2-25-5931/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

20.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-25-5931

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatria-

kliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras

H.U-le tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.04.2025 määrus (esialgse õiguskaitse

pikendamine)

Kaebuse esitaja ja liik

H.U määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst

B.M

Puudutatud isik H.U (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.U määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 25.04.2025 määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-25-5931

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst B.M (avaldaja)

esitas 23.04.2025 Harju Maakohtule taotluse kohaldada H.U-le (puudutatud isik) esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset

40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 19.04.2025 ning

22.04.2025 kell 18.00 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on

psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele

ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 23.04.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske kroonilise

kuluga psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2). Ta on Sihtasutuse Põhja-Eesti

Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ravil üheksandat korda ning esimest korda oli ta ravil

2006. a-l. Praeguse diagnoosi sai ta 2018. a-l. Tema seisund on mitmel juhul halvenenud

alkoholi tarbimise foonil või raviannuste vähendamise ja ravimite ärajätmise tõttu. Viimati

viibis puudutatud isik ravil ajavahemikul 16.05–21.06.2024, kuna ta muutus rahutuks, oli

emotsionaalselt tasakaalutu, käitus ebaadekvaatselt, ähvardas ümbritsevaid ja kõneles

seosetult. Ravi foonil psühhoos taandus ja meeleolu stabiliseerus ning ta käis ambulatoorselt

vaimse tervise õe ja psühhiaatri vastuvõttudel, kuid mõned kuud tagasi vähendas ta omal

algatusel toetusravi, lõpetades ühe antipsühhootikumi kasutamise.

Puudutatud isik pöördus praegusel juhul valvetuppa ise, kaevates meeleolulangust ja halbu

mõtteid ning viimase kahe nädala jooksul tekkinud sisemist ärevust, millega ta ei tulnud enam

toime. Ta väitis, et on rase ning tunneb suurt stressi ja muretseb tulevase lapse pärast. Ta

soovis ise ravile jääda ja andis selleks nõusoleku. 22.04.2025 hommikul puudutatud isiku

seisund aga halvenes. Ta muutus impulsiivseks, kergesti ärrituvaks ja emotsionaalselt

tasakaalutuks ning hakkas segast juttu rääkima ja ebaadekvaatselt käituma. Ta viidi

turvamehe saatel akuutosakonda. Puudutatud isik hinnati süveneva meeleoluhäire ning

desorganiseeritud ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlikuks nii endale kui ka teistele ning

kuna muu abi oli ebapiisav, vormistas valvepsühhiaater tema suhtes tahtest olenematu ravi

otsuse. Akuutraviosakonnas süvenes tema rahutusseisund vaatamata rahustavale ravile veelgi.

Ta ei reageerinud personali selgitusele ja märkustele ning vajas rahutu, ettearvamatu ja

agressiivse käitumise tõttu mehhaanilist ohjeldamist alates 22.04.2025 kell 18.08 kuni

23.04.2025 kell 10.20.

Puudutatud isiku seisund ei ole praeguseks paranenud. Ta on jätkuvalt psühhootiline, segase

mõttekäiguga, ebastabiilse meeleoluga ja sihipäratu käitumisega. Tema käitumine on täiel

määral psühhoosielamustest ja kõrgenenud meeleolust juhitud ning ta on teiste suhtes ründav

ja agressiivne. Oma käitumisega võib ta kutsuda esile vägivalda ka iseenda suhtes.

Psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline tema

paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes neljapäevase haiglaravi

jooksul. Seetõttu tuleks jätkata tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh psühhoosivastast ja

meeleolu stabiliseerivat ravi haiglatingimustes kuni 40 päeva.

3. Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku, tema raviarsti ja talle määratud esindaja ära.

Puudutatud isik oli ärakuulamisel silmnähtavalt endast väljas ja nuttis terve ärakuulamise

vältel. Ta teadis, et on psühhiaatriakliinikus ja ta selgitas, et läks sinna taksoga. Tema elus on

2

2-25-5931

palju muutusi olnud. Ta sai teada, et ta on rase, ning ta jäi tööst ilma. Tema sõnul on laps

oodatud. Tal on veel kaks last, kellega on määratud nädal-nädal suhtluskord. Tal on ka

elukaaslane, kellega tal on head suhted, kuid kellel on alkoholiga probleeme. Ta ei tea, mis tal

4. osakonnas juhtus ja miks ta 5. osakonda viidi. Ta on nõus haiglasse jääma, kui ta saab

tagasi 4. osakonda. Puudutatud isik küsis ultrahelis käimise kohta ja avaldas kartust selle osas,

mida talle öösel süstiti. Ta ei saanud aru, miks teda kinni seoti, ja see oli valus.

Raviarst avaldas täiendavalt, et puudutatud isik oli ärakuulamise seisuga rahunenud ning ei

ole enam mehhaanilist ohjeldamist vajanud. Puudutatud isik on üheksandat nädalat rase.

Kuigi ta ütles, et laps on oodatud, on ta vahepeal öelnud, et ei soovi last. Lisaks leidis ta, et

lapse isaks on hoopis raviarst. Rasedus muudab puudutatud isiku ravimise keerulisemaks.

Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.

4. Harju Maakohus kohaldas 23.04.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku alates

22.04.2025 kell 18.00 kuni 26.04.2025 kell 18.00 psühhiaatriakliinikusse, andes loa talle

vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.

5. Puudutatud isiku raviarst esitas 25.04.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud

isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning

ravita jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus pikendas 25.04.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates 22.04.2025 kell 18.00 ning

andis loa talle vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi loetakse lõpetatuks 01.06.2025

kell 18.00 või varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohus leidis, et esialgse

õiguskaitse pikendamise eeldused on täidetud. Puudutatud isikul on raske kroonilise kuluga

psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire F25.2). Tema seisund ei ole vahepeal

paranenud ning ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda adekvaatselt otsustada oma

ravivajaduse üle. Tema käitumine on täiel määral juhitud psühhoosielamustest ja kõrgenenud

meeleolust ning ta on ümbritsevate suhtes ründav ja agressiivne. Ta on psühhootiline, segase

mõttekäiguga, ebastabiilse meeleoluga ja sihipäratu käitumisega ning kiirenenud,

laialivalguva, raskesti mõistetava ja seosetu kõnega. Tema ohtlikkus lähitulevikus on pigem

kindel kui tõenäoline. Ta võib oma käitumisega esile kutsuda vägivalda ka iseenda suhtes.

Psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Väljaspool haiglat ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Puudutatud

isik võib vabatahtliku ravi korral vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja

ebaõnnestumise, mis ei ole tema huvides.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.

3

2-25-5931

Tahtest olenematu ravi pikendamise eeldused ei olnud täidetud, kuivõrd puudutatud isik ei

olnud enam endale ega teistele ohtlik ning tema ravi saanuks jätkata nõusoleku alusel või

ambulatoorselt. Puudutatud isikul on olemas haiguskriitika ja ravisoostumus.

8. Avaldaja jäi vastuses määruskaebusele psühhiaatrite 23.04.2025 arvamuse juurde. Avaldaja

lisas, et puudutatud isikul avalduvad haiguse ägenedes mõttekäigu sisulised ja vormilised

häired, jälgimis- ja kahjustusluulumõtted, fragmentaarsed kuulmismeelepetted, rahutus,

ärritatavus, kergesti avalduv tasakaalutu käitumine, emotsionaalne ebastabiilsus ja unetus.

Puudutatud isik on osakonnas olnud püsivalt ebastabiilses meeleolus, kergesti ägestuv,

ümbritsevaid manipuleeriv ja personali tööd segav. Ta on sõimelnud ja kohati karjunud ning

sattunud konfliktidesse. Rahutu käitumise tõttu on ta vajanud veel mehhaanilist ohjeldamist.

Talle vajaliku stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi tagamine on võimalik vaid tugevalt

kontrollitud ravikeskkonnas.

Menetluse edasine käik

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei

anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

11. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel kuni 40 päevani.

Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja

kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS

§ 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste

asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid

ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele

psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1

tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused

küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset

ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

12. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

4

2-25-5931

Puudutatud isik ei ole vaidlustanud seda, et tal on raske psüühikahäire, kuid ta leiab, et ta ei

olnud tahtevastase ravi pikendamise ajal enam endale ega teistele ohtlik ning ravi saanuks

jätkata nõusoleku alusel või ambulatoorselt, kuivõrd tal on ka olemas haiguskriitika ja

ravisoostumus. Kolleegiumi arvates asja materjalid seda ei kinnita.

Puudutatud isikul on raske kroonilise kuluga psüühikahäire (segatüüpi skisoafektiivne häire

F25.2), mis piirab ägenedes tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsAS § 11

lg 1 p 1 mõttes. Psühhiaatrite 23.04.2025 arvamusest, puudutatud isiku ja raviarsti

ärakuulamisel avaldatust ning avaldaja määruskaebusele esitatud seisukohast nähtub, et

puudutatud isiku käitumine on täiel määral psühhoosielamustest ja kõrgenenud meeleolust

juhitud. Puudutatud isik on osakonnas olnud püsivalt ebastabiilses meeleolus, kergesti

ägestuv, ümbritsevaid manipuleeriv ja personali tööd segav. Ta on teiste suhtes ründav ja

agressiivne, sh on ta osakonnas sõimelnud, karjunud ja sattunud konfliktidesse. Rahutu

käitumise tõttu on ta mitmel korral vajanud ka mehhaanilist ohjeldamist. Puudutatud isiku

käitumine on seega ebaadekvaatne ja etteaimamatu ning ta ei ole võimeline oma käitumist

kontrollima. Seda arvestades oli ka pigem kindel kui tõenäoline, et ta on esialgse õiguskaitse

pikendamata jätmise korral endale ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võib ründava ja

agressiivse käitumisega seada ohtu ka teisi.

Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline

abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik pöördus küll ise haiglasse ja oli seal

esialgu enda nõusoleku alusel, kuid tema seisund halvenes ja ta tuli turvamehe saatel

akuutosakonda toimetada. Psühhiaatrite 23.04.2025 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isik

psüühikahäirest tingituna võimeline mõistma oma ravivajadust ning puudutatud isiku raviarsti

25.04.2025 arvamuse ja avaldaja määruskaebusele esitatud seisukoha järgi ei ole puudutatud

isikul koostöövalmidust raviks. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik tema seisundi

kontrolli alla saamiseks osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle

psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades. Ravi jätkamiseks teadvustatud nõusoleku

andmine või ravi ambulatoorne jätkamine saab kõne alla tulla puudutatud isiku seisundi

stabiliseerumise ja ravisoostumuse korral.

13. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid

ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse

äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi.

Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

14. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese

lause alusel riigi kanda.

15. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2

järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1

esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

5