2-24-17737/7 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

(Tagaseljaotsus)

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Maido Roots

Otsuse tegemise aeg

16.05.2025.a.

Tsiviilasja number

2-24-17737

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi E M vastu võlgnevuse

nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

Aktiva Finance Group OÜ (rk 10746479)

Lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema

Kostja:

E M (ik XXX)

Hagihind

1035,70 eurot

RESOLUTSIOON:

Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

Mõista kostjalt E M välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlg 491,49

eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 139,67 eurot, kokku 631,16 eurot.

Mõista kostjalt E M välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis alates

23. novembrist 2024 kuni põhinõude 491,49 euro tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras.

Jätta ülejäänud nõuded rahuldamata.

Jätta menetluskulud 67% kostja E M kanda ning 33% hageja Aktiva Finance Group

OÜ kanda.

Mõista kostjalt E M välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud

348,40 eurot.

Mõista kostjalt E M välja hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks väljamõistetud

menetluskuludelt (348,40 eurot) menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Tagaseljaotsus kuulub viivitamatult täitmisele.

Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

EDASIKAEBAMISE KORD

1 (10)

Hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus või kelle avaldust kostja vastu

tagaseljaotsuse tegemiseks ei rahuldata ja jäetakse tema hagi rahuldamata, võib esitada

otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kaebus esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Viru

Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus

toimetatakse kätte kostjale avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui

kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos

kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik, st TsMS §

394 nõuetele vastav kirjalik vastus hagile. Kaja peab vastama TsMS § 416 nõuetele.

Riigilõivuseaduse § 59 lõike 19 kohaselt tasutakse kajalt riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid

mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või

nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või nr EE221700017003510302 Luminor

Bank AS-is (viitenumbrita). Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos

kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui

koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.

Menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale võib

esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid

kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot.

ASJAOLUD

Viru Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group OÜ(edaspidi hageja) hagi E M

(edaspidi kostja) vastu võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS I (esialgne võlausaldaja) ja kostja 16.06.2021

järelmaksulepingu nr HHG09655. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 1156,78 eurot ja

krediidi kulukuse määr 38,72% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt.

Esialgne võlausaldaja saatis 04.03.2022 ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 18.03.2022),

milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud

lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja

28.03.2021 lepingu üles. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.03.2022 oli kostjal tasumata

12.12.2021, 12.01.2022, 12.02.2022 ja 12.03.2022 osamaksed. Esialgne võlausaldaja

loovutas 29.03.2022 kostja vastase nõude AS-le A koos õigusega nõuda viivist,

kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. AS A kustutatud 06.11.2023, ühinenud Aktiva

Finance Group OÜ-ga. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) lisab hagiavaldusele teatise

nõuete loovutamisest, mis saadeti kostjale.

Lepingu alusel võimaldati kostjale järelmaksuga kaupa summas 491,49 eurot. Kostja

kohustus kauba maksumuse tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel

perioodil 12.12.2021-12.11.2026. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.03.2021 ei ole

kostjalt tagasimakseid toimunud. Eeltoodust tulenevalt moodustub põhivõla nõue summas

491,49 eurot.

Lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 25,00% aastas. Kostjal on ülesütlemise

2 (10)

seisuga s.o 28.03.2021 tasumata alates 1. osamaksest s.o 12.12.2021 kuni 4. osamakseni s.o

12.03.2022 ja perioodi 13.03.2022-28.03.2022 arvestatud intressid kokku summas 73,06

eurot (19,29+16,23+16,14+16,04+5,36). Eeltoodust tulenevalt moodustub intressinõue

summas 73,06 eurot.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist tekkinud põhivõla summalt 491,49 eurot lepingu

ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 29.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 22.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas ja 0,07%

päevas. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Eeltoodust tulenevalt moodustub

hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas

313,19 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõude summalt 491,49 eurot kuni sellekohase tasumiseni

alates 23.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas. Eeltoodust

tulenevalt moodustub arvestatuna ühe aasta kohta viivise summa 117,96 eurot (põhivõlg

491,49 eurot x 24,00% aastas).

Hageja sissenõudekulude summa 40 eurot kujunemine: 8.04.2022 tasulise kirja saatmine 20

eurot; 25.04.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 18.05.2022 tasulise kirja saatmine 5

eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustub

võla sissenõudmiskulude nõue summas 40,00 eurot.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 491,49 eurot, intress 73,06

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 313,19 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot ning

viivised alates 23.11.2024 kuni põhinõude summas 491,49 euro täitmiseni lepingus kokku

lepitud viivise määras 24,00% aastas.

Hageja palub asja lahendamist kirjalikus menetluses. Juhul, kui kostja ei vasta hagile,

lahendada asi tagaseljaotsusega.

Vastutustundliku laenamise kontrolli kohta selgitas hageja järgmist:

Hageja selgitab ennetavalt, et antud tarbijakrediidi näol ei ole tegemist tavapärase

laenulepinguga, vaid väiksemahulise järelmaksu lepinguga, mida iseloomustab

tavapärastest laenulepingutest väiksem krediidisumma ja väiksemad igakuised kohustused

(maksed – 19,29 eurot).

Ka Finantsinspektsiooni poolt on välja andnud vastutustundliku laenamise põhimõtte

täitmise juhendi (edaspidi juhend) punktide 7.1 ja 7.14 kohaselt sõltub krediidiandja

kohustuste ja kogutava teabe ulatus krediidilepingust, krediidi suurusest ja selle

tagastamisele kuluvast ajast, krediiditoote omapärast ja tarbijast endast. Sama põhimõte

tuleneb ka Riigikohtu praktikast, mille kohaselt sõltub krediidiandja poolt kogutava teabe

hulk üksikjuhtumi ja vastava krediidi asjaoludest (vt RKTKm 2-21-13098 p 18 viimane

lõik).

Lisaks eeltoodule on juhendi punktis 5.3. sedastanud, et piisava hoolsusega

vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena

tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud

ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tagada, et

tarbija maksevõime säilib samal tasemel, mistõttu tarbija hilisem makseraskustesse

sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja hooletuseks. Juhendi punktist 5.4. tuleneb

Finantsinspektsiooni seisukoht, et vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa

krediidiandja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku

laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja otsese

kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida

krediidiandja ei saanud ega pidanud ette nägema (nt. tarbija hilisema makseraskuse

põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, tarbija töötasu kaotus/vähenemine,

3 (10)

tarbija muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, tarbija poolt hiljem

võetud täiendavad finantskohustused, tarbija poolt tema tegeliku krediidihuvi,

olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni varjamine, mis võib olla

vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt). Punkti 5.5. kohaselt on

Finantsinspektsiooni hinnangul krediidiandjal õigus vastutustundliku laenamise nõude

rakendamisel eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab

endas informatsiooni kogumit tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete

finantskohustuste ning muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning

et tarbija esitab krediidiandjale enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni.

Finantsinspektsioon on lisaks juhendi punktis 9.16. märkinud peamised eeldused tarbija

mõistliku laenukoormuse hindamisel. Krediidiandja on kohustatud hindama, kas tarbija on

võimeline tagastama krediiti oma regulaarsete sissetulekute arvelt (võttes arvesse tarbija

sissetulekute ja kohustuste suurust), krediidiandjale krediidiandmise otsuse kaalumise

perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib olla veendunud, et tarbija krediidivõimelisus

on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, tarbija võime krediiti teenindada eksisteerib

vaatamata tema olemasolevatele krediitidele ja muudele varalistele kohustustele.

Hageja selgitab, et esialgne võlausaldaja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel

hinnanud kõiki eeltoodud tingimusi.

Finantsinspektsioon on juhendi punktis 6. sõnaselgelt väljendanud seisukohta, et krediidi

võtmise otsustab tarbija, kes hindab krediidiandja poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal

krediiditoote ja krediiditingimuste sobivust oma isikliku krediidihuvi, -vajaduse ja

finantsolukorraga ning vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad

otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt

teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima

läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Kui kostja esitas krediiditaotluse

esitamisel esialgsele võlausaldajale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et tarbija

poolt esitatud andmed ei ole õiged sh juhul kus tarbija kinnitab krediiditaotlust esitades et

esitatud andmed on tõesed. Kui tarbija soovib teadlikult krediidiandjat ehk teist

lepingupoolt eksitada, rikub ta VÕS § 14 tulenevaid nõudeid. Riigikohus on 31.01.2018

kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte

eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev

kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt

mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad

lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning

läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on

lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

Olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning

kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada teist

poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega

ei saa esialgsele võlausaldajale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist

kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel ebaõigeid andmeid.

Viru Maakohtu 26.11.2024 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse.

Kohus saatis hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt

14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kohus hoiatas kostjat, et kohtu

määratud tähtpäevaks vastamata jätmise korral võib kohus hageja taotlusel rahuldada hagi

tagaseljaotsusega.

Kostjale on hagimaterjalid koos vastuse nõudega kätte toimetatud 25.04.2025 isiklikult

4 (10)

politseiasutuse vahendusel. Seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 09.05.2025.a. Kostja

ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei

ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud,

et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi

tagaseljaotsusega rahuldada.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lõikele 1 võib kohus

hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega

õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja,

ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see

toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt

omaksvõetuks.

Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lõikes 5 sätestatud

tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 444 lõike 3 kohaselt tagaseljaotsuse

või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata.

Krediidi kulukuse määr

Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivust kontrollima ex officio, sõltumata poolte

vastuväidetest. Esmajärjekorras tuleb kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust

seadusele, kuna liigkõrge määr muudab lepingu tervikuna tühiseks. Kontrollikohustus

kehtib ka tagaseljaotsuse tegemisel (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50).

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui

tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes

nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise

krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti

Pank oma veebilehel.

Kohus tuvastas, et krediidi kulukuse määr on 16.06.2021 järelmaksulepingu nr HHG09655

kohaselt 38,72% aastas (dtl. 14).

Alates 01.01.2021 (kehtivusega kuni 01.07.2021) oli Eesti Panga 30.11.2020 avaldatud

krediidikulukuse määr 20,09%, s.o seaduslik ülempiir 60,27% (20,09% × 3 ). Sellisel juhul

on 38,72% aastas seadusega kooskõlas, kuna see jääb alla seadusliku ülempiiri.

Kuna krediidi kulukuse määr 38,72% ei ületa Eesti Panga avaldatud keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra (20,09%) enam kui kolm korda (60,27%), siis on krediidi

kulukuse määr seadusega kooskõlas ja tarbijakrediidileping ei ole VÕS § 406² lg 1 alusel

tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimine

Kohus peab omal algatusel kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist

(RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13).

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

5 (10)

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt

infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja

varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi

KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7

sätestatust.

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks

küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13

järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab

vaidluse korral krediidiandja.

KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise

nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja

esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel

arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2

sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1

nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija

sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja

elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija

töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel.

KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave

ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta,

tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks

(vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21,

24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25). Seega ei saa krediidiandja lähtuda

laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata.

Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtul on

kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal

algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24).

Hageja on seisukohal, et esialgne võlausaldaja on ammendavalt selgitanud vastutustundliku

laenamise põhimõtete täitmist.

6 (10)

Kohus leiab, et hageja väide, et väiksemahulise järelmaksu lepingu puhul ei ole tegemist

tavapärase laenulepinguga ning seetõttu ei peaks kohaldama vastutustundliku laenamise

kontrolli, ei ole põhjendatud.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 401 lg 2 täpsustab, et krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline

maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Järelmaksu leping on

olemuselt tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, mis kuulub krediidilepingu mõiste alla.

VÕS § 403⁴ lg 1 sätestab selgelt, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Seadus ei tee erandit väiksemahuliste järelmaksulepingute osas vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaldamisel. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust ka

väiksemahuliste järelmaksulepingute puhul, kuigi hindamistoimingute ulatus võib olla

proportsionaalne võetava rahalise kohustuse suurusega.

Kohus tuvastas, et hagiavaldusele on lisatud tõend (taust.ee andmebaasist väljavõte), mille

kohaselt ei esinenud lepingu sõlmimise ajal kostja vastu muid nõudeid, puudus teave

maksevõlgnevuste kohta, andmed kostjale kuuluva kinnisvara kohta puudusid ning tema

suhtes ei olnud jõustunud kohtulahendeid (dtl. 60).

Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt

kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt

asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste

selgituste andmise kohustus on krediidiandjal.

Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt

piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks

laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid,

kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto

väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr

2-20-106661, p 55).

Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja

võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on

hageja lepinguid sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud laenutaotlusel ning

kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt VÕS § 4034 lg 13

järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole.

Kuigi hageja on lisanud tõendi (taust.ee andmebaasist väljavõte), millest nähtub, et lepingu

sõlmimise ajal ei esinenud kostja vastu muid nõudeid, puudus teave maksevõlgnevuste

kohta ja andmed kinnisvara kohta, ei ole see kohtu hinnangul piisav vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks.

Kohus leiab, et ainuüksi taust.ee andmebaasist väljavõte ei ole piisav tõend

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks, kuna see ei kajasta piisavalt tarbija

varalist seisundit, regulaarset sissetulekut ja teisi olulisi asjaolusid, mida VÕS § 403⁴ lg 2 ja

KAVS § 49 kohaselt tuleb krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta.

Kohus selgitab, et krediidiandja oleks pidanud koguma täiendavaid andmeid, näiteks tarbija

sissetulekute kohta (nt palgatõendid, kontoväljavõtted), regulaarsete kulutuste kohta ja

7 (10)

muud teavet, mis võimaldaks põhjalikumalt hinnata tarbija võimet krediiti tagasi maksta.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt

VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära

ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt

üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt

lepingujärgset intressi. VÕS 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu,

lepingu hooldustasu, haldustasu).

Hagi nõuded

Kuivõrd leping ei ole tühine ning on VÕS § 8 lg 2 järgi täitmiseks kohustuslik, tuleb

kostjalt VÕS § 94 lg 1, VÕS § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel välja

mõista põhivõlg ning seadusjärgne intress ja viivis.

Lepingu alusel võimaldati kostjale järelmaksuga kaupa summas 491,49 eurot. Lepingu

ülesütlemise seisuga s.o 28.03.2021 ei ole kostjalt tagasimakseid toimunud. Seega on kostja

tagastamata põhivõla jääk 491,49 eurot.

Lepingu kohaselt leppisid pooled kokku 25,00% suuruses aastaintressis. Kostjal on

ülesütlemise hetkeks, s.o 28.03.2022, tasumata intress alates 1. osamaksest (12.12.2021)

kuni 4. osamakseni (12.03.2022).

Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab hageja nõuda üksnes

seadusjärgset intressi. Intressi arvestamisel lähtub kohus seadusejärgsest intressimäärast ja

ajavahemikust, mil vastavalt lepingule eksisteeris kostjal kohustus intressi tasuda, kuni

lepingu ülesütlemiseni, st alates 12.12.2021 kuni 28.03.2022. Lepingu üles ütlemiseni oli

seadusjärgne intress 0%. Kohus jätab seega VÕS § 4034 lõikest 7 tulenevalt hageja

intressinõude rahuldamata.

Hageja nõuab viivist tekkinud põhivõla summalt 491,49 eurot lepingu ülesütlemise

järgnevast päevast alates s.o 29.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

22.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas ja 0,07% päevas.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõude summalt 491,49 eurot kuni sellekohase tasumiseni

alates 23.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas.

Kohus leiab, et VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on võlausaldajal siiski õigus saada

seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud

viivisemäärast.

Hagi esitamiseni kehtinud seadusjärgne viivisemäär ei olnud

lepingujärgsest viivisemäärast kõrgem.

Viivist tuleb seega arvestada põhinõudelt (summas 491,49 eurot) lepingu ülesütlemise

järgnevast päevast alates s.o 29.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

22.11.2024

seadusjärgses

viivisemääras

kokku

139,67

eurot

(https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Kuni hagi esitamiseni 22.11.2024 (kaasa

arvatud) on sissenõutavaks muutunud viivis summas 139,67 eurot.

Kohus rahuldab ka hageja viivisenõude TsMS § 367 alusel ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja viivise alates 23.11.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

(seadusjärgses) määras põhinõudelt (491,49 eurot) kuni põhivõla tasumiseni.

VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulu, mistõttu jätab kohus

8 (10)

sissenõudmiskulu summas 40 euro nõude rahuldamata.

Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostjalt mõistetakse välja hageja kasuks põhivõlg 491,49

eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 139,67 eurot ja viivised seadusjärgses

viivisemääras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.

Ülejäänud nõuded tuleb jätta rahuldamata.

Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kohus rahuldab hagi osaliselt, nõude hinnas 691,37 eurot (põhinõue 491,49 + viivis 139,67

eurot + viivis ühe aasta eest seadusjärgses viivisemääras 12,25% 60,21 eurot), mis

moodustab esitatud haginõudest hagihinnaga 1035,70 eurot 67% (66,74% - ümardatud

täisarvuni 67%). Seega tuleb jätta menetluskuludest 67% kostja kanda ja 33% hageja

kanda.

TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude

rahalise suuruse.

Hageja palub mõista kostjalt menetluskuluna välja riigilõivu 280 eurot ja hageja

õigusabikulu 507 eurot (3 t x 169 eurot/t).

Kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks

ette, siis on hageja menetluskulud (riigilõiv) summas 280 eurot olnud vajalik ja

põhjendatud kulu.

Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabikulud summas

507 eurot. Kohtu hinnangul on antud asjas hagiavalduse koostamise ja esitamise

põhjendatud ajakulu kõige enam 2 tundi. Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus

on koostatud tüüpvormil, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on

oma sisult ühetaolised, hagis muudetakse vaid konkreetse kostjaga seotud lepingu

sõlmimisega ja lepingust tulenevate kohustustega seotud andmed.

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusteenuse tunnitasu 169 eurot on asja

keerukust ja mahtu ning esindaja juristi kvalifikatsiooni arvestades ebamõistlik.

Põhjendatud tunnitasumääraks on 120 eurot käibemaksuta.

Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 520 eurot, s.o riigilõiv 280

eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot (2 t x 120 eurot/t).

Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 348,40 eurot

(67% 520 eurost).

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt

9 (10)

tasuda ka viivis.

Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud, siis toimiku põhjal kostjal kindlaksmääratavad ja

hagejalt väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle

täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist

taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maido Roots

Kohtunik

10 (10)