2-24-129205/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. mai 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-129205

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J. L. vastu võla nõudes

641 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse liik

Hageja:

Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806)

Hageja lepinguline esindaja: C. K. (e-post xxx)

Kostja: J. L. (isikukood xxx; e-post xxx)

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista J. L.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks Partner kuukaardi

ostulimiidi lepingust nr 385607-1 tulenev põhivõlgnevus 439,44 eurot, võla

sissenõudmiskulud 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 72,27 eurot ja

alates 19.11.2024 viivis arvestatuna põhinõudelt (s.o 439,44 eurolt) 0,065%

päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

3. Menetluskulud jätta J. L. kanda.

4. Välja mõista J. L.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskuluna 602

eurot, millest riigilõiv moodustab 175 eurot ja põhjendatud õigusabikulud 427

eurot.

5. Välja mõista J. L.lt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis väljamõistetud

menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale

esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab

ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja

viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 13.08.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult J. L. 514 euro saamiseks. Kohus tegi 14.08.2024 võlgnikule

makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. 04.11.2024 kohtumäärusega lõpetas

kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses. 18.11.2024 esitas Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) hagi J. L.

(kostja) vastu võla nõudes.

18.11.2024 hagiavalduse, 02.12.2024 ja 25.02.2025 seisukoha kohaselt sõlmisid kostja ja TKM

Finants AS (esialgne võlausaldaja) 25.01.2024 ostulimiidi leping nr 385607-1, mille kohaselt

võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale ostulimiidi 500 eurot kasutamist, et osta kaupu

edaspidi TKM Gruppi kuuluvates Selveri, Delice’i, Kaubamaja, I.L.U. ja L’Occitane’i

kauplustes maksepäeva edasi lükates. Partner Kuukaardi ostulimiit võimaldab kauplustes

Partnerkaardiga sooritatud jooksva kuu ostude eest tasuda arvega järgmise kuu alguses.

Ostulimiidile ei lisandunud intressi ega muid lepingu sõlmimise, kuu- või haldustasusid, seega ei

ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, vaid ostusuhtega, kus kostja poolt soetatud kauba

maksumusele ei lisandunud seatud maksetähtaja andmiselt arvestusliku intressi ning esialgsel

võlausaldajal ei tekkinud intressi nõuet ka hilisemalt, näiteks jooksva aasta jooksul

võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 mõttes. Kuna lepingul puudusid kõrvalkulud või tasud, siis puudub

lepingul ka krediidikulukuse määr või kui kohus hindab, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga,

siis on krediidikulukuse määraks 0%. Kostja kohustus kasutatud ostulimiidi tagastama ühes

kalendrikuus sooritatud ostude eest järgneva kuu alguses, kostjale esitatud arve alusel 7

kalendripäeva jooksul. Arve edastatakse kliendile e-posti teel, e-arvena kliendi internetipanka ja

tehakse kliendile kättesaadavaks iseteeninduskeskkonnas www.partnerkaart.ee. Kostja asus

esialgse võlausaldaja poolt võimaldatud ostulimiiti kasutama, kasutades perioodil 01.02.2024 –

29.02.2024 ostulimiiti summas 439,44 eurot.

Esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud leping oli oma olemuselt tähtajatu, sest ei

sisaldanud lepingu kehtivuse aega. Sõlmitud lepingul puuduvad ka arvelduskrediidilepingu

tunnused VÕS § 407 sätestatult, sest kostjaga puudus arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja

kostjale võimaldati arve eest tasumise tähtaega üksnes 7 päeva alates arve esitamisest. Kuna

lepinguga ei olnud määratud sooritatud ostude eest tasumist osamaksetena, vaid esitatud arve

alusel 7 päeva jooksul, siis ei saanud lepingule rakenduda ka VÕS § 416 kitsendust lepingu

ülesütlemise piirangute kohta, sest lepingus ei ole määratud üksteisele järgnevaid tagasimakseid.

Kostja rikkus lepingu tingimuste punkti 4.1.2 ning ei tasunud Partner Kuukaardiga

sooritatud ostude eest kostjale väljastatud arve nr 768696 alusel tähtajaga 10.03.2024.

Tingimuste p 7.1 järgi oli esialgsel võlausaldajal õigus leping üles öelda igal ajal ja nõuda

kostjalt lepingu täitmist teatades tingimuste p 7.1.2 alusel lepingu korralisest

ülesütlemisest kostjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 14 päeva

enne lepingu lõpetamist. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja

juhindudes lepingust, teavitas esialgne võlausaldaja 25.05.2024 lepingu lõpetamisest ja

võlgnevuse loovutamisest AS-ile PlusPlus Capital. Lepingu ülesütlemise teade on

kostjale saadetud e-posti aadressile xxx. Esialgne võlausaldaja loovutas 25.05.2024 oma

nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.

Vastavalt lepingu tingimuste p-le 5.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus

hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud.

Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus

Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm

tasulist meeldetuletuskirja hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx, esimese neist

maksumusega 15 eurot ja teised kaks maksumusega 5 eurot. Seega on hageja kandnud

võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid ja juhindudes VÕS § 113² lg 2 p-st 2 on

hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 25 eurot.

Lepingu põhitingimuste p 4.5 kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest viivisemäär 0,065%

päevas. Hageja nõuab arvel toodud summalt viivist alates arve tasumise tähtpäevale

järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni ja edasiulatuvalt kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni.

Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla summas 439,44 eurot,

võla sissenõudmiskulud 25 eurot ja hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 72,30 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks

muutunud viivise põhinõudelt 439,44 eurot alates 19.11.2024 kuni põhinõude täitmiseni

0,065% päevas.

Kostja on oma 20.11.2024 vastuväite lisaga kinnitanud, et kostja avalikustas enda ID-

kaardi andmed kolmandale isikule, kui Politsei- ja Piirivalveameti teatises on kirjeldatud,

et kolmas isik Imre Krain on loonud kostjale ettekujutuse, et täidab võetud rahalised

kohustused. Seega oli kostja teadlik tema nimele võetud kohustustest, milliseid pidi

kolmas isik täitma. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui

isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

laenulepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist

tuleb tõendada kostjal. Käesolevas asjas ei ole kostja suutnud tõendada, et ID-kaart koos

PIN-koodidega oleks kolmanda isiku kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt.

Lisaks on vähetõenäoline, et keegi kolmas isik sai kasutada nii kostja digiallkirjastamise

vahendeid kui tema internetipanka või sai see toimuda üksnes kostja teadmisel. Eeltoodu

alusel leiab hageja, et vaidlusaluse lepingu on sõlminud kostja, kes vastutab ka lepingu

täitmise eest. TKM Finants AS kostja nimel täidetud taotluse alusel väljastatud krediidi

eest tasaarvestuse kohustust ei saa kanda, sest TKM Finants AS on tasunud krediidi.

Seega ei saa esialgne võlausaldaja kanda kostja käitumiskohustuse riski, vaid kostjal

saaks nõue olla üksnes kolmanda isiku suhtes. Juhul, kui asja arutamisel peaks

tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest

kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid

vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele

lepingulisi kohustusi, tuleb kohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist

kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena.

Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse

asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel

asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118

lg 2 analoogia tähenduses. Hageja esitab alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva

nõude ning palub rahuldada hagi alusetust rikastumisest tulenevalt.

Kostja vastuväited

Kostja ei nõustu hageja esitatud hagiga, kuna tema andmeid on ära kasutatud. Kostja on

pöördunud politsei poole, kus algatati kriminaalmenetlus. Hagiavalduse aluseks olev

ostulimiidileping nr 385607-1 on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud 25.01.2024, kuid kostja ei

saanud lepingut ise allkirjastada, kuna viibis tahtest olenematul ravil Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinikus ajavahemikul 02.01-09.02.2024. Kliinikus ei olnud kasutamiseks ühtegi

nutiseadet, millega oleks saanud digiallkirjastamise toimingut teha. Samuti on ostulimiidiga

tehtud ostud 5.02.2024 ja 6.02.2024 Pirita ja Merimetsa Selveris, mida kostja ei saanud

psühhiaatriakliinikus viibimise tõttu ise sooritada. Kostja ID-kaart koos ID sertifikaatidega jäid

temast maha viimasesse ühisesse koju, kus elas kostja selleaegne elukaaslane I. K., kellel oli

nimetatud sertifikaate kasutades võimalus esineda kostjana.

Kohtu põhjendused

1. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 405 määras kohus asja

lahendamise lihtsustatud korras 18.03.2025 määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase

äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus

sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning

hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja

pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.

2. Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg-st 7 ja

§ 444 lg-st 1. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel.

TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse

põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega.

3. Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus kuulub

rahuldamisele osaliselt.

4. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

5. Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 367 järgi

viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei

ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni.

6. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista ostulimiidi lepingust nr 385607-1

tuleneva põhivõla 439,44 eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 72,30 eurot ning hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks

muutunud viivise põhinõudelt 439,44 eurot alates 19.11.2024 kuni põhinõude täitmiseni

0,065% päevas.

7. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid TKM Finants AS ja kostja 25.01.2024 ostulimiidi

lepingu nr 385607-1, mille kohaselt võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale ostulimiidi

500 eurot kasutamist (dtl 37). Kostja on seisukohal, et hagiavalduse aluseks olevat

lepingut ei saanud kostja digitaalselt allkirjastada, kuna viibis tahtest olenemata ravil

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus ajavahemikul 02.01-09.02.2024.

Kostja on leidnud, et tema andmeid on ära kasutatud ning alustatud on ka

kriminaalmenetlus (dtl 61).

Riigikohus on oma lahendis nr 2-16-124450 p-s 22 märkinud, et juhul, kui isiku nimel

antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et

tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja

PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

Käesolevas tsiviilasjas on kostja esitanud kohtule koos vastusega teatise

kriminaalmenetluse algatamise kohta, millest kohtu hinnangul tuleneb, et kostja on ise

avalikustanud enda ID-kaardi andmed kolmandale isikule, kes on loonud kostjale

ettekujutuse, et täidab võetud rahalised kohustused. Kostja vastutab oma isikuandmete

väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-

koode kasutades, tuleb eeldada, et lepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-

koodid väljastatud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega leiab kohus, et kostjale

väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte

vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku

valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi. Kostja enda poolt

esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 25.09.2024 esitatud teatisest tuleneb, et ajavahemikul

oktoober 2023 kuni juuli 2024 sõlmis kolmas isik Imre Krain kostja nimel erinevate

krediidiandjatega, sh TKM Finants AS-ga lepingud ning lõi kostjale ettekujutuse, et

täidab võetud kohustused. Kohtu hinnangul tuleneb eelnevast, et kostja oli teadlik, et

kolmas isik erinevaid lepinguid kostja nimel sõlmib. Kuna kostja ei ole tõendanud seda,

et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt,

saab lugeda ostulimiidi lepingu nr 385607-1 esialgse võlausaldaja ja kostja vahel

sõlmituks 25.01.2024.

Kohus peab vajalikuks ka selgitada, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on

kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise

vahendid kolmandale isikule üle, peab kostja möönma, et kolmas isik võib nende

vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille

puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-

kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule

üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse,

peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart

üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise

vahendid üle anti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16 p-s 16 asunud seisukohale,

et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb

tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti

kasutades. Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid

(ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras

volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist

analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja

saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus

nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131) (vt kohtu

selgituste osas ka Riigikohtu lahend 2-16-124450 p 23). Seega võib antud juhul käsitada

kostja poolt tema ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule ka kui

üldvolituse andmisena.

8. Kohtu hinnangul ei ole TKM Finants AS kauba müüja, vaid on kostjaga sõlminud

laenulepingu vastavalt VÕS §-le 396. Hageja on esile toonud, et kostja sai laenu enda

kasutusse (kaupadena, mille müügihinnale vastava summa pidi kostja tagastama

hagejale). VÕS § 396 lg 2 kohaselt võivad pooled kokku leppida, et rahasumma

võlgnetakse laenuna. Kuigi hageja ei ole seda välja toonud, saab kohus aru, et TKM

Finants AS on kauba müüja ees võtnud üle kostja kohustuse maksta müüjale kaupade eest

ning leppinud kostjaga kokku, et müügihinnale vastav summa võlgnetakse TKM Finants

AS-ile laenuna.

Kohtu hinnangul ei ole tegemist krediidiga, sest krediidileping on tasuline (intressiga),

samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt eristab

laenulepingut krediidilepingust tasulisus. VÕS § 396 lg 1 kohaselt annab üks isik teisele

laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu (VÕS

§ 401) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja peab lisaks

saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei olnud

lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest. Viivis ei ole selleks

tasuks. Kuivõrd tegemist ei olnud krediidilepinguga, ei olnud tegemist ka

tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on vaid

krediidileping, st tasuline laenuleping). Seega ei tulnud krediidiandjal ka täita

vastutustundliku laenamise kohustusi, mis on sätestatud tarbijakrediidi puhuks (VÕS §

4034).

9. Hagiavalduse kohaselt kasutas kostja ostulimiiti perioodil 01.02.2024 -29.02.2024

summas 439,44 eurot (dtl 66-73). Hageja esitas kostjale ostulimiidi kasutamise eest arve

nr 768696, maksetähtajaga 10.03.2024 (dtl 43). Kostja arvet ei tasunud. Kuivõrd hageja

on tõendanud, et kostja sai laenu enda kasutusse ega ole seda tähtaegselt, st arvel toodud

tähtajaks tagastanud, rahuldab kohus hageja põhivõla nõude summas 439,44 eurot VÕS §

369 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1 alusel.

10. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ostulimiidi lepingust nr 385607-1 tulenevad

sissenõudmiskulud summas 25 eurot.

VÕS § 113² lg 2 p 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni

40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest

nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja

nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot.

Antud juhul on hageja nõue üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. Hageja nõuab kostjalt

sissenõudmiskulusid 25 eurot. Hageja on saatnud kostjale nõudekirja 29.05.2024 (dtl 46)

hinnaga 15 eurot, nõudekirja 18.07.2024 (dtl 47) hinnaga 5 eurot ja nõudekirja

10.09.2024 (dtl 48) hinnaga 5 eurot. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude nõue summas 25

eurot on põhjendatud, kuivõrd kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud.

11. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka ostulimiidi lepingust nr 385607-1 tuleneva

viivise 72,30 eurot ja edasiulatuva viivise.

VÕS § 101 lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt viivist alates arve esitamisele järgnevast päevast 11.03.2024 kuni

hagiavalduse esitamiseni 18.11.2024 lepingujärgse määraga 0,065% päevas, kokku

summas 72,30 eurot. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Arvestades, et

kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses alates 11.03.2024, on põhjendatud

kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt lepingujärgse määraga 0,065%

päevas ajavahemikul 1.03.2024-18.11.2024 (k.a), mis on kohtu arvestuste ja

viivisekalkulaatori kohaselt 72,27 eurot.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 19.11.2024

lepingujärgses määras, s.o 0,065% päevas. Kohus leiab, et edasiulatuva viivise nõue on

põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on

põhjendatud kostjalt välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt alates 19.11.2024

kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 0,065% päevas.

12. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista ostulimiidi lepingust nr 385607-1 järgi põhivõlg 439,44

eurot, võla sissenõudmiskulud 25 eurot, hagiavalduse esitamise päeva seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 72,27 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt 439,44 eurolt

alates 19.11.2024 kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgse määraga 0,065% päevas.

Menetluskulud

13. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise

rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt

poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise osas, ülejäänud osas

kuulus hagi rahuldamisele. Kuna rahuldamata jääv osa on 0,01% hageja nõudest, siis on

kohtu hinnangul siiski põhjendatud jätta hageja menetluskulud täies ulatuses kostja

kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177

lg 1 järgi.

14. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv. Hageja palub

menetluskulude nimekirja kohaselt kostjalt välja mõista riigilõivu summas 175 eurot,

õigusabikulud 1037 eurot ning viivise menetluskuludelt.

Riigilõivu tasumine nähtub e-toimikust. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga ning

see kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista menetluskuluna

175 eurot.

Hagejale osutati õigusabi tunnihinnaga 122 eurot, sh käibemaks. Hagejal kulus

menetluskulude nimekirja kohaselt dokumentide komplekteerimisele ja analüüsile 1,5

tundi; hagiavalduse koostamisele ja esitamisele 2 tundi; 2.12.2024 seisukoha

koostamisele, tõendite hankimisele ja esitamisele 2 tundi; 25.02.2025 kostja vastusele

seisukoha koostamisele ja selle esitamisele 1,5 tundi; 25.04.2025 selgituse koostamisele

ja esitamisele 1,5 tundi, kokku 8,5 tundi. Kohtu hinnangul on õigusabikulud

ülepaisutatud. Tegemist ei ole keerulise ega mahuka tsiviilasjaga. Kohtu hinnangul on

põhjendatud ajakulu dokumentide komplekteerimisele, analüüsile ja hagiavalduse

koostamisele kokku 1,5 tundi, 02.12.2024 seisukoha koostamisele ja tõendite hankimisele

1,5 tundi, 25.02.2025 kostja vastusele seisukoha esitamisele 0,25 tundi ja 25.04.2025

seisukoha koostamisele 0,25 tundi, kokku 3,5 tundi. Kohus arvestab, et käesoleval juhul

on tegemist õiguslikult lihtsa õigusvaidlusega ning hageja ja tema esindaja tegelevad

samasuguste hagidega igapäevaselt. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik

esindajakulu 3,5 tunni eest 427 eurot, sh käibemaks.

Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liisi Vernik

kohtunik