2-24-117347/10 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Siiri Malmberg

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

12. mai 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-24-117347

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

AS ÜHISTEENUSED hagi XX vastu 79,18 euro nõudes

86,78 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse vorm

Hageja AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490),

lepinguline esindaja XX

Kostja XX (isikukood XXX)

Kirjalik menetlus, lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS ÜHISTEENUSED hagi XX-i vastu.

2. Mõista XX-ilt AS ÜHISTEENUSED kasuks välja leppetrahv (põhivõlg) 40 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis (12.05.2025 seisuga) 15,93 eurot ja viivis alates

13.05.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna tasumata

põhivõla jäägilt (12.05.2025 seisuga 40 eurot) kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid

koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte üle põhivõla suuruse (40 eurot).

3. Mõista XX-ilt AS ÜHISTEENUSED kasuks välja võla sissenõudmiskulu 30 eurot.

4. Jätta menetluskulud XX-i kanda.

5. Määrata kindlaks AS ÜHISTEENUSED menetluskulud summas 320 eurot ja mõista

see XX-ilt AS ÜHISTEENUSED kasuks välja.

6. Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Tulenevalt TsMS § 637 lg 21 võetakse TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks

või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 280 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja seisukohad

1. Kostja parkis 10.06.2021 sõidukit registreerimismärgiga xxx kinnistul asukohaga Vana-

Lõuna 39, Tallinn, millel hageja korraldab parkimist. Kostja väited sellest, et hagejal ei

olnud õigust kinnistul parkimist korraldada, ei oma vaidluse seisukohalt tähtsust, sest

parkimisleping loetakse sõlmituks parkimist korraldava isiku ja sõiduki parkinud isiku vahel

(dtl 97).

2. Kostja rikkus parkimiskorralduse nõudeid (dtl 32). Kostja parkis kohas, kus tohib vaid

peatuda. Parkimiskella paigutamine sõiduki esiklaasi alla ei tõenda, et kostja oli sõiduki

peatanud, mitte parkinud.

3. Kinnistul kehtis samasugune parkimiskorraldus juba 2019 (dtl 84). Teavitused

parkimiskeeluala ja parkimislepingu tingimuste kohta on kõigi kinnistule sissepääsude

juures.

4. Arvestades kostja esitatud skeemi (dtl 74), siis pidi kostja kinnistule sisenema selleks

mitteettenähtud kohast. Kostja esitatud foto on esitatud sissepääsust, mida polnud

vaidlusaluse sündmuse ajal veel rajatud (dtl 94 – 95). Hagejalt ei saa eeldada

parkimiskorraldusest teavitavate silti paigaldamist kohtadesse, kust ei ole ette nähtud

sissepääsu kinnistule.

5. Hageja väljastas kostjale leppetrahvi summas 40 eurot, mille paigutas kostja sõiduki

kojamehe alla (dtl 31).

6. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi, viivise (sissenõutavaks muutunud viivis 25.06.2021 –

08.04.2024 summas 11,96 eurot ja jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras) ja võla sissenõudmiskulu 30 euro tasumist (06.04.2022 võlateatis maksumusega 15

eurot, 18.12.2023 võlateatis maksumusega 5 eurot, 15.05.2024 võlateatis maksumusega 5

eurot (dtl 42 – 45)). Hageja selgitas, et esimesed kaks kirja saadeti kostjale postiga ja

kolmas kiri saadeti e-postiga. Tegelikkuses pidi hageja kostja andmete saamiseks tegema

päringuid (dtl 82), tasuma päringu tegemisel rahvastikuregistrisse riigilõivu 60 eurot RLS §

3411 alusel, tasuma töötajatele palka, pidama üleval kõnekeskust ning ostma, arendama ja

hooldama riist- ja tarkvara, maksma kontoriruumide üüri, sideteenuseid jne.

Kostja seisukohad

7. Hagejal puudus 10.06.2021 õigus Vana-Lõuna 39, Tallinn kinnistul parkimist korraldada,

kuna selleks puudus kinnistu omanikuga leping (dtl 67).

8. Hagist nähtuvalt on parkimisala tähistatud nii, et kinnistul tohib vaid peatuda. Hageja

eraparkla parkimislepingu p 2 sätestab, et parkimiseks loetakse LS § 2 lg 49 järgi sõiduki

ettekavatsetud seisma jätmist kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks

või veose laadimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja parkis kinnistul. Kostja oli sõiduki

peatanud veose laadimiseks. Hageja esitatud fotodelt (dtl 33 – 34) on näha, et sõiduki

esiklaasi alla oli pandud parkimiskell. Parkimiskellale märgitud aja 15:05 ja kontrolöri poolt

leppetrahvi väljastamise aja 15:08 vahele jääb vaid kolm minutit. Kuna sõidukis oli üks

inimene, siis pidi ta veose ise hoonesse viima (kolmandale korrusele). Iga mõistliku isiku

inimese jaoks on arusaadav, et tegemist on sõiduki peatumisega, mitte parkimisega.

9. Isegi, kui kohus jõuab järeldusele, et sõiduk pargiti, siis kinnistule sõitmisel ei ole teavitust

selle kohta, et tegemist on parkimise keelualaga. Parkimiskontrolöri tehtud fotodelt on näha

üks teavitav silt (dtl 38), kuid kinnistule sisenemiseks on mitu juurdepääsuteed ja need kõik

ei ole tähistatud parkimise keeluala sildiga (dtl 75).

10. Hageja esitatud fotode ajatemplitelt (dtl 78) ei ole võimalik tuvastada, kas vastav infotahvel

parkimise keeluala kohta on kinnistule paigaldatud enne leppetrahvi väljastamist või hiljem.

Fotol kujutatud liiklusmärke lähemalt uurides on märkide tagaküljel tootjainfo kleebised,

millest nähtub, et fotol kujutatud liiklusmärkide komplekt on toodetud aprillis 2022 (dtl 76

– 77).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

11. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on

lõike 2 järgi leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui

nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil

pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest

praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest (vt ka Riigikohtu

20.10.2010 otsus nr 3-2-1-75-10, p 12).

Kohus tuvastab kohtule esitatud fotode alusel, et Vana-Lõuna 39, Tallinn asuval kinnistul

korraldab ja korraldas 10.06.2021 parkimist hageja (dtl 38, 84, 92, 95), kes on paigaldanud

kinnistule viivate sissesõiduteede juurde vastavad teavitussildid. Kohtule on asjas esitatud

tõendite, s.o fotode ja nendele lisatud info alusel usutav, et kostja väidetud

Poolte seisukohtadest nähtub, et vaidlus puudub asjaolu üle, et 10.06.2021 oli kostjale

kuulnud sõiduk registreerimismärgiga 760 MKJ Vana-Lõuna 39, Tallinn kinnistul.

Kohus on seisukohal, et fotodelt nähtub, et kostjale pidi olema liikluskorraldusmärkidelt

mõistlikult arusaadav, et tegemist on hageja korraldatava parkimisalaga, samuti oli tal

võimalik tutvuda parkimistingimustega, sest need on kinnistule sissesõiduteede juurde

paigaldatud.

Kohus ei nõustu kostjaga selles, et ta sisenes kinnistule kohast, kus parkimiskorralduse

kohta puudusid viited, mistõttu tal puudus võimalus parkimiskorralduse tingimustega

tutvuda. Arvestades kostja esitatud skeemi (dtl 74) ja hageja poolt esitatud fotosid (dtl 84,

95), siis nähtub, et sama parkimiskorraldus on kinnistul kehtinud juba vähemalt alates 2019

ja kostja kasutatud sissesõidutee juurde olid parkimistingimused ja parkimiskeelu ala

tähistavad liiklusmärgid paigaldatud. Kohtule ei ole teada, millal on tehtud kostja esitatud

foto. Hageja esitatud fotomaterjalist (dtl 94 – 95) nähtub, et kostja pildistatud sissepääsu ei

eksisteerinud enne 2022. Seega on kostja pildistatud sissepääs rajatud pärast leppetrahvi

väljastamise kuupäeva.

Kohus nõustub hagejaga, et asjas ei oma tähendust kinnistu omaniku ja hageja vahelise

suhte õiguslik alus. Kinnistu omaniku õigussuhe parklaoperaatori ja parklaoperaatori ning

parkija vaheline õigussuhe on kaks eraldi teineteisest sõltumatud õigussuhet. Olukorras, kus

hageja on asunud kinnistul parkimist korraldama ja paigaldanud vastavad teavitussildid

kinnistu sissepääsude juurde, saab lugeda kinnistule parkinud sõidukite ja parklaoperaatori

vahel sõlmituks kehtiva lepingu, isegi kui parkla operaatori ja kinnistu omaniku vahel

kehtiv õiguslik suhe puudus.

12. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 selgitanud, et selget lepingu

sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks.

Parkimistingimustest nähtub, et sõiduki sisse sõites parklasse loetakse sõidukijuhi ja

parklaoperaatori vahel sõlmituks leping, mille kohaselt sõidukijuht kohustub parkima ja

liiklema vastavalt liikluskorraldusvahenditele (paigaldatud viidad, teemärgistus,

liiklusmärgid) ja liikluse reguleerija juhistele. Kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb

parklas eirates käesolevates tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus

parklaoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 57 eurot (dtl 97). Kohtul

puudub alus arvata, et 10.06.2021 oleksid parkimistingimused olnud teistsugused. Kuna

tegemist on tüüptingimustega ja neid kasutatakse olukordades, kus sõlmitakse palju

ühetaolisi lepinguid, siis on veenev hageja väide, et ta ei vaheta oma parkimistingimusi

sageli. Kui kostja leiab, et 10.06.2021 kehtisid teistsugused parkimistingimused, oleks ta

pidanud seda tõendama. Kostja seda ei teinud (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 2-19-

123666, p 39). Kostja poolt kohtule esitatud fotodest liiklusmärkide tagumisest poolest ei

tõenda, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval oleksid kinnistul kehtinud teistsugused

parkimistingimused (fotodelt ei nähtu, kus asuvaid ja milliste märkide tagumisi külgi on

pildistatud).

Riigikohus on oma 26.01.2017 otsuse nr 3-2-1-77-16 p-s 18 asunud seisukohale, et

parkimiseks sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Nimelt

võimaldab tasulise parkimise korraldaja parkimist vajava auto juhil kasutada tasu eest

parkimisala. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma

teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle

eest tasu (üüri). Kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatav, et tegemist oli tasulise

parkimisalaga, siis asub kohus seisukohale, et tegemist oli vähemalt tasuta kasutuslepinguga

VÕS § 389 tähenduses.

13. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Parkimistingimustest nähtub, et kui sõidukijuht pargib sõiduki või liikleb parklas eirates

käesolevates tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parklaoperaatori

nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 57 eurot (dtl 97). Kohus tuvastab hageja poolt

esitatud fotode alusel, et kostja sõiduk oli parkimiskeelu alas (lubatud oli vaid sõiduki

peatumine) (dtl 32 – 38). Kohus on seisukohal, et kostja väide selle kohta, et sõiduk oli

peatatud kauba laadimiseks, ei ole tõendatud. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 49 kohaselt on

parkimine sõiduki ettekavatsetud seismajätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale-

või mahaminekuks või veose laadimiseks. LS § 2 p 52 kohaselt on peatumine sõiduki

ettekavatsetud seismajätmine sõitjate peale- või mahamineku või veose peale- või

mahalaadimise ajaks. Kohus leiab, et LS § 2 p 52 tähenduses tuleb veose peale- või

mahalaadimise ajaks lugeda aega, mil reaalselt toimub veose peale- või mahalaadimine

sõiduki juures. Kui juht lahkub sõiduki juurest ja auto seisab parkimisalal ilma et toimuks

veose peale- või mahalaadimist, siis ei ole tegemist auto seismajätmisega (peatumisega)

veose peale- või mahalaadimise ajaks. Hageja on kohtule esitanud tõendina pildid (dtl 32 -

38), millest nähtuvalt kostja sõiduk seisab ja selle läheduses ei viibi inimesi. Kostja

vastusest nähtub, et kostja viis kauba hoone kolmandale korrusele. Seega lahkus kostja

sõiduki juurest ning veose peale- või mahalaadimist ei toimunud ajal, kui leppetrahvi teade

pandi kostja sõiduki tuuleklaasile kojamehe vahele. Hageja poolt esitatud fotodelt ei nähtu

tegevust, millest saaks järeldada, et parkimise asemel toimub veose peale- või

mahalaadimine. Veose laadimisele ei viita mõistlikult võttes ka sõidukile jäetud

parkimiskell ja selle näit. Pigem näitab see vastupidi asjaolule, et sõiduk on pargitud. Kuna

sõiduki peatumisel veose laadimiseks parkimist ei toimu, siis ei ole asjakohane ka

parkimiskella paigutamisega seonduvad asjaolud. Samuti ei tõenda peatumist parkimise

lühiaegsus. Eeltoodust järeldub, et kostja auto pargiti vastuolus lepingu tingimustega

parkimiskeelualal, mille eest oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi 40 eurot.

14. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata,

et ta leppetrahvi nõuab. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja teatas leppetrahvi nõudest

õigeaegselt. Riigikohus on oma 05.06.2019 otsuse nr 2-17-117146 p-s 12 leidnud, et

parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele

saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. TsÜS § 70

sätestab, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool

on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või

tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see

tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool

tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.

Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle

edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega, isegi kui see

läheb edastamisel kaotsi ja see tegelikult kostjani ei jõua. Kui esinevad erandlikud asjaolud

(nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse

edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. Käesolevas asjas ei ole kostja sellistele erandlikele

asjaoludele tuginenud. Kohus tuvastab hageja esitatud fotode alusel, et leppetrahv oli

paigaldatud kostja sõiduki kojamehe vahele 10.06.2021 kell 15:10:18 (dtl 37). Seega tuleb

lugeda leppetrahv kostja poolt kättesaaduks 10.06.2021.

15. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni

15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni

500 eurot. Hageja on esitanud kostja suhtes võla sissenõudmiskulude nõude summas 30

eurot. Hagiavalduse kohaselt on hageja sissenõudmiskulude hulka arvestanud 06.04.2022

võlateatise saatmise maksumusega 15 eurot (dtl 42), 18.12.2023 võlateatise saatmise

maksumusega 5 eurot (dtl 43) ja 15.05.2024 võlateatise saatmise maksumusega 5 eurot (dtl

45). Eeltoodule lisanduvad muu kulud summas 5 eurot, mis seisnevad päringu tegemises

Transpordiametile, nõude andmete töötlemise ja kontrollimiss, kontaktandmete otsimises,

võlgnikule saadetud SMS-de ja kõnede kuludes ja võlanõude avaldamise kulud. Hageja on

lisatud tõenditega tõendanud, et ta tegi kulutusi kostja ja temale kuuluva sõiduki andmete

väljaselgitamisega avalikest registritest ja meeldetuletuskirjade saatmisega tema

postiaadressile ja e-posti aadressile. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks

oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt sissenõudmiskulu

hüvitamiseks summas 30 eurot kooskõlas VÕS § 113² lg 2 p-ga 1.

16. VÕS § 113 lg 21 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Leppetrahv väljastati 10.06.2021. Leppetrahvi tekstist nähtub, et leppetrahv tuli tasuda 14

päeva jooksul. Seega tuli kohustus täita 24.06.2021. Hageja on viivist arvestanud alates

25.06.2021 kuni hagi esitamise kuupäevani 08.04.2021 summas 11,96 eurot. Kohus on

seisukohal, et sissenõutavaks muutunud viivisenõue on põhjendatud ja kooskõlas lepingu

ning VÕS §-ga 113. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada

hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest. Hageja on taotlenud jooksva viivise väljamõistmist kuni põhivõla täieliku

tasumiseni. Riigikohus on selgitanud, et erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude

korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud

määrast suuremat viivist (Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-2-1-162-12). Kuna hageja ei ole

tuginenud sellele, et tal tekiks põhivõla tasumisega viivitamisel kahju, siis mõistab kohus

kostjalt jooksva viivise välja, kuid piirab hageja viivisenõuded põhivõla suurusega.

Kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga on sissenõutava viivise suurus 15,93 eurot,

arvestatuna tasumata põhivõlalt 40 eurot, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.1

Menetluskulud

17. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud kostja kanda.

18. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse

vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on

menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes

põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse

hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja

lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.

19. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv,

kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS §

144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud

töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks

asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

20. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud

läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt.

21. TsMS § 139 lg 2 järgi tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on

riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. TsMS § 133 lg 1 alusel arvutatakse hagihind

põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Antud hagiavalduse hagihinnaks on 86,78 eurot.

Riigilõivuseaduse lisa 1 kehtestab riigilõivumäärad ning sellest tulenevalt on hageja

tasunud hagihinnalt riigilõivu 100 eurot. Hageja on tasunud vajaliku riigilõivu. Riigilõivu

tasumine on vältimatu ja vajalik kulu.

22. Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist summas 338 eurot. Riigikohus

on 14.04.2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti

ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud

menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja

hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud

vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud

menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses

saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava

kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike

1 Arvutus on tehtud, kasutades www.viivisekalkulaator.ee .

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu

määra korrutisele.

23. Hageja 08.07.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise

esindaja ajakulu antud asjas 2 tundi. Hageja poolt esindajale makstud tasu suuruseks on

338 eurot ning EFTA Legal OÜ osutab teenust 169 eur/h.

24. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 06.05.2015 lahendi p-s 14 asunud seisukohale, et

kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta,

hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Kohus leiab, et esindaja ajakulu 2

tundi on põhjendatud ja vajalik kulu. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja tunnitasu

169 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendamatult suur. Mitteadvokaadist esindaja

põhjendatud tunnitasuks peetakse kohtupraktikas 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub

käibemaks (Tallinna RK 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Kohus loeb põhjendatud

tunnitasuks 100 eurot (ilma käibemaksuta). Ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud

(TsMS § 175 lg 1). Hageja on põhjendanud, et ta saab käibemaksu tagasi arvestada,

mistõttu tuleb menetluskulud kindlaks määrata ilma käibemaksuta. Eeltoodut arvestades

on hagi esitamisega seotud TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik esindajakulu

praeguses asjas 200 eurot (100 eurot x 2 tundi).

25. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub ka maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot,

mis on kohtu hinnangul põhjendatud ja kooskõlas TsMS § 4842 sätestatuga.

26. Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 100+20+200=320 eurot,

mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

27. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist

taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava avalduse esitanud ja seega tuleb

kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

28. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Siiri Malmberg

kohtunik