2-24-9971/13 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

08.05.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-9971

Kohtuasi

AS Morrison Invest hagi U.B vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.03.2025 vaheotsus lõppotsusena

Kaebuse esitaja ja liik

AS Morrison Invest 28.04.2025 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant (hageja) AS Morrison Invest (registrikood

10378065), lepinguline esindaja vandeadvokaat Edgar-

Kaj Velbri

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS-i Morrison Invest 28.04.2025 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

31.03.2025 vaheotsusele lõppotsusena Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud AS-i Morrison Invest kanda. U.B-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-9971

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Morrison Invest (hageja, üürileandja) esitas 28.06.2024 Harju Maakohtule U.B (kostja,

üürnik) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 3780 eurot põhinõudena ja

kõrvalnõudena sissenõutavaks muutunud viivise 2220 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.11.2022 äriruumide üürilepingu

Tallinnas /aadressil/ asuva äriruumi nr 3 ja ühiste ruumide mõttelise osa (kokku 20 m2)

kasutamiseks perioodil 14.11.2022–13.11.2023. Kostja võttis äriruumi 14.11.2022 aktiga

vastu, akti kohaselt ruumil defektid puudusid. Kostja saatis 11.09.2023 hagejale kirja sooviga

üürileping 13.11.2023 lõpetada ja üürileandja vaatas ruumi üürniku osavõtul üle 06.11.2023.

2.1. Üürileandja tegi üüri perioodil tekkinud defektidena kindlaks valged laigud põrandal

valamu kõrval ja põrandakatte kahjustuse ca 1 m kaugusel aknast ilmselt kuumakahjustusena

ning saatis üürnikule 07.11.2023 vastava kirja ühes fotode ja päringuga, kas üürnik likvideerib

kahjustuse ise või hüvitab kulud. Üürnik ei nõustunud 08.11.2023 vastuses, et tema oleks

kahjustuse põhjustanud.

2.2. Põrandakahju kõrvaldamiseks oli vajalik PVC põrandakatte eemaldus ja utiliseerimine,

aluspinna tasandus ja uue katte paigaldus. Üürileandja küsis selleks hinnapakkumise OÜ-lt L.

ja sai selle 15.01.2024 summas 3780 eurot (käibemaksuta). Hinnapakkumise edastas

üürileandja üürnikule 25.01.2024 kirjaga nr 24/8. Ühtlasi esitas üürileandja kahjuhüvitise

makseteatise 01.02.2024 nr 01022024 maksetähtajaga 05.02.2024. Garantiisumma jäägi

362,69 eurot tasaarveldas üürileandja põrandakahju nõudega, mille tulemusel jäi nõudeks

3453,31 eurot.

2.3. Üürilepingu p 4.2.1 kohaselt kohustus üürnik kasutama üüritud ruumi heaperemehelikult

ja p 4.2.14 kohaselt vastutama materiaalselt ruumile tekitatud kahjude eest. Lepingu p 5.16

kohaselt tuleb lepinguline kohustus täita lepingus sätestatud tähtaja jooksul, juhul kui lepingus

sellist tähtaega sätestatud ei ole, siis hiljemalt 7 päeva jooksul vastavasisulise nõude

esitamisest. Tulenevalt üürilepingu p-st 5.2 on kostja kohustatud tasuma lepingust tuleneva

rahalise kohustuse tähtaegselt täitmata jätmisel 0,5% viivist päevas. Nõude jäägilt (3453,31

eurot) on viivis perioodi 06.02.2024–27.09.2024 eest viivisemääraga 0,5% päevas kokku

4057,64 eurot, kuid hageja ei nõua viiviseid üle 2546,69 euro ehk hageja ei nõua põhi- ja

kõrvalkohustusi kokku üle 6000 euro.

3. Hageja märkis vastusena kostja aegumise taotlusele, et esitas kostjale kahjuhüvitise

makseteatise 01.02.2024 ja pooled pidasid 26.02.–28.02.2024 kirjavahetust, millest järeldub,

et kostja sai kahjunõude kätte. Hageja vaidles vastu ka sellele, et kostja oleks hagejale valduse

tagastanud. Lepingu lõppemisel jäi ebaselgeks kahju kõrvaldamine üürniku poolt. Üürileandja

ei ole senini võtit saanud, mille tõttu esitas üürnikule üüri hüvitusarveid kuni veebruarini

2024. Samuti esitas hageja kostjale ka nõude üüriruumi luku südamiku vahetuskulu

hüvitamiseks samal päeval, mis oli ruumi valduse üürnikult ülevõtmise ja valduse

tagasisaamise aeg.

Kostja vastuväited

4. Kostja haginõuet ei tunnistanud.

5. Kostja andis hagejale lepingu lõppemisel ruumi üle samas seisukorras, millises seisukorras

kostja hagejalt lepingu sõlmimisel äriruumi sai, arvestades ruumi lepingujärgsest kasutamisest

2-24-9971

tingitud kulumise ja halvenemisega. Poolte vahel sõlmitud üürileping lõppes tähtaja

möödumisel, s.o 13.11.2023, millele hageja vastu ei vaidle. Hageja väide, et kostja ei ole

hagejale ruumi ja selle võtmeid tagastanud ei vasta tõele. Kostja pakkus hagejale ruumi

võtmeid tagasi 06.11.2023, kuid hageja ise keeldus kostjalt võtmeid vastu võtmast. Hageja

viivisenõue ei ole põhjendatud ja on ebamõistlikult suur (182,5% aastas).

6. Kostja esitas 28.02.2025 taotluse aegumise kohaldamiseks ja aegumise kohta vaheotsuse

tegemiseks. Kostja selgitas, et pooled ei vaidle, et leping lõppes 13.11.2023 ning samuti

puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et kostja on hagejale lepingueseme valduse enne

üürilepingu lõppemist tagastanud. Kostja vabastas üüritud ruumi oma asjadest, koristas selle

ning 06.11.2023 kohtusid hageja juhatuse liige ja kostja üüritud ruumides, et need üle vaadata

ja valdus hagejale üle anda. Kohtumisel ruumides tegi hageja esindaja fotosid ja keeldus

kostjalt ruumide võtmeid vastu võtmast. Samal päeval kell 14.36 saatis kostja hagejale e-kirja,

milles pakkus kostja hagejale jätkuvalt võtmete, s.o ruumide valduse, tagastamist. Olukorras,

kus kostja on ruumid puhastanud ja vabastanud, on sellest hagejale teatanud, ei tee hagejale

takistusi ruumide edasisel kasutamisel ja pakub hagejale võtmete tagastamist, tuleb ruumide

valdus lugeda üleantuks ajast, mil kostja ruumide üleandmist hagejale võimaldas ehk

06.11.2023. Hageja on käesolevas asjas esitanud hagi digitaalselt allkirjastanud ja kohtule

esitanud 28.06.2024, s.o 7 kuud ja 15 päeva peale üürilepingu lõppemist ja 7 kuud ja 22 päeva

peale üürilepingueseme valduse tagasi saamist. VÕS § 338 lg 1 kohaselt on sellise nõude

aegumistähtaeg kuus kuud ning hageja nõue on seega aegunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 31.03.2025 vaheotsusega lõppotsusena hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud suuruses

2115,49 eurot kohustusega tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

8. Maakohus tuvastas ja pooled ka ei vaidle, et nende vahel oli sõlmitud äriruumi üürileping,

mis lõppes 13.11.2023. Pooled vaidlevad selle üle, millal andis kostja hagejale valduse üle.

Samas ei vaidle pooled, et hageja vaatas koos kostjaga ruumid 06.11.2023 üle. Asjaolu, et

kostja ei ole hagejale võtit vahetult üle andnud ei tähenda, et kostja ei oleks hagejale

tagastanud valdust või vähemalt vabastanud ruumi ega teinud üürileandjale takistusi ruume

vallata. Kostja on tõendanud, et tema pakkus 06.11.2023 võtme üleandmist, kuid hageja

esindajad võtme vastuvõtmisest keeldusid. Samuti on kostja tõendanud, et ta esitas

06.11.2023 päringu, kuhu võtme saab jätta. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et 27.02.2024

kirjast tuleneks, et kostja ei ole pinda üle andnud. Vastupidi, 27.04.2024 e-kiri kinnitab, et

kostja lahkus üüripinnalt.

9. Maakohus tuvastas, et kostja andis hagejale ruumide valduse üle 06.11.2023.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg 1 kohaselt valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega

asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Hageja ei ole tõendanud,

et alates 06.11.2023 ei oleks hagejal olnud üüripinna üle tegelikku võimu. Riigikohus on

selgitanud, et hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks üürileandjale piisab sellest, kui

kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud

hagejale edaspidi takistusi ruume vallata (RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 10). Vaidlus

puudub, et hagejal oli võimalus ruume vallata, hageja teostas ruumides remonttööd ja vahetas

lukud.

2-24-9971

10. Maakohus leidis, et hageja esitas Harju Maakohtule hagi 28.06.2024 ehk pärast

aegumistähtaja möödumist, mistõttu hageja nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 järgi hakkas hageja nõue seega aeguma alates 07.11.2023 ning

aegus kuue kuu möödumisel ehk 07.05.2024. Vastuseks hageja vastuväitele, et ta esitas

kostjale kahjuhüvitise makseteatise 01.02.2024, märkis maakohus, et kohtuvälise nõude

esitamine ei oma aegumistähtaja kulgemisele mistahes mõju, sest TsÜS § 160 lg 1 kohaselt

peatub aegumine hagi esitamisega. TsÜS § 160 lg-s 2 toodud loetelus olukordadest, mida

võrdsustatakse hagi esitamisega, kohtuvälist nõude esitamist ei ole.

11. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu vaheotsuse

lõppotsusena tühistada ning saata asi tagasi Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja

palub jätta menetluskulud kostja kanda.

13. Hageja hinnangul on maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mis

mõjutas oluliselt lahendit. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et üürileandja on

kohustatud üürieseme valduse vastu võtma enne üürilepingu lõppemist, kui üürnik seda

pakub. Kuivõrd üürieseme valduse üleandmisega on seotud mitmed õiguslikud tagajärjed, ei

saa sellist kohtu tõlgendust pidada põhjendatuks. Vastasel juhul kaasneksid üürniku ühepoolse

tahteavaldusega ulatuslikud riskid üürileandjale ning hilisem nõuete esitamine üürileandja

poolt muutuks põhjendamatult keeruliseks.

14. Hageja leiab, et VÕS § 334 lg-st 1 nähtub, et üürnikul tekib üürieseme

tagastamisekohustus pärast üürilepingu lõppemist. Ka üürileandja nõudeõigus üürieseme

suhtes tekib alates hetkest, mil üürileping enam ei kehti. Seadusandja on üürieseme

tagastamise kohustuse selgelt sidunud üürisuhte lõppemisega, mitte üürniku ühepoolse

tahteavalduse või sooviga üürieseme valdus varem üle anda. Seega ei tulene sellest sättest

üürniku õigust üüriese talle sobival ajal tagastada ega üürileandja kohustust sellisel juhul

üürieseme valdus vastu võtta. Ka kohus ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, millest nähtuks

üürileandja kohustus võtta üürilepingu eseme valdus vastu enne üürilepingu lõppemist. Samal

ajal on üürileandjal selge ja õiguslikult kaitstav huvi mitte võtta üürilepingu eseme valdust

vastu enne lepingu lõppemist, kuivõrd valduse üleandmisega on seotud mitmed olulised

õiguslikud tagajärjed. Valduse üleandmisega läheb üürileandjale üle üürieseme hävimise ja

kahjustamise riisiko. Lisaks on üürnik kohustatud tasuma kommunaalteenuste eest kuni

üürieseme valduse üleandmiseni. Kui üürileandjal oleks kohustus võtta üürilepingu eseme

valdus vastu enne lepingu lõppemist, peaks ta ühelt poolt tasuma üürieseme

kommunaalmakseid, kuid teisalt ei saaks üürieset kolmandatele isikutele välja üürida.

15. Hageja toob välja, et üürileandja hüvitisnõude aegumistähtaeg asja muutmise või

halvendamise eest algab alates asja tagasisaamisest (VÕS § 338 lg 2). Seadusandja eesmärk ei

olnud tuua aegumistähtaja algust üürilepingu lõppemise ajast ettepoole, vaid lükata seda

edasi, kuni üürileandja on reaalselt asja tagasi saanud. Üürieseme valduse tagastamisega on

seega seotud mitmed õiguslikud tagajärjed, nagu hävimise ja kahjustamise riisiko, nõuete

aegumistähtaeg ja kommunaalkulude tasumise kohustus. Selliste tagajärgede saabumine ei saa

sõltuda pelgalt üürniku ühepoolsest tegevusest, milleks oli 06.11.2023 ehk enne üürilepingu

lõppemist hagejale võtmete pakkumine. Hageja ei saa olla kohustatud üürieseme valduse

vastuvõtmisega seotud riskide ülevõtmiseks enne, kui leping on lõppenud.

2-24-9971

16. Hageja kohustust valduse ennetähtaegse tagamise vastuvõtmiseks ei tulene ka VÕS § 84

lg-st 1.

Esiteks on tegemist dispositiivse regulatsiooniga, millest pooled said käesoleva äriruumi

üürilepingu sõlmimisel kõrvale kalduda. Seda on pooled ka teinud, sätestades lepingus, et

valdus tuleb üle anda lepingu lõppemise päeval (lepingu p 4.2.29).

Teiseks on hageja põhjendatult keeldunud kostja poolt võtmete tagastamisest. Ei saa

mõistlikult eeldada, et üürnikul on igal hetkel enne üürilepingu lõppemist õigus üürieseme

valdus üle anda, mis toob üürileandjale omakorda kaasa kohustuse üürieseme ülevaatamiseks,

puuduste fikseerimiseks ja neist ka üürnikule teatamisest, et VÕS § 76 lg-st 4 tulenev

nõuetekohase täitmise eeldus ümber lükata. Ehkki 06.11.2023 on pooled fikseerinud teatud

kahjustused üürilepingu esemel, ei ole tegemist ammendava üleandmise aktiga, mida kinnitab

asjaolu, et seal ei ole fikseeritud kommunaalteenuste näitusid ega muid asjaolusid, üüripinna

üleandmise kuupäeva vms. Selle asemel on hageja 07.11.2023 kiri käsitletav nõudekirjana

üüripinnale tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kolmandaks ei ole poolte vahel vaidlust, et hageja võtmeid vastu ei võtnud. VÕS § 338 lg 2

seob aga õiguslikud tagajärjed ajaga, mil hageja on reaalselt saanud asja tagasi, mitte ajaga,

mil täitmist on ennetähtaegselt pakutud. Seega, isegi kui eeldada, et hageja on ekslikult jätnud

võtmed tagasi võtmata, ei saa sellest tuleneda õiguslikku tagajärge, et tema nõude aegumine

oleks alanud. Ühelegi sellise toimega õigusnormile ei ole maakohus ka viidanud. Võtmete

tagastamise pakkumist enne üürilepingu lõppemist ei saa lugeda üürieseme valduse

üleandmiseks seni, kuni pooled ei ole ühiselt tuvastanud, et üürileping on lõppenud ning kõik

sellega seotud vaidlused on lahendatud. Hageja ei ole kohustatud võtmete vastuvõtmise kaudu

võtma endale riski, et hilisem nõuete esitamine on välistatud või oluliselt raskendatud just

seetõttu, et valdus loetakse nõuetekohaselt üleantuks. Seega on maakohus eksinud leides, et

kostjapoolset 06.11.2023 hagejale võtmete pakkumist enne üürilepingu lõppemist saab lugeda

üürieseme valduse üleandmiseks.

17. Hageja on seisukohal, et tema nõue ei ole aegunud. Pärast üürilepingu lõppemist

13.11.2023 ei ole kostja hagejale võtmete üleandmist pakkunud. Seda ei ole tuvastanud ka

maakohus. Veelgi enam, ei ole hageja senini üürieseme võtmeid saanud, mille tõttu esitas

hageja ka kostjale üüriarveid kuni 2024. a veebruarini, mil hageja oli sunnitud üürieseme

lukud vahetama, et saada üürieseme valdus endale tagasi. Kuna hageja ei olnud kohustatud

võtmeid enne üürilepingu lõppemist vastu võtma ning kostja ei ole võtmeid pakkunud pärast

üürilepingu lõppemist, ei ole hageja üürieseme valdust maakohtu tuvastatud ajal tagasi saanud

ning seetõttu on aegumist ebaõigesti kohaldatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

2-24-9971

19. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus).

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 3453,31 eurot ning viivise

perioodi 06.02.2024–27.09.2024 eest viivisemääraga 0,5% päevas kokku 4057,64 eurot, kuid

hageja ei nõudnud viiviseid üle 2546,69 euro ehk hageja ei nõudnud põhi- ja kõrvalkohustusi

kokku üle 6000 euro, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

20. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit.

20.1. Maakohus märkis otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt, et ei anna luba otsuse

edasikaebamiseks.

20.2. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse

väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua

ebaõige otsuse. Kuigi ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist pikemalt põhjendama (vt RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15), märgib

kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidete kohta lühidalt järgmist.

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse põhjusel, et hageja hinnangul kohaldas maakohus

ebaõigesti materiaalõiguse normi (VÕS § 338 lg 2) leides, et maakohus on valesti tuvastanud

üürieseme valduse üleandmise aja (06.11.2023), mille tõttu ei ole hageja nõue aegunud.

Ringkonnakohus hageja õigusliku käsitlusega ei nõustu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et

kostja andis hagejale ruumide valduse üle 06.11.2023. Maakohus tuvastas vaidlusvälise

asjaoluna, et poolte vahel oli sõlmitud äriruumi üürileping, mis lõppes 13.11.2023. Pooled ei

vaidle ka selle üle, et hageja vaatas koos kostjaga ruumid 06.11.2023 üle. Maakohus tuvastas

ka selle, et kostja on tõendanud, et tema pakkus 06.11.2023 võtme üleandmist, kuid hageja

esindajad keeldusid võtme vastuvõtmisest ning seda, et kostja esitas 06.11.2023 päringu, kuhu

võtme saab jätta.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjaolu, et kostja ei ole hagejale võtit üle andnud ei

tähenda, et kostja ei oleks hagejale tagastanud valdust. Riigikohtu kujundatud praktika

kohaselt asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse

üleandmise seisukohalt tähtsust, kui selleks on täidetud järgmised tingimused: kostja vabastas

hoones asuvad ruumid või osa ruume; kostja on sellest hagejat teavitanud ning kostja ei teinud

hagejale edaspidi takistusi ruume vallata (RKTKo 3-2-1-46-09, p 10). Maakohtu otsusest

nähtub, et kostja on äriruumid vabastanud, sellest hagejat teavitanud ega ole teinud takistusi

hagejale edaspidi ruumide valdamiseks. Kostja uuris, kuhu võtme saab jätta ning pakkus

korduvalt hagejale võtme tagastamist, mis annab aluse järeldada, et äriruumid olid vabastatud

ning hagejal oli võimalik sellest ajast alates neid ruume ka vallata. Hageja ei ole ka

apellatsioonkaebuses esile toonud, kuidas takistas kostja hagejal pärast 06.11.2023 äriruume

vallata. Muuhulgas on hageja ja kostja koos ruumid 06.11.2023 üle vaadanud. Seega on

hageja õiguslik käsitlus üürieseme valduse üleandmisega seonduvalt ebaõige. Asjaolu, et

2-24-9971

hageja kostjalt ise võtit vastu ei võtnud, ei muuda seda, et hagejal oli võimalus ruume alates

06.11.2023 vallata.

Kolleegium märgib, et isegi siis, kui lugeda valduse üleandmise ajaks lepingu lõppemise aeg,

s.o 13.11.2023, on hageja nõue ikkagi VÕS § 338 lg 1 kohaselt aegunud. Hageja nõue oleks

sellisel juhul hakanud aeguma alates 14.11.2023 ning aegunud kuue kuu möödumisel ehk

14.05.2024. Kuivõrd hageja esitas Harju Maakohtule hagi 28.06.2024, siis oli hagiavaldus

esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Arvestades kostja aegumise vastuväidet, on hageja

nõue praegusel juhul edutu.

Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud selgelt materiaalõiguse

normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse

võtmata. Menetlusõiguse normi rikkumist ei ole apellant maakohtule ette heitnud.

21. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellandi kanda. Kuna

vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid

hüvitada.

22. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõivu (595 eurot).

23. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile

kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

24. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast,

võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)