1-11-6036/241-11-6036/24 · Tartu Ringkonnakohus

1-11-6036

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2011, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-6036 (10240106550) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi D.R-i süüdistus KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9, § 200 lg 2 p 4, § 209 lg 2 p 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 12. septembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav D.R Prokurör ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav D.R

isikukood: XXX, kodakondsuseta, elukoht: XXX.

varem kriminaalkorras karistatud Viru Maakohtu 28.04.2009 kohtuotsusega KarS § 200 lg 1, § 199 lg 2 p 9, § 209 lg 2 p 1 järgi tõkend: vahistamine alates 08.12.2010 Kaitsja vandeadvokaat Jekaterina Jevšina

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 3,4; 338 p 2;340 lg 1 ja lg 2 p 2,3 tühistada Viru Maakohtu 12. septembri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-6036 osaliselt, see on D.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi.

Mõista D.R KarS § 209 lg 2 p 1 järgi (K.K. episood) õigeks.

Süüdi tunnistada D.R KarS § 199 lg 2 p 5 järgi (K.K. episood), jättes Viru Maakohtu 12. septembri 2011 kohtuotsusega D.R-ile KarS § 199 lg 2 p 5,8,9 järgi mõistetud karistuse muutmata.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

2

D.R-i apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 30. novembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 01. detsembrist 2011.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 01. detsembrist 2011.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 12.09.2011 otsusega tunnistati D.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud. Sama otsusega tunnistati D.R süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat 3 kuud. Veel tunnistati D.R süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta.

KarS § 64 alusel moodustati liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ning mõistes D.R-ile liitkaristuseks 3 aastat 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati D.R-ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat 2 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 28.04.2009 otsusega

mõistetud ärakandmata karistus 10 kuud ja 2 päeva vangistust ja D.R-i lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat 2 päeva vangistust.

Maakohus rahuldas kannatanute T.S. , AS Rimi Eesti Food, J.D. , Järva Tarbijate Ühistu, E.K.

ja K.K. tsiviilhagid ja mõistis D.R-ilt välja kannatanu T. S. kasuks 3080 krooni

(196.85 eurot), AS Rimi Eesti Food kasuks 145,90 krooni (9,32 eurot), kannatanu J. D.

kasuks 1777 krooni (113,57 eurot), Järva Tarbijate Ühistu kasuks 532 krooni (34 eurot), kannatanu E. K. kasuks 500 krooni (31,96 eurot) ning kannatanu K. K. kasuks 3000 krooni (191,73 eurot).

Maakohus arutas ja mõistis D.R-i süüdi KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 järgi 10 varguse toimepanemises. Nimetatud osas ei ole kohtuotsust apellatsioonikorras vaidlustatud.

Maakohus arutas ka D.R-ile KarS § 200 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, isikuna, kes on Viru Maakohtu 28.04.2009 otsusega mõistetud süüdi KarS § 200 lg 1 järgi:

− 29.01.2010 kella 16.00 paiku, olles Sillamäe linnas Kesk 51 asuva maja trepikojas,

tegutsedes võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, ähvardades alaealist A.N. peksmisega, omastas mobiiltelefoni №kia 6120 maksumusega 900 krooni;

− 26.08.2010 kella 13.00 paiku, olles Sillamäe linnas Viru pst 7 maja juures, tegutsedes võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, nõudes A.K. raha ja mobiiltelefoni, lõi kannatanut kaks korda rusikaga näkku, kuid tal ei õnnestunud oma kavatsust tema tahtest sõltumatutel põhjustel lõpuni viia, kuna oli politseitöötajate poolt avastatud ja põgenes sündmuskohalt.

Veel arutas maakohus D.R-ile KarS § 209 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes mõisteti Viru Maakohtu 28.04.2009 otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 ja

§ 209 lg 2 p 1 järgi, 13.05.2010 kella 17.00 paiku, olles ühiselamus aadressil Kajaka 15

Sillamäe, tegutsedes võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, pärast telefoni palumist kõne tegemise ettekäändel, sai K.K. käest mobiiltelefoni Samsung SGH-E900 maksumusega 3000 krooni ja ei tagastanud seda, luues kannatanule teadvalt vale ettekujutuse selle kohta, et lifti sisenemisel kukkus tal telefon lifti šahti.

Seega D.R , isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse ja varguse, pani oma

tegudega toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.o KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtus tunnistas D.R oma süüd ja nõustus kriminaalasja läbivaatamisega lühimenetluses.

Maakohus, analüüsinud ning hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, jõudis järeldusele, et

D.R-i poolt A. K. suhtes vägivalla kasutamine oli seotud just võõraste vallasasjade

üleandmise nõudmisega (500 krooni ja mobiiltelefon) nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kannatanu selgitas ülekuulamisel üksikasjalikult, kuidas 26.08.2010 kell 13.00 Viru tänava 7 maja läheduses tuli tema juurde üks kahest noormehest ja nõudis 500 krooni ja mobiiltelefoni. Pärast seda, kui kannatanu keeldus raha või telefoni andmast, lõi noormees talle kaks korda rusikaga vastu nägu. Löökide tulemusena oli A. K. huul lõhki ja vasaku silma juurde tekkis paistetus, mis on näha ka fototabelil. Kannatanu pöördus meditsiinilise abi saamiseks Kohtla- Järve haiglasse, kus tal diagnoositi näoluude murd. Tunnistaja J.Ž. nägi, kuidas noormees lõi meest rusikaga näkku, löök oli tugev. 01.09.2010 tundis J.Ž. kallaletungijas ära D.R-i. I. Potkjomkin esialgselt oma süüd A. K. episoodis ei tunnistanud, väites, et tema kannatanult raha ega telefoni ei nõudnud, vaid palus ainult alkoholi valada. Viimane keeldus ja pärast seda lõi talle mõned korrad vastu nägu. Kahtlustatavana ülekuulamisel andis D.R ütlusi, et lõi A. K. vastusena solvamisele. Seoses vastuoludega jättis maakohus D.R-i ütlused antud episoodis tõendite kogumist välja ja võttis aluseks kannatanu ütlused. Maakohus leidis,

et kannatanu A. K. ütlused on järjepidevad ja on kooskõlas tunnistaja J.Ž. ütluste ja kriminaalasjas olevate dokumentaalsete tõenditega.

Maakohus märkis, et oma seadusandliku konstruktsiooni poolest on röövimine seaduses

formuleeritud kui koosseis, mis loetakse täideviiduks, kui isik tegutses vähemalt kaudse tahtlusega, s.t isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolud saabumist ja möönab seda. Seega, sõltumata sellest, kas D.R õnnestus A. K. vallasasi faktiliselt ära võtta, loetakse röövimise koosseis täidetuks. D.R tungis A. K. kallale, lüües talle paar korda

vastu nägu ja seejuures nõudis kannatanu käest raha või telefoni nende ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kuna D.R, olles isik, kes on varem toime pannud röövimise, pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kasutades vägivalda, on A. K. poolt toimepandud teod KarS § 200 lg 2 p 4 järgi õigesti kvalifitseeritud.

K. K episood:

K. K. seotud episoodis on D.R-i ütlused kooskõlas kannatanu ütlustega telefoni äravõtmise kohta ettekäändega helistada, s.t D.R sai K. K. mobiiltelefoni Samsung SGH-E900, maksumusega 3000 krooni ja jättis selle tagastamata, luues kannatanule teadvalt vale ettekujutuse sellest, et lifti sisenedes kukkus tema telefon lifti šahti. Oma tegudega pani D.R

isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja kelmuse, toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse loomise teel, s.o KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Tsiviilhagid:

Tsiviilhagide osas leidis maakohus, et need on tõendatud ja kuuluvad rahuldamisele, kuna kannatanutele oli kahju tekitatud D.R-i kuritegelike tegudega.

Karistus:

Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56. Maakohus võttis arvesse, et

D.R on varem kohtulikult karistatud ja ta ei tööta. Teda on vastutusele võetud väärtegude toimepanemise eest, sh narkootikumide tarvitamise eest. D.R pani toime

seeria kuritegusid, milledest kaks episoodi on esimese raskusastme kuriteod. Eeltoodut arvestades mõistis maakohus D.R-ile karistuseks reaalse vangistuse.

Süüd kergendavaks asjaoluks tunnistas maakohus D.R-i puhtsüdamliku kahetsuse,

mida ta väljendas oma viimases sõnas. Raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Arvestades puhtsüdamlikku kahetsust ning tõendeid süüdistatava tervisliku seisundi kohta,

pidas maakohus võimalikuks kohaldada D.R-i suhtes minimaalsele karistusele lähedast karistust.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav D.R, kes palub maakohtu

otsuse osaliselt tühistada, s.o tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ning kohtuistungile ilmumata kannatanute tsiviilhagide rahuldamise osas.

Lisaks ei nõustu süüdistatav otsusega ka selles osas, mis on seotud kannatanu A. K. episoodiga. Antud osas on otsus süüdistatava hinnangul põhjendamata. Kohtuistungil A. K. ei

olnud ja istungil teda ei küsitletud. D.R leiab, et A. K. episoodis tuleks tema tegu kvalifitseerida huligaansusena. Ta lõi A. K., sest viimane solvas teda, mida A. K. kohtueelsel uurimisel läbi viidud vastastamise käigus ka kinnitas. A. K. süüdistatav midagi ei nõudnud.

Seetõttu leiab D.R , et tema tegu A. K. episoodis tuleks kvalifitseerida huligaansusena. Süüdistatav ei ole kohtuotsusega nõus ka tsiviilhagide rahuldamise osas, vaidlustamata üksnes J. D. ja A.N. tsiviilhagi rahuldamist. Süüdistatav märgib, et teisi kannatanuid kohtuistungil ei olnud ja nende hagid jäid kinnitamata. D.R palub selles osas otsuse tühistada ja jätta nende kannatanute hagid, kes ei ilmunud istungile, läbi vaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2011 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses.

Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ning süüdistatava apellatsioonis

toodud väidetega, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele D.R-i

süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.

Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks osaliselt muuta Viru Maakohtu põhjendusi D.R-i

süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

telefoni hõivamise ajal süüdistatav tema suhtes füüsilist vägivalda ei tarvitanud ja teda ei ähvardanud.

Ringkonnakohus D.R-i taolise väitega ei nõustu.

Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel on A. N. üksikasjalikult kirjeldanud kuidas ja millistel asjaoludel toimus D.R-i poolt tema telefoni hõivamine. A. N. on andnud ütlusi, et 29. jaanuaril 2009 kohtus ta Sillamäel D.R-iga ning vestlusest süüdistatavaga sai ta aru, et viimane soovib tema telefoni. Kuna asi tundus talle kahtlane, sest tema teada oli D.R

narkomaan, siis keeldus ta viimasele oma telefoni andmast. Mõni aeg pärast lahkumist D.R-ist

, helistas süüdistatav talle maja fonoluku kaudu ja kutsus ta välja. Ta väljuski korterist ning kohtas maja trepikoja ees oma sõpru. Koos mindi trepikotta juttu ajama. Mõne

aja pärast tema sõbrad lahkusid ja nad jäid D.R-iga trepikotta kahekesi. Trepikojas

hakkas D.R taas temalt nõudma telefoni. Tema keeldumise peale ähvardas D.R talle peksa anda. Ta sai aru, et D.R ilma telefonita ei lahku. D.R-i

ütlusi peksaandmise kohta võttis ta tõsiselt, sest süüdistatav on temast vanem ja pealegi

kehaehituselt kogukam. Kuna ta ei tahtnud, et talle peksa antakse, siis ta loovutaski D.R-i poolsete ähvarduste tagajärjel oma telefoni.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, sest need langevad kokku tunnistajate ja ka süüdistatava enese ütlustega. Nii on tunnistajad A.U. , A.V. ja R.R. kinnitanud, et nad tõepoolest kohtusid 2010 jaanuaris D.R-iga ning kõik koos mindi A.N. trepikotta juttu ajama. Pärast nende lahkumist jäid D.R ja A.N. trepikotta kahekesi.

A.V. ütluste kohaselt kuulis ta pärast A. N., et D.R võttis seal trepikojas temalt telefoni. R.R. ütluste kohaselt helistas ta veel samal õhtul A. N., kuid viimase telefon ei vastanud. Ta läks A.N. elukohta ja A.N. rääkis talle, et D.R võttis temalt telefoni ära. D.R on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et 2010 jaanuari lõpus kohtas ka üht tuttavat noormeest keda kutsutakse A. Kuna tal ei olnud raha, siis otsustas ta sellelt Alt ära võtta mobiiltelefoni ja anda see pandimajja, et saada raha. Trepikojas nõudiski ta Alt telefoni üleandmist. Kui A ei tahtnud talle telefoni anda, siis ähvardas ta viimase läbi peksta ja ikkagi telefoni ära võtta. Seejärel A andiski talle telefoni ja ta viis selle pandimajja. Pärast telefoni andmist pandimajja, sai ta hiljem pandimaja teenindajalt teada, et see telefon on omanikule tagastatud. Teenindaja selgitas talle, et kui ta telefoni või raha ei tagasta, siis teeb viimane avalduse politseisse. Sama päeva õhtupoolikul ta kohtus Aga, selgitas talle asjaolusid ja sai viimaselt telefoni uuesti enda valdusse, müüs selle tundmatule maha ja raha kulutas enda tarbeks.

KarS § 200 objektiivne külg seisneb võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et mobiiltelefon №kia 6120 IMEI koodiga 355201036151947 kuulus A. N. ja oli seega D.R-i jaoks võõras vallasasi. Vaidlust ei ole ka selle üle, et D.R võttis A. N. nimetatud telefoni ära s.t D.R kehtestas mobiiltelefoni üle oma valduse ja nimetatud valduse üleminek toimus ilma senise valdaja, A.N. nõusolekuta. Seega murdis D.R A.N. valduse nimetatud telefonile.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas on tõendamist leidnud ka asjaolu, et valduse murdmine, s.o telefoni äravõtmine toimus vägivalla abil. A.N. on kinnitanud, et D.R nõudis temalt telefoni üleandmist ja tema keeldumisel ähvardas teda füüsilise vägivalla tarvitamisega. Kuna tal oli alus karta ähvarduse täideviimist, siis ta loovutaski oma telefoni süüdistatavale. Nimetatud asjaolu ei ole eitanud ka D.R . Ringkonnakohus leiab, et D.R-i poolt esitatud ähvardus kasutada füüsilist vägivalda

oli mobiiltelefoni äravõtmise vahendiks, mille abil surus süüdistatav maha kannatanu vastupanu. Seega on täidetud KarS § 200 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne külg.

Ringkonnakohus leiab, et D.R-i käitumise objektiivne külg viitab üheselt sellele, et

süüdistataval oli soov ära võtta A. N. kuulunud mobiiltelefon eesmärgiga jätta see endale. Seega tegutses D.R tahtlikult ning on täidetud ka kuriteo subjektiivne külg.

Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, millistest asjaoludest tulenevalt taotleb D.R apellatsioonis enda süüditunnistamist kelmuse toimepanemises. Ringkonnakohtu arvates võib esitatud apellatsioonile tuginedes väita, et nimetatud taotluse aluseks on A.N. poolt kohtulikes vaidlustes avaldatu, millest nähtuvalt on kannatanu eitanud enda ähvardamist D.R-i poolt ja tema suhtes kelmuse toimepanemist (II kd tl 31). Ringkonnakohus leiab, et kohtulike vaidluste käigus kannatanu poolt avaldatu ei anna alust väiteks nagu oleks kannatanu kohtuistungil muutnud oma ütlusi 29. jaanuaril 2009 toimunu kohta. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud väide on esitatud hilisemate asjaolude kohta, s.o

pärast 29. jaanuari 2009 toimunud telefoni kättesaamise kohta pandimajast ning selle hilisemat üleandmist kannatanu poolt D.R-ile.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on D.R-i õigustatult süüdi tunnistanud A.N. suhtes röövimise toimepanemises.

Apellatsioonkaebuses leiab D.R, et tema tegevus A. K. suhtes tuleks kvalifitseerida huligaansusena, sest tema ei nõudnud kannatanult midagi ning lõi A. K seetõttu, et viimane teda solvas.

Ringkonnakohus leiab, et A. K. seotud kuriteoepisoodis ei ole vaidlust selle üle, et 26. augustil 2010 lõi D.R A. K. kahel korral rusikaga näkku. Nimetatud asjaolu kinnitavad kannatanu, tunnistaja J.Ž. ja süüdistatava enese ütlused. Samuti

kinnitab nimetatut SA Ida-Viru Keskhaigla õiend, millest nähtuvalt on A. K. 26. augustil 2010 diagnoositud ülalõuamurd.

Ringkonnakohus leiab, et D.R-i tegevusele juriidilise kvalifikatsiooni andmiseks on vajalik vastata küsimusele, kas D.R nõudis A. K. raha või mobiiltelefoni üleandmist.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu maakohtu otsustusega jätta D.R-i poolt A.

K. kuriteoepisoodis antud ütlused tõendite hulgast välja seoses oluliste vastuoludega tema ütlustes. D.R on oma ülekuulamisel 27. oktoobril 2010 andnud ütlusi, et 2010 augusti lõpus kohtus ta A. K. Sillamäe linnas Viru tänaval. Ta kutsus A. K. kõrvale soovides, et kannatanu ostaks talle alkoholi. Tema palve peale viimane solvas teda ja siis ta lõigi A. K. mõned korrad rusikaga näkku. A. K. ta raha ega telefoni ei nõudnud. 2. novembril 2010 A. K ja D.R-i vahel toimunud vastastamise käigus on süüdistatav endiselt väitnud, et tema A. K raha või mobiiltelefoni üleandmist ei nõudnud. D.R-i vastastamisel antud ütluste kohaselt solvas A. K. teda 2009 aastal ja soovides selle solvamise

eest saada hüvitist, nõudis, et A. K. ostaks talle alkoholi. Viimase keeldumisel ta lõigi kannatanut mitu korda näkku.

Ringkonnakohus leiab, lähtudes süüdistatava ütlustest, et asjaolu, kas A. K. solvas D.R enne seda, kui viimane temalt alkoholi küsis või pärast alkoholi küsimist, ei oma

8

D.R-i süüküsimuse otsustamisel tähtsust ning seetõttu ei saa nimetatud vastuolu D.R-i ütlustes vaadelda kui vastuolu olulises tõendamiseseme asjaolus.

Ringkonnakohtu arvates on käesolevas asjas oluliseks ja lahendamist vajavaks küsimuseks, kas D.R A. K. lõi või mitte ning kas süüdistatav nõudis A. K. raha või mobiiltelefoni üleandmist või mitte ja kas kasutatud vägivald oli suunatud vallasasja äravõtmisele. Nimetatud asjaoludes aga D.R-i ütlustes vastuolusid ei esine, sest D.R on oma ütlustes ühetaoliselt kinnitanud, et ta lõi A. K., kuid raha ja mobiiltelefoni üleandmist temalt ei nõudnud.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd D.R-i ütlustes ei esine vastuolusid kriminaalasja

õigeks lahendamiseks vajalike oluliste asjaolude suhtes, siis ei saa D.R-i ütlusi nimetatud põhjendusel välja jätta ka tõendite kogumist.

Eeltoodust lähtuvalt ringkonnakohus ka hindab D.R-i poolt antud ütlusi ja nende usaldusväärsust kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige aga A. K. ütlustega, on ümberlükatud süüdistatava väited nagu ei oleks tema A. K. raha ja mobiiltelefoni üleandmist nõudnud.

Kannatanu A. K. on kriminaalasja kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et 26. augustil 2010 kohtas ta Sillamäel Viru pst 7 maja vastas kahte noormeest. Üks noormeestest tuli tema juurde ja teatas, et kannatanu on talle varasemate solvangute eest võlgu. A. K. ütluste kohaselt nõudis noormees temalt 500 krooni. Ta keeldus raha andmast. Kuulnud, et tema mobiiltelefon helises nõudis noormees temalt mobiiltelefoni üleandmist. Ta keeldus taaskord ja seejärel lõi noormees teda kahel korral rusikaga näkku. Tema löömist nägi üks möödakäija, kes kutsus välja politsei. Nähes politseiautot, jooksid noormehed sündmuskohalt minema. Raha ega mobiiltelefoni see noormees tema käest ei saanud. Samasisulisi ütlusi on A. K. andnud ka vastastamisel D.R-iga.

Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda kannatanu ühetaolistes ja järjekindlates ütlustes. A. K. ütluste usaldusväärsust suurendab ringkonnakohtu jaoks asjaolu, et kannatanu ütlused D.R-iga kohtumise ja sündmuse edasise kulgemise kohta on kinnitamist leidnud nii tunnistaja ütluste kui ka arstitõendiga. Samas ei nähtu kriminaalasja materjalidest ühtegi põhjust, miks pidanuks A. K. valetama põhjuste kohta, miks D.R teda lõi. Kannatanu A. K. versioon toimunu kohta on ringkonnakohtu arvates usaldusväärne ka põhjusel, et D.R-i käitumises on äratuntav talle iseloomulik käitumisstiil. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et D.R on varasemalt toime pannud analoogilisi kuritegusid. Nii nõudis D.R ka käesolevas kriminaalasjas A. N. mobiiltelefoni üleandmist ning viimase keeldumisel ähvardas teda vägivallaga. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab isiku käitumisharjumusi teatud situatsioonides

arvestada täiendava iseseisva kaudse tõendina toimunu tehiolude tuvastamisel. Nii on ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kuritegude uurimise praktikas on kinnitust

leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Just

nimelt kuritegude toimepanemise viis ning asjaolud on selliseks süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab koostoimes teiste tõenditega tõsikindlalt järeldada ning väita, et isik on pannud toime talle etteheidetava kuriteo.

KarS § 200 objektiivne külg seisneb võõra vallasasja äravõtmises vägivalla abil.

Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus maakohtu otsustusega, mille kohaselt on röövimise süüteokoosseis täidetud sõltumata sellest kas võõras vallasasi faktiliselt ära võeti või mitte.

KarS § 200 on oma koosseisutüübilt kärbitud tagajärjedelikt ja liitkoosseis, seisnedes asja äravõtmises ja vägivallas.

Asi on äravõetud kui hõivaja on saavutanud võõra asja üle võimu. Seega on röövimine

lõpuleviidud siis, kui vara on süüdlase käes ning tal on võimalus hakata seda oma äranägemise järgi kasutama või käsutama. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt D.R nõudis A. K. raha või mobiiltelefoni üleandmist talle ning kannatanu keeldumisel lõi teda näkku. Samas ei õnnestunud D.R saada enda valdusse ei A. K. kuulunud 500 krooni ega ka mobiiltelefoni. Seega jäi tema tegevus A. K. suhtes katse staadiumi.

Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et D.R pani A.N. suhtes toime lõpuleviidud röövimise ning A. K. suhtes röövimise katse.

Kuivõrd korduvusega KarS § 200 lg 2 p 4 mõttes on tegemist ka siis, kui isik on varasemalt röövimise toime pannud, kuid ei ole veel selle eest süüdi mõistetud ning kuna röövimise katse

ei moodusta lõpuleviidud röövimisega kogumit vaid neeldub lõpuleviidud röövimises ning

täiendavat kvalifitseerimist ei vaja, tuleb Viru Maakohtu otsus D.R-i

süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 4 järgi jätta muutmata.

KrMS § 340 lg 1 kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta muuhulgas tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Nimetatud KrMS sättest tulenevalt tühistab ringkonnakohus D.R-i süüditunnistamise KarS § 209 lg 2 p 1 järgi.

KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdistati D.R selles, et tema 13. mail 2010 kella 17.00 paiku Sillamäel Kajaka ühiselamus, tegutsedes võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil palus K.

K. käest helistamiseks telefoni ja ei tagastanud seda omanikule, luues kannatanule teadvalt vale ettekujutuse, et lifti sisenemisel kukkus telefon liftišahti.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 13. mail 2010 kohtusid K. K. ja D.R Kajaka ühiselamu juures ning D.R palus K. K. telefoni helistamiseks. K. K. ütluste kohaselt ta andiski ühiselamusse sisenedes D.R-ile telefoni, et viimane saaks helistada. Hetkel kui nad hakkasid sisenema lifti, soovitas D.R K. K. siseneda esimesena. Seejärel sisenes ka D.R, kes pärast lifti sisenemist teatas, et K. K. telefon

kukkus liftišahti. Hetkel kui kannatanu hakkas liftišahti vaatama, D.R väljus ning hiljem ta süüdistatavat ei kohanud. Oma telefoni ta tagasi saanud ei ole. D.R-i ütluste kohaselt nägi ta K. K. kohtumisel viimasel telefoni. Soovides seda omastada, küsis ta kannatanult helistamiseks telefoni. K.K. nõustus ja kui nad sisenesid ühiselamusse, siis K.K. andiski telefoni helistamiseks tema kätte. Lifti sisenemisel ta ütles kannatanule, et telefon kukkus liftišahti ning kui K.K. püüdis asjast aru saada, lahkus ta ühiselamust. Hiljem müüs ta telefoni maha.

Ringkonnakohus leiab, et D.R-i ülaltoodud tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 5 järgi avaliku vargusena.

Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ei nõustu maakohtu otsustusega nagu saaks D.R-i väidet, et K. K. kuuluv telefon kukkus liftišahti, vaadelda teadvalt vale ettekujutise loomisena kannatanule.

Karistusseadustiku § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt palus D.R K. K. telefoni selleks, et helistada

ning nimetatud ettekäändel saigi süüdistatav telefoni enda valdusse. Seega on võimalik

pettusena antud juhul vaadelda vaid D.R-i poolt esitatud soovi telefoniga helistada.

Asjaolu, kuidas D.R põhjendas telefoni mittetagastamist ei ole ringkonnakohtu arvates vaadeldav pettusena KarS § 209 lg 1 koosseisulise asjaolu mõttes.

Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et D.R küsis K. K. mobiiltelefoni helistamiseks, s.t ta sai selle enda kätte lühiajaliselt. K.K. eeldas, et süüdistatav tagastab talle telefoni kohe pärast kõnet. Kriminaalasjas ei ole kogutud ühtki tõendit mis annaksid alust väiteks, et K.K. oleks telefoni D.R-ile loovutades soovinud oma valduse lõpetamist telefonile.

Seega ands K.K. 13. mail 2010 telefoni D.R-ile üksnes helistamiseks, s.o tingimusel, et see pärast helistamist koheselt tagastatakse. D.R seda tingimust ei täitnud, mistõttu ei saa kõnealusel juhul rääkida kannatanu nõusoleku andmisest valduse lõpetamiseks, nagu ka D.R valduse tekkimisest. Jättes mobiiltelefoni enda kätte ja lahkudes sündmuskohalt, murdis D.R võõra valduse ning kehtestas hõivatud telefonile uue valduse. Selline käitumine on käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja avalikult, millest tulenevalt tulebki süüdistatava käitumine nimetatud kuriteoepisoodis kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p 5 järgi. Taolisele järeldusele on jõudnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1- 35-10

D.R on vaidlustanud ka tsiviilhagide väljamõistmise T. S. , AS-le Rimi Food, Järva

Tarbijate Ühistule, E. K. ja K. K. seoses sellega, et nimetatud tsiviilhagejad ei viibinud kohtuistungil ning nimetatud kannatanute tsiviilhagid jäid kohtuistungil kinnitamata.

Ringkonnakohus taolise D.R-i väitega ei nõustu.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt lahendati D.R-i kriminaalasi lühimenetluse korras.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt (kuni 31.08.2011 sõnastus) võib kohus süüdistatava taotlusel ja

prokuratuuri nõusolekul kriminaalasja lahendada tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide põhjal.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on D.R andnud nõusoleku kriminaalasja läbivaatamiseks lühimenetluse korras ning seega tulenevalt lühimenetluse eripärast lahendaski maakohus kriminaalasja kriminaaltoimikus olevate materjalide alusel.

11

Samas, tulenevalt KrMS § 236 lg 2, ei takista kannatanu mitteilmumine lühimenetluse istungile kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist.

Eeltoodust tulenevalt oli maakohus õigustatud läbi vaatama ka kohtuistungile mitteilmunud kannatanute tsiviilhagid, mida maakohus on ka teinud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vastavalt VÕS §-dele 1043 ja 1045 õigustatult

väljamõistnud D.R-ilt viimase tahtliku tegevusega T. S., AS-le Rimi Food, Järva Tarbijate Ühistule, E. K. ja K. K. tekitatud kahju. Ka on maakohus järginud TsMS § 440 lg 1 sätteid, sest kohtuistungil on D.R esitatud tsiviilhagid õigeks võtnud ning nõustunud need tasuma.

Ringkonnakohus leiab, et karistuse mõistmisel D.R-ile on maakohus arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 sätteid.

Esitatud apellatsioonis ei ole D.R välja toonud ühtki uut asjaolu, mis tingiks talle mõistetud karistuse kergendamist.

Ringkonnakohus leiab, arvestades D.R-i süü suurust (tema poolt toimepandud

kuritegude arvu ja nende raskusastet), aga ka tema isikut (kuritegude toimepanemist

katseajal), ei kuulu D.R-ile mõistetud karistus kergendamisele. Karistuse

kergendamist ei tingi ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et D.R mõisteti kelmuse

toimepanemises õigeks, sest nimetatud kuriteoepisoodis kvalifitseeriti tema tegevus KarS § 199 lg 2 p 5 järgi, s.t toimus süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimine.

Samas nähtub kohtuotsusest, et moodustades D.R-ile KarS § 64 lg 1 alusel

liitkaristust, on maakohus lugenud D.R-ile mõistetud kergemad karistused kaetuks

raskeima karistusega, s.o D.R-ile KarS § 200 lg 2 p 4 järgi mõistetud karistusega, millises osas ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau