30. märtsi 2022. a vaideotsuse.

8. VangS § 63 lõike 1 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi.

Distsiplinaarkaristuse määramiseks on esmalt vaja tuvastada, kas kinnipeetav on toime

pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis. Seega tuli kaebaja

karistamiseks teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kaebaja tegevus rikkus, milles see tegevus

seisnes ning kaebaja süü.

9. Kaebajale on ette heidetud VangS § 37 lõike 1 ja § 67 punkti 1 rikkumist. VangS § 37

lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS ei sätesta teisiti. VangS § 37

lõikes 2 loetletud tingimustele vastav kinnipeetav ei ole kohustatud töötama. Vangla ei saa

kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni

VangS § 37 lõikes 2 sätestatud alustest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas

nr 3-3-1-53-14, p 15). Muu hulgas ei ole kohustatud töötama kinnipeetav, kes pole selleks

võimeline tervislikel põhjustel (VangS § 37 lõike 2 punkt 3). Kinnipeetav on vanglas

julgeoleku tagamiseks kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele (VangS § 67 punkt 1).

3-22-1022

10. Pooltel ei ole praeguses asjas võimalik vaielda selle üle, kas Viru Vangla määras 6.

novembri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/716-1 kaebaja tööle õiguspäraselt. Kaebaja vaidlustas

nimetatud käskkirja teises haldusasjas. Tartu Halduskohtu 28. jaanuari 2021. a jõustunud

kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-176, milles olid samad menetlusosalised, on kindlaks

tehtud, et Viru Vangla 6. novembri 2019. a käskkiri nr 6-2/716-1 on õiguspärane. See

seisukoht on pooltele siduv ka praeguses haldusasjas (HKMS § 177 lõige 1). Viru Vangla ei

ole hiljem oma 6. novembri 2019. a käskkirja kehtetuks tunnistanud. Kaebaja tööle

määramise käskkiri on järelikult kehtiv ja täitmiseks kohustuslik.

11. Praeguses asjas on vaidluse all see, kas kaebajal esines 17. juunil 2021 tervisest tulenev

takistus tööle asumise korralduse täitmiseks, mis õigustas tal vastava korralduse täitmisest

keelduda.

12. Kaebaja osutas sellele, et tal oli 17. juunil 2021 tugev kõhuvalu ja maokrambid,

mistõttu ei saanud ta tööle asumise korraldust täita.

13. Viru Vangla valvuri I. Vaarmani 17. juuni 2021. a ettekandest nr 3-21-4178 nähtub, et

kaebaja põhjendas töötamisest keeldumist tõepoolest kõhuvaluga.

14. Kaebaja terviseseisundit ja töövõimelisust 17. juunil 2021 kontrollinud meditsiiniõde R.

Hanni on teinud kaebaja tervisekaarti järgmise sissekande (haigusjuht nr A12747):

„17.06.2021 kell 17:27 anti kinnipeetavale korraldus tööle asuda. Kinnipeetav keeldus

koheselt tööle asumast, sest on kõhuvalu ja terve päev oksendanud. RR 154/102 x min. FR

103 x min., SpO2 96%, T 36,6`C. Kinnipeetav liigub, kummardab, istub vabalt, nahaseisund

normaalne. Ravimid ravipinalis olemas. Tervisenäitajate järgi kinnipeetava vangla tööst

vabastamiseks põhjust ei ole.“

15. R. Hanni 17. juuni 2021. a sissekandest nähtub seega samuti, et kaebaja kurtis kõhuvalu

üle. R. Hanni on kontrollinud kaebaja vererõhku, pulssi, vere hapnikusisaldust ja

kehatemperatuuri ning leidnud, et nende põhjal alust kaebaja tööst vabastamiseks pole.

Kaebaja on ise selgitanud, et tema kõrgem vererõhk on tingitud hüpertensioonist, mistõttu

seda kõhuvaluga seostada ei saa. Kaebaja pulssi pole alust pidada normist kõrgemaks, võttes

arvesse, et normaalne pulsisagedus on rahuolekus 60–100 lööki minutis1 ning kaebaja võis

tööle asumise korralduse saamise ja tervisekontrolli tõttu olla veidi ärritunud, mis võis

mõnevõrra tema pulssi tõsta. R. Hanni on lisaks hinnanud kaebajat visuaalselt ning

tuvastanud, et ta saab vabalt liikuda, kummardada ja istuda. Seega väidetav kõhuvalu kaebajal

liikumist ning erinevates asendites olemist ei takistanud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest

nähtub, et R. Hanni on olnud enne vaidlusalust sündmust kaebaja pereõde ja tegelenud

kaebaja kõhuvalu kaebustega. Muu hulgas oli R. Hanni kaebaja kõhtu palpeerinud 8., 15. ja

16. juunil 2021 ning tuvastanud, et kõht oli pehme, kuid oli valu mao piirkonnas. Kohtu

hinnangul saab eeltoodust järeldada, et R. Hanni oli kaebaja tervisliku olukorraga hästi kursis

ning oskas eelneva teadmise ja kogemuse põhjal kaebaja terviseseisundit adekvaatselt hinnata.

Kuna R. Hanni oli enne 17. juunit 2021 kahel eelneval päeval kaebaja kõhtu palpeerinud, ei

ole kohtu arvates talle ette heidetav, et ta seda 17. juunil 2021 uuesti ei teinud. Kaebaja ei ole

selgitanud ega tõendanud, et tema kõhu olukord oleks 17. juunil 2021 võrreldes kahe eelneva

päevaga olnud oluliselt teistsugune. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebused seoses

kõhuvaluga on olnud 15.17. juunil 2021 sarnased. Seega võis R. Hanni tugineda eelnevatel

päevadel palpeerimise tulemusel saadud teadmistele (kaebaja kõht oli pehme ja esines valu

1 https://sudamekeskus.ee/postimees-kardioloog-annab-nou-kuidas-ennetada-ohtliku-sudameprobleemi-tusistusi

3-22-1022

mao piirkonnas). Erinevalt kaebaja arvamusest ei lähtunud meditsiiniõde seega otsust tehes

sellest, nagu puudunuks kaebajal valuaisting kõhupiirkonnas. Olukorras, kus valu objektiivne

mõõtmine ei ole aga võimalik, ei ole alust heita meditsiiniõele ette seda, et ta kaebaja

töövõimelisuse kindlakstegemisel hindas eelkõige kaebaja üldist seisundit ega omistanud

määravat tähendust mõningase valuaistingu esinemisele. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust

kahelda R. Hanni hinnangus, et kaebaja üldist olukorda arvestades oli ta võimeline lihtsat

koristustööd kuni 30 minutit tegema. Kohus möönab, et kaebajal võis 17. juunil 2021 kõhus

ebamugavustunne olla, kuid miski ei viita sellele, et ebamugavustunne oleks omandanud

sellise raskusastme, et kaebaja tulnuks tööst vabastada. Olukorras, kus kaebaja ei ole isegi

üritanud tööülesandeid täita, ei ole kaebaja väide ülesande täitmise võimatuse kohta ka

praktikas kinnitust leidnud. Mitte igasugune ebamugavustunne ei anna alust töökohustusest

vabastamiseks. Ka vabaduses viibivatel inimestel tuleb sageli terviseprobleemidest hoolimata

oma kodudes teha sarnaseid lihtsamaid koristustöid ning seda arvestades ei saa kaebajalt

füüsilisest ebamugavustundest hoolimata kerge iseloomuga ja väheses mahus töö tegemise

nõudmist pidada ebainimlikuks.

16. Kaebaja on ette heitnud, et R. Hanni ei teinud 17. juunil 2021 muid protseduure ega

küsinud ühtegi küsimust kaebaja enesetunde kohta. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid

protseduure pidanuks R. Hanni veel tegema (v.a vererõhu teist korda mõõtmine). Kohtu

hinnangul on R. Hanni piisaval määral kaebaja terviseseisundit kontrollinud ning ei ole

äratuntav, et tegema oleks pidanud veel mingeid protseduure. Seda, et R. Hanni ei ole kaebaja

vererõhku teist korda mõõtnud, ei saa kohtu hinnangul pidada oluliseks. Juba esimene

mõõtmine näitas, et kaebaja vererõhk on kõrgem, kuid kohus selgitas eespool, et see on

kaebaja sõnul tingitud hüpertensioonist, mistõttu ei saa seda seostada kõhuvaluga. Kohus ei

näe, millist täiendavat teavet kaebaja töövõime kohta pidanuks andma vererõhu teistkordne

mõõtmine. Kohus ei näe eksimust ka selles, et R. Hanni ei küsinud kaebaja enesetunde kohta.

Olukorra põhjal oli R. Hannile selge, et kaebaja soov on tööle mitte asuda, mistõttu ei saa talle

ette heita, et ta otsustas kaebaja töövõimet kontrollida objektiivsete näitajate põhjal, mitte

kaebaja subjektiivsete kaebuste varal, mille puhul oli oht, et kaebaja võis neid võimendada.

17. Samuti ei pea kohus eluliselt usutavaks seda, et valvurite kohalolek tervisekontrolli

tegemise juures oleks R. Hannit survestanud tegema valet otsust. Kaebaja ei ole viidanud

ühelegi tõsiseltvõetavale asjaolule, mis võiks R. Hanni objektiivsuse kahtluse alla seada.

Kaebaja väide, et R. Hanni on kaebajale ja teistele kinnipeetavatele tunnistanud, et

vanglaametnikud sunnivad teda tööst vabastusi mitte andma, on paljasõnaline ja tõendamata.

Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et valvurid pidid meditsiiniõe vastuvõtu

juures viibima, sest tugevdatud järelevalvega osakonnas põhjustab töötamise kohustus palju

pahameelt ja vastupanu ning vanglal oli vaja tagada meditsiiniõe ja ka üldisemalt vangla

julgeolek. Kohtu hinnangul on tegu asjakohaste kaalutlustega põhjendamaks valvurite

kohaloleku vajadust.

18. Kaebaja väitel kinnitab vaidlusalusel ajal ägeda kõhuvalu esinemist ja põhjust see, et 30.

jaanuaril 2023 viidi kaebaja kiirabiga haiglasse ja ta vajas operatsiooni ägeda

pimesoolepõletiku tõttu. Kohus ei näe seost vaidlusaluse intsidendi ja umbes 1,5 aastat hiljem

avaldunud ägeda pimesoolepõletiku vahel. Ka meditsiinilisi teadmisi omamata on selge, et

äge põletik ei saanud kaebajal esineda juba 2021. aasta juunis ja seejärel umbes 1,5-aastase

perioodi vältel. On ilmne, et kaebaja ja ka meditsiinitöötajad oleksid ägeda põletiku

tuvastanud juba vaidlusaluse intsidendi ajal või vahetult selle järel, kui selline seisund

kaebajal tõepoolest nimetatud ajal esinenuks.

3-22-1022

19. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud kogumata mõne olulise tõendi kaebaja

töövõime kindlakstegemiseks 17. juunil 2021 tööle asumise korralduse saamise ajal. Kohtu

hinnangul on kõige usaldusväärsemaks tõendiks meditsiinilise haridusega inimese hinnang,

mis on antud tööle asumise korralduse saamise järel. Teiste kinnipeetavate selgitused ja

videosalvestised samal päeval varem toimunu kohta ei saa ümber lükata erialaspetsialisti

ajakohast hinnangut. Kaebaja terviseandmetega on aga meditsiiniõde kursis olnud ja nendest

oma hinnangu andmisel lähtunud. 18. juuni 2021. a tervisekaardi kandest ei nähtu asjaolusid,

mis peaksid meditsiiniõe 17. juuni 2021. a hinnangu kahtluse alla seadma.

20. Kaebaja on osutanud Eesti Töötukassa 31. juuli 2020. a otsusele nr TVH/20/065783,

millega tal tuvastati töövõime puudumine, ja selle otsuse aluseks olnud 30. juuli 2020. a

eksperthinnangule. Kohus võtab Eesti Töötukassa 31. juuli 2020. a otsuse nr TVH/20/065783

haldusasja nr 3-20-2518 materjalide hulgast praeguse asja juurde. Kohtupraktikas on asutud

seisukohale, et VangS § 37 lõike 2 alusel kinnipeetava töövõimelisuse hindamine ei ole

samastatav TVTS alusel töövõime hindamisega (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus

haldusasjas nr 3-20-176, p 44). Eesti Töötukassa eksperthinnangul ning vanglas kinnipeetava

isiku töövõimelisuse hindamisel VangS § 37 lõike 3 alusel on erinevad eesmärgid. Eesti

Töötukassa hindab inimeste töövõimet, et nendele, kelle töövõime on osaline või puuduv,

oleks tagatud võimalus saada töövõimetoetust. Samuti võimaldab riik vähenenud töövõimega

inimestele erinevaid teenuseid töö leidmiseks või töökohal hakkamasaamiseks (TVTS § 1

lõige 1, § 11). Vanglas kinni peetaval isikul puudub vajadus selliste toetuste ja teenuste järele.

Vanglas toimuva töövõime hindamise eesmärk on välja selgitada, kas kinnipeetav suudab

vanglas teatud töid, sh majandustöid teha. Samuti on oluline see, et osalise või täieliku

töövõimetuse kindlakstegemine Eesti Töötukassa poolt ei tähenda võimetust teha mistahes

jõukohast tööd isiku võimetele vastavas mahus. Seega ei olnud Eesti Töötukassa

eksperthinnangu järeldus vastustajale siduv VangS § 37 kohaldamisel.

Nimetatud Eesti Töötukassa otsus ja selle aluseks olnud eksperthinnang on küll laiemas

mõttes asjakohased tõendid kaebaja tervisliku seisundi kohta, kuid nendes ei ole kujundatud

seisukohta selle kohta, kas kaebaja on Viru Vanglas võimeline talle ette nähtud kerget

koristustööd väikeses mahus tegema. Eesti Töötukassa 31. juuli 2020. a otsusest ja selle

aluseks olnud 30. juuli 2020. a eksperthinnangust ei saa teha järeldust, nagu kaebaja poleks

võimeline kuni 30 minutit seistes tolmu pühkima. Nendest dokumentidest nähtub, et kaebaja

käib tavapärasest veidi aeglasemalt ning tal on raskendatud pikalt seismine. Kaebajal oli aga

võimalik koristamistööks, sh selle käigus liikumiseks valida sobiv tempo ning kuni 30 minutit

jalgadel olemist koos liikumisega ei saa pidada kaebaja terviseseisundit arvestades ülemäära

pikaks. Piiranguid käelise tegevuse valdkonnas ei ole kaebajal aga tuvastatud.

Asjaolu, et vastustaja on varem Eesti Töötukassa otsuse alusel kaebaja tööle määramise

käskkirja kehtetuks tunnistanud, ei tähenda, et sellega võttis vastustaja endale siduva

kohustuse lähtuda edaspidi ainult Eesti Töötukassa hinnangust kaebajal töövõime puudumise

kohta. Kohus selgitas juba eespool, et Eesti Töötukassa otsus ei ole vastustajale siduv ning 31.

juuli 2020. a otsusest ei saa teha järeldust, et kaebaja poleks suutnud talle ette nähtud lihtsat

koristamistööd lühiajaliselt teha.

21. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja viidatud põhjused ei andnud talle 17.

juunil 2021 alust tööle asumise korralduse täitmisest keelduda.

3-22-1022

22. Sellega, et kaebaja keeldus ilma õiguspärase aluseta tööle asumise korralduse täitmisest,

rikkus kaebaja VangS § 37 lõiget 1 ja § 67 punkti 1. Kaebaja käitumine oli tahtlik, järelikult

on tegu süülise rikkumisega.

23. VangS § 63 lõike 1 punkti 4 kohaselt võib kinnipeetavale kohaldada õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

Kaebaja määrati kartserisse 25 ööpäevaks. Kaebaja väitel on talle määratud karistus ilmselgelt

ebaproportsionaalne.

Kartserisse paigutamist kui kõige karmimat vanglas karistusena kohaldatavat meedet võib

rakendada üksnes raskete rikkumiste korral ning ka sel juhul üksnes nii lühikese aja jooksul

kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja

põhjendamiskohustus suureneb vastavalt kartserikaristuse pikkusele (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus nr 3-19-2164, punkt 13).

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja rikkumist tuleb pidada raskeks ja see seisukoht on

kooskõlas ka kohtupraktikaga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-15-3133, punkt

17). Vastustaja selgitas vaidlustatud käskkirjas, et korraldusele allumatus seab ohtu vangla

julgeoleku, sest allumatus võib kujuneda vastuhakuks, see annab negatiivset eeskuju teistele

kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on raskendatud. Vastustaja

märkis, et töökohustusest keeldumisega väljendas kaebaja otsest vastupanu vanglasüsteemile

ja õiguskorrale ning näitas soovimatust asuda õiguskuulekale teele. Vastustaja osutas, et

kaebajal oli neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks oli määratud allumatuse ja

töökohustuse eiramise eest. Varem määratud karistus 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine ei

avaldanud piisavalt mõju. Vastustaja leidis, et on proportsionaalne ja eesmärgipärane kaebaja

karistusmäära suurendada ning karistada kaebajat kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks.

Kohtu hinnangul on vastustaja esile toodud kaalutlused karistuse valikul piisavad ja

asjakohased ning kuna vaidlusalune karistusaeg on eelmisest vaid viis päeva pikem, ei ole

karistus ülemäärane (vrd Riigikohtu otsus nr 3-15-3133, punkt 17). Kohus leiab eeltoodut

arvestades, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristust pole alust pidada

ebaproportsionaalseks.

24. Kaebaja on osutanud ka sellele, et talle ei antud piisavalt aega distsiplinaarmenetluse

protokollile vastuväidete esitamiseks.

Kaebajale anti 28. juuni 2021. a õhtul distsiplinaarmenetluse protokoll ning määrati

vastuväidete esitamise tähtajaks 30. juuni 2021. a hommikune loendus. Seega jäi kaebajale

vastuväidete esitamiseks aega üks terve päev. Kohtule ei nähtu kaebaja tervisekaardi põhjal,

et kaebajal oleks esinenud 28. juuni 2021. a õhtust kuni 30. juuni 2021. a hommikuni selliseid

ägedaid terviseprobleeme, mis oleksid tal takistanud vastuväidete koostamist. Kaebaja on küll

29. juunil 2021 meditsiiniõele ja perearstile kurtnud kõhuvalu ja halba enesetunnet, kuid

sellest ei saa järeldada, et kaebaja oli võimetu vastuväidete koostamiseks. Vastustaja on esile

toonud, et kaebaja suutis 29.30. juunil 2021 koostada vanglale mitu pöördumist. Kaebaja ei

ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega ei saanud kaebaja terviseseisund olla nii halb, et ta

poleks soovi korral saanud vastuväiteid koostada. Samuti ei olnud kaebajal

distsiplinaarmenetluses vältimatult vajalik kasutada advokaadi abi. Vastustaja on esile toonud,

et kaebaja suhtes on läbi viidud korduvalt distsiplinaarmenetlusi, mistõttu ei olnud ta selles

vallas kogenematu. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks ka hiljem, s.o vaide- ja

kohtumenetluses kasutanud advokaadi abi. Seega ei ole advokaadi kasutamine olnud ka

kaebaja enda hinnangul tingimata vajalik. Asjaolu, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja

3-22-1022

lõpuni oli veel aega, ei tähenda, et kaebaja saaks nõuda endale meelepärast tähtaega

vastuväidete esitamiseks. Vastustajal ei ole kohustust viivitada distsiplinaarmenetlusega

maksimaalses võimalikus ulatuses, vaid menetlus tuleb läbi viia võimalikult kiiresti

(haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõige 2). Eeltoodut arvestades ei nähtu kohtule

rikkumist kaebaja ärakuulamisel.

25. Kaebaja on teinud ka etteheiteid seoses menetleja T. Tiivase taandamata jätmisega.

Kaebaja on 28. ja 30. juuni 2021. a taotlustes põhjendanud T. Tiivase taandamise vajadust

sellega, et ta on radikaliseerunud ja piinab kinnipeetavaid üksikvangistusega ning kohtud on

mõistnud välja rahalised hüvitised mitmele kinnipeetavale, keda ta piinas.

Viru Vangla direktori asetäitja on 28. juuni 2021. a otsuses asunud seisukohale, et kaebaja ei

ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaks alust ametniku taandamiseks.

Direktori asetäitja selgitas, et ei ole võimalik tuvastada, et ametnik oleks radikaliseerunud,

sest puuduvad igasugused viited ametniku poolt äärmuslike seisukohtade omaks võtmise

kohta. Rikkumise toime pannud kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist,

karistuse määramist ning selle täideviimist ei saa automaatselt pidada ebainimlikuks või

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks seetõttu, et tegu on kinnipeetavat koormava

protsessiga. Direktori asetäitja märkis, et ametniku puhul ei esine HMS § 10 lõike 1 punktides

14 sätestatud aluseid. 30. juuni 2021. a taotluse jättis Viru Vangla osakonnajuhataja direktori

ülesannetes 30. juuni 2021. a otsusega läbi vaatamata, sest see sisaldas samu põhjendusi nagu

28. juuni 2021. a taotlus ja sellele oli juba 28. juunil 2021 vastatud.

Kohtu hinnangul on Viru Vangla direktori asetäitja 28. juunil 2021 kaebaja põhiväidetele

vastanud ja piisavalt põhjendanud, miks ta ei pidanud T. Tiivase menetlusest taandamist

põhjendatuks. Ainuüksi kaebaja subjektiivne hinnang ja üldsõnalised väited selle kohta, et T.

Tiivas on radikaliseerunud ja piinab kinnipeetavaid üksikvangistusega, ei anna alust tema

menetlusest taandamiseks. Asjaolu, et T. Tiivas on väidetavalt kohelnud teisi kinnipeetavaid

õigusvastaselt, ei saa olla aluseks tema taandamiseks kaebajat puudutavast

distsiplinaarmenetlusest. Kaebaja väited selle kohta, et T. Tiivas soovib teda eelmises

distsiplinaarmenetluses käskkirja kättetoimetamise võimatuse eest karistada ja T. Tiivast

tegelikult ei huvita tema vastuväited, on paljasõnalised. Kohtu hinnangul on mõistetav, et

menetleja soovis vältida eelmises distsiplinaarmenetluses tehtud vigu ja seekordse menetluse

viivituseta läbi viia. Lauseosa „tema suhtes on ka samal ajendil menetlusi läbi viidud juba

korduvalt“ on vastustaja kirja pannud vaidlustatud käskkirja kolmanda lehekülje viimases

lõigus, kuid mitte kaebaja väidetud kontekstis. Menetleja ütles seda, et põhjendada, miks

kaebaja saanuks ise talle antud ühepäevase tähtaja jooksul vastuväited koostada. Menetleja

selgitas, et tegu on lihtsakoelise distsiplinaarmenetlusega, milles kaebaja on kogenud, sest

tema suhtes on sarnaseid menetlusi läbi viidud korduvalt. Nendest põhjendustest ei saa

järeldada, et menetlejat ei huvitanud kaebaja vastuväited ja ta poleks neid arvestanud.

Vastupidi: vaidlustatud käskkirjast on näha, et menetleja on kõiki menetluse jooksul kaebaja

poolt esitatud vastuväiteid käsitlenud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sellist tõendit, mis

tekitaks põhjendatud kahtluse T. Tiivase erapooletuses kaebajat puudutava

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel.

Asjaolu, et 28. ja 30. juuni 2021 otsused valmistas ette T. Tiivas, ei tähenda, et

taandamismenetlus oleks läbi viidud õigusvastaselt. Need otsused on siiski allkirjastanud

vangla direktori asetäitja ja osakonnajuhataja direktori ülesannetes, mis tähendab, et nad

kontrollisid ja hindasid neile ette valmistatud dokumentides esitatud põhjendusi ning otsuste

allkirjastamisega kinnitasid, et nõustuvad nende põhjendustega. See tähendab, et T. Tiivase

3-22-1022

taandamise küsimuse on lõppastmes otsustanud vangla direktori asetäitja ja osakonnajuhataja

direktori ülesannetes ning sellist taandamismenetluse läbiviimist pole alust pidada

õigusvastaseks.

26. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 30. juuni 2021. a käskkiri on

õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Samuti ei anna kaebaja väited alust Viru

Vangla 30. märtsi 2022. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.

27. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal.

Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

28. HKMS § 175 lõike 3 alusel asendab kohus kaebaja palvel avaldatavas otsuses kaebaja

nime tähemärgiga.

29. Kohus kuulutab HKMS 77 lõike 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lõike 1

punkti 3 alusel kaebaja eraelu kaitseks menetluse kinniseks kaebaja tervisekaardi väljavõtete

ning Eesti Töötukassa 31. juuli 2020. a otsuse nr TVH/20/065783 ja selle otsuse aluseks

olnud 30. juuli 2020. a eksperthinnangu osas.

(allkirjastatud digitaalselt)