2-23-14641/30 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Peeter Pällin ja Siret Siilbek

Määruse tegemise aeg ja koht

12.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-14641

Kohtuasi

L.C hagi M.M vastu sõiduauto kasutuseeliste

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.03.2025 kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.C 02.04.2025 apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3192 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja L.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Männik

Kostja M.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

RESOLUTSIOON

1. Keelduda

L.C Harju Maakohtu 03.03.2025 otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud L.C kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse

esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

1(7)

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. L.C (hageja) esitas 15.09.2023 Harju Maakohtule hagi M.M (kostja) vastu sõiduauto

kasutuseeliste hüvitamise nõudes (täiendatud hagiavaldus esitatud 10.11.2023). Hageja palub

kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 2850 eurot ja pärast hagi esitamist sissenõutavaks

muutuva viivise seadusjärgses määras täitmata põhinõudelt.

Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 15.11.2012 ning nende abielu lahutati Harju

Maakohtu 18.11.2022 kohtuotsusega. Abielu lahutamisega lõppes ka poolte varaühisuse

varasuhe sõiduauto Volkswagen Sharan (registri nr 000XXX) suhtes. Tsiviilasjas nr 2-23-

1257 oli menetluses sõiduauto ühisomandi lõpetamise ja müügist saadava tulu jagamise nõue.

Kostja võõrandas sõiduki nimetatud kohtumenetluse ajal 18.05.2023. Maakohus mõistis

25.10.2023 otsusega kostjalt hageja kasuks välja sõiduauto omandi kaotuse eest 249,01 eurot.

Alates 2021. aasta septembrist kuni 18.05.2023 oli sõiduauto kostja ainukasutuses. Hageja sai

kasutada sõiduautot üksikutel kordadel, kui see oli vajalik poolte ühiste laste eest

hoolitsemiseks. Pooltel ei olnud eraldi kokkulepet sõiduki kasutamise korra kohta. Hageja tegi

kostjale ettepaneku leppida kokku auto kasutamise korras, millele kostja ei vastanud.

Aja eest, mil hageja sõiduautot kasutada ei saanud, on tal õigus nõuda kostjalt kasutuseelise

hüvitamist. Hageja nõue on kujunenud perioodi september 2021 kuni aprill 2023 eest (19

kuud) 150 eurot kuus ehk kokku 2850 eurot. Hageja arvestab, et nimetatud perioodil sai

hageja kasutada sõidukit üksikutel päevadel laste sõidutamiseks, mis ligikaudselt vastab

nendele päevadele, kui kostja kasutas sõidukit mais 2023.

Kuna pooled oleksid pidanud saama sõidukit kasutada võrdselt, siis on kasutuseelise hind

50% kõige odavamast turul pakutavast sõiduki pikaajalise rendi hinnast.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ostis sõiduki 2018. aasta mais ning oli tehnilise passi järgi selle omanik ja peamine

kasutaja. Autot kasutati suuremas osas lastega seotud sõitudeks. Kostja on kandnud kõik

autoga seotud laenu- ja kindlustusmaksed alates auto ostust kuni müügini. Samuti autoga

seotud kulutused ja hooldused hetkest, mil hageja lahkus ühisest kodust (septembris 2021).

Hageja kasutas autot nii lastega seotud kui ka isiklikeks sõitudeks. Kostja pole kunagi hagejat

auto kasutamisel takistanud. Hagejal ei saa olla kasutuseeliste nõuet ja tema nõue on

tõendamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning märkis, et määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

2(7)

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et nad olid abielus 15.11.2012–

18.11.2022; poolte kooselu lõppes 2021. aasta septembris ning alates 2018. aasta maist kuni

selle võõrandamiseni 18.03.2023 kuulus poolte ühisvarasse vaidlusalune sõiduk.

3.2. Sõiduk, mille kasutuseeliste hüvitamist hageja kostjalt nõuab, oli poolte ühisomandis.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 põhjal tuleneb, et ühisomanikele kuulub ühine täielik võim

kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühine (osadeks jagamata) õigus asja vallata, kasutada ja

käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes, mis hõlmab ka omaniku õigust saada asjast kasu TsÜS § 62

mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid).

Kuna mõlemal abikaasal oli ühisvara hulka kuuluva asja valdamise, kasutamise ja käsutamise

õigus, pidid abikaasad ühisomandist tulenevate õiguste teostamises omavahel kokku leppima,

sh võisid abikaasad omavahel kokku leppida, kas ühisomandis olevat asja kasutatakse ühiselt,

see antakse kolmandale isikule kasutada, seda kasutab ainult üks abikaasa vms. Erinevalt

abieluvaralepingust ei tulenenud sellisele kokkuleppele seadusest kohustuslikku vorminõuet.

Seega võis abikaasade kokkulepe olla sõlmitud TsÜS § 77 lg 1 järgi mistahes vormis, sh

abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest võis

järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.

Kuna perekonnaseaduses puudusid erisätted ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise

põhimõtete kohta ning AÕS § 70 lg 6 järgi tuli ühisomandile kohaldada kaasomandi kohta

käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei olnud ette nähtud teisiti, sai lähtuda

kaasomandi valdamise ja kasutamise põhimõtetest. Kaasomanikul oli AÕS § 72 lg 3 järgi

õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takistanud teiste kaasomanike kaaskasutust.

Kaasomanikud pidid ühist asja valdama ja kasutama AÕS § 72 lg 1 järgi kokkuleppel või

kaasomanike enamuse otsuse kohaselt. Seejuures oli kaasomanikel AÕS § 72 lg 5 järgi õigus

nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks

vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning kaasomanikud pidid üksteise suhtes käituma

lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.

Asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe,

mille sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud

eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kui kaasomanik rikub teise kaasomaniku õigust ühist asja

vallata ja kasutada, saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku vastu kahju hüvitamise nõude

kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu eelkõige VÕS § 115 lg 1 alusel, mitte

VÕS § 1043 jj alusel. Samas saab kaasomanik igal juhul nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt

kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p-d

14–23). Kuna analoogselt vilja saamise õigusele kuulub kaasomanikele ka kasu saamise

õigus, ei tule kaasomanikule hüvitada mitte saamata jäänud kasutuseelised kui kahju, vaid

kaasomanik saab nõuda oma osa kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel.

Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise

nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks

abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka

kuuluv kasutuseelis omavahel jagada (vt RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 19 jj; RKTKo

01.11.2017, 2-14-11930, p-d 13–15).

Seega tuleb hageja nõuet käsitada poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise

nõudena. See tähendab seda, et kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool

kasutuseeliste väärtusest.

3(7)

3.2. Kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid,

mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12,

p 17). Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks

vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes

teiseabikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest

hüvitist ei nõuta (vt RKTKo 20.12.2010, 3-2-1-137-10, p 14; RKTKm 16.02.2011, 3-2-1-149-

10, p 13).

Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt pidanuks

kostja tasuma vastaspoolele sõiduki ainukasutuse eest kompensatsiooni. Hageja ei ole

tõendanud, et ta oleks enne käesoleva hagi esitamist nõudnud kostjalt sõiduki ainukasutuse

eest kompensatsiooni. Samuti on tõendamata, et sõiduk oli kogu perioodi vältel kostja

ainuvalduses. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli pooltel ühisvaraks olevat sõidukit

kasutades välja kujunenud praktika (vaikiv kokkulepe), mille kohaselt pooled kirjutasid

üksteisele sõiduki kasutamise erilisest vajadusest, et tagada selle olemasolu teatud

spetsiifilisel ajahetkel, kuid muul ajal kasutati seda poolte äranägemisel. Sellises olukorras

ühisvara puudutava kasutuseelise nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus.

3.3. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks tal sõiduki kasutamist takistanud – see ei

tulene poolte kirjavahetusest ning seda ei ole võimalik järeldada kolmandate isikute

kinnitustest. Asjaolu, et hageja on vaidlusalusel perioodil kasutanud kolmandate isikute

sõidukeid ning soetanud tanklast kütust, ei oma puutumust hageja nõudega. Kolmandate

isikute ebamäärane ja sisustamata ning ütlustega kinnitamata (õiguslik) väide sõiduki

kasutamise takistamise kohta ei ole kohtule veenev ega siduv tõend.

3.4. Tõendamata on ka hageja nõude suurus. Hagis toodud veebilingid ei vasta TsMS-s

sätestatud tõendi vorminõuetele, kuna nende sisu on ajas muutuv. Ka pärast seda, kui hageja

sai teatavaks kostja vastavast vastuväitest, ei pidanud hageja õigeks kasutuseeliste suurust

kohaselt tõendada. Kostja peab esitama tõendid, kui ta pole nõus kasutuseelise suurusega,

kuid kostja ei ole kasutuseeliste suurust vaidlustanud, vaid ta on vaidlustanud kasutuseeliste

nõude üleüldise tõendatuse. Seega ei ole kostjal enne põhjust ega võimalust oma tõendeid ja

vastuväiteid esitada.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis või alternatiivselt teha uus otsus,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

4.1. Maakohus on hagejat eelmenetluses oluliselt eksitanud ning loonud hagejale mulje, et ta

ei pea esitama kasutuseeliste väärtuse kohta lisaks esitatud viidetele internetilehekülgedel

täiendavaid tõendeid. Kostja esitas esimesed vastuväited kasutuseelise väärtuse osas alles

eelmenetluse lõppemise ajal 27.03.2024 ning ka seejärel oli maakohus seisukohal, et hageja

oli enda tõendamiskoormise täitnud. Seda, et hageja ei ole nõude suurust tõendanud, sai ta

teada alles kohtuotsusest. Seega on maakohus rikkunud eelmenetluses oluliselt

selgitamiskohustust, mistõttu tuleb saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis.

4(7)

Juhul, kui ringkonnakohus ei saada asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, tuleb lugeda

TsMS § 234 lg 1 alusel tõendatuks hageja väide sõiduki kasutuseelise väärtuse kohta.

4.2. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hageja pidi tõendama, et pooltel ei olnud

kokkulepet selle kohta, et kostja kohustub tasuma vastaspoolele sõiduki ainukasutuse eest

kompensatsiooni. Kostja ei ole väidetavat kokkulepet tõendanud. Jääb ebaselgeks, kuidas

jõudis maakohus järeldusele, et pooltel oli sõidukit kasutades välja kujunenud praktika (vaikiv

kokkulepe), mille kohaselt pooled kirjutasid üksteisele sõiduki kasutamise erilisest vajadusest,

et tagada selle olemasolu teatud spetsiifilisel ajahetkel, kuid muul ajal kasutati seda poolte

äranägemisel. Kostja esitatud tõendid kinnitavad vaid seda, et hageja sai kasutada vaidlusalust

sõidukit vaid üksikutel kordadel ning sõiduki ainuvaldus oli kostjal. See väide on kostja poolt

omaks võetud.

Maakohus ei ole analüüsinud hageja tõeneid selle kohta, et tal puudus võimalus vaidlusalust

sõidukit kasutada. Need tõendid on otseselt seotud hageja nõudega, kuna kinnitavad, et hageja

jäi ilma sõiduki kasutuseelistest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Kuna praeguses asjas on hagihinnaks 3192 eurot, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS §

405 lg 1 mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 tähenduses. Asjaolu, et

maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda

käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses.

Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel

välistatud.

7. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega

rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.

Ringkonnakohus nõustub valdavas osas maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata.

Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm

10.04.2019, 2-17-13363, p 15).

5(7)

8. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg

8). Maakohus on kõiki poolte väiteid vajalikus ulatuses käsitlenud ning hinnanud tõendeid

TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

8.1. Maakohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti ning leidis põhjendatult, et

hagejal ei ole õigus kostjalt kasutuseeliste hüvitamist nõuda.

Lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise

hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS

§ 115 alusel. Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa

kasutab (või on kasutanud) ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude

tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust.

Ühisvara eseme ainukasutust ei saa pidada automaatselt teise ühisomaniku õiguste

rikkumiseks. Rikkuda saab eeskätt pooltevahelist kokkulepet asja kasutamise kohta või PKS §

68 alusel tehtud ühisomandisse kuuluva eseme kasutamist reguleerivat kohtulahendit (RKTKo

30.10.2024, 2-21-6200, p 41).

Eeltoodust tulenevalt omab kasutuseelise hüvitamise nõude olemasolu puhul eelkõige tähtsust

see, kas poolte vahel oli olemas kokkulepe (või kohtulahend) asja kasutamise kohta.

Praegusel juhul tuvastas maakohus õigesti, et sõiduki kasutamise osas vastav kokkulepe

poolte vahel puudus. Kokkuleppe puudumist on menetluses kinnitanud ka pooled. Seega

puudub ka VÕS § 115 lg-st 1 tulenev eeldus kasutuseelise kui kahju hüvitamise nõude

esitamiseks, sest puudus kokkulepe, mida kostja oleks rikkunud.

8.2. Kuna poolte vahel puudus kokkulepe ühisvarasse kuulunud sõiduki kasutamise osas, ei

anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asja lahendamisel ei

oma seega praegusel juhul tähtsust, kas hageja tõendas nõuetekohaselt kasutuseelise suurust

või kas hageja sai tegelikkuses vaidlusalusel perioodil sõidukit kasutada.

9. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks

õiguslik alus.

10. Hageja vaidleb vastu ka menetluskulude jaotusele. Olukorras, kus apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust muuta maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, ei ole vaja muuta ka

maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus jättis

õigesti menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust sellisest menetluskulude

jaotusest kõrvale kalduda, sh TsMS § 162 lg 4 alusel.

11. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada.

Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele

menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

12. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega

seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o

hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud

6(7)

kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt

välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

13. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 420 eurot, mille tagastamist on tal

TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel õigus taotleda.

14. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab

menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)