2-24-11125/14 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.05.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-11125

Tsiviilasi

2K Invest OÜ hagi A. L. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

18 238,76 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja läbivaatamise viis

Hageja: 2K Invest OÜ (registrikood 16063764),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

Kostja: A. L. (isikukood XXX)

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja ja kostja vahel 15.09.2023 sõlmitud

krediidilepingust tulenev põhivõlg 14 700 eurot, intress perioodi 18.09.2023-15.11.2024 eest

404,54 eurot, viivis perioodi 16.11.2024-16.05.2025 eest 837,04 eurot ja viivis põhivõlalt

VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.05.2025 kuni põhivõla

tasumiseni, kuid kokku koos väljamõistetud viivisega mitte üle 4000 euro.

3. Jätta rahuldamata hageja põhivõla nõue 300 euro ulatuses ja 22.07.2024 seisuga

sissenõutavaks arvestatud viivis 996,72 eurot.

4. Jätta hageja tasutud riigilõiv 980 euro ulatuses kostja kanda ja 70 euro ulatuses hageja

kanda. Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 980 eurot.

6. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, elektronpostiaadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel

võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Hageja esitas Harju Maakohtule 22.07.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

1.1 mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja ja kostja vahel 15.09.2023 sõlmitud

krediidilepingust tulenev põhivõlg 15 000 eurot, intress 404,54 eurot ja seisuga 22.07.2024

sissenõutavaks muutunud viivis 996,72 eurot;

1.2. mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud

viivis põhinõudelt (15 000 eurot) VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

23.07.2024 kuni põhinõude täitmiseni.

2. Hagi aluseks olevate asjaolude osas on hageja esitanud järgmised väited.

2.1. Kostja pöördus 2023.a septembris hageja poole sooviga saada hagejalt tasu eest laenu

(krediiti). Kostja selgitas hagejale oma krediidi saamise vajadust alljärgnevalt: kostja tegutseb

Soomes iluteenindajana X (XXX); kostja soovib alustada iseseisvat kutse-ja majandustegevust,

mh. osutada klientidele V tehnoloogiaga keha kontuurimisteenust, kostjale on tehtud pakkumine

osta keha kontuurimishoolduse massaažiseade V koos seadme tagavaraosade ja kasutatavate

kreemidega; kostja peab pakkumist soodsaks ning pakkumise vastuvõtmine võimaldab tal

teenida tulu, mille arvelt täita krediidi tagastamise kohustused; seadme müügihind on 15 000

eurot, ostetava seadme omandi saamine eeldab ostuhinna kohest tasumist, mistõttu vajab kostja

krediiti 15 000 eurot.

2.2. 15.09.2023 sõlmisid hageja ja kostja krediidilepingu VÕS § 401 lg 3 tähenduses olles

lepingus kokku leppinud alljärgnevad tingimused: (hagiavalduse lisa 1 Krediidileping

15.09.2023.)

-krediidisummaks on 15 000 eurot (lepingu p. 1.1.)

-krediidi kasutamise perioodiks on 15 kuud (lepingu p. 1.1.)

-tasu krediidi kasutamise eest (intress) on fikseeritud määras 10% krediidisummast, so. 1 500

eurot (lepingu p. 2.1.)

-krediidisumma kantakse hageja poolt kostja isiklikule arvelduskontole # 7543 LHV Pangas

(lepingu p. 1.5.)

-krediidi ülekandmisele järgnevad esimesed kaks kuud, oktoober ja november 2023 tasub kostja

hagejale ainult intresse, 15.10.2023 750 eurot ja 15.11.2023 750 eurot (lepingu p. 2.1.)

-krediidi põhiosa tagasimakse kohustus algab detsembrist 2023.a. selliselt, et kostja tasub iga

kuus kuni novembrini 2024. võrdselt 1250 eurot iga järgneva kaheteist kuu 10. kuupäevaks

(lepingu 3.1.)

-krediidi tagastamise kohustuse rikkumise korral on kostjal kohustus tasuda hagejale

võlgnetavalt summalt viivist VÕS § 113 lg 1 toodud viivisemääras (lepingu p. 6.4.)

-poolte kokkuleppel on hagejal õigus krediidileping üles öelda, kui kostja on jätnud kas täitmata

lepingust tulenevad rahalised kohustused või on neid täitnud mittekohaselt kahel kohustuse

täitmise korral (lepingu p. 7.3.).

2.3. Hageja kandis 18.09.2023 oma LHV Panga arvelduskontolt kostja samas pangas asuvale

arvelduskontole üle krediidisumma 15 000 eurot. Kostja esitas hagejale saadud krediidi

kasutamise sihtotstarvet tõendava lepingudokumendi, 25.09.2023 seadme VelaShape Dual

Connector AS62631 müügilepingu, mille kohaselt omandas ta seadme müügihinnaga 15 000

eurot.

Kostja jättis täitmata lepingus kokkulepitud intressi maksmise kohustuse ja krediidi

graafikujärgsed tagasimaksmise kohustused. Hageja ütles 09.01.2024. avaldusega

krediidilepingu üles ja palus kostjat omandatud seade talle pandiesemena üle anda, et see

realiseerida võlgnevuse katteks. Kostja vastas ülesütlemise avaldusele samal päeval, et on

ostetud seadme ise ka müüki pannud ja ootab konkreetse ostja otsustust (hagiavalduse lisa 3).

Mõne aja möödudes andis kostja seadme valduse hagejale üle ja hageja pani selle osta.ee

keskkonnas enampakkumisele. Hageja on seadet püüdnud müüa kokku 3 enampakkumisel, kuid

tulutult, seadme ostuks ei ole tehtud isegi alghinnaga või oma pakkumishinnaga mitte ühtegi

sooviavaldust (vt. osta.ee link Syneron VelaShape Dual Connector (214476652) - Osta.ee).

Hagi koostamise hetkeks on VelaShape seadme valdus kostjale tagastatud.

2.4. Kostja võlgneb hagejale 09.01.2024. lepingu ülesütlemise tõttu kogu põhivõla summas 15

000 eurot.

Kostja võlgneb hagejale lepingu alusel intressi kuni lepingu ülesütlemiseni 09.01.2024. perioodi

eest 18.09.2023 kuni 09.01.2024. Hageja esitab krediidi kasutamise tasu (intressi) nõude osas

alternatiivsed materiaalõiguslikud alused:

(a) intressi nõue 15.09.2023 sõlmitud lepingu alusel 404,54 eurot;

(b) juhul, kui poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidi sätete kohaldamist nõudev leping,

võlgneb kostja hagejale alternatiivselt, VÕS § 94 alusel, intressi VÕS § 94 alusel 161,59 eurot.

Päeva intressi suuruseks Eesti Panga andmetel oli lepingu sõlmimise hetkel 15.09.2023 4%.

Seega oleks lepingu sõlmimise hetkel VÕS § 94 ette nähtud intressi suuruseks 4%.

Kostja võlgneb krediidi põhiosa tagasimaksega viivituselt viivist VÕS § 113 lg 1 määras alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 10.01.2024 kuni hagi koostamiseni 22.07.2024 kokku

996,72 eurot. Krediidi põhiosa tagastamise nõude suurus ega viivise arvestuslik suurus ei olene

võimaliku tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamisest. Lepingu kohaselt kohaldus kostjale niigi

viivise nõude alusena VÕS § 113 lg 1 toodud regulatsioon.

3. Kostja on vastanud, et vaidleb vastu võlanõude summale. Kostja kirjeldab, et seadme ostmine

ei olnud kõige parem mõte, kuid ta usaldas seda inimest, kelle juures töötas. Temalt sai ka see

aparaat V ostetud, tema käis ka peale, et ta tahab et just kostja selle aparaadi saaks ostetud ja et

saaks edasi töötada seal salongis ja et kliendid ära ei läheks. Kostja ostis selle aparaadi, kuna

tõesti uskus, et saab jääda sinna salongi tööle. Sai selle aparaadiga teha tööd 3 nädalat ja kui pidi

sõlmima uue lepingu, uute tingimustega (nii talle väideti), siis ilmus ta salongi vaid võtmete

loovutuspaberiga ja ütles, et kostja võtaks omad asjad ja kohe läheks.

Võlg tekkiski peale seda kui nö tööleping päeva pealt lõpetati. Kostja läks sealt koos selle

aparaadiga ja oma suure võlaga, oli masenduses, ei olnud tal enam tööd ega raha. Oleks olnud

nõus tegema maksegraafiku ka võlanõudjatega, aga ei pakutud sellist võimalust. Hetkel on tema

maksevõime piiratud, kuid on valmis tasuma võlgnevust osade kaupa. On täiskohaga õpilane ja

õpib uut ametit. Saaks võlga tasuda maksegraafiku alusel, näiteks 50-75 eurot, kuniks on tööle

saanud ja saab suuremaid summasid maksta. Hetkel on kostja sissetulek umbes 1200€ kuus, mis

sisaldab lapseraha ja õpinguteks ja elamiseks mõeldud tuge, millest maksab üüri ja muud

maksud.

Vastuseks kohtule kinnitas kostja, et on tasunud lepingu sõlmimisel lepingutasu 300 eurot,

tagasimakseid hagejale teinud ei ole.

Kostja taotleb viivise vähendamist oma majanduslikust seisukorrast tulenevalt. Kostja selgitab,

et elab Soomes ja õpib päevases õppes lähihoidjaks (pereõeks, hooldaja), õpingud kestavad kuni

03.2027. Osakoormusega töö ei ole olnud võimalik, kuna õppimist ja kirjalike ülesandeid on

olnud palju, erinevates kohtades peab tegema praktikat. Soomes tööd saada ei ole lihtne. Kui

kaotas X tööpaiga, otsis teisi salonge, kus teha tööd. Oli paar salongi, kus oleks saanud tööle

asuda, aga see eeldas enda kindlat klientuuri ja nö kohe koha üüri maksmist, mis siin Soomes ei

ole odav. Kostja oli sellel ajal väga keerulises olukorras rahaliselt ja ei julgenud seda vastutust

võtta, ei soovinud veel rohkem võlgadesse jääda. Ise ei ole proovinud müüa seadet, ta oleks

soovinud teha tööd sellega. Seade on laenuandja valduses ja nemad on proovinud seadet oksjoni

käigus müüa, aga hetkeseisuga ebaõnnestunult.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus menetles hagi poolte soovil kirjalikus menetluses. Kostja on hagile vastanud, hageja

on esitanud seisukoha kostja vastusele.

4.1. Hageja vastas kostja kompromissiettepanekule, et see on hagejale vastuvõetamatu, et hageja

ei ole nõus, et tasumine toimuks 200 kuu jooksul 75 euro kaupa. Samuti ei ole kostja seni

midagi maksnud, isegi mitte 75 euro kaupa, mistõttu hageja ei usalda kostja lubadusi. Sellest

tulenevalt ei saanud kohus asja lahendada kompromissiga.

4.2. Hageja on hagis selgelt välja toonud, et kostja tegutses iluteenindajana ilusalongis ja soovis

võtta laenu iseseisva majandustegevuse alustamiseks.

VÕS § 403 lõike 2 kohaselt kohaldatakse VÕSi tarbijakrediidi regulatsiooni ka füüsilise isiku

poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks,

mille puhul kasutusse võetav krediit või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei

ületa 50 000 eurole vastavat summat. Laenusumma oli 15 000 eurot, seega kohaldatakse poolte

vahel sõlmitud lepingule tarbijakrediidi regulatsiooni.

Kui juriidiline isik annab krediiti füüsilisele isikule, eeldatakse, et tegemist on tarbijakrediidiga

ning vastupidist peaks tõendama krediidiandja. Kui hagis oli hageja seisukohal, et andis kostjale

laenu iseseisva majandustegevuse alustamiseks ning ka nõuete juures esitas nõuded kahel viisil,

sh vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise eeldusel, siis 13.03.2025

menetlusdokumendis asus hageja kahtlema, kas kostja ikka on tarbija ja kas tarbijakrediidi

sätted kohaldusid. Hageja leiab, et kostja tegutses mitte töölepingu alusel Töölepinguseaduse

mõttes, vaid üüris oma teenuste osutamiseks vajalikku kohta ilusalongi X ruumides tasudes

üürileandjale koha eest kokkulepitud üüri. Hageja märgib, et Kostjal ei olnud töösuhtele omast

tööandjat, kelle põhikohustuseks on töö olemasolu tagamine ja kokkulepitud palga maksmine.

Krediidi eest omandatud seadme kasutamise tasulise teenuse osutamiseks eesmärki kinnitab ka

kostja ise. Kostja krediidivajadus tekkis seega kostja tegusemisest tarbijaõigussuhte sellises

raamistuses, milles kostja ise oli tarbijale teenuse osutajaks ja kolmandad isikud, teenuse

saajad, olid tarbijad VÕS § 402 lg.1 mõttes.

Kohus märgib, et poolte vahel ei olegi vaidlust selle üle, et kostja eesmärk oli hakata seadmega

pakkuma tasulist teenust klientidele. Hageja ei ole tõendanud, millises õiguslikus vormis ja

millise lepingu alusel kostja ilusalongis töötas. Eesti praktikas on tõesti tavapärane, et

iluteenindajad pakuvad kolmandale isikule kuuluvas ilusalongis teenust oma osaühingu alt või

FIEna, kuid kostja töötas Soomes. Hageja väitel osutas kostja teenuseid X äriühingu kaudu.

Kostja väidetest selgub, et seoses aparaadi ostuga pidi kostja sõlmima salongiga uue lepingu,

uute tingimustega. Kohus saab sellest aru nii, et kui seni osutas kostja teenuseid samas salongis

salongipidajale kuuluvate seadmetega, siis salongipidaja ettepanekul ostis ta salongipidajalt ära

seadme, millega pidanuks kliente teenindama ükskõik siis kas samas salongis või hiljem mujal.

Kohtu hinnangul ei ole hageja seega tõendanud, et kostja tegutses pidevalt oma ettevõtte või

muu sarnase iseseisva majandusüksuse õigusliku vormi kaudu, millest tulenevalt tarbijakrediidi

sätteid ei tuleks kohaldada.

Samas kui hageja soovinuks ka väita, et tegemist oli äritegevuse laenuga, siis oleks

krediidiandja ikkagi pidanud hindama kostja võimet krediiti tagasi maksta. Nimelt on Euroopa

Pangandusjärelevalve Asutus 29. mail 2020 välja andnud suunised laenude väljastamise ja

jälgimise kohta ning nende suuniste 5. ptk punkti 86 kohaselt tuleb ka mikro- ja

väikeettevõtetele krediidi andmisel hinnata ettevõtte krediidivõimelisust, kogudes vähemalt

järgmised andmed koos vajalike ja asjakohaste tõenditega:

Laenu eesmärk, ettevõtte sissetulek ja rahavoog, finantspositsioon ja kohustused, sh panditud

varad ja tingimuslikud kohustused, ärimudel ja vajaduse korral ettevõtte struktuur, äriplaanid

koos finantsprognoosidega, tagatis (tagatisega laenu korral), muud krediidiriski maandavad

tegurid, nt garantiid (kui on), tooteliigiga seotud õigusdokumendid (nt load, lepingud). Kui

sellised andmed ei ole kättesaadavad, peaks krediidiandja vajalikud andmed koguma

laenuvõtjalt või kolmandatelt isikutelt, sh asjakohastest andmebaasidest. Krediidiandjad peaksid

järgima täpset krediidipõhist lähenemist, mis võimaldab hinnata laenuvõtja võimet

finantskohustusi teenindada ja tagasi maksta. Krediidiandjad peavad dokumenteerima andmed,

mille alusel tehakse positiivne laenuotsus, sh nende tegevused ja hinnangud, ning säilitama

dokumente kättesaadaval kujul vähemalt laenulepingu kehtivuse ajal. Lisaks andis

Finantsinspektsioon 09.11.2020.a otsusega eeltoodud suunised välja ka Finantsinspektsiooni

juhendina.

4.3. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

vastutustundliku laenamise kohustust. Tarbijakrediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada

maksimaalset lubatud määra.

5. Kas leping on sõlmitud ja krediit tarbija kasutusse antud

5.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab olema

selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on jäetud

järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Tarbija tahteavalduses VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.

Laenulepingu alusel laenu tagasi maksmine nõude eelduseks on aga ka raha väljamaksmine

laenusaajale (kui raha ei ole laenusaaja kasutusse antud, ei ole laenusaajal ka kohustust raha

tagastada).

5.2. Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks oleva krediidilepingu (dtl 6), millel on

omakäelised allkirjad. Leping (milles tarbija tahteavaldus sisaldub) ei sisalda paljusid VÕS §

404 lg 2 nõutud andmetest, sh puudub krediidi kulukuse määr, krediidi kogukulu, intressimäär

aasta kohta, viivise aasta- ja päevamäär, taganemisõiguse info, hoiatus tasumata maksetest

tulenevate tagajärgede kohta. Hageja ei ole esile toonud, et kostjale oleks esitatud Euroopa

Tarbijakrediidi teabeleht ning VÕS-s nõutud sisuga lepingueelne teave.

Hageja on kohtule vastanud, et ka kostja sai eksemplari lepingust.

Hageja on kohtule esitanud maksekorralduse laenu kostjale väljamaksmise kohta (dtl 9).

Kohus on seega tuvastanud, et kostja on teinud tahteavalduse nõude aluseks oleva lepingu

sõlmimiseks, leping on nõutud vormis (sh on kostja saanud lepingudokumendid püsival

andmekandjal), leping ei sisaldanud seadusega tarbijakrediidilepingus nõutud andmeid, kuid

laen (15 000 eurot) on välja makstud ning sellest tulenevalt loetakse leping sisu puudustele

vaatamata kehtivaks.

Kohus kontrollis lepingus toodud tagasimaksete kuupäevade ja summade alusel, et krediidi

kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra (50,16%).

6. Vastutustundliku laenamise kohustus

6.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Selleks

on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist

(KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest

saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda

tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte,

rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätma.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

6.2. Hageja vastas kohtule vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise kohta, et hageja

kontrollis internetis, kas kostja on/ei ole maksehäireregistris, kostjal maksehäired puudusid.

Kostjalt andmete kogumise kaudu oli hagejal teave, et kostja elab Soomes alates 2013, ta

tegutseb ilusalongis, milline osutab ostetava V seadmega klientidele teenuseid, mille järele on

turul nõudlus. Kostja väitel olid tema tehtavad korrektsiooniprotseduurid olulises osas, kümnete

kaupa, ette ära müüdud ning ühe protseduuri hind jääb vahemikku 200-350 eurot. Hagejal ei

olnud mõistlikku alust kahelda, et kostjal puudub lepingu sõlmimise ajal krediidi tagasimakse

võimekus. Hageja tuvastas X kodulehelt, et kostja pakub selle äriühingu kaudu V protseduure.

Kohus märgib, et hageja ei ole esile toonud, millistest maksehäireregistritest ta kostja andmeid

kontrollis, arvestades, et kostja elas Soomes. Kohtule on hageja esitanud AS Creditinfo

maksehäireregistri päringu, mis on tehtud 13.03.2025, mis ei saa tõendada seda, et enne laenu

andmist hageja päringu tegi.

Kohtu poolt eespool välja toodud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmise selgitusi (nii

tarbijakrediidi kui mikroettevõttele antava laenu osas) ja hageja esitatud selgitusi võrreldes on

selge, et hageja ei ole laenu andmise ajal nõuetekohaselt hinnanud kostja võimet krediiti tagasi

maksta. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et antud juhul kohaldusid tarbijakrediidi sätted ning

hageja vastutustundliku laenamise kohustust rikkus, kaasnevad VÕS § 4034 lg 7 sätestatud

tagajärjed.

7. Hageja nõuded

7.1. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab

võlausaldaja nõuda jätkuvalt intressi VÕS § 94 sätestatud määras, kuid mitte muid tasusid.

Kostja poolt tasutu tuleb arvestada põhivõla ja seadusjärgse intressi katteks.

7.2. Hageja väitel on aga leping üles öeldud 09.01.2024. Ülesütlemine on kehtiv, kui:

• tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva tagasimaksega;

• tarbijale on antud edutult vähemalt 2-nädalane täiendav tähtaeg võlgnetava summa tasumiseks

koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul summa tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja

nõutakse kogu võla tasumist;

• ülesütlemisavaldus on vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis;

• ülesütlemisavaldus on kostja poolt kätte saadud.

Kohtule esitatud üles ütlemise teatest nähtub, et hageja ei ole kostjale andnud võla tasumiseks

täiendavat tähtaega, nagu see on nõutud VÕS § 416. Kuna hageja ei järginud

ülesütlemisavaldust tehes VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud tarbijakrediidi ülesütlemise piiranguid, sh

ei andnud hagejale enne lepingu ülesütlemist võimalust tasuda võlga kahe nädala jooksul, ei

vasta ülesütlemisavaldus seaduses sätestatud nõuetele ning hageja ei ole laenulepingut kehtivalt

üles öelnud (vt TlnRnKo 03.07.2024, 2-22-6089/36, p 15.2.2.) Kuid laenu viimase osamakse

tähtaeg oli 15.11.2024. Seega on kogu tagastamata laenusumma muutunud siiski

sissenõutavaks.

Hageja on tõendanud, et kostjale on välja makstud 15 000 eurot. Hageja ja kostja on kinnitanud,

et kostja on tasunud 300 eurot lepingutasu. Tasutud lepingutasu tuleb arvestada põhivõla

katteks, sest VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbija lepingutasu ei võlgne.

7.3. Hageja nõuab intressi 18.09.2023 (raha kostjale väljamaksmisest) kuni 09.01.2024 (üles

ütlemiseni) eest (kokku 113 päeva) ning toob välja, et juhul, kui poolte vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidi sätete kohaldamist nõudev leping, võlgneb kostja hagejale VÕS § 94 alusel

intressi 113 x 1,43 = 161,59 eurot.

Nagu öeldud, oli lepingu üles ütlemine toimetu ja leping kehtis kuni korralise lõpptähtajani.

VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui lepingus puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse

määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja

krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Tagasimakseid antud juhul uuesti määrata ei ole vaja, sest leping on korraliselt lõppenud.

Arvestades intressi alates 18.09.2023 kuni 15.11.2024 seadusjärgse intressimäära alusel, tuleks

intressideks kokku 748,63 eurot. Kuid kohus ei saa kostjalt intressi välja mõista rohkem, kui

hageja hagis nõudis, seega rahuldab kohus intressinõude hageja nõutud summas 404,54 eurot.

7.4. Hageja nõuab viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast. Kohus saab aru, et

hageja on viivist arvestanud ja nõuab seda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtule esitatud lepingu punktis 6.4. on märgitud, et krediidi põhiosa tagastamise kohustuse

rikkumisel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 toodud viivise määras.

Kohus tuvastas, et üles ütlemine on tühine, seega saab viivist arvestada alates laenu tagastamise

lõpptähtpäevale järgnevast päevast, s.o alates 16.11.2024, tasumata põhivõlalt 14 700 eurot,

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus mõistab sissenõutavaks muutunud viivise

välja kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindla summana, so perioodi 16.11.2024-16.05.2025

eest summas 837,04 eurot.

7.5. Kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse (dtl 29). Kostja põhjendab taotlust raske

majandusliku olukorraga. Kostja selgitab, et tema sissetulek on 1200 eurot kuus. Kohus saab

aru, et kostjal on ülalpeetav (laps), et ta peab maksma üüri ning et ta tegeleb täiskohaga

õpingutega.

VÕS § 162 lõike 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Seaduse kohaselt tuleb viivise vähendamise taotluse puhul arvestada eelkõige võlgniku poolt

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit.

Kohustuse täitmise ulatus - kostja tagasimakseid teostanud ei ole. Kohus võtab seejuures

arvesse, et kostjal oleks olnud võimalus saada laenu tagasimaksmiseks raha seadme müügist,

kuid kostja enda sõnul ise ei ole proovinud seadet müüa, põhjendades, et ta oleks soovinud teha

tööd sellega. Samas asus kostja enda sõnul õppima uut eriala, samuti ei ole kostja esile toonud,

et ta oleks antud seadmega hiljem teenust osutanud. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et

kostja ei ole teinud piisavalt pingutusi selleks, et seadet müüa. Kohtule arusaadavalt osutatakse

analoogsete seadmetega teenust ka tänapäeval, mistõttu kohtul ei ole alust arvata, et seadme

müük võimatu oleks.

Teise lepingupoole ehk hageja õigustatud huvi – hageja on esitanud seisukoha kostja vastusele

(dtl 33), kuid ei ole enda õigustatud huvide kohta vastuses kostja lisakulude vähendamise

taotlusele midagi välja toonud.

VÕS § 113 kohase, seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada

võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja hüvitamisele kuuluva kahju suuruse

arvestamist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha

maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on

viivisel lisaks kompensatsioonilisele iseloomule ka teatud sanktsiooniline iseloom. Samas on

Riigikohus leidnud, et reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi kui

kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05, (p 18) on Riigikohus selgitanud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb

põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise

vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab

võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Muu kui rahalise kohustuse

rikkumise juhuks kokku lepitud leppetrahvi puhul võib võlausaldaja tõendada ka muu

täitmishuvi olemasolu. Rahalise kohustuse puhul peaks see olema kohustuse olemusest

tulenevalt reeglina välistatud.

Hageja ei ole tõendanud (ega ka esile toonud), et tema kahju oleks suurem põhivõlast ja kohus

leiab, et hageja viivisenõuet saab kindlasti piirata põhivõla summaga.

Kostja on põhjendanud viivise vähendamise taotlust enda kehva majandusliku olukorraga.

Kostja on esitanud tõendi, et ta õpib õenduse erialal kuni 2027. a märtsini. Kostja sõnul ei ole ta

õpingute tõttu saanud ka osakoormusega tööle minna ning tema sissetulek kuus on 1200 eurot.

Kostja on esitanud tõendi, et saab sotsiaaltoetust 808 eurot kuus ning õpilaste toetust 279,38

eurot. Kostja sõnul ülejäänud sissetulek on „lasteraha“ (kostja ei ole täpsustanud, mida see

tähendab, kuid arvestades, et kostjal on ülalpeetav, laps, saab kostja ilmselt ka lapsetoetust).

Kostja esitatud sotsiaaltoetuse tõendis on märgitud, et toetuse suurus määratakse kindlaks

leibkonna täiskasvanute ja laste arvu ning sissetuleku alusel ning sissetulekuks on märgitud

õpilaste toetust 279,38 eurot.

Hageja leiab, et kostja esitatud andmed ei ole usaldusväärsed. Hageja toob välja, et kostjal tuleb

üürilepingu järgi tasuda üüri ja kommunaalkulusid ca 945,50 eurot kuus, kuid sotsiaaltoetus on

808 eurot kuus. Hageja hinnangul ei ole usutav, et kostja elab igas kuus sedavõrd kahjumis.

Kohus märgib, et kostja esitatud tõendist nähtuvalt katavad kostja sotsiaaltoetus ja õpilase toetus

(kokku 1087,38 eurot) eluasemekulud siiski küll ära, kuid õige on see, et kostjal on lisaks vaja

nii ennast kui last ülal pidada (igakuised toidukulud, eelduslikult ka mingid side- ja

transpordikulud, lapse muud kulud). Arvestades hageja väidetud 1200 eurost sissetulekust maha

eluasemekulud 945,50 eurot, jääb üle 254,50 eurot.

Kohtu hinnangul on alust arvata, et sotsiaaltoetust määranud asutusel oli võimalik kontrollida

kostja sissetulekut. Samuti ei ole kostja varjanud, et saab lisaks veel ka lapseraha. Eeltoodut

arvestades on kohtu hinnangul tõendatud, et kostja sissetulek kuus on tema igakuiste kuludega

ning ülalpeetava olemasoluga võrreldes väike ning majanduslikud olud kitsad.

VÕS § 162 lõige 1 ei piira, et kohus võiks viivise vähendamisel arvesse võtta ka muid kaalutlusi

(sellele viitab sõna „eelkõige“ VÕS § 162 lõikes 1). Seetõttu võtab kohus lisaks veel ka arvesse,

et algne krediidiandja jättis täielikult kohaldamata kogu tarbijakrediidi regulatsiooni (ei esitanud

lepingus nõutud teavet, ei täitnud mingilgi määral vastutustundliku laenamise kohustust).

VÕS § 415 sätestab ebapiisavate maksete korral järjekorra, et mille katteks tasutut arvestada.

Selle järgi tuleks küll esimeses järjekorras tasutu arvestada võla sissenõudmiskulude ja seejärel

põhisumma katteks, ent põhivõla ja sellelt igakuiselt arvestatava viivise suurust (14 700 eurolt

ca 140 eurot kuus) arvestades ei saaks kostja võlga ilmselt kunagi või vähemalt ettenähtavas

tulevikus tasutud, sest teistpidi lisanduksid pidevalt viivised. Samas ei ole kohtu hinnangul

õiglane ka piirduda üksnes juba sissenõutavaks muutuvate viivistega, sest sellisel juhul kaoks

kostjal motivatsioon üldse võlga tasuda.

Kaaludes eeltoodud asjaolusid, on kohus seisukohal, et hageja viivisenõuet tuleb piirata

väiksema summaga kui on põhivõlg. Seega mõistab kohus kohtuotsuse tegemisele järgnevast

päevast põhivõlalt 14 700 eurot viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni

põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos välja mõistetud viivisega mitte üle 4000 euro.

8. Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

TsMS § 174 lg 10 kohaselt, menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse

ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu

Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13).

Hageja esitas menetluskulude nimekirja 29.04.2025. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulud, sh riigilõivu summas 1050 eurot, lepingulise esindaja kulud 1283,44 eurot

koos käibemaksuga ja tõendi kogumise kulu 1,46 eurot (maksehäireregistri väljavõtte tellimine).

Hageja kinnitab, et eeltoodud kulu on olnud seotud siinse kohtuasjas esindamisega ja riigilõivu

ja tõendi saamisega ja et puudub alus käibemaksu tagasiarvestamiseks. Kostjal oli kuni

02.05.2025 võimalus esitada vastuväide hageja menetluskuludele. Kostja vastuväiteid esitanud

ei ole.

22.07.2024 esitatud hagi hind on 18 238,76 eurot. Hageja on hagilt TsMS § 133 ning RLS § 59

lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasunud riigilõivu 1050 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv summas

1050 eurot põhjendatud ja vajalik kulu.

Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 5,9 tundi keskmise tunnihinnaga

217,53 eurot koos käibemaksuga (1283,44 : 5,9). Õigusabi osutamise sisaldas järgmisi

toiminguid:

-31.05.2024 kliendi intervjueerimine, haginõude koostamise ettevalmistav töö 1,3 tundi;

-20.07.2024 hagiavalduse koostamine 2 tundi;

-22.11.2024 kostja vastuse analüüs, suhtlemine kliendiga 0,7 tundi;

-03.01.2025 kohtule vastamine, suhtlemine kliendiga 1 tund;

-13.03.2025 seisukohtade koostamine, kohtule vastamine 0,6 tundi;

-29.04.2025 menetluskulude nimekirja ja seisukoha koostamine ja esitamine kohtule 0,3 tundi.

Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega.

Arvestades hagiavalduse sisu ja mahtu peab kohus hagiavalduse ettevalmistamise ja koostamise

põhjendatud ajakuluks kokku 3 tundi ja kostja esitatud vastusega seonduvate toimingute

(vastuse analüüs, kohtule vastamine) põhjendatud ajakuluks kokku 1,1 tundi. Ülejäänud

toimingute osas peab kohus osutatud õigusabi põhjendatud ja vajalikuks kokku 0,9 tundi. Kohus

leiab, et lepingulise esindaja õigusabitoimingute põhjendatud ajakulu kokku on 5 tundi ja

õigusabikulu seega kokku 1087,65 eurot koos käibemaksuga (5 tundi x 217,53 eurot).

Hageja tõendi kogumise kuluks on maksehäireregistri väljavõtte tellimise kulu 1,46 eurot.

Hageja on 13.03.2025 esitanud AS Creditinfo maksehäireregistri päringu, mis on kostja kohta

tehtud 13.03.2025. Kuna nimetatud väljavõte ei saa tõendada seda, et hageja tegi päringu enne

15.09.2023 laenu andmist ja arvestas seda vastutustundliku laenamise kohustuse täitmisel ning

muu põhjus nimetatud väljavõtte esitamiseks ei ole kohtule teada, siis ei saa lugeda nimetatud

tõendi kogumise kulu 1,46 eurot, põhjendatud ja vajalikuks.

Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 2137,65 eurot, millest 1050 eurot on riigilõiv

ja 1087,65 eurot on lepingulise esindaja kulu.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas 14 700 euro ulatuses, intressinõude 404,54 eurot ja

viivisenõude alates 16.11.2024 põhivõlalt VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõla tasumiseni, kuid kokku koos väljamõistetud viivisega mitte üle 4000 euro, mis ühe

aasta eest arvestatuna on 1800,75 eurot. Seega kokku rahuldas kohus arvestuslikult hagi 16

905,29 euro ulatuses.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu kohus mõistab kostjalt välja riigilõivu selles ulatuses,

milles oleks pidanud tasuma rahuldatud nõudelt. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1

kohaselt oleks tulnud rahuldatud nõude (16 905,29 eurot) eest tasuda riigilõivu 980 eurot.

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja tasutud riigilõivu 980 euro ulatuses kostja kanda ja

70 euro ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi

kanda.

Hagi on esitatud 2024. a juulis, mil Riigikohtu poolt tarbijakrediidi asjades vastutustundliku

laenamise põhimõtte täitmise ja hindamise kohta tehtud lahendist (2023.a novembrist) oli

möödunud juba ca 7 kuud ning hageja pidi selle põhjal ka suutma ise hinnata oma nõude

perspektiivikust. Hagejal oli võimalus selle pinnalt esitada hagi nõue ümberarvestatuna, makstes

ka nii vähem riigilõivu. Ümberarvestatud nõude oleks kohus saanud, nii nagu hageja soovis,

rahuldada tagaseljaotsusega. Ringkonnakohus leidis asjas 2-23-126294, et menetluskulude

jaotamisel tuleb arvestada seda, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

esitab seetõttu põhjendamatu nõude.

Antud juhul võtab kohus arvesse, et hageja on ise krediidiandja ja rikkus laenu andmisel kohtu

hinnangul vastutustundliku laenamise kohustust raskelt. Laenu andmata jätmisel ei oleks hagejal

ka tekkinud võla tagasinõudmise kulusid. Sel põhjusel jätab kohus hageja õigusabikulud hageja

enda kanda.

Tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei

ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4)

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude

jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate

menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik