3-25-491/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-491

Määruse kuupäev

15. mai 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

D.N-i (D.N) ja tema lapse kaebus Viljandi valla tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus haldusasjas 3-25-491.

2. Jätta kaebajate taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Asendada määruse avaldamisel D.N-i ja XXi nimed

tähemärkidega.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte D.N-ile .

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D.N esitas 27. veebruaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse seoses Viljandi Vallavalitsuse

ametniku tegevusega. Kaebaja selgitab, et Viljandi Vallavalitsuse lastekaitsetöötaja XX

kaasas ootamatult varasemalt kokkulepitud 17. aprilli 2024. a kokkusaamisele kaks

politseiametnikku. Kaebaja ja lastekaitsetöötaja poolt kokkulepitud kokkusaamise eesmärk oli

viia läbi vestlus kaebaja lapsega, et selgitada kohtumenetluse tarbeks välja, kas laps mäletab

oma varalahkunud isa poolseid vanavanemaid. Lastekaitsetöötaja oli eelnevalt teatanud, et

tuleb vestlusele üksi ning kaebaja oli näinud vaeva, et julgustada last külla saabuva

lastekaitsetöötajaga suhtlema. Politseivormis ametnike ootamatu kohalolek ehmatas last ning

põhjustas lapsele tugeva emotsionaalse trauma, mille tagajärjel hakkas laps kartma

politseinikke ja võõraid inimesi. Kaebaja laps ei luba enam emal üksi kodust lahkuda ning

lapse areng ning sotsiaalsed oskused on märkimisväärselt halvenenud. Kaebaja on seisukohal,

et politseiametnike kohaloluks puudus õiguslik alus ning lastekaitsetöötaja tegevus

politseiametnike kaasamisel oli õigusvastane. Täiendavalt osutab kaebaja, et lastekaitsetöötaja

käis enda väitel lasteaias küsimas teavet, kas lasteaiatöötajad teavad, et kaebaja laps elab

haagises keset metsa ilma elementaarsete elutingimusteta. See väide on aga alusetu vale.

Lastekaitsetöötaja esitatud ebaseaduslikud ja põhjendamatud avaldused kaebaja ja tema lapse

kohta põhjustasid mainekahju ning raskendasid lapsel lasteaias käimist.

3-25-491

Kaebaja selgitab, et juhtumi tagajärjel on tema autistlik laps kaotanud igasuguse valmisoleku

veeta aega kellegi teisega peale tema ning käia lasteaias, mis oleks olnud oluline samm tema

arengus. Kaebaja noorem laps ei ole saanud alustada lasteaiateed, sest lastekaitsetöötaja

levitas kuulujutte lasteaias, mille järjekorras viibis ka kaebaja noorem laps. Seetõttu ei ole

kaebajal olnud võimalik minna tööle, mis on toonud kaasa saamata jäänud sissetuleku.

Kaebaja osutab, et esitas Viljandi Vallavalitsusele kahjunõude summas 5500 eurot, kuid vald

keeldus 30. jaanuari 2025. a otsusega kahjunõude rahuldamisest põhjusel, et XX vallandati

juba 3 kuud tagasi ning kahjunõue esitati liiga hilja. Kaebaja taotleb Viljandi Vallavalitsuse

keelduva otsuse tühistamist ja Viljandi valla kohustamist hüvitada talle tekitatud kahju

summas 17 500 eurot. Kaebaja palub kohustada Viljandi valda hüvitama kahju järgmistes

osades: emotsionaalne kahju ja lapse trauma – 5500 eurot; mainekahju ja lapse haridustee

kahjustamine – 5000 eurot; saamata jäänud töötasu – 12 000 eurot (8 kuud, Eesti keskmine

netopalk). Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ning määrata talle riigi

õigusabi, kuna tal puudub sissetulek.

2. Tartu Halduskohus jättis 26. aprilli 2025. a määrusega kaebuse käiguta ning andis puuduste

kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja. Kohus selgitas määruses, et mõistab kaebust nii, et asjas on

kaebajateks D.N (kaebaja I) ning tema alaealine laps (kaebaja II) ning kaebajad on esitanud

nii mittevaralise kui ka varalise kahju hüvitamise nõuded. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks

tuli kohtule teatada kaebaja II isikuandmed (nimi ja isikukood), täpsustada kahjunõuete

asjaolusid, sh selgitada, millise tegevusega kaebajale I mittevaralist kahju põhjustati ning

milles mittevaraline kahju seisneb, ning esitada oma väidete kinnitamiseks tõendid. Ühtlasi

selgitati kaebajatele, et menetlusabi taotluse lahendamiseks tuleb täita füüsilise isiku

menetlusabi taotlus ning teatis taotleja ja tema perekonna isikliku ja majandusliku seisundi

kohta ning esitada tõendid, mis kinnitavad nende ja nende perekonnaliikmete majanduslikku

seisundit ning sissetulekuid ja väljaminekuid. Sama määrusega jättis kohus kaebuses esitatud

riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lõike 1 punkti 2 kohaselt tagastab kohus

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37‒39 nõuetele,

kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused

takistavad asja läbivaatamist.

4. Tartu Halduskohus jättis 26. aprilli 2025. a määrusega käesolevas asjas kaebuse selles

esinevate puuduste kõrvaldamiseks käiguta ning andis kaebajatele kaebuse puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja 7 päeva määruse kättesaamisest arvates. D.N kinnitas 28. aprillil 2025

kohtule, et on nimetatud kohtumääruse kätte saanud. Seega hakkas puuduste kõrvaldamise

tähtaeg kulgema 29. aprillil 2025 ning viimane päev puuduste kõrvaldamiseks oli 5. mai

2025. Kaebajad ei ole praeguseni käiguta jätmise määruses osutatud puudusi kõrvaldanud.

Samuti ei ole kaebajad taotlenud kaebuse puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamist.

5. Kohus mõistis 26. aprilli 2025. a määruses, et kaebajad on esitanud mittevaralise ja varalise

kahju hüvitamise nõude. Seejuures mõistis kohus, et mittevaraline kahju on tekkinud

mõlemale kaebajale ning varaline kahju kaebajale I, arvestades, et varaline kahju seisneb

saamata jäänud tulus.

3-25-491

Kaebajad ei ole kohtu tõlgendusele vastu vaielnud. Kaebajatel tuli kaebuse puuduste

kõrvaldamiseks teatada kaebaja II isikuandmed ning täpsustada kaebuse asjaolusid, vastates

kohtu esitatud küsimustele. Lisaks tuli kaebajatel kohtule teatada, millise konkreetse Viljandi

vallale etteheidetava õigusvastase tegevusega kaebajale I mittevaralist kahju põhjustati ning

milles talle tekitatud mittevaraline kahju seisneb. Mõlemal kaebajal tuli kohtule teatada,

millist riigivastutuse seaduse § 9 lõikes 1 toodud õigushüve Viljandi vallale etteheidetava

õigusvastase tegevusega rikuti ning kuidas on tekkinud kahju põhjuslikus seoses Viljandi

valla õigusvastase tegevusega. Kaebajatel tuli oma väidete põhistamiseks ning tekkinud kahju

(sh varalise kahju) kinnitamiseks esitada ka vastavad tõendid. Kaebajad kohtule ei vastanud.

6. Kohtu hinnangul ei vasta kaebus HKMS §-de 37‒39 nõuetele ning seda ei ole võimalik

menetleda. Kohus märgib, et kaebuse menetlusse võtmiseks peavad olema selged menetluse

pooled ning vaidluse ese (HKMS § 38 lõike 1 punkt 1 ja § 120 lõike 1 punkt 2; § 41 lõiked 1

ja 2). Kaebajad ei ole kohtule teatanud kaebaja II isikuandmeid, mistõttu ei ole kohtul

võimalik kaebaja II isikut tuvastada. Juba eeltoodud põhjusel ei ole kaebaja II kaebuse

edasine menetlemine võimalik. Kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt ning kaebuse

sõnastusest lähtuvalt ei ole kohtule selge kaebuse alus. Vaatamata sellele, et kohtul on

võimalik esitatud kaebust tõlgendada kui kaebust varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks,

ei ole kaebajad siiski HKMS § 38 lõike 1 punktidest 67 tulenevalt kohtule teatanud, millal ja

millise tegevusega kaebajale I mittevaralist kahju põhjustati, milles talle tekitatud kahju

seisneb, millist tema õigushüve kahjustati ning kuidas on tekkinud kahju põhjuslikus seoses

etteheidetava õigusvastase tegevusega. Ka kaebaja II osas ei ole kohtule selgitatud, millist

tema õigushüve kahjustati ja kuidas on tekkinud kahju põhjuslikus seoses etteheidetava

õigusvastase tegevusega. Kaebajad ei ole täpsustanud ka muid kohtu küsitud kahju hüvitamise

nõude asjaolusid, sh varalise kahju nõude asjaolusid, ega esitanud tõendeid oma väidete

kinnituseks. HKMS § 41 lõikest 1 tulenevalt määravad vaidluse eseme

halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt sama seadustiku §-le 37 ja kaebuse

alus ning kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega

ületada nõude piire. Kohus lahendab asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus

avalduses nõutud ulatuses ning avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal

äranägemisel (HKMS § 2 lõige 3). Kohus ei saa asuda oletama, milline isik võiks olla kaebaja

II, ega kaebuse alust iseseisvalt sisustama. Kaebajate tegevusetus kaebuse puuduste

kõrvaldamisel viitab sellele, et neil ei ole enam huvi asja menetlemise vastu, mistõttu ei ole

menetluse jätkamine põhjendatud.

7. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kuna kaebajad ei ole kõrvaldanud kohtu poolt

määratud tähtajaks kaebuses esinenud puudusi ja puudused takistavad asja läbivaatamist, siis

tuleb nende kaebus HKMS § 121 lõike 1 punkti 2 alusel tagastada.

8. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda nõuetekohase kaebusega uuesti halduskohtusse

ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

9. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus kaebajate riigilõivust vabastamise taotluse

sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

10. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus D.N-i ja XXi nimed tähemärkidega (HKMS §

175 lõige 3 ja § 178 lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt)