3-21-2726/61 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08.05.2025, Tartu

Haldusasja number

3-21-2726

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus ja Viru Vangla

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja taotlus ekspertiisiakti nr 23E-AOK0022 (dtl 674-680) tagastamiseks

rahuldamata ning lisada see haldusasja pabertoimikusse.

2. Tagastada kaebajale 21.08.2024. a kirjaga esitatud tõendid.

3. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus seonduvalt nõudega kahju hüvitamiseks neil

alustel, et kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi jooksul jalutamist värskes

õhus, katkestati kaebaja saatmised arstide vastuvõttudele ja kaebaja jäeti Tartu

Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita, läbi vaatamata.

4. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. Jätta Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni punktid 2-5 muutmata,

täiendades halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust järgmise lausega:

„Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel

läbi vaatamata.“ ning muutes ja täiendades osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

7. Jätta kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.

8. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.06.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 21.07.2021 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles

mittevaralise kahju hüvitamist summas 65 000 eurot. X.X. esitas taotluse täiendused 14., 23.

ja 27.09.2021. Taotluse põhjenduste kohaselt viibis X.X.

üksikvangistuses

19.07.2018-16.07.2021 kartserirežiimil olles, täiendavate julgeolekuabinõude (s.h COVID-19

viiruse levikust tulenenud julgeolekuabinõude) kohaldamise ajal ning vangla meditsiini- ja

psühhiaatriaosakonnas viibimise ajal. Pikaajaline üksikvangistus ning sellega kaasnevate

piirangute ja kambritingimuste kumulatiivne mõju oli ebaproportsionaalne meede, mis

põhjustas talle rohkem kannatusi ja ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas kinnipidamisega. X.X. selgitas, et 40 000 eurot on hüvitis tervisekahju tekitamise

eest, 20 000 eurot ebamõistlikult pika üksikvangistuse ja inimväärikuse alandamise eest ning

5000 eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest.

2. Viru Vangla jättis 16.11.2021. a otsusega nr 6-16/138-6 X.X. kahju hüvitamise taotluse ja

selle täiendused täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused:

X.X. kartserisse paigutamine ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toimus

kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega ole avaldanud kinnipeetavale sellist negatiivset mõju,

millest tekkiv kahju tuleks riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel hüvitada.

3. X.X. esitas 18.11.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse. Halduskohus menetles kaebust

nõudes mõista Viru Vanglalt välja 40 000 eurot tervisekahju põhjustamise eest, 10 000

eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult pika üksikvangistuse eest ning 500

eurot eraelu puutumatuse rikkumise eest. Kaebaja palus menetleda kaebust vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotluses ja selle täiendustes välja toodud asjaoludest ja

põhjendustest lähtuvalt. X.X. esitas 04.01.2024. a täpsustuses tegevuste loetelu,

mille eest ta hüvitist nõuab. Kaebaja palus tunnistada vangla sisekorraeeskirja (VSkE)

§ 7 lg 4 p 1, § 60 lg 1 ja § 100 lg 2 ning vangistusseaduse (VangS) § 65¹

põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks. Kaebaja põhjendused:

1) 19.07.2018-16.07.2021 hoiti kaebajat üksikvangistuses 1006 päeva. Kaebaja viibis sellel

ajavahemikul erinevatel aegadel kartseris, talle kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid

ning lisaks viibis ravil Viru Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonnas, millega kaasnes samuti üksikvangistus. Lisaks kohaldati 2020-2021. a

COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kinnipeetavate suhtes üksikvangistust.

2) Kaebaja viibis kartseris pikemaid perioode kui 45 päeva. Kaebaja kui psüühikahäirega

kinnipeetava suhtes ei oleks tohtinud üksikvangistust kohaldada. Kaebajale kaasnesid

üksikvangistuse kohaldamisega psüühilise tervise probleemid (depressioon, unehäired,

paanikahood, elutüdimusmõtted, ärevus, häälte kuulmine, meeleolulangus), kuid vangla seda

üksikvangistuses hoidmise juures ei arvestanud.

3) Üksikvangistusega kaasnenud tagajärgi raskendasid kinnipidamistingimused, mille

hindamisel tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset mõju. Kaebaja taotles hüvitist järgmiste

asjaoludega seonduvalt: üksikvangistus; kaebajat löödi peaga vastu seina; üksikvangistuse

negatiivset mõju ei hinnatud; põhjustati raske psüühikahäire; keelati päevasel ajal voodi

kasutamine; keelati raamatud ja õpikud; puudus tähenduslik suhtlus; puudus

sportimisvõimalus, jalutamine betoonkastis; öine valgusreostus; suvekuudel kambris kõrge

temperatuur ja õhupuudus; üksikvangistuses puudus mõtestatud tegevus (vaimne ja füüsiline

stimulatsioon); viibis täielikus tunnetuslikus isolatsioonis; võeti ära tugikark; keelati

kokkusaamine vanematega; kartseris lülitati raadio välja; rutiinsed kogu keha läbiotsimised;

ravimeid jagasid valvurid; meedikute vastuvõtud toimusid valvurite juuresolekul; ametnikud

kägistasid, peksid, koostasid valesüüdistusi, mõnitasid, solvasid ning varastasid ramadaani

ajal kaebaja datlid ja söögi; takistati veele juurdepääsu; ei väljastatud usutalituseks vajalikke

esemeid; kartseris puudus kell; vangla kaupluses ei müüda „Halal“ märgistusega toitu;

kaebaja oli sunnitud olema taimetoitlane; ei saanud osa võtta moslemite ühispalvustest.

4. Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata ning osaliselt läbi vaatamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 27.06.2024. a otsusega rahuldamata Viru Vangla taotluse kaebuse

osaliselt läbi vaatamata jätmiseks (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata kaebaja taotluse

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks (resolutsiooni p 2); rahuldas

kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 3); mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise 2500 eurot ning ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 4);

mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskuluna 75 eurot ja ülejäänud võimalikud

menetluskulud jättis menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 5); tagastas kaebajale

tõendid, teise kinnipeetava poolt esitatud dokumendi ja kaebaja taotluse (resolutsiooni p 6)

ning tunnistas haldusasja menetluse tervikuna kinniseks (resolutsiooni p 7). Otsuse

põhjendused:

1) Kaebaja viibis Viru Vangla meditsiiniosakonnas 05.-29.04., 12.-23.07. ja

30.09.-07.10.2019 ning Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas 23.07.-06.08.2019, milliseid

ajavahemikke võis kaebaja tunnetada üksikvangistusena, kuid siiski oli tegemist režiimiga,

mida kohaldati kaebaja enda tervise ja heaolu eesmärgil ning need ajavahemikud ei ole

samastatavad kartserirežiimiga. Vastustaja tegevust tervishoiuteenuse osutamise ajal ei saa

pidada õigusvastaseks üksikvangistuses hoidmiseks. Õigusvastaseks ei saa pidada kaebaja

viibimist eraldatud lukustatud kambris Viru Vangla direktori käskkirjade (dtl 119-253) alusel

(koroonaviiruse pandeemia tõttu). Kaebaja suhtes viidi korduvalt täide kartserikaristusi

ajavahemikel, mis ületasid 45 päeva ning ei olnud alati tagatud nn üksikvangistuste vahepeal

mõistliku aja jooksul tavarežiimil viibimine. Vaidlusalusel ajavahemikul oli ka mõistlikult

pikki ajavahemikke, mil kaebaja viibis tavarežiimil, s.h 2,5 kuud 2019. a (s.h

tervishoiuteenuse osutamine 25 päeva). Kõige pikem üksikvangistuses viibimine toimus

29.11.2019-26.05.2020, s.t 179 päeva. Vaatamata üksikute kartserikaristuste ja eraldatud

lukustatud kambris viibimise lühematele perioodidele ning tavarežiimil viibimise

perioodidele, on kaebaja kinnipidamisel kaebusega hõlmatud ajavahemikul pikaajalise

üksikvangistuse tunnused.

2) Kaebaja tervisekaardid (dtl 277-459) ei kinnita, et kaebajal oleks üksikvangistuse tagajärjel

välja kujunenud raske psüühikahäire. Ka ei saa tervisekaardi pinnalt järeldada, et

seljaprobleemid oleks üksikvangistuses süvenenud. Kaebajale väljastati 18.05.2021. a arsti

vastuvõtul paber võimlemisharjutustega, mida saab teha võimlemismatil ja võimlemismatita.

Tervisekaardilt nähtuvalt väljastati kaebajale erinevatel aegadel võimlemise abivahendeid

(võimlemismatt, -rullid). Tervisekaardi kannetest ilmneb, et võimlemismatt ei olnud

seljaprobleemidega toimetulekuks ilmtingimata pidevalt vajalik. Ka sai kaebaja kasutada

velotrenažööri. Kaebajale on valu kurtmisel osutatud meditsiinilist abi (valuvaigistid, süstid)

ja talle anti kasutamiseks seljavöö (09.07.2018. a sissekanne). Üksikvangistuses viibimisega ei

kaasnenud kaebajale vaimse ega füüsilise tervise halvenemist. Tervisekahju nõude osas ei ole

täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused RVastS § 7 lg 1 tähenduses.

3) Esinenud on sedavõrd lühiajalisi vaheaegu üksikvangistusest, mida ei ole alust pidada

piisavaks leevenduseks üksikvangistuse mõjudele. Kaebaja vaheaegadeta üksikvangistuses

viibimise perioodid olid märgatavalt lühemad võrreldes viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) otsuse Schmidt ja Šmigol vs Eesti asjaoludega (p 150).

4) Kaebaja kandis kartserikaristusi tavapärases eluosakonna kambris (9,9 m²) erisusega, et

kamber oli lukustatud ja ta viibis seal üksinda. Erisuseks tavakambri režiimist oli päevasel

ajal madratsi ja voodivarustuse äravõtmine. Kartserikaristust kandva kinnipeetava jaoks on

kambris lubatavad esemed piiratud vastavalt VSkE § 60 lg-le 1. Tavakambris, kus kaebaja

kartserikaristust kandis, oli narivoodi. Arvestades, et ekspertiisiaktis (dtl 674-680) on

kinnitatud, et kaebaja vajas päevasel ajal 2 tunniks vältimatult madratsit ning asja

materjalidest nähtuvalt talle seda 19.07.2018-16.07.2021 igakordsel kartserikaristuse

kandmisel ei tagatud, siis tekitati kartserikaristuse kandmisel vähemasti osa ajast kaebajale

seeläbi enam kannatusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Materjalidest ei ilmne tõendatud etteheiteid kinnipidamistingimustele (kambri

olmetingimustele), mida oleks põhjust pidada kaebaja üksikvangistust õigusvastaselt

mõjutavaks ja kinnipidamisega tekitatud kahju suurendavaks.

5) Arvestades kaebaja tervisekaardi kandeid (dtl 277-459) ja tema sagedasi pöördumisi

tervishoiutöötajate poole, s.h psühhiaatri vastuvõtte ja psühhiaatrilist ravi, järeldub, et kaebaja

terviseseisund oli pideva jälgimise all ning tervishoiutöötajad ei ole täheldanud sellist

terviseseisundit, mis välistaks kartserikaristuse kandmise (otsuse p-d 31.1.1-31.1.3 ja 31.2).

6) Kaebaja tähendusliku tegevuse ja suhtluse võimalused ei olnud ebapiisavad. Kaebaja

tekitas enda tegevusega olukorra, kus tal ei olnud võimalik enam raadiot kuulata. Kaebajal oli

võimalik lugeda ajalehti ja periooditi vaadata kambris isiklikku televiisorit. Keeld raadiot

kuulata hõlmab vaid väikest osa vaidluse ajalisest ulatusest. Kaebaja väide, et talle ei lubatud

kartserisse õpikuid, jääb paljasõnaliseks. Kaebaja ei väitnud, et lugemisvõimalused olid

piiratud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal või tervishoiuteenusel viibides.

7) Vastustaja ei teinud takistusi kaebaja kirjavahetusele ja tagatud oli telefoni kasutamise

võimalus lähedastega suhtlemiseks. 19.07.2018-16.11.2021 toimus kaebajal 30 kokkusaamist,

millest 4 olid pikaajalised kokkusaamised vanematega, 3 lühiajalist kokkusaamist ja 27

lühiajalist kokkusaamist ametiisikuga. 3 pikaajalist kohtumist jäi toimumata vanglast

sõltumatutel põhjustel (16.02.2019 oli kinnipeetav kartseris; 11.02.2020 ei tulnud

kokkusaajad kohale; 30.07.2020 kokkusaamisruumi saatmisel ei allunud kinnipeetav

vanglaametnike korraldustele). 2020. a märtsist kohaldatud ettevaatusabinõude tõttu

koroonaviiruse leviku tõkestamiseks olid mõnevõrra piiratumad kinnipeetavate

helistamisvõimalused. Kohtupraktikas on peetud koroonaviiruse tõrjeks vanglas kasutatud

abinõusid kohaseks ja proportsionaalseks. Kaebajale pakuti korduvalt võimalust osa saada

2018. a septembrist rakendatavast suhtlusprogrammist. Kaebaja nõustus osalema vestlustel

kaplaniga, kuid keeldus suhtlemast teiste teenistujatega, s.h psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga,

kriminaalhooldajaga. Seega kaebaja enda käitumisega tingis talle võimaldatud suhtluse ja

kontaktide vähenemise.

8) Üksikvangistuse ja sellest tulenevate piirangute olemusega kaasneb sportimisvõimaluste

vähenemine. Arvestades kaebaja kambri suurust (9,9 m²) oli tal võimalik sportida kambris ja

värskes õhus jalutusboksis, mis leevendab muude võimaluste puudumist vähemalt osaliselt.

9) Enamuses raadioprogrammides teatatakse regulaarselt kellaaega. Seega oli kaebajal

võimalik ajas orienteeruda kambris kella omamata.

10) Kaebaja pöördus datlite küsimuses kohtusse asjas nr xxx esialgse õiguskaitse taotlusega.

Tegemist ei olnud üksikvangistuse mõju arvestatavalt süvendava riivega. Datlite söömine

ramadaani ajal ei kuulu kohustulikult islami usukombestiku juurde. Vastustaja ei teinud

kaebajale takistusi valitud religiooni praktiseerimisel ja usukommetele vastavat toitlustamist

on vangla võimaluste piires taganud. 21.04.2021 hakati moslemitele andma ramadaanipakke.

11) Kehtiv õigus ei sätesta jalutamiskohale nõudeid. Jalutuskäiku akendeta ja pealt avatud

ruumis ei saa võrdsustada emotsionaalses plaanis viibimisega oluliselt avatumas jalutuskohas,

kuid silmas tuleb pidada vangla eesmärke kinnipeetavate ja kogu vangla julgeoleku tagamisel

ning VangS §-s 65¹ sätestatud miinimumnõude tagamine on õiguspärane.

12) Öine nõrk valgus ei saanud kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset negatiivset

mõju avaldada.

13) Suvisel ajal on paratamatu, et õhutemperatuur võib siseruumides tõusta ning seda igal

pool, kus puudub kliimaseade. Viru Vanglas on kaasaegne sundventilatsioon ja

ventilatsioonisüsteeme hooldatakse regulaarselt. Lühiajaline kambri temperatuuri tõus ei

saanud avaldada kaebaja kinnipidamistingimustele märkimisväärset mõju.

14) Ekspertiisiaktis (dtl 674-680) leidis kinnitust, et kaebajal puudus vältimatu vajadus

liikumise abivahendite kasutamiseks 2017. a kuni 11.02.2022. Kaebajalt tugikargu

äravõtmine ei saanud piirata tema liikumisvõimalusi ega kinnipidamistingimuste tervikule

negatiivset mõju avaldada ega ole seotud kaebaja üksikvangistusega.

15) Kaebajale põhjustati teatud määral kannatusi, mis ületavad VangS § 4¹ lg-s 1 sätestatud

inimväärikust austava kohtlemise lävendi. Eelkõige tingis selle üksikvangistus õigusvastaselt

pikkade ajavahemike jooksul, milles tehtud vaheajad piirdusid mõnel juhul vaid 2-3 päevaga

(otsuse p 26). Kuigi otseselt saab õigusvastasena käsitada vaid kaebajale kartserisse arsti poolt

näidustatud madratsi mittelubamist, ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused pikemaajalistel

vaheaegadeta üksikvangistuse perioodidel ülejäänud osas täielikult sellised, mis ei süvendaks

üksikvangistuse negatiivset mõju. Ei ilmnenud kambri- või olmetingimusi, mis võinuks oma

õigusvastasuse tõttu halvendada kaebaja olukorda üksikvangistuse tingimustes ja

süvendanuks kaebajale põhjustatud kahju. Kaebaja tähendusliku suhtluse ja tegevuse

võimalused ei olnud pikemaajalise üksikvangistuse ajal piisavad selleks, et üksikvangistuse

negatiivset mõju vajalikul määral leevendada. Äramärkimist väärib jalutusvõimalus pikema

aja jooksul üksnes betoonist jalutusboksis, mis ei võimalda vaadet ümbritsevale. Kohtumistest

(otsuse p 42.3) valdav osa toimus ametnikega, mitte lähedastega, mis ei ole samaväärse

tähendusega. Samas vähendas kaebaja suhtlemis- ja tähendusliku tegevuse võimalusi

vähemalt osaliselt tema enda käitumine, mille tulemusena kaotas ta võimaluse kuulata raadiot,

jäi ära pikaajaline kohtumine ja osaliselt pakutud vestlused kartserirežiimil viibivate

kinnipeetavate suhtlusprogrammi raames.

16) Esitatud tõendid ega selgitused ei veennud kohut, et vastustaja oleks teostanud

ebavajalikke läbiotsimisi või oleks seeläbi kaebajat karistanud või õigusvastaselt kohelnud.

Kinnipeetava tervise ja elu kaitse eesmärk ning vangla julgeoleku ja seal viibijate elu ja

tervise tagamise vajadus võib olla ülekaalukas ning tekitada olukorra, kus ravimite

manustamisel või tervishoiutöötaja tegevuse tagamisel ei ole võimalik privaatsuse nõuet täiel

määral täita. Kaebajale ei tekitatud kahju tema privaatsuse rikkumisega (eraelu

puutumatusega).

17) Kaebaja viidatud erinevad tavarežiimil kogetud piirangud ja tingimused ei saanud

mõjutada vaidluse esemeks oleva pikaajalise üksikvangistusega kaasnenud kahju ulatust ja

hüvitamisele kuuluva kahju suurust.

18) Kaebaja viidatud normid, mille põhiseaduspärasuse kontrolli ta taotles, ei ole määravad

asja lahenduse suhtes.

19) Kaebajal oli kogu üksikvangistuses viibitud aja jooksul võimalik enda õiguste kaitseks

esitada nõudeid üksikute rikkumiste lõpetamiseks või mingite hüvede andmiseks ning sel

viisil vältida kahju tekkimist. Kaebaja on seda võimalust osaliselt kasutanud. Kohus võttis

arvesse EIK-i seisukohti sarnastes vaidlustes väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. X.X. esitas 27.07.2024 apellatsioonkaebuse ja selle järje ning 20.08.2024 puuduste

kõrvaldamise avalduse. Kaebaja palus tühistada Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse p-d

2-5 ja teha uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 40 000 eurot

tervisekahju põhjustamise eest ja 10 000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult

pika üksikvangistuse eest ning jätta menetluskulud vangla kanda, kuulata üle tunnistajad ja

algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaebaja palus eemaldada haldusasja

materjalide hulgast ekspertiisiakt kui lubamatu tõendi. Kaebaja taotles suulise menetluse

korraldamist. Kaebaja põhjendused:

1) Meelevaldne on kohtu seisukoht otsuse p-s 24. Kaebaja viitas õiguskantsleri 06.04.2020. a

arvamusele nr 7-7/200489/2001899.

2) Kaebaja viibis 24.-27.12.2018, 06.-24.01.2019 üksikvangistuses VangS § 69 lg 2 p 1 ja lg 4

alusel, 27.-28.04.2019 viibis üksikvangistuses Viru Vangla meditsiiniosakonnas,

23.05.-06.08.2016 viibis üksikvangistuses Viru Vangla meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla

psühhiaatriaosakonnas, 26.11.-04.12.2019, 15.01.-13.02., 31.03.-08.04. ja 25.-31.05.2021

viibis üksikvangistuses COVID-19 lukustuse tõttu. 06.10.2020-16.07.2021 viibis järjestikuses

üksikvangistuses, mis kestis kuni 28.10.2022.

3) Kaebaja paigutati kartserisse 18.11.2019 ning ta vabanes üksikvangistusest 05.06.2020,

olles üksikvangistuses seega kokku 200 päeva. Kõige pikem üksikvangistuses viibimine oli

19.07.2018-22.05.2019, s.o 307 päeva.

4) Viru Vangla ei planeerinud kaebaja saatmist Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda. Viru

Vangla ja halduskohtu kohtuniku vahelises kirjavahetuses asjas nr 3-19-2035 kohtunik

tuvastas, et kaebaja on vaimselt haige inimene. Seega on tõendatud, et kaebaja jäeti Tartu

Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita.

5) Jääb arusaamatuks, kuidas kohus ei saa tervisekaartide pinnalt teha järeldust, et kaebaja

seljaprobleemid üksikvangistuses süvenesid. Paberil väljastatud võimlemisharjutused tuli

sooritada võimlemismatil, kuid kaebajal soovitati võimelda põrandal. Narivoodi olemasolu

kambris ei oma tähtsust, sest see oli rauast, mida madratsita kasutada ei saanud.

6) Kohtupraktika kambris öötule põlemise kohta on vale.

7) Kaebaja terviseseisund ei olnud pideva tervishoiutöötajate järelevalve all.

8) Kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi vältel jalutuskäiku värskes õhus ja katkestati

kaebaja saatmised arstide vastuvõttudele.

9) Kohus õigustab otsuse p-des 42, 42.5, 44.2 ja 44.3 vangla õigusvastasust tegevust.

10) Kaebajale olid õpikud kartseris keelatud.

11) Kaebaja ei tekitanud ühtegi olukorda, kui kokkusaamine jäi toimumata. Kohus ei teinud

välja, et helistamisvõimalus ei olnud piiratud ainult koroonaviirusega seoses, vaid kogu

üksikvangistuses viibimise aja.

12) Vangla oma käitumisega lõi olukorra, et kaebaja ei saaks osaleda vestlustel sotsiaaltöötaja

ja psühholoogiga.

13) Kambris ei ole võimalik sportida. Kaebajaga sarnases olukorras (s.t üksikvangistuses)

viibinud kaaskinnipeetavale võimaldati grupitööruumis sportimist.

14) Ei oma tähtsust, et raadios öeldakse kellaaega. Kaebaja ei pea kuulama päev läbi raadiot.

Moslem peab palvetama kindlal kellaajal ja samaaegselt, kuid seda ei võimaldatud.

Põhjendamatu on kohtu väide, et datlite söömine ramadaani ajal ei kuulu kohustuslikult islami

usukombestiku juurde. Söögi küsimuses kohus õigustab vangla õigusvastast tegevust.

15) Kohtu seisukohad otsuse p-des 42.7 ja 44.1 on vastuolus Piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) seisukohtadega ja

EIK-i praktikaga.

16) Kambrites valitsevat kuumuseprobleemi tõendab 02.07.2022. a ettekanne nr xxx.

17) Kohus meelevaldselt keeldus põhiseaduspärasuse kontrolli teostamisest.

18) Kohus ei käsitlenud järgmisi kahjunõude punkte: peaga vastu seina löömine; tähendusliku

suhtlemise puudumine; mõtestatud tegevuse puudumine; täielikus tunnetuslikus isolatsioonis

hoidmine; kägistamised, peksmised, mõnitamised, solvamised, valesüüdistuste esitamised;

madratsiga seotud rikkumised; veele juurdepääsu takistamine; palvevaiba, -mütsi ja -helmeste

keelamine.

7. Viru Vangla esitas 29.07.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palus tühistada Tartu

Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse p-d 3-5 ning jätta kaebaja kaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Ei nõustu kohtu käsitlusega, mille kohaselt on kinnipeetava lukustatud režiimile

paigutamine igal juhul üksikvangistus. Üksikvangistuse all peetakse peamiselt silmas kestvaid

vanglatingimusi, kus vang on enamiku ajast, s.o 22-24 h ööpäevast oma kambris, tal ei ole

päeva jooksul võimalust tegeleda mõtestatud tegevustega ja tema sotsiaalsed kontaktid

teistega on piiratud.

2) Viide Riigikohtu määruse nr 3-19-1837 p-dele 12 ja 13 ei ole asjakohane, sest viidatud

määruses hinnatakse keelamiskaebuse lubatavuse eeldusi, mitte suletud režiimiga kaasnevat.

3) Ühestki tõendist ei tulene, et vangla keeldus arsti korraldusi täitmast. Kui vangla ei oleks

madratsit väljastanud, oleks tervisekaardis vastavad kanded, sest kaebaja oleks sellest

meedikut teavitanud. Kui kohus leiab, et vangla meedik jättis kaebajale madratsi ebaõigesti

kartserikaristuse ajaks määramata, siis on küsimuse all ravikvaliteet, millises küsimuses käib

vaidlus tsiviilasjas nr 2-21-978.

4) Arvestades, et vangla pakkus kaebajale erinevaid leevendusmeetmeid ja asjaolu, et

kaebajale ei kaasnenud tervisekahju, on väljamõistetud hüvitis ilmne liialdus. Kohus ei

põhjendanud hüvitise suuruse kujunemist. Hüvitisemäär kartseris veedetud päevade eest, mis

ületasid 45 päeva, ei saa olla suurem, kui kohtupraktikas väljakujunenud 6,39 eurot päeva

eest.

8. X.X. ei nõustunud 12.09.2024. a vastuses vangla apellatsioonkaebusega. Kaebaja arvates

tulnuks kaebus rahuldada täielikult ning vangla apellatsioonkaebus võeti valesti menetlusse.

Kaebaja märkis, et kohus mõistis kaebajale ebamõistlikult väikese hüvitise.

9. Viru Vangla palus 25.09.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vangla väitel on kohtuotsus p-de 42.7-42.10, 44.1-44.3 ja 46 osas põhjendatud. Kaebajale ei

saabunud kahjulikku tagajärge seoses tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude või

kartserikaristuse kohaldamisega. Kaebajale võimaldati lukustatud režiimil oleku ajal erinevaid

mõtestatud tegevusi. Lukustatud režiimi kohaldamine ei piiranud kaebaja värskes õhus

viibimise õigust.

10. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.03.2025. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks ja kohtuistungi korraldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises osas oli kaebaja kaebus

halduskohtule lubatav (I); järgnevalt selgitab välja vaidluse piirid ringkonnakohtus

(II); seejärel võtab seisukoha kaebaja apellatsioonkaebuse kahju tekkimist puudutavate

väidete osas (III) ja vastustaja apellatsioonkaebuse kahju tekkimist puudutavate

väidete osas (IV); halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suuruse osas (V) ning

lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (VI).

I

12. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda

liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse

menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole

selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kohustusliku kohtueelse menetluse näeb ette VangS,

mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul

õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt

esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on

taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid

ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb

halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluse ja kohtule esitatud kahjunõude vastavust (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-

14, p 20 ning seal viidatud lahendid). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja

enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei olnud vanglale kahjunõude esitamise

aluseks.

HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast

kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121

lg 1 p 4 kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud

kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

13. 04.01.2024 halduskohtule esitatud kahjunõude täpsustuses (I kd, tl 179-181, I osa, p 2)

viitas kaebaja peaga vastu seina löömisele kui tegevusele, mille eest ta hüvitist nõuab.

Halduskohus ei ole otsuses nimetatud kahjunõude alust käsitlenud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole siiski tegemist olulise menetlusõigusliku rikkumisega. Haldusasja

materjalidest nähtuvalt ei taotlenud kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes (I kd, tl 19-37p)

kahju hüvitamist seonduvalt enda pea vastu seina löömisega. Väite, et vangivalvur lõi kaebaja

karistuseks sülitamise eest peaga vastu seina, esitas kaebaja kahjunõudes vanglale vaid

kõrvalise märkusena näite juures, milles selgitas, et tema poolt toime pandud rikkumised,

nagu valvurite ruumi aknale sülitamine, olid kerget laadi, kuid karistus selle eest

ebaproportsionaalselt range (p 20, lk 8). Kuna kaebaja seega vanglalt peaga vastu seina

löömise eest kahju hüvitamist ei taotlenud, siis ei saanud ta selle eest ka halduskohtus kahju

hüvitamist taotleda. Eeltoodut arvestades ei ole alust kaebaja etteheitel, et halduskohus tema

väidet peaga vastu seina löömise kohta kohtuotsuses ei käsitlenud. Halduskohtu otsuse

põhjendusi tuleb siiski vastavas osas täiendada, märkides, et kaebaja kaebus tuleb eelmärgitud

osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta. Eeltoodust tingituna

tuleb täiendada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust järgmise lausega:

„Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi

vaatamata.“

II

14. Kaebaja palus 20.08.2024 apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamise avalduses (II kd, tl

73-74, p 3.2) teha uus otsus, millega mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja 40 000 eurot

tervisekahju põhjustamise eest ja 10 000 eurot inimväärikuse alandamise ja ebamõistlikult

pika üksikvangistuse eest ning jätta menetluskulud vangla kanda. HKMS § 2 lg 4 lause 2

kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest. Arvestades kaebaja apellatsioonkaebuses (II kd, tl 53-64) märgitud

põhjendusi ja selles esitatud taotlust halduskohtu otsuse tühistamiseks, leiab ringkonnakohus,

et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust nii kahju hüvitamise nõude osalise rahuldamise kui

ka välja mõistetud hüvitise suuruse (12.09.2024. a vastus apellatsioonkaebusele, p 5, II kd, tl

88-88p) ehk Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsust resolutsiooni p-de 3-5 osas. Otsuse samu

resolutsiooni punkte vaidlustab ka vastustaja. Menetlusosalised ei vaidlusta halduskohtu

otsust resolutsiooni p-i 1 osas, seega on halduskohtu otsus selles osas jõustunud.

15. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja apellatsioonkaebust ei oleks tohtinud ringkonnakohtu

menetlusse võtta. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seisukoht põhjendamatu. Vastustaja

apellatsioonkaebus esitati ringkonnakohtule tähtaegselt ning see vastab HKMS § 182 lg-s 1

sätestatud nõuetele. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ja sellest keeldumist reguleerib

HKMS § 187. Käesoleval juhul ei esinenud ühtegi alust vastustaja apellatsioonkaebuse

tagastamiseks.

16. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses (p 13), et kui halduskohus oleks tutvunud

tema kahjunõudega, siis teaks kohus, et kaebajale ei võimaldatud väga pika perioodi

vältel jalutuskäike värskes õhus ja katkestati tema saatmised arstide vastuvõttudele.

Veel väidab kaebaja apellatsioonkaebuses (p 7), et kohtu poolt on tõendatud, et ta jäeti

Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole

kaebaja Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka kaebuses

halduskohtule taotlenud kahju hüvitamist seonduvalt väidetega väga pika perioodi

vältel jalutuskäikude mittevõimaldamisest värskes õhus, tema saatmiste katkestamisest

arstide vastuvõttudele ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravita jätmisest.

17. HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida

halduskohtus ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse

apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190

sätestab, et kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, siis jäetakse

apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Seejuures tuleb arvestada HKMS § 187 lg-tes 4-7

sätestatuga. HKMS § 187 lg 4 esimene lause sätestab, et kui apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmist takistava puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega

apellatsioonkaebuse käiguta ja annab apellandile mõistliku tähtaja puuduse

kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebuses esitatud

eelmainitud väidete osas, mida kaebaja ei ole kaebuses ega kahju hüvitamise taotluses

esitanud, tegemist apellatsioonkaebuses esineva puudusega, mida oleks võimalik

kõrvaldada. Tartu Ringkonnakohus võttis 26.08.2024. a määrusega (II kd, tl 84-85)

kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus

kaebaja apellatsioonkaebuse HKMS §-le 190 ja § 187 lg 3 p-le 7 tuginedes läbi

vaatamata seonduvalt nõudega kahju hüvitamiseks neil alustel, et kaebajale ei

võimaldatud väga pika perioodi jooksul jalutamist värskes õhus, katkestati kaebaja

saatmised arstide vastuvõttudele ja kaebaja jäeti Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas

ravita.

III

18. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse

p-des 24, 26, 27, 29, 31.1.2, 31.1.4, 35, 37, 38, 40, 41, 42, 42.1-42.10, 44.1-44.3, 46

märgituga, leides, et tema kaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt

kaebaja väiteid.

19. Tartu Halduskohus tuvastas otsuses (p 26), et kaebaja viibis üksikvangistuste vahel

tavarežiimil 24.-27.12.2018, 06.-24.01.2019, 27.-28.04.2019, 23.05.-06.08.2019,

20.-22.09.2019, 15.-17.11.2019, 29.07.-02.08.2020, 23.09.-05.10.2020, 26.11.-

04.12.2020, 15.01.-13.02.2021, 31.03.-08.04.2021 ja 25.-31.05.2021. Kaebaja

apellatsioonkaebuses eeltooduga osaliselt ei nõustunud. Vastustaja esitatud andmetest

(I kd, tl 75-75p) nähtuvalt ei olnud kaebaja tavarežiimil 24.-27.12.2018 ja 06.-

24.01.2019, nagu halduskohus otsuses ekslikult märkis. Eeltoodud osas tuleb

halduskohtu otsuse põhjendust muuta.

20. Ülejäänud eelmainitud ajaperioodide osas leidis halduskohus, et Viru Vangla

meditsiiniosakonnas ja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas viibitud ajavahemikud ei

ole samastatavad kartserirežiimiga. Halduskohus asus seisukohale, et vangla tegevust

tervishoiuteenuse osutamise ajal ei ole alust pidada õigusvastaseks üksikvangistuses

hoidmiseks, kuigi arvestades kaebaja staatust kinnipeetavana võis tema saatmisel ja

tervishoiuteenusel viibimisel esineda erisusi turvalisuse ja julgeoleku tagamisel.

Ühtlasi märkis halduskohus (otsus p 28), et Viru Vangla direktori käskkirjade alusel

(koroonapandeemia) kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris ei saa pidada

õigusvastaseks ning sedastas, et kaebaja kinnipidamistingimuste kui terviku

õiguspärasust ei saa mõjutada kohaldatud liikumis- ja suhtlemisvõimaluste piirangud.

Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda

neid (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse

asuda perioodide 27.-28.04.2019, 23.05.-06.08.2019, 20.-22.09.2019, 15.-17.11.2019,

29.07.-02.08.2020, 23.09.-05.10.2020, 26.11.-04.12.2020, 15.01.-13.02.2021,

31.03.-08.04.2021 ja 25.-31.05.2021 osas halduskohtust erinevale seisukohale.

21. Halduskohus leidis otsuses (p 29), et kaebaja kõige pikem üksikvangistuses viibimine

toimus ajavahemikul 29.11.2019-26.05.2020, millise aja sisse mahtus 2 pikemaajalist

kartseris viibimist, s.o 18.11.2019-08.01.2020 ja 13.01.-17.03.2020. Kaebaja väitel ei leidnud

tema üksikvangistuses viibimine aset 29.11.2019-26.05.2020, s.t 179 päeva vältel, nagu

märkis halduskohus, vaid ajavahemikus 18.11.2019-05.06.2020, mil kaebaja viibis kokku 200

päeva kartseris. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et üksikvangistuse viibimise ajavahemik

algas 18.11.2019 ning lõppes 05.06.2020 ning kestis kokku 200 päeva, sisaldades nii

kartserikaristuste kandmist kui ka julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud lukustatud

kambris viibimist. Kaebaja väitel toimus samas kõige pikem üksikvangistuses viibimine

19.07.2018-22.05.2019, s.t 307 päeva vältel. Haldusasjas esitatud andmetest nähtuvalt on

kaebaja eeltoodud väide õige vaid osaliselt. Arvestades, et kaebaja viibis 05.-29.04.2019 Viru

Vangla meditsiiniosakonnas, siis viibis kaebaja üksikvangistuses ajavahemikul

19.07.2018-04.04.2019, s.o kokku 260 päeva, mis sisaldas nii kartserikaristuste kandmist kui

ka julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu eraldatud kambris viibimist. Vastavalt eeltoodule

muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendust. Seega saab määratleda kaks pikemat

ajaperioodi, mil kaebaja viibis üksikvangistuses vastavalt 200 päeva ning 260 päeva.

22. Halduskohus viitas otsuses (p 19), millised kinnipidamistingimused ja vangla tegevused1

tekitasid kaebaja väitel talle tavarežiimil olles kahju. Halduskohtu viidatud loetelus on

nimetamata kaebaja märgitud öine valgus ja valesüüdistuste esitamine, mistõttu

ringkonnakohus täiendab vastavalt eeltoodule halduskohtu otsust.

1 Sportimisvõimaluste puudumine, jalutamine betoonkastis, kambri kõrge temperatuur ja õhupuudus, tugikargu ära võtmine, vanematega

kokkusaamiste keelamine, keha läbiotsimised, ravimite andmine valvurite pool, meditsiinitöötajate vastuvõtud valvurite juuresolekul,

kägistamised, peksmised, mõnitamised, datlite vargus, söögita jätmine, ususümboolika keelamine, „Halal“ toodete kaupluses mittemüümine

ning ühispalvustel osalemise keelamine.

23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda

halduskohtust erinevale seisukohale. Halduskohus ei eksinud materiaalõiguse normide

kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud kohtumenetluse norme määral, mis tingiks

otsuse tühistamise. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus

järgmist.

24. Apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kaebaja arvates tekkisid tal üksikvangistuses

viibides vaimsed probleemid, mis on tuvastatud ka Viru Vangla ja Tartu Halduskohtu

kohtuniku vahelises kirjavahetuses. Haldusasjas nr 3-19-2035 leidis kohtunik, et kaebajal on

vaimsed probleemid. Kaebaja on apellatsioonkaebusesse (lk 6-7) eelnimetatud kirjavahetuse

ümber kirjutanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud kirjavahetus asjakohane,

kuivõrd sellest nähtuv kohtuniku vastus on selgelt suunatud vanglas väärteomenetlust

läbiviivale teabe- ja uurimisosakonna ametnikule, kes menetles kaebaja poolt kohtutoimiku

lõhkumise küsimust. Kohtunik ei ole taotlusele vastuse saatmisel tervishoiuteenuse osutaja

ega oma ka vastavaid teadmisi. Tegemist ei ole mingitki moodi kaebaja terviseseisundile

antud hinnanguga, vaid üksnes vastusega, mis on antud vanglaametnikule võimaliku

väärteomenetluse läbiviimise põhjendatuse kontekstis. Eeltoodut silmas pidades ei oma

eelnimetatud kirjavahetus asjas mingit tähtsust.

25. Halduskohus asus otsuses kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes seisukohale, et need

ei kinnita, et kaebajal oleks üksikvangistuse tagajärjel välja kujunenud raske psüühikahäire

(otsuse p 31.1.3). Apellatsioonkaebusest võib aru saada, et kaebaja peab halduskohtu

seisukohta ekslikuks. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda halduskohtu otsuses (p 31.1.2)

viidatud tervisekaardi sissekannete ning halduskohtu poolt nende pinnal tehtud järelduste

õigsuses. Kaebaja poolt halduskohtu otsusele esitatud vastuväited ei ole asjakohased, mistõttu

ringkonnakohus neid lähemalt ei analüüsi.

26. Kaebaja väljendab apellatsioonkaebuses arusaamatust halduskohtu seisukoha osas, et

kaebaja tervisekaardi pinnalt ei saa teha järeldust, et kaebaja seljaprobleemid oleksid

üksikvangistuses süvenenud. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus

on otsuses (p 31.1.4) mitmed tervisekaardi sissekanded konkreetselt välja toonud, mis

halduskohtu seisukohta kinnitavad. Kaebaja ei ole eeltoodud osas põhjendatud vastuväiteid

esitanud.

27. Kaebaja peab meelevaldseks halduskohtu seisukohta otsuse p-s 24, et koroonapandeemia

tingimustes kohaldatud liikumis- ja suhtluspiirangud ei halvendanud õigusvastaselt kaebaja

olukorda ega tekitanud talle täiendavaid kannatusi. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei

nõustu. Halduskohus viitas otsuses (p 28) asjakohaselt kohtupraktikale (RKHKo 12.09.2023,

xxx; RKPJKo 31.10.2022, 5-22-4), milles on m.h kajastatud kaebaja mainitud õiguskantsleri

06.04.2020. a arvamuses nr 7-7/200489/2001899 märgitut, kuid kokkuvõttes asuti

seisukohale, et kohaldatud piirang oli vajalik ja proportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega halduskohtu poolt

helistamisvõimaluse piirangute tähelepanuta jätmise kohta. Halduskohus hindas otsuses (p

42.3) helistamisvõimaluse piiranguid nii koroonaviiruse leviku tõkestamise ajal (millises osas

kaebaja halduskohtu põhjendusi apellatsioonkaebuses ei vaidlusta), kui ka muul ajal,

märkides vastustaja selgitusele tuginevalt, et kaebajale oli tagatud telefoni kasutamise

võimalus lähedastega suhtlemiseks.

28. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et kaebajal oli üksikvangistuses viibides võimalik

sportida kambris ja värskes õhus jalutusboksis, mis leevendas muude võimaluste puudumist

vähemalt osaliselt. Kaebaja väitel ei olnud tal kambris sportida võimalik. Ringkonnakohtu

hinnangul oli kaebajal võimalik teha kambris võimlemisharjutusi. Haldusasjas ei ole vaidlust

selle üle, et kaebaja viibis 9,9 m² suuruses kambris üksinda. Kaebaja viide teisele

kinnipeetavale võimaldatud sportimisvõimalusele ei anna alust asuda halduskohtust erinevale

seisukohale. Vangla hindab iga kinnipeetava osas olukorda eraldiseisvalt ning kaebaja poolt

enda olukorra võrdlemine teise kinnipeetava olukorraga ei ole asjakohane. Seetõttu ei oma ka

küsimus, kuidas lahendatakse sportimisvõimaluse küsimus teiste kinnipeetavate puhul,

käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.

29. Kaebaja väitel on põhjendamatu halduskohtu väide, et datlite söömine ramadaani ajal ei

kuulu kohustuslikult islami usukombestiku juurde. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei

nõustu. Nimelt on kohtute infosüsteemist nähtuvalt kaebaja haldusasjas nr xxx Tartu

Halduskohtule esitatud 05.05.2021. a esialgse õiguskaitse taotluses märkinud, et

islamikirjanduses on soovitatud süüa enne päikeseloojangu palvust paaritu arv datleid. Seega

on kaebaja ise varasemalt kinnitanud datlite söömise soovituslikkust, mitte kohustuslikkust.

Ühtlasi ei ole vaidlust, et datlid viimaks siiski kaebajale kätte anti.

30. Kaebaja väitel rikkusid tema privaatsust igapäevased rutiinsed keha läbiotsimised, kui ta

käis jalutamas, arstide vastuvõttudel või mujal. Halduskohus asus otsuses seisukohale, et

kaebaja privaatsust taoliste läbiotsimistega ei rikutud ning puudub alus sellise kahju

hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu järeldus põhjendatud. Kuigi

apellatsioonkaebuse väitel on halduskohtu seisukoht CPT ja EIK-i seisukohtadega vastuolus,

ringkonnakohus sellist vastuolu ei näe. Kaebaja ei ole esile toonud kohtupraktikas (TrtRnKo

09.05.2019, 3-17-1236, p 12) nimetatud asjaolusid, mida EIK on pidanud täieliku

läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ning Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 rikkumiseks – nt ettekavatsetust, läbiotsimise

põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, teadlikku ja tahtlikku

alandamist ning isiku alavääristamist näiteks sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti

riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid

katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme valvuri ees, kes isikut sõimavad ja

mõnitavad jne. EIK ei ole välistanud vajadusel täieliku läbiotsimise teostamist ega pidanud

seda automaatselt kinnipeetava inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks.

Ringkonnakohus ka selgitab, et CPT seisukohad ei ole konkreetset kohtuasja lahendavale

kohtule kohustuslikud ega õiguslikult siduvad (RKHKo 08.12.2016, 3-3-1-55-16, p 10).

31. Apellatsioonkaebuse väitel õigustab halduskohus otsuse p-des 42, 44.2 ja 44.3 vangla

õigusvastast tegevust. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu. Asjaolu, et kaebajale ei

meeldi halduskohtu järeldused, ei tähenda, et need on ebaõiged. Kuna kaebaja

apellatsioonkaebuses oma seisukohta ei põhjenda, jääb kaebaja väide arusaamatuks ning

ringkonnakohus kaebaja väitel lähemalt ei peatu.

32. Kaebaja väitel ei käsitlenud halduskohus järgmisi kahjunõude punkte: tähendusliku

suhtlemise puudumine; mõtestatud tegevuse puudumine; täielikus tunnetuslikus isolatsioonis

hoidmine; kägistamised, peksmised ja mõnitamised, valesüüdistuste esitamised; madratsiga

seotud rikkumised; veele juurdepääsu takistamine; mõnitamised ja solvamised ametnike

poolt; söögita jätmine; piinamine, s.t löömine, kägistamine, lohistamine põrandal jne;

palvevaiba, -mütsi ja -helmeste keelamine.

33. Õige on kaebaja väide, et halduskohus ei ole otsuses käsitlenud kahjunõuet väite osas

valesüüdistuste esitamise kohta. Ringkonnakohus täiendab selles osas halduskohtu otsuse

põhjendusi. Kaebaja märgib kahjunõudes vanglale (p 94), et teda karistati valeettekannete

alusel alates 2018. a suvest ning seda kinnitab 10.08.2020. a kriminaalmenetluse lõpetamine

määrus. Kaebaja väide valeettekannete alusel karistamise kohta on samas paljasõnaline. Viru

Vangla märkis 02.04.2024. a vastuses nr 1-8/24/11945-20 (II kd, tl 5-6), et vastustajal ei ole

alust kahelda vanglaametnike ettekannetes. Ka ringkonnakohtul puudub alus neis kahelda.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 1 p 1 järgi ei alustata kriminaalmenetlust, kui puudub

kriminaalmenetluse alus. Sellest ei saa samas siiski järeldada valesüüdistuste esitamist, nagu

kaebaja arvab.

34. Ülejäänud kaebaja väidete osas andis halduskohus seisukoha otsuse p-des 33, 37-40, 42-

43 ja 45. Halduskohtu põhjendused on piisavad ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks midagi

täiendavat lisada. Ringkonnakohus nõustub kokkuvõtlikult halduskohtuga selles, et

tavarežiimil kaebaja poolt väidetavalt kogetud piirangud ja kinnipidamistingimused ei saanud

mõjutada kaebajal üksikvangistuses tekkinud kahju ulatust ja hüvitamisele kuuluva kahju

suurust.

35. Kaebaja väitel keeldus halduskohus meelevaldselt põhiseaduspärasuse kontrolli

teostamisest. Halduskohus lahendas kaebaja taotlust VSkE § 7 lg 4 p 1, § 60 lg 1 ja § 100 lg 2

ning VangS § 65¹ PS-ga vastuolus olevaks tunnistamise kohta kohtuotsuse p-s 46, jättes

kaebaja taotluse rahuldamata (kohtuotsuse resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus selgitab, et

kohus algatab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse üksnes siis, kui esinevad põhjendatud

kahtlused asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse osas. Ringkonnakohtule ei nähtu alust

asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ka ei ole kaebaja esitanud apellatsioonkaebuses

selliseid argumente, mis ringkonnakohtu järeldust muudaksid. Käesoleva haldusasja

asjaolusid arvestades jättis halduskohus põhjendatult kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse algatamiseks rahuldamata.

IV

36. Vastustaja palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning kaebus tervikuna

rahuldamata jätta. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt vastustaja vastuväiteid halduskohtu

otsusele.

37. Vastustaja vaidleb vastu halduskohtu seisukohale, mille kohaselt on kinnipeetava

lukustatud režiimile paigutamine üksikvangistus, osundades Juridica artiklile

„Üksikvangistus õigusteaduses ja teistes teadustes“. Ringkonnakohus vastustajaga ei

nõustu. Halduskohus sedastas otsuses (p 30), et vaatamata üksikute kartserikaristuste ja

eraldatud lukustatud kambris viibimise lühematele perioodidele, on kaebaja

kinnipidamisel praeguse kaebusega hõlmatud ajavahemikul tervikuna pikaajalise

üksikvangistuse tunnused. EIK praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav nii

distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (EIK otsus 06.03.2014, nr 31535/09:

Gorbulya vs Venemaa, p 75). Riigikohus on käsitlenud üksikvangistuse määratlemist

08.12.2021. a otsuses nr 3-18-1895. Riigikohus on üksikvangistusena käsitanud nii

kinnipeetava distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist (VangS § 65¹) kui ka

kinnipeetava suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse

paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei erine halduskohtu

seisukoht Riigikohtu ja EIK-i käsitlusest. Lisaks on vastustaja jätnud tähelepanuta

eelnimetatud artiklis2 antud selgituse, et üksikvangistuse all mõistetakse režiimi, mida

kohaldatakse vangidele, kelle kohalolekust teiste vangide seas võib johtuda tõsine oht

elule või kes võivad olla ohtlikud neile endile, teenistujatele või kaaskinnipeetavatele,

2 https://www.juridica.ee/article_full.php?uri=2021_1_ksikvangistus_igusteaduses_ja_teistes_teadustes&pdf=1, p 2.1.

vangla üldisele julgeolekule või korrale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

käsitlusega.

38. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, et viide Riigikohtu määrusele asjas nr

3-19-1837 ei ole asjakohane. Halduskohus selgitas eelnimetatud Riigikohtu määrusele

tuginedes õigesti, et kohtupraktika on järjekindel selles, et ka iseenesest õiguspärane

kartserikaristus või täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine

võib kujuneda õigusvastaseks selle järjestikuse ja pikaajalisuse tõttu ning arvestades ka

kinnipidamistingimusi ja kinnipeetavaga seotud asjaolusid üldisemalt (otsuse p 30). Ilmselt

pidas halduskohus silmas seda, et meetme kohaldamine võib osutuda õigusvastaseks

olukorras, kus kartserikaristusi või julgeolekuabinõusid rakendatakse järjest ja liiga

pikaajaliselt ilma, et sellest tulenevat mõju tasakaalustaksid või leevendaksid

kinnipidamistingimused ja muud kinnipeetavaga seotud asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul

järgib halduskohtu seisukoht Riigikohtu lahendi käsitlust ning viidatud lahendit tuleb pidada

käesolevas vaidluses igati asjakohaseks.

39. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta vastustaja seisukoha selle kohta, et kui kohus leiab, et

vangla meedik jättis kaebajale madratsi ebaõigesti kartserikaristuse ajaks määramata, siis on

küsimuse all ravikvaliteet, millises küsimuses käib vaidlus tsiviilasjas nr 2-21-978.

Käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse all madratsi määramata jätmine, nagu märgib

vastustaja (apellatsioonkaebuse lk 2 viimane lõik ja lk 3 esimene lõik), vaid halduskohus

üksnes sedastas otsuses (p 37), et haldusasja materjalidest nähtuvalt kaebajale madratsit

19.07.2018-16.07.2021 igakordsel kartserikaristuse kandmisel ei tagatud. Vastustaja ei ole

apellatsioonkaebuses eeltoodud halduskohtu seisukohta ümber lükanud ega tõendanud, et

madrats oli kaebajale alati tagatud. Kaebaja tervisekaardi sissekannetest nähtuvalt on kaebaja

korduvalt teavitanud meedikuid sellest, et talle ei ole madratsit väljastatud (nt sissekanded

18.12.2018, 14.08.2019, 23.-24.04.2020, 05.05.2020, 16.05.2020, 24.05.2020, 03.12.2020,

05.-06.12.2020, 09.12.2020, 11.12.2020, 12.12.2020, 01.01.2021, 14.02.2021, 16.-

18.02.2021, 20.02.2021, 23.-24.02.2021, 26.-27.02.2021, 10.03.2021 ja 17.03.2021).

V

40. Kaebaja ja vastustaja ei nõustu halduskohtu otsusega ka väljamõistetud hüvitise suuruse

osas. Vastustaja arvates on väljamõistetud hüvitis ilmne liialdus. Kaebaja on samas

väljendanud üksnes rahulolematust väljamõistetud hüvitise suurusega, kuid ei ole esitanud

selgeid põhjendusi, miks on väljamõistetud hüvitis ebamõistlikult väike.

41. Halduskohus asus otsuses (p 43) seisukohale, et otsuses tuvastatu põhjustas kaebajale

teatud määral kannatusi, mis ületavad VangS § 4¹ lg-s 1 sätestatud inimväärikust austava

kohtlemise lävendi. Halduskohus märkis asjaoludena üksikvangistust õigusvastaselt pikkade

ajavahemike jooksul, kaebajale kartserisse arsti poolt näidustatud madratsi mittelubamist,

tähendusliku suhtluse ja tegevuse võimaluste mõningast ebapiisavust (s.h nimetas

halduskohus jalutusvõimalust pikema aja jooksul betoonist jalutusboksis, mis ei võimalda

vaadet ümbritsevale, samuti kohtumiste valdavas osas toimumist ametnikega, mitte

lähedastega). Hüvitise suuruse osas rõhutas halduskohus (otsuse p 47), et kaebajal oli kogu

üksikvangistuses viibitud aja jooksul võimalik enda õiguste kaitseks esitada nõudeid üksikute

rikkumiste lõpetamiseks või mingite hüvede andmiseks ning sel viisil vältida kahju tekkimist

ja seda võimalust kaebaja osaliselt kasutas. Halduskohus pidas oluliseks ka arvesse võtta

EIK-i seisukohti varem sarnastes vaidlustes välja mõistetud hüvitiste suuruse kohta.

Halduskohus leidis, et vastustajal tuleb hüvitada kaebajale mittevaraline kahju 2500 euro

ulatuses.

42. Kuigi ringkonnakohus käesoleva otsusega mõneti muutis halduskohtu seisukohta

üksikvangistuses oldud pikkade ajavahemike kestuse osas, leiab ringkonnakohus, et

kokkuvõttes ei ole alust muuta halduskohtu lõppjäreldust väljamõistetava hüvitise suuruse

osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (p 47) hüvitise määramisel

ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid,

mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale.

43. Vastustaja väitel halduskohus ei põhjendanud hüvitise suuruse kujunemist.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu ning leiab, et halduskohtu põhjendus hüvitise suuruse

määramisel on igati piisav. Ringkonnakohus selgitab, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse

määrab kohus kindlaks kaalutlusreegleid kasutades, võttes muu hulgas arvesse rikutud õiguse

olulisust, välja selgitatud asjaolusid ja kohtu hinnangut riive intensiivsusele (RKHKo

18.06.2020, 3-16-1903, p 34 ning seal viidatud lahendid). Ka on asjakohane arvestada EIK-i

lahenditega sarnastes asjades. EIK aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille

suurus jääb allapoole EIK-i enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis ei ole EIK-i

määratud hüvitistest võrreldamatult madalam. Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise

suuruse üle otsustamisel arvesse võtma riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui

ka valdkondadeüleselt (s.h nt kinnipidamistingimusi käsitlevates kohtuasjades) (RKHKo

20.10.2021, 3-19-2061, p 24). Tähelepanuta ei saa jätta, et üksikvangistus evib intensiivset

mõju kinnipeetava õigustele (RKHKo 14.02.2023, 3-19-2164, p 18.1). Kohtupraktikas on

leitud, et võimalik on olukord, kus julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamine on esialgu õiguspärane, kuid muutub õigusvastaseks selle liialt pika kestuse

tõttu. Samal põhjusel võib õigusvastaseks osutuda mitme korraga või väikese ajalise vahega

määratud kartserikaristuse järjestikune täitmisele pööramine (RKHKm 18.02.2021, 3-19-

1837, p 13). Kohtupraktikas on ka selgitatud, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud

kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad kinnipeetava

isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta tema isikust tingitud asjaolud ning sellised

eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis

süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (RKHKo 28.02.2020, 3-17-1503, p 17).

Vastustaja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eeltooduga arvestamata jätmiseks.

44. Kohtupraktikas on sedastatud, et senisest hüvitiste määramise praktikast ei saa tuletada

jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo

17.03.2017, 3-3-1-89-16, p 18 ning seal viidatud lahendid). Seega ei ole asjakohane vastustaja

arusaam, et lähtuda tuleb kitsalt vastustaja viidatud päevamäärast.

VI

1. Tartu Halduskohus võttis 23.04.2024. a määruse (II kd, 24-25p) resolutsiooni p-i 2

kohaselt haldusasjast nr xxx käesoleva haldusasja juurde eksperdiarvamuse

(ekspertiisiakti) nr 23E-AOK0022. Ringkonnakohus märgib, et kuigi dokument on

digitoimikus (dtl 674-680), tõend käesoleva haldusasja pabertoimikust puudub. HKMS

§ 87 lg 1 sätestab, et haldusasja toimiku kohta kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-des 56-58 ja 60-61 sätestatut. TsMS § 56 teeb kohtule

kohustuseks pidada toimikut, kusjuures määrava tähtsusega on pabertoimik.

Kohtupraktikas on sedastatud, et nii kaua kui pabertoimik on määrava tähtsusega, peab

see sisaldama ka kõiki olulisi tõendeid. Ainult elektroonilisel kujul võib toimikusse

lisada tõendeid, mille võtmine pabertoimikusse ei ole mõistlik nende mahu poolest või

mis on teisejärgulised. Asjaolud, mille põhjal kohus otsuse teeb, peavad nähtuma

toimikust. Eelnevat peab toimiku koostamisel arvestama ka halduskohus (TrtRnKo

31.10.2017, 3-16-143, p 12 ning seal viidatud lahendid). Arvestades, et halduskohus

on otsuses tuginenud eelnimetatud ekspertiisiaktile, siis peab ringkonnakohus

vajalikuks lisada Tartu Halduskohtu 23.04.2024. a määruses nimetatud ekspertiisiakt

pabertoimikusse. Tartu Halduskohus tunnistas 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni p-i 7

kohaselt haldusasja menetluse tervikuna kinniseks, seega on haldusasja menetlus

kinniseks kuulutatud ka pabertoimikusse lisatava ekspertiisiakti osas.

2. Kaebaja palus (apellatsioonkaebuse järje p 24) kustutada haldusasja materjalide

hulgast ekspertiisiakt kui lubamatu tõend. Ringkonnakohus tõlgendab seda taotlusena

tõendi tagastamiseks. HKMS § 62 lg 3 sätestab alused, millal kohus võib lubamatu

tõendi tagastada ja selle vastuvõtmisest keelduda, kuid käesoleval juhul selliseid

aluseid ei esine. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses põhistanud, et see tõend oleks

saadud kuriteoga või põhiõiguse rikkumisega, mis annaks aluse tõendi tagastamiseks

(HKMS § 62 lg 3 p 1). Kaebaja ei ole ka halduskohtu 23.04.2024. a määrusele

järgnevalt esitatud seisukohas (II kd, tl 26-28) ekspertiisiakti lubamatusele viidanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohase tõendiga, mistõttu tuleb jätta

kaebaja taotlus ekspertiisiakti tagastamiseks rahuldamata.

3. Kaebaja põhjendas 20.08.2024. a menetlusdokumendis täiendavate tõendite

esitamist ning esitas 21.08.2024 ringkonnakohtule kokku 13 täiendavat tõendit.

HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitatud tõendid asjassepuutuvad,

mistõttu ringkonnakohus tagastab need kaebajale.

4. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastustaja

apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.06.2024. a otsuse resolutsiooni

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 sõnastust järgmise lausega:

„Jätta kaebus kahju hüvitamise nõudes kaebaja peaga vastu seina löömise alusel läbi

vaatamata.“ Ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

5. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja

menetluskulud (apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 315 eurot) tema enda kanda.

6. Viru Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

7. Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks kohtuotsuse avaldamisel

asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)